Tere tulemast kuulema keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on Jõgeva linnapea Ants Paju. 55 minuti jooksul jõuame kahjuks rääkida kõikidest suurtest ettevõtmistest, mille eesotsas Ants Paju on aastate jooksul olnud. Kuid eks nendest töödest ja tegemistest on ju ka üsna palju kirjutatud ja saatedki tehtud. Keske programmiski on Ants Paju mitme korral esinemas käinud persoone Saadet juhib Marje Lenk. Head kuulamist. Kuidas elada? Nagu ma alati öelnud, et kui sa küsid, kuidas elad, siis võiks nii tunne tekkida, elad külla, kas mõtet on? Kui sa küsiks, kuidas meeleolu on, siis ma ütleks, melu on endiselt hea. Püüan olla rõõmsameelne ja ei väsi igal hommikul ütlemast niisugust päeva nagu jumal tänase mulle kinkinud vist teist ei tule. Täna, mil me sinuga juttu ajame, on pühapäev. Kas laupäev ja pühapäev on need päevad, kus linnapea saab oma äranägemise järgi päevi sättida või nõuab tööga nendel päevadel oma osa? Ilmselt linnapea nagu arstki või nagu tuletõrjuja või kes iganes, ükskõik, kus ta ka ei ole. Kada sellest vabaks ei saa, linn elab oma elu, linnas on oma rütm ja, ja omad küsimused, inimesed oma saatustega iseendaga pus naabritega kimpus, emad lastega kimpus, lapsed valitutega kimpus ja nii edasi ja siis tuleb linna peal tihti neid küsimusi lahendada. Nii et ei, see laupäev või pühapäev ei ole küll erandiks, aga ma olen iseendale seadnud laupäeva pühapäeva laadimiseks askeldamiseks väikses ringis mõtete kogumiseks ka sellesama 3,9 ruutkilomeetrisel pinnal, kus me, linn laiub selle üle ütlemiseks seoste selgitamiseks jagaheks nende sõnade valimiseks, millega siis inimeste poole pöörduda. No mõned nädalavahetused tagasi tulid sa pikalt, kuid samas nii lühikesel reisil sa käisid põhjapoolusel, kuhu sa viisid Jõgeva linna? Lippu, sest ma jõudsin Jõgeva linna oma koju. Silt ei tähenda veel, et mina ise olen tagasi jõudnud. Et ma arvan, et ühtepidi ilmumisega sinna jälle taas linna ei tähenda veel, et on reis lõppenud. See mul on hirm, et see reis ei lõpe minu elupäevade lõpuni. Ja nii tegelikult on olnud kõikide reisidega ja eks ilmselt siit tuleb ka see Indrek Kuu õigustatud ütelus, kui ta selle krõõda kirstu juures seda kriuksub, kuulis lõhna, tundis ja ütles, et ega elu ei olegi midagi muud kui mälestused, mälestuste mälestused ja mälestuste mälestuste mälestused. Et me jääme vist ilmselt igale reisile tükati maha ja iga reisi pikkus oleneb väga paljudest asjaoludest, nii et ei ole ma päris tagasi jäi. Nüüd toimub see sisemine küsimine, sisemine heitlus iseendaga. Tegelikult kui vähe me teame endast tegelikult vähe, me teame meid ümbritsevast ja tegelikult, kui pikk unus maa on meie sellest olemasolu saarest meie ümber ükskõik kus teema pidime, ei läheks siis tagasi. Ja nüüd, eriti viimase kümnendi jooksul me olime ikka muutunud pinnapealseks ja meeletult hirmude, hirmude kammitsas, et kui sa ühe või teise arengulugu või selle järjepidevust püüad välja tuua, siis sa pead nagu enne mõtlema lubatud. Aga äkki ma ütlen selle nime või äkki mõtlen selle rahvuse esindaja, äkki mulle öeldakse märk juurde. Kuule mees, kellega sina, Semid ja see kõik tegelikult ahendab meid. See on meie enda probleem, see on see meie enda vaev, et me ei suuda küünart hammustada. Tegelikult maailmalugu on suurde raamatusse kirjutatud ja see teeks meist suuremad, kui me oleme, teeks vääriliseks nendele hurda sõnadele tõuseme hingeliselt suureks ja mõtestame selle loo ja leiame enda rolli selles mängus ja siis me saame identiteedile võimsa impulsi ja siis on meil maailmas kerge liikuda ja uhkem liikuda. Ja nõnda ka selle selle põhjapoolusega Ki, sest faktiliselt tema avastamine siiamaale on olnud ju nii mitme vooluline mitmekihiline, jalgsi mõtetes, jalgsi laevadega üle lennates lennukiga õhupalliga jäälõhkujatega, tuumaallveelaevadega ja kõik mis iganes ja igal sellel minekul olnud oma lugu, kuid iga käia on jätnud sellele maastikule oma käekirja, oma avastuse. Ja lõpuks on aru saadud, et veel kõikjale selge Kust see idee tuli minna põhjapoolusele? Ideed tulevad kõik üksteisele nagu järgnevalt, eks ma olen ka tegelikult ju tükk aega olnud Tartus paari maja seest ju loodus tegemas ja Karl Ernst von Baer oli üks neid. Ja tema ümber koondub tegelikult terve põlvkond uurijaid, meremehi, kes olid sellega seotud. Ma olen sellest palju kuulnud, toimetanud, lugenud ja kui ma sain 40 aastaseks, siis Eilart tõi mulle kolmeköitelise raamatu, mis oli nagu 30. aastal kokku pandud ja toimetad August Tammekann ja Edgar Kant. Siis kirjutasid lahti esimeses köites kõik kõikne, et mehed, kes on selle kandiga selle ajane seotud olnud ja see esimene vihik oli pühendatud Ransenile, sest 30. aastal temaga suri. Ja eks ta ole kusagile talletunud ja ja oli nagu võlatunne, et sa sellest oled kõnelenud või toimetanud, aga sa ei ole ise näinud. Aga sellest on ju nüüd hulkamatud 10. aastat möödas. Ühel hetkel ma tajusin, et minu sisemaailm vajab enesekontrolli ja ma kompasin võimalusi, olen siin ja seal öelnud oma soovist ja suur looja on tegelikult väga tundliku kõrvaga. Kui sa oled õigesse kohta jätnud selle soovi, siis mingil hetkel võib see ka tulla. Aga lipu lugu oli lihtsam veel. Eks tegelikult niisugune 60 viieseks saav linn ja Jõgeval eriti ja Eestis eriti on niisugune. Ta on pigem tähekombinatsioon, Jõgeva, vot kus asub Jõgeva, mis on nagu sa ütled, Betti Alveri ütled, või ütled Alo Mattiiseni või ütlen Kippeli või no ei. Kui sa ütled midagi suuremat või ajalooga seotult, siis Jõgeval seda ei ole. Ja see eelmine aasta mind nagu museledas meeletult, kui Eesti Ekspress alustas ühe kätši õitsust Põltsamaast ja hääbuvast Jõgevast ja ma ei usu, et Jõgeval hääbub, miks ma sinna kodu õitsema kuidas saab olla, hääbus paigas, niisugused poisid ja tüdrukud ilmale tulnud ja oma koha elus leidnud, nagu on ka sama halo. Kui me teame küll uisutaja tants, Hanssonit, aga Aleksander mandrit ei tea, ei mäleta keegi, Aleksander ei oleks Ansule kuklasse hinganud, vaevalt, et oleks, meil on olümpiavõitja ja nii edasi, see ei ole hääbuv paik ja ma mõtlesin, kui norralased eelmise sajandi algul elasid meeletult uhkusega üle, kui visati alla lennuaparaadist harpuun, mis meenutas nagu vaalapüügiriista, selle küljes olid topeltsiidilipp kokku õmmeldud ja siis nad veel pisarsilmil vaatasid ringil ära minnes, kuidas Peab lehvima. Norra Norra aastamine, avastamine, Jõgeval Jõgevamineku minek. Linnapea jälip võiksid olla nagu ühes ilmselt nõukogude liidu ajal oli kogu see põhjapooluse avastamise ja kogu selle elushoidmise infrastruktuur üles ehitatud militaarrahadele ja õlale Nõukogude Liidu lagunemisega see küsimusse nagu lagunes päevakorrast ja kogu see infrastruktuur on lagunemas. Aga selle teenistusele olnud väga palju põnevaid saatusi, huvitavaid lendureid. Ja need lendurid ja meremehed on loonud kokku ja löönud rahad kokku ja nüüd on pannud alla ligi miljon dollarit see infrastruktuur ehitada ülesandele teine funktsioon, kujundada tema turismireisiks turistina, minna põhjapoolusele. Ja ma ei usu, et sellest näiteks Karl Ernst von Baer omal ajal, kui ta vaidles maailmaga külmkapp efektist, et ta võis unistada, et see paik saab kunagi turistile avatuks. Noh, niisama nagu Karl Ernst von Baer ei uskunud, et kunagi võib hakata rääkima hoopis kasvuhooneefektist, mitte külmkapiefektist, eks ole. Ja monoosutusin sellesse esimesse gruppi, kes testis tegelikult ja mul siin nimekiri on mu ees nendest nimedest minu jaoks olid kõige kõige auväärsemad kaks meest Jüri Kutšiew, kes oli aatomijäälõhkuja, Arktika Captum ja Anatoli laamikhow, kes oli aatomijäälõhkuja Sibir, kapten, ma usun, et kuulajatele, kes on merega seotud ja selle kandiga, need nimed on väga tuttavad koos ja selle lipuses panid puuga tegin pildi selle koha peal, kus mõõteriist näitas, et seal on 90 kraadi põhjalaiust ja selle lipupaine ilusti kokku ja Paim põue. See lipp saab kuu lõpul sertifikaadi Moskvast, et ta on viibinud põhjapoolusele, see läheb rajatavasse. Jõgeva linnamuuseumi. Külm oli, väljas oli külm, minul ei olnud külm. Vaata külmuga, kõik suhteline 38 näitas nagu kraadiklaas kuus kuni kaheksa meetrit sekundis oli tuul. See tuul annab ühe kraadi nagu iga meeter sekundis, annab ühe kraadi juurde. Aga me olime hästi riides, meil olid õmmeldud haha sulgedest joped ja püksid ja olid vastavad jalanõud ja mütsid. Midagi oli ka veel jope all ja kindlalt head käes. Me olime üsna liikuvat, see kõik on kerge, aga väga soe. Sellest ei oska näiteks Eduard toll üldse undki näha. Ja nüüd lähed sa jälle teele Ukrainasse. Mis asju sa sinna lähed ajama? Ja sinna ma lähen nüüd küll linnapeana, meil on linna linnavalitsuses läbi arutatud ja heaks kiidetud Ukraina suursaadiku ettepanek külastada linnamesinik. See on mitte suurlinn. Ta peaks olema kaunis paigas. Ma olen sellele linnale kosja, vaatan, kas saab temaga sõprussidemeid luua. Võib-olla tekib küsimus. Aitab ühe asja oled nagu puusse pannud, sest Sotši ja Pärnu sõpruslinnade idee ja teostus on nagu minu süü kuskil. Tegelikult. Ukrainas tuleb meil kusagil 80 protsenti ligi 80 protsenti rapsist, mida töötleb Jõgeva külje all Werol. Seda töödeldakse Jõgeval ja me oleme Jõgeval rajamasse. Tolliladu ja Ukrainast tuleb selle silla tugevdamisel, ei ole mitte pahaga, otse suhtud samal ajal oma eelmistest töödest tulenevalt. Ma ei ole Ukraina kauge. Olin kunagi isegi selles valitsuses komisjonis eksperdina, milline jälgis, kuidas täidetakse Ukraina ja Eesti vahel seda enamsoodustusrežiiminõuete täitmist. Et seal on palju sõpru ja olgugi, et seal on ka probleeme, aga kolmapäeval lennuk peaks viima juba Kiievisse ja seal, kohtume suursaadikuga ja lähme edasi. Keegi küsib, kuidas sa tunned end linnapea ametis, mis sulle sinu töö juures kõige rohkem meeldib ja mis on selle ameti negatiivsed küljed? Ma olen siiralt tänulik küsijale, ta ilmselt on Kahaza tundest tulenevalt selle küsimuse esitanud. Poolteist aastat on loomulikult väike aeg kõik need nüansid selgeks saada, mis on linnapeale, sest mulle tundub, et üks väga lahti, rääkimata teema, ongi omavalitsusjuht linnapea või vallavanem või tegelikult omavalitsuse seisundist oleneb kogu riigi seisund, see on ju meie omariikluse vundament. Ja üks niisugune hea näide. Kui ma trehvasin linnapeana Brüsselisse koos tammsalu linnapeaga ja seal arvuteid, eriti selles Euroopa laienemise protsess ning omavalitsuse juhi rolli omavalitsuse roll. Ja meie saatkonnas tekkis nagu küsimus ühelt saatkonna ametnikult, kes käed niimoodi laua peale pandus küsis meie käest linnapead, aga mis teil võiks nagu Brüsselisse asja olla? Küsisin sama vastu, et aga öelge üks inimene, kes elab ministeeriumis, kõik elavad omavalitsuse territooriumil. Ja ma arvan, see omavalitsus, kus volikogu teostab võimu ja valitsus peaks osutama teenust. Sellisel kujul on lahti ühestamata me kusagil ajakirjandus leiame, et üks või teine on midagi pätti teinud. Me ju tegeleda klammerdume siin Tallinna kui ühe omavalitsuse otsa. Kass oli mõis või on Savisaar või on keegi teine veel. Aga ega tegelikult ei ole lahti räägitud, mis on. Ja mina olen isegi nüüd läbinud selle 10 aasta jooksul kõik need institutsioonid olnud riigikogus teeninud Lennarti juures, olnud valitsuse komisjonis omavalitsuse territooriumil insama nagu põhjapoolusele minek Kukuski, võid arvata, et sul on jube palju teadmisegasvatud kohale. Ei tuhkagi, sellepärast et me teame ju väga vähe inimestest. Ja kui sa tahad inimkeskset mõtet arendada, siis inimeste seisundi määratlus, mis, millises nad hetkel on. Küsimus, miks nad seal on küsimus, kuidas neid sealt seest välja viia, kas saad nad nööri otsa võtta või saad seest panna tal ühe teise impulsi. Et hakkaks astuma. Need on need küsimused, mille kallal ma olen ju tegelikult juurelnud kogu oma. Teadliku elu, mis iganes, see on esitatud palju küsimusi sundinud palju rändama, aga küsil ütlen lühidalt pikkasele, sellesse järgselt. Tunnen ennast linnapeana hästi ja olen kogenud, et pooleteise aasta jooksul on linnatänaval hulga rohkem inimesi vastu olemas, kes ütlevad sulle tere. See on kõige suurem tänu ja samal ajal Jõgeva suuruses linnas jällegi probleeme, sest need linnad ei jõgeva lingi. Ei oma oma nisust, homogeenset struktuuri, linna ja raudtee vaheline osa kujunud madalhoonestusega kuskil nõukogude liidu ajal ehitati sinna meeletu suur magala. Selle magalaga pole jõgevasugusel paigas mitte midagi peale hakata, sest see on jube inimeste kontsentratsioon akust neile leida rakendust. Aga kui inimesel ei ole tööd, siis on inimene pidev ja kõige põnevam, kui ma tulin põhjapooluselt tagasi, siis eks meilgi ole omad niisugused mehed, kes tänaval liiguvad ja näo värvistan ära, et neil on probleeme. Ja üks tuli vastu ja tal oli veel eile õhtust natuke, võib-olla sakk sees ja linna. Kas nüüd on lipp seal? Tead, kui uhke tunne on, ma mõtlesin, et kas tõesti sellel mehel võib äkki olla see põhjuseks, et täna võttes mingid värvilised või midagi muud, millega pead parandada, ütleb kuule ja käsi nakas naksata ja hakkab ka ette valmistama, äkki temast saab põhjapoolusel, mine ja võib-olla ma olen utopist nagu seltsi moonugampanella, eks, aga ma usun inimesse ja vaata, see on see, mille peab linnapea kui kirikuõpetaja kui psühholoog, kui kui juriidikale baseeruv samal ajal tähenduste natukene aimav. Sest sa pead ju selle impulsi looma, et hakkab uskuma sind, ettevõtja, et hakkab uskuma sind, investor Etaka uskuma, seal elav inimene, noh, meil on, investeerisime, riskisime lõimima kultuurikeskuse. 20. augustil avasime ja esimest kolm kuud, mul oli hirm, et äkki see oli kõik mõttetu. Nüüd on põnev. Nüüd lähed, et hakatakse leidma enda jaoks kultuurikeskust ja kui kultuurikeskus endale leitakse, siis hakatakse ühte vedru üles keerama, aga inimene hakkab endal juba Verrulis keerama. Siis ta ei ole kadunud inimene. Selline küsimus, te kuulasite keskerakonda kuni lindiskandaali, nii 2000. aastal saidist Isamaaliidu liige, kas tunnete praegu mingit survet oma endise partei poolt? Ei mitte ma sügava lugupidamisega suhtun ka sellesse aega, kui ma olin keskerakonnas, mul oli kujunenud teema eestlased idas elavad ja surnud. Ja ma püüdsin seda teemat, kuhu ta tol ajal, kui Edgar Savisaar oli valitsusjuht. Ma kirjutasin talle kuus kirjenet, kuus kirja leidnud vastuste seitsmendal kirjelda kutsus enda juurde, aga minu selles programmis oli ka kirjutanud võttud, läbida need olulised subjektid Venemaal, mis on seotud eestlastega, elavad ja surnud. Elavad ja surnud. Selle ajani oli veel aega, kui ilmus Tiit Pruuli kirjutis Edasis, kuhu nad kõik on kadunud ja kui seltsimees või härraugudestele võiks öelda pool hakkas äkki nagu meelemuutusest tulenevalt kirjutama ja andma mõista, kui palju nad teavad tegelikult miks siis seda tykki kinni hoiti. See marsruut oli paika pandud nõnda, et me oleksime Sosvas ühishaual, kus on 125 Eesti nimekate inimeste tapetud ja maetud. Me pidime jõudma välja Krasnojarski laama järveni. Aga Krasnojarskisse tusse, Edgari tervis natukene ja me muutsime morfuuti, me ei läinud laama järveni vait, olime Ülem-Suetuki, rääkis sellest samast kohast, millest nüüd kirjutatakse, kus juba teist korda on õpetaja ja kõik mis iganes. Siis oli see kõik niisugune, et mingi kammajaa mäletan, kuidas ironiseeriti sedasama paju või Savisaar, et tegelikult ma arvasin, et nüüd asi läheb kurbusega, umbus maa võttis pealt kahe kuu pärast nagu hakkas hääbuma, küll saadeti sinna hulga vahendeid, nendega juhtus ka, mis juhtus. Ja mina ei pannud tähele, ma mõtlesin, et no see peab nii olema. Ka arusaamad läksid täiesti lahku, kui see lindiskandaal, juht, kirjutasin avalduse ja ma arvasin kõigist sellest minule. Siiber. Aitab. Aastaid on midagi nopitud ühegi partei ees ei ole minul nagu kohustust, et keegi on minule teinud karjääri või mulle leidnud koha või mis iganes. Ei, teeme platsi puhtaks, elame oma elu rahulikult edasi. Kuni viimase omavalitsusse valimisteni, Vaskeldasin oma kodu ümber ja tulid, et äkki mulle külla gümnaasiumi juht Jõgeval Taisto liivandi. Minu poolt väga lugupeetud kirikuõpetaja Renee Alberi ette ja Rein mõttes jaka seda ääri-veeri mingid ideed heietama. Omavalitsuse valimised lähenest mõttes alguses põhid mingid ei kuu peale. Siis ma hakkasin, ma pean tulema koju tagasi, ma olin 16 ja pool aastat Jõgevalt teemat teinud Eesti loodust olnud Tallinnas siin ja ma tahtsin testida, kas midagi veel mäletatakse, antakse hinnangu mitte ja sellele valimistele minnes Jõgeva populaarne volikogu liige kirjutas mulle selle pealt kirjantsele tulla, meil valimistel sa pead, kas on vähemalt viis aastat veel mulle pahkluuni ulatada? Eks meiegi meestes pakkus kätte, ütles, et kuule, vean kihla, sind võidan, valimis. Olen suures spordis läbinud ja isegi tolleaegne minust tugevam mees, Veljo Kuusemäe, ketas Eesti eksrekordimees, ta mitte iialgi võistluste eel, enne pakkunud käkule, täna. Siis ta teadis, et see võib lõppeda halvasti. Järsku tundsin, adrenaliin tuli verre, näppu kutsuvad, läksid nagu vanal spordimehel läksid nagu kangeks, ruttu põrguvärk. Ja nii juhtuski, et ma valimised võitsin ja ja, aga ma ei olnud ju siis veel valmis minema koju ja sealt tekkis palju segadusi ja aga nüüd ma olen kõigi nende segaduste tagatipuks või klaarumiseks, olen ikkagi seal. Ja, ja Keskerakond oli niisugune omapärane aeg, kus said kooli need, kes on loomult võimutaotlejad. Absoluutselt puudu sellest kogemusest, mida peaks olema rohkem, see on võimu teostus. Ja aeg ja olukorrad näitavad. Ja mida siin survestada. Ma tahaks näha kellegi käest, kes tuleb survestama. Ma tahaks küsida, ma tahaks arutleda, sest ma olen ise läbinud ju selle viimase ülemnõukogu esimese riigikogu. Tean, kellega olin õlg õla kõrval, tean, kellel ei pidanud põis vastu, kui vaja, oli nuppu vajutada, jube kiiresti unustama. Jube kiiresti panema aktsendid ümber. Aga no peab mäletama. Ja sinu käest küsitakse, kas sa elad Jõgeva linnas või on su kodulinnast väljas? Linnas isegi Kesk tänaval. Nii on saatus tahtnud. Sa oled sündinud Pajusi vallas, kas isa kodun, olles? Ja see on vanapõhja, Mulgimaa, see on Tamsi küla, kui ma ühte projekti vedasin idast tagasi tulevaste eestlaste küla, see küla oli sinnakanti kavandatud, aga see küla ideestik sai küll arendatud Brüsseli nii ja seal selle suure projekti lahtikirjutamiseks isegi raha taotletud kõik selleks, et sinnakanti tuua üks süst, arendada infrastruktuur, mis tooks neile inimestele elu usu taas tagasi. Tamme küla, aga kus oli kunagi 12 suitsu, seal ei ole ühtegi ammuse küla, kust me läksime riburadapidi kooli istuli läbi metsa minna. Seal oli aga tol ajal palju hunte moosi pärast tagasi tulnud ja siis suuremad poisid olid ees, pisikesed seal vahel. Ja siis me läksime ja Killisime ja nagu hundid pelgaks meedia mõnedki poisid akest varem suitsetama, mina ka sealhulgas. Et noh, mehed nagu tegid nalja, et kui sul on piima lõhn juures, siis hunt seda tahab, aga sul on ikka see vingulõhn juures, siis seda hunt pelgab ja ma sain ema kästuma triibulist õigel ajal kätte ja ei taha nagu istudes ei karda hunti ka. Ja see maja füüsiliselt on ainukene, mis seisab püsti. Aga ega seal elada enam ei saa. Maad ja seal all ei ole, sellepärast et minul on see saatus, et võtan need maad ja metsad kuulusid Oskar valvurile. Aga mina olen Ants Paju. Mind on lapsendanud üks teine mees, kes tuli Leningradi oblastist olus suvast väljarännanud eestlaste järglane. Ja kui ma hakkasin taotlema, siis mu käest nagu küsitletud. Kuule, sul pole radadel, sa peaks otsima kusagilt mujalt. Kas sa ise mäletad? Ma ei saad rohkem mäletada kui pildi pealt, mis on tehtud 45. aasta kevadel sest peale selle nädala pärast viidi ta ära ja 49., kui mind vagunisse pandi just sai ema teada, et Orguta surnud. Kas isa oli ka selline suur ja tugev mees? Isa oligi suur ja tugev mees, mina olen väikene temaga võrreldes. Ta oli olnud kaks, null neli ja kui mehed näiteks rehepeksu ajal seal mitmekesist jukerdasid selle rihma peale vedamisel sellele peksumasina, siis oli nagu öelnud, et mingi eest ära, et segata nagu töötumast. Ta oli muide üks neid mehi, kes meeletult hoidis hobuseid ja. Ta tassis kotid maja nuka tagant. Aita mitte sellepärast, et saak oli kehva, aga ta ütles naljatades. Siin pole mul endalgi rohkem kuigi Jaagumisesse hoogu, spinat. See sai muidu saatuslikuks mu emale. Sest ema oli ju kahekümnene tema 46-ni. Ja minu vanaema ja ta käis oma vanema tütre juures sealt mööda. Ta nägi, et üks niisugune nohik vanapoiss on siin ja tal on veel see üks tütar nagu vaba. Ta oli kaval ka niimoodi ta ütles mulle läbi metsa viis kilomeetritel sõita tule nagu julgustuseks, aga ta oli kasvanud ka üksinda. Majandusinimene ja isa oli ka majandusinimene. Ja ükskord nad olid jäänud ütlema ja ja vanaema oli olnud kurtega, sul vist polegi põhjust nagu maha minna. Teeme teed kodusi. Seal nad nägid, üks, 40 kuuene, teine 20 nimed kokku saidki. Siis, kui isa tuli hobusega emale järgi ema ütles, siis ta süda läks lahti. Sina läksid tädiga siberisse, ema jäi maha. Ema jäi siia, mina läksin tädiga, nüüd tädid ei ole ja ema sai, ema sai äsja kaheksakümneseks nooruslik, ta oli mul kustumas, kui surid mind lapsendanud mees. Ja ta oli ju ühe mehe matnud ju, mis siis, et tema leina ei süvendanud, et see lein ise vaid teda hoidis vee peal ja motiveeris teha kõik endast olenev, et saada poeg tagasi. See oli ju tema mehest, tema armastusest. Ja nüüd, kui kõik oli juba teises seisus ja läks see mees ära, kes oli tegelikult toonutusele poja tagasi siis ta oli Leenased, oleks mul olnud kadunud. Aga ma mõtlesin, nagu keskendusin ja leidsin lahenduse. Pakkusin Põltsamaale ühele toredale mehele, kes oli autosõiduõpetaja. Pole kallis, võta hoolt mu ema eest õpetada autoga sõitma, ta oli enne seda ainult jalgrattaga sõitnud. Ja mina ei uskunud, et temast saab autoga sõita ja, ja ema haardus sellest ideest õppis autosõidu ära. Piisi andis eksamid ära ja tuli sellest olukorrast välja. Ja nüüd on ta motiveeritud, ütles plaanidel on väga kaua, mul on kohustusi, sest minu tütrel on juba hulga lapsi ja ta ütles, et ma vähemalt Angela esimese poe pulmas tahaks küll tantsida. Ja ma teen kõik, et õpetlase poiss tantsima, sest tal oli piinlik, mu tütreke oma valituga ei oska nagu pulmas seda avavalssi teha, nad olid nagu kakerdasid seal nagu kaks karu tammus, põrandad, mu ema on niisugune kärsakas ja, ja ta ütles, et see on õpitav ja mis mees olgu, tantsida ei oska sina autot juhid ei juhi. Huvitav, et see mõtlemine ei ole, mis minul on, mis, milles mul on elanud ja mis on kujunenud ja see mõtlemine ei ole vajanud vajanud seda komponenti. Ma olen leidnud loodu seas logistilise elemendi ja kõik need kohad, kuhu mul on vaja olnud minna või kus on asjatoimetamisi. On olnud võimalus kui jooksutada olemasolevaga. Ja ma ei ole kusagil veel jäänud jänni ja ma ei ole tundnud ka nagu alaväärsust, et mul ei ole. Vaat, ma ei oska isegi hinnata, kas see mees on tänavapildis väärtuslikum, kellel on noh näiteks ma ei tea, ma ei oska seletada ja, või siis see, kellel on näiteks see asfaldi muhk. Mis oli see roosa paroosatsia, kas see annab mehele väärtust? Ma tean oma ühte tuttavat Jõgeval, kes on probleemides küüsis ja kes teab, et sooh pidavat olema see kõige opolikum masin ja ma näen, kui teda kulgeb selle sooga jõgeva tänavapildis. Aga ma ei tajun kurbusega, jäta oma maastikul oma hingemaastikul. Sellise nõtkusega ei kulge, ta on sealt takerdunud ja see on pigem midagi meenutamaks maskiballi ja. Ma ei ole nautinud praegu veel maskiballi. Kas seal sporti hakkasid Siberis tegema pisut, et noh, kui võtta, et spordi alguseks nimetada ka ujuma õppimist, mis 50. aasta kevadel võimuga oli sündinud, siis mind kiigutati Obi jões jääpankade vahel. Aga tegelikult niisugune tõsisem spordi tegemine algas ikka Põltsamaa keskkooli kahes viimases klassis ja nisuse mitte lahvatuse, aga kusagil sellest Siberist ja enneaegsest, sünnist ja kehvast lapsepõlvest. See organism oli jäänud nagu arenemata ja niisuguse pika vaia nagu sohu rammimise lõpp tuli alles 63 66 koma, teenisin nõukogude armees. Lihtsalt vedas mu, trehvasin Leningradi ja olin, olin Mošaiski nimelise sõjaväeakadeemias. Olin selle juures, olles pataljonis velsker. Ja tajunud mitt, võeti sõjaväkke. Ma kartsin, et ei võeta sõjaväkke tervise pärast. Ma sain nagu vabaksema, kasvasin sõjaväes jube palju pikemaks, jube palju raskemaks. Ja sellest kujunes algmaterjal, millest 10 aastat pärast vormus noh ka 60 meetri lahti heitnud kettaid mitmesse praegu edetabelisolek Tammert. Ericsson kuues, kuues ja kõigi aegade tabelis. Millal sa viimati veteranide võistlusel käisid? Kurb tunnistada, aga tükk aega pole käinud, 93 sunn sakkis pronksi maailmameistrivõistlustel ja siis käisin. Ja siis käisime veel Paf apollos oli vahva ollus, oli vapustav kohtumine Endla lüüdiga ja see on? Mul ei jää niivõrd koht, kuivõrd inimesed meelde ja Endla oli just kaheksakümneseks saanud lõpetanud raamatu Peeter Paul Lüdig. Ma tegin temaga keskeprogrammidega Tallinnast. Endale hiljaaegu mõned aastad tagasi kudeda sellel võistlusel ta pani oma Mehhikost toodud kõige ilusama kleidi selga. Millal sa viimati trenne tegid? Ahah, nii et pidev treening käib. Ikka ikka kõige tänu võib olla tänavu isegi valmistan ennast ette ja Saksamaal on Euroopa meistrivõistlused veteranidele sest üks tähtpäev läheneb ja seal ei saa ilma heitmata, kui muidu saab. Kui ma sain viiekümneseks, siis ma lubasin mitte sel päeval 50 ja kui poleks staadionil olnud Heino lipp, kui mul oleks jäänud täitmata. Aga pooleteise aasta pärast Moza kuuekümneseks siis tuleb heita jällegi ketast, ma ei ütle, et ma heidan siis 60, aga siis on lõpp. Siis ei lubata enam, ei kahekilose ketta käita ega pool vesi killuse kettaga heita. Nüüd ma olen siis, nagu öeldakse, jõudmas naiste klassi, kus ma pean nende kerget ketast heitma. Sest ma pean olema nende värin. Personal. Personaal. Sind kui suurt rännumeest on elu viinud kokku väga huvitavate inimestega, meenub maailmakuulus kirjanik, rämbriin kellega sa ise Tutlus tegid, kuidas see lugu oli? Ma arvan, et see ei ole minu nõrkus üksinda, see on kõigi nende nõrkus, kes tegelikult rändavad või kellel on rännukihk sees ja valmistavad kuhugi sõitma. Nad uurivad selles paigas, mis võiks olla see, mis ära tab, huvi, mille sa teed selgeks, mis on tuttav ja mille kaudu hakkab siis see paikasu tuttavaks saama. Ja mul avanes võimalus olla. See on juba hulk aastaid tagasi mõnda aega Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres. See on kaunid kohad nagu. Nitse näis, kuidas me nimetame nitse itta Nizza ja, ja ja antiib ja, ja nii edasi ja ma otsisin, kas seal on eestlasi. Ja ma leidsin seal oli keegi, keegi proua paju purse. Kuid ta ei olnud mitte selle filosoof, purse järglastest, vaid proua oli hambatohter, seal oli vana inimene ja mees oli ka tohter. Ja see oli lõunasellel Lõuna-Prantsusmaal Vahemere ääres ainukene eestlanna. Ja ma otsisin ta enne üles, kui ma sinna läksin, ja kui ma ütlesin, tutvusin ennast ka pajuna, siis tema pillas vaenetin telefonitoru. Siis ma olin lugenud kusagilt ja teadsin, et antiimides elas cream kriin ja teadsin juba vaimusilma ees seda restoranis Felix seda suurt kastanit, mille all oli see restoran ja seda lõunapäikest, mis varjus teisele poole ja teadsin ta, kelle kahekeib seal söömas ja olin välja peilinud ka, kus kohalduse mees elab. Aga ma teadsin, et oli käinud Eestis. Ja ma mõtlesin, et kes on eestlastes küsinud gram kliini käest. Austatud, maestro, mis te tegite Eestis, ma uskusin, et seda polnud keegi teinud ja kolmas ma kunagi olin mitte armunud, see on vale sõna, olin sisse võetud printsilt bordoos ja ma teadsin, et ta oli äkitselt muutunud. Mind ei huvitanud see noh mis või kes ta on, aga mind köitis muutused, temast oli saanud äkki suu, loomade austaja ja, ja keskkonnakaitsja ja, ja ma käisin need kohad läbi, kus need kolm olid. Sest minu põhitöö oli ühel ühes villas juuridami moos, sedasama lõhnavad, mis mind naistepäevaks toodi meile, Abhaasiast, lennukiga omal ajal. Mul jäi seal aega ja ma siis nägin, kuidas näiteks Santorum Kogu oma selle infrastruktuuri, mis jahtide kõige muuga kuulus sinna juurde oli niimoodi teinud, et tema juurde SAISis tulla, see oli suulisele pööramine, mis seal ümber kõik käis. Ma olin isegi valmistunud kõigeks selleks kohtumisteks ja isegi katsusin seda aiavärava lindi, aga sealt ma putku panid. Ja nii ma kartsin juhtuka, kremm kriinigaga ei, tema vesihallide sügavad silmad ja see niisugune pähe veninud valge vest ja see usalduslik kühmus, kõnnak ja väga niisugune ta tal kubermangu pelingaator oli. See sünnitas selle usalduse minus ja ma ei pannud putku. Ja selles Felixi restoranis, kus me kohtusime, need küsimused, mis me arutasime. Ja see õhustik oli nõnda ennastunustav, et ta murdis oma ühte tava, ta mitte kunagi ei olnud lasknud kellelgi ennast koos pildistada ja mul on oma kirjutuslaua kohal foto kus me olime siis cream kriiniga, selle restoran Felixi ukse ees. Ta oli jahmunud. Mina olen Eestist niisuguse küsimustele esitanud, enne oleks võinud kasta nakata temale rääkima inglise keeles. Jaa, jaa, ja tal Tallinn, Tallinn, Tallinn, Tallinn tal tuli palju asju meelde ja ta isegi lubas, et ta käib kindlasti Tallinnas ära. Aga surumist oli juba radadele jõulistama juurde, enne kui tema jõudis Tallinnasse. Keegi palub rääkida Anna Germanist naisest, kes on sulle väga palju tähendanud. Kas saab lühidalt rääkida sellest, mis on palju tähendanud? Kui ma sain 50 aastaseks, siis mu sõbrad tõid suure õhinaga igavesti suure tordi, kus oli 50 küünart. Ja ma hindasin oma kopsumahtu ja ma mõtlesin, et ma vist selle asjaga hakkama ei saa. Ja ma olin isegi nõus, mõtlesin, ma viskan sinna pintsaku peale. Ja minnes selle tordi juurde mu käsi takerdus tooli selle selja taha. Ja nii kui ma selle tooli pihku sain. Mul tekkis idee. Mõistusin tordijate maha. Rääkisin loo, miks ei ole õigust meil puhud ära. Neid küünlaid, mis tordi sees. Sesse iga küünal on üks aasta, iga aasta on täis kohtumisi. Ja siis selle lahtirääkimisel ei saanudki oma mööda annast. Tegelikult Peab olema üldiselt üsna vaba mõtetes, et mõista, mida mõtled. See oli ju 60.-te aastate algus kui ma võitlesin iseenda sees oma tervisega, oma meeletu, sügav alaväärsusega ja kui minu jaoks kriteeriumiks, kas võetakse väkke või mitte, ongi see, kas minust saabki või mitte. Ja siis ma kuulsin esimest korda seda laulate tikid Kustas festivalil võitis ära. Ja selle laulva seedri tikkis ei olnud seal isegi veel sõnadest aru. Aga oli, oli mingi lootus, mitte SHS, mitte maailma lõppu servadel ole vaid justkui nagu selle sama järve ääres olekus kuu on joonistanud selle raja, kus sa siis mõtetes võid minna sinna kaugele, kogudes endasse jõudu ehitada silla ja minna. Ja see oli 60. aasta algul ja see oli nüüd seitsmekümnendat aastat teine pool. Leningradis loomulikult ma jälgisin, olin korjanud materjali. Kõik tema, need Edud ja õnnetused Itaalia autoavarii, mis iganes, kuidas ta toodi Poolast, seda oli kõrvuni kipsis ja teadsin insenerist Spirgneptholskist ja kõike, teadsin, teadsin nende poja sünnist ja ja kõigist teadsin ja ühe korra ja ma loen Leningradi Smeenast. Et annan siin kontsertidega ja seal oli üks lause, justkui, nagu tema ütleb, ta rahustab oma poega, et oota mind natuke, ma tulen koju. Madonsule. Ja mõtlesin, mis jama ei või olla, see ei ole nii. See ei ole, on see, mis tank, mis traktor. Võtsin kaasa kaks sodiaagikaart, kirjutasin ühele taha. Tänan teid Sappowistvani ja kui palusin teisel allkiri ei olnud piletit, saim piletid. Nii kui ma andsin kaardid administraatoriga, et ja seal mõne hetke pärast tagasisides käed, kel omad, mõtlesin, minu omad läheme. Ja ta viis sinna näitlejate ruumi, kus istus Anna ja nii kui ma sealt uksest sisse tulin, vaatasin peeglis peegli ees. Põnksti, lõin mul nagu naela otsaette. Ja see oli üks 10 sekundit, keeras ringi, tal oli käes sidrun ja küsis, kas sidrunit söötaja. Ja järgmisel päeval oli tema lahkumise lõunasöök. Ja sinna oli kutsutud 17 palju inimesi, aga nad tegid oma saatjaga niimoodi, et mängisid ümber selle. Me sõime kolmekesi ümber laua. Kirjavahetuses tekkis huvitavad ideed, siis ma olin just selle ise korjasin andmeid Ludwig kuristi kohta, sama mees, kelle Valdo Pant ju siia täna 25 aastat tagasi ja tema kui vaba Poola laulit ja kõik need protsessid võimalusd sisime. Kirjutasin stsenaariumi, ma tahtsin teha sellest filmi. Ja ta oli nõus ja ta kirjutas isegi, teeme hoopis teise. Teeme muinasjuttu. Kus ma mängin just niisugust rolli, kus ma leian oma printsi ja Komsomolskaja Pravda kirjutas taandumas Lasva prints, umbes tooni. See on, see on niisugune meist eraldiseisev see mina, looja. Minu elu on hoopis teine mina looja on hoopis teine ja see oli selle mina looja kaunimad hetked. Mäletan 70 90 13. aprillil, kui ma salvestasin teda peale tema jaoks rasket kontserti kontsertsaalis Rossija Moskvas. See on Johaug, ma olen seal ise esinenud selles kontseptsiooni trassi ja sa ei kuule, mis saalis toimub. Ma kuulan seda linti, minul ei ole midagi paremat rohkem. Mitte selles, et ma salvestasin, mitte sellepärast, anna, aga see on see ettenägemise võime ja selle tõlgendus, kuidas me seda keskkonda peaksime hoidma, kujundama, kus me kõik tegelikult elame. Ma mõtlesin sellest väga pingsalt, olles nüüd selle kaheksa miljoni ruutkilomeetril teise jäävälja keskel seal põhjapoolusel ja nägin neid pragusid ja ma sain aru, kuidas siin kõik need hoovused, voorused ja tuuled panevad isegi selle kaks 40 kuni 10 meetrite paksuse jää. Muri Mamm möll mässama, sa kuuled krõbisevat lund, mis on kui muusika ja seda kahuripauku, mis on ka muusika ja mõtlesin sellest samast juba ammu meie hulgast läinud aga ikkagi oma laulus kui Essuess hõikavad. Niisugune on tema tähendus sellele loojale Ansule, nii palju kui ta minuga on kaasas olnud, see luu ja Ants ja ma arvan, ta läheb koos minuga igaviku radadele kunagi. Aga see tahk jääb läbi nende kohtumiste. Sest no nagu kultuurikihis on üks niisugune käsikirjas juba mõningal määral. Ma korjasin omal ajal niisuguseid ekstreemolukordadest läbi käinud inimeste, tõsi, nende mõtteid, sest oma vaimult loomult ma olen eksistents sellist, see on alus sellele üksikule hingele, sellele stepihundiseisundile. Silja tütrel on tütar ja tema nimi on kaan. Angela kujunes selles muusikas, ta läks muusika väga pihta ja ta kasvas. Anna nukuga. Ja kui Angela abiellus, siis tõesti on niisugune mõte oli. Ja neljas laps on tütar ja sellel on nimeks Anna. Kui elas veel Robert Ruslystsenski ja suures televisioonis Nõukogude Liidu ajal oli tema poolt juhitud, mis on autorisaade dokumentalm ekraan. Ja ta oli kuulnud sedasama, anna lugu ja ta kutsus mind ükskord pihtimuslik ja, ja ma sain, eks poole aasta pärast sain Venemaalt panderoli. See oli tulnud Sverdlovski oblastist ja mõtlesin, et minul ei ole ju kedagi seal. Ja kui ma hakkasin uurimusi Vapustav tuli Sverdlovski oblastis Sosva lähedalt praegu tegutsevas naistevanglas. Naised olid näinud seda saadet ja neil oli läinud nii pihta ja kuidas nad seda tegid, nad olid puu, lõid sisse kuidagi tra veerand anna portree. Ja ma olen siin Tauno Kangro julgenud seal näidata ja Tauno mõtles tükk, kuidas seda võidakse teha. Ja see on minu kabinetis ka nagu oma koha peal. Kas sa päevikut teada? Ja see on igale inimesele omamoodi needus ja, ja samal ajal on ka samal ajal on ka see omapärane rõõm sest need kaks mõistet, mis meil tegelikult on, on see uhus maa. Ja teine on mälumaailmselt inimesed, on ta mingi teadlane või kitsa eriala inimene, kes läheb süviti kellel on oma seosed omas tähenduses, temal on üks, aga kui sa oled uudishimulik ja samal ajal sellest tulenevalt otsa kärsitu, kui sa oled ühelt poolt oma unistuste vang ja samal ajal nagu me kõik oled ka pisut oma harjumuste ori siis selles heitluses sa satud väga erinevatesse olukordadesse. Ja sellesse olukorda sattumisel on sul tegelikult nimed, kohanimed, mõtted, killud ja kui sa neid ei fikseeri, siis tegelikult need peenenduvad. Kui sa oled mingis protsessis ja sa olete loomeinimene, seal kirjutad või raadiosaateid või telekat, siis sa kogu aeg nagu talletab neid tihtipeale ja siis läheb see asi aiva Rammusamaks ja tekivad sul omad kujundid. Kui teki niisuguseid kardinaalseid murranguid nagu nüüd mõttearendus, kui selline ei ole enam üldse popinimese hinges, toimub sellest vaja üldse rääkida. Aga nõnda sa kogud päevikutesse ja ma umbes kartsin, et see küsimus võiks olla, ma mõtlesin juhuslikult ühe, minu päevikud on tegelikult niisugused juhad, siin on kõike, siin on, siin on, näed isegi vaata, mis tuleb välgu vahelt välja üks kolletunud kaseleht. Ju temal on üks tähendus ja siinse leiab, leiab igasugust vaidlust, siin on millegipärast ma olen šveikspiriga läinud pahuksisse või, või, või, või kellegi teisega ja ma olen temaga otsinud killukesi, mis olgu suurendust, klaasid läbi, mille sa siis jälle kõike mõistvad. Luhklus omamoodi, aga samal ajal on see rõõm. Järsku lööd lahti, kurat, kas tõesti võis olla 21. mail, eelmisel aastal või 21. mail, 72. aastal, kui 30 aastat tagasi see seal Armos juurestik, millest ma räägin, selle päevikut, et kõik tegelikult annavad veel ühe kihi, millest ka me väga harva räägime, kui uudis käis läbi üks grupp valmistub sõitma põhjapoolusele ja nimetasin Norrilskitki, siis ma sain karnastusi kirja ühe kirja, selle lähetas Kadrinas teele laine Vilippus ja ta oli rõõmus. Ta kuulis, et me oleme minemas ja palub et kas äkki leiaks nurilskis võimaluse kuulata. Tema vend Ago Filippus töötas nurilskis pikka aega kohaliku televisioonioperaatorina ja 95. aastal on ta surnud ja tema ei teadnud sellest miskit, et me ei sõitnud seekord nurilski kaudu. See lennuväli on tud imkas vaid läksime Murmanski kaudu, aga ma oma hea sõbra kaudu orteest oleme selle kirja käiku pannud ja nüüd otsitakse ja ma usun, et maikuu algul on sellele lainele ka kiri sinna Mauruse tänavale Karlinasse lähetatud ja niisuguseid kirju, mis kultuurikihis on jube palju ja ma ootan lihtsalt aega, kui kärsitus kaob tagajalgadest ja, ja kui saab ennast pikemalt juba pensionile jäädes istuma jätta, et kõik need, et asjad kokku mõtiskleda, sest need on saatus, et need on inimesed ja ma arvan, see usaldus on seda väärt, et nad lahti kirjutada ja see on ka minu kujunemislugu. Suur tänu. Sulands, et sa tulid Tallinnasse stuudiosse, meile siia esinema, ma kasutasin ju siin vestluse käigus ka kuulajate küsimusi, ütleks number ühest viieni, üks kuule saab väikese auhinna. Ütleme, kolm. Persona saate külaline oli Jõgeva linnapea Ants Paju. Persona saate auhinna saab Oled Decker Tallinnast, kes küsis Ansbajult, kas ta Siberis sporti tegi. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.