Tere, mina olen Peeter Helme, räägin tänasest raamatust, mille žanri vaatluseks võiks nimetada poistekas. Paari nädala pärast 68 aastaseks saava itaalia kirjaniku Valeri Massimo man Freedi konite impeerium on teos, mis oleks omal ajal vabalt võinud ilmuda sarjas Seiklusjutte maalt ja merelt. Tegu on iseenesest järjekorrast teise raamatuga, mis sellelt kirjanikult eesti keeles ilmub. Esimene oli 2007. aastal avaldatud viimane leegion. Ma tean, et selle järgi on tehtud ka Hollywoodi film. Ja omamoodi on see man Fredi draakonite impeerium lõdvalt seotud sellega nimelt antud autorit. Kes on siis ajaloolase haridusega? Huvitab Rooma impeerium. Viimane leegion räägib iseenesest Rooma impeeriumi lõpuajast. Draakonite impeerium on aga raamat, mille tegevus asetub Sis kolmandasse sajandisse pärast Kristust. Põhimõtteliselt võib öelda, et see raamat on väga haaravalt kirjutatud. Ta on hästi loopõhine. Nii väga kergelt loetav põnevusjutt. Ja tegevus asetub siis niimoodi ajalooteaduslikult suhteliselt veenvasse raamistikku. Mingis mõttes on kirjaniku lähenemine klassikaline suured tuntud tegelased on siis ajaloolised isiksused, päriselt elanud inimesed ja nende vahele on siis pandud peategelased. Sellised tegelased, kes oleksid võinud olla kellesarnaseid, oli aga, kes täpselt sellistena kunagi ajaloo areenilt siiski tegutsenud. Draakonite impeeriumi peategelane on fiktiivne leegioni komandör nimega Marcus metellus Akvila kes siis langeb koos keiser Valer Jaanusega Bartlaste kätte vangi. Keiser publijus litsiinius Valeri Jaanus on iseenesest ajalooline isik ja ajalooline on ka tema vangilangemine ka 160. aasta alguses pärast hävitavate Tessa lahingut. See on siis ajalooline osa, kõik, mis sealt edasi hargnema hakkab, on puhas fiktsioon. Isenesest faktidel põhinev autor tänab juba raamatu alguses oma sõpru ja abilisi, kes on uurinud põhjalikult, et tolleaegset Rooma leegionäride relvastust ja kes on aidanud siis ära teha sellise töö, mis lubab autoril asetada oma teos üsna veenvasse olustikku. Ja põhimõtteliselt see raamatu nii-öelda peaprobleem on ka võetud ajaloolistest allikatest. Nagu Man Fredi raamatu järelsõnas räägib, on mõningates allikates vihjeid, mis lubavad oletada, nagu oleks roomlasi sattunud juba sel ajal Hiinasse. Raamatu peategelane satubki siis koos oma kaaslastega Hiinasse pärast tohutuid vintsutusi Bartlaste käes. Lihtsalt lugu väheneb, nii et põgeneda sportlaste käest on avatud teed, mis viivad ida poole, mitte need, mis viivad lääne poole. Niimoodi satutakse kodust üha kaugemale ja kaugemale ja ja raamatu teise poole sündmustik leiabki aset Vanas-Hiinas. Ja see kõik on hästi põnev, katsutakse sellise läänlasi pilgu läbi seletada tolle Hiinas toimunut. Aga, ja noh, omamoodi naiivne jällegi see teos on. Et võib põhimõtteliselt öelda, et sellest raamatust poisteka sisest karakteriloome võiks isegi öelda, et see karakteriloome on lihtsalt kohutav. Võib-olla on tegu mingisuguse autori, itaallase kompleksina, aga viis, kuidas kirjanik siis oma roomlastest peategelasi kujutab, lihtsalt äärmuseni lappidaarne naiivselt neid kiitev, roomlasi mingite üliinimestena kujutav kogu aeg rõhutakse siis sellele, kuidas peategelast Akvilati, tema kaaslasi innustab peaaegu üle inimlikele tegudele, siis Rooma virtus, ehk siis selline mehelik õilsus, kindlameelsus sõnapidamise kõrge ideaal. Aga võib-olla muidugi asi ei ole ka selles nagu Aleks autoris, vaid võib-olla olema tõesti lihtsalt liiga vana selle raamatu ja ma olen kindel, et 10 12 aastasena lugedes oleksin nautinud draakonite impeeriumit, oleksin tahtnud olla sama kõva mees, nagu on, selles esinevad Rooma leegionärid. Et seega võib olla norin natuke asjata oleerimassimoman Fredi kallal. Pealegi draakonite impeerium on ka rahvusvaheliselt väga popiks raamatuks saanud. Ja ma usungi, et teos on kirjutatud täpselt sihtrühma silmas pidades sõidutada nii ladus ja kerge lugeda, ongi teatav naiivsus käibesedasorti raamatutega alati kaasas. Misega tõeliselt närvidele käib, on trükivead, trükivigu leidub raamatus selle esimesest leheküljest alates. Lisaks tundub, et nimetaja on raamatu teises pooles täiesti ära väsinud selleni trükivigu kui ka lauseid, mille tõlkija käti Laanela on peaaegu arusaamatuks tõlkinud. Et ilmselgelt on siin näha kiirustamist ja sellest on väga kahju. Seal pole pead pööritavates seiklustesse sukeldudes aega just ka pikalt nendele järele mõelda. Üks sündmus tõukab muudkui teist tagant ja raamatu tempo läheb hästi kiirelt, et need vead siis vigadeks. See draakonite impeerium läheb tõesti lennates. Sel põhjusel julgen seda soovitada kõigile, keda siis huvitab ajalugu, kes samal ajal tahaksid lugeda midagi mõnusat, kerget ja kes ei lase ennast mõningatest näpuvigadest ära hirmutada. Niisiis head lugemist.