Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna Maarja Kangro uuest luulekogust. Selle nimi on kunstiteadlase jõulupuu. Kunstiteadlase jõulupuu on Kangro neljas luulekogu, aga lisaks on ta kirjutanud üsna palju igasuguseid muid asju. Ooperi libreto test, laste raamatuteni ja samuti ilmus möödunud aastal Kangro sulest novellikogu ahvid ja solidaarsus, millest tegin siinsamas saates juttu 18. juunil ja seda saadet, kes soovib, saab ka klassikaraadio kodulehelt paiknevast arhiivist praegugi kuulata. Kunstiteadlase jõulupuu ei ole just väga mahukas, luulekogu. Lehekülgi on selles 76 tekste ainult 46. Samas on raamatus ka arvukalt illustratsioone, mis minu meelest päraselt toetavad teose tekstide sisu. Ja omamoodi on illustratsioonide puhul ka tegu sellise väikese naljana. Need joonistused on siis teinud autoriõde Kirke Kangro. Neil on aga kujutatud siis nii turi kui illustraatori õde, kolmandat õde Anna-Magdaleena Kangro. Et siis õekesed on raamatus ühel või teisel või kolmandal viisil esindatud. Sisuliselt jätkab pautor siin luulekogus sama liini, mida esindasid juba 2008. aastal ilmunud luulekogu Heureka ning möödunud aastal avaldatud ahvid ja solidaarsus, novellikogu. Et võiks siis öelda, et Kangro arutleb jätkuvalt vaimu ja võimu keha jama teeria välise ja sisemise, üle näiva ja nähtava üle. Omamoodi on selles ka poliitikat mitte sellises päeva või parteipoliitilises mõttes, vaid mingisugusel veidi filosoofilisemalt isiklikul tasandil selle kõige kuidagi fooniks või ei, isegi mitte fooniks, vaid valitsevaks keskkonnaks, mille määramatusega meist igaühel tuleb leppida ja milles me peame kuidagi leidma mingi väikese ruumi, kus me mahuksime elama ja hingama. Et selleks keskkonnaks on siis meid ümbritsev tegelikkus kõigi oma väikluse tobedus aga ootamatu, vahel küll taaspidise veidra romantikaga. Hea näide sellest on luuletus burksi roosid, kus minajutustaja, muide, siin raamatus ongi läbi minajutustaja positsioon nagu muide ka eurekas ning ahvides ja solidaarsusest. Burksi roosidest leiab siis minajutustaja nääripeolt tulles ja Enda Tallinnas Maakri tänavale pargitud auto juurde minnes autoaknalt midagi, mis polegi. Tsiteerin trahvikviitung, vaid väike roosikimp. Õrn valgest sellofanis Kilp kreemiaid, roosikesi, lund 100. lilledele, tõstsin tasakesi nad kojameeste vahelt. See oli roosas kastmes pool söödud hamburger, mis õitses üleni. Kuidas seda mõista? Kas siis irvitamise, mingi jõuetu vihana mis saab kanaliseerida ainult naeruks või või millegi kolmandana? Mulle tundub, et see ongi seesama kuidagi Maarja Kangro väga omane tunnetus, mis veidi õrnemalt veel päris, mitte nii otsesel kujul avaldus juba Heureka ahvides ja solidaarsusest olise roosale oman selt veidi analüütilisema kirjeldavama arutlema mana kunstiteadlase jõulupuu, see on nüüd seesama tunne minu meelest kuidagi kohe eriti kohal. Ja mulle tundub, et seda tunnet võiks nimetada lihtsalt ennäe efektiks. Või siis selleks, et jutustaja vaatab maailma ja nendib lihtsalt, et ka see on olemas. Ta tunneb mõningast imestust sellest, et maailmast, aga see imestus on rohkem reageeriv. Tähendab, tan reageerib, õigemini sellises mõttes, et imetaja vaatleb oma reaktsiooni ja tunneb võib-olla ka selle üle imestust üsna harva ande, tige või meeleheitel, samas ahvid ja solidaarsus esineb seda tigedust kohati üsna teatraalsedki ja üsna palju. Lisaks sellele ei näe efektile. Aga ma julgen väita, et kunstiteadlase jõulupuus on jah, see tigedus maailma suhtes mingit Rotsikus maailma suhtes asendunud just selle registreerima ja iseenda reaktsiooni jälgiva hoiakuga. Selles mõttes on minu isiklik lemmik siit luulekogust luuletus nimega vana armuke, kus siis üle pika kohtutakse kunagise kallimaga. Tuntakse hämmingut tema olemasolust ning eeldatakse ajal, et teisel ei saa enam nii hästi minna. Nüüd kui ollakse lahus, tsiteerin, jälginud silmi, kaelanõudeid sooja meetri kaugusel. Mõtlen, kas kunagised kolonistid vaatavad samuti? See maa kuulus kunagi meile, kuidas teda nüüd puutuda. Kuidas te hakkama saate? Mitte eriti hiilgemalt, eks teil on nälg, epideemiad, sissisõja, diktaatorid, keda meil tuleb ohjeldada. Selliseid asju siis küsib ja mõtleb minajutustaja. Kui vastus, nagu ootamatult selgub, valmistab talle pettumuse. Tuleb välja, et teisel ei lähegi nii halvasti, tema hambade Jussitagi põsed ei kärbata, silmad ei puneta. Ja minajutustaja küsib, kus siis on need mu jäljed, teise trauma, mu ajalooline õigustus? Jällegi selline imestuse tunne võib olla küll veidi nukker, aga kindlasti mitte tige ja isegi mingis mõttes justkui mitte sekkuda tahtev või, või mine tea? Igatahes on sellist vaimsust siin kogus üsna palju. Ja usun, et selliste otsimise avastamisrõõmu on siin samuti üsna palju, sest nendes luuletustes vaatamata väga kindlale autori hoiakule on mingisugust õhku või ütleme, intellektuaalselt lugupidamist lugeja suhtes. Ja see on väga meeldiv. Nii et ega siis midagi, kui lugege kunstiteadlase jõulupuud head lugemist.