Tervist ja meeldivat laupäeva jätku head. Klassikaraadio kuulajad. Algab heligaja saade tänases helikajas, kuulame muljeid sellelt kontserdilt. Tiiu Levalt kuulas möödunud pühapäeval advendikontserti, mis toimus Estonia kontserdisaalis ja kus tuli ettekandele Robert Schumanni paradiis ja peeri. Teose esitasid ERSO, Eesti filharmoonia kammerkoor, solistid ning dirigent oli Taaniel rais. Koorijuht sopp käis aga 30 Endal novembril Tallinna Jaani kirikus, kus esines Rahvusooper Estonia koor. A capella kavaga Deutsche mat ette. Kavas oli saksa kultuuriruumi heliloojate romantiline koorimuusika mida dirigeeris Risto Joost. Igor Karsnek aga kuulas teisel detsembril Rail Estonia kontserdisaalis toimunud kontserti Music Ove imidž. Külaliseks oli peamiseks filmimuusika helilooja Gabriel ja reed ning esinesid Brüsseli Filharmoonikute pikemana. Käsitleme tänases heligajas teemat, mis kuulub kuulmispsühholoogia valdkonda. Nimelt viis Tallinna Ülikooli Psühholoogia instituut ettevõtte Eventec tellimusel läbi eksperimendi, milles uuriti kontserdikuulajate arvamusi ja eelistusi heli erinevate parameetrite suhtes. Põhiküsimuseks oli, et kuidas kõlab oraalne muusika juhul, kui selleks kasutatakse võimendust ja mida kuulajad sel juhul eelistavad. Ettevõtmist tutvustavad Psühholoogia Instituudi teadmussiirdejuht Tiina Tambovi ja Tallinna Ülikooli dotsent Avo-Rein Tereping. Täna õhtul kell seitse toimub Tallinna metodisti kirikus kontsert silueti dial labürindi. Kavas on Arvo Pärdi teose siluett Eesti esiettekanne ning Tõnu Kõrvitsa labürindi esiettekanne. Esinevad Tallinna kammerorkester ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia koor ja Nargen festivali koor Tõnu Kaljuste juhatusel. Ajas räägib Tõnu Kõrvits oma uue teose labürindi sünnist. Ja saate lõpus kuuleme veel infot lähipäevade muusikasündmuste kohta ning eesti muusikute edust välismaal. Kuid heligaja alustame ühe hea uudisega. Ja esimesel detsembril avalikustati maailma mainekama plaadi auhinna Grammy tänavused nominendid. Eesti muusikud on esindatud kahe heliplaadiga ning seda ühes ja samas kategoorias pest all. Perfomance ehk parima kooriesituse kategoorias on Grammyle nomineeritud Eesti filharmoonia kammerkoori CD Baltic rõõns, mille dirigendiks Paul Hillier ja salvestus on tehtud Tallinna metodisti kirikus 2008. aasta veebruaris. Teine Eestist pärit nominent on Frank Martini oratooriumi kolgata salvestus, mida dirigeeris Taaniel Royce esinejateks olid Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti filharmoonia kammerkoor Capello, Amsterdami ja rahvusvaheline solistide ansambel. Salvestatud On see heliplaat Estonia kontserdisaalis 2009. aasta aprillis. Mõlemad plaadid on välja andnud harmoonia mundi. Baltic Roons kui kolgata on esindatud ka mitmete klassikalise muusika, raadiojaamade ja muusikaajakirjade. 2010. aasta parima plaadi listides. Telefonil on Eesti filharmoonia kammerkoori direktor ja ERSO direktorit kohusetäitja Anneli Unt. Eesti filharmoonia kammerkooriplaadid on Grammy nominendid olnud 13 korda. Ühe korra me oleme selle grammiga saanud. Aga seekord me leiame ennast kandideerimas kahe plaadiga ehk võistlemas iseendaga. Aga mida arvate, mille poolest need plaadid siis tähelepanu äratasid seekord? No ma arvan, et lihtsalt vähema plaadi puhul on tegemist äärmiselt kõrge muusikalise ja tehnilise kvaliteediga. Meie auhind läheb ennekõike ju dirigendile, mitte kollektiividele, kes seal kaasa teevad. Kuigi loomulikult on ka kollektiivide jaoks tähelepanuväärne asi, siis ma arvan, et see on ennekõike hinnang nende dirigentide tööle ja nende tõlgendusele, sellest muusikast. Aga teadaolevat seda muusikat vist pole ka väga palju õnne salvestatud. Nii Baltic Reons kui kolgata. Baltic Ruunzi plaadil on natuke Veljo Tormis Tsibeliust kreeki ta selles mõttes on nagu meie jaoks loomulik jätk meie Baltic voissist sarjale mida me Paulsilieriga tegime ja ka sellest sarjast. Mõned plaadid olid Grammy nominentide hulgas küll ei saanud tookord preemiaid, aga frangnortaani kolgata on väga suuroratoorium, see on ju duubelplaat ja selle plaadistusi on maailmas üldse väga vähe ja suhteliselt ammused, need, mis on tehtud nii, et see kindlasti on väga silmatorkav plaat iseenesest. Kui sageli te üldse saate tagasisidet oma salvestuste oma kontsertide kohta raadiojaamadest või ajakirjadest? Salvestuste kohta saame päris edukalt, sellepärast et plaadifirmad ise jälgivad hoolega, kuidas nende plaatidel et ja nad saadavad operatiivselt ka esinejatele, niiet harmoonia mundist mul jookseb neid postkasti plaadiarvustusi väga kiiresti pärast selle ilmumist. Kontserdiarvustusi tuleb nii, nii kuidas kunagi mõnikord saadetakse kohe, mõnikord otsime ise. Aga üldiselt me ikka saame vastukaja oma välistegevusele küll. Suur tänu Hanneli, Hunti ja palju õnne. Suur tänu, see on tõesti meie jaoks praegu ääretult suur rõõm, et Eesti muusikaelus on ka väga positiivseid uudiseid Eesti muusikamaailmas juba ammu kindla koha leidnud. Ja mis ma saan muud soovitada, kui ostke jõulukingituseks Eesti filharmoonia kammerkoor ja ERSO plaate. Kategoorias Best Classical Contemporary kompa sisse on parim kaasaegne klassika. Kompositsioon on Grammy nominendiks ka heliplaat Arvo Pärdi neljanda sümfooniana, mille on salvestanud Los Angelese Filharmoonikute Esa-Pekka Haloneni juhatusel 2009. aastal voltis nii kontserdimajas Los Angeleses. Samal plaadil kõlavad veel katkendid Arvo Pärdi teosest Canon Boca Janen Eesti filharmoonia kammerkoori esituses Tõnu Kaljuste juhatusel. Helikaja jätkub kolme kontserdianalüüsiga. Möödunud pühapäeval toimus Estonia kontserdisaalis advendikontsert, kus tuli ettekandele vokaalsümfooniline suurteos Robert Schumanni paradiis Jabeerib. Teose esitasid Eesti riiklik sümfooniaorkester, Eesti filharmoonia kammerkoor, solistid sopran Liisi Kasenõmm metsas Marianne peata kylland tenor Thomas Volker ja bariton mateis vande voord dirigeeris Taaniel Royce. Klassikaraadio stuudios on nüüd Tiiu Levand, kes jagab helikajale muljeid. Olude sunnil kuulasin Robert Schumanni oratooriumi klassikaraadio vahendusel seega puudus visuaalne faktor, see andis minu jaoks seekord väga suured plussmärgi. Sain advendiküünlavalgusel oma toas segamatult süveneda, puhtasse muusikasse, milline oli mulle täiesti tundmatu. Kuna olen oma tegevusmaailma tõttu päris palju kokku puutunud summani vokaalmuusikaga, kuulanud tema sümfooniaid, ooperit Jenoveeriva, rohkelt klaveriteoseid, fantaasiaid klaverile, tšellole lugenud tema mõtteid muusikast, siis arvasin, ent küllalt hästi tundvat seda loojat. Antud teos lummas algusest lõpuni. Klassikaraadioülekande eelis oli ka see, et toimetaja Mirje Mändla ja Daniel-Royce'i vestlusest vaheajal sain lisainfot nii teose käekäigust selle esiettekandes tänase kuna nii kui ka dirigendi kreedodest. Schumanni loojanatuuri lüürika äärmine emotsionaalsus, meloodilise, kus kõik need omadused on selles teoses parimal kujul eksponeerunud. See oleks nagu ballaadide ja laulude kogum, mida seob jutustaja ja kommenteerib koor. Ning kõigele kõneleb kaasa orkester. Ettekannet kuulates tabasin mitmel korral mõtlemas ideedele, mis selles valgustusajastus valitsesid nii kirjanduses kui muusikamaailmas seostest minevikus olnuga ning samas omakorda ilmseks impulsiks tulevikus sündivale. Vaadeldes ajastu lavamuusika konteksti, milles 1840. aastal paradiis ja peri sündis kangastusest kõigepealt kõige eredamad viited. 1820. aastal oli Berliinis lavale tulnud Carl Maria von Weberi nõidkütt. 36. aastal oli ilmavalgust näinud nendelt soni oratoorium Paulus kuid alles 46.-le ilmus kuulajate ette sama autori Elias 1846. 48. Valmis Wagneri loengrinud ning 46. Kaberlioosi Fausti needmine. Seega koorub huvipakkuv tõik kõige enam liidi loojana muusikalukku läinud Sooman oli ilmselt inspireeritud nii eelnevast ja omakorda mõjutaja nii olulistele suurvormi ooperiloojatele repliigina, viiaksingi siinkohal lauluõppurite õppeplaani koostajatele. Kammerlaul on ülioluline mitte ainult ajaloolisest aspektist vaid kui interpreedi arendaja sisulises mõttes. Selle ala devalveerimine viib laulu kunsti taandarengule. Liisi Kasenõmme kirgas, südamlik ning helge laulmismaneer andsid pärsia mütoloogiast pärit haldja lepeeri kesta toomas moori jutustuses Lall aruk on väga kauni sisu ja vormi. Juba esimese osa kangelase vereohvrikstoomise teema oli tema poolt esitatud suure sisseelamise intensiivsusega. Siin olidki kuulda mõjud nõidkütti agaadee partiist ja omakorda ilmselt mõjutused Elsa teemadele Wagneri loengrynis. Mitte mingil juhul pole need viited toodud vihjena plageerimisele vaid just kinnitamaks mõjutuste alateadlikku kulgu loojates ja muidugi hämmastavat informeeritud. Ei olnud ju ei raadioti, telefoni, lennukeid ja nii edasi olid vaid postitõllaga äärmiselt sooja ja sügava tämbriga ingli rolli laulev Marianne pead. Keelend on ilmselgelt just selline laulja nagu omas ajas hindasid nii Sooman kui ka paljud kaasaegsed heliloojad. See oli Wilhelmiine, Schröder, Tibrjäär, kellele näiteks pärast Beethoveni Fideeli etendust 16 aastane Wagner kirjutas järgmised kirjaread. Ja kui iialgi peaks kuuldama minu nime muusikamaailmas, siis teadku, et tema andis suuna, milliseks ma tõotan saada. Tahan kirjutada teoseid, millised väärivad röödete Prjääni. Jutustaja rollis oli dirigent Daniel-Royce'i sõnul tema lemmiktenor Toomas Volker. Dirigent hindab tema musikaalsust emotsionaalsust ning paljude keelte valdamist, mis võimaldavad tal iga sõna mõtestatult laulda. Jutustaja roll on selles teoses pidev konstantne seeria ja teemadesse sissejuhataja. Raadio vahendusel jäi mulje, et tegu on muusikuga, kes valdab äärmuslikku dünaamika skaalat ja nüansirohket fraasi dramaatilist mõtet eksponeerimist, kuid minu kõrval oli võõrastav alumise registri kvaliteet. Tooni ilu oli toodud ohvriks dramaatiliste värvide taotlusele ja kohtus kohati kõri kõrval kõla. Ning teatud käärid tekkisid stiiliühtsuse seisukohast. Kui teised solistid laulsid puht romantilisel moel, siis jutustaja oli lähemal aastatagusele Bachi ja Händeli evangelistile. Võib muidugi oletada, et see oli ka taotuslik. Kogu teose kandvam jõud, orkester ERSO näol oli minu kõrvale igas mõttes nauding. Iga soolo igastrich oli klaar ja kuna dirigenditempod teemade arendused olid loogilised ning suunasid pidevale kaasamõtlemisele siis oli rõõm mitmekordne. Eredalt jäi meelde, et pea kõik Gazenemm soolod näiteks teise osa armastaja teema ning selle osa finaalis viimane suudlus ja surm saavutas ta lausa ingeliku, läbipaistva ja hinge kriipima nukrusega värvi. Siin oli ka üks ülevamaid hetki koosluses kooriga ja kolmanda osa meeleparandaja Lester stra viimne karistusvalu ja piinatud olemuse väga värvikas ärevuse kasvu väljendus. Siin tekkiski mulje perioos oma Margaret igatsevad teemas on siit inspiratsiooni saanud ning teose lõpus nii koori koraali kohal hõljuv sametine toon ning finaali Froide sädelev õnnejoovastus. Tekkis soov võrrelda seda lauljat tema musitseerimist ja häälekäsitlust möödunud aegadega võluvaima kunstniku akaatsia Richarelliga. Võib-olla tasuks noorel lauljal tähelepanu pöörata väikesele rahutusel kõrgregistris mis emotsionaalsetest lõikudes kõrvu kostus. Ingli rollis laulnud Marianne peatelt keelend valdas oma häält tõesti täiuslikult ning hinge puudutas eriti lausa tšelluna kõlav teise osa hüljatud nooruk Ferlastne jõugling teema Matias, van Puurt. Tema roll oli enamjaolt olla ansamblist kvartettides. Vaid kolmandas osas on autor andnud talle ballaadilikke soolo vaheldumisi kooriga sinu kuulde paralleele Schumanni kaasaegse Karl Lõvi ballaadidega ja tõenäolisena näiv mõju Mahleri rändželi lauludele. Esitus oli väga veenev. Koori kõla oli raadio vahendusel väga meeldiv, isegi sopranite neitsilikule haprusele oli saavutatud ümarvärv. Eriti mõjus esimese osa Fungalik kulg. Iga häälerühm, olge reljeefne ning dramaturgiline ülesehitus mõjus eksootilise pärsi ainelise teise osa sopranite teema serveerimine teistele häältele oli nakatav kogu teose lõpus kõlanud rahulik koori korral Helge trennong Püha hüvastijätt ning juubeldab fraavide rõõm oli tõeline Apot teos meeleparanduse pisara kaudu lunastuse saamine ja paradiisi pääsemine. Tiiu Levad kõneles Soomanni teose paradiis ja peeri ettekandes 28. novembril. 27. novembril Tartus ja 30. novembril Tallinnas Jaani kirikus toimus kontsert, Deutsche moteete esines Rahvusooper Estonia koor Kaagab Bella kavaga, kus ettekandele tuli saksa kultuuriruumi heliloojate romantiline koorimuusika Mendersoni Korneliuse reegeri ja Mahleri teosed ning peateosena Richard Straussi Saksamaalt mida peetakse üheks romantismiajastu koorimuusika tippteoseks. Soleerisid Meeli Lass, Triin Ella, Hanno mölderkivi, Pavlo palakin, Maris lillason ja Kristiina Under. Kontserti aitasid ette valmistada koormeistrid Heli Jürgenson ja Peeter Perens ning dirigeeris Risto Joost. Stuudios on nüüd koorijuht Ave sopp. Milline on üldmulje sellest toimunud kontserdist? Mulle tundub, nagu me mõnes mõttes kordaks ennast, et kui ma eelmine kord siin mikrofoni taga olin, siis ma rääkisin meie uuest oratooriumi koorist ja kontserdist, mis oli Peeter Lilje mälestuseks. Siis ma alustasin ja alustan nüüd ka, nii et ma arvan, et see ei olnudki niivõrd kontsert kui taaskord eriline muusika sündmus. Et me ei saa sellest rääkida ainult nii-öelda muusikalise tulemuse võtmes, vaid just sellepärast, et kaks sellist muusikat ja ettevõtmist, et võtta mille poolest see oli nii eriline. Eriline on ta loomulikult selle poolest esiteks, et rahvusooperikoor tuua Kema tavapärasest keskkonnast nii-öelda kulisside vahelt välja võttes ära temalt ju tegelikult kõik tema oma elemendid. Ehk siis nii-öelda tavapärase lava mängulisuse, loomulikult orkestri, et teha Haagapela kava on kindlasti endale omaette väljakutse. Ma arvan, et ma ei eksi, kui me viimati mu mälu järgi ooperikoorde Jaagapela kava kuskil kahe tuhandete aastate alguses. Lauldes Rahmaninovi sinesnievideenijat tolleaegse peakoormeistri Elmo Tiisvaldi juhatusel. Teine miks võib sellest rääkida või sündmusest, on see, et nad lihtsalt ei laulnud A capella muusikat, vaid nad laulsid ülirasket hilisromantilist, muusikat, mida Ma arvan, et vähemalt eestlased teevad seda umbes kord kümnendis. Ehk siis ma leidsin ühe filharmoonia kammerkoori kava hooajast 96 97 mille poolest see muusika on siis nii keeruline? See on suure rahvamuusika, see on suure koorimuusika, see nõuab igatpidi suurt pilli. Mida ma kohe etteruttavalt ütlen, on kahtlemata rahvusooperil meie Eestis olevates kollektiivides kõige rohkem olemas. Samas need heliloojad, eelkõige mõeldes Straussile ja reegerile, nad ju kompavad ka juba meloodia joonistas selles, milliseid ülesandeid annavad lauljatele teatud mõttes ikkagi piire selle keerukuses. Kuidas Estonia ooperikoor selle väljakutse vastu võttis. Kui ma mõtlen sellele potentsiaalile, mis seal on kõlalisele potentsiaalile, siis ma loomulikult saan aru nende dirigendist, riista joostist et ta soovis sellist kava teha. Ma ütlen sulle vist ikka välja, see võib tunduda lapsik, aga mulle natukene tuli paralleel a'la mingisuguste tippvõidusõiduautodega, et sul on nagu see masin nurgas ja siis sa pead sõitma. Aga selle juures on see, et see vajab 24 tundi hooldust. Nii palju, kui mul on jäänud meelde tohutuid tiime. Ehk siis, et kuulda oli, et see ei ole nende jaoks kergemuusika ja seal taga on tohutu tohutu töö ja vaev mis teatud kohtades ennast õigustas. Ja teatud mõttes ikkagi mitte selle raskuse reetis see, see koor eriti igasuguste asjade alustamisel otsib oma helitõugu. See on üliraskemuusika ja see vajab ka väga head noodilugemis oskust. Ilmselt ei selles mõttes pillivaldamist nii vokaases kui igatpidi vaimses mõttes. Milline nendest ette kantud teostest nüüd kõige positiivsema mulje jättis, mis oli tegelikult terviklikum muusikaliselt? Minu jaoks pakkusid mõnes mõttes rohkem need teosed, mida ma ei tunne nii hästi. Näiteks Peeter Korneliuse kolm laul oli minu jaoks avastus, et see oli selles mõttes huvitav et nad ei käinud nii-öelda vana rada pidi. Samas mulle tundus, et, et lihtsalt teatud mõtlesime. Muusikalise hingamise mõttes oli mulle isiklikult kõige meeldivam kava lõpulugu ehk siis Gustav Mahleri Isbindervelt handangi komme on. Ma arvan, et see oli pigem tohutu pääsemine, kui ma võin nii-öelda eelmisest loost, mis oli siis kontserdi nimilugu ehk siis Richard Straussi saksa mõtet mis on ülinõudlik. Risto Joost. Pole veel väga kaua olnud Estonia ooperikoorijuht kuidas nende koostöö, dirigendi ja koorivaheline Sujub no põhiliselt ikkagi ju Peaksime seda hindama selle järgi, mida me kuulame, ooperilaval ütleme nii, et see on teistmoodi ja, ja eriline väljakutse, sellised kavad Nad on pedagoogilises mõttes ilmselt tulevad tohutult kasuks just nimelt sellesama koostöö arendamiseks. Ja seal oli ka väga suur osa tulistidel eriti ma tooksin välja Meeli Lassi, mis on ka üks oluline aspekt tegelikult nagu koori tugevdamisel. Ei, ta on rohkem ise. Võib-olla oleks selle kuuria arendamiseks saanud ka teha seda kõike kraad kergema kavaga. Aga kas üldse peaks rebima ooperikoori oma tavapärasest keskkonnast välja ja tegema teistlaadi muusikat? Kui selleks on ressurssi? Kui ei kannata põhitöö, siis loomulikult me peame kasutama ära kõiki neid vahendeid, et oma kollektiivi arendada. Aga kas seda peab tegema nii ekstreemsel moel? Ma jätan siia nüüd küll tõesti kolm küsimärki. Aga see on kindel, et meie dirigent, kellel on pidades siis silmas praegu riistad on maailmatasemel andekust ja on maailmatasemel ka oskusi oma ideid ja oma mõtteid ellu viia. Aga Eestis ei ole piisavalt neid lauljaid, kes suudaksid tegelikult nendele nõudmistele vastata. Rahvusooper Estonia koorikontserti toitsemat ette analüüsis Ave sopp. Jätkab Igor Karsnek Pimedate Ööde filmifestivali raames näeb igasuguseid huvitavaid asju. Ja mitte ainult vaid ka kuulata, sest neljapäeval toimus Estonias kontsert, see imidž, kus koostöös PÖFF'iga esinesid Brüsseli Filharmoonikute dirigendist Dirk prosse ja kavas filmimuusikat erinevatelt autoritelt üle terve maailma. Kõnealuse kontserdi aukülaliseks oli aga tuntud filmimuusika looja ja mitmete auhindadega pärjatud Gaabriel ja Reed, kes esines ise orkestris soleerija pianistina. Kuid temast räägime pikemalt pisut hiljem. Rääkides sellest Brüsseli Filharmoonikute filmimuusika kontserdist kordselt tõdeda, et nii nagu teater algab puhvetist algab üks elamusi pakkuv muusika õhtu kontserdikava ülesehitusest ning siinkohal olid mõned asjad ehk natukene tasakaalust väljas. Oli see nüüd paratamatus või mitte, selles püüamegi järgnevalt selgusele jõuda. Selge on see, et kontserdikava, mis on kokku pandud filmimuusika hittidest erineb nii-öelda akadeemilisest muusikaõhtus päris mitme olulise asja poolest. Esiteks on kõik filmimuusika menulood tegelikult ju küllalt lühikesed palad nii et täispika kontserdi jaoks peab neid olema päris palju. Too muusika õhtuprogramm võib muutuda sama kirevaks nagu kunagised nõukaaegsed, estraadikontserdid kui keegi veel mäletab näiteks Aarne Oidi nimesid. Võistluskontserti. Teine erinevus akadeemilisest kontserdist tuleneb juba filmimuusika spetsiifikast endast sest kuna filmimuusika on mõeldud lina teostajad kõige laiemale vaatajaskonnale, siis peab ta olema ka sedavõrd lihtne ja meloodiline, et oleks kõigile arusaadav ning ka kõigile meeldejääv mistõttu mingit erilist orkestraalset reljeefi pole mõtet oodata, isegi mitte Brüsseli Filharmoonikute. Kui see veel ei tähenda, et filmimuusika peaks tingimata olema primitiivne. Nüüd jõuamegi kõnevuse kontserdi esimese miinuseni. Kui me läheme muusika õhtule, kus peaksid kõlama filmimuusika parimad ja klassikalised lood siis eeldame ilmselt, et kuulame selliste tuntud heliloojate nagu Roda Francis lei Shell ekraani, Ennjomori koone või Disney filmidest tuntud Frank Churchilli filmimuusikat. Kuid paraku ühtegi neist klassikutest kontserdi kavas millegipärast. Selle asemel võis kontserdi esimeses pooles kuulda jaapanlase Shideeru Hayashi võrdlemisi monotoonset ja primitiivselt orkestreerinud helindeid. Esimese kontserdi pole, päästsid hullemast tegelikult kaks heliloojat. Nendeks olid Alberto Iglesias ja Arvo Pärt. Ainult et Pärdi kantus Benjamin Britteni mälestusi, eks mis esimese poole lõpus kõlas, pole üldsegi mitte filmimuusikaaeg on rääkida kõnealuse kontserdi teisest miinusest ja jällegi seoses kava ülesehitusega, siis kogu see programm kujunes kuidagi kahtlased budistatuks. Seda ikka juhtub, kui kava pannakse kokku pisikeste kilkustest ja takkapihta veel kah süsteemitud. Kui juba miinuste üleslugemiseks läks, siis kolmandaks miinuseks oli kindlasti see, et kogu see kontsert oli oma kahe ja poole tunniga liiga pikk. Inimesed ei jõua kogu seda kirevust nii pikalt jälgida, lihtsalt tähelepanu hakkab väsima. Aga aitab nüüd miinustes, siis ka plusspunkte kogunes sel õhtul miinustes sugugi mitte vähem. Kõigepealt muidugi Liibanoni päritolu kontserdi aukülaline Gaabriel, nii et ise, kes musitseeris koos Brüsseli Filharmoonikute, kui pianist terve teise kontserdipoole. Muidugi esitati, siis ainult enda filmimuusikat, mis lähenes kohati põhivoolu Chessile oli igas mõttes hea fantaasialennuga jaga atraktiivselt esitatud. Kui mõnele meie kuulajale peaksingi Reedi nimi tundmatu olema, siis meenutuseks nii palju, et tema kõige tuntum soundtrack on muidugi filmist inglise patsient. Järgmised plusspunktid teenisid ära ka kolm solisti. Nendeks olid sopran kael saksofonist Lewis Morrison ja Huanho osaliini pandonioni, kes nii ansamblis koos kui eraldi pakkusid mitmeid väljendusrikkaid hetki. Näiteks eraldada Warneri stiilis ballaadilik, saksofonisoolo ja rediloos. Nostalgia. Kokkuvõtteks peab siiski märkima, et kui Brüsseli Filharmoonikute oleksid oma filmimuusikashows esimese kontserti pole üldse ära jätnud ja keskendunud ainult Gaabrieli reedi filmimuusika esitusele siis oleks võit olnud ilmselt kahekordne. Esiteks läks kontserdi pikkus olnud kuulajasõbralikum, teiseks läks kavas välditud tarbetut Epletikat. Võimalik, et publik oleks hakanud siis ka lisalugusid välja plaksutama, mida interpreedid nii ilmselgelt ootasid, mida ka juhtunud. Sest kuulajad olid juba silmnähtavalt väsinud. Järgmises heligaja lõigus räägime ühest põnevast kuulmispsühholoogia alasest eksperimendist. Nimelt Tallinna Ülikooli psühholoogia instituut viis möödunud nädalavahetusel läbi eksperimendi, milles uuriti kontserdikülastajaid, nende arvamusi ja eelistusi heli erinevate parameetrite suhtes. Olen siia stuudiosse palunud Tallinna Ülikooli teadmussiirdekeskuse juhi Tiina Tambovi. Tutvustage lähemalt seda eksperimenti, milles seisnes selle eesmärk? Eksperimendi eesmärk oli anda heli režissööridele mingisugust informatsiooni tavaliste kontserdikuulajad, et heli erinevate parameetrite eelistuste kohta. Ehk Me palusime katseisikuteks võimalikult laia spektri inimestest. Nii mõnus liikus alates 13.-st eluaastast kuni 82. eluaastani mehed, naised ja, ja erineva muusikalise taustaga inimesi ja tahame nüüd leida seoseid. See on hüpotees, et kas on mingid seosed või ei ole inimese taustaandmete ja siis tema heliparameetrite eelistuste vahel. Mis need heliparameetrid on kõige tavalisem parameeter valjus ja seda on ka kõige lihtsam hinnata, aga seal oli ka ruumilisust loomulikult KUS säravus, läbipaistvus. See eksperiment toimus Nokia kontserdisaalis möödunud laupäeval. Paljudel osavõtjaid tuli. Meil oli osavõtjaid, neid inimesi, kes siis täitsid neid skalasid oli 155 aga 155 on paras arved, et saada mingisuguseid järeldusi teha ja selles mõttes läks asi korda. Kirjeldaks veidi seda katset, kuidas see välja nägi. Katsed olidki mitte siis tehnilise muusikaga, vaid elav muusikalilaval. Meil oli kuus koosseisu, kõigepealt oli klaver ja viiul, siis oli kammeransambel ja siis oli naislaulja ja klaverisaatja ja teises osas oli jazzgrupp bigbänd ja bigbänd koos solistiga. Ja lõpuks oli ka kolm katset, kest salvestatud heliga orelimuusikaga ja aga see oli väga väike osa kogu eksperimendist. Probleem, kust see idee üldse tuli, oli ennekõike vabaõhukontsertidest. Me nüüd selle eksperimendi tegime küll Nokia kontserdisaalis, aga lihtsalt keset talve ei saa Pirita kloostrisse rahvast kokku ajada. Aga vabaõhukontserditel on just see probleemi, esinejad on head ja helirežissöör on hea ja kõik on hea, aga kuidagi kokku tuleb ikkagi kehva tulemus. Ja miks siis helirežissöör ei tee head heli? No võib-olla on hüpotesse? Ta on juba liiga rikutud kõrvadega, et ta kuuleb detailsemalt kui keskmine inimene ja, ja tema helivaljus eelistused on ka võib-olla juba rikutud. Kas selle tellimuse ajendiks oli siis võib-olla see publik pole alati rahule kontserdi saundiga ja see oli ajend ja keegi sellele ka otse vastu ei vaielnud, et seda on ikkagi juht? Kõige valusamalt tunnetas seda meie enda dotsent Avo-Rein Tereping, kes on väga tihe kontserdikülastaja. Kui need tulemused nüüd selguvad, et mida te siis peale hakkate, kas te saate kuidagi praktiliselt neid ka kasutada? Ja kõigepealt projektil oli ju tellija, projekti tellis Tallinna ülikoolilt Osaühing, Eventes ja ka jätskaar ja Nokia kontserdimaja samuti, kes siis andis meile oma oma tasuta ruumid. Ja nende helimehed saavad siis sellise raporti põhjaliku, kus on toodud seoseid ja teadusliku ülevaadet seal. Aga üldiselt on praegu kõlama jäänud, et, et kui on huvi, siis võiks neid tulemusi tutvustada laiemalt ja nii-öelda haridaga siis kontserdipublikut, võib-olla. Projekti rahastas EAS Euroopa regionaalarengu fondist ja meede, mille kaudu Eventechi jätskaar selle rahataotluse esitas, oli innovatsiooni osa mille kaudu saavad kõik väikesed keskmised ettevõtted teadus-arendusasutustelt mingisuguseid uuringuid või teaduspõhiseid projekte tellida. Aitäh, Tiina Tambaum, Tallinna Ülikooli teadmussiirdekeskuse juht ja palju jõudu. Aitäh teile. Me jätkame jutuajamist samal teemal. Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituudi dotsendi Avo-Rein Terepingiga. Nagu ma aru sain, Tiinat hamba omi jutust, et osaliselt oli selle katse tegemise põhjuseks natuke ka teie isiklik selline pettumus vahel saundi osas, kui te käite kontserdil. Jah, seda küll ja ma usun, et küllap üsna paljud kontserdikuulajad, et on noh, vahel raputanud pead ja, ja ma olen näinud isegi reaktsioone, kus noh, liiga vali on kontserdil näiteks heli, mida pakutakse. Et siis pannakse sõrmed kõrvadesse või, või kuidagi niimoodi. Aga asi sai tegelikult alguse umbes aasta tagasi, et ma olin ühel kontserdil, kus helivõimendus oli noh, sedavõrd vilets, et lihtsalt hing sai täis ja siis ma kirjutasin ühe loo selle kohta. Ja, ja pärast huvitaval kombel see oli Postimehes tuli väga palju vastukajasid, üsna palju pärast helistasid, ütlesid jah tõepoolest, et vot see helivõimendus, et see kipub meil ikka olema selline nagu kehvavõitu ja, ja siis ma hakkasin vaatama, et kas võiks olla mõni niisugune helivõimendusfirma, keda selline uurimisprojekt näiteks võiks nagu huvitada ja siis selgus, et ongi ja siis siis me tegime selle ära, kuidas õnnestus. No üldiselt muidugi õnnestus väga hästi, sest kogu see organiseerimine nii selle firma Evendhi poolt ja siis ka Nokia kontserdivalmidus sellist asja läbi viia noh, oli tõeliselt kõrgel tasemel ja siin vist oli juba, et et vabatahtlike katseisikuid. Me saime parasjagu nii palju registreeritud, kui oli tarvis. Ja mis oli siis selle asja sisu, sisu oli see, et laual esinesid erinevad koosseisud, suurem osa nendest olid Georg Otsa nimelisest muusikakoolist, millest me oleme ka väga tänulikud, et kool väga kiiresti reageeris meie palvele. Ja eksperiment oli siis tehtud sellisel viisil, et iga koosseisuga mängiti umbes minutiline lõik mingit muusikat. Pärast seda siis vabatahtlikud saalis täitsid hindamisankeedid, seal kasutasime kuut erinevad skaalad selleks, et hinnata selle kuulatava helikvaliteet siis esitati täpselt sedasama muusikalõiku, aga veidi teisel viisil võimendatuna. Seal kasutati ka siis seda Nokia kontserdimaja elektroonset akustikat, millega seda kaja aega sai suurendada. Ja niimoodi siis iga üksikut lõiku mängiti, et seitse korda ja iga kord erinevalt võimendatuna noh, ja siis katseisikud või nii nagu psühholoogias nimetatakse katseisikuteks need vabatahtlikud, kes olid saalis, need siis täitsid, aga neid ankeete täitsid neid hinnangu skalasid ja, ja niisiis koguneski, päris suur massiiv neid kokku oli, üksikkatseid oli, oli 41. Esimene mulje on see, et tõepoolest kuulajate hinnangul paljudel juhtudel ei ole võimendust üldse tarvis kasutadagi näiteks biitbänd Nokia kontserdimajas kõlab ilma igasuguse võimendusega täiesti korralikult, täiesti tasakaalustatult. Ja kuulajad andsid eelistuse just sellisele muusikale, kus ei olnudki võimendust kasutatud. Kui on laulja gospik bändiga, loomulikult laulja hääl on oluliselt nõrgem, ta ei kosta, lauljat tuleb eraldi võimendada. Aga, ja siis jah, esimesed muljed olidki niisugused, et, et me leidsimegi, et tegelikult kuulajad eelistavad keskmiselt helitaset 85 detsibelli, noh, kes nüüd tehnikat tunneb, teab, mida niisugune helitase endast kujutab. Ja see läheb üsna hästi kokku ka varasemate uurimistulemustega, aga sageli kipub olema nõnda, et kontsertide ajal võimendusega tõstetakse see helitase 95 kuni 100 detsibelli, me proovisime seal ka seda. Ja kuulajad ilmselt sellist helitaset ei eelistanud, leidsid, et see on nende jaoks liiga vali. Mis me nende andmetega peale hakkame, vot üldiselt on ju nii, et kontsertide ajal seda kas võimendada ja kuidas võimendada, kõige rohkem määrab seda tellija tellija, kes tellib kontserdisaali ja, ja tihtipeale on ka esinejatel noh, mingi teatud kindel ettekujutus, kuidas võimendus peaks olema ja jääb nagu selline mulje, et paljud esinejad ja paljud kontsertide korraldaja, et just nagu kardaksid ilma võimendused Ta üldse kontserti korraldada. Ja kas see põhjus võib olla äkki selles, et noh, muidu arvatakse, et nagu ei ole päris raju, eks ole, ei ole see, mis raputab kõhunahka ja, ja võib-olla siis kuulajad arvavad, et midagi on vilets või nii ja, ja tundub ka, et paljud esinejad millegipärast kardavad esineda ilma võimenduseta. Tegelikult, kui me vaatame nüüd seda, mida kuulajad eelistaksid, siis vähemalt esialgsed andmed näitavad küll seda, et paljudel juhtudel kuulajad helistavadki ilma võimenduseta, mitte võimendusega. See on nagu selline esimene tulemus ja, ja täiesti üllatav oli see, et näiteks seesama keelpillikvartett selles saalis kõlas ka täiesti hästi ilma igasuguse võimenduseta. Et kogu seda andmemassiivi tuleb nüüd töödelda ja siis me saame ka sellesama helivõimendusfirma jaoks need andmed, mille järgi näiteks nemad võiksid ka tellijatele soovitada, et kui te tahate, et kuulajad oleksid rahul, siis teeme parem nii, mitte nii nagu teie olete harjunud. Kogu see eesmärk siis ongi, et leida see nagu selline optimaalne variant millal võimendada, kui palju võimendada ja just kuulajate seisukohalt mitte helirežissööri ega mitte kontserdikorraldaja seisukohalt. Sest paljudel juhtudel ma võin kinnitada, et nad tõepoolest eksivad. Aga kas need kuulajate seisukohad on ka väga erinevad, ütleme seal ealises plaanis? Jah, no see analüüs seisab nüüd veel ees, sest meil oli seal tõesti esinejaid erinevates vanuserühmades ja kuna meil on kõigi nende ankeetide täitjate siis andmed, et noh, ka mitte mitte siis ainult vanuserühmade kaupa, me saame analüüsiga, vaid me saame analüüsida selles lõikes, et missugune on inimeste muusikalise kuulamise või muusika kuulamise kogemus üldse ja kas näiteks need, kes on ise muusikaga tegelenud, kas need eelistaksid midagi muud? Noh, on ju üks selline huvitav põlvkond nagu nagu kõrvaklapipõlvkond, kelle kohta arstid on, on avastanud, on tendents, et noortel esinevad juba kuulmiskahjustused seal kusagil vanuses noh, ütleme üle 20 aasta veidi ja on leitud, et üks põhjuseks on, see kuulatakse kõrvaklappidega igal hetkel tänaval käies või ükskõik kus ja see helitase, see on üsna kõrge ja sellise pikaajalise ja tugeva helivaljus, aga kuulamise tõttu kõrv muutubki tantsiks. Eestis pole enne tehtud selliseid kuulmispsühholoogia-alaseid katseid väga palju ilmselt. Aga kas te teate mõnda eeskuju välismaalt, kas mujal Euroopas näiteks on tegeletud taolise küsimusega? Mujal on tegeldud küll jah ja tõesti helikvaliteedi hindamise eksperiment on, on üldiselt väga palju aga suurem osa katseid on tehtud siiski suhteliselt väikese hulga kuulajatega ja põhiliselt on need tehtud siis kõrvaklappidega või kuularitega, ühesõnaga et see katseisik talle esitatakse kõrvaklappidesse mingi mingisugused, et noh, ütleme helilõigud ja siis ta peab neid hindama kas siis valjust või, või muud taolist ja vähemalt nende tulemustega, mis puudutab helinivood, siis see esialgne hinnang nendele noh, selle Nokia kontserdimajas tehtud katsete tulemustega, et üldiselt need langevad kokku, kui, et inimene üldiselt ei soovi kuulata muusikat, et ülemäära valjult, tõsi küll, on teatud žanrit, noh ütleme rokkmuusika see ongi nii, et see peabki läbi raputama ja, aga see on hoopis midagi muud. Aga siin me, need muusikalõigud olid siiski naturaalpillidega või siis naturaalse häälega bigbänd on ju ka ikkagi naturaalpillidest koosnev orkester, et sellist rokk-kontserdikatset vaat seda me ei teinud, ehkki see oleks ka tegelikult päris huvitav olnud, aga paraku igal katsel on omad piirid nii ajaliselt kui ka rahaliselt ja seetõttu siis meie see huvi oli just see, et kuidas kõlab naturaalne muusika, juhul kui selleks kasutatakse võimendust ja mida siis kuulajad eelistavad? Aitäh Avo-Rein Tereping ja loodame, et siis edaspidi avaneb meil võimalus rääkida lõplikest tulemustest. Täna kell 19 toimub Tallinna metodisti kirikus kontsert, silueti ja labürindi. Kavas on Arvo Pärdi teose siluett Eesti esiettekanne, Tõnu Kõrvitsa teose labürindis esiettekanne, Heink Padingsi sümfoonia number üheksa, Lepo Sumera Concerto per Vootši instrumenti Tõnu Kõrvitsa kreegi vihik ja Arvo Pärdi kaks hällilaulud. Esinevad Tallinna kammerorkester, Eesti muusika ja teatriakadeemia koor ning Nargen festivali koor Tõnu Kaljuste juhatusel. Teisipäevases delta saates oli Kersti Inno külaliseks helilooja Tõnu Kõrvits, kes rääkis oma uue teose labürindi sünnist. Teose pealkiri on ladu rindid ja see on nüüd seitsmeosaline teos, millegipärast kuidagi viimasel ajal on juhtunud, et teosed kipuvad tulema päris palju, osalised mulle tõenäoliselt kuidagi sümpatiseeri selline vorm. Nad on kõik erinevad, osad, see on erinev muusika, mis mind inspireeris, on selline muusikalise labürindi visioon. Me kõik teame, mis on labürint ja tegelikult see labürint on ju ka väga sümboolne tähendus. See võib tähendada ka mingisugust palverännakut või ta on ju ka mõistatus, mida sa pead lahendama, kui sa seda labürinti läbid ja seal on alati mingisugune siht jõuda välja sinna keskpunkti ja, ja uuesti välja. Et mind just paelus, kuidas oleks võimalik seda labürinti tuua muusikasse. Ja ma võtsin erinevad kujundid, et eelkõige jah, tõepoolest harmoonilised, sest harmoonia on on mulle väga tähtis ja, ja lähedane. Aga ka siis kõlavärviga seotud kujundid või rütmelised kujundid ja mõned kujundid on koguni seotud sellise meeleolu või, või atmosfääriga. Ja ma tekitasin nendest kujunditest siis otsekui mingisuguse sellise labürindi-ile omase protsessi või mineku. Ma üritasin seda teha ja lahendasin justkui siis need mõistatused. Selles muusikas on ka palju, võib-olla selliseid üsna rangeid süsteeme või ranged, mingisugust vundamenti, millel see muusika on rajatud. Aga ma arvan, et see pole üldse tähtis kuulajaks, et, et see oli minu jaoks oluline selle komponeerimise juures, aga aga kõige tähtsam on ikkagi see, kuidas muusika Kõlab kas see teos on need puhtalt keelpilliorkestrile? See on keelpillidele kirjutatud ja oli kiusatus kasutada ka teisi instrumente seal, aga selles oli ka oma võlu, et püüda selliste mingis mõttes minimalistlike ma lahend titega hakkama saada ja tegelikult keelpilliorkester saan ja väga värvirikas kooslus ja seal on võimalik kõikvõimalikud erinevad värvid ja dünaamika, tea registrid. Klassikaraadio teeb tänasest kontserdist siluetti ja labürindi ka otse üle kanda. Möödunud nädalavahetusel toimus Estonia kontserdisaalis Eesti noorte interpreetide konkurss-festivalil Con prio 2000 eelvoor. 18-st osalenud solistiks ansamblist valis René Eespere juhatusel. Tegutseme žürii homme toimuvale lõppkontserdile koos solisti, ansamblit. Viiuldaja Ivi Ots, oboemängija Heli Ernits, flotist Heili Rosin, akordioniduo Kristel Laas ja Aivi Tilk duo Helena Tuuling klarnet Ilja Liivi aarde klaveril ning Con prio trio koosseisus Maren Randvere viiulil, Theodor Sink tšello ja Johan Randvere klaveril. Konkurs festivalid toimuvad Eesti kontserdikorraldusel alates 1991.-st aastast. Seekordne Con prion XI võistluse eesmärkideks on anda ülevaade Eesti noorte muusikute paremikust. Luua noortele, kes juba suudaksid köita harmoonilist publikut, võimalus end meie esindussaalis proovile panna. Klassikaraadioülekanne kolm prio finaalist algab homme kell 16. Võitjatest kuuleme aga järgmises heligaja saates. Möödunud laupäeval, 27. novembril kogunes Estonia kontserdi Ta oli väga suur hulk publikut et osa saada Tallinna linnateatrikontserdist õnnelik õhtu. Meeleoluka kavaga, mis koosnes peamiselt Uno Naissoo, Valter Ojakääru, Olav Ehala ja Evald Vainu lauludest, mälestustest ning Artur Alliksaare luulest, esinesid linnateatri näitama ja Tallinna kammerorkester ning džässansambel Mihhail Kertsi juhatusel. Me kuuleme siin Johanna Mängel intervjuud, õnnelik õhtu muusikajuhi Riina roosaga. See on tegelikult küllaltki ebaharilik, et lauljatena astuvad üles näitlejad on ju näitlejate põhitöövahendiks tekst ja mitte niivõrd meloodia. Teie, Riina Roose, õpetajate näitlejaid juba lavakoolis, kas näitaja laulab teisiti kui kes iganes, teine? No võib-olla see aspekt on, et kui näitleja kõige suurem trump või tema põhitöövahend on ikkagi sõna laulu puhul on siiski sõna väga oluline, eriti näiteks ka see kava, mis meil on, seal on väga palju häid tekste, väga heade poeetide tekstidele laule ja kui näitleja keskendub mõttele ja sõna väljatoomisele, siis väga palju õnnestub ka, ma arvan, selle tõttu. Kas see on ka teatud määral nagu väljakutse, panna näitleja tegema midagi muud? Noh, ütleme, et praegusel ajal võib-olla see nii väga uudis enam ei ole, ütleme nii, et see on üsna levinud asi, et nad laulavad. Võib-olla selle kava juures on see keerukusaste on suurem. Et siin on palju mitmehäälsust, väga keerulist on näiteks Olav Ehala seaded on ikka vägagi olulised ja, ja koos orkestriga üks asi klaveri juures harjutada, klaver mängib selle kindlalt kohe kaasaga orkestri puhul see kõla ja meloodia võib ka kuskil mujal asetseda, kui sa oled harjunud kuulama, et seal on need komponendid, on küll, mis asja raskemaks teevad. Selle pealkiri on õnnelik, kõhtu see Tallinna Linnateater laulab, oli töö pealkiri, aga õnnelik õhtu on üks Uno Naissoo laul. Põhiliselt on kolm autorit Olav Ehala, keda me oleme ikka laulnud, kelle plaat diiluulensbeegele teisi laule samal ajal peaks nüüd kohe välja tulema. Siis on Valter Ojakääru laulud ja Uno Naissoo laulud ja siis on veel lisaks paar lugu Eevald Vainule. Evald Vainu nimi on tänasel päeval noorematele inimestele täiesti tundmatu. Aga no üks mõte ongi see, et me ei tohiks oma niisuguseid andekaid ja hea muusikakirjutajaid ära unustada, et see, mis iga ümberringi tulvab ja agressiivne möll, et see sööb ära nii palju asju, aga tegelikult on olemas nii palju head muusikat, mis vajaks rohkem interpreteerimist. Eriti ma mõtlen Uno Naissoo, kes on kohe väga varju jäänud. Üldjuhul Olav Ehala, Valter Ojakääru laulude on inimestele äärmiselt tuttavad. Kas Tallinna linnateatri näitleja võtavad neid laule kuidagi uutmoodi või üllatuslikena? Mina olen seda meelt, et kui autor on mingi loo kirjutanud, et me võtame teda ette esitada, siis ikka tuleks lähtuda autorist, et see tänasel päeval, mis me ümberringi väga palju kuulame, kuidas need lugusid moonutatakse. Kogu aeg. Keegi arvab, et ta teab paremini, kuidas see käib, kui autor? Ma just vastupidi olen selle vastu, kui juba on üks lugu tehtud, on olnud mingi tekst, millele sain kirjutatud. No miks peaks selle jälle ümber väänama? Parimad palad linnateatri õnnelikust õhtust on klassikaraadio eetris aastavahetusel. Neljanda detsembri heligaja saatele tegid kaastööd Tiiu Lewald, Ave sopp, Igor Karsnek, Kersti Inno ja Johanna Mängel. Operaatorid olid Katrin maadike, Helle Paas. Toimetas Karin koprasaadet jääb lõpetama Uno Naissoo õnnelik.