Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Ma ütlesin taksojuhile aadressi ja panin silmad kinni. Niikuinii ei saanud aru, kuhu me sõidame. Kõige enam võis karta, et taksojuht ei leia kohta üles. Kord Vancouveris eksis taksojuht ära ja siis juhendati teda raadio teel ning tal oli kaart ees. Aga siin, Leningradis, mida kohalikud intelligendid kutsusid ikka Peterburis. Siin ei olnud lootustki. Ma olin juba niikuinii alla andnud, sest siin linnas teadsin ainult Neeva kaldapealset ja olin nii palju eksinud, et mul oli nüüdseks õhtuks juba kõik üks Takama. Pikas sõidus pooluline suikunud, heitsin lõpuks juhuslikult pilgu takso aknast välja. Kõrval sõitis auto ja seda juhtis habemega mees, mis juhtis kõik mehed autosolidaabemetega. Kui taksojuht korvis pead keeras, nägin, et ka temal oli habe. Tali tagasivaatepeeglis Tšaikovski näoga. Mis, kas kõik autos sõitjad on siin linnas habemetega või? Torsatasin endamisi. Soidlal on ju ka habe. Tõnu Saidla, kelle juurest ma tulin, oli Eestisse legendaarne isiksus. Perestroika on maskeraad, manipuleerimine käitumise modifitseerimiseks, muud midagi. Tõnu habe liikus rääkimisel veidralt, ta rääkis intiimselt. Aga samas nagu peaks ise endale loengut. Ära arva, et siin on midagi muutunud. Inimene sinu kõrval on just äsja värvatud informaator jalane informaator ihust ja hingest, sest arvab, et aitab, toob kaasa selle riikide mehhanismi lagundamisel, kuigi siht on just vastupidine. Selle monstrumi uute jõududega koospidamine. See perestroika ideed, mõtlemist tuleb muuta, ei ole väär väide. Aga muutusi ei saa olla ameti ülesandja ideoloogia omandamine. Väljapääs transpersonalism kui on transpersonalism, on mitte manipulatiivne. Transpersonalism ei mõjuta inimest, vaid püüab tal aidata kasvada. Muide, kale humanistlik paradigma ei aita seletada inimese loomust. Kusagil lõppev inimlik ja algab üleinimlik. Ja see üleinimlik väljub tavalise isiksuse piiridest. Ei, Abraham Maslow. Ja ta hakkas pikalt rääkima transpersonalismi loojast, meditatsiooniteooriatest, teadvuse seisunditest, tiseerimisest ja muust mulle täiesti tundmatust transpersonalis. See on psühholoogia, kui see on psühholoogia. Ta vaatleb meie nina, mis hakkab lahustuma ümbritsevas maailmas või avara teadvuse väljas. Tavaline psühholoogia, selle tasandid, seda eriti hõlma ivaatlegi võib vaatlevad, siis nimetavad seda laustumist patoloogiliseks väljapääs. Väljapääsust sain ma veel vähem aru. Kogu sellest jutust jäi mulle millegipärast meelde üks lause, Luuakse objektiivne vaatleja enda sees, millele ma innukalt kaasa noogutasin, kuigi midagi aru ei saanud. Niisugune oligi Leningrad, Peterburi Sankt-Peterburg, Arusaamatu habemetega maskeeritud mehed otsimas mingit oma müstilist teed, millest ei saanudki aru saada. Ja nüüd, kui ma selles tohutus linnas isegi teed ei leidnud, oli mul täiesti ükskõik, kas ma midagi aru saan või mitte. Seltskond, kelle juurde ma teel olin, pidi olema Soidla müstilisest akadeemilisest hoopis erinev. Ja ma lootsin meelelahutusele mu peas tiirlesid perestroika mis Eestis oli tundunud nii edumeelne ja millest siin väidet, nii et see on KGB üritus. Ning segunes mulle tundmatu transpersonaali Charles starti ideega sellest, kuidas kõik 11 ridasid Kuhüpatiseerivad ning maailmatasemega miin laadikelizaraviga kellega ma tuttav universaalteatrikriitik Touri tegija Larissa oli lubanud mulle tunnikese mõnusat vestlust. Selle jampsliku mõttevoolukeerises. Vajusin päris unne. Siis olime kohal. Kui takso sinakas tänava sumusse kadus. Sain aru, et olen siin võõra linna võõras äärelinnas, võõral tänaval võõra maja ees ihuüksi. Vanaaegne, ilmselt tsaariaegne mürakas kerkis sügiseses, kõledas kuu alguses kollakas hallimassiivina üllatavalt kõrgele. Ja kui ma pilgu ülemistele korrustele kinnitasin, sain aru, et maitsetu ja hoopis teises stiilis palju korruseline pealisehitus oli vanale alusele küllalt hiljuti jah juurde monteeritud. Kalle Kalle. See oli Larissa, kes kangi alt lähemale jooksis. Tema pidi olema mu giid, kes oli lubanud mind tutvustada nagu ta salapäraselt ja tähtsate, ütles tõeliste oludega. Venemaal oli piiratud olude kiuste tekkinud igasugu teatri truppe. Ja Larissa oli ühe läänemeelseks peetava väikese, aga ametlikult registreeritud pantomiimi. Trupi kirjandusala juhataja. Ma olin pidanud seda edumeelsust ja nende võimalusi küllalt imelikuks sest nad reisisid juba 70.-te algusest pidevalt välismaal. Aga et ma seletustest hoolimata oludest niikuinii mõhkugi aru ei saanud, siis olin mõistatusega lihtsalt leppinud. Kalle Larissa tiris mind varrukast kangialuse poole alle. Tal oli kasuka all mingi veider rõivastus. Juba olime pimedast kangialusest läbi ja ronisime mööda mingeid ilmselt hiljem juurde ehitatud siniste seintega trepikäike pidi ülespoole. Kui Larissa, siis äkki seisatas ka le. Seal on meie eliit, saad aru, tõeline eliit, mitte näitlejad. Ma ei saanud aru ja tundsin juba tüdimust ning kahetsust. Larissa oli lubanud erilise õhtu ja korter kuulus minu teada plaadikule, kellega nad koos elasid ning ma olin arvanud, et tuleb mingi näitlejate salongiõhtu. Aga nüüd olid seal koos muidugi luulet, tähendab, kes loevad pikalt oma lõpmatuid, tekste ja Puškinit. Ma isegi ohkasin tahtmatult, Larissa tähele, pani kale tead, ära ehmata, seal on mõni intelligent ka plaadik. Tema on nüüd mu mees. Aga muidu need on tähtsate ninade järeltulijad, peaprokuröri tütar, klann, noored, uus sugupõlv. Ega need halvad inimesed ei ole, nemad on ka väga mures. Mille pärast, kui nad ise tähtsate ninade järeltulijad on olude pärast kalle ära siis vihasta, vaata ringi, see nagu psühhiaatriline seanss. Ja kui sulle ei meeldi, laseme jalga. Ma viisu, mõnel teisel õhtul on ka teistsuguseid, neil on siin kogu aeg kuskil pidu. Ta torkas mulle oma jaheda musi põsele, nagu oleksin ta kallim. Mina mõtlesin mürgiselt pidu katku ajal ja me jätkasime ronimist, kuni olime ümmargused vahe trepikojas kus igast suunast kummitasid siniseid uksed. Larissa kuulatas ukse taga ja lükkas siis selle lahti. Tule. Võib-olla nad juba näinud oleme kahekesi. Esikut valitses pimedus, elektrita miskipärast ei süüdanud. Ja kui olime käsikaudu kuidagi üleriietest vabanenud lükkas ta samamoodi käsikaudu kobades toa ukse nagu selgus, toaga täiesti ühte sobimatult suure ja kõrge ukse lahti. Ning me astusime läve. Esimesel hetkel ei läinud ma ilmselt juhuslikult näkku suunatud lambi tõttu midagi. Kõik oli vaikne, ainult imelik heli, nagu nühkimine või õõtsumine. Lahtiste järjestikuste tõttu oli näha, et kõigis tubades isegi köögis oli siia-sinna suunatud lampide ja koguni jalal lavaprožektorite dramaatilistes värvilistes külg valgustes õudsuma samas sadakond inimest. Oranžides sinistes kollastes, rohelistes ruudulises, triibulises täpilistes ja teab missugustes rõivastes tihedalt inimene inimeses kinni. Õieti küll oli inimeseks pidamine siin kohatu, sest need olid maskid. Kui silm kirjususest veidi toibus hakkasin mängureeglitest aru saama. See täpilises kleidis puusaõpetaja oli habemik Tolstoi Se valges kitlis sabooga. See tahtis, oli habemik mussowski ja see poolalasti pidulik habemik Saliaapin õrna lubjaviltidest naisega vahest AP Kerniga põsestiku. Larissa sosistas kuigi sajakonna inimese riiete, taldade ja kätehõõrdumine ning ehete kõõsatused tahtmatult ahetused ja hoiatused tekitasid ühtekokku säärases ahina et oleks võinud ka poolihääli rääkida, ilma et keegi oleks tähele pannud. Larissa jätkas soliidselt. Meie klassika kõikunud klassikud. Sergei Sirgi psühhiaater, kes seda korraldab, on seisukohal, et klassikuks rõivastamine toob inimeste tagasi tõelise vaimukultuuri hinguse, aga klassikarutiinist klassikute rollidest tuleb vaba olla. Miks nad nakatusin, sest see vaikiv tants painav nühkimine, ilman erilise helita. Olin nii nakkav, et mul hakkas peaaegu paha. Miks nad Vaitan? Larissa tõmbasid mind esiku poole ja hakkas tasakesi seletama, sellal kui ma läbi paaki ukse vene klassikalist vaimueliiti põrnitsesin. Tead, see ümberriietumine ei ole lihtsalt karneval, lihtsalt väline mäng. Stanislavski on öelnud mitte ainult seda, et sisemine ümberkehastumine paneb välimise elama, vaid ka ümberpöördult. Kui sa paned teised rõivad selga, aitab sul saavutada uue kehastuse Dowski oja, seda ma juba teadsin. Larissa tahtis olude kiuste kaitsta diplomit tööga Krotovskist. Aga raudne käsi haaras peagi mu õlast ning minu Eeesseise ilmatu pikk habemik, kelle silmad isegi poolhämaruses tavalt kiilgasid hakkas mulle midagi arusaamatut seletama. Servi esitles Larissa särasilmi, sest nagu ta vahepeal oli kiirustades seletanud oli psühhiaater Sergei-il peaaegu pühamehe kuulsus. Ja ta lubas end kutsuda ainult Sergiks võishersiks. Kalle A teatas tühjad, nagu tunneks mind juba ammu, et prohvetlik ettenägelikult toonil lisada. Teie olete Eestist. Ning jätkata pausi pidamata oma tiraadi. Larissa oli öelnud, et emale ja muidugi eriti korda Trio omanikule plaadikule ori, eriline au, et Sergei seanss peeti siin ning et siin saavad need, kelle elusaatus on määranud vaimsele hävingule, vabaneda kestast ning luua ise olude kiuste uue suuna, oma elule. Kohanemise ja protesti, ambivalentne ühtsus, mis dünaamilise väljundi leides purustab vana ja loob uue impuls jalaine, Empullis ja laine, näitas mees puusadega oma pantomiimi. See on füüsikast ja muidugi täiendusprintsiip, täiendusprintsiip ja teie elu muutub absoluutselt. Ma olin vist kole rumala näoga. Ärge arvake, et siin on tagulased, see on vana vene linn ja siin intelligents ütles põlevate silmadega mees äkki ähvardavalt. Ning oli kadunud. Nägin teda eemal ronivad toolile, kus ta nagu ennegi jätkas vaikides kätega vehkimist, millele kõik rütmiliste õõtsumisega reageerisid. Ta tahtis öelda, et intelligentsed päästad jälle kord Venemaa meile vaimsuse tas abil maailma kuulsaks saada. Sinuga rääkis, sosistas Larissa. Ma mõtlesin, et seri igaühega ei räägi. Aga selgus, et Sergei ei räägi oma teooriast igaühele, vaid ainult välismaalastele. Laadikut ei olnud näha. Ja ka Larissa ei osanud mu küsimusele muud mõistlikku kosta, et küllap leian ta hiljem üles. Laadikulik kloun, kui seal õige sõna. Traagiline kloun, kelle number eesten viiuliga oli mind hingepõhjani vapustanud ja ma oleksin tahtnud temaga mõne sõna rääkida. See tundus siin hullumajas ainsa mõistliku teona üleüldisse nihkimisse viskuda ma küll ei tahtnud. Ka le maski tähed. Larissa oli kuskilt kohale tarinud, mingi vanakreeka kitsena. Niisugust ei ole nagu kõigile, aga. Ta osutas õõtsuvad keerleval massile või Vaata ära, arvasin, ei pane keegi imeks, saad vabaks. Venemaa ajalugu oli skandaalide ajalugu ja sellest tuleb vabaks saada. Paradoksaalselt. Ükskord olid kõik alasti, jooksid läbi, kogu linnas, saad aru, linnu täis arhitektuuri ehk teisiti öeldes ajalugu, kes oli nagu jooks läbi ajaloo. Ka sellest ei ole midagi välismaal ka nii tehakse ega. Aga mina ei tahtnud alasti läbi linna ega Venemaa ajaloo joosta. Lampide ja prožektorite valgus vihkudest kuumenenud kehadele, andes Tõngust fantastiliste kostüümide kirevusest ja väsimusest, läks mul süda pahaks. Larissa tirisema ühte kõrvalruumi ning haaranud midagi söödavat lauast. Hakkas ise Muvides mulle asja mõtet üle seletama K-le ja tahan siin teha keskuse tõelise kultuurikeskuse psühhiaatrilise salongi, umbes nagu rühmateraapia üldse kuulnud sellest Ameerikas on inimesed kogunevad, räägivad absoluutselt kõik hingelt ära kõik selle, mida nad on kõige enam häbenenud, vabanevad oma reflekside üldse taagast ja leiavad elu mõttetõe. Rohud, teraapia. Victor Franklin. Oskasin torgata Austria psühhiaatri nime, kellest teadsin, et ta elab Ameerikas ja rõõmustas Larissa stereotüüpidest lahti hirmudele vastu. Alateadvus hakkab käima, kogun teeningaid, mis kogu tõeline Sankt-Peterburg siin Vene tegelikus pealinnas saab olema rahvusvaheline keskus, töötle teatria, psühhiaatri sümbioos Arto julmuse teatri antipsis, aatria liituvad üheks tervikuks. Ma küsisin ruttu jälle plaadiku kohta aga ta ei vastanud muudkui, et flaadikul on kriis, et tal on alati kriis, aga praegu eriti sest teda ei lasta enam välismaale. Ning jätkasid, kui palju rahvast jõuab siit aastate jooksul läbi käia. Sergei, kallis Sergi. Sergei on ka nõus ja see siin on täna nagu pea proovini. Ta naeris häbelikult ja jäägi vait. Kuule. Võib-olla sa tahad hoopis midagi muud, siin on, saad aru. Saad aru, kõik on. Ma ei saanud aru, mis see kõik muu on. Aga ta tõmbas mind kummuti juurde. Siin on kõigile, kes soovib, see proovib. Tahad, sa oled ju külaline? See oli valge pulber. Larissa surus oma huuled mu kõrva juurde ja läbi nühkimas pigem hingas, kui rääkis. Alga. Skandaalide ajalugu. Vanasti ikka Venemaal joodi, mul hakkas korraga koomiliselt. Aga hirmuäratavalt kõhe nagu pisipoisil tsirkuse õuduste kambris. Kas ma andsin hotellitoa ära või ei? Soidla sõitis kaera. Kassolaadik, seda, kas laadiks seda viiuliga numbrit veel teeb, see oli. Ma ei leidnud õigeid sõnu. Aga Larissa olid kadunud. Ma leidsin vaba tooli ja jäin seina vahtima. Tabeedil oli mingi laik vist sõna istina tõde. Ning selle kõrvale oli pastakaga hoogsate selgelt kirjutatud laadik valda. Ma ei teadnud, mida see sõna tähendab dist tola või midagi sarnast. Kuigi mitte klooni aga igatahes oli siin enne pidu ilmselt seisnud voodi. Tooli serval oli hea tukkuda. Ja sume nühkimine, mis vahetpidamata jätkus tõi unesilmi. Mis on, mõtlesin ma, ballett on venelaste käes, pantomiim juutide käes. Siin, nagu ma jutust aru sain juudist pantomiimi kunstniku korteris. Aga kas laadikonnika juut on eeskätt venelased? Kasvatatakse ümber pantomiimi vahenditega. Juudi vandenõu? Kuigi ma olin oma paari Venemaakäigu jooksul täielikult loobunud mõttest, et siin ei võiks mõni võimatult imelik mõtteviis levima hakata tundsin, et olen väsimusest ja lainetena läbi tubade pahvatavast halvast hingeõhust jaburaks läinud. Ajasin enda püsti ning läksin esiku pooled maanteel üles otsida kusagilt taksohanked ja hotellis. Lootsin, et ehk ei ole hotellituba veel ära antud ning saa seal lihtsalt pikali visata ja hommikul ära sõita koju. Mulle paar korda kõrvas ahistatud teooria juudi pantomiimis Vene balletist. Jama. Laadik oli üksi. Uks oli praokil ning ma nägin, et ülejäänud tubades siia kuhjatud, peaaegu laeni. Mööblihunniku keskel istus pikk, habras tumeda peaga mees, pea kummargil. Tere siin ma ei olegi veel näinud, peremees, ütlesin ma üle ukseläve sel ajal, kui ikka ja ikka nühiti. Ta ei vastanud. Vastuse sisse ja kükitasin maha, et talle silma vaadata. Tal rippusid pikad juuksed üle silmade. Tundsin millegipärast piinlikkust, nagu oleksin millegi kohatuga hakkama saanud. Laadik oli habras inimene kellega oli raske rääkida, sest kui ei leidnud õigeid sõnu, oli tunne nagu räägiks tõtt. Näed, elamise segi pööranud? Ei tea, kas see ka kuhugi välja viib. Laadiku teenes näos oli ainult väsimus. Punane sall. Ta kaela ümber. Üle mustade riiete rippus peaaegu maani maa. Ta ei paistnud purjus olevat, pigem oli eriti selge pilguga. Aga mu edasise jutu peale ta ei vastanud. Vahtis ainult ainiti silma. See oli ebameeldiv. Ja tõusin üles. Kuule, said õige pikali, tõmban ukse kinni, puhka, oli etendus? Jah? Ütlesin ma nii soojalt, kui ma oskasin. Mis ma veel tahtsin öelda. Sinu teater, tead, see ei olegi teater, see on inimese olemus, sisemine eluna. Inimene on siis nagu päriselus. Ma ei leidnud õigeid sõnu. Ja tema sõnatu kunsti taustal paistis kõik see, mis ma rääkisin, täiesti naeruväärne. Maalin kuller. Laadiku vastus oli täiesti seosetu. Kuller. KGB kuller. Viisin tõin nende mingeid pakke. Mina ei ole näitleja vaid kuller, näitleja, riis, mitte kloun, vaid narr. Kuller kuller. Ja nüüd olen kultuuriosakonna juhataja asetäitja suller. Ta puhkes metsikult hüsteeriliselt naerma. Ikkagi purjus pulbrit pannud? Hulluks läinud. Kinkisid mulle sel puhul viiuli mälestuseks nagu mul oleks nüüd sellega midagi peale hakata. Sest enam Ma ei esine enam ma kusagile esinema ei saa. Senini riiuli papist nüüd äris. Ta naeris sama metsikult tõstis pea ja põrnitses jälle põlevate silmadega mulle pikalt otsa. Purjus ta küll ei olnud, pigem. Ühe etenduse annan siiski veel. Sellega äris viiuliga. Ma läksin esikusse, sest nüüd oli mulle kõigest rohkem kui küll. Aga toas toimus midagi. Nühkimine oli lakanud ja asendunud mingi kobistamisega. Uks läks päris lahti. Ning äkki oli esik inimesi täis kes kõik ühe korraga täielikus vaikuses sõnagi vahetamata välisuksest välja trügisid? Keegi mingit üleriietust ei võtnud. Ma sain oma mantli kergesti kätte ning läksin koos teistega välja. Tore sina tuled ka, kostus Larissa tasane hääl. Ja väsinud, nagu ma olin, venisid robikonnaga päris suured robikonnaga, sest neid oli tõesti ka siin kuuvalgel selgesti oma 100 inimest. 100 maski. Reisinud robikonnaga inertsed kaasa. Harvade laternate kumast rikastatud valguses paistis särgi eestvedamisel vaikides sammu kamp nagu sabati le kiirustavate kaltsukubu rügement. Kuhu me näeme? Aga Larissa ei vastanud, vaid nügis mind ümber nurga läbi mõttetu väravaaugu. Kuu kummalises hõbedas avanes majatagune lahtine traadiga ümbritsemata jalgpalliväljak. Laadikus sõnad. Nende sisu jõudis minuni alles nüüd. Teine lause luuakse objektiivne vaatleja endas sees. Ma ei saanud ikka veel millestki aru, aga ma teadsin, et miski on pöördumatult valesti. Aga plaadik nõudsime, aga kas laadik? Clarissa sulus mulle käigu pealt käe suule pomises? Magab suur kunsti. Ära muretsema, hoian teda. Aga siis jäi äkki seisma, jätkas ägedalt peaaegu põlglikult. Muidugi on suu nagu marsselmarsso, nagu aga nagu väike laps nagu tema tõde oleks kõigi tõde muidugi kogu maailmas kuus, küll aga. Tead kalle, Neil ei ole viimasel ajal eriti head suhted. Välismaal, ei last, mõtleks talle, pakutakse vastaseks skulptuuri, kuna juhataja asendite kohta mõtlemisvõimalused siin avanevad siit, Peterburist algab jälle revolutsioon. Lääne meid oodatakse. Ja nüüd ma nägin, et meid oodati tõesti. Väljaku keskel seisis pundis koos samamoodi maskeeritud ja vahest sama suur sajaliikmeline kamp ainult teistsuguses stiilis rõivastatud laisa tuulidki oma parimal päevil tongi hote ja jumal teab kes, teised ilmselt tuntud tegelaskujud raamatust mille nime ma ei suutnud ära mõistatada. Ja milleks, nagu selgus, ei jäänud aega. Need teised seal elanud muinasjuttudest ütles Alissa miskipärast jälle sosistades. Mulle tuli täiesti seosetut pähe Oscar Wilde'i lause. Parim viis kiusatusest lahti saada on sellele järele anda. Kui äkki kumbki kamp justkui salajase märguande peale liigahtas hakkas ilmse sihikindlusega teisele vastu minema. Ja äkki olid kõik karvupidi koos? Ainult Tähkimine hoiatused, riiete sahin, mingit kõlksatused ning tümpsud. Aga ühtki lauset ainult maadluskuuvalgus. Jalgpalliväljak vaatega maja tagakülgedele, Sügav öö tapavad või. Jälle oli mul sama tunne nagu pisipoisil koletist ees, kellest ei tea, mis need on ja mida võivad korda saata. Siis vajus esimene maadluspaar murujanustele pikali ega liigatanud. Esimesel hetkel neid surnuks pidanud. Saime aru, et nad on lihtsalt üle väsinud. Tahtmine kisenduda, vahele minna, kadus. Ning ma jälgisin peaaegu muigega, kuidas prokuröride järeltulijad nuppu võtete topelt Nelson Eddy ja mustlasmaadlusega toime tulid. Aga see oli ikkagi hullumeelne. Kaks naist olid haaranud teineteisel juustest, mis kõrvale lennanud, parukatest vallalit pääsenud ning väänasid teine täid. Vana Sandžopanza surus poisikeseohtu Lermontovi nägupidi maasse. Ja pikk Buratino oli omakorda võtnud väikesekasvulise Wilhelm Telli kõigelda vibuga nupuvõttesse. Kukepoksi oleks teha võinud, tahtsin Larissa öelda. Aga ei teadnud, kuidas vene keeles kukepoks on. Ning tahtsin nüüd lõplikult ära minna. Kogu üheks saanud inimmass lebas pilla-palla üle kogu staadioni laiali. Ja enam ei olnud midagi vaadata. Siis ajasid kõik end üles ja hakkasid nagu pärast spordivõistlust elavalt muljeid vahetades laiali minema. Mees elu, see on, elada võib, ütles keegi lähedal. Kalle, kuidas meeldis. Larissa oli elevil ja viskas nüüd vallandunud juuksed kerge edevusega õlalt taha ning haaras mu käevangu. Staadioni serval värava juures oli silt. Väljapääsu ei ole kuigi välja sai just sealt. Ja nende hulgas ei ole ühtki täitlejad ainult. Ja, ja ma teadsin, ainult prokuröride pojad ja tütred. Nüüdseks oli kogumass hõrenenud ja osa neist kogunes maja juurde meie lähedale. Larissa püüdis mind igaühele esitleda, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja ning astusime summas maja nurga tagant majaesisele. Sealsamas plarik kummuli näguvast asfalti. Mis ta siis nii palju ette võtsid? Pomises keegi naljahammas. Laadik elab täiel rinnal. Laalik, tule nüüd, pidu alles algab Tjaapanema. Plaadike teinud aga väljagi, lamas elasi käel vastu rindu nagu varjaks, midagi kehal. Pea oli keeratud kõrvale. Nagu ei tahaks ta kedagi näha. Kuule, mis sul on? Ometi on? See süda, radikule, süda, temal on alati süda, pea, süda, kiirabi on vaja, seletas teine naisel kutsuge kiirabi. Ülal 12. korrusel oli lahti ainult üks valgustatud aken. Viiul. Ütles keegi Ainult poogen oli peos. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg