Tere tulemast kuulema keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on Eesti kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk ja teda usutleb Marje Lenk. Kuidas elate, Marika Valk kui ma katsuks need vastata nii nagu asi tegelikult on, siis ühtepidi ma arvan, et et ma elan päris kenasti teistpidi on, on loomulikult igasuguseid probleeme on väikese, on suuri probleeme kuid need on seotud enamasti tööga ja vaevalt, et kellelegi töö oleks ilma probleemideta. Marika Valk 10 aastaga on saanud teist tõeline võitleja, ehitaja, onni. Noh, see on nüüd jah, ta natukene nagu kurb tõdemus, et, et missugune professionaalsus mul siis missugusel alal on, et et nii nagu öeldakse kord poolnaljaga kord pooltõsiselt, et et ilmselt ma olen selle aja jooksul tõepoolest väga palju ehitamisega tegelenud, aga aga siin nüüd ei maksa arvata seda, et ma väga-väga-väga topin oma nina just nimelt spetsiifilistes ehitamise probleemidesse ja kui on tegemist muuseumi ehitamisega, siis siis on muuseumil endal seal väga palju tegemist, see ei puuduta küll kivi ladumist ja otseselt ka kanalisatsiooni muidugi kuigi kaudselt, sest et muuseum, muuseum teeb oma, esitab oma ülesanded ja eesmärgid neile, kes tegelikult hakkavad neid nagu ellu viima ja kontrollib nende nende nii-öelda oma tingimuste täitmist ja seda imet teeb maailmas iga muuseum, kas midagi ehitab või restaureerib ja meil tuli see praktika juba Kadrioru lossikompleksi restaureerimisega ja sinna vastavate osakondade tegemisega, nii et seda pidin, ma olen nüüd selle ehitamisega küll olnud seotud, aga ma olen. Mis puudutab Kadrioru lossi väliskunsti muuseumiks tegemist ehk siis kõrvallossi köögis tehti ennem seda ju Mikkeli muuseum siis tõepoolest ma istusin nendele ehituskoosolekutel ikkagi iga nädal, iga nädala teisipäev, sest et mind lihtsalt huvitas, mismoodi see protsess läheb ja kuna tegemist oli ürita restaureerimisega, siis see, see pakkus mulle iseenesest huvi, nii et et ma küll ei, ma ei tea, kas mõni ehitusfirma või projektijuhtimisfirma mind tööle võtaks, kui kui see amet nagu otsa saab, aga igatahes hajuma sellest asjast on hakkama, saaksite mingil kombel jah, oleneb mis, mis rollis ja, ja ma arvan, et ma olen olnud eelkõige selles rollis, et et ma olen seda protsessi koos hoidnud osapooli koos hoidnud ehitajaid, muuseumid, projektijuhte projekteerijaid koos hoidnud ja, ja nagunii-öelda tempot tagant sundinud. Ehk siis on, on see nagu üks põhiküsimusi olnud ja loomulikult teine kõrvalt. Võib olla veelgi tähtsam küsimus on olnud kõigi nende ehitamist, finantseerimine ehk siis raha selleks ehitamiseks leidmine, mis on olnud muidugi minu korraldada. Et ka nende finantseerimist rahade leidmisel on ju, on ju kaasa löönud ju paljud inimesed, aga küllap on see ka minu kohustus olnud ja sellest tulenevalt olen ma pidanud seda, seda protsessi kogu aeg silmas pidama. Te olete ilmselt sündinud võitleja, teie ema Aino Runge on suur võitleja, võitleb meie kõigi eest, kaitseb tarbijaid. Teie isa on võidelnud kaua aega maadlusmatil, nii et geenid, geenid, geenid. Tundub mullegi, et tegemist on geenidega, kuigi kunagi kunagi nooruses ma nagu lausa niimoodi ei arvanud ja tegelikult minu perekond see on siis nii ema, isa kui õde pidasid mind selliseks. Noh, ma ütleksin, pehme loomuga, aga aga nendes on sellist ranget võitluslikud, kuigi kuigi ma pean ütleb oma ema kohta nüüd küll seda, et tema unistus oli ikkagi minna õppima näitlejaks, eelkõige filminäitlejaks ja ta sai omal ajal isegi 40.-te aastate lõpus oli, oli Eesti filmi Instituut, Vistmis eksisteeris ühe aastal, kes võttis, võttis siit, et endale üliõpilased ja, ja Kromanov oli sellel kursusel kuupääsus ka minu ema sisse. Ja Temastest olekski näitleja saanud, kui oleks seal olnud võimalus minna edasi Kitisesse Moskvasse õppima, aga, aga tal puht materiaalne võimalus nagu puudus. Niiet sellest järeldus, et meil on sihuksed artistlikust ka perekonnas. Ja kuigi te mainisite, et tema on tarbijakaitses olnud, ta on tegelikult ju eluaeg rahandusega tegelenud ja ja kuna ta pidi sellest kriitilisest loobuma, mis ilmselt oli oli tal päris ränk katsumus, siis ma arvan, et see, tema, tema näitlejasoon on, on teda läbi elu nagu saatnud ju tegelikult kõikides asjades nagu toetatud, kuigi võib olla kummaline, et nii paljude meelest rahandus, mis küllaltki kuiv asi, arvud ja nii edasi, tema pääses muidugi oma ametiredelil väga kõrgele, nii et et tema opereeris siiski minu Ki jaoks kõrvaltvaatajana väga-väga huvitavate probleemidega samamoodi kultuuri, hariduse, tervishoiu ja, ja kehakultuuriga, nii et ühtepidi ääretu järjekindlus teistpidi veidi nihukest artistlikust, nad on alati öelnud, et võrreldes oma õega olin ma kuidagi leebem ja järele andlikum ja ma olen ise selle peale mõelnud, et et küllap ma olin tunduvalt kavalam paljudes situatsioonides, kus, kus tekkisid probleemid, ma katsusin leida kompromissi kuidagi kuidagi olukorrast välja tulla niimoodi, et võimalikult vähesed saaksid selles kaasa arvatud mina iseloomulikult ausalt öeldes, et viga ei saadaks. Et asi laheneks, laheneks mõistlikult õigesti ja jaa, jaa, valutult, ütleme siis niimoodi. Te isa Elmar Runge jõudis päris heade tulemusteni maadluses ja isa saatus on muidugi selles mõttes veidikene kurb, et ta oli Eesti maadlustipus, 15 aastat tuli ta Eesti meister nii vaba kogu klassikalises maadluses ja, ja nii nagu sportlastel on olümpiamängud, on tegelikult üks suur ihalus, mille poole nad püüdlevad. Ja temaga juhtus see õnnetu lugu, mida ma kuulsin küll küll tükk aega hiljem kuskil 10 aastat tagasi alles et Helsingi olümpiamängude ajal, mis toimus, et 52. aastal oli tema nii-öelda omad täiesti vormis võites isegi tolleaegset maailmameistrit ja ometigi teda ei lastud Helsingi olümpiamängudele. Tolleaegne spordipoliitika Nõukogude liidus oli ikka ääretult karm ja põhimõtteliselt on isa ainult ühel korral väga pikalt rääkinud. Kas kuidas suhtuti mitte venelastest sport lastesse ja võib-olla ka teatud määral venelastesse, see oli ikkagi puhas poliitika, aga eestlased olid ju maadlejate esirinnas, eks ole tol ajal puussepp, kotkas ja nii edasi. Ja, ja oli muidugi palju põhjusi, miks, miks ilmselt tol korral see nii läks kui kurba lihtsalt mõelda selle peale, et, et isal oli võimalus, mida ta hiljem enam ei tulnud tulla, tegelikult võitjakse see, see võimalus nagu võeti. Ja, ja alati on kahju, kui mõned võimalused jäävad kasutamata, et vähemalt oleks saanud proovida, aga tolleaegne tolleaegne elu oli küllaltki julm, nagu ma olen aru saanud, sest et. Ma mäletan selliseid drastilisi lugusid, mida ema rääkis, et kui oldi spordilaagrites ja need olid väljaspool N liitu ehk siis enamasti Norras ja Rootsis. Ja see kestis ikka kuu paar-kolm kuud, siis, siis meie kodus istus kõik need kuud iga õhtu KGB töötaja tuli kuskil kell seitse istus kööginurka, istus kella 10-ni, ei rääkinud mitte midagi selleks ära, see oli selline meetod. Ühesõnaga, kuna mees oli välismaal, siis sellega jälgiti naist või perekonda ja ja praegu tagantjärele mõelda küllaltki absurdne, aga psühholoogiline surve oli ikka ikka metsik, selleks, et inimesed ilmselt ei jääks, lähen võin nõnda öelda, ära ära hüppaks. Siia võib lisada veel, kui oli vaja rahvuslikus nagu alla suruda, siis mäletan lugu, mida isa rääkis, kui eestlased võistlesid. See oli vist Armeenias ja ja selleks, et kohalikud nagu ikkagi võidaksid igal juhul mitte-eestlased, siis tehti nii moderi meie sportlastele pandi ühte tuppa, siis teise meeskonna varusportlased, kes ei pidanud võistlema terve öö, jõid ja suitsetasid, mängisid kaarte igal juhul selleks, et vorm alla viia. Nii et võtteid oli igasuguseid. Aga ma arvan, et kui jutt oli sellest, et ta oli tipus, jaht oli tõesti ja, ja ta on ääretult järjekindel ja kangekaelne, nii et nii nii palju kui ma tema lapsepõlvest tean, siis ta ka, mida ette võttis, seda tagajärjekindlalt ellu viis, sest et iseenesest oli ta tema lapsepõlve ju vägagi raske. Aga ta sai hakkama. Sporditegemise kõrval tegid aga kondiitri tööd. Ja see on nüüd, see on nüüd üks tore asi, ta õppis kondiitriametit omal ajal stuude juures ja, ja kui spordi tegemine nagu lõppes, siis ta siis ta hakkas neid maiustusi tegema, siis, siis Tallinna leivakombinaat, täpselt nii. Ja seal ta oli nagu meister ja, ja jumal hoidku, ma ju tean, ta tegi ju kõikide meie sünnipäevade tordi ja ja need olid ikka ikka meistriteosed, kusjuures ta tegi küll kodus ka süüa, ma pean ütlema, ema tuli nii hilja õhtul koju, et et vastasel juhul ei oleks kuidagi jõudnud, aga, aga ta haruharva küpsetas lihtsalt niisama. Seda ta nagu eriti ette ei võtnud. Et ma mäletan, et kuskil see võis olla siis kaheksakümnendatel aastatel, kui viru virurestoran vist kohvik hakkas tegema küpsiseid, mida ma arvan, paljud teavad, mis olid sellised erineva kujuga ja šokolaadiglasuuriga millega tahes valgetes karpides. Ühesõnaga nende asjade autor oli, oli ka tegelikult minu isa, kuigi tollal patendid Teie võetud, aga, aga talle meeldis niimoodi meisterdada. Need kaks täitsa omamoodi poolt, üks väga magus ja teine väga karm. Kunstnikukätt räägitakse küll, tegelikult ma olen isegi näinud neid töid, mida ta kunagi minu eest ära joonistus, kui õde oli esimeses teises klassis, õde on ju teatavasti või noh, päris päris hästi tuntud kunstnik praegusel hetkel. Aga millegipärast ma isegi ei saagi siiamaani aru, keegi nagu ei mäleta ka, et esimeses teises klassis see asi eriti välja ei tulnud ja isa joonistas joonistus temast ära. Nii et need olid kunagi ka alles mõned ei kujuta ette, kas nad leiduvad küll kuskilt meie paberite hulgast või mitte, aga aga ma olen näinud küll, need olid lihtsalt asjad muidugi maja ja reha ja labidas. Teie saite nende asjadega ise hakkama? Jah, vähemalt ei mäleta mina küll, et et siis keegi oleks mind nagu aidanud. Ei, ma, küllap ma nende laste joonistuste kõik hakkama saime, aga praegu, kuidas on, kui nüüd päris aus olla, siis siis on, on meie perekonnas seda humanitaar tavaliselt kallakut ka piisavalt palju küll olema huvitatud nii olnud nii muusikast, kirjandusest kui kunstist ja ja kui ma nägin, minu õde on ka muidugi väga järjekindel, ma mäletan, kuidas ta juba kooliajal hakkas, hakkas käima ettevalmistuskursustel ja kõikvõimalikel kursustel, et tavaliselt toimusid pühapäeviti ja varahommikul ta läks iga ilmaga ja iga igal juhul ja ja kui ma nägin, kui, kui põnevad asjad nagu sündima hakkasid ja, ja missugune see fantaasia ja kõik oli siis loomulikult ma proovisin. Aga, aga juba selles eas, kus, kus ma mõistsin, et mul lihtsalt seda annet ei ole. Ma lihtsalt ei ole enam midagi, pole teha kuigi mõistlikult joonistama, mida igaüks meist nii nagu mõistlikult laulma, mõnda pilli mängima, kui on õige. Metoodika õpetamisel. Aga, aga see mind küll üldse ei rahuldanud, ma oskan korralikult mõne mõne maja ära joonistada ja ja tegin selle endale karmilt selgeks, et sul lihtsalt ei ole annet ja kõik võtad midagi muud ette ja siis ma otsustasin, et pole midagi, las tema joonestamine arvustan seda, mida tema teeb. No teil oli, ma tean huvi astronoomia vastu. Ah tõesti oli huvi, tähendab, ja on, on tegelikult praegugi, kui oleks, oleks rohkem aega ja oleks huvitavaid vestluspartnereid, juhtus lihtsalt nii, et minu minu naabrinaise tulevane tegeles astronoomiaga ja paljude muude taoliste põnevate asjadega tema nimi muuseas on Enn Kasak ja ta vististi loeb humanitaarinstituudis. Ma arvan, et on ka raadiosaateid teinud, tema ääretult huvitav lähenemine asjale oli see, mis veel rohkem ja rohkem nagu asja vastu huvi tema pani ja noh, mida need noored ikka tol ajal armastasid filosofeerida, astroloogia, astronoomia, ufod ja kõik muu sinna juurde käis, tähistaevas oli niikuinii noortele väga armas vaadata. Nii et et ma pean ütlema, et jah, nendel aastatel, kus me, kus me rohkem kokku puutusime, siis siis ma sain küll teadmist sellest ilmaruumist natukene teisest aspektist ja, ja see oli ääretult, ääretult kasulik. Nii salt huvi taoliste asjade vastu kindlasti, aga nii suurt huvi ei olnud, et oleks läinud seda ainet edasi õppima. Jah, ma arvan, et ei olnud, sellepärast et ma olin üpris keskkooli lõpus üpris selge, teadmisega, mida ma õppida tahan ja see oli ajalugu, kunstiajalugu ja ikka selle suunitlusega oli, oli see, see mõte, aga ei läinud ju kohe? No ei läinud jah, tähendab, juhtus lihtsalt niimoodi, et, et võeti Tartu ülikooli vastu kunstiajaloolasi üle aasta. Ja sellel aastal, kui mina lõpetasin, siis seda vastuvõttu ei olnud ja, ja küllap mu emaga vaikselt suunas, sest et pole midagi parata, ega nad ei kunstniku ametitega meiega ka kunstiteadlase ametit eriti tõsiselt või, või ütleme, teenistus pakkuvalt ikka ei võtnud ja, ja ema soovitas, et ei ole midagi, mine majandust õppima ja ja kui järgmine aasta leiad, et see ei sobi, siis on võimalik alati üle minna ja, ja nii ma tegingi, sest et õppimine iseenesest pole nagu kunagi mingit probleemi valmistanud ja, ja see oli tol ajal nii tavaline, et mindi siiski otse ülikooli ja, ja vahepeal muude asjadega tegeletud. Aga vot, tuleb tunnistada, et inerts oli nii suur, et kui juba korra hakkas asi käima, siis, siis ma nagu leidsin, et ei, ma lõpetan selle asja ära, õppisin tippis majandusteaduskonnas. Selle eriala rimi oli otseselt tõsta planeerimine, juhtimine, neid lõpetajaid on päris palju, kes on tänasel päeval jõudnud nii-öelda tippjuhtide hulka ja nii edasi ja huvitas ka ikka siis ja see hakkas mind ääretult huvituma, sellepärast et ma juhtisin olemas õnnelik, keda õpetati teatud uue metoodika järele ja üks värav oli tol ajal seal kateedri juhataja, kes oli käinud Ameerikas ja tema tema viis sisse täiesti teistsuguse õpetuse ja põhiosa sellest oligi, oligi nagu õpetusjuhtimisest. Ja, ja see pakkus mulle tõesti huvi, kui lib, sai lõpetatud. Jaa, jaa, küsimus oli selles, et kas teha edasi ka teadustööd või mitte. See muidugi oleks olnud nagu õigem, aga meil oli kõigi suunamine, eks ole. Ja kui me siis sattusime sellesse tegelikku Nõukogude majanduse ellu, see oli ikka, kuigi me olime ka praktikal käinud, aga kõik see oli tegelikult ju kuidas nüüd öelda, noh ei olnud nagu päris töömõõtu välja ja kui me sattusime sellesse reaalsesse Nõukogude majandus Illatistika valitsusse ja mina sattusin statistikavalitsuse ja see oligi muidugi selles mõttes nüüd kurb lugu, et too asutus oli, oli tol ajal päriselt nagu venekeelne. Ja mina sattusin küll ühte uurimis, uurimisgruppi, mille puhul jah, ausalt öeldes ma ei tea siiamaani täpselt nagu tegi ju mina õppisin inglise keelt näiteks edukalt ja kasutasin selle aja ära ja üks huvitav asi oli tõesti seal ka me tegime näiteks mina sattusin tegema vabariigi tööjõubilanssi ja, ja see oli nii suure mahuga töö ja nii üldistav töö ja nii palju andmeid pakub, et, et iseenesest nagu oli huvitav. Aga ma tahan nüüd öelda, et atmosfäär, mis tol ajal seal oli, oli, oli vastumäel. Ja, ja siis saatuse tahtel del juhtisime kukkuma oma praeguse abikaasaga ja minu maailm väljaspool seda tööd oli tegelikult kunstiga seotud juba ennem. Ma ikkagi läbisin niivõrd palju kunstnikega tänu oma õele ja õemehele ja, ja noh, see selle, selle vabameelsuse ja selle, sellise suhtega maailma oli väga raske jätkata seal tegelikult ka tööd, nii et ma pidin, pidin ikkagi leidma endale teistlaadi eesmärgid, mulle selgelt seal jätkata küll ei saa. Nii et, et sealt siis sündiski mõte üpris loogiline mõte, et tuleb minna uuesti ülikooli ja ja sedapuhku läksin siis Tartu Ülikooli ajalugu ikkagi seda, mida ma algselt olin tahtnud ajalugu, kunstiajalugu, etnograaf ja nii edasi kaugõppesse ja tol ajal kaugõppesse sinna oli isegi raske saada, sest leiti riik on minu peale juba nagu raha kulutanud ja tol ajal oli ainult üks eriala psühholoogia, mida aktsepteeriti kui lisa ainet, nüüd ütleme siin mõnele teisele ainele juurde, eriti tippi ja Tartu vahelises suhtes. Aga, aga see kombinatsioon oli küll nüüd nii võõras ilmselt, et et leiti, et et riik on oma raha nagu raisanud ja head, nagu kaugõppesse sai muidugi oma töökoht, muidugi tegi mulle siiski nii palju takistusi, et nad ei lubanud mind sessidele. Eks nad natuke kiusasid ka, ei anna mulle mitte eksamite tegemiseks vabu päevi, mida mul vaja oli ja tollel ajal ei olnud võimalik, nagu need vahukaeve teisiti saada. Kuivõrd variandiks oli siis vereandmise eest verekeskuses sai kaks või kolm vaba päeva, sõltub sellest, kui palju sa siis endast seda verd voolata ära lasid ja nõnda tuleb mul küll, tunnistan ausalt, et mina olen õppinud vere hinnaga, sest et kaks aastat järjest ma niimoodi päevad kokku korjasin selleks, et minna Tartusse eksamit tegema. Ja, ja Tartusse minnes. Tegelikult ma läksime teisele kursusele, teist varianti ka ei olnud, nii et ma pidin ühe aastaga tegema siis nagu kahe aasta eksamid ja ja üldse mulle tundub, et ma olen siis elus nii palju eksameid teadlikuma praegu eksamite peale mõtlen siis jumal tänatud, ehk ehk enam ei pea tegema. Kas ülikooli ajal hakkasid Te juba kunstiarvustuse kirjutama? Ülikooli ajal? Ei, seda kindlasti mitte selle kirjutamisega üldse nüüd lugu selline, et. Et ma olen huvi tundnud nii-öelda erinevate asjade vastu ja küllap sai kirjutatud kirjutamist õpitud kirjutamine on ka asi, mida tuleb õppida ja nii nagu sõnaseadmine rääkiminegi. Ja mul on olnud nii kursusejuhendajat kui kui diplomitöö juhendaja, et inimesed, kes on hoolega minu minu sõnakasutust paika pannud, kritiseerinud, ja ma olen ikka väga tõsiselt võtnud. Nii et need esimesed arus tulid arvatavasti siis kohe, kui ma lõpetasin ja ma läksin tööle tarbekunstimuuseumi juhatajaks ja siis ma hakkasin tõesti kirjutama tarbekunstiteemadel ja ma pean tunnistama, et et see kirjutamine oli igal juhul ametiga kaasas käiv vajadus. Aga, aga ta ei tulnud sugugi mitte nii kergelt ja ta hakkas tegelikult tulema ja, ja, ja tegelikult pakub mulle kirjutaminega suurt naudingut, see on seal metsik piinsest alati. On ju selge, et et su su esimene variant tundub hiilgav olevat ja siis kõik järgnevad ajavad ahastusse, kuni lõpuks mingisugusele tulemusele välja jõuad, mis sind rahuldab, see tähendab lakkamatut, ümberkirjutamist, korrigeerimist ja ja mina suhtun sellesse asja küll küll väga tõsiselt ja seda peab tegelikult kogu aeg tegema ka see on nii nagu pilli mängimisega, et kui sa tükk aega ikkagi mängi, siis vilumus hakkab tasapisi kaduma, lähed rooste, näed rooste täpselt nii on, millal viimati kirjutasite siis arvustuse võt, kunsti arvustust polegi, mine ammu kirjutanud. Ma arvan, et see oli, see võis olla mu enda õe näituse kohta üks kord. Nüüd ma ei oska isegi aastat öelda, kui ma olen kirjutanud, siis ikka seoses uue muuseumiga ja argumenteerin neid asju, mida, mida seal on nagu vaja olnud. Ja nüüd ma muidugi tahaks olla veidi enesekriitiline, ei saa päris nii-öelda, et aega loomulikult ei ole, aega ei ole kunagi. See tähendab ühel hetkel siiski nagu, nagu enese kätte võtmist ja mahaistumiste kirjutamist. Aga need kontekstis muidugi muuseumidega ja muuseumiga, oma muuseumiga on mu huvi tegelikult natukene võib-olla sellelt kunsti arvustamiselt ka veidikene veidikene nagu kõrvale läinud, sest mind huvitab tegelikult mu zooloogia kui, kui teadus ja see on niivõrd seotud ka praegusel hetkel minu tegevusega arvatavasti minu mingisugusedki teadustööd tulevad ka nagu sellest valdkonnast. Ma ei ole sugugi seda mõtet maha matnud, et mõne aja pärast mõne aja pärast ma ma tunnen, et see hetk hakkab tulema, kus, kus muud asjad hakkavad nagu ammenduma ja tuleb, tuleb hakata kirjutama. Millises seisus tarbekunstimuuseum oli, kui te juhataja kohale asusite? Ma arvan, et tema seisule olnud suurt häda midagi taliolümpiamängudeks 80. aastal ju avatud. Ja mina oleksin juhatajaks 84. aastal. Aga see oli selline tavaline seis, tolle ajaehitustega, et suur osa oli nagu valmis oli tore ja palju vajalik oli tegemata jäänud. Sama muuseum on ju praegu kunstimuuseumi üks filiaalides hea olla on meil ju kaheksa. Nii et selles mõttes ma tarbekunstimuuseumi hingeelu tunnen suhteliselt hästi. No siis te olite juba Heinz valgu ka abielus, kui ta selle koha vastu võtsite jäänud, ema aitas teid kindlasti ka. Ja loomulikult, Heinz on mind aidanud tegelikult tänu selle sellele eriti palju, et temaga võib lakkamatult rääkida isegi siis, kui ta ei vasta mulle, on ta nõus mind ära kuulama. Ja, ja tegelikult jah, alguses ma arvan, arvestades tolle aja kunstielu ja kõiki neid, tema enda ameteid, et võib-olla küsimus ei olegi nii palju tema otseses aitamises, vaid selles, et, et tuli lihtsalt ise olla tähelepanek jälgida, millega, millega tema tegeleb ja ja seda seda maailmapilti natukene selle järgi sättida, aga, aga selge on see, et et Jumalale tänu, et mul on selline mees kõrval olnud, kelle kelle arvamused on ja eluhoiakud on esiteks minu meelest niivõrd õiged, igas mõttes, aga toetavad ka mind alati. Kuidas te siis kunstimuuseumi direktoriks saite, kuidas see juhtus? Tundus küll küll niimoodi, et, et ma olin ka vahepeal, see oli siis 90 90 91 olin teost akadeemias Ajaloo Instituudi teadur, siis ma nagu üritasin paika saada oma kandidaaditööd, tegin siis ära ka need aspirantuuri ja kandidaadimiinimumi eksamid, nii et sinna tuli veel lisaeksamid, eksamid. Nagu ma sellest rääkisin, lisaks veel ja mul oli kindel soov oma töö paika saada ja midagi hakkas nagu looma ja mul oli muidugi enda jaoks küll väga huvitav teema. Aga, aga siis see väljakutse nagu tulijat. Inge Teder, minu eelkäija läks pensionile ja tehti siis need esimesed konkursid, ennem seda tegelikult konkursse polnud olnud. Ja ma mõtlesin, et mis seal ikka välja kutsun, väljakutse, et proovida ju võib. Aga ma ei läinud lihtsalt niisama konkursikomisjoni ette, vaid mõtlesin tõsiselt läbi tunda seda kunstimuuseumi elu nii tarbekunstimuuseumi kui kui suhtlemine oli ju. Suhtlemine oli kõigi filiaalide vahel ja ka Kadrioru lossi peamuuseumi vahel, nii nagu seda nimetatigi tol korral. Et mis oleksid need punktid, mis on, on muuseumi jaoks tol hetkel kõige olulisem on nii et ma tegin selle nõndanimetatud programmi ikka väga tõsiselt valmis, aga teiste konkurentide omadest ilmselt palju radikaalsem ja ma läksin ka, nagu öeldakse, täismängu peale. Asjad tuleb ära teha ja põhjalikult ja lappimised enam ei aita ja nii edasi ja nii edasi. Haridus oli teil juhaideaalne? Tol hetkel jah, see oli nii kummaline, et et kui ma läksin uuesti Tartusse ja kunstiajalugu õppima siis ma olin täiesti veendunud, et see, see vahepealne tippis käidud aeg on nagu maha visatud aeg, aga ma taipasin, kui tarbekunstimuuseumis, et et tegelikult mul on, on haruldane haridus nende funktsioonide täitmiseks ja, ja see toetab igal juhul igal juhul, kuna peale kõige muu on mul ka selle asja vastu huvi tegelikult sisuliselt olemas. Eriti mis puudutab nüüd mõneks mendi juhtimise probleeme ja, ja nii edasi. Nii et tuleb välja, et see kombinatsioon õnnestus igatepidi. No küllap kurjad keeled rääkisid, et oh, vaene Heinz, nüüd peab hakkama kunstimuuseumiga juhtima. Ja ma arvan, et oligi nii ja ma olen seda isegi algusaegadel niimoodi väikese õelusena mõnegi kolleegi suust kuulnud, et mis sul viga, et noh ja nii edasi. Aga ma siiski arvan, et sai õige ruttu selgeks, et et kuidas asi nagu tegelikult on selleks selleks muidugi pidi üpris palju tegema selleks, et ennast tõestada, sellepärast et kunstimuuseum on üks selline huvitav koht, et et kuigi ma olin seal töötanud visiidist. D kuus aastat ennem ennem juba siis uued tulijad satuvad tegelikult noh, küllaltki keerulisse olukord on, eetika katsutakse läbi ikka tõsiselt ja ja milleks keegi suuteline on, nii et, et alguses oli lausa teadlikult vaja teha asju, mis on, on nii-öelda kunstimuuseumi kasulikud, aga samas kinnitavad ka seda, et et ma saan nagu asjaga hakkama. Kuulsa mehega abiellumisel on omad head ja halvad küljed on nii. Ja täpselt nii ongi, see see eelnev jutt ongi ongi selle tõestuseks, et, et väga raske on. Ma arvan, et eriti naisel on ennast maksma panna, kuivõrd, et suur osa asju kirjutatakse nii-öelda kuulsa abikaasa kontole, kes, kes nagu on need asjad paika pannud ja see sõltub muidugi väga palju inimesest. Tegelikult mina suhtun asjasse küll nüüd niimoodi, et lõppude lõpuks kõikidel kuulsatel naistel on ju enamasti naised olemas ja minu meelest nad valivad oma oma tee täiesti ise ja kui nad tahavad tegeleda lastekoduga ja seda hästi teha ja mitte üldse avalikkuse ette kippuda kas mingi eesmärgi nimel või siis iseenda pärast, siis nende vaba otsustuse vaba valik, tähendab, ma arvan, et et siin nagu ei, ei ole, ei ole midagi öelda, iga inimene valib oma tee. Aga enda kohta ma pean küll tunnistama, et see, see ei meeldinud mulle suu või tähendab ma, mina leidsin küll seda, et et mul ei jäänud lihtsalt midagi muud üle, kui ma pean ennast maksma panema. No ja elu pakkus need väljakutsed tegelikult, et lausa lausa iseenesest, kus enam taolistele asjadele nagu mõelda, aega pole olnudki, asju on tulnud lihtsalt teha ja tööd on olnud tehani vaja ja õnneks tundub mulle, et osa asjugi on nagu õnnestunud keegi küsinud, kuidas tema abikaasaga tuttavaks saite. Või see oli väga romantilisel kombel tegelikult. Sellepärast et. Mäletame 77 76 77 aasta võis olla. Ja, ja Sirje kutsus. Me elasime meriväljal, meil oli väga suur aed, kamin aias ja kõike nii nagu tavaks kombeks. Kutsus siis kena seltskonna sinna väikest pidu pidama ja kutsus kahentsi, kes oli tol ajal kunstnike liidu esimene sekretär niisuguses ametis. Ja, ja ma tean küll seda, et endil oli ennem seda näituse avamist olnud oma personaalnäitus kunstihoone galeriis, mis oli väga skandaalne, kuna kuna ta oli karikaturist, kes kes tegi siis sellised küllaltki Pilavaid poliitilisi karikatuure, mille tõttu lubati näitus kinni panna, see skandaal oli kõigile teada ja ma olen seda näitust vaatamas käinud ja ma olen sellest näitusest vaimustatud. Pean küll ütlema, et ma mõtlesin tol hetkel, et ma tahaksin seda meest näha. No ja, ja siis siis ta tuligi ja siis ta tuligi, aga tuli nii huvitaval kombel mustamäelt meri tulles hakkas ta nii-öelda taksot otsima ja ühtegi taksot ei tulnud ja, ja nii nagu ta isegi on rääkinud, oli, otsustas, et kui see auto seal kaugel tuleb, ka ei ole. Takso tuleb koju tagasi. See oli takso ja niimoodi ta siis minu ellu nagu tuligi. Et sellel õhtul oli ta kohal ja oli erakordselt meeldiv härrasmees. Ja, ja no kuidas selle kohta suhe algaski kohe sabast õhtusel ta oli tõesti põnev ja huvitav ja romantiline ja no Ma tean, mida ta ise mõtleb, kui ta kuuleb, mida ma kõike räägin, et oi, aga, aga see kõik oligi nii, ta oli küll minust tegelikult, et ju küllaltki palju vanem, 18 aastat on teie vahel täpselt 18 aastat, kohati on kaheksa meelseli vististi saavudest neljakümneaastaseks ja kuna ma praegu mõtlen, siis pole ju mingeid iga. Tol ajal ma siiski natukene selle peale mõtlesin, võib olla väga-väga erinevatest aspektidest, aga aga ma pean küll tunnistama, et suhteliselt vähesest, et ma täiesti siiralt armusin, ära, sinna jään nagu nende mõtete peale suurt aega. Tema oli lesk siis juba jah ja kasvatas üksi kahte last. Et ta ei olnud üksi, tal oli ka ema, kes selle juures palju aitas ja meil oli ka teine vanaema, aga loomulikult tähendab selle perekonna perekonna nii-öelda toitmise ja siiski ka hoidmise hooldamise raskusele tema õlul. Nii et selles mõttes küllaltki keeruline situatsioon. Kavade kurameerisite viis aastat. Siis muutus teie elu kardinaalset, te saiti omale kohe mitu last. Ja mina sain endale terve perekonna, kaks last ja ämma ja ja kõik ühe katuse all, nii et mõnes mõttes läks ju lihtsalt, eks ole, perekond oli nagu kohe valmis. Aga, aga nii lihtne see asi muidugi ei olnud ja ma pean ütlema. Minul on küll elus õnne olnud õnne olnud selles mõttes, et meist sai perekond. Mul on mitmed tuttavad, kellel oli, kellel oli samasugune situatsioon ja siin ei ole ühtegi objektiivset seletust, miks aeg-ajalt lapsed ei võta oma omakasuvanemaid vastu. Nad lihtsalt ei võta ja, ja ei saagi öelda, et inimeses oleks viga või oleks halb või ta ei hoolitseks. Kasvataks see, see tuleneb ei tea millest, sest et mu oma emaga oli sama lugu, et minu vanaema jäi leseks ja mu ema rääkinud, kuidas ta lihtsalt sai välja kõik meesterahvad, kes mu vanaemale ligines ide. Mu vanaema jäi üksikuks, mida ema hiljem väga-väga kahetses. Ja ta ütles, et ta oli armukade lihtsalt ei osanudki nagu nagu seda asja täpselt seletada, nii et ma pean küll tunnistama, et, et minul oli palju õnne ja meil tekkis perekond, neid probleeme ei olnud. Ämmaga riidu ei läinud. Kui nad siiras aus olla, siis me olime kogu aeg riius. Räägib tähendab muidugi see asi oli natukene keerulisem. Ühesõnaga mul oli ikka väga-väga tõeline nii sõna otseses mõttes, kui sa üldse olla võis ja see, see ei olnud tegelikult mitte kergem. Aga kuna ämm on ammu juba mulla all, siis võib-olla tuletaks rohkem seda asja jah, meelde meelde nagu teatud huumoriga, aga küllaltki küllaltki keeruline situatsioon küll. Millal teie oma laps sündis? Oma laps sündis 82. aastal, nii et siis praegu on ta juba üheksateistaastane. Meie meil on kõik tütred ja, ja nende vahetoni huvitaval kombel üheksa aastat, nii et need võib jälgida nii väga erinevad ühiskondlikes situatsioonides kasvavaid lapsi. Kui te 1991. aastal kunstimuuseumi juhiks saite tuli teil üsna varsti Kadrioru lossist välja kolida. Kunsti kolimine on ilmselt üks raske kunst, ei kirjutab meile üks kuulaja. Ja vastab tõele ja võib-olla paljudele üllatuseks, et kolisime Kadrioru lossist välja kaks ja pool aastat. Nii kummaline kui see ka ei ole, suudetakse pikkade aastate jooksul isegi paljudes kodudes tohutul hulgal asju ära pakkida ja samamoodi kui ma nüüd tuletan kuulajatele meelde, kes, kes Kadrioru lossi mäletavad, sellel ajal, kui seal demonstreeriti Eesti kunsti siis kõik mäletavad seda ka, et tasapisi läks üks ruum teise ruumi järgi kinni ja lõpuks oli seal jäi vist ainult kolm saali kunsti eksponeerimiseks. Muud ruumid olid nii-öelda hoidlate tarbeks siis juba ümber kohandatud ja ja, ja samal ajal tekkinud ka täiesti vajaduse tõttu meie filiaalide süsteem. Need, mis praegu toimunud siis Niguliste muuseum-kontserdisaal kui keskaja kunstimuuseum, tarbekunstimuuseum laial tänaval Adamson, Eriku muuseum, Kristjan Raua muuseum kui, kui majamuuseumit ja hilisemal ajal lisandus meile siis veel soolaladu, ehk siis üks näitusesaal soolalaos. Ja, ja kui sai minust 91 direktor, siis tegelikult oli minu plaan strateegiline plaan hoopis teistsugune. Ma tuletan seda meelde, et paljud vist mäletavad, et nii Eesti Rahva muuseum kui Muusikaakadeemia, Eesti kunstimuuseumi aastatel 88 89 koos selle rahvusliku suure liikumisega ju ju kutsusid üles annetama muuseumile ja, ja, ja selle olemise problemaatika, nende hoonete ehitamise problemaatika oli päevakorral ja, ja väga positiivses mõttes. Jaa. Kui nüüd minust sai direktor, arvasin millegipärast, et see, see uue muuseumi ehitamise plaan on küllaltki kui valmis küps ja minu plaan oli siis niimoodi, et pidada Kadrioru lossis siis vastu niikaua kui uus muuseum saab valmis, see oli aprillis, kui, kui mu ameti üle võtsin ja juunis alustati juba seda asukoha paikapanemist, mis lõppes sügisel, leiti selleks õiges asukohas, siis samamoodi Kadriorus mäeveer üleval. Aga aga vat see, siis ei osanud me arvestada ette, et, et Kadrioru loss on niivõrd amortiseerunud, septembri alguses lõhkesid seal torud, Nad olid lõhkenud juba suvel, nii et ma olen näinud pilti, kus 1000 maali kuivavad Kadrioru lossi pikas saalis mille peale Nooksud kuum keskküte vesi millest paar enam muidugi ei õnnestunudki restaureerida ja see oli, see oli, see oli olude sunnil situatsioon, mida praktiliselt nagu nagu remontida ja lappida tegelikult ei andnud, sest need, need avariid olid ju lakkamatult terve hoone oli niivõrd amortiseerunud, seal ei olnud mitte midagi teha. Ja nõnda siis septembris oli selge, et, et me ei suuda suuda nende ajutiste ja jooksvalt remontida ka midagi teha, et iga hetk võib meid ähvardada taoline asi uuesti. Tekkis see küllaltki keeruline situatsioon, et paralleelselt pidid tegelema edaspidi kohe uue muuseumiga ja siis juba Kadrioru lossi terve kompleksi restaureerimisprobleemidega ja siis samal ajal üle kolimistega järjed kolimise tulid, olid väga rängad, mõtlesin, et kaks ja pool aastat, aga, aga meil ei olnud kuhugi kolida, see oli järgmine probleem. Rahvusraamatukogu ei olnud ära läinud rüütelkonna hoonest uude hoonesse, polnud lihtsalt valmis ja, ja seal olid omad väga keerulised probleemid ja, ja siis ei olnud midagi muud, kui, kui on ajutiselt kinni osa meie filiaalidest, kuhu viidi siis siis kunstikogud üle ja ja on ikka küllaltki traagiline, mitte ainult see pilt, millest ma rääkisin, et 1000 maali kuivab, kuivab ja ootab restaureerimist, vaid ka see, et kui me, me otsime viimse hetkeni, et meile leitakse mingid avariipinnad et me saaksime kolida ja selle aja jooksul september on küllaltki niiske kütmaturuest, sellest piisas selleks, et et meie graafikakogu oleks hakanud hallitama, siis me panime kiiresti kinni Adamson-Ericu muuseumi viisime kogu lihtsalt niimoodi ülatähendab, lõpuks me siiski suutsime, suutsime niimoodi need asjad sättida, et et rüütelkonna hoone tuli meile, kuid paraku juhtus see õnnetu lugu, et seal ei tegemata kapitaalremont. Ja sellest tulenes mure, mis on siiamaani jäänud, et hoone on niivõrd amortiseerunud, et me ei tea iial täpselt, kuidas ja mis seal juhtuda saab. Nii et kolimine on keeruline, on keeruline igale perele, kes hakkab kolima, aga veelgi keerulisem modaalne asi. Sellise institutsiooni nagu kunstimuuseumis, kunsti tegelikult kolitakse hoopis-hoopis teisiti, kui me tol korral seda tegime, millal uus maja valmis saab. Kui läheb siiski asi mõistlikult ja mõistus võidab, siis ta peaks olema minu meelest optimaalselt valmis aastal 2005 2006 suvel peaks olema siis see kena avamine ja, ja sest et pool aastat läheb taolise hoone käivitamiseks aega niikuinii. See hoone on kaks ja pool korda väiksem kui Rahvusraamatukogu. Nii et, et tal ta lihtsalt kujundab selle koha peal maastikku, mis peaks olema minu meelest väga heaks Kadrioru pargi lõpetuseks ja tuletan meelde, Kadriorus on juba mitmeid mitmeid muuseumeid, kunstimuuseumid, vaid, vaid seal on ka muid muuseumid, nii et selles mõttes väga elitaarne elitaarne kohta. Tänapäeva muuseum ei ole lihtsalt see koht, kus hoitakse pilte ja kus tehakse näitusi, vaid ta on tõepoolest kultuurimaja tüüpi tüüpi koht, kus veedetakse aega kõikvõimaliku kunstiga. Seal on olemas oma teater, kino, seal konverentse pidada, seal on eriti palju mõeldud lastele, kogu see tegevus on suuresti suunatud lastele, aga, aga hiljem loomulikult tahetakse jõuda ka täiskasvanud inimestena. Seal on võimalik, et teha keraamikat ja skulptuure mida tahes, sest kõik need töökojad on kaasajamuuseumisse sisse ehitatud, rääkimata siis teaduslikust uurimistööst või meelelahutusest või millest tahest, mida kõike on võimalik sellises kohas korraldada ja täpselt niimoodi kõik tänapäeva muuseumid töötavad. Ehitate selle maja valmis ja siis võib juhtuda äkki nii, et teil ei olegi enam vaja. Jah, kõik võib kõik, võib olla. Tähendab, see on lihtsalt kaare mälumängija ja täpselt nii ta tulebki minu tööleping lõpebki täpselt siis, kui maja peaks valmis saama, eks elu näitab, kas on vaja või ei ole ja kas ma suudan ennast nagu vajalikuks teha ja lõppude lõpuks, kas ma tahangi enam, kas see temaatika ei ole siis minu jaoks nagu ammendanud elu pakub mitmesuguseid võimalusi ja, ja see, et, et praegu ma niimoodi jätkan, tuleneb eelkõige sellest, et see on mu kohustus, mul ei ole, mul ei ole võimalust mängust välja astuda, mitte mingisugust võimalust, isegi siis, kui ma ütleksin, et ma olen ma olen tüdinenud ja ma olen pettunud ja, ja ma ei suuda aru saada, missugune kultuurikeskkond on Eestis praegu tekkinud ja kelle tõttu üldse. Kas te kuradile olete kedagi satud? Aga, aga kuna on olemas eesmärk, mille nimel tuleb toimetada, siis, siis on tark olla olla taolistes väljendustes tagasihoidlik ja see ei ole mulle tegelikult omane. Ma eriti ei vannu ainult siis, kui ma ise, millega omaette olles hakkama ei saa, siis siis vahest ma võin seda teha, aga üldiselt ma ei karju ega ei vannu ega ei tee taolisi taolisi asju. Nii et vihastanud olen küll ja, ja viha pärast nutnudki muude asjade pärast mitte nagu eriti. Kuidas teie tervis on vastu pidanud? No nüüd peaks kolm korda üle õla sülitama ütlema, et jah, on vastu pidanud küll, aga vaat siin tuleb nüüd mängu ilmselt minu isa roll, sest et et me olime ikka äärmiselt sportlik perekond ja kuna me elasime märivele paar paarsada meetrit merest, siis me käisime tegelikult meres ujumas, kuni novembripühadeseeme sõitsime oktoobris-novembris autoga otse mere äärde ja, ja sealt otse vett ja tagasi. See oli meie igapäevane tegevus praktiliselt ja ma mäletan, kui ma olin kolmeaastane, siis sai sõidetud. Suuskadel meri veereb mäele, mis on küllaltki pikk tee, tegelikult eriti veel kolme aasta ja siis ma mäletan, kuidas ma tagasi tulles enam ei jaksanud ja ja, ja isa vedas mind järel ja, ja, ja see oli, see oli nii-öelda meie, meie perekonna igapäevane tegevus, ma arvan, et sealt on tulnud tegelikult ka selline selline tervis. Ma mõtlen praegusel hetkel füüsiline tervis, loomulikult füüsiline tervis mõjutab vaimset tervist ja isegi ülikooli ajal ma mäletan, et sai isaga niimoodi jooksmas käidud ja oli sügiseti hilja, kui lund veel maas ei olnud, meri vennad, Piritale tagasi. No see on ikka päris kõva maa. Ja kuna tema muidugi oli kõva jooksja oli küllaltki pime, siis mina julgenud üksinda sinna sinna mäes metsajäädava, pidin talle järele jooksma. Ta oli niisugune hea meetod minu isal ja ma arvan, et sealt on tulnud tulnud üpris palju tervisele ja teistpidi jälle füüsilist tervist. Lõppude lõpuks mõjutabki, vaimne tervis. Ja siin ma pean jälle vägagi oma mehele ilmselt tänulik olema, kes mind on küllaltki palju õpetanud selles suhtes, mida südamesse võtta ja mida mitte. Mis on need väärtused, Me, millega tasub ennast vaevata ja mis on need asjad, mis tuleb tegelikult kõrvale jätta ja kontsentreeruda LUGU põhilisele. Nii et ju ma siis olen nagu selles mõttes hea õpilane olnud, et et see on meid aidanud palju. Marika Valk, teil on kodus ka ju muuseum? Jah, meil on, meil on väike muuseum, võiks öelda selle eest väga kõrgekvaliteediline ja see puudutanud eelkõige küll rahvakunst, nagu ma ennem rääkisin seal meie suur hobi. Meil on ka kõik muud laadi kunsti, mis on need kunstnikud ju tavaliselt ikkagi kingivad ja vanasti eriti, mida siis veel, kui mitte mitte oma tehtud töid ja, ja seal on häid asju, kuid ma ei nimetaks seda seda niisuguseks kollektsiooniks nagu ütleme, praeguse hetke kunstikogujad võib-olla omavad ja me ei ole sellega niimoodi tegelenud lihtsalt. Aga aga meil on olemas ja etnograafiakogu rahvakunstikogu eelkõige, mis, mis ma arvan, et on, on väga põnev ja põnev on ta ka selle tõttu, et kõik asjad, mis meie kogus on, omavad mingit lugu, kuidas nad on saadud mida ja kust need on otsitud ja, ja nii edasi ja me oleme väga palju kinkinud muuseumidele ja nüüd ma eelkõige rõhutan, et sellega on tegelenud eelkõige kõige rohkem Heinz, mina kõrval, kuigi mind see tõesti väga huvitas oli kunagi minu plaanides üks osa minu kandidaaditöö eest. Aga see töö jäi sinna sellel hetkel, kui tuli ehitama hakata ja sorry, tark otsus selle seal kahte asja ei ole võimalik koostajaga. Aga Heinson ennast. Ma arvan, et harinud täiesti professionaali tasemele ja selle tõttu on meie väike muuseum varustatud kogu dokumentatsiooniga, mis, mis ühel muuseumil peab olema küll esemete loetelude kirjeldused ja nii edasi ja nii edasi, nii et ta uurib kirjandust ja ta teab, millega on tegemist. See korter on, et kõik ära mahub, see on neljatoaline, aga mahub ära, meie kogumise kirg on läbinud äärmiselt mitu etappi, see oli mingi etapp, kus me tahtsime hästi palju ja kõike ja osaliselt olid nad ka meil. Siis me jõudsime sinnamaani, et me, me tahame jätta endale vaid üksikud, väga olulised, armsad asjad mitmel põhjusel kunstipärased ja nii edasi. Ja sellest tulenevalt me oleme ikkagi väga palju muuseumidele ära kinkinud ja nüüd lõpuotsas, kui ka midagi leitakse, enamasti muuseumitesse lähevad. Vaatame nüüd veel kuulajate küsimusi. Eramuuseumid müüvad vahel oma kunstivarasid, et saada raha juurdeehituse jaoks. Kas Eesti vabariigis pole mõni poliitik või ametnik teinud ettepanekut kunstimuuseumi varadest midagi oksjonile viia, et siis raha saaksite? Ma saan aru küsimusest nii, et selle rahaga võiks ehitada uut muuseumit. Õigupoolest seda niimoodi ei ole esitatud, aga aga on palju kurioossem juhus olnud. Tehti ettepanek meie osaleja kunstikogudes selleks, et tasandada riigieelarve defitsiiti. Aga see oli tükk aega tagasi. See oli 90.-te alguses. Kas te olete kindel, et kõik, mis teil hoiul on, on ehtne koopiaid nende hulgas ei ole? Ja see on omamoodi põnev küsimus, sellepärast et see probleem on tekkinud alles viimasel ajal. Ma arvan, et kõik see, mis on kogutunud vanemal perioodil esiteks tol tol ajal nagu need koopiad tehtud, selleks ei olnud nagu mingit erilist vajadust, eriti Eesti kunsti puhul, hoopis teine probleem on praegu, kui me ostame pärandit, et ja, ja on kerkinud üles küsimus, et, et midagi võib-olla kopeeritud. No selleks on meil oma spetsialistid, kes väga hoolega seda seda jälgivad ja, ja kui me oleme otsustanud osta. Ma millegipärast arvan praegu elavate kunstnike töid egopeerita. Aga just nimelt vanemate puhul, siis me ikka teeme ikka väga korraliku ekspertiisi ja noh, on neid võtteid, kuidas enam-vähem asja selgeks teha. Kas te laenutatega oma pilte, kas kuskil ametiruumides on teie pildid väga paljudes kohtades, nii, aga kui nad ühel päeval tagasi tulevad, kas siis kontrollite, kas on ikka tegemist õiget tehtavate piltidega? Ja me kontrollime neid kogu aeg, me kontrollime ka vahepeal nende meil on väga ranged lepingud, kuidas neid hoitakse, tingimused peavad olema kaetud, nii et loomulikult. Kuigi, kuigi selles mõttes on küsimus ikkagi huvitav, et, et kes, kes need koopiameistrit meil ka ei oleks, neid on olnud, on oksjonitel leitud küll koopiaid, aga enamasti on, nad, on nad ikkagi kohe aga ka kahtlust äratanud. Meie kunstnikud, eriti need, kes on tuntud kunstnikud, on niivõrd oma omapärase käekirjaga ja neil kõigil on omad uurijad olemas, kes seda asja põhjalikult tunnevad. Kui teil oleks palju raha, millise maailmakuulsa kunstniku töö te koju ostaksite? No väga palju raha. Ja ilmselt siis peab olema tõesti väga palju raha. Ma arvan, et et kedagi Impressionistidest, intressid on millegipärast mulle hingelähedased ja ja raske öelda, keda Orsay muuseumis ma käisin sellel sügisel ja nad nagu, nagu vaimustuses mind kõik, aga siin tuleb nüüd öelda, et te ütlesite koju, on kaks täiesti erinevat vaatenurka. Kas me vaatame mõnda tööd muuseumis, ütleme kodus ja kodus peab olema selline töö, mis, mis nagu toetab seda kodu ja pereõhkkonda niimoodi, et ta mõjub positiivselt. Muuseumis võib olla väga erinevaid töid ja, ja kõik ei mõjunud sugugi mitte inimese hingeelule positiivselt. Kas te sööte kõike või peate teatud piiriga? Jälgite kaalu küsitakse. Kuidas kunagi, tunnistan ausalt, et vahest on see täiesti käest ära läinud vahest saab selle nii-öelda käte ja õnneks siiamaani veel saab. Millal tuleb see aeg, nagu öeldakse, kus need asjad ei käi enam nii nagu nooruses, kuna nüüd praegusel ajal ju ilmub nii tohutult igasuguseid ajakirju, siis siis ausalt öeldes koduseits muidugi siiralt naerab vahetevahel, et olen loenud korraliku kõik läbi. Ma tean väga täpselt, mida tegelikult tegema peaks. Tegelikult mitte sugugi alati, kes teie kodus põhiline söögitegija on? Eks mina ikka olen, selles mõttes. Ma pean ütlema, et veel saab suurepäraselt hakkama millegagi tapmuna, praekartulit ja umbes niimoodi, nii edasi. Aga, aga seda pole kunagi teinud, kuna tema ema oli väga hea. Ja ja minagi tasapisi õppisin nagu selle kunsti ära ja suhtun asjasse üpris loominguliselt, eriti siis. Eriti siis, kui aega meil on tavaliselt laupäeviti selline pidulik lõunasöök siis lastes kohal on ja nii edasi, mille puhul siis tehakse midagi sellist, mida tavaliselt ei tehta, kas sügisel maakodus käitega? Sügisel? Me lõpetame üpris järsult ära, kui hakkab pimedaks minema üleval siis, kui juba vara valgeks läheb ja meil on väga ilus suvekodu ja väga ilusas kohas, kus kohas Matsalus Matsalu luhtude ääres, nii et seal paistab ka meri ja, ja noh, mere ääres ma olen kasvanud. Mulle meeldib avaruse, mitte selline metsapimedus sõltub väga palju sellest, kus ollakse üles kasvanud. Siis see koht on väga kaunis ja annaks nagu oma parima selles mõttes, et seda aiakunstiga harrastada, aga see kukub mul esialgu välja veel küllaltki, küllaltki tsükliline, aga, aga nagu ma ütlesin, mulle see meeldib tegelikult aias toimetamine ja nii oli see kunagi ka meriväljal. Marika Valk, mida te tahaksite iseenda käest küsida? Jah, no neid küsimusi oleks ju üks üksjagu palju, võib-olla kõige selline selline põhimõttelisem küsimus oligi see, millest meil nagu juttu oli, et mis tegelikult edasi saab, kas, kas see praegune tegevus nagu ühel hetkel ammendub või on ta juba teatud määral minu jaoks ammendunud? Ma olen aastaid ju väga palju rääkinud sellel teemal ja väga palju õppinud seda, millest ma tegelikult räägin, see ei ole jutt lihtsalt niisama, vaid ikkagi jutt asjast, mida ma tunnen ehk siis muuseumist ja selle rollist ühiskonnas ja, ja kõigest taolisest siis siis võib-olla praegusel hetkel, mul on üks selline küsimus, mis mind kummitama jäänud ja, ja ma tahaksin sellele lahendust leida, olgu ta siis milline tahes. Ja see oleks küsimused. Miks on osal Eesti ühiskonnast ja ma ei pea silmas siin inimesi, rahvast, kelle suhtumine asjasse on minu meelest küllaltki positiivne? Mis hetkest peale Eesti poliitikud nagu ei taju seda muuseumi rolli, sest ma ei usu iialgi, et nad ei tea, mis asutuse või institutsiooniga on tegemist, seal on väga konkreetne küsimus. Tahaksin sulle vastust teada, mille pärast meil on nii raske ennast tõestada ja, ja seda nii vajaliku asja paika panna. Mis on selle tegelik ja tõsine põhjus eesti riigis praegusele? Suur tänu intervjuu eest, aga öelge veel üks, number ühest kaheksani. Üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese auhinna. Seitse. Persona saate külaline oli Eesti kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk. Persona saate auhinna saab Eneke loigu, kes küsis Marika valgult, kuidas tema tervis on suurele töökoormusele vastu pidanud. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.