Helga ja. Käre algab 27. novembril helikaja Eesti riikliku sümfooniaorkestri hetkeolukorda, kommenteerib kultuuriminister Laine Jänes. ERSO koos Eesti filharmoonia kammerkooriga Daniel Rossi terrigeerimisele valmistub advendikontserdiks, kus tuleb ettekandele Robert Schumanni oratoorium paradiis ja piiril kuuleme Mirje Mändla intervjuu dirigent Daniel Rossiga. Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserti tus kriitilise kõrvaga kuulamas Kadri-Ann Sumera Eesti interpreetide liidu sarja eliitkontserdilt, kus esinesid Mikk Murd vähm Mari-Katrina Suss, Anne Ilves, Henry-David Varema, Peep Lassmann jagab muljeid Virve Normet koolimuusikast ja Heino Kaljuste 85.-le sünniaastapäevale pühendatud kooli muusikapäevadest räägivad Riho Pätsi koolimuusika fondi esimees ja riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse kunstiainete peaspetsialist Inge Raudsepp ja Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi juhataja Kristi kiilu. Rahvusooper Estonia ooperikoor esineb nõudliku AKP Ella kavaga saksa romantilisest koorimuusikast. Kuuleme intervjuud dirigent Risto Joost, iga oopus Noovum, seto sümfoonia Peko. Kuuleme intervjuud helilooja Erkki meistriga. Mina olen toimetaja. Kersti Inno jääb kuulamist. Kaja. Nädala alguses teatas maestro Neeme Järvi, et loobub Eesti riikliku sümfooniaorkestri kunstilise juhi ametist. Orkestrile hakatakse otsima uut kunstilist juhti, orkestri elu läheb aga edasi. Pillimeestel on kinnitatud, et kontserdid toimuvad, palgad saavad makstud ja paanikaks pole põhjust. Et ERSO rahamured saavad murtud, kinnitas ka kultuuriminister Laine Jänes Eesti rahvusringhäälingu uudistele neljapäeval. Pärast kaunite kunstide nõukogu koosolekut. Kõige tähtsam, millest me täna rääkisime, oli see, et ERSO saab päästetud. Et vabariigi valitsus toetab seda, et leida lisavahendeid. Et Anneli Unt, kes on praegu direktori KT, andis ülevaate tegemistest, mida ta on teinud viimase nädala jooksul. Missugused tööd ja plaanid ootavad orkestrite ees. Oluline on see, et hea uudis maksuametist on lahti lastud jällegi need arestitud parved ja et kõik ERSO mängijad saavad palka ka saavad Balkani novembri kui detsembrikuu eest keegi ei pea minema Ena miinimumpalgaga puhkusele. Ja et vabariigi valitsus koostöös parlamendiga püüab lahendada ka järgmise aasta eelarvepuudujääke, mis siis puudutab ERSO tegevust? Te märkisite, et valitsus läheb ERSO-le appi nii selle aasta augu lappimiseks kui ka järgmiseks aastaks. Millistest summadest me räägime? Sel aastal on räägitud pooleteistmiljonist. See on Kultuuriministeeriumi oma reservide arvelt, see ei ole mingi lisaeraldis. Tegemist on kultuuriministeeriumi enda kokkuhoitud rahadega, mis ei tule teiste kunstivaldkondade arvelt. Läheb sellel aastal ja on veel rida tegevusi kuidasmoodi planeerida ja üle kanda ja vaadata seda eelarvet seoses ka järgmise aastaga ja praegu või ei oska öelda, et numbrid, missugune on järgmise aasta lisa ERSO jaoks need läbirääkimised käivad rahanduskomisjoniga ja selguvad järgmisel nädalal. Niisiis võivad ERSO muusikud tööle keskenduda, muusika on see, mis annab võimaluse distantseeruda muserdavatest, sündmustest ning võimu ja vaimu vastuoludest mis on murelikuks teinud tegelikult kogu kultuuriringkonnale. Helid, mida kuulete, on salvestatud eile Estonia kontserdisaalis kui Eesti riiklik sümfooniaorkester ja Eesti filharmoonia kammerkoor koos dirigent Daniel Rossiga tegid proovi Robert Schumanni oratoorium. Iga paradiis Jabeeri. Laupäeva õhtul. Pärnus ning pühapäeval Tallinnas tuleb ettekandele Robert Schumanni teos paradiisi. Apeeri teose esiettekanne toimus 1843. aastal. Seda saatis edu ning teost on mängitud nii umbes 20. sajandi keskpaigani, siis veidi vähem ning nüüd on teos jõudnud taas kontserdilavale ja ajal, mil kogu maailm tähistab Robert Schumanni kahesajandat sünniaastapäeva on põhjust seda teost esitada ka eesti publikule. Provoshumman on ise seda teost väga kõrgelt hinnanud ja väga kvaliteetseks teoseks hindab seda ka dirigent Daniel Ross, kes on valmistanud selle teosega siin Eestis ette ja Dalia Royce valgustabki siinkohal, millest kõneleb Robert Schumanni teos paradiis aberi, kus peategelaseks on pärsia mütoloogia, haldjas peeri. Teoses Paradise peri on juttu siis pärsia mütoloogia haldjast peerist, kes seal langenud ingli ja inimsus, naise järeltulija ning seda peetakse seetõttu rüvetatuks ning ta ei saa tagasi paradiisi, kuid paradiisi väravate valvur liigutatud peerib palvet sest sisse saada ning Ronaldole loa juhul kui peri suudab puhtaks pesta ennast kõigist pattudest ning toob ka taevale ülima kingi ja Robert Schumanni teose esimeses osas. Peri toob kingiks langenud Vabadusvõitleja verd, kuid taevas tänab selle kingituse eest, kuid taevaväravad ei avane teose teises osas ta püüab taevasse pääseda, kaasas kahe koos hukkunud armastaja veri ja ka see ei taga talle sissepääsu taevasse. Ning teose kolmandas osas toob kaasa meeleparandus pisara, mis lubabki tal pääseda ihaldatud paradiisi. Ehk et tegemist on moraliseeriv looga, kus on väga palju eksootilisi elemente Kesk-Aasiast, Bratooriumis paradiis. Aberi on uudne muusikaline vorm ja see ühendab ilmalikke elemente. Näiteks on singa ooperile sarna rollijaotus ja koorikäsitlus ning traditsioonilise vaimuliku muusika elemendid mille näiteks võiks tuua koraali liturgiat ja Robert Schumanni. Oratooriumi paradiis teavad Eestis solistid sopran Liisi Gazenam, metsosopran Marianne piate kylland, tenor Thomas Volkari ja bariton Mattis Wonder võõrd ning osalevad ka Eesti filharmoonia kammerkoor, Eesti riiklik sümfooniaorkester ja dirigendipuldis. Nagu öeldud, Daniel Royce Intervjuud dirigent Daniel Rossiga, võite pikemalt kuulata klassikaraadio otseülekandevaheajal. Sest tõepoolest, pühapäeva õhtul kell 17 on klassikaraadio eetris otseülekanne kontserdilt kus tuleb ettekandele Robert Schumanni oratoorium paradiisi. Apeerid. Kolmapäeval, 24. novembril toimus Vanemuise kontserdimajas Põhjamaade sümfooniaorkestri kontsert juhatas Anu Tali soleeris Makedoonia pianist Simon truktseski ning kavas olid Tormise, Prokofjevi Šostakovitši teosed. Tore oli näha, et ka praeguste majandusraskuste kiuste läks kontserdi täissaalile. Avalooks oli Veljo Tormise Avamäng number kaks. Ka tähistati helilooja kaheksakümnendat juubeliaastat. Kui nüüd tormisest mõelda, siis esimene, mis tema puhul meenub, on kindlasti folklooriarmastus ja pühendumus rahvamuusikale ja rahvaluulele. Ja meenuvad sellised teosed nagu eesti ballaadid, Ingerimaa õhtud või Eesti meeste ja Eesti naiste laulud. Aga suuruses on tornis kirjutanud ka väga teistsugust muusikat, ilmselt kõik tunnevad tema muusikat filmile kevade ja avamängud orkestrile lähevadki mõnes mõttes samasse väravasse, mis muusika kevadele see on, võiks öelda võib-olla modernistlikus stiilis muusikat ka natukene sarnane Prokofjevi Šostakovitši helikeelega väga elurõõmus, väga energiline, kärisevalt kaasakiskuv teos. Et seda jõudu ja energiat, mida me kuuleme Tormise hilisemates folkloorimaigu hilistes teostes, on kindlasti varasemates teostes samamoodi, kuigi stiil on täiesti teine. Avamäng algab kohe väga rütmikalt ja väga kukalt kiskudes kuulajad kohe kaasa ja täpselt niimoodi mängis orkester. Ma olin kohe üllatanud sellisest tummisest ja sügavast mahlakas orkestritoonist. Tõepoolest orkester, mis seekord oli komplekteeritud põhiliselt eesti interpreetide Est, kõlas üldiselt väga, puhtalt väga korrektselt, ilusasti koos ja tõesti mahlake ka tuuniga. Avamängu keskmine lõik on lüürilisem ja aeglasem, kus põhiliselt domineerivad puhkpillid kaunite meloodiate ka. Ja tõesti, need puhkpillisoolod olid ka väga ilusasti väga hingestatult mängitud. Kontserdi teiseks teoseks oli Sergei Prokofjevi kolmas klaverikontsertkonnas kontsert pianistide poolt väga armastatud just tänu oma väga värvikale muusikale väga eredatele kujunditele väga suurele, vaheldusrikas ka selle. Samuti on see ülimalt Virtoosne teos, mis näitab hästi pianisti klaveri valdamist, muidugi kui see pianistiks klaverit valdab. Simon derbetseski jättis tegelikult esimesel hetkel lavale ilmudes ausalt öeldes üsna ebasümpaatse väga edevalt moneerliku mulje. Kuidagi kehakeel ei olnud mulle sümpaatne, aga see mulje hajus kohe, kui ta oli oma esimesed noodid mänginud. Esitus vastupidi, oli vaba igasugusest edvistamisest ja enese näitamisest. Kui nüüd mõelda, kuidas saaks kõige paremini seda esitust iseloomustada, siis võib-olla oleks selleks sõna üksus. Ma ei tea, kas ma olen kunagi kuulnud nii, et klaverimängu, kus igal noodil igal strichil igal fassaadil on väga selge, alguse, väga selge lõpp väga selge kõrgpunkt, igal fraasil väga selge kujundus igal kõige väiksemal Ki muusikalisel meloodial või motiivil ülimalt viimistletud mäng ja seejuures ka väga loomulik, et ei olnud tunda, et oleks nüüd nagu kivisse raiutud see mäng. Et vastupidi väga loomulik, väga lihtsalt jälgitav ja mõistetav. Ja selle peaaegu üliinimliku täpsuse all ma ei mõtle mitte masinlikku täpsust, vaid just selliseid väikesi agoogilisi nihkeid, hilinemisi ja varanemisi, mis just teevad ühest aktsendist tõelise aktsendi. Fortsatsast Fort saato, lauseline graafiline mulje jäi kerge ja täpne sõrme löö. Väga delikaatne kõla, äärmiselt nauditav mäng. Kui midagi selles esituses puudu jäi, siis kõlajõust eriti diis kandis Ki kadus klaveri kõlaorkestrisse ära ja natuke jäi puudu kirkast säravast helist ja samuti ma mõtlen, et võib-olla Prokofjevi muusikas võib teinekord lubada ja hea maitse piirest väljumist just kõlajõu brutaalsuse mõttes. Et mõnes kohas võiks võib-olla lajatada. Aga samas mulle meenub Ta Vanemuise kontserdisaalis olen ma ennegi klaverikandvast kõlast puudust tundnud, et võib-olla on see siis selle saali viga. Instrumendi viga. Aga võib olla ka, et kõike ei saagi ühest ja samast esitusest korraga oodata. Et kui elada rohkem kaasa rohkem jõudu rakendada, siis see fenomenaalne täpsus ja selgus läheks võib-olla tõesti kaduma ei saa ju graviir ja õlimaali ühteaegu. Kontserdi teises pooles kõlas Dmitri Šostakovitši 10. sümfoonia. Ma just vaatasin järele, et kontserdi LUGU Tormise avamäng ja siis lõpulugu Šostakovitši sümfoonia on üsnagi sarnasest ajast pärit avamäng aastast 1959 ja sümfoonia vaid kuus aastat varem kirjutatud 1953. Anu Tali on tuntud kui väga suurt suurvormide esik ja kui dirigent, kes Sist armastab võtta oma kontserdikavades väga võimsaid monumentaalseid teoseid ja kindlasti Šostakovitši 10. sümfoonia, kuulub ka nende hulka. See on peaaegu tunnine teos neljaosaga Šostakovitši väga isiklik muusika, kus ta on kasutanud ka oma nimetähtede teemat tee EST CH, Dmitri Šostakovitši ja teises osas. Ma pean ütlema, et natukene võib-olla kontsentratsioon langes, orkester, mis oli kõlanud väga hästi, väga monoliitsed esimeses osas. Justkui oleks natukene väsinud selle pika loo juures ja tundus, et selle väsimuse või kontsentratsiooni väikeste aukude tõttu hakkas tulema pisi. See ja vorm lagunes natukene. Et vahepeal ka kuulajal läks mõte laiali, ei jõudnud kõike päris täpselt jälgida. Samas üldmulje oli siiski väga positiivne, väga professionaalne Šostakovitši sümfooniad lõpuks alati mõjuvad ja võtavad publiku kaasa, jätavad endast mulje ning elamuse ja väga hea meel on selliseid suurteosega kontserdilavadel järjest enam kuulda. Lõpetuseks tahaksin öelda, et eriti antud koosseisus, kus tõepoolest oli väga palju just eesti mängijaid leidsin taas, et Eesti interpreetide tase on viimase 10 või 15 aasta jooksul ikka väga tõsiselt tõusnud. Eriti tšellode mahlakas tummine. Tämber jättis mulle väga hea mulje. Väga tahaks, et lõpeks ometi kord need intriigid ja asjatud jutud muusikamaailma ümber, et muusikat saaks rahulikult oma tööd teha, mida nad tegelikult teha tahavad ja mida nad oskavad. Sest nad teevad seda ausalt ja südamega. Kolmapäeval 14 10. novembril kuuldud Eesti interpreetide liidu eliitkontsert Estonia kontserdisaalis oli seda nime Dust väärt. Keelpillimängijad Mikk Murdvee esimene viiul, Mari-Katrina Suss, teine viiul, Anne Ilves vioola ja Henry-David Varema tšello koos pianist Peep Lassmanniga pakkusid nauditava Brahmsi õhtu. Kavas klaverikvartett oopus 26, A-duur aastast 1861 ja klaverikvintett Opus 34 f-moll aastast 1864. Need poolteist sajandit tagasi loodud helitööd on omamoodi muusikasse kätketud ilu. Nad on tunde erksuse ja kompositsioonilise puhtuse meistriteosed. Nende teoste interpreet, teriteeriv mastaapsus, lausa sümfooniline mastaapsus pakub palju mängijatele ja võlub kuulajaid. Nii ühed kui teised. Me saame siit seda, mida hing keset Tyson Antsidest küllastunud meie sajandi kõla just vajab. Oaasi. Tõsi, f-moll klaverikvintetti hinnatakse kõrgemaks A-duur klaverikvartetis. Seda teost mängitakse sagedamini ja seda peeti juba 19. sajandil omas žanris ideaalteoseks lausa epohhiloovaks. Nii valgustab muide kuulajaid eelinfoga kavalehel ka muusika ja sõnameister ja klaveripedagoog leelo kõlar. Ja lisab kavalasti. Miks ei võiks meiegi praegu seda teost niisama kõrgelt hinnata? Tõepoolest? Täiuslikus ja stiilipuhtus versus impulsiivsus ja spontaansus. Just selle üle hakkasin ma muide impulsiivselt mõtlema, kui ma kõrvutasin neist kahest teosest saadud tundeelamusi. Ma ei räägi esitamise õnnestumisest, ansambel musitseeris läbinisti õnnestunult. Mind võlus kvartetis helilooja, lõputuna tunduv muusikaliste mõtete leidlikkus ettearvamatus ansambel, keelpillid pluss klaver on ju iseenesest üks täiuslikumaid kooslusi, võimaldades praktiliselt kõik. Ja seda kõike me ka kuulsime teemade originaalsust, leidlikkust, dramaatiliseks arenevat pingelisust, eht romantilist tunnetetulva võrratult kaunist laulust ja esitajatele komplimendiks, lõputut leidlikkust, eriti piano nüansside ilmestamisele. Parketi teine aeglane osa oli hingematvalt kaunis, kõigis oma peensustesse. Krintetis oligi kõik nagu liiga korras reeglipärane nii-öelda ette kuuldav, aimatav aga kahtlemata kandis seda stiililine puhas joon. Ja muidugi, eks ikka see eht Pramsilik kõlamaailm. Aga seda me ju siia kontserdile kuulama tulimegi. InterBrettidest rääkides, kui kaks keskmist häält noorukesed Mari-Katrina Suss ja Anne Ilves on alles ennast tõestamas ja selline kooslus on neile küll lausa jumala õnnistus siis tõesti Peep Lassmann ja Henry-David Varema on meistrid suure algustähega. Nende tunde rõhkude paika panemist oli ka tajuda. Aga mida lisada veel esimese viiuli Mikk Murdvee kohta? Viiulikunstnik on ta ju kolmandat põlve. Tema võiks oma viiuliga oma kauni mänguga küll nii sageli publiku ette astuda, kui dirigenditöö vähegi lubab. Ta on intelligentne ja väga musikaalne üks arvestatavaid noori kunstnikke. Soovida võib veel ehk suuremat avatust. Arema taustal jäi murdve temperament, et justkui sordiini alla. Kui veel paar sõna rääkida eliitkontsertide kiituseks, siis see on Eesti Interpreetide Liidu sari, mis toimib teist hooaega. Ilus pealkiri, selle olevat välja mõelnud Marko Martin ja tuletanud sõnadest eesti interpreetide jälit kokku eliit. Tänavu sügisel on tun tutt kasutusel olnud kontserdipaikade kõrval võimalused veel ka interpreetide esineda Estonia kontserdisaalis ja ka Helsingi kirikutes kokku seitse kontserti, viies kirikus. Eks interpreetide liidu eesmärk ju olegi propageerida just eesti interpreetide ja luua neile esinemisvõimalusi nii meil kui võimaluse piires ka mujal. Ja praegu etteütlevalt võiks öelda, et tulemas on samas sarjas kontserdid. Liina šigurss, Natalja ja Vello sakused. Tanel Joametsalt age juurikaselt, Anna-Liisa pes Rootney Henry varemajja, Ralf Taalilt, Iiri soojalt kulla kri kooliga Indrek vault koos Peep Lassmanniga ja taasansambel Iris Oja, Ulla Krigul, Indrek Vau, Peep Lassmann. Kõik meie väga hinnatud interpreedid. Jaa. Tänases saates keskendume pikemalt kooli muusikateemale ajendatuna eelmisel nädalal toimunud kooli muusikapäevadest, mis olid pühendatud Heino Kaljuste 85.-le sünniaastapäevale. 18. novembril oli Tallinnas Eesti muusika- ja teatriakadeemias konverentsi ettekannete ja töötubadega tänase kooli muusika olulistel teemadel ning anti üle ka Eesti Rahvuskultuuri Fondi Heino Kaljuste sihtfondi preemiad. Õpetaja preemia emeriitprofessor Ene Üleojale ning tudengitele Pentium Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusikatudengile Kaja kausile, kes on silma paistnud oma avatud olekuga väga heade õpitulemustega ning laiendanud oma silmaringi vahetusõpilasena, Itaalias ja praegu Rootsis Malmös. Päeva lõpetas Ellerheina tütarlastekooriga, et sealt 19. novembril sõidetega Heino Kaljuste sünnilinna Narva, kus avati meenutus tahvelhoonel, kus praegu tegutseb Narva vanalinna riigikool ning kontserdi Ellerheina kammerkoori noodiraamat. Ta andis Ellerheina kammerkoor 40 aastat hiljem Tõnu Kaljuste juhatusel. Kooli muusikapäevadest ja koolimuusika teemadel. Palusin stuudiosse rääkima Riho Pätsi koolimuusika fondi esimehe ja riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse kunstiainetes peaspetsialisti insenere, Raudsepa ja Eesti muusika ja teatriakadeemia koolimuusika instituudi juhataja Kristi. Kiilu selleaastane Tallinna päev oli üles ehitatud kõigepealt ettekannetele ja sellele järgnevatele õpitubadele etega Need olid läbi viidud Muusikaakadeemia vilistlaste õppejõudude poolt ja siin tuleks kohe kindlasti esile tuua meie vilistlase Jaanus kanni ettekande teemat õpilaste kirjutamisoskuste kujundamisest, gümnaasiumi muusikaõpetuses. See leidis sooja vastuvõtu ja pani väga mõtlema selle üle, mida kõike muusika kaudu me õpetame oma lastele, muutumistest ja puutumistest muusikaõpetuses, rääkis onu Sepp ja sidus seda laiema kultuurikontekstiga ning väga ülevaatlikku Pilti Heino kaljustest. Oma ajas andis emeriitprofessor Ene Üleoja, kellele seejärel siis ulatatigi preemia. Ja mul oli hea meel, et see oli talle üllatuseks. Ma lisaksin veel Jaanus skonni ettekandele, et selle üks suur väärtus oli meie emakeele tähtsustamine. Õpetaja sageli on koolis ju väga koormatud, et see, et millised on võimalused, et ja tuleks teha seda, et kõigi ainete kaudu tähtsustada ja väärtustada emakeelt. See tähendab, et me parandaksime rohkem ka vigu. Et me ei laseks lihtsalt läbi tühiseid lauseid, halbu konstruktsioone ja loomulikult ka kirjalikes töödes parandaksime vead seal väga suur töö tegelikult, aga kahtlemata see on üks võti. Kui kõik õpetajad seda teeksid, siis me võime öelda aastate pärast, et meie üliõpilased on kirjaoskajad ja nende emakeel on hea. Praegu me võime ju lugeda seda, et emakeeleoskus on, ütleme, keskmine on nii ja naa, aga gümnaasiumilõpetaja peaks olema hea emakeele oskusega. Selle kaudu tuleb jagu armastus emakeele vastu ja muusika tegelikult oma läbivamalt tekstidega ja läbitekstide analüüsiga, mis gümnaasiumi muusika ainekavas on ka praegu seisust tekstide analüüs, see on luuletekstid tegelikult see on ju täiesti lõiming, integratsioon kirjanduse ja emakeelega ja ütleme, ajaloo seisukohast, meie ajaloosündmustega ja jope on kogu maailmaga. Et tegelikult muusikal on väga palju võimalusi ja kuni sotsiaalse aspektini välja, sest mis laulupidugi muu on kui sotsiaalne ütleme, sotsiaalne aspekt on väga tugev ja selles rääkimata kultuurilisest konverentsil oli väga palju positiivset tooni. Teatavasti on praegu vastu võetud valitsuse poolt uuendatud riikliku õppekava, mis tõi kindlasti ja on toomas muusikaõpetusse ka väga palju muutusi ja muutusi just minu arvates ühe väga olulise sellise tegevuse suunas. See on musitseerimine. Meie kool tegelikult on olnud siiamaani suunatud ühele aktiivsele musitseerimisega ja see on laulmine. Tegelikult on ju lapsed sageli ka eriti puberteedi eas ja rääkimata juba hiljem väga enesekriitilised. Kui häält ei ole, siis pannakse pigem suu kinni ja sageli jäävad välja arendamata ka ütleme sellised muusikalised võimed, mis on ka näiteks rütmivõime või muusika kuulamise analüüsimise ja kõik see teine pool ja just pillimäng on see, mis ilmselt on nüüd siis rühkimas, koolimuusikasse. Ainekavas on õpetajatel võimalus valida esimeses kooliastmes esimene kuni kolmas klass siis kas plokkflööt või siis kuuekeelne väikekannel ja kolmandas kooliastmes tutvumine Sis, akustilise kitarrivõtetega, need on otseselt seotud tegelikult Heino Kaljuste põhimõtetega, sest Heino Kaljuste tõi 20 esimesse kooliga plokkflöödid. Ja üleüldse ma pean ütlema, et tolleaegne ettevalmistus oli õpetajatele laiapõhjalisem just muusikainstrumentide õppimise suhtes. Vahepeal see jäi nagu unarusse kõrgkoolides, aga mul on hea meel, et minu kõrval Kristi kiilu on toonud selle uuesti Muusikaakadeemia ainekavasse ja tulevased muusikaõpet Nad saavad juba ka vastava ettevalmistuse siis. Ja mis veel näiteks oli oluline kindlasti. Kaljuste puhul on relatiivsussüsteemi noodilugemise rakendamine, mille tegelikult Ta tõi Eesti kooli kolmekümnendatel aastatel juba Riho Päts. Nii et tegelikult need kaks kooli muusika suurkuju Riho Päts ja Heino Kaljuste nelja toetud tänapäevalgi meie kooli muusika, sest ka neil oli primaarne ikkagi aktiivne musitseerimine. Ettekannetes oli mitmel puhul juttu ka loovuse õpetamisest arendamisest ja sel korral oli esindatud ka Helsingi ülikool ja õpetajakoolitus Helsingi ülikoolist. Dotsent Ingeri Ruogonen professor Heikki Ruizmegi viisid läbi õpitoa, mille nimi oli lõiming ja loovus muusikaõpetuses. Teine loovusega seotud tegevus oli liikumine ja seda õpituba viis läbi meie värske nominent Kaja Kaus. Seal oli põhirõhk talkroosi metoodikas. Ma lisaksin siia võib-olla Kristile juurde, et tegelikult Alcroosime toodika oli kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel juba Eesti koolis, sest kui tegutses Johannes, käis siis hästi kooli muusika oli ju väga-väga eesrindlik. Ütleme, see oli see rütmiline liikumine ja need olid Eesti koolis juba siis olemas. Ja noh, praegusel ajal on seda väga julgelt ka edasi arendanud hoovust, sealhulgas orhidee loogika, mis tuli eesti koolides olulisena üheksakümnendatel aastatel, seega me oleme nüüd 20 aastat seda tasapisi rakendanud. Ja ma arvan, et see on kandnud head vilja. Ja muusikaakadeemias on ka spetsiaalne kursus tulevastele üliõpilastele, rääkimata veel täiendkoolituse võimalustest. Aga mis puudutab veel konverentsi, siis ma lisaksin, et ta väga toreda töötoa tegi Tallinna Ülikooli dotsent Tiina selke koos Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpetaja Tammerikuga, see on plokkflöödi õpetamine klassitunnis ja kui keegi veel kahtleb, et kas on võimalik, siis see lõi veendumus, et see on võimalik, sest rakendades ja vahametoodikat, kus tegelikult laps puhub näiteks ühte nooti, aga õpetaja kas improviseerib sinna juurde või paneb mingi fonogrammi veel mitmekesise muusika instrumentaariumi ka kes tunneb, et ta loob kohe väga suurt muusikat selle muusika ja selle protsessi sees ja kõlab kohe mitmehäälne ja harmooniliselt seatud ja see tema üks to seal muutub üheks osaks, aga ta on väga tähtis osa, mis motiveerib teda ja annab kindlust. Ka kolmas ülikool ehk Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia oli esindatud pärimusmuusika poolelt ja nende tudengid Maarja Nuut ja Karoliina Kreintaal õpetasid siis meie tudengitele ja õpetajatele, kuidas pärimusmuusikat rakendada. Klassitunnis. Kuna koos oli nii palju muusikaõpetajaid ja huvitavaid loenguid, oli teil omavahel ka keskustelu või ümarlauda praeguse kooli muusikaprobleemide suhtes. Tegelikult ei olnud, sest ma arvan, et neetud ümarlauad, need kindlasti hakkavad edaspidi ka toimuma, sest teatavasti ka uuendatud õppekava rakendub 2011, ta on nagu järk-järgult, mitte kõik klassid ei lähe korraga uuele õppekavale üle. Näen siin probleemi ja seda me oleme arutanud lihtsalt õpetajatega, et meie koolis tegelikult puuduvad muusikainstrumendid meiega. Mul on olnud kogu aeg laulmiskeskne, et me peame jõudma üle või Euroopasse ka sellega, et meie koolides oleksid instrumentaariumid. Meil oleks kandled, tähendab mitmekesine pillipark ja rääkimata veel sellest, et häälestatud ja korralik klaver heal juhul ka süntesaator ja muidugi ka sellised info ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendeid, mis võimaldavad ka õpilastel ise muusikat luua, see tähendab elektroonilisi ja selliseid vahendeid. Me liigume sinna suunas ja kõik ei tule korraga ja seda tuleb lihtsalt kavandada. Ja see on pikaajaline protsess, me peame sellest lihtsalt aru andma, aga on tore täiendkoolitus ja nagu ma ütlesin, ebaKristigi ilu eestvõtmisel, Muusikaakadeemia üliõpilaste ettevalmistamine on alanud selles suunas ja õpetajatele, aga täiendkoolitus on alanud seoses pillimänguga. Ja rääkides muusikapedagoogikast võibki seda vaadata kahetasandilised, et üks on see, mis toimub üldhariduskoolis, aga teine muusikapedagoogika on see, kuidas me valmistame ette oma tulevasi muusikaõpetajaid. Ja selles vallas on toimumas muutused. Hetkel annab meil muusikaõpetaja koolidest kolm ülikooli, tulevikus saab neid olema pisut vähem. Mismoodi see täpselt välja näeb? See selgub siis mõne aasta jooksul, aga Eesti muusika ja teatriakadeemia kindlasti jätkab muusikaõpetajate ettevalmistamist. Ja ma tahaksin veel lisada, et eesti muusikaõpetaja äärmiselt entusiastlik, vastupidav ja kohusetundeline ja oma isamaad armastav inimene. Ja tänu sellele tegelikult meil on olemas laulupidu tänu sellele kindlasti meie lapsed armastavad muusikat. Ja tulevikku vaadates on kahtlemata muusikaõpet ja ütleme selline positsioon ja roll äärmiselt oluline ka selles mõttes, et me peaksime palju rohkem teadvustama tema Euroopale, aga ka maailmale oma muusikat, seda, mida me Eesti koolis teeme. Tegelikult õpetajad teevad väga ilusat tööd ja neid tuleb kindlasti innustada ja ka motiveerida, et nad oleksid jätkusuutlikud, ent ära ei väsiks. Vot see on see, et silmas peab sära olema. Aga valdavalt see nii õpetajatel on. Heino Kaljuste sünnipäeva päeva lõpetas Ellerheina tütarlastekoori kontsert ja selleks kontserdiks. Me siirdusime 20 esimesse kooli, kus Heino Kaljuste väga pikka aega tööd tas ja kogu kontsert oligi Tiia-Ester Loitme poolt pikitud erinevate mälestuste ja seikadega. Nii et see lõi tõeliselt sooja atmosfääri lisaks muusikalisele kvaliteedile, mis lavalt kostis. Ja eks pärast tore oli ju ka see koosviibimine loomulikult eelkõige hüüti suhelda nii Tiia-Ester, Loitmega kui Heino Kaljuste perekonnaliikmetega. Ja noh, see oli ka selline väga soe ja südamlik moment. Ja ma pean ütlema, et üleüldse nendel päevadel Kaljuste perekond. Ma arvan, et nad olid täiesti kesksed sellel, et see toimis niivõrd pehmelt ja nii kaunilt ja nii südamlikult. Et see oli nagu selline kese nendel asjadel, mis oli. Ma tahaks öelda selle päevade sisu kohta, et tegelikult need olid väga hästi läbi mõeldud ja korraldatud, mis teatavasti algasid juba seitsmeteistkümnenda novembri õhtul meenutuste õhtuga teatri muusikamuuseumis. Teine päev oli siis 18, oli muusikaakadeemias konverents ja töötoad ja autasustamine. Ja muidugi tipp punktile oli harva, kus me avasime Heino Kaljuste mälestustahvli ja mis on tegelikult minu meelest. Nonii, Ard hariduslikult tähtis, et selle vana rina riigikooli ukse ühel pool on plaat, kellele Peeter põld, Peeter põld oli ju teatavasti meie sorre formaator kahekümnendatel aastatel. Ta töötas koos Johannes Käisiga ja ta oli esimene Eesti haridusminister. Teisel pool ust on nüüd heina kaljust. Nii et see on väga ilus sümbioos ja mulle mulle äärmiselt sümpaatse mulje jättis kooli selline suhtumine ja eelkõige direktor, kes nägi selles võimalust hakata 18. novembril Heino Kaljuste sünniaastapäeval tähistama seal ka kooli muusikapäeva, mis ilmselt tulevikus hakkab rohkem koondama Ida-Virumaa õpetajaid, sest praegu tal ikkagi Narva keskele. Ja noh, see pidigi nii olema, see oli esimene. Aga me just Kristigagi rääkisime, et see on niivõrd tore potentsiaal ja nad on, vaata, valmis, Nata haavad. Ja NATO on väga innustunud. Seal oli nii sümpaatne ja Narvas toimus ka emotsionaalne kontsert Ellerheina kammerkoori noodiraamat. See oli tõesti ütlemata põnev kontsert ja eriliseks tegi selle veel enne kontserdi algust toimunud õpituba, kus Tõnu Kaljuste lubas vaadata oma tööprotsessi ja, ja kaasas sinna kõik noored Narva koorikooli lauljad. Ellerheina kammerkoor, 40 aastat hiljem kõlab sarnaselt arvatavasti nägu, aga 40 aastat tagasi. Aga ütlemata Ta värske oli näha seda tööprotsessi kõrvalt. Ellerheina koor ja vilistlaskoor laulis ju tegelikult ka hiljem ta tegi sellise kontsertettekande. Aga see protsess, kuidas Tõnu Kaljuste just nimelt seda töötuba tegi, see oli äärmiselt huvitav, sest seal avanes tegelikult Tõnu Kaljuste tohutu loovus. Ja no mis on ilusam kui toredam kui praegu, ta on alustanud ikkagi tööd muusikaakadeemias koorijuhtimise eriala professorina ja ta on märk, ta on märk Euroopa muusikast Eestis kahtlemata ja väga suur eeskuju, aitäh Inge Raudsepp ja Kristi kiilu. Soovin teile ja kõigile muusikaõpetajatele palju indu, jõudu ja sädet. Et süstida lastesse, muusikaarmastust ja mõistmist. Et meil kasvaks arukas ja tore muusikapublik ja et meil jätkuks alati laulukaare alla. Rõõmsaid lauljaid. Muusikaõpetajatele ja õppuritele abiks on ilmunud ka mitu tarvilikku raamatut. Neljapäeval esitleti Eesti muusika ja teatriakadeemias Renee eespere koostatud õpik-käsiraamatut priima Volk koos juurdekuuluvate CD-plaatidega. Muusikalise kuulmise arendamiseks loodud õpikusse priima Volta on Renee eespere koondanud õppima materjali kasutamiseks muusikakoolidest kõrgkoolideni. Õpik-käsiraamatu juurde kuulub salvestatud muusikaline materjal kuuel CD-plaadil, mis sisaldavad õppetööks vajalikke harjutusi nii tonaalsest kui Bostonaalsest muusikast. Helilooja René eespere 30 aasta töötanud Eesti muusika ja teatriakadeemias õppejõuna ning tulevasi professionaalseid muusikuid nende edasiseks karjääriks ette valmistanud sobiva õppematerjali vähesuse tõttu. Aastate jooksul kirjutanud hulgaliselt spetsiaalselt muusikalise kuulamise arendamiseks mõeldud harjutusi, mis on nüüd metoodiliselt õigesti eristatuna õpiku ning CD-plaatide kujul kõigile huvilistele kättesaadavad. Innovatiivseks muudab kogumikku koondatud õppematerjali toetumine naturaalselt häälestusele. Kuuele CD-le salvestatud muusikanäited on esitatud teatud erinevate muusikainstrumentidega ning ka inimhäälega. Esimesel detsembril esitleb mittetulundusühing Eesti muusikaharidus kolmandana osa sarjas laula mängi kaasa. Tegemist on õppematerjaliga, mis võimaldab õpilastel kogeda pillimängu ja laulu koos professionaalsete muusikutega. Tunnetades endiselt sellelaadse õppematerjali vajalikkust, valis Eesti muusikaharidus uue osa jaoks tuntud ja armastatud helilooja Olav Ehala loomingu. Laula mängi kaasa kolm. Olav Ehala koosneb noodi Dust ja kahest CD-st. Kogumik sisaldab kaheksat Olav Ehala laulu, mis on spetsiaalselt selle projekti jaoks Aranžeeritud Siim Aimla ja Kristjan Randalu poolt. Esimesel plaadil kõlavad laulude teemad ja soolod, eesti interpreedid Hedvig Hansoni, Arno Tamme, Siim Aimla, Mihkel Mälgandi, Aleksei Śaksa, Meelis Vindi, Tiit Kikase ja Kristjan Randalu esituses. Teise plaadi abil on võimalik ise kaasa laulda, mängida mittetulundusühing Eesti muusikaharidus on varasemalt välja andnud kaks eestikeelset õppematerjali improvisatsiooni harjutamiseks laule ja mängi kaasa üks Raimond Valgre loominguga ning laula mängi kaasa. Uno Naissoo lauludega. Sülgaja. Rahvusooper Estonia ooperikoor on laiendanud Load lisaks etendustele ooperite kontsertettekannetele ja oratooriumidele on nüüd ette võetud hakkab Bella kava saksa motetid, mida esitatakse täna tuss ja teisipäeval Tallinnas. Märkimisväärne on see, et pureda on võetud romantilise koorimuusika kõige kõvemad pähklid. Esimeseks bella kogemuseks on see erakordne julgustükk, aga mõistetav, teades, et ooperikoorijuht on oma noore karjääri jooksul ikka julgesti uusi väljakutseid vastu võtnud. Risto Joost. No kõigepealt peaks võib-olla mainima, ega iga kollektiiv saab eelkõige väga selge pildi oma näost sel juhul, kui tal on võimalus ennast iseseisvana eksponeerida. Ja kahtlemata on meie igapäevase rahvusooperi laval, kus me siis edendame nii ooperietendusi kui ka operetietendusi, aga aga samas on loetelule lisaks kindlasti väga oluline mainida, et rahvuslus, Peri, sümfooniaorkester hooajas no vähemalt korra, kui mitte kaks esineb siis publikule nii iseseisva instrumendina kas siis sümfooniakontserdid ega loomulikult ka suurvormides, aga seal on ikkagi rohkem partnerlus ja see sarnaneb igapäeva tööga ooperiteatris. Ja kuna orkestrile on ka väga oluline vahepeal pääseda sellisest tavakeskkonnast välja ja näidata Ta oma võimeid sümfoonilise muusika interpredina, siis samamoodi on ka koorile oluline tulla nii-öelda orkestri taustal laulmise kontekstist välja ja ja eksponeerida ja näidata rahvale oma tõelist mina kui iseseisev instrument. Ja kahtlemata on ooperikoor selline eraldi üksus, mis, mis võib olla pealt vaadata. Ei, ei tahakski nii väga iseseisvalt üles esineda Yale ooperi konteksti, aga samas peab olema igal kollektiivile ka väga selge areng. Ja ma arvan, et sellise iseseisva instrumendina ongi just A capella kontsert õige vorm. Näitamaks publikule siis oma tõelist mina ja ühtlasi tegelikult identiteedi koha pealt kinnitamaks oma positsioonid rahvusooperikoor ei ole, ei ole lihtsalt üks koor, kes laulab ooperietendustes Hayden tõesti professionaalne instrument ja praeguse kavaga me tõesti, ma arvan, me peaksime nii endale kui ka publikule pakkuma ikkagi kõrgkvaliteeti puhtvokaalmuusikas, antud juhul ka koorimuusikas ja kui rääkida saksa modedist Richard Straussi sulest, siis on 20 häälne solistidega teos, mille ulatus on muusikakeeli üle nelja oktavi, mis, mis tähendab vokaalmuusikas ikka väga suurt ulatust. Et see on tõesti selline kooli sümfoonia. No kahtlemata hakkab bella muusika arendab kooris kõige paremini ja see kava, mille nüüd esitate ja mis on siin valitud, et on tõeline väljakutse ka igale Brow koorile. Ja loomulikult, see on täisprofessionaalne muusika ja tõesti, me me sellist traditsionaalse neljahäälset koorimuusikat selles kavas ei esita. Jagunemisel on väga palju, nagu juba eelpool mainitud 20 häält on, on võib-olla see maksimum, mis me suudame seekord välja panna. Aga see koorimuusika, mida te kuulete, on tõesti kvaliteetne ja ta on saksa kultuuriruumi, heliloojate, Mahleri, Straussi mendel, soni reegeri ja Korneliuse sulest ja ja see muusika võib olla kõnekalt iseloomustab saksa kultuuriruumi püüdlusi siis kompositsiooni vallas, aga ühtlasi ka poeesia ja oma aja luulekirjanikke saavutasid, kuna kõik need tekstid on ikkagi tuntud poeetidelt ja, ja ma arvan, et see annab väga hea pildi kogu sellest ajastust. Selles kavas on, kas tekivad ka solistid? Täpselt niisama kava peateos Richard Straussi saksa motet 16-le koorihäälele ja neljale solistile on väga nõudlik nii koorile kui ka solistidele ja mul on väga hea meel, et solistid on meie oma kollektiivist ja koorist sopran Melilass, metsosopran, triinela tenor, Hanno mölderkivi ja bass Pablobolaakin. Ma arvan, et see on väga vääriline solistide seltskond ja ootan kõiki kuulama. Kui suur on praegu Rahvusooper Estonia ooperikoori koosseis? Ametlikult Meie koosseis 54 lauljat, aga loomulikult on naiskollektiivist nii mõnedki lapsepuhkusel, nii et tegelikult meid on natukene alla 50, see number ole moodi paari inimese võrra kõikuv, aga antud koosseisus, kuna meeste ampluaa ja sellesama Saksa muide, heitis vokaal selles mõttes on väga lai siis me peame kasutama abijõudusid ka lihtsalt selleks Haagabela projektiks. Kuna madalad bassid vajavad toetamist. Kas koor peaaegu täielikult komplekteeritud, no kui päris aus olla, siis täielikult üritus on meil ainult naisrühmad, kuna ei saa ju öelda, et 15 sopranit sõitsid harit, oleksime normaalne balanss, aga selline on meie hetkeseis ja ja küll me suudame pakkuda rahvusooperipoolt, et ma arvan väga kvaliteetset ja nauditavat tööd arvestades koormust ja palganumbrit, ei ole meil hetkel võimalik ligi meelitada neid inimesi, kes küll tahaksid võib-olla ooperis töötada, aga aga paratamatult majandusliku poole pealt neile väljakutset ei esita, nii et seetõttu hetkel meil on jah, natukene meister rühm on väiksem aga sellest hoolimata väga-väga kvaliteetne, nii. Loodame, et nende sektsioonide read täienevad siin lähiaastate jooksul. Tulevast sügisest oled Madalmaade kammerkoori peadirigent. Kas selle kooriga ka praegu töö toimub? Jah, sellel hooajal on mul veel kaks projekti nendega järele jäänud ja nüüd järgmine ongi detsembrikuus siis kus esitame Madalmaade barokiühing orkestriga vahimagnifikaatia endale mess ja see esimese osa ja ja veebruarikuus on taas kord a cappella kava, kus siis mesitame muusik kat Johannes Brahmsi raamatukogust, mis tähendab siis kava nii renessanssmuusikast kui ka Ramsi enda teosteni välja. Aga täna Tartus ja teisipäeval Tallinnas saab siis kuulata, kuidas kõlab Rahvusooper Estonia koor. Väga nõudliku hakkab bella kavaga. Kui te esitate, siis saksa motete ja kontserdid toimuvad täna kell seitse Tartu Jaani kirikus ning teisipäeval kell seitse Tallinna Jaani kirikus. Aitäh, Risto Joost. Päevil jõuab Eesti publiku ette Erki Meister uudisteos seto sümfoonia Peko setoteema on teid varemgi huvitanud. Kolm aastat tagasi kirjutasite oratooriumi Peko ese. Kas toona jäi selle teema puhul midagi hinge kripeldama, et nüüdse uuesti sai käsile võetud? Seto seal vist ongi selline ütlus, et repess kõrva pinisema, et ju mulle siis jäi ka natukene kärbes Kõrbopinisema, et selle poole tagasi pöördusin. Ma tahtsin nagu sellist niisugust rahvamuusikateemalist teost juba varem nagu teha, aga kuna ma just selle eelmise oratooriumi ka setoteemaga põhjalikult tegelesin, siis nüüd mõtlesin, et miks siis mitte uuesti sinnapoole vaadata. Ja kuna see eepose tekst nagu eelmine kord mind noh, ma ei saanud sellega hakkama, et siis nüüd nüüd ta kõnetas mind nagu palju rohkem sellepärast, sest sinnapoole jälle, mis siis konkreetselt on selle sümfoonia aluseks? Jah, see on seto Deepost, mida paljud ei teagi üldse olemas on ja paljud setod vist ei tea, et see on seto epospek koht, mis on siis kirjutatud eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, õigemini ta on Anne Vabarna Zetode kuulsama rahvalauliku poolt siis nagu ette lauldud ja selle ideed või need selle süžeekäigud on nagu siis välja mõtelnud. Haritlane kolmekümnendatel aastatel, Paolo biit, voolaine sümfoonia esitus koos. Seis on hästi suur ja rikkalik, räägime sellest lähemalt. Jah, ta mõnes mõttes natukene tavapäratu on niukene, klassikaline orkestri koosseis, kammerorkestri koosseis, keelpillid on täiesti klassikalised ja siis on mõningad puhkpillid, löökpille on päris palju ja siis on rahvapilli instrument, on, on siis meil kandled, vileroopill, akordion, et selline juba see orkestri koosseis on selline natuke kaamera. Lisaks on siis esituskoosseisus suur segakoor ja neli tenor solisti siis, ja lisaks veel siis ka jutustaja, nii et päris suur koostis tõesti, segakoor on Kalevi kammer, koor ja solistid on solistid, on kaks praegu rahvusooperi esitenorit, julgen ütelda. Oliver Kuusik ja Urmas Põldma ja lisaks Waldner, Neidre ja Ain ala, Tartu ja jutustaja Merle Jääger. Nii et tegelikult on seegi teos, kuigi ta kannab nime sümfoonia, on ta sisuliselt pigem oratoorium. Noh, tänapäeval see muusikastiilide nimetamine on ju natukene niimoodi ähmastunud, et ma selles mõttes tükk aega mõtlesin, et mis stiililise nimetusena sellele teosele nüüd panen. Et noh, ma mõtlesin, et võib ju ka sümfooniast üsna julgelt kasutada tänapäeval vokaali ja teksti ja kuna ta on umbes üle tunni teos ja ikkagi orkestrit on päris palju kasutatud, siis ma julgesin talle panna siis nagu siiski nimekas sümfoonia, kuigi see on loomulikult mõnes mõttes natuke laiali. Ja see jutustab siis setode jumala Peko loo jah, Peko on selline tegelane, kes on siis ühekorraga jumal teisest küljest kartmägimees ja kangelane ja see eepos jutustab loo tema sünnist kuni puhkama, heitmiseni. Peko on selline kummaline tegelane, kes siis ühest küljest siis teeb talutöid, abiellub ja saab lapsi ja teisest küljest ta suhtleb täitsa vabalt seal Essuiab Mariega, siis, kes siis on nagu seto keeles siis Jeesus ja tsiteerib oletatavasti lauldakse teost seto keeles seto keelest, me oleme sellega palju vaeva näinud ja üritanud seda hääldust võimalikult korrektseks saada. Aga vahetektid, vahetekstid on ka kõik seto keeles. Ma võin ütelda, on küll väga kena hääldusega, sest Merle Jääger on ise sealt pärit ja tema teksti ütlemist on tõesti nauditav kuulata. Teose maailma esiettekandepaigaks valisite Setumaa Värska kultuurikeskuse ja see esiettekanne toimus eile õhtul setu kogukonna ees. Täna õhtul aga on teosega võimalik tutvuda Tartu publikul kell seitse õhtul Tartu Ülikooli aulas homme pühapäeval Tallinnas lauluväljaku klaas saalis ja ka see kontsert algab kell seitse õhtul. Orkester on kokku pandud meie erinevate professionaalsete orkestrite muusikutest. Dirigeerib Hirvo Surva. Ka ansambli resonaabilis kontsertidel, mis leiavad aset täna vanalinna muusikamajas ja homme viljana. Pärimusmuusika aida väikeses saalis on mitu esiettekannet. Helena Tulve, Norfindsausvinud Mirjam Tally Veesilm, Tauno Aintsi kolm film ja Andrus Kallastu eleegiline troop. Eesti kirikutes ja kontserdisaalides on algamas intensiivne kontserdi aeg, kust kindlasti igaüks enda jaoks midagi meeltülendavat leiab. Jääb vaid loota, et advendiaeg ka muusikute hingerahu toob. Tänasele heligajale tegid kaastööd Kadri-Ann, Sumera, Virve Normeti ja Mirje Mändla. Saate seadsid kokku operaatorid Helle baasia, Katrin maadik ning toimetaja Kersti Inno. Kaja muusika, uudised, muusika, uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kurdlikel. Kristi viis internetis teile sobival ajal teile sobival ajal heligaja.