Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned, ei saa need tihtipeale kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Alla? Jah, ma kuulan. Mis siin ikka elan? Räägi. Assoo õigus küll, jazz täna jääb tund ära. Mul on täna natuke tegemist on? Ei, ei, ei mis tervisel viga. Olasin taigen kerkimas. Eemani taigen. Niisugune lõhn. Passi täidab terve toa ära. 90 teinekord räägin, mis on, ei saa, vaat seda kooki sa ei saa. Nii palju, ma võin öelda, et seda kooki teeb igaüks endale ainult kord elus. Ja sööb ise kõik ära. Parem ütle, kuidas selle vahe, eks kursiga rahad. Kas kolabräniono loetud? Noh siis tead ise edasi, loe järjest siis veel San Michele raamat siis gepard. Tead, sa võiksid sihki lugeda seda avaromantikut, vana Hoffmanni kõuts, Murry eluvaated. Vaata, mis ta sulle õpetlikku öelda on. Ega seda pole vaja sõna-sõnalt võtta. Ära mõtle sellele, et kõik peab õpetust andma, nagu saaks inimesele tema tee kunagi ette selge olla. Loe parem selleks, et ära tunda, mida su süda võib tahta või õieti hing. Sest misse süda muud on kui üks lihakeha osa. Eks pump. Aga hingest ei saa keegi aru. See on see väike asi, mis tänapäeval puudu on. Hing, seda on vaja õppida. See väike asi ongi inimaja untsu keeranud, nii tselluloosi jõnkseehaabudo kosmoloogis Stalinist ütles. Sa tead küll. Ei aja naljajuttu. Kas see on siis mõni ajalugu? Ainult juhtumised ja sündmused, muud midagi. Loe lae küll sa ühel päeval mõistad. Kui ma haiglast tagasi olen, siis võime selle asja arutada ka, aga sa pead midagi tahtma, ka inimene tahadki? Seda ma sulle öelnud, tõsi seda inimesele inimesele ütlesin kullajüngri õpipoiss. Ja see olgu aunimi, mitte mõnitus. Oma südant kuula lugedes ja kuule, mis tal sulle öelda on, siis ei muretse nii väga homse päeva pärast. Inimesed tahavad miskipärast, et keegi neile piruka ette valmis küpseteks, nii et ainult maitsta jääbki. Aga mitte maitsmine ei ole ajalugu, vaid leivategemine, piruka küpsetamine ise oma leivateenimine ja ma mõtlen selle all tõesti mitte raha teenimist vaid leivakummardamist selle pühaks pidamist. Loe siis ja seejärel võiks väärika vastupanuvaheks kursi läbituks lugeda, mis eraõpetaja eruõpetaja rohkemat nõuda saabki, mis ta üldse nõuab? Õpilane peab ise tahtma. Nõua. Arutame arutame Hoffman ikka saksa keeles muidugi. Ja siis sa võid selle Sokratese surmamineku juurde asuda. Ja just see, miks ta ei põgenenud, vaid läks surma. Ei mis abi olema kunagi abi küsinud, ma plaanisin hoopis väikest õhtusöömaaega mis ta pidulik või niisama meenutan. Vanu aegu. Mis mul viga on, kuidas hääles tunda saab, poiss, võta parem raamat ette. Minu õpilased ei laiskle. Nonii, ole tubli äss ja kreeka keel, võta ette. Tolstoi õppis selle ära veel kaheksakümnesed, mis sinul siis raskem on? Hüva jess, ma tahtsin veel öelda, et ah, ei midagi. Ole tubli, siin ajalikus elus. Küll me kohtume veel, sa ära pabista, tšau. A. Džauka öeldakse. Ah, vanal mehel ei sobi üldse niimoodi öelda, aga ikkagi džauka. Tšau, servus, Eureka ega mina ka ei eanis putrude suust välja jõnglased džauka oriitorites jalutanud. Nii. Käed peseme. Laudlinad on see puu isegi kuidagi puhtam. Aga pühime ikkagi. Kui keegi näeks, kuidas ma söön otse laualt, murran leiva otse lauaplaadile, siis aheks ma läheksin ikka ebasanitaarneva, kultuurne, suur toimetaja, suur ülemus, nagu mõni armastas toonitada, pole ta söögiriistu laual. Aga mulle meeldib nii. Mulle meeldib sesse küüritud, laud on puhtam kui mõne mehe taldrikuhing. Võimegi alustada. Viimane söökeneminekult. Nii et siis hakkab nagu valmis saama, nii, leib on valmis laudel valmise mees ka valmis. Kui ainult seal leib pärast või poolega pükstele kukuks. Kuigi see teebki elu huvitavaks, kui kukukam kohe mõelda, et miks ta on niimoodi. Mis mul viga on? Ja asja muidugi tubli. Ja silm tasane, hingaanlik meeles, ei anna Aabrahami õpilane. Kuri silm ahne hinge kõrkmeel. See on miiliami õpilane. Mis vahe on meie isa Aabrahami õpilaste piiljemi õpilaste vahel? Nurjatu piilemi õpilased ärib kehanna ja nad lähevad alla hukatuse kaevu. Aga meie isa, Aabrahami õpilased, söövad vilju selles maailmas. Ja pärivad tulevase maailma, sest on öelnud, et jäta mu armastajatele pärandiks, mis jääb püsima. Jamad täidan nende varaga. Aga enne tuleb läbida hinges seda kõik. Enne tuleb läbilasse ka tykk, sest mis see maailm muud on, kui küsimus sellest mis hingel viga on? Ja just elamu õpilane teebki ja just seda teeb hea õpilane, kes palju loeb ega unustad aru, annab just arutust. Arutusse tähendab aru puudumist. Mis mul viga, mis minul viga on, helistab selleks, et küsida, mis minul viga midagi pole. Mis mehel üldse viga olla saab, kui ollakse mees? Kui ainult südames kõik korras on mitte südamega, vaid südames ja ainuja. Kui südamest tuleb lõigata siis tuleb teha seda ise ja õigel ajal, aga mitte lasta teistel. Ja noh, selle asjaga olema tõesti veidi hiljaks jäänud, aga. Ega see meeldiv ei ole, aga aga mis väikelõikamine mehel ikka? Ah? Ja elame edasi. Soomes tegi üks 102 aastane metsavaht 46 aastasele neiule lapse, pean mina siis viletsam olema, tuleb pähegi. Mina olen otsustanud elada 102 aastaseks, teeme ära. Tuleb sinust ka eeskuju võtta ja ainukui vastab tõele, et iga kassi eluaasta tuleb korrutada, seitsmega kätte saada. Kui palju see inimese eluaastais tähendaks? Siis olid sa oma 126 aastane. No mis minul siis viga? Ma olin juba sinu eluajal sinust noorem ja nüüd olen ikkagi noorem. Ma olin alles 58, kuigi juba vana mees filosoofiaga ja maneeridega vana näss sündinud eelmisel sajandil, mida keegi ei unusta mulle meenutamast, ma neile veel näitan. Uus süda sisse ja. 102 miinus 58, see on 44 aastat veel õpetada ja targutada. Küllalt. Võtan sinust õppust, kas. Või kohe viga. Mis viga, viga on ainult see, ise seal ava lõikust õigel ajal ette ei võtnud ja nüüd on see ees ja päris naljakas. Jumala eest päris naerma ajab, kuidas seda pisikest viga on hakanud ladina keeles nimetama, nagu eesti keeles sõnu ei olekski? Arvavad, et ma ei saa aru. Süda tuleb ära vahetada nii heas eesti keeles, Janno süda läheb ära vahetada, aga hing jääb. Hing on üks. Ja üks hing on kõigis. Ja kui ta süda ära vahetatakse siis hing Nagu ei võiks seda ilusasti lihtsalt eesti keeles ära seletada. Nagu oleks haigus kuidagi õilsam või tähtsam kui selle ladina. Vihm räägib ka ladina keelt paremini kui halverit ümber, aga nendel on vaja see lihtne asi suureks puhuda ja siis panevad pahaks, kui seal ööbid, panen pahaks, et ma naeran ainuaga, see on mul ju päikesest, päikesest lännu. Torisimine on Kuustja, naeran päikesest, kust mina tean, miks naera, miks süda lööb? Sa ütle, kas keegi teab, miks süda lööb? Saab olla ainult üks põhjus. Ainult üks põhjus olla kaitsja. Üks hing üks sama, meis kõigis tuleb see ainult üles leida. Ainult hing saab neid tegema just seda, mida peab. Just seda. Aga seda mõistavad vist tõesti ainult vanamehed. Mäletad küll, ainukuidas ma sulle ette lugesin? See vana Aadu Hint, kes veenab laeva kaptenit kurssi muutma, et merel hädas olevad linnud laeva pääseksid. Ja vana Erni Krusteniga karjub pääsukesele, kui too õigel ajal ära taha lennata, et et see ometi läheks. Mihuke valu ja vaev hinge pärast. Ja trots selle vastu, mis hinge ei mõista ja otse eirab. Ilus Eino kangeda targad vanamehed. Kui see maha arvata, et. Ja just siis, kui ma juba kiirabiautos olin ja see elustamine ära oli tehtud, siis algas kõige huvitavam. Tõesti nagu hingepuudutus väga hea oli olla. Siis oli algul hääl. Ärge nüüd rääkige. Esis tuli raputamine. Ja veel tükk aega hiljem, sireen. Siis sain aru, et olen teel haiglasse, et ma olen. Ei, ma ei saanud veel aru, et ma olen elus. Mote elust tuli alles hiljem. Ma tunnistan, et siis ma mõtlesin sinust, kas. Siis tahtsin tagasi. Lihtsalt sülle oleksin tahtnud võtta anamnees vanakas ana yours. Kuigi ei jaksanud kätki liigutada. Hapnikumaskid tehase voolikud, kehaning arvuti küljes nagu vana laokoon. Ja just siis, kui ma jälle ka siin ära minema. Jälle see puudutus, hall vatt. Samal ööl suri vastas naine ära. Aga minul oli peas ainult üks mure, kas massaan? Pissida lihtsalt ei tulnud. Kogu aeg oli peas mälestus sellest, kuidas Valerca toimetuse raudvara oli öelnud, et toimetajad kusevad, peatoimetaja asetäitjat pissivad ja peatoimetaja tulineerivad. Aga naer jäänud ka. Aga seest läks hiljem lõbusamaks, laman kõrval on üks vabakäigu haige, mingi poolpaljas daame, seal on ju kõik puhta paljad. Äkki see Tanel tuleb minu juurde ja küsib asjalikult. Mina ikka voolikute maskide all. Kas teie väike Nicky tahad teha nig? Noh? Ma ei saanud algul arugi, mida ta silmas peab. Aga siis, siis tuli lõpuks mõnus kergendus, nii et tõve saanud muudkui Siiblit ära tassida. Jumala eest oli lõbus janu. Noh, ja siis, kui hiljem sondeerimine oli ära tehtud ja otsustate, tatart tuleb ära puhastada, aetakse aga toru südamesse ja balloon laiendab südant silme ees must. Ise näed veel arvutistama südamesse, teadusele, kant, morfiin on sees. Arvasin, et arstid on äkki kurvad ja juhendasid neid, kuni mul kästi vait olla. Äkki oli kõik kadunud? Kedagi ei olnud, ma arvasin, et nüüd olen surnud. Ja siis oli jälle kõik tagasi ja selgus, et mul oli sond südamesse kinni jäänud. Tead ja mul on alati nii, vanasti kui ma sulle kala ostma läksin, oli silgu seas alati mõni munn. Kui raamatuid osta, on alati tühi, lehekülgseise, kui supise tilgub alati uue ülikonna peale, võileivast rääkimata. Ühesõnaga, nii et kui ma siis hiljem juba intensiivpalatis olin, siis said päris nalja. Üks sell, teisel pool seina ma teda ei näinud, ainult kuulsin. Pärast ju liigutada ei tohi, pead lamama kuus tundi täiesti liikumatult. Minu ees ülal oli kogemata ainult kell üks sell kukkus ropendama. Noh, et kõige vängemad ikka ja kõik järjestikku. Mul muud teha ei lastud, mõõtsin siis ära, kui kavada ropendab. Täis tööpäeva legi. Kaheksa tundi pani järjest, õhtul kutsuti psühhiaater see katustada ikka veendaga. Natukese aja pärast hakkas jälle kõik peale. Ikkagi intensiivravi palati hulk haigeid sees. Lõpuks psühhiaater ei osanud muudkui põrutada, kas sa kurat, jääd vait? Mis saab seal viga olla, mis saab intensiivravi palatis oli viga olla. Seal on näha inimeste lõpmatu armastus, tuss, elu vast, eks ju. Naljakas. On ju naljakas ainu. See mida nad lõikama hakkavad, on ainult lihakeha. Sellepärast ma ei muretse oma vaimu pärast, maga ei muretse. Vaim on valmis, selge ja puhas. Ainult hinge pärast sest sinna on jäänud niisugune jonn. Vea. Et. Ega alati ole olnud, nagu tollel koosolekul Como viha tõusis. Hakkame sinu üle kohut mõistma. Võimujanus needsamad, kes olid mind mitu aastat veennud, et pean vaimu teenimise nimel ametisse asuma ega tahtnud kuidagi, et ma ära lähen. Needsamad, kes olid takka kiitnud ja leidnud, et mina olevat asendamatu, jah. Seal ametis olemine oligi üks vaimuteenimine keha ja liha jõustesse elaseleks leivata eluks piin ja häbi ja vaev. Sedasi oli. Nagu peaga oleks vastasseinad daatud. Niisugune tunne oli seesama tunne, mis võis olla sinul, kas. Kui sama elu ainsale jalutuskäigule läksid, venelane sukkpüksirihma otsa riputas ning peaga vastu seina tagus, nii et aasta olid verejäljed näha. Vaat niisugune tunne oli, minul ka, janu. Omad mehed, verepisaraid tahtsime nutta, kui ma asetäitja mu oma parteisõpradele väitis ja oma päris sõber mind julgeolekule välja andis. Lõppkokkuvõttes. Sõbrad ja võitluskaaslased okupatsiooni ränkades tingimustes, nagu nad nüüd endast räägivad nagu hukkamisele piima minema, niisugune tunne oli. Hakkame sinu üle kohut mõistma. Shan, tark, ainult valest soost. Seda ei pannud tähele. See oli lihtsalt reetmine. Kõige lihtlabasem reetmine, armas kassi, sellepärast. Ei tasu ju viha pidada. Kas mul kahju, Havin ainult jumalat tänada, et mul midagi anda on olnud ja on ikka olnud ka, kuigi teised peaksid paremini teadma, mis see on ja kas nad sellega rahul on? Võib-olla see siiski kõik lootusetu, võib-olla see inimese sisse kirjutatud ja ta ei vabane sellest kunagi. Oli niisugune kirjanik rannet piletita punane nagu tähenda kohta ütles, ei tervitanud mind ükskord, kui kirjandusbüroo uksest sisse läksin, siis trügis füüsiliselt mööda ja tõmbas ukse jõuga mu nina eest kinni. See kirjutas kordama romaanis, et kõik inimesed on reeturid. Andis mõista, et see olla inimkonna. Tal oli õigus selles mõttes, et suur osa inimesi vist arvabki, et kõikjal on vaenlased ja reeturid lihtsalt omistavad selle teistele ja ainusest on ise vihased ja arvavad, et see ongi inimese pärisosa. Jah, ma olen vihane. Aga mina siiski ei arva nii. Ma naeran selle peale. Ja kui ma enam ei suuda Mis mina teistest parem olen? Ise sai ka Toomase nina mustaks koduks kinni pandud täpselt samamoodi, kuigi ta tahtis ainult teada, milles asi on. Lähevad oma teed ega hooli sellest, mis mina arvan. Nii et ikkagi mõtle, õieti. Hing. Kõige valusam külmik seda valus ei ole, no kas siis ei peaks valus ka olema või on ju valus? Sest see on nii absurdne, pisikese menu oma edu ja pisikese võimu pärast. Ja muidugi ikka jumala suuremaks auks ikka ilusate vaadete nimel katsuda, teist kuidagi kõrvale nügida trügida. Aga hing võiks ometi olla nii puhas nagu siis, kui tuled saunast. Ja vesi on uhtunud maha kõik su mustuse, su kehalt. Argib. Mis vanasti kehast pimeda taeva poole Kui sama vana haige on ja aknast välja vaatama Oli. See just see Oligi su elu. Ja kui leib, juust või poolega pükste lõtkuga. Just siis ongi elu. Muidu oleks tavaline rutiin. Tähtis ei ole kuidas kukub, vaid et see käärib. Ja käärib. Käärib ise. Aga siiski veidike kaasa aidata. Nii valmis küpsetis. Ja ülejäänud tainas kerkib ilusasti. Hea, et ma kõiki oma aasast ära küpsetanud jääb tagavaraks teist ka veel. Kui selle kolm osa ära viin. Ja kerkib, no küll ikak kerkiv taigen. Esimesel päeval ei tohtinud midagi teha. Et haigena harjub minu ja mu eluga. Ja nii edasi kõik need ülejäänud päevad, kuni tuli üks neljandik ära keelsetada ja kolm neljandikku tuleb teistele inimestele edasi anda, ilusti välja mõeldud. Kui sa rituaaliks tühjaks kombetäitmiseks ei muutu teatri tegemiseks? Äkki nii sünnibki? Siin lei vaestes see igavene hing, aga mitte su tühjas üksilduses akna juures taevatähtede all. Nii paberlauale ja kakk paberile lõik ka me siis. Saale Lanele, kas kõik on ikka õige niimoodi? Emon ehk Vatikani tainas. Ja see ammune, kes kaitses kuningas Lamooni karju. Vito ammungis sõi ainult iga kolme päeva järel. Juhistan südame tee hinge tee. Tähtsam kui nii visalt ka nüüd, 21. sajandil käib siin lehiterest peresse ja keegi ei tea ometi täpselt, millega tegu. Võib-olla ka just selles teadmatuses selles assotsiatsioonide tulvas sünnibki. Emal loeme siis edasi toob õnne kogu perele ja täidab kõik soovid. Tainas küpsetatakse üks kord elus ja sellest valmistatud keeksi mõeldakse ilmselt kaku. Kaku süües mõeldakse kõige salajasemaid mõtteid. Kaku kodunt välja ei viida. Kuhu ja kellele ma seda viiksingi tainas ei armasta, metalli seas jagatakse puulusikaga ja nii ma tegingi. Siis esimene päev. Tainas kohaneb perega, teine päev lisada üks klaas jahu, suhkrut, üks piima. Kolmas päev ükskord segada. Neljas päev, lisada üks klaasjahuks klassochtsüklas piima. Viies päev segada, kuues päev segada on isegi tehtud. Nagu maailma loomine, siis Kuuepäevaga tainas valmis seitsmes päev, see oli siis hingamispäev. Tänane. Jagada tainas neljaks võrdseks osaks kolmaosa jagada hiljem headel inimestel üks osa jääb ta endale. Nii. Kolm muna, veerand klaasi suhkrut, neljandik klaasi toiduõli, üks teelusikas soodat, üks klaas jahu, kõik segada, küpsetada ja nii sai tehtudki. Ja päris ja päris hea siin enne teele minekut võta. Üksi oma eemanni peole. Lekstik. Äris eak Kongule janu päris ja kohe päris päris päris Eeaa vana kõuts. Kes on teinud selle taigna ja millal? Sadu aastaid tagasi ja muudkui jagatakse, jagatakse? Kas tõesti jagatakse sedasama tainast? Sadu aastaid, võib-olla 1000 aastat. Vana Egiptusest peale. Ei tea. Emon Haima, kreeka keeles veri. Emon ei tea. Aga mida me elust üldse teame? Sööme kakkumile, olen isegi tänud, ei usu, et see pühitseb, see parandab, see tervendab seal farmis lunastada. Est küll. Assotsiatsioonide done rida naisi on heebrea keel alla ja ohvri kakuude viljast puhkepäeva kak. Nii Talmud. Talmud, kui on otsustatud jätta toomata ohvriga kuude viljast tuleb hävitav nälg. Ja see ongi, tead, kas ma arvan, see ongi see ei ole ihunälg, see on. Hingenälg. Mis jumal ütleb Moosese raamatust? Ta käseb Moosesele inimestel ütelda. Kui te tulete sellele maale, kuhu mina teid viin, siis süües selle maa leiba. Te peate andma issandale tõstelõivu oma uudses suherast, jahust, andke põlvest põlve kakuke tõstelõivuks. Nõnda nagu rehealuse tõste loiu hankega, seda pärismaalasele Iisraeli laste seast. Ja võõrale, kes elab teie keskel. Olgu teil ühesugune seadus, kui midagi on tehtud kogemata, aga hing. Aga. Kes midagi teeb meelega, olgu pärismaalane, võõras, pilkab issandat, see hing hävitatagu oma rahva seast see hing hävitajate tõesti tema peal on süü. Milline on inimeste elu, on 21. sajand ja inimesed otsivad abipühast kakkustega saama hinge asjus sugugi tehnoloogia peale loota 21. sajand ja ma ei tea, kas see kakk ei ole mitte Moosese aegadest rannas ja tänases, et mina ka sellest osa saaks. Nii. See osa jääb siia kerkima kerkib ja täidab terve toa. Sellel, kui ma ära olen, kerkib ja täidab terve toa ja hakkab aknapragudest ja kaminalõõr iste uksepragudest välja ajada. Ja täidab koridori, täidab korterid ja täidab tänavee terve Tallinna ja terve ilma. Ja selle siin selle kolm neljandikku on tee veel EAS-ile. Ja selle annab tema jälle edasi. Vanane veider. Aga selle peale ei lähe palju aega ja jõuan haiglasse ikkagi õigeks ajaks paljusid minna ongi ainult linna teise otsa. Taigen las jääbki kerkima ja täidab tare toa. Nii, kardinad eest ära valgus sisse, las igaüks vaadata, mis siin on. See kõik jääbki nii. Taigna elanikkonna tee peal ära, võtmed on, dokumendid on sussid, on haigla jaoks. Et las möllavad. Ja Dovile keerasid ka selja Tuli see vao uhke naisterahvas oma uhke koeraga mind vaatama ja seal läks siis selle piraka lõgis hotel lõugade õmblusmasina nina alla, vahtisid süütult alt üles, otse silma, keerasid siis aegapidi selja istasidki seljaga tema poole maha, saba sirgu. Ja vaakingantne peni tõmbas seepeale kõrvad pea ligi. Pistis kium. Niisuguse suure hingega, kas. Mis sa siin kummardad, selle pildi peal sae ennast kah kõige püsti, selg sirgu, kui ma ära käin, on sul raske või? Mis sul viga on? Pilt karude kõrval, kuigi sa ise oled väikesel linnaäärse aiamajakese kaunis põõsas nagu kass Murr. Kusagil omas puhkepaigas. Ja sinna minu arvuti kõrvale sinu pilt jääbki. Ja see raamat, kust ma selle ikka ette lugesin, ette loen, on ikka veel täpselt samas kohas riiulis õpetlikke ülestähendusi kõuts Murry sulest, väljaandja eeti Hoffmann. Ja nagu sa mäletad, Jännu, see raamat algab nii. Elu on siiski midagi ääretult kaunist, jumalikku ja ülevat. Valmiskardinad kardinad eest ära, las igaüks läheb sisse ja taigen taigen kerkib tõepoolest nii komps näpusega puder, hinges, akt, teeselge hüvasti, niiduks kinni. Mind ei ole siin mõnda aega, aga sina oled. Sina oled alati siin. Ja teed mind õnnelikuks. Pea püsti, kas. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg