Tere, armas Eesti rahvas, täna on 25. september, et on esmaspäev, siis algamas järjekordne ajaloo tund Tartu liinil, härra Hillar Palamets, tere hommikust. Tere hommikust. Nagu korralikus tonni Sikkamalustaksinkisi, mis ehk lugupeetud raadiokuulajad? Öelge nüüd mõttes kolm Eesti kõige populaarsemat meeslauljat. Viimase suure sõjajärgsel perioodil. Kolm lauljat kõige populaarsemat, kõige tunnustatumat naise, mõtlesin nii Tiit Kuusik, Georg Ots ja Artur Rinne. Ainult et Artur Rinne oli populaarne juba 1900 kolmekümnendatel aastatel, ERGO sõjas eelsel perioodil. Kuusik kuulus Kõrgmuusikasse ooperis olist kontsertide solist maailmatasemel ja vähemalt Euroopas tuntud mees. Ots oli mitmekülgsem, ooper, operett, film, hea estraad, väga populaarne peale Eesti veel Soomes ja nõukogude liidus otsa ju peeti hiljuti Moskva muusikahuviliste poolt südamlikult meeles. Ja Artur Rinne, kelleni levik oli vast kõige piiratum ainult Eestiga. Aga mees, kes laulis ennast eesti rahvaga sina ja peale nagu Lembit Lauri kenasti sõnastanud. Rinne laulud olid nagu sild sõjaeelse Eesti levimuusika ja sõjajärgsete aastakümnete vahel. Praegugi, kui tuleb valida muusikalisi visiitkaarte 1930.-test aastatest. Ikka ja jälle väsimatu meie Artur, Artur Rinne. Ooperites laulnud oopereid, lavastanud tõrjute sealt välja. Ühelt poolt all oli estraadilaulja maine liiga tugevalt küljes liiga rahvalik ja teiselt poolt figuur ei olnud esimeseks armastajaksest paslik. Mis sa teed? Ja kas ei klapi kokku. Aga ta jäi laiali kuulajaskonnaga esinejaks. Eesti Raadio vahendas teda Eesti televisioon. Võrdleksin veel ühe mehega tema hea kaaslasega, aga kes on rinnest kaks kuud vanem, elab praegu Tartus ka Ida-Virumaa pois. Iisakusse on Helend Peep. Rinne oli Narva pois. Raudtee, lase poeg Narvast. Täise meenutab oma nooruses sellest natuke hiljem, aga nüüd ma refereerin Valter Ojakääru äsja ilmunud raamatut vaibunud viiside kaja. Esimene köide Eesti levimuusika ajaloost. Jagger kirjutab rinne kohta nii. Rinne sündis 25. septembril 1910. aastal Narvas, tähendab täna on tal 90. sünniaastapäev. Aga ma ei tea, kuidas Eesti avalikkus seda ka ära märgib. Vähemalt raadio kahes teeme. Suri 31. jaanuaril 1984 Tallinnas. Rinne tõusis 1930.-te aastates Eesti populaarseimaks plaadiartistiks, kes on laulnud plaatidele vähemalt 160 pala. Kuna ta ei leidnud piisavat rakendust Estonia ooperis läks heliplaadimüüjaks Esto-Muusika ärisse. Tänu sellele läbimüük kasvas tunduvalt. Tuldi rinnet vaatama, tema käest ostma. Rinne riiulitel ja leti taga oli tol ajal 14000 nimetust heliplaate ja kõige nõutavam maad olid just ristilauljate plaadid. Tol ajal plaadistame seest maksti küllaltki hästi. Aga see oli kiiresti tulev raha, mis ka kiiresti läks. Sissetulek ei olnud püsiv. Rinne teenis lisa lauldes mitmel pool, näiteks disAnts Eskolaga, Felix Moor kutsus teda esinema avalikele raadioõhtutele oli solist paljudel kontsertidel, pallidel ka eeskavaga õhtutel. Populaarne poiss oli. 1941, laulis jälle Estonias ooperis 44 mobilis, eriti Saksa sõjaväkke ja talle anti sõjakirjasaatja seisus, nad tegelikult laulis rinde brigaadides ja selle suure patu eest, jutumärkides oli rinne karristatu väljasaadetu külmale maale aastatel 1950 56 pärast sõda. Ta oli viis aastat lavastaja Vanemuises. Siis ma nägin rinnet silmast silma. 46.-st aastast ka Eesti raadio Jessor estri solist. Iseloomulik oli, et rinnet ei maetud mitte Estonia teatrist, vaid raadiomajast. Valter Ojakäär märgib rist, arvati et Artur Rinne ärasaatmisele koguneb liiga palju rahvast. Ta oli sedavõrd populaarne jest vanema publiku osas nii palju rinnest sissejuhatuseks. Naine tuleb nõunud taeva alla. Elurõõmu kallab su su tiritamm tuppa. Tere, Tom Miller, kaadrid hambatuppa. No selline kaadri kaupa veeremile kaadrid on ka oma Türi tõmba laulus kõlas Artur Rinne hääl küll väga erinevates registrites, ajaloo tundi, jätkab Hillar Palamets, palun. Rinne oli ka kirjamees, stan järele jätnud, kolm hästi mõnusad mälestusteraamatut. Kui ma olin väikseke, neist on esimene ja ma loen seal, kuidas rinne kujutab oma elutee algust. Ma olin Narva poiss, isa oli vedurijuht Narva depoos. Ema Elizabeth või liisike nägu nimetati kena noorik. Muide, kui vaata tema pilti, siis rinne on välimuselt küll ilmselt emasse läinud. Sama ümarsõbralik näo ovaal abiellusid 1908. aastal jana korralikus abielus, tol ajal tavaline poeg, sündis kaks aastat hiljem. Artur Ardi, hüüdnimega rinne, ütles, et ma olin hea laps. Imikuna karjusin vähe häälematerjali kokku hoida tuleviku tarvis. Kolm aastat hiljem sündis rinnete perekonda teine poeg, rinne, vend. Esimesed 10 eluaastat möödusidki narmaspoiss, nagu poiss ikka. Pisut ulakas, pisut lüüriline, tal oli suur tulevikuunistus. Öelge, kelleks ta tahtis saada? Voorimeheks ei saanud voorimeest, isa tahtis temast teha, vedurijuhti ei saanud, ka vedurijuht sai lauljat. Rinne meenutab nii, isa viis mind kord Narva kõige soliidsem masse, kinnas Kating. Pärast filmi tuli lavale keegi imelaps, valged säärikud jalas, tore sametine kostüüm seljas ja uhke müts peas. Pikad käharate juuksed langesid õlgadeni, naeratas kummardas, muusika hakkas mängima ja poiss tantsime. Lendas laval siis nõidusta Kuue kandilisest lõõts piirlist välja lausa taevalike helisid. Ma värisesin erutusest mineks või ogaraks, saal kõmises kiiduavaldustest ikka ja jälle tuli poiss publiku ette, kummardas, saatis meile õhusuudlusi. Mõtle, kui vahva poiss minust ainult natuke suurem. See oli mu esimene suur teatrielamus. Ei võinud ma siis arvatagi, et aastat 17 18 hiljem esinen ma poobaga Vladimir Sappoženiga koos Pärnus rannasalongis. Me saime temaga sõpradeks. Ja olime sõbrad, kes juba igavust ei tundnud. Ema suri. Poisid jäid vaeslasteks. 1919. aasta kevadtalvel emakas, eriti Narva Teppo Tallinnasse ja rinnest sai Tallinna poiss. Aga mitte pikaks ajaks. Isa püsivaks töökohaks ja pereelukohaks jäi ta. Suur raudtee sõlmrinne, nägisin soomusronge läbi minevat, siia olid nad ka alaliseks paigutatud, nägi platvormidel teenitšile saadetavaid tanke. Isa pani ta mõneks ajaks depoosse praktikale, aga seal ei meeldinud nüüd Läks kooli tappa kooli. Ja siin pandi alus 1922. aastal muusikalembelise kooli juhataja Juhan roni poolt. Tappa laululastele rinne muidugi nende laululaste hulgas. Karl Leinuse Tallinna muusika organisaatori, koorijuhi taganttõukamise loodi Karl Leinusel laululaste Tapa osakond. Ja 1923. aasta kevadel oldi nii kaugel. Tuli kontserdiga anda aru talve jooksul tehtud tööst. Soololaul usaldati rinnele. Õpetajad ütlesid pois, joo enne esinemist ära paar toorest muna, see läheb Häälele kasuks. Rinne ise meenutab, nii me olime, kui murumunad üksteisega sarnased oma tuli uutes lauluvormides valged lahtise kaelusega pluusid poistel tumesinised, püksid, tüdrukutel Plysseeritud seelikud. Alguses laulsid Tapa kontserdil Tallinna laululapsed, siis meie, mina laulsin kooris kolmandat häält. Keelpilliorkestris mängisin mandoliini. Ja selle kõrval vokaalsoliste amet tundus mulle tüütama lisakohustusena. Eriti veel seetõttu, et õpetajad valvasid minu järel Leetma vuti ei poriks. Tähendab ennast palli mängus higiseks ei ajaks, sest häält tuli igal juhul hoida soolo jaoks. Kui siis jõudis kätte järjekord soolot laulda, astusin ühegi hirmuta kooriette, asetasin käed ristamisi selja taha. Naelutasin pilgu koorijuhile, jäi nõottena klaveril, kõlas eelmäng ja ma alustasin. Kui rõõmus on mu meel, ma pikal reisiteel kord olen siin kord seal oma reisi peal jäita, hüüab mu hääl. Ma olen väikene Postimees, maailm on lahti minu ees. Koor saatis mind vaikse iminaga ja korraga hakkasin kuulma omaenda häält ja tundsin Need tõepoolest väikese postipoisina, kes rõõmsalt rändab mööda maailme. Ärkasin oma kujutlusest aplausi peale ja kummardasid, nagu mulle oli õpetatud. Saalist hüüti korrata, korrata laulsin teist korda, nüüd veelgi julgemalt enesekindlamalt jälle aplaus ja pidin ka kolmandat korda. Paneme oma toru üürgama. Oli tõesti rõõmus. Rõõmsad olid ka teised laululapsed ja kõige rohkem koorijuht Juhan Kroon. Kontsert oli tapal üle ootuste hästi korda läinud. Aga hilisõhtul visklesin unetult sängis. Des elasin äsjase esinemise veel mitu korda läbi, isa tuli koju õige rõõmsas olekus. Tõus oli õnnestunud kontserdi puhul teinud välja mõned topsid. Vana silitas mu pead ja ohkas sügavalt. Kahju Paju et su ema ei saanud seda näha. See toimus 21. mail 1923. aastal. Nime astusin sel õhtul enese teadmata esimese sammu oma lauljateel. Raudteelastest isa tahtis jah, et Arturist saaks vedurijuht või vähemalt mõni muu raudteetegelane. Nagu öeldud, Artur oli paar suve Tapa depoos tikal, aga teda ei võlunud need tahmased ja õlised raudruunad. Ikka rohkem huvitasid teda humanitaarained, keeled, ajalugu ja eelkõige muusikasse oli ta kutsumas, saadeti Tallinnasse, aga mitte muusikat õppima riigi üld tehnikagümnaasiumi. Et kõik viitas sellele Arturist, saab tehnikamees. Aga ometi läks ta õppima Tallinna konservatooriumi laulu. Õppemaks oli tol ajal 120 krooni aastas, teist nii palju kulus nootidele. Aga optimism oli? Rinne lootis kõikidest raskustest üle saada ja saigi. Temast sai professor Sternbergi lauluklassi õpilane ja koos sellega lülitusrinne juba vahetult Tallinna muusikaellu. Nii tuli Artur Rinne eesti muusikasse. Jerry klassi mälestusi lugesin, kes ma olen? Eri Klas meenutab järgmist. Artur Rinne, kirglik kalamees püüdis ka minust teha kalameest. Aga pärast seda, kuidas pinningut visates landi kindlalt tagumikku istutas, läks minul see nõndanimetatud hobi üle. Mulle tundub, et õngitseda on igav ja veelgi igavam. Seda pealt vaadata. Aga mõtle, milline rõõm, kui tagumikust spinning Hollandi lõpuks kätte saad. Norrinnes räägitakse veel sellist lugu. Teda kui ta Siberist oli tagasi tulnud või Põhja-Venemaalt, kus ta väljasaadetuna oli. Hakati lubama erandi korras väliseestlastele laulma rootsi ja mujalegi. Ja rinne Rootsis esinedes kutsus esile sealsete daamide Eestist sõjapakku läinud daamide hulgas ilmse liigutuse, kui ta laulis seal, kus rukki oli või laulis mu meelel kuldne kodukotus, Norrinna oskas seda südamlikult teha. Ja siis üks daam kinkis talle hambarja. See oli uut tüüpi hamba arris, oli nii, et kui sa vanamoodi nühid põiki, siis ta läriseb, põriseb, aga kui õigesti nühid ülevalt alla, siis on vaikne ja juhtides tähelepanu selle hambarja erisusele, see daam ütles nii. Lugupeetud härra rinne, ma kingin teile uut tüüpi hambarja. Rinne oli natuke üllatanud, hamba Reardinkimised ütles, noh ega meil ju seda vaja lähe, küsis, kas te siis kodu Eestis hambaid ei puhastagi. Rinne ütles, no aga kui teie lehti lugeda, siis on selge, et meil kogu aeg on hambad varnas. Daam vaatas vennale otsa, ütles kulge teie figuuri jälgides seda küll ei saa öelda, et teil hambad varnas oleksid. Rinne olla siis nii vastanud. Aga kas te ei tea, et enne kui meid välismaale lubatakse, antakse riigi poolt tasuta kott kartuleid ja vaat lõssi, et ennast üles turgutada? Et see tõesti võis midagi sellist olla? Rinne viitab ka oma mälestusteraamatus. Sellisele see igal ajal. Rinne kirjutab oma mälestusteraamatus ja kägu kukub raal. Ilmunud 1980. aastal 30. 1000. eksemplaris. Talgab nii, ometi kord saabus kauaoodatud silmapilk, mil hüppasin Tallinn-Virtsu rongilt maha. Meie väikeses sünnima kevadesse oli see alles hüppe, millest olin unistanud aastaid lugematul unetuid, öid. Ela töölissoe, Turn vihmarkeka rabistas puude lehe kroonides. Rankt osutas läbi metsade üha kaugemale vedur vilgas, mõnusalt kajas vastu. Mina hõiska siin ka hääletult, muidugi, aga minus sisemuses põrises vähemalt 100 trummi. Tauri helisesid hõbedaselt 1000 fanfaari tähistades seda fakti, et ma astusin läbi valge kevade vaba mehena. Ja läksin spinninguga kala püüdma. Mõtted rändasid, minevik. Olin kõva kilomeetri jõe kallast pidi edasi marssinud oma 100 korda landi vette heitnud, kuni otsa hakkas üsna soliidne havipuraka, kas nii, et kalamehekeeles öelduna sain lõpuks käe valgeks ja siis võtab jõe kaldal hommikueinet korgid lahti väikese pudelikesed ja meenutab aastaid külmal maas. Elu läks edasi. Pärast aastaid kestnud osesseiad taastati rinne vokaalsolisti kvalifikatsioon ja talle anti koos sellega esinemisluba riiklikus filharmoonias, kuigi mõned tooniandvad tegelased olid sellele vasturinne, kirjutab Mari. Möldre võttis mind oma ansamblisse, kus peale tema esinesid veel Vladimir Sapposhini ja helilooja Leo Tauts klaverisaatja rollis. Nii et meie brigaadis olin Eli interbreeti. Aprilli alul istusime ratastele ja mu elu hakkas veerema nagu hernes. Esimene kontsert toimus Nissi koolimajas. Mari Möldre, kellele aastaid päris soliidselt, oli endiselt täis nooruslikku sära. Rahvas naeris südamest ja aplodeerib vägevalt. Siis tuli minu kord. Ma ei mäletagi, kuidas mamma lauludega seal toime tulin. Aga kui lava taha sain, olin üleni higine, käed ja jalad värisesid. Vaheajal kuulsin, kuidas Mari Möldre teises ruumis Sapposhini ütles. Kuule ei teaks, ma ikka tegin õigesti, et rinne oma brigaade võtsid. See oli mulle nagu vaaditäis külma vett kaela, kurat ja põrgumappi. Mina olen enese kokku võtma, pean esinema võimete kohaselt. Trots, viha vabastasid mind nagu kammitsast. Nüüd kõlas hääl vabalt, jäiga noodik allus oma tahtele ja vastuvõtt oli väga soe. Möldre Sapposhini olid rahul, jäiga järgneva kontserdiga lisandus mulle esinemisjulgust. Varsti tundsin end laval nagu kala vees. Ringreisid lõppesid 29. aprillil ja teisel mail pidin esinema juba Tallinnas publiku ees. Meele tegi ülimalt rõõmsaks jälle üle hulga aja nägin afiššidel teiste hulgas ilutsemaska enda nime Artur Rinne nime. Nüüd kullakeseks lugu Rinnelt ja siis kuidas ta kirjeldab oma kombaki Tallinna publiku ette. On? Ta see laen teha. Laabee la päeval saaniga noore laageevees tuule. Ja ma tuud ka alaliidu ja me Torka ala. Ja. Seal sees aasa. Lundi jätkab Hillar Palamets, palun. Rinne kirjeldab nii, kui lavale ilmus, siin võttis aplaus hoog, pillimehed asusid mu selja taha ritta. Tol ajal ei olnud mikrofone ega välju hääldajaid. Tuli looduse poolt antud häälega publikuga kontakti astuda. Hiirvaikne seal oli mattunud hämarusse, kus rändas ringi seal omaloodud viisi ja sõnadega. Mu kodurannal haljendab nüüd jälle pilliroog. Seal hõbedasi lainte harju paitab tuulehoog. See laul, mida te äsja kuulsite. Publik võttis mu laulud erakordselt soojalt vastu. Need lisapaladest tuli puudus, kuigi mul neid oli varruks õige mitu. Kõikjalt hämarast saalist vaatas mulle südamlik julgustavalt vastu naeratavaid nägusid. Tere tulemast Artur Rinne, taas kodumaale. Teine nüüd juba vabaõhukontsert, toimus 25. juunil Kadrioru kontserdiväljakul. Kui jõudsin ligi kaks tundi varem kõlakoja juurde, see ei ole mitte, lauluväljak on siis Kadrioru kõlakoja juures pargi sees. Nägin, et väljak oli välja müüdud. Sel õhtul tuli sinna küll oma 10000 Tallinnas ja ka ilm oli vabaõhukontserdiks suurepärane. Olen vabaõhu kontserte ikka peljanud, sest minu jaoks kaob seal saalile omane hubasuse intiimsus. Pealegi sõltub esineja paljustki võimendite ja valjuhääldit kvaliteedist. Aga vastuvõtu aplaus viis mind lausa rööpast välja. Kõlas nagu paduvihma kohin, kui kõuemürin. Väljak lainetas lehvivates tasku rättidest kui valgete õite tohutu väli. See moment oli mulle vapustav. Tundsin, et seisan oma elu ühes pöördepunktis. Meeleliigutus oli sedavõrd suur, et ma võtnud esineda. Õnneks kestis aplaus nii kaua, et sainenud teisele lainele ümber lülitada ja alustasin. Mulle tundub, et nii jäägitult pole ma oma elus veel kunagi laulnud. Hiljem võin kinnitada, et too esinemine Kadriorus sai ja jäi minu elus suurimaks kõige errutavamaks sündmuseks. Ma pole kunagi osanud unistada randioosses tõusu laulust lainest pärast nii pikka mõõnaperioodi. Rinne laulud olid populaarsed tol ajal nüüd edetabeleid tehtud. Aga 1975. aastal kogutud andmetel oli eesti poplauludest kõige nõutavam esikohal hittide hitt Artur Rinne poolt lauldud. Mets mühiseb. Ja nüüd läheb rinne tööle Eesti televisiooni. Sellest pärast muusikalist paus. Oo ma jaa Aga see oli süüdanud Madala. Aastatega väidab ei. No aga siis Ma ikka pea sõna kehvaid. Tulla siis, kui pead Tuulepääsu. Ei no too kuna. Selleks puudub ju süda. Nonii see tookord siin ju. Okas hinge ja. Ja. Rinne meenutab esimesel oktoobril 1956. aastal sain kutse tulla tööle Tallinna televisiooni stuudiosse muusikasaadete režissööriks. Kuigi olin oma elus seni telerit näinud ainult kolm korda. Tolleaegne pearežissöör kunstiline juht Vello trumme aga tröösti Sment, kinnitades, et ega teisedki midagi suurt osta. Kõik oleme televisiooni osas veel valged lehed. Eesti Televisioon oli siis allüürnik Eesti raadiomajas. Kell oli kolm kaamerat ja kaks stuudiot, aga väga hea tahtmine. Rummo tegi mind tuttavaks teletehnikaga, millega ühel režissööril tuli iga päev kokku puutuda, kõik tundus loogiline, otsekui klaverimäng. Pane ainult õigel ajal õige näpp õigele klahvile. Ja vajalik muusika ongi käes. Minu ülesanne oli muusikat propageerida. Mõnigi asi läks täkke. Nonii, sain koos toimetaja Kalmer Tennosaarega 56. aastal lõpul ametlikult kiita valsside õhtu hea ettevalmistamise ja kordamineku eest. Tulid ekraanile mitu lavastusliku muusikasaadet, shop, läänist, Verdist, 18. sajandi Lääne muusikast, Alfred vedrost ja muust. 58. aasta mais. Tegime esimese sünkroonvõtte. Tennosaar laulis ja Laansoo ansambel saates Franžini pala postipoisiga. Poisid istusid papist postitõlla sees ja peas. Vaatan 15 aastat hiljem seda filmi ja imestan, kui noored olid siis Laansoo jada, poisid, hoid, Kruus, avasalu Saulussik ja terasma ja Tennassarrise, ta oli lausa poisike. Siis tuli ekraanidele sihvakas noor neiul Saaremaalt Heli Lääts. Ennustasin talle suurt laulja tulevikku ja õigesti ennustas. Rin. Rinne meenutab nii. Oleme hiljem Heli läätsega palju koos esinenud. Meenub üks haaravalt kaunis õhtu kui meie laulev saarepiiga Kistlusamad tulevase Peeter Sauliga. Pruudi isa kostitas meid ehtsa Saare õllega. Märjuke oli nagu mahesamet, mis pidi aga mandrimehed pikali võtma. Mintse kange jook otse pikali ei saanud, aga mässis sisse küll. Jah, minu teine noorus jooksis, rebiti Heli Läätse ja Kalmer Tennosaare esimese noorusega. Ma ei ole Saad? See koostoumatud ei. K. Ka ma ju v ta selge. Lae alla. Ka. Meie oleme ka eessameelne. Mu laastu siin saab. Elu toore ka. Oma. Ja see ka tookaarde Ja näen ma. Olen noor ja Toorwayasto. Ei. Ole aga unimaad man. Stuudiumis mu mees vees. See ma too Ajaloo tundi juurdub Hillar Palamets, palun. 44. aasta hilissügisel oli rinne tegevooperilavastajana Vanemuises. Tartu oli varemete linn, Kaarel Ird komplekteeri suut, kollektiivi vane mõislased korraldasid endist Saksa teatrimaja. Sellest sai nende usku. Rinne lavastajadebüüt oli Putšiini kuulus ooper Tosca. Järgmisena otsustati repertuaari võtta Rossini koomiline ooper Sevilla habeme. Agnes Treieri näol oli olemas Jaagoloratuur, sopran, Rossina osatäitja Lewis teatris Kaarel Irdi repliik, keda see ooperi lavastamine on sama, mis Clarki ehitamine. Enne ütles, ma kartsin lavastaja, need võib kergesti parrak välja tulla. Muusikali head laulja, kooli nõudev näitlemisega võisid kergesti üle piiri minna, sest naljategemine teatris ei ole naljaasi. Ja Bufana eristab Klav naadist õige kitsas Spy. 46. aasta algul see viljahabeme esietendus ja pälvis nii kriitiku kui vaatajate üldise ühtse tunnustuse. Rinne oli mängiv treener, ta laulis partallo rolli Enn Don baseeliat. Laimu juttuaaria tuli raal suurepäraselt välja. Rinne siiski tarkust on mul palju. Pälvis tugev aplaus. Veel kolmas sellest sarjast, mille rinne lavastas. Lillakmee esietendus novembris 1946. Ma käisin õige mitmel korral üliõpilasena vaatamas-kuulamas see viljahabemeajajat elasime vana tiigi intris. Vanemuise teater oli otse külje all piletid õige odavad tudeng, kellelegi taskukohased ja üleval rõdul ei paistnud rööbatud ja vilets argipäeva riietus, silmrinne mängis ja lavastas selle elurõõmsaks etenduseks. Ja kuigi ma olen püüdnud teistes linnades kui võimalus oli ooperiteatris vaadata, kas vilja, habemeajajad, esimene mulje oli kõige tugevam. Vot sellised oleks meenutused Artur Rinne, siis tema enda meenatused. Rinne ise kirjutas 1976. aasta jaanuaris, nii. Elu on olnud mulle sügavalt elamisväärne, suur olemisrõõm, võit olematusse, loosirattast Öeldakse, inimene elab niikaua, kuni elab temast mälestus rinnest praegu veel mälestusvanema põlvkonnas südames elab ja ma usund jääb veel aastakümneteks elama. Aitäh kuulise kuulmiseni.