Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid ja sisekõned ei saa need tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Aknaklaasile provotseerida saavad kuulata kõike, mis on toas. Aga see kiir, mis kihutab päikeselt kiirusega 299 miljonit 792458 meetrit sekundis kõditab läbi aknaklaasi su ninaotsa ja paneb selle sügelema. See ei lase kuulata, mida sa räägid. Mind saab lohutada ainult üks. Et sa mind tähele ei pane. Jääd kiir ise on nähtamatu, sest valgus saab nähtavaks ainult siis, kui ta kusagil peegeldub. Ei saa mängida mõttega, et mina ise nähtamatuks jäädes saan siit tühjusest salaja kergitada su käe ninaotsa juurde ja teha seal su sõrmedega iseendast mõttetuid liigutusi. Sellal kui sa ise nina kirtsutas, teadmata, et püüad vabaneda mitte päikese Kärdsest vaid miinust, kullake, vat nii. Jasakratsistki jälle no ja sakratsidki. See on nii ilus. Sellepärast tasuks küll füüsikat õppida. Seda sa muidugi ei tea, aga saladuskatte all võin sulle teatada, et valgusel on ka rõhk. Valguse rõhul on kosmilistest nähtustest nii suur osa et temast põhjustatud jõud on võrreldavad gravitatsioonijõududega. Valguse rõhk aitab kaasa sellele, et komeetide sabad ja valguse rõhu tõttu ei saa olla tähti, mille mass ületab 10 astmes 32 kilogrammi. Ja, ja paljudel inimestel on valgusekartus fotofoobia, mis tekib näiteks silma võrkkesta närvirakkude liiga suurest erutumisest ereda valguse käes. Nii nagu sinul praegu kui sa segad silma, sest sinna on peegeldunud minu käe osava lihaste tulemusel kohviku seina peeglisse teine peegeldus, mille on tekitanud minu käesolev taskupeegel siin üleval teisel pool tänavat aknal. No vaata siis siia muidugi kuidas ma saan kõnelda inimesele, kes minu poole ei vaata. Kardaled, mu vaarao pilk pimestab sind, lummade vangistab nagu maagia. Õ. Millise elegantse kaare joonistab su käelaba jälle lina juurde kerkides? Hull vanamees, ütleksid sa, kui sa mind näeksid. Aga ei näe. Ja ma võin siin oma peidupaigas kõlvatult naeru kihistada nagu salaja kaunitari jälgiv koletis sellal kui sa asjatult püüavad välja selgitada, mis õieti kiheluste kõdi põhjustab. Ometi on see nii lihtne. Valgus ikka ainult valgus ja valgus, mu väike veebi ju. Sõupüür Typhoon, no. Ära armastus pani taskupeegli käest Janajatus aeglaselt tooli seljatoele. Õigupoolest oli härra armastuse nimi härra armas aga nii kutsusid teda paljud õpilased seepärast, et härra armas oli üks neid väheseid õpetajaid, kes jättis vahel ainetunni teema kõrvale ja rääkis nendega inimesest eeskätt armastusest, mis meesõpetaja puhul oli eriti ebatavaline. Peale selle leidsid õpilased olevat ebatavalise selle poolest et õpetaja armastus ei varjanud oma tülgastust õpetamise vastu ja toonitas sageli, et pärast keskkooli lõpupäeva hakkas ta langema ja langes vabalt ning ühtlaselt kiirenedes kuni jõudis parajasti käsiloleva mõttevahetuseni. Härra armastus oli endine teadlane, mitmete väljapaistvate astronoomia ja matemaatikaalaste uurimiste autor, keda tunti ka välismaal. Helkivate ööpilvede uurijana oli ta elanud enda sõnade järgi liiga kaua ööeluseik, mida tema puhul kasutati anekdoodiks. Aga härra armastust huvitas ka päevane elu üldse elu. Ja kui härra armastus veidi vintis oli, siis nagu tal sel puhul alatasa kombeks oli korrata. Teda huvitas elu erriti elu. Ja elu tähendas härra armastusele midagi püsivat ja alatasa ning kõikjal esinevat ann just seda eriti. Shaklišeeemmonnoo. Jaak Jäär Jaan läänib pilgu läbi. Neist kahest mehest oli õpilastel keskkoolis ja varem ülikoolis lausa pähe kulunud, et üks õppekavale võõrastest nimedest kuulus molekulaarbioloogile. Teine Aga antropoloogist filosoofile. Härra armastuse arutlused selle üle kas õigus oli mu nool, kui ta väitis, et elu ja inimese teke Maal on absoluutne juhus kogu universumis. Või oli õigus Teiaaril, kui too ehitas oma idee inimese tekke, absoluutsest, paratamatu, sest kui kogu kosmose jumaliku predestinatsiooni ehk ette määratuse eesmärgist tekitasid juba siis, kui härra armastus veel ülikoolis õppejõud oli paksu pahameelt. Kumbki välismaalane oli halvas kirjas ja nii oli kerge väita, et härra armastust topib oma valgustatud nina. See tähendas üht ajakirjanduses ilmunud fotot, kus valguse vastu peegeldused too oli härra armastuse nina otsas, valgustilk. Ühesõnaga topib nina asjadesse, mis ei ole tema erialaga üldse seotud ja millest ta seetõttu midagi ei tea. Eriti närviliseks tegi ametimehi see, et härra armastus rääkis loengul avalikult kosmosegeeniusest. Kui ülikoolis, siis mõnele õppejõule anti korraldus ta hõlmapidi mõne samba äärde vedada ning seal ümber veenda. Põrutas härra. Armastus. Jumal hoidku. Kosmosegeenius seal muidugi, vaim. Kas te saate tõestada, võib tõendada, et seda vaimu ei ole. Koolis, kuhu ta hiljem õpetama suunati sai varsti teatavaks, et ta oli olnud kirjavahetuses filosoof Bertrand af William rasseliga. Aga seegi selguy. Tundmatu välismaalane oli eriti osa õpetajate seas tekitanud suurt pahameelt ning õpetaja armastust ühel väikesel pilvisel päeval süüdistati ühe lõpuklassi tütarlapsega, tiiva Ripsutamises tuli auväärt provintsi koolis ka see halb tutvus arvesse. Ning ta vallandati. Oma halbade tutvuste ja imelike kalduvuste pärast oli härra armastus vallandatud ka ülikoolist juba mitukümmend aastat tagasi 70. ühe järjekordse vaikse kampaania ajal, kui otsiti neid, kes ei olnud ustavad. Ja see ei olnud just päikesepaisteline aeg millele tuli ustav olla. Millele sai ustav olla peale oma veendumuste ja tõe? Kui kirjavahetus mitmete maailma juhtivate teadlastega välja arvata oli õpilastega suhtlemine olnud talle ainus kokkupuutepunkte eluga. Ta oli üliõpilaste ja õpilaste hulgas populaarne oma koolisüsteemile vastukäiva hoiakuga mitte midagi õpetada vaid rääkida nagu inimene inimesega. Paljus just tema väide selle kohta, et inimesele ei saagi midagi õpetada vaid temast saab ainult äratada midagi, mille ta on unustanud. Põhjustaski selle eta side, nooruse kui valgusallikaga mille tõttu ta lootis mitte vananeda oli katkenud. Sest isegi jüngritel puudus tihtipeale tahe keerukamate asjade kallal iseseisvalt juurelda. Ja nad loobusid õpetada laskmise ja pähetuupimist kasuks. Nüüd oli härra armastuse ellu jäänud ainult taskupeegli valgus. Ja see oli siiski liiga nõrk, et ta oleks suutnud oma kiirega ümbritsema kehama panna. Nagu varem. Härra armastus laskis endale valgust näole ja mõtles. Edevus. Küllap vist õige härra armastus ise edevuse laata. Kui sotsiaalset nähtust põlgas. Ei saanute tunnistamata olla, et aeg-ajalt ja üksikuis asjus oli kate mahede. Ära armastus pani peegli käest aknalauale ja sõidutas ennast oma lemmikkohta riiuli juures lambi all. Ta tahtis jätta selle maailma tähed selja taha ning süveneda teistesse talleni armsatesse maailmadesse, mille tõid temani kirjatähed. Ta ei tundnud end edevana seepärast, et oli eluaeg kandnud peeni inglise riidesse ülikondi ja ka praegu oli tal hommikuks seljas ning kaelarätid valge särgi alt välja piilumas nagu mõnel inglise krahvil. Eesti astronoomid. Kuigi tema taga ei olnud niisugust suguvõsa nagu struudel. Ta tundis, et on edev oma mõtteviisilt. See mõtteviis otsis maailmast ikka ja jälle just neid ideid mis tundusid esimesel hetkel jaburad võimatud. Jahutoopilised. Aga härra armastus oli samas ka täpne ega kannatanud eksitasi, nagu ta ütles inimkonna väljamõeldud ajaloo üksikasjades. Ta teadis, et oli matsisoost ega saanud kuidagi olla krahh. Ometi eneseiroonia hetkedel oli ta endale tunnistanud, et talle päris meeldis, kui tema urbaniseerunud elulaadi, sofistikeeritud käitumist ja peente näojoontega füsiognoomiat Peeti aristokraatlikus. Ja kui üliõpilased olid teda heade, kuid veli kulunud ülikondade pärast nimetanud vaesunud aadlikuks oli ta olnud otse meelitatud. Õigupoolest oli lähemalt vaadates kulunud kase hoolikalt pestud ja triigitud, hommikukuub ja ääretult puhas valge särk, mis tal praegu seljas oli nagu üldse koguda garderoobi. Aga see oli siiski kõik tühine, kui võrrelda sellega, mis härra armastus tõeliselt huvitas ja nimelt. Kas eksistents, mille hulka kuulus ka inimene on universaalne teade, eksistentsi sõnum, mis liigub kelleltki kellelegi või millelegi millelegi. Just eksistentsi sõnum pidi olemas, et tõeline, mille külge inimene pidi härra armastuse meeles, klammerdume samamoodi nagu ta klammerdub päikese ja valguse külge. Ehkki päike oli iseendast hoopis ajutine ja juhuslik nähtus. Inimkonna ajalugu nimetas härra armastus väljamõeldis. Üks seepärast, et inimkonnale meeldis kujutleda end vallutajana ja võitjana, mis härra armastuse iroonilisteks mõtetes tundus totter. Sest maailm ei olnud üldse inimese, vaid füüsika, keemia ja bioloogia või pigem matemaatika ja jumala vaimu igal juhul aga mitte inimese kätes. Seepärast ei vaevanud härra armastus end just sageli mõtetega sotsioloogilistest käänakutest argielus vaid piirdus sellega, mida nimetas Koss milliseks intiimeluks ja mis tema meelest moodustas ajaloos salajase tuuma. Ajaloo tuuma lõid kired ja tungid, ujud ja loomine, mitte aga edasipürgimine ja tegutsemine ning muu väline, mis oli juba sekundaarne. Ja tagajärg. Härra armastuse peas, kosmilise kiirusega tiirlevate mõtete seas trügis komeedina esile mälestus ühest kevadisest lumevalgest õhtust kui ta oli kutsunud oma Tartu-lähedasse Tõravere poole jääva maantee ääres paikneva eramaja üürikorterisse üliõpilased, keda ta tundis klubist. Talle pandi klubis käimist ja üliõpilaste tempudest osavõttu ka pahaks. Aga oma korteris armastav võivad teha, mina lustib. Ja lusti seal muidugi oli ning sellest tuli pahandus, mis esimest korda kõigutaski tema muidu kindlalt positsiooniga ülikoolis kus tal oli lisaks tööle uurimiskeskuses veel matemaatikaprofessorikoht. Tol mälestusväärsel, mõne meelest jälestusväärsel õhtul ei olnud härra armastus kitsi vestlema AKP ja eeruse ega romantika ja künismi teemal. Ja kuigi pornograafiast oli asi tol korral, kui üliõpilaste algatusel küünlavalgel veidiga riided vähendati üpris kaugel süüdistati teda hiljem just pornograafias ja noorte moraalses lavastamises, mis oli väär. Sest armatsemisega seal platooniline armastus õhtul härra armastuse korteris küll ei tegelenud. Maiseks oli asi läinud hoopis mujal Tartus linnas. Ja, ja see oli provintsilinnas tõesti skandaal olnud. Härra armastus, kes asjaoludele vaatamata pidas kinnima sisetungidest johtuv rituaalidest vaatas kella ja see oli 11, võttis tassi ning lonkslas mõnuga jahedat maitsekohvi millele hoolitsev käsi seekord küll tema enda oma oli lisanud vahule löödud koort. Ja tuli sellest alasse mürd. Sevad, preili Loorents, härra armastus põlistas äkilise aistingu mu õlgu. Naine oli ilmunud õhtul ise ühe üliõpilaspoisi ulje soovi ajal. Taktitu labasus. Härra armastuses käis läbi veel üks iseeneslik jõnks ja ta pidi kohvitassi kandikule tagasi panema ning pühkima õrnrohelise pabersalvrätikuga huulenurgas sinna pursanud kohvitilga. Need ajad, mil ta veel riidest salvrätikuid kasutas, olid nüüdseks möödas ja ta pidi leppima olmeoludega, mis tema hinge salajaste soovidega üldse kokku ei sobinud. Naine oli olnud maitsetud, riides siidist volangidega, kleit ja kampsun. Kontvõõras oli tekitanud veidi mõnusama tunde alles siis, kui ta hiljem jalad paljaks oli võtnud ning vist kerge eneseirooniaga oma pikki varbaid demonstreerinud, sest leidis, et lavajalad olla tema kõige armastusväärsemad kehaliikmed. Kui ta siis lõpuks oli lahkunud oli härra armastusel isegi kahju olnud, sest naisest oli õhkunud nii palju õrna naisust ja hõrku maisust nagu ta hiljem pahanduseks paisunud asja arutamise käigus selle oli poeetilises puhangus kokku võtnud. Aga võib-olla see lause oli talle saatuslikuks saanud, kuigi härra armastus oli küll igas mõttes täiesti süütu. Kinnitus, mis tema tegevuse uurimiseks moodustatud komisjoni liikmete suule oli toonud ainult kaastundliku naeratuse. Aga mitte muutnud halastamatut otsust. Ometigi puutunud asi õigupoolest üldse temasse ära. Armastus ei võinud ju sellal kui ta naise üliõpilase lahkumise järel oma mõtteid sirvist sugugi teada, kuidas vintis naine oli kümnekilomeetrisel teelõigul. Bussid ei käinud ja enam sadu kordi lumme vajunud ning pärast vaevalisi üles upitamise nõudnud, et poiss viis ta seljas hotelli. Naine oli siiski poetess ja oma poeetilises kius tahtis ta Pegasuse seljas otse Tartu hotelli treppi sõita. Naine oli poeet eska vaese vintis üliõpilase silmis. Ja nii vaene üliõpilane ka käitus. Miks ei viinud teda seljast, siis mitte kohe Tallinna? Oli härra armastas hiljem aastases mõelnud. Aga selles küsimuses ta selgust ei saanudki. Igatahes oli poete essil olnud toanaaber. Ja kui naine oli poisi tuppa meelitanud end ihualasti, koorinud poisi käpuli käsutanud, teda rihmaga nahutanud ning käskinud ennast lohutada oli naaber nii suurt lärmi teinud, et oli kutsutud miilits, poiss kui pahategija pokri viidud ja härra armastusega, kui õhtukorraldajaga rektoraadis vesteldud. Oleksin ma ometi olnud tema asemel. Ütles härra, armastas äkki kuuldavalt ja pidi seekord kohvi peaaegu riietele pilgutama. Ta silme ette kerkis üliõpilase nägu veidralt turris juustega ning kui ta kujutles, kuidas poiss poetestzi toanaabri, mingi kohaliku parteikomitee sekretär rinna juuresolekul purjus poetess seal käpuli pegasust mängis hakkas ta endamisi Pugisemani, et pidi kohvi käest ära panema ja palju on tegemata. Ära armastus oli omal ajal küll just nimelt väga palju korda saatnud kuid maailma valitses lõpmatus ja juba korda saetule sai alati midagi lisada, nii et ikka jäi tühi tunne. See, et alati midagi lisada saab, ongi tühjus. Oli härra armastus korduvalt oma vaateid selgitanud, tühjust saab nähtavaks just siis, kui miski on täis. Tühjus on loomulik olek, milles täis pea või siis maailm jälle tagasi langeb. Kui see päikese ebaloomulik plahvatus ükskord päris ära jahtub, oli ta lisanud naerunäol. Nii et keegi aru ei saanud, millal ta naljade, millal mitte. Või on tema jutus mõlemad ambivalents selt sees. Härra armastus turtsatas veel kord ja kuigi ta tundis, kuidas kohv maos Loksatas nõudis väsimuse oma ja härra armastus vajus tukastus eelsete mõtest vabasse langemist, nagu ikka siis, kui üksildustunne ootamatult taastus. Nad arvavad, et ma olen vana ja õnnetu kui need olendid, kellele võib ainult kaasa tunda, sest neid ei ole tabanud ükski õnnetus. Seega ei ole nad kunagi tõsiselt kama elule järele mõelnud. Kui need olendid teaksid, mis mõnu on olla alati ühe koha peal ja lennata maakeraga niimoodi kaasa nagu kärbes, kes ei viitsi õhku visatud moosiselt pallilt õhku tõusta. Pärast kõiki neid ebameeldivusi moosi, kurk otse nina all, mul ei ole kuhugi kiiret, mul ei ole nii nagu tollel vaesel iiri jupil, kes oma reisiga Tallinna jõudes ei saanud enam viis ööpäeva magama jääda, sest reisihimu oli nii suur. Sa mõtle neile, kes kusagil Bangkokis pead kibelevad, Pole enam suurt kuhugi edasi minna, sest ümber maakera ära käidud, aga tahaks muudkui rännata, ärgata hommikul üles ja selle asemel, et taskupeegliga hakata kauni neiu ninaotsaga õlitama pead kurtma, et keegi ei suuda sind mõista ja tavaline elu ei paku midagi. Kõik tundub mõttetu. Kui see välja arvata, et raha lõppedes peab edasirändamise võimaluse nimel kohaliku teema ja nõusid pesema minema. Kumb sinule meeldib, kas laikmaa, kes läheb jala, telliskivi taskus, Pariisi haridust saama? Või liiv, kes läheb jala poola unistus peas, et kuningaks saada? Mõlemad aga nemad seal Bangkokis ei taha kumbagi, ei kunstnikuks, õppidega kuningaks saada. Ainult veel kord ümber maa kerra. Enne inimest ikka otsib ta inimest, see on suisa vale. Inimeses ei ole piisavalt ei küsimise piina ega vaistu leida vastuseid. Inimesed ei ole piisavalt inimest ja seepärast ta rändabki niimoodi ümber maakera ühest baarist teise edasi. Aga kus on see edasipaarid, on kõikjal üle maailma ühesugused. Ja lõpuks nad ikka oma samase ebamäärases alfapunktis hinges veel suurem segadus, kui see sosin, mis käsib kleptomaania varastada või püramaalil põletada. Nende evolutsioon ei jõua kunagi Oomega punktini, kus lõpp plahvatab alguseks, mis avab tee neetud igavesest hiiglasest igavesest küsimusest juba eelnevalt olemasolevate vastuste vabasse kõiksusesse. Aga mis vabadus, mis kõiksus. Eks katsu reaalselt otsida mõnda inimest, nagu mõni antiigifilosoof, kui provintsi vanatüdrukud sind kogu aeg kividega pilluvad. Ei ole nali, kui Eestis on 45000 inimest, kellest kolmandikul on dementsed või nõdrameelsed. Teine kolmandik hingehädadega neurootikud ja kolmas kolmandik vaevleb psühhooside käes. Otsisin nende seast inimest. Kutsun, et kõik Raekoja väljakule kokku nad ei mahugi ära, nad ei mahuks ära ka laululavale tuule õrna õhule hõiskama. Need oma pimedus ei suuda ka pimedate juhtimisel kohale tulla, nemad tahavad muudkui tiirelda, tiirelda, tiirelda aga mitte vabad olla. Neile meeldib arvata. Kiirlemine, küsimine ja kannatamine on paratamatuse tragöödia, kuigi tragöödia on selles, et neil ei ole üldse armastusse endaga kellelegi vastu. Nad ei otsi isegi kiire võrra ilusat valgustama õpetuse, sest lihtsam on tiirelda. Ta ärkas pool tundi hiljem uksekella Gilgatusest. See pidi olema lennuvabariigi president, kes vahel töölt ära lippased, temaga vanas õppuse poolest paar tundi juttu puhuda. Ta oli õigupoolest unustanud, need Nad olid tänaseks kokku leppinud ja heitis Ehiku pooleveerides korraks kõrvalpilgu peeglisse. Ega tal hommikust muna rinnaesisel ei ole. Ning peatus siis hetkeks päriselt, sest ei saanud salata, lennuta vabariigi presidenti oodata lasta oli õigupoolest suur mõnu. Ükskõik et lennuoli siiski jäänud ka teadlaseks, kelle kõnedki olid täis fraasi ajaloo kohta mille mõte oli selgelt see, et need pidi ühel päeval Kymppi raiutama. Ukse taga oli siiski adjutant. Aga härra armastus teadis, et lennul oli edev komme adjutant ette saated teatada. President saabub kohe, ta läks kõrval kohvikusse, et mõni sai osta. Sellistes asjades oli lennutemaga küll võrdne vembumees. Aga adjutant asend tooli rataste sirgu ning teatas, et härra president ei saa täna tulla, sest ta sõidab välismaale. Härra armastus kortsutab kulmu ja adjutant, kes teadis, et presidendi sõber on äärmiselt täpne mees parandas seepeale kähku, et härra presidendile on kiire seoses sõiduks ettevalmistus tegeleda, vabandab, aga ta ei saa lähemal ajal tulla. Kui härra armastus oleks parajasti püsti seisnud, oleksite seebiale pikali kukkunud, sest paremat võimalust ei saanud enam avaneda. Võimalus vaba olla. Ta oli alati ootamatult ja ette teatamata. Ja just siis, kui sa seda nii väga ei kavatsenudki. Härra adjutant, palun teid, astuge edasi, mul oleks sel juhul mõistlik teiega vestelda. Adjutant tahtis ilmselt vastu vaielda, aga professor ja presidendi sõber tegi nimetissõrmega seepeale niivõrd ilmeka liigutuse, et võim jäi vaimule alla nagu armastus, mitte mammuaelaseta selle tallele pani. Soovite kohvi, saia, kooki, kommi. Kui adjutant oli mütsi käest panemata, aga siiski mugavalt end Kanappele sisse seadnud vaatas ära, armastas vargsi kella. Ja alustas, alustas ning mässis härra adjutandi lõhnavasse sõna pilvedesse, mille ta vanade ja kuivanud kui siiski veel kasutuskõlblike sigaripilvedega ära aromitiseeris. Härra adjutant, selleks, et mõista, mis mul härra presidendile edasi öelda on, peab olema nutti ja teil kahtlemata oma tutti all nution. Kõik, mis ma teile, härra presidendile edasi jutusta, palun seda võite teha näiteks lennureisil Kuala Lumpuris või siis tagasiteel, kui vaba moment on. Kõik see on seotud, ärge imestage, on seotud armastusega. Ja, ja ma nägin küll, kuidas teil kulm kerkis nimelt armastusega, aga peega erosega või kuidas sa seda ka ei nimetaks. Igatahes. Ja igatahes seksiga jää seksu oloogiaga. Öelge palun presidendile edasi, et temaga peetud varasema jutuajamise käigu üle mõteldes võin ma kinnitada, et kui elu on sitt, siis hea, olgu fit, nii õlgi. Puu lisage, et selle väljendis kontsentreeruvad minu arusaamad ühelt poolt sotsioloogiast ja teiselt poolt kosmoloogiast, niiet siit see on sotsioloogiline ja see on kosmoloogiline tagant üks tõukab eemale teinud oma venda, pole ega ei unusta. Ehk te kordaksite igaks juhuks vahest hästi pole tarvis. Tublivoss. Härra armastusnägijat adjutandi heitlevad mitmed tungid nagu soov kella vaadata, tualetis ära käia, naerma hakata, nutma hakata, püsti karata, ordenid maha kiskuda, laiali pilduda, talle kallale tungida. Ja ta otsustas veidi järele anda ning rääkis vahepeal pikalt ilmast. Kui, kui enam kuidagi venitada ei andnud, lisas veel kord need meeles, seisaks tõukejõud, sotsioloogiline tõmbejõud, kosmoloogiline vitt jäi meelde. Just nii, härra professor. Ja ta oligi läinud, tuks läks riivi, sammud kolksid alla, auto käivitati. Härra professor. Härra armastus oligi jälle üksi. Mida saab teha mees, kes elab üksi oma raamatute keskel? Härra armastus veeres oma lugemisnurka riiuli kõrval kus päevasest ajast ja elektrihinna tõusust hoolimata põle salatilamp. Ja avas eile postiga saabunud raamatu, mille hallil kaanel läigatas hõbedaselt. Ta luges tihti üksi olles valjusti, et loetu rohkem meeli kütaks. Meie vanemaks jäädes muutuvad ikka pikemaks ja pikemaks need lõigud meie elus, mis ei ole seotud meie harjumuspärase suhtlusringiga. Harrastus mühatas ambivalents selt. Ja tahame juhatuses olid nii naer kui nukrus koos ambivalentse mõnu, nagu ta mitmeid selliste olukordade puhul ütles päästis teda mitte ainult rasketest olukordadest vaid võimaldas tal jääda distantsile säilitada oma skepsist ja eneseiroonia, aga see tekst kiskus teda siiski endasse üpris ühemõtteliselt. Enamik meie sõpradest ei tea pikkades ajavahemikes meie elus midagi. Ja nii muutub kasvav osa läbielatust meie isiklike suhetega seostamatuks. Selle vältimatu tagajärg on, et vanemaks jäädes hakkavad inimesed tundma ennast ikka üksildase mana. Ja kui nad kohtavad mõnda ammust sõpra, siis leiab see tunne äkitselt kergendust. Kummatigi on olemas veel üks põhjus, mis on olulisema tähendusega, kui see aja kulg kõige kadus ja surma ülemvalitsus loovad. Traagilised tundelaadi. Sellest ajast peale, kui inimesed hakkasid elu üle sügavamalt järele mõtlema on nad otsinud erinevaid põgenemisteid usundis filosoofias, luules, ajaloos, kõiges, mis püüab anda kaduvale igavese väärtuse. Härra armastus ümastas jälle aga jätkas siiski lugemist. Suuremas plaanis sunnib sama tung kuningaid raiuma oma võidud mälestusmärkide kivisse, luuletajaid, vestma möödunud hinge vaevadest sõnadega, mille ilu, nagu nad loodavad teemneid endid surematuks ja filosoofe leiutama süsteeme, mis tõendavad, et aeg pole enamat kui pettekujutlus. Tühi töö. Kivi mureneb, luuletaja sõnad muutuvad loetamatuks ja filosoofi süsteemid unustatakse. Sellegipoolest on püüd igaviku poole õlistanud ka seda mööduvat hetke. Kui härra armastus oleks saanud, oleks ta nüüd püsti hüpanud ja inglise mõtlejale raevuka kõne pidanud. Selle asemel pidi ta siiski neilima ja ta asus kiiresti kirjutama. Tal meelde oleks tulnud, et inglise krahh oli 1970. aastal ära surnud. Aga see oli härra armastuse puhul tavaline, tal oli terve map saatmata jäänud kirjadega igavikku, nagu ta nende kohta eneseirooniliselt ütles. Ja ehk lootis ta oma hingepõhjas, et need kord igavikule ka avalikuks tehakse. Ta alustas Annealises mainud. Kui härra armastus pidi kirjutamise katkestama sest kitsas valguskiir olid kõrvale tõmmatud kardinate eesti eksides peegeldunud otse ekraanile. Ning hetkeks ei olnud ta meeltes midagi peale sähvatava kõikemat vahistingu. Aga see tühik oli niivõrd ergastab, jäta õnnelikult, ohkas härra armastusele jõudnud teistest maailmadest maa peale tagasi. Ja seegi tundus nii mõnus. Ainult mõttekäik, mis oli kord käima lükatud, jätkus iseeneslikult. Ilma talveks olnud võimalik seda peatada. Jääte endale esinemisel, uss talle sugugi võõras ei olnud, purskas ta lõpuks suisa valjusti. Nad kõik arvavad, et ma olen vana perversne vana mees, kes õngitseb noorte tütarlaste dekolteesid lahti löönud kevat mandlite alt. Aga nad eksivad. Oi kui rängalt nad eksivad. Mind huvitab hoopis valguse nähtamatus. Ma ei saa aru, kuidas saab olla nii, päikesegi ise on nähtamatum sel ajal, kui valgus saab nähtavaks. Ah, oleksin ma ise päikesekiirpäike purskub inimese enese seest ja mul ei ole seda lihtsalt kuhugi panna. Hakovi psühhootikuks justkui ratastoolist jääks mulle väheseks. Ratastooliga ümber maailma. Aga kusagil hotelliaknal, kus ma hommiku varajast külitaksin, ei küüniski valguski Räki lähima majani, poole kilomeetri taga. Või silmaksi näkisti mõnda noort tüdrukut, nii nagu need on mu silma hakanud poisikese east peale. Kätte samuti ka siis, kui on kätte saadud valgusele, mis nende sees, kui nad ootavad last. Lennata nagu valguskiir pingutuseta iseenesest. Eks inimene? Abivahendita lennata ei oska. Lendamiseks peab olema vaba. Kuigi mul on käed, millega lehvitada ja jalad, mis võiksid järel triivida stabiliseerida ei oska ka nina lennata. Mõned lihtsalt ei usu, et inimese lendamine on võimalik isegi siis kui on näinud filmist toda inimest, kes tõepoolest tõus seisab. Mõned arvavad, et ma olen omandanud ratastoolis hulluks läinud, hakka tööle, ütlevad nad, muretse endale selle pisikese vaeselt luksusliku vastuvõtu punkti asemele korralik kodu, võta naine, lapsi saad ju ka osta, mersu, käi ära Tõravere, siis Pariisis sa jõuad nii palju teenida küll maailma nagu tütarlaps, kelle hommikutunnil tuleb rõõmsa meelega kõditan, hea otsata, märkaks. Antakse mitte, et võtad, vaid antaks. Milleks? Milleks ära armastus, ole nagu kõik, võta ole kordki normaalne. Valguskiir mängis jäära, armastuse pilk eksis töölaual lahti löödud raamatute seast lehekülgedele kus vanamoodsas kirjas räägiti sellest, et kõige loojaks elu allikaks ja esilekutsujaks. Aga mille valgusmälusoppidest jälle äratanud? Peaks hakkama novelle kirjutama ja siis neid salaja. Armastus terrorist. Ja ära armastus sirutas välja oma käed nagu tahaks emmata kogu maailm ära. Armastus oleks tahtnud, et keegi temale taskupeegli valgust silmu oleks lasknud. Kui valgus miljardite valgusaastate tagant ta silmi jõudis olid ta käed ikka veel avali. Ja taskupeegel peos. Kiirgamas vastasaknasse peegeldust kiirusega. 299 miljonit. 792458 meetrit sekundis. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg