Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Onu Tallinn. Ametivendlus ja ametiau. Väga paljudele tallinlastele möödunud sajanditel oli elu kõrgpunktiks vastuvõtmine tsunfti tekildi, see tähendab meistriks saamine mil oli lõpule jõudnud väga pikk tsükkel õpiaega õpipoisist, selliks selliaastad, proovitöödega tegemine ja mõnigi kortse. Tsükkel võis võtta aega kümmekond aastat. Kui õpipoisiks võeti 12 14 lihunikuõpilaseks 15 aastaselt siis on rehkendatud, et aastat viis-kuus tagasi tavaliselt saadi meistriks nii ligikaudu 25 27 aastaselt. Ja meistriks vastuvõtmine seostus keskajal kindla rituaaliga. Koguti kokku kõik meistrid ning ameti vanem ehkoldermann luges avatud ametilaeka juures pidulikult ette kõigepealt ameti põhikirja. Sellest hoolimata, et kõik meistrid seda juba nagunii peaaegu et peast teadsid. Aga see oli toona otsekui ametihümni eest. Seejärel rääkis soldermann meistritöö ära teinud sellist ja meistritööst endast. Kui mõlemat oli asjakohaselt kiidetud, käskis vanem heita meistrikandidaadil pingile, selg ülespoole. Astudes lamaja juurde tõstis tsunftivanem oma ametisaua, mida nimetati Ferulaks. See oli enamasti puust ja kaunistatud siidlintidega. Kuid mõnikord võis olla ka hõbedast, nagu näiteks seppadel ja Kanuti Gildi vanemal ning tõstnud selle ametisaua, ütles ameti vanem. Ma löön sind püha kolmainu nimel. Järgneski löök Firulaga meistrikandidaadi seljale. Aga see löök ei pidanud olema haiget tegev vaid oli sümboolne. Seejärel testi solderman uuesti Ferulaya kostis. Ma löön sind teist korda tema majesteedi nimel või maaisanda nimel. Näiteks 500 aastat tagasi oleks ta öelnud, ma löön sind teist korda. Liivimaa ordumeistrimagister, Voldemar fon, Pletter märgi nimel. Kuigi Tallinna linn oli üsna autonoomne, aga maaisandad on tal läbi sajandite olnud ja enamasti siit kaugel. Oldorman tõstis Sõrule uuesti, ma löön sind kolmandat korda jumala isa nimel. Aga sellega polnud lugu veel lõppenud. Ma löön sind neljandat korda püsima jumalaema Neitsi Maarja nimel. Ja nii kestis see katoliku aja lõpuni. Sest selle Vannatuse üle pole ju põhjust imestada seetõttu, et teatavasti juba aastal 1215 pühitses rooma paavst Neitsi Maarjale Vana-Liivimaa. Ja tänini öeldakse Eesti kohta luulelises meeleolus Maarja. Viimast viiendat korda vapsa soldermannilt, et ütles, ma löön sind viiendat korda õiguse ja korra nimel. Ja selle rituaalse lahutamise järel, mis mõneti tuletab meile meelde eluvitsaga löömist. Palmipuudepüha ajal. Ulderman ütles kõigile vendadele pidulikult, saagu tsunft talle antud. Ja see vormel oli otsekui võluvõti, mis tegi lahti linnakodaniku au ja väärikuse väravad. Alates nüüdsest võis noormees hakata kandma pükse ja kapuutsi linna värvides. Nõnda et iga vastutulija võis taibata, et seesinane on auväärsem Hansa liitu kuuluva sadama ja kaubalinna Tallinna täisväärtuslik ja täieõiguslik kodanik. Linna väikese vapivärvid on teatavasti valge ja punane. Ja sellist peapaela kandsid näiteks Tallinna Mustpeade vennaskonna liikmed, kes veel kodanikud polnud kuid valmistusid selleks saama. Aga linnavärvides pükside kapuuts tähendas sinist ja valget. Suure vapivärvikombinatsioonide põhjal. Sellest peale, kui oli öeldud, saagu tsunft talle antud võis meistriks vastuvõetu pidada oma tulevikku kindlustataks sest tsunftikäsitööametisse kuulumine tagas töö ja dise ning kodanikuks saamineka staatuse. Auaga tee kaasaga jagatud kohustused. Raekojas tuli raja ees anda vandetõotus, truuduseks linnale ja veel kord maaisandale. Järgnes sisse, kirjutas kodanikeraamatusse. Kõik nad pidid olema kirjaoskajad. Ja mõistagi, enne, kui alustada õpipoisitööd tsunftis olid need noormehed või noored poisid enamasti käinud läbi ka mõne klassilinna koolis või triviaal koolis sest paljudel erialadel oli mõeldamatu töötada ilma oskamata, kirjutada ja arvutada. Nüüd sissekirjutusele kodanikuraamatusse kaasnes pitsatsõrmuse jäljend, mis vajutati vahasse või kirjalakki. Tuleb tunnistada, et Tallinna kodanike pitsat sõrmustel olid kuni seitsmeteistkümne sajandi alguse või keskpaigani reeglina ruunitähtedest initsiaalid, skandinaavia ruuni, alfa püdi alusel kujundatud ning vastavad kodanike raamatut, kui ma õieti, et on säilinud 1423.-st aastast. Aga hiljem 17 sajandi keskpaiku võtsid kodanikud nii kaupmehed kui ka käsitöölised üle Aadi heraldika eeskujul kavandatud vappi, mille kilbi kohal on turvise kiiver ja mille kilpi ümbritseb pappi ehismantli niisukese akantes väetidena. Iga meistriks saanu pidi keskajal omandama raudrüü ja lisaks ammu 100 noolega. Ja seoses muidugi sõjatehnika arenguga 16 sajandi algusest peale asendas ammu tulelukuga püsse arge puus, mis toona oli niivõrd raske, et seda sai kasutada ainult spetsiaalsele hargile toetades. Ning iga terve mees, kes võeti Tallinnas mingisse ametisse meistriks arvati koheselt ka linna kaitseväe koosseisu ning pidi hakkame osa võtma korrapärastest, sõjalistest harjutustest, sealhulgas ammuküttide võistlusest ehk linnulaskmisest. Samuti Ta pidi ta osalema linna kaitsetöödel ja vahikordadel. Ning meid võib-olla tänapäeval üllatav see, et iga meistriks saanud, pidi koheselt ka abielluma. Vähe sellest, mõnes jõukamas tsunftis nõuti koguni, et ta pidi endale ka suutma maja osta. No ja selleks pidi seal olema pikema aja jooksul üsna palju teeninud ja raha kõrvale pannud sest see kõik oli kulukas nii naisevõtt kui ka majaost. Ent kui me järele mõtleme? Me ei tohiks jääda arusaamatuks, miks Tallinna linn selliseid asju nõudja võis. Sest tegelikult ju iga linn oli ja on ka tänapäeval huvitatud saama tublisid ja täisväärtuslikke kodanikke, kes elaksid siin mitte üksnes oma lõbuks vaid tegutseksid ka linnakogukonna huvides. Ja kujutame ette, et sõjaolukorras epideemiate või näljahädade korral on poissmeestel sootuks hõlpsam põgeneda nii-öelda parematele jahimaadele kui abielulistel pereisadel kes enesestmõistetav tavusega asuvad kaitsma oma kodu, peret ja linna, olgu või surm silme ees. Kodanikuks saamisel tuli linnakassasse maksta kindel lõiv ning hakata tasuma ka iga-aastast kodanikumaksu, mida nõuti toomapäevaks, mis on 21. detsember. Ja kodanikumaks osaks oli ka vallimaks linnakindlustuste müüride ja vallide korrashoiuks, arendamiseks ja mehitamiseks. Ja muide olgu veel öeldud, et seda kodanikumaksu maksid mitte ainult mehed, vaid juba toona oli ka mitmeid üksikuid iseseisvalt tegutsevaid naisi, kes tegutsesid mingile äri või, või käsitöö alal ja olles oma vanematest sõltumatud ja olevat abiellunud. Kui mõnikord olles ka lesed, siis nad olid võrdsed meestega, nii et võib öelda, et teatud emantsipatsiooni oli meil juba 15-l sajandil juba olemas. Kuid tuleb meenutada, et keskaegne linnaühiskond oli siiski üles ehitatud otsekui redel. Ja meie hansalinnas olid selle redeli ülemistel pulkadelt kaupmehed, suurgildi liikmed, kes tegelesid rahvusvahelise kaubandusega ning nende järel, kas Mustpeade vennaskond, kelle liikmed ju ka abielludes tõusid Suurgildi liikmeskonda ja rae poolt välja antud, jah, rõivamääruste kohaselt oli ka ette nähtud, et vastavalt selle redeliastmepulkadele on võimalus ka riietuda ja kanda ehteid. Sellisel kombel, et tõepoolest linnas liikudes on võimalik aru saada mitte ainult sellest, kes on Tallinna kodanik, kes kannab seda kapuutsi ja keepi või püks vastavalt linnavärvidele, vaid ka millisesse seisusesse ta kuulub. Ja olgu öeldud, et Tallinna käsitöölised hoolid praktiliselt teie jagatud nagu nelja kategooriasse kõige hinnatamad hoolid neli käsitöö eriala, kõigepealt mõistagi need, kes tegelesid vääriskivide, kulla ja hõbedatöötlemisega, kullassepad, hõbesepad siis rätsepad, kes ju nii-öelda katmata. Ta nii inimesest teevad tsiviliseeritud ühiskonnaliikme oma töö vilja läbi. Ja samuti kübarsepad, sest Eesti ütlus narri meest, aga mitte mehe mütsi kehtis ka varasematel aegadel ja peaga, see oli ka üheks nagu seisuse kriteeriumiks. Kuigi jah, toredate kübarast tega, millel olid mõnigi kord suled, uhkeldasid mitte ainult kõrgklassi kuuluvad isikud, vaid ka lihtsalt erialade töölised, nagu näiteks voorimehed nagu Me võime vanadelt piltidelt sind seal näha. Ja neljas eriti hinnatud eriala oli muidugi Pagaritusest, eks ole, ütles issand, anna meile meie igapäevast leiba. Pagari tulid selle vahendajad nüüd järgmise taseme selles hierarhias, mis oli kesklinnas moodustasid saksakeelse Kanuti Gildi, ülejäänud kuid natukene tagasihoidlikumalt hinnatud käsitööametid ja nende hulka kuulusid kaheksa liiki sepad. Sealhulgas olid nii hästi jämesepad, kes rõhutasid hobuseid, tegid suuri müüriankrud ja, ja muid raskeid toekaid ehitust Daile samuti laevadele vastavaid suuri sepisid. Peensepad luksepad, kes tegid rafineeritumaid tööd ja eraldi oli spetsialiseerunud Vaher palvel kannus, sepad, noase padja, mõõgasepad, turvisesepad. Ning hiljem tekkis meil ka kellassepa eriala. Ja võib öelda, et näiteks 17, sajandi Tallinna sellised kunsti peensused, pise kõige rafineeritum näitajad ongi Tallinnas valmistatud kellad, lauakellad aga muidugi teistest metallitööde erialadest, mis koondasid ja sinna gildi. Olite tina ja pronksivalajad. Ja pronksivalajad valmistasid mitte üksnes ohvreid ja kirikukellasid, vaid ka suurt tükke. Ja ainuüksi Liivi sõja aastatel Tallinna need sina seda pronksivalajad valmistasid midagi ligi 300 suurtükki siis Kanuti gildis olid veel maalijad, klaaserid, tislerid, puunikerdajad, Ratase tõldsepad, kirurgid, habemeajajad, möldrid, pottsepad, Kalevi viimistlejate treialid, nööbi ja poordi tegijad, sadulsepad, see, mis valge naha parkalita, teised kellele 18-l sajandil lisandusid veel paruka tegijad, kondiitrid ja raamatu köitjatooli tegijad. Ning 19-l sajandil koguni mehaanikud. Nii et 1700 seitsmekümnendatel aastatel oli Kanuti gildis ühtekokku 28 käsitööametit. Ja pärast Jüriöö ülestõusu, mil linnas teravnesid rahvuslikud vastuolud, keelati Kanuti Gildi eestlasi mitte ainult vastu võtta, vaid ka külalistena kohale tuua. Kuidas see keeld ei olnud siiski absoluutne. Nüüd mis puutub Olavi Oleviste gildi, siis seal olid ülekaalus rootslased ja eestlased, natuke oliga soomlasi, mõned sakslased, kuidas seda peeti, tee nagu eestluse kantsiks. Sest et mitmetel olulistel erialadel olid seal no 90 protsendiliselt eestlased nagu ehituserialadel, kõiksuguseid, kivisepad, kivi, Raidorid, kivimurdjad, lubjapõletajad, katusekivide põletajad ja müürsepad, puusse, vaat need olid jah, lõviosas eestlased. Ja samuti oli olevi kildis teine rühm inimesi, kes tegelesid just transpordiveosega. Nii hästi voorimehed ja karumehed kui ka õllekandjad, vee ja mustusevedajad ning Väikelaevnikud tegelesid nii hästi kaubandusega lähipiirkonnas ja mündrikud ehk sadama paadimehed. See on üks huvitav eriala, mille puhul võiks öelda, et see oli mitte ainult kaupade vedu laevadelt, randa ja rannast laevadele, vaid ka tollikontroll, dokumentide kontrollija, kaupade vastavus kaalule ja kirjadele. Ning ka looduskaitse ülesanded olid Mendrikel, Nad pidid jälgima, et välismaalaevnikud prahti sadamas merre ei loobiks. Ja muide, selle kaubanduse teenistusse tulidki Oleviste gildi kuuluvat püttseppa tehkamist sepad sest toona enamus kaupasid pakendati just tünnidesse jaamidesse. Ja olemegi pildis olid ka sellised erialad nagu parkalid, kössarid, kanepiketrajaid, köie punujat, kellalööjad ja hauakaevajad. Aga metallitööst oli Oleviste gildis ainult kohta nõelategijatele, mis muidugi ei olnud nii prestiižne eriala. Parimateks Olevi gildi Speed lihunike kösnereid, kes pärast Oleviste gildi sulgemist 17 sajandi lõpus võeti kõige täiega üle saksikusse Kanuti Gildi aga jäid väljapoole kilde, voorimehed, kaalujad, lina ja tubakatöötlejad, ehitustöölised ja mitmed teised. Kes langesid siis sellesse kategooriasse, mille kohta Jaan Kross on öelnud linna hallid? Vaata umbes niisugune läbilõige oli keskaegsed des erialades vastavalt nendele gildidena, mis olid meil alllinnas. Kui me vaatame Tallinna linna dokumentide põhjal, millised erialad olid ülepea esindatud siis on mõist mõttekas vaadata Külliki Kaplinski raamatut Tallinna käsitöölised 14-l sajandil mil tsunftikorraldusse Gildi korraldus polnud veel täielikult välja arenenud. Aga erialasid oli siin ikkagi, osutub üpris palju 70 ringis. Ja kui ma nüüd neid siin loetlema hakata on, siis muidugi sealhulgas on ka mõningaid kaubandusega seotud erialasid. Nagu näiteks siin on, aga olgu nad siinpuhul teile lihtsalt ette loetud kraami poodnikud, kalevikaupmehed, kalurid, Kivimurdjad, Puusepad, rätsepad, õllepruulid, kingsepad, lihunikud, kulla- ja hõbesepad, voorimehed, sepad, kösnerid, püttsepad, kangrud, pagarid, paemurdjad, lihttöömehed, saunapidajad, ämmaemandad, näete, naised ka mängus ühel erialal kalevi säärijad lukus sepad, kohtuteenrid, timukad, eriala, mida ei austanud teised kodanikud, aga mis linnal oli paratamatult vajalik. Muide, timukas oma sellidega tegeles vahepeal ka nagu keskkonnakaitsjana selles mõttes, et kui keegi kodanikest ei olnud laupäeval oma ja oma maja eest lasknud vedada ka Koplisse praeguse balti jaama taga siis ilmus esmaspäeval timukas koos oma sellide vankriga praht laadi Tief vankrile ja veeti välja ning kodanikul esitati neljakordne nii-öelda trahviarve. Kas pole üllatav timuka tegevuse kohta kujutimukale ei olnud ju pidevalt vaja kedagi piinata, üle kuulata või hukata. Hinnatud eriala oli möldrid, mõõgasepad, kookad, noasepad, soolakandjad oli isegi eraldi eriala, sest vaadake, on öeldud, et Tallinn on ehitatud soolale. Ja mõningatel aastatel dissoola siis enam kui 2000 kilo ühe elaniku kohta. Mündrikka ma juba nimetasin, mündrikud olid nii iseteadvad, et aastal 1506 koostasid nad ühe ameti põhikirja, mida küll raadio kinnitanud ja selles olid öeldud, et mündrikuks ei tohi saada ükski saksa mees. Et eestlased tahtsid seda endale pidada veel 1506 siis sadulseppade pannal vaat pannal sepad tegelesid ka mitmesuguste niisuguste rahvalike ehete rõivakaunistuste valmistamisega, metallist tinast ja messingist. Nii et mõnes mõttes täitsid nad, et ka Juweli rida ülesandeid, kannuvalajad toona nimetati kannu valeks tina valajaid sest nende põhitoodangu põhiliik olid just nimelt veini õllekannud. Turvis sepad, treialid, treialid läks vaja nii hästi mööbli kui ka mitmete muude asjade valmistamisel. Kübarsepad naela ja nõelasepad, kandjad katlavalajad noh, üks osa vase valajaid ja samuti ka valmist valati katlaid, aga vasesepad, need olid omaette eriala. Ja sealhulgas on isegi olnud meil trompet, tippmängijad. Muide, mis puutub muusikutesse, siis muusikutega oli ju niimoodi, et nemadki olid nii üksikud Sänni lõõtspilli lõõtspilli veel ei olnud, olid torupillimängijad, viiulimängijad, lauto mängijad ja 1405.-st aastast oli Tallinna linnal isegi olemas oma muusikute kompanii mille hoone paiknes raekoja platsil vaekoja kõrval, sest mitmesuguste teadete, et edasiandmise tarbeks oli neid pasuna puhujaid sageli vaja ja samuti linnamuusikute rõõmustasid kodanike, mitmesuguste pidulike kogunemiste puhul kui ka kodanike pulmades. Nüüd omaette erialaks kujunes ka kirjutaja olidki taassepad, sest kuigi jah, varasemal ajal Tallinnas mõnelgi majal aknal olid looma põied või pärgament, mis valgust palju läbi lasknud ja klaasi ei ole Tallinnasse. Minu teada valmistatud klaas toodi küll sisse, kuid klaassepad, toolid ka nii peened tegelased, et nad mitte ainult vormistanud klaasiseibe või romber või sõõre seadinostraamistusse ja puitkesta vaid ka maalisid nendele mitmest ornament ja vaata. Need kuulusid kunstkäsitööliste hulka, mõnedki nendest klas seppadest omaette olid rihmasepad veel ehtesepad, mida nimetati ja ka saksakeelses dokumentides Eteken maaker. Need olid eestlased, kes tegid etnograafilist laadi kaunistustega ehteid mitmesuguste maagiliste märkidega, milles kõneleb fana kristluse-eelne päikesekultus Kadrummile või et leidus meil ja muidugi naha parkalid. Kello valajad, sortegi meistrid muide surnud trikimeistrid tekkisid meil päris 14 sajandi lõpus sest siis tulirelvad olid jõudnud ka meile kõige vanem, suur tükk või püsse õigupoolest on ju leitud Otepää linnuselt arvatavasti 1396. aastal jäise Tartu piiskopilinnuse varemetesse ja kahjuks Tallinnast neid nii vanu sur niisugune ei ole säilinud, aga nad kahtlemata olid juba olemas, sest Tallinna linn läks kiiresti kaasa uuendustega sõjatehnikas. Nüüd ja üks eriala, mis meil tänapäevaks on välja surnud, on puukingameistrid. Muide, naised kandsid tihtipeale kahe kontsaga puukingi. Sest kui suvel läbi tänavat Te läksite Nunne tänavat pidi või Suur-Karja tänavat pidi kodanikke, lehmad karjamaadele ja tagasi, tulid aeg-ajalt kergitasid saba, jätsid maha pehmed koogid, millesse sisseastumisel oleks võinud madalaid kingi kandes oma varbad ära määrida. Aga puust kontsakingad võimaldasid seda vältida. Vaagiad ehk kaalujad, kes tegutsesid linna vaekojas kaaludes nii hästi sisse tulnud soolalaadungit kui ka väljaminevate teraviljamissal ja meie peamisi viima kaupasid. Kuna linnas elati ikkagi nagu maa mõisatest, siis linnale ei puudunud ka koguni oma teenistus olevat linna karjased ja Rael muidugi olid oma teenrid jal raeteenrite maja hooli otse raekoja platsi põhjaküljel. Seal, kus on see nimetati horovi maja kahe korruseline hoone kus kõiksugune jagu linna teenrid oma asupaiga leidsid siis linna teenistuses oli muidugi ka habemeajajaid, kes tegutsesid ka kirurgidena toona, kuna see linnaarst või dokt füüsikus Se tegeles ainult sisehaigustega, nii madalale ta ei laskunud, deta oleks mingisuguseid murtud, konte lahasesse pannud või haavasid ravinud või katku muhkusid lahti lõiganud. See jäi kirurgide habe maiadeteks, toona veel olid omad söepõletajad. Nuias ütleks, muidugi vajan eelkõige just seppadele. Siis olid meil ammu seppa Tomad aadrilaskjad üks ravimisviis, mis vanasti oli väga populaarne, et tänapäeval on see hoopiski oma menukuse kaotanud köie punujad. Vaadake, meil oli koguni köismäe eeslinn, kus nii hästi kodumaisest kui ka välismaalt toodud. Kanepis punuti köisi ja tihti ka purjesid sadamalinn vajas seda ja kanepi, see oli üks põhilisi viima kaupu, mille jaoks kanepi praakimise maja oli läbi kogu pika Tallinna ajaloolinnal olemas. Kuni vist 19 sajandi alguseni. Siis olid ka veel koguni saeseppadeks erialamehed, kes tegelesid ainult saagide valmistamisega, ei midagi muud. Tilti sulaseid on nimetatud korstnapühkija ratast, sepisildi ja kilbimeistreid. Muide, olgu öeldud, et kilbid, millel olid käsite ametite embleemid kaunistasid nii hästi olevi kui Kanuti Gildi fassaade ja Kanuti Gildi pidi neid vahepeal olema koguni kuni 28. Meedikud. Alamkihti kuulusid veevedajad, kõrtsmikud, mööbelsepad ehk tislerid, kelle töödeks olid muidugi mitmesuguseid paneelid, seinakapid ja riiulid, kontorid, mida vajasid kaupmehed, sest vanasti oli kirjatöö nii lugupidamist väärivaks peetud. Ette kirjutati püstiasendis kirjutuspuldi juures, millel oli kaldpind, et seal paberid oleksid kättesaadavad ja kirjutamise asemel oleks mugavam pitsati graveerijad, kuivõrd oma aja nii hästi kodanikud kui ka aadel kandsid pitsatsõrmuseid, millega nad kinnitasid vajaduse korral oma dokumente ei puudunud ka meil ahjumeistrid hülgepüüdvat muide kalamajas koos tavaliste kaluritega. Kannuse sepad, koge meistrid. Vaat kuna neid laevaehitajaid meil muidugi on siin ju ka olnud ja on olnud ka veel kukruseppasid siis tuleb veel lubjameistrid, maalrid ja neid erialasid on veelgi, nii et juba 1400. aasta paiku oli Tallinnas ligikaudu 70 mitmesuguse eriala meistreid ja nendega seoses muidugi tuleb meenutada, et kõikidel nendel erialadel, millel olid, moodustasid tsunftid olid oma reeglistlikud, mida nimetati skra, see tähendab ladina keeles nahka, kuna need varasemad põhikirjad olid kirjutatud nimelt parlamendile. Ja kõige varasemad, mis meil on nagu teada nendest põhikirjadest. Säilinud on kivi ja kuju raidurite oma aastast 1402, kuigi neil suust tuli juba 1363 olemas ja siis kuulus sellesse näiteks 36 meest, kellest pole, tulid eestlased seppade oma säilinud 1415, kingseppadele 1416 voori ja veomeest 1435. Ja selles näiteks selles põhikirjas, mis oli kirjutatud foorimeestele, oli näiteks ära toodud ka nende aineline vastutus. Et kui nad vedasid mingisuguseid kaupasid siis pidid nad ka kaotsi läinud ja puruks läinud asjad lihtsalt välja maksma. Ja samuti olid neile ette nähtud trahvid, kui nad jätsid midagi tegemata või tegid seda nagu toona mõisteti valesti. Ja kõigepealt tuli täita linna ülesanded ja alles seejärel võis eratellimusi vastu võtta Ta kui selle vastu eksitentsis lind trahvi soorine. Ja samasse oli nendel ametitel kombeks ka kord kvartalis ühiselt pidutseda. Need olid kvartali joodud ja siis pidid kokku tulema kõik liikmed, nii hästi vennad kui ka õed, see tähendab meistrite abikaasad. Ja nendel kudel oli kõikide tsunftide põhikirjades ka selliseid punkte, mis puudutasid etikette ja korda. Ja seda, kuidas karistada, eksinuid. Ja selleks, et vältida humalast peaga tülliminekuid pidid voorimehed näiteks jootodele tulles vanemale ära andma oma relvad, oma mõõga, Dianaad, need mitte neid määriti kasutada. Nojaa, ilmselt humalase peaga tuli ette nii mõndagi. Sest näiteks sellest 1435. aasta voorimeeste ameti määrus on ka sellised lõigud. Kui Altermann toosti ütleb ja kannud täita laseb, peavad kõik vennad rõõmuga jooma ja ärgu tehku keegi teisele halba, et ka talle ka halba ei tehtaks. Kes vendadest väljas käies endaga noa kaasa toob, praalib ja peoga rahule ei ole, see peab vennaskonnale pool tündrit õlut trahvi maksma või peolt lahkuma. Kes soldermann ja tema kaasistujaid häbematult sõnadega haavab või muidu sõnakuulmatu on, peab oma see lunastama poole tündri õllega järgmiseks peoks või kes peekri või kruusi ümber ajab, oksele, hakkab võienda märjaks, laseb Holdermanni load, Ta laulujoru ajama hakkab teise toidu endale, ahmib ebasündsaid sõnu, räägib, tüli norib, kaklematikub või muul moel teistele tüliks, on, peab maksma trahvi. Ja seda trahvi kasseeriti kas õlles järgmiseks peoks rahas või ka vahas. Sest vaha läks kiriku küünalde valmistamiseks, sest igalt softil oli oma Tark mõnes koguduse kirikus, kus pidulikel juhtudel missasid, peeti Nincosse preestrit, kellel oli selle eest makstud juba kutseliste professionaalidena võisid andeks paluda selle tsunftiliikmete patusid, mida nemad kui amatöörid poleks vot nii oskuslikult andeks saada issanda jumala palge ees, kuna võib-olla mingi käsitöölise kõnepruuk oli muidugi Tumedakoelisem ja mitte nii sisendav, kui sõda oli välja koolitatud preestril. Eks tänapäeval minugi noorpõlves oli veel meeles selline väljend, et vannub nagu voorimees. Mõnes teises ameti põhimääruses, nii otsekoheseid neid eksimisi nagu siin voorimeestel oli, ei ole esile toodud. Aga no kuulame vahepeal veel kübekese muusikat. Ja milles seisnes õigupoolest ameti au ja ametivendlus? Vaadake see asjaolu, et mingisse tsunfti kuuluvad meistrid pidid ju praktiliselt eluaeg läbima suhtlema, jagama isekeskis tellimusi, aga materjale ja töövahendeid. Alates sellest, et näiteks kui ööl Pagaril jahu ära pess ja enne kui uut sai osta, siis pidid ametivennad talle müüma sellesama hinnaga, millega nad olid jahu sisse ostnud või sepad pidid omavahel Sütjagama voorimehed, oma tellimusi. Siis oli see tahes-tahtmata vajadused saama, kolleegiga hästi läbi saaksid, kuigi näiteks tema nina sulle ei meeldi või on tekkinud vahepeal mingisuguseid arusaamatusi, võib pahandusi või konkurentsi või kadedust või midagi veel. Ja selleks olidki need kvartaalseid ameti joodud pärast töiste asjade nagu läbiarutamist. Niisuguses vabas õhkkonnas oleksid kohal nii mehed kui naised ja et siis saaks nagu kõikidest nendest vastuoludest üle ja saavutad jällegi üks meelelinn oli huvitatud sellest, et kõik need, kes võetakse vastu meistriks mõnda Tallinna Lätisse et neil jätkuks ka tööd ja elatist ja selle tõttu linn reguleeris ka nende ametite suurust. Näiteks kui olid head aastat, siis võis Tallinnas olla kuni 15 kullasseppa natuke tagasihoidlikumate 12, vahepeal üheksa, kõige viletsamatel aastatel lubas linn tsoonsti Solla ainult kuuel meistril ja samuti linn hoolitses keskajal selle eest, et selliseid basid, mida valmistasid Tallinna käsitöömeistrite lubatut mujalt sisse tuua selleks, et meie meistrid saaksid oma elatise kätte. Nii näiteks oli keelatud importkingade müük Tallinnas. Ja alles 1534. aastal tehti üks esimesi erandeid. Importkaupade osas lubati tee müüa importpükse juhul, kui nad on kompletis kohaliku rätsepa poolt valmistatud kuuega. Aga üks olulisi asju, millest oli muidugi huvitatud nii linn kui tsunfti selleks, et nende meistrite töö maine püsiks. Hea oli kontroll raekontroll. Igale tsunfti Leoli määranud raad tsunfti härra, kes nendega käis suhtlemas ja kontrollis hinda, hinnakirjasid ja materjali olemasolu ja üldse molusid. Sest igast tsunftis või ametis oli eesotsas, eks ole vanem ehkolderman ja kaks kaasistujat ning sealhulgas Raatkontrollis näiteks pagarid. Kui Pagarite need müügilauad olid saia kangisse kogu kaheksa keskajal, siis aeg-ajalt raad saatiski inspekteerima. Kas need leivad ja saiad, mida müüakse, on ette nähtud kaaluga ja õige hinnaga, kui avastati, et on tehtud, see on nagu praaki või halvast jahust küpsetatud või kõrbenud või ussitanud või midagi muud taolist siis määrati trahv, praak konfiskeeriti ja see, mis ikkagi mingil määral kasutada kõlvasse lõigati, ribadeks saadeti seegi Santidele. Selleks, et eksinuid oleks võimalik eristada hea kvaliteediga toodete meistritest halli kohustus Pagaritele, et nad pidid igale kakule lööma templi oma peremärgiga, mille järgi sai nii-öelda autoreid koheselt tuvastada. Ja vot see nii meistrimärk, see on ühtlasi ka metallitöödel. Me võime seda näha Tallinna hõbetöödel alates 16 sajandi algusest kõrvuti linnamärgiga ja sama, me näeme ka tinaesemetel ja osalt ka pronksile, nii hästi suurtükkidel kui sa mõningatel ohvritel ja kirikukelladel. Nii et meistrimärk ja linnamärgmeister lõi oma märgi, aga tsunftivanem lisas sinna juurde linnamärgi, mis on ühtlasi nagu kvaliteet. Tädi märk ja raad kontrollis, et need õppetööd näiteks oleksid piisava kõrgelegeeringuga hõbedast valmistatud kuldesemed niisamuti. Ja linnamärgi kasutamine oli omamoodi nagu, eks ole, kõrgema kvaliteedimärgi eest, nii millega linn võttis endale ka selle vastutuse. Et kui keegi olime ostnud mõned Tallinna meistri toote, mis ei vastanud nõuetele, siis sellest tuli väga paksu pahandust. Ja reegel oli niisugune Tarbijakaitse vaatevinklist, et kui üks meister eksis esimest ja teist korda, siis tehti talle trahv. Aga kui ta eksis kvaliteedinõuete vastu kolmandat korda, siis heideti ta trossist välja ja aeti lihtsalt linnast minema. Nii et see oli ka väga-väga karm värk. Aga see oli ka tagasi disselle nimel, et tõesti meistrid olid oma käsitöötoodetega reeglina täiesti Euroopa tasemel ja selline mõiste nagu halb tuura ei tulnud kõne alla. Ja nendes kommetes, mida me teame, on teks. 1522. aastal võeti vastu linnamuusikute kompanii nimetatu, ordan Ants. Ja selles ordonantsist näiteks sisaldus niisugune põhimõte, et kui linnamuusikud on kokku leppinud näiteks voorimehe pulmas esinemiseks järgmisel laupäeval ja kui siis tuleb keegi uhk aadlimees ja ütleb, jätke see hoorimas, kus kümmeteist, tulge parem minu tütre pulma mängima, maksan teile 10 korda rohkem. Siis sellise asja väljatulekul oleks tehtud trahv linna muusikutele ja nad oleks pidanud maksma kolm korda, nii palju, kui nad võtsid rohkem kui raenormid ette nägid. Ja nii olid normeeritud ka reeglina kõikide nende sinaste käside tsunftide tooted. Hindasid vaadati järk-järgult üle seoses inflatsiooniga muutunud materjalide tehnoloogiatega. Ja see kontroll võib tänapäeval võib-olla tunduda lausa väiklane. Aga see kontrolli ulatus kuni selleni normeerituses, et näiteks linnamuusikute oli koguni ette kirjutatud. Too pala tuleb ühes pulmas mängida, milliseid meloodiaid ja kui palju sellest ühe või teise asja eest tohib honorari võtta ja millistel tingimustel võib loobuda, kui linnamuusikud on hõivatud, võib kutsuda pulma näiteks mingisugused kanneldajad või torupillipuhujad nii-öelda kõrtsi moose kantide hulgast, kes pole sellisel tasemel, nagu on seda linnamuusikud. Nii et selline normeerimine range reeglistik, mis oli Sonstides on muidugi olnud ühelt poolt muidugi selleks, et tagada see kõrge töö kvaliteet ja samuti tagada nende käsitöömeistrite omavaheline solidaarsus ja see ametiaud tunnetamine mis ei olnud tühipaljad sõnakõlksud sest nende ametivendluse olemasolust ja ametiau säilitamist ja selle mõiste kõrgel hoidmisest sõltus ju reputatsioon, prestiiž ja sõltus heast mainest ka tellijate rohkus ja, ja sissetulek. Et see oli kõik omavahel seotud. Aga see tuli kuidagi palju avalikumalt ja selgemalt välja, kui see on tänapäeva muutunud maailmas. Kuivõrd Tallinna käsitöölised jagunesid kolme suure ühenduse vahel, milleks olid Kanuti gild Oleviste gild ja Toompeal toomgild siis vast nendest kildudest ja nende korraldusest räägiksime järgmisel korral. Stuudios oli kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa. Tänane saade on klassikaraadio kodulehelt järelkuulatav järgmine saade sarjast vana Tallinn on eetris viiendal mail.