Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin vahelduseks jälle luulest. Tegelikult mitte ainult luulest piltidest ikka ka. Nimelt on siis printsessi voodi kohendaja päevaraamat just selline isevärki teos, et võimatu öelda, kas ta on illustreeritud luuleraamat või pildiraamat, mida täiendavad luuletused. Eks ta ole tegelikult mõlemat. Sulev Olli, soojade intiimsete armastuseteemaliste tekstide asetamine mari saare nendega väga hästi haakuvad piltide vahele mõjub kuidagi nii loomulikult, et raske on tekste kujutad ette ilma piltideta. Raskem kujutada pilte, et ilma tekstidega. Ta võib öelda, et ilma tekstid mõjuksid, need pildid nagu alasti kontekstist välja kistud täna. Ja nende sõnum jääks poolikuks või võib-olla nad jääksid tõesti lihtsalt sellisteks pinjettideks ja visanditaks mille polegi üksi mingit sõnumit. Krediit tulebki nentida, et kui need tekstid ja pildid koos on siis nad täiendavad teineteist lausa sedavõrd, et see printsessi voodi, koheldaja päevaraamat on omamoodi püüa teha sellist totaalset kunstiteost kus erinevad kunstiliigid. Antud juhul siis kujutav kunst ja kirjandus ei ole teineteisest lahutatavad, kuid koos moodustavad nad sellisesse energeetilise terviku. Kui need tekstidest veidi lähemalt rääkida, siis mingis mõttes koosneb kogu raamat ühest tekstist. Iga lehekülg algabki Patty uue luuletusega, igal leheküljel on üks luuletus. Aga see luuletus on alati ühe ja sama motiivi edasiarendus, töötlus veel ühe võimaluse otsimine. Tundub, et Sulev loll, kellel on omajagu luulekogemust ja kes seal tegelikult kirjutanud lisaks sellele veel ka elulooraamatuid ja igapäevast leiba, teenib ajakirjanikuna Maalehes. Tundub, et toll on võtnud endale eesmärgiks proovida läbi kõik ühe teksti ühe mõtte, ühe katkendi võimalused. Ja see on väga põnev. Lugedes tundsin juba hiljemalt 10. leheküljel, et lähen omamoodi hasarti ja natukene sigines minu arust see ka seda tunnet, et sellist ootuse segust hirmu. Et millal te nüüd libist seb ja millal te nüüd vääratad. Iga luuletus algab siis reaga, kui me kohtusime ning esitab seejärel kirjelduse sellest, mis siis juhtus või mis olukorras minategelane oli, mida ta tegi ja mingeid mõtisklusi, mis selle juurde käivad. Toon ühe näite, leheküljed 30 on see, kui me kohtusime, niitsin murueide juures tema tütarde tantsuplatsi. Kirjeldage tantsu paluseks kultuuriajakirjanik, no kasvõi mõni ridagi. Udune oli hämar, ma ei näinud midagi. See on siis üks näide, võib öelda, et luuletuste reaalsus on natukene erinev, mõni on rohkem jutustavam, mõni selline kaemuslikum, mõni on tempokam, mõni aeglasem ja enesesse süüvima. Aga nii-öelda probleem on neis kõigis sama alati seesama küsimus, mis oli siis, kui me kohtusime. Ja Mulle tundub, et nende kõige taustal või all või sees on veel kuidagi see tundmus, mis autorit tiivustab, et et ükskõik, mis siis oli, midagi on nagu ikka valesti, midagi libiseb mööda midagi jääb tegemata, ütlemata asju, mis võiksid juhtuda, ei juhtu. Aga ma ei tea, võib-olla ma olen liiga pessimistlik, sest iseenesest nendest luuletustest ei jää pessimistliku muljet, vaid äärmisel juhul selline unelev, melanhoolne. No igatahes Holley väärata kõik need luuletused, mis algavad siis, kui me kohtusime mõjuvad värskete uutena. Tundub, et autor leiab justkui mängleva kergusega ikka ja jälle uue ootamatu lähenemisnurga sellele ühele ja samale motiivile ja see tõmbab kaasa, tõstab ka raamatu lugemise tempot ning muudab uudishimulikuks vähemalt muutis minu küll uudishimulikuks mõeldud, tekib isegi pisike kiusatus soovida, et kuskil tuleks mingi kordus sisse. Et kuskil nagu ikkagi tuleks see katsetusest välja. No see on selline kergelt kuritahtlik. Ja Selle varjutab veel suurem rõõm tõdemusest, et seda juhtu, luuletused tõesti mõjuvad iga kord ootamatute, huvitavate uute erilistena. Illustratsioonide autor on siis Mari Kanasaar, kes on moekunstnik töötanud seal 30 aastat Tallinna moemajas. Ja tema pildid ongi mingi segu sellistest moejoonistest ja justkui vabalt tuntud meeleoludest ilmselt siis meeleoludest, milleks teda? Kas need luuletused inspireerisid, vot ma ei teagi, mis pidi see raamat sündis, kas tekstid olid enne või pildid enne või olid nad mõlemad enne pandi hiljem kokku. Aga nagu öeldud, nad haakuvad väga hästi. Nendes piltides don siis pliiatsijoonistused natukene sellist kummardust möödunud aegadele nii moel õigete kui ka kuidagi selle joone osas. Ja tihti on kujutatud erinevaid neiusid erinevates kostüümides. Ja nendest piltidest õhkub omamoodi sellist hapruse ja ilu aurat. Ja nagu juba mitu korda öeldud, haakuvad nad siis väga hästi väga täpselt tekstide atmosfääriga. Mis siis on Sulev Olli ja Mari Kanasaare ühistööna sündinud printsessi voodi, kohendaja päevaraamat igas mõttes ilus luuleraamat ja lisaks on ta veel mõnusas piklikkuse kitsas formaadis, kõvade valgete lamineeritud kaantega, nii et seda on hea taskus kanda ja ei pea kartma, et raamat kuidagi kortsu läheks, ära nätsutatakse. Nii et head lugemist.