Tere, mina olen Jüri Kuuskemaa ja mul saab olema au neljapäeval kell üheksa klassikaraadios, rääkida natukene Tallinna ajalooilust ja valust. Onu Tallinn. Rikkus ei anna häbeneda, nii on öeldud läbi aegade ja nii on see olnud ikka ja on ka praegu. Ja kuidas selle rikkusega siis meil Eestimaal ja iseäranis Tallinna linnas on olnud? Sellest ma tahaksin teile natukene vestaja pajatada. Õigupoolest kui uskuda meie arheolooge, siis on Eestis olnud rikkaid inimesi. No ma ütleksin juba enam kui 1000 aastat tagasi. Sest ühes Lõuna-Eesti linnuses, kui meie arheoloogid kaevamisi tegid, siis leidsid nad sealt muuhulgast mõned araabia mündid ehk dinaarid, millest vanem oli aastast 815 ja kuidas need araabia mündid sinna sattunud olid. Selle kohta tegid arheoloogid järeldusi sellest, et samas oli väga palju saarma luid rohkem, kui oleks ootuspärane. Sest meiega olid esivanemad ju nii nagu meiegi toitusid rohkesti koduloomadest, aga eks neid ulukeid oli niisuguseid, keda kütiti mitte üksnes liha pärast põske pistmiseks, vaid ka selleks, et neilt ilus karvane nahk maha koorida ja maha müüa. Ja ongi niisugune oletus, et juba millalgi 815. aastal olid meie mõned kavalad kaupmehed müümas karusnahku Eesti metsloomadelt araablastele. See tundub nagu natukene uskumatu olevat, kuidas see küll võimalik oli? Aga eks inimesed on alati disseiklushimulised olnud ja rännuhimulised, et näha, mis on võõrail, mail ning kaupmehe ju hingeeluline põhimõte on selline, et vabastada kohalikke inimesi sellest, mida on neil ülemäära ja tuua neile seda, mis on vajaka või mida napib. Ja kuna need veeteed, mis on nii hästi mered kui ka jõed, on maan teedeeelsetel ajastutel olnud põhilisteks sellisteks elu soonteks, mille ääres on elada Studia, mille äärde on ehitatud ka sadama ja kaubalinnad ja asulad. Ning kui me võtame nüüd veidikene hilisemat aega meenutada Hans aega, siis juba enne seda viikingiajal, millalgi 10. sajandi paiku tekkis suur rahvusvaheline kaubatee läbi Soome lahe, mida Vene kroonikates nimetatud variaagide juurest kreem laste juurde son Skandinaaviast norralaste, rootslaste, taanlaste juurest Bütsantsi, läbides sellel veel nii hästi Balti meres, Botnia lahe ja Soome lahe ja siis suuri jõgesid alla poole kuni volga ja ta on ja mis need juhid seal kõik on, võisid viia ka meie kandist pärit rändureid sinna, kus olid muhameedlased, kelle elukultuur, olli üldiselt oli rafineeritud, Tom, kui oli kristlastel Kunivast Vieriste sajandini välja, rääkimata siis pekingi ajal sellistest hõimudest, millel polnud omariiklust nagu soome-ugri rahvad ja hõimud. Ja ilmselt et siis says üheksandal sajandil alguse ning 10. sajandil on see kaubandus olnud õige intensiivne, kusjuures siis tuligi Eestisse ja Läänemerele väga palju araablaste hõbedat. Dinaaria, Dirhemeid ning peit leedudena on neid Eesti maapõuest tulnud välja väga palju mille puhul on imestatud, et mille arvel siis Eesti kaupmehed suutsid nii äri teha, et nojah, et arvatavasti paarkümmend tonni on seda araabiahõbedat siin üheksandal ja 10. sajandil läbi käinud enne kui araablaste hõbedamaardlad ammendasid. Ja nagu on Ivar Leimus kirjutanud, olid selleks eelkõige just karusnahad, mida araablastele müüdi siin põhja poolnud tihedama karvaga kui lõunapoolsed suguvennad. Ja teiseks oli veel üks niisugune imerohi tookordne nimel saarmas saba juures oli mingisugune nõre nõretis, mida toona peeti tee Viagra toimeliseks. Meeste seksuaalset potentsi tõstaks Jar araablased seda väga kõrgelt hindasid, nii nagu praegu hinnatakse ja on hinnatud sajandeid ninasarviku sarvepulbrit, mida hiina raugad ja vananevad mehed himustavad, mille tõttu ninasarvikute populatsioon on sajandeid juba õhus olnud ja samuti üks materjali liik, millega meie kaupmehed ka veel 11-l sajandil head äri tegid, oli sepis raud. Sest et meil oli natukene meteoriitraudtee ja mõnevõrra muidugi seda soorauda ning osutub, et neid raudesemeid viidiga läände mitte ainult jaa Vikingi ajastul kui nüüd araabia kaubandus, eks ole, araablaste ka. Sellest kirjutab ka Lennart Meri, kuidas meiekandi kaupmehed seal kuskil Volga ääres ärablastega sekeldasid? Ainult Lennart Meril oma hõbevalges on üksainuke viga, kui ta kujutab ette, et araablased olevat imestunud, et Eesti kaupmeestel olid mõnikord kaasas ühe rinnaga naised, kelle rind oli hõbedast ja visioon too naiste nendele sinastele suurtele sõlgedele, mis on tõesti erakordselt suured ja vägevad. Aga siin puhul Lennart Meri eksib tol ajastul viikingiajastul esimese aastatuhande lõpule, teise alguses selliseid suuri hõbesõlgi veel ei olnud. Need kujunesid alles 19. sajandi keskpaiku muide välja nagu hilisemad uuringud selgitanud, kuid hõbe ta rohkus, mis jõudis Eestisse viiskas selleni et kohalikud sepad hakkasid sellest mündi ja kangi hõbedast ehteid valmistama. Ja ilmselt üks rikkamaid ajajärk Eestis on olnud 11. 12. sajand, mil siia tuli juba anglosaksi hõbemündid ning meil kohalikud hõbesepad hakkasid tegema väga rohkesti hõbedast Moseid hoburaudsõlgi ja rinnalehti, millel olid solaarsed sümbolid juba segunemast kristlike sümbolitega. Sest kui hoburaudsõlg tähendab nagu vahe merelisele, eks ole päikesekultusele ja päikese hobule ja päikesehobu kabjaraudteedele siis sellele lisatud rist viitab juba maailmahingelisele valgusele kristlusele. Et see kristluse-eelne päikesekultus on siin transformeerumas ning esineb veel kahel kujul, nii hästi, ütleksin nii-öelda paganlikud kristlikul kujul. Ja võib arvata, et selles valdkonnas selles rahvusvahelises kaubanduses etendas väga olulist osa juba toonane Tallinna eelkäija mille puhul on teada, eks ole, siinkandis ju elati juba aastat 5000 tagasi. Aga vat see niisugune asula praeguselt Toompeal oli selleks, et kontrollida rahvusvaheliselt kaubitsemist kohta linnuse jalamil ja sadamat. Et see sai täie hoo sisse millalgi umbes 1000 aastat tagasi, kui varasem siin kanti pealinnu sirust, koliti näiliselt soodsamasse asukohta, sest et Pirita jõesuu hakkas jääma liiga madalaks suurema süvisega laevadele, sest kui varem olid piraatika, tehke niisugused sõudelaevad ühe purjega või kahe purjega viikingilaevad, siis nende süvis oli kuni 70 sentimeetrit, aga koged, vahesid hakas sügavamat vett ja selle tõttu sobist sadamakohaks. Tallinna laht. Muide, siinpuhul võiksime meie arvata, Ta, et nagu Tallinna ümbruskonna nüüd mitmesugused aardeleiud muinasaja lõpust viitavad oli Tallinna eelkäija Lindanise või Kalevand linna kaubandusse nii hästi põhiliselt juba läänesuunaliste aladega üpris intensiivne. Olgu muide mainitud, et meie paljas saartelt on leitud isegi mõningaid roomaaegseid münte, aga nüüd, kui me räägime anglosaksi müntidest ja hõbeehetest, mis neist tehtud on, siis näiteks kostivere Aaretest mitmest on tulnud välja väga arvukalt, et rinnalehti, millest on ka viimastest Tunadesse olnud juttu ja mida aeg-ajalt ikka, me näeme ka mitmesugused näitustel. Nii et see muinasaegne rikkus. See viis ühtlasi ju ka niisuguse arenguni, et sõnamõis ei ole meile toodud siia saksa, taani vallutajate poolt ja mõisad ei ole nende loodud, vaid juba need olid ka muinasEesti ühiskonnas kui rikkad pealikud omasid mitte lihtsalt talu, mida nad ise pidasid ja harisid, vaid, kui neil oli juba suurem maavaldus, kus oli kas siis palgaline või sõltuv tööjõud kus oli arvatakse võib-olla kolmandik oliga orjasi teht rajale. Sest et see kaubandus, mis toona toimus muinasaja lõpul, põhines osalt ka viikingiretkedel, mis tõid orjasid ja meie Eesti viikingid, nii hästi saarlased kui ka Randlasid ja küllap kasin Lindanise omad käisid Jul puistamas, eks ole, Lõuna-Rootsi rannikut ja käisid veel 13-l sajandil kogunitaani rannikutel toomas relvi, ehteid ja bon noori poisse ja kenasid tüdrukuid. Ta käis sõjaretkede vahetusse, niisugused rõivastatud visiidid või röövretked ka ida poole tulid sealt Pihkva Novgorodi poolt üle Eesti alade üle Peipsi või Pepsi kõrvalt relvastatud jõugud ja kord käisid meie omad seal, nii et nii segati verd ja niimoodi kujunes omaaegne rikkas ülikond. Ja see kõikaga purustati. D kui Eesti ala vallutati, Põhja-Eesti sai taanile, Lõuna-Eesti jagunes Liivi, ordu ja Tartu piiskopi vahel. Ja Lääne-Eestisse, kes ja saartel, eks ole, Osiilia või Saaremaa piiskopkond, siis tekkisid hoopis teised olud. Ja muidugi mõnigi kord meie oleme väga lihtsustatult, et lähenemas sellele 700-le aastale, mil on olnud siin nii-öelda koloniaalvõimud. Aga sellegipoolest on ka nendel aegadel olnud eestlasi, kes on elanud väga jõukalt ja väga rikkalt, aga kuulama ühe lõigukese muusikat ja siis jätkame. Ono Tallinn. Mis puutub keskaega, siis vaadake sel ajal, kui kujunes nüüd selle rahvusvaheline hansaliit, mis ühendesse korraga umbes 70 sadama ja kaubalinna, tegelikult kõik ei olnud sadamalinnad, osa nagu külm ja teisedki olid merest üsna kaugel eemal. Ja ühtegi kogu sellesse hansaliitu kuulus kuni 200 linna sajandite vältel. Ja see moodustas midagi taolist, nagu ütleksime Euroopa liidu eelkäija Põhja-Euroopa mastaabis vähemasti andes turvalisust ja solidaarsust. Kuid see oli siiski kitsam keeleliselt, sest see ühendas endas saksa keelt kõnelevaid kaup. Ja kuna saksa keel oli ka meil valdav keskajal, siis nyyd meie Tallinna kaupmehed tegid äri need lääne ja ida vahel ja natukene sellest kaubanduse süsteemi, siis peaksin ma kellelegi rääkima, et saad aru, kuidas ja mille arvel said keskaega kodanikud Eesti linnades rikkaks, et suutsid välja ehitada vägevad kivilinnad. Millest küll põhiliselt on säilinud Tallinn, kuid olid ka Narva ja Tartu ja Viljandi ja Pärnu täitsa toredat ja uhked linnad omal ajal kõik müüritud ja kiviehitisi täis toredad Teie rikkalikult kaunistatud kirikute ühiskondlike hoonetega mille kodanikud võisid ka nautida omaaegse elu kõiki hüvesid. Kuigi loomulikult seisuslikku ühiskonnas oli ikka niimoodi. Ühtedele jätkus seda varaja toredast, rohkem, teistele jäi napiks ja mõningatel oli seda parasjagu. Aga muidugi seda parajust on mõnikord tagantjärele jälle mõistagi tülikas mõtlema, kuidas juurde? Vaadake selle Tallinna ja hansakaubanduse üks põhimõte oli selles, et kui kuningas Valdemar neljas Eestimaa müüs Saksa ordule enne oli ta andnud Tallinnale laokoha õiguse. See tähendas seda, et kõik laevad, mis tulid läänest või idast meie sadamasse tirid oma kaubad maha laadima ja see laago õigus tähendas seda, et kui laev oli tühjaks lossitud, siis oli mõttekas kogu see laaduka müüa. Ja need müügitehingud olid, on kroom välismaa kaupmehed, olgu need idast või läänest reeglina ei tohtinud müüa oma kaupasid otse Tallinna elanikele, vaid kaupmees kaupmehele ja vaid paaril päeval nädalas. Mõne tunni jooksul võisid Tallinna tulnud kaupmehed müüa oma kaupasid otsekodanikele. Et see oli back hoonest, nii et see oli ühelt poolt nagu meie suur kaubamaja ja samal ajal oli see ka nagu messihall, kus olid välja pandud välismaa kaupade näidised, mida kohalikud siis ankru üles žestid ja nende kaupade seas. Kui me võtame idakaubad, Vene kaubad siis nende hulgas olid nelja, teistel sajandil oli näiteks ülekaalus oli vaha kiriku Teie jaoks. Sellest moodustas kolmveerand vaeste inimeste heaks hülgerasv, sest hülgerasvas ka pandi õli lampisid põlema. Ja edasi tulid lina, kanep, mille narkootilisi omades ei tuntud. Ja siis tulid nahad, mis olid sisse soolatud loomanahad, kõikvõimalikud ja luksuslikuma oli kaupade seas karusnahk. Kusjuures ärge arvake, et seal olid väga palju soobledž, mõnel aastal oli soobli nahkasin ainult mõni tosin aga ülekaaluka osa nendest vene karusnahkadest moodustasid oravanahad ja orava nahkasid oli kümmet sorti, tehti vahet, et selle järgi, kas oli oraval oli nahk oli kõhu alt lahti lõigatud või oli tõmmatud maha nagu kinnas, üks kriteerium. Siis olid teatud piirkonnad, näiteks kles maa kandist, Moskva lähedal. Ta oli üks oravatõug. Ja samuti oli nimetatud kõige kvaliteetsemad saksa vene segu. Sõnaga luts värk lutše ehk sõnast Lutši, eks ole, vene ja verk värk saksa, mida meiegi kasutama, et parimad. Ja vaat nende oravanahkadega koondati valge mere äärest Uuralites kogu sellelt alalt põhjast, kus nende oravakest ja tegelikult mürkide ja teiste loomade nahk on tihedama karvaga kui nende suguvendadel, ütleme Alpides, mille tõttu Vene karusnahad olid nii keskajal kui ka praegu rahvusvahelisel turul eriti hinnatud. Ja orava nahkasid oli võimalik ühte tünni, milles neid transporditi toppida viis kuni 12000 tükki. Nii et juba 1000 kolmesajandatel aastatel Tallinna tolliraamatute järgi on teada. Tallinna sadamast lahkusid mõnikord laevad, mille pardal oli enam kui 100000 vene karusnahka ja lisaks nendele meie oma saadused, ekspordisaadused, mida Tallinn, kus läbi aegade juba viikingiajast peale oli teravili, kusjuures selle teravilja seas oli esimesel kohal rukis, kuid võeti väljaga, otra ja kaera. Ja samuti veeti meelt sa välja ka siiski oma karusnahku mõnevõrra ja vaha. Mis puutub sellesse, et vene kaupade seas vaha oli alguses juhtival kohal, aga mett ei veetud välja. Sest vaadake, vene mesilastel on niisugune komme, et nad elavad okasmetsades. Mesi, mis nad teevad, on tume ja natukene mõrkjas. Et isegi venelased, Vene liit eelistas, et Lääne hansakaupmehed tooksid neile magusat mett, mis on pärit lehtmetsadest herites pärnametsadest, sealt tuleb eriti kuldne maitsev mesi. Nüüd meelton veetud väljaga, eriti ehituspuitu laeva ehituseks, sest tekkeni hollandlased, inglased raiusid oma maad juba ammu metsadest lagedaks, pidid puitu sisse vedama. Ei hakka tõrva muidugi. Kuigi tõrvaga varustasid Lääne laevaehitajaid veel suuremas koguses soomlased kui meie esivanemad. Nüüd aga, mis läänepoolsetesse kaupadesse puutub, mida mida toodi siia osalt muidugi kohalikuks intseks tarvitamiseks, osalt aga suurelt jaolt ita viimiseks Sis peaminekdooma piimakaup või transiitkaup oli sool. Sest see on asi, mida vajab nii vaene kui rikas, ilma soolata toit, mage, isa sisse teha nii-öelda ei kala ega liha, et ta säiliks pikemaks ajaks. Ja selle soolapäritolu, mis Tallinna sadamat Ta läbis ja mida siin vaekojas kaalud ja tambiti kottidesse. Kui ta oli merereisil saanud niiskust ja nii-öelda kampadeks kokku sulanud. Seda soola oli üks suund oli saksa sool-Lüneburgi kandist läbi Hamburgi Bremeni jõudis meie poole. Siis oli Portugali sool, mis mõnikord oli Crystalliline või Lissaboni sool, nagu seal aga nimetati ja osalt toodi mereveest kuivatatud soolaga, Šotimaalt isegi Preisimaalt mõnevõrra, kus olid taolised veest kuivatatud sooladega. Lüneburgi sool, saksa soolisi oli muidugi juba nii-öelda kaevandatud maapõues ja soolakoguste kohta. On teateid, et meile tuli Prantsusmaalt lahest soola, mida tõid prantsuse laevnikud, mõned terved, lausa laevastikus. Flotellid saabusid Tallinna sadamasse, rekordaasta on 1554 mil Tallinnas oli umbes 7500 elanikku 4000 eestlast, 2000, sakslaste poolteist 1000 muid. Siis toodi ka umbes 7500 laeva lasti soola kusjuures laevalest on umbes 2065 kilo ühtede arvestuste järgi. Seega kujutage ette, et iga Tallinna kodaniku kohta toodi 2065 kilo soola kusjuures enne külmkappide leiutamist siiski oli, piisas, kui ühe isiku kohta oli olemas viis kilo soola aastaks. Nii et 2060 kilo ühe inimese kohta soola toodi ekspordiks. Ning osa sellest muidugi emale talupoegadele mõisnikele osaleks soome, kust vahetatestest kala ja tõrva vastu. Ja suurem osa läks muidugi Novgorodi. Tallinna kauples põhist Nuugorodiga, Tartu kaudu läks sool ja muud lääne kaubad läksid Pihkvasse. Ning Pihkva jaoks oli Pärnuga mereväravaks teatud mõttes, sest et jõgesid pidi pääses Pihkvast Peipsi järvele ja sealt Emajõge pidi ja Pärnu jõge pidi, mis olid toona sügavamad kui praegu väiksemate jõelaevadega võis jõuda välja Pärnu sadamani. Nüüd, mis puutub Tallinnasse, siis siia toodi muudest kaupadest väga olulisel kohal olid ka kangad Kalevit Kalev, eriti hinnalis natud kangast, tugev rügegent hiljem London ja ka mujalt, millest Moskva bojaaride eriti armastasid nimelt Lunski, Zuckna Londoni kalevit, kangade helesinised ja punased olid nende poolt keskajal armastad. Ja mõistagi toodi ka linast ja muud riietuudiga isegi hiina siidi. Nii et keskajast ei ole küll teada, kuid seitsmeteistkümnel sajandil on teada Tallinnas Kaupmehe, kes tegelesid ainult siidikangaste müügiga, see on siis eriti rafineeritud saadused. Küllaltki oluline selles kaubavoos, mis täitis Tallinna kolmnurkset viiludega katuste katusealuseid oli, eks ole teravilis kohapealne, mida kogutud ja seal all olid ka heeringatünnid Norrast ja Rootsist ja samuti veeti palju metalle ita rootsi vask ja rootsi raud saksa, tina, inglistina ja hõbekusjuures, kulda veeti Ta traadi kujul ja lisaks kõikvõimalikele kalanteri kaupadele nagu keraamika ja mitmesuguseid, selliseid tarbe- ja ilu ja ehisesemed. Rõivastuse juurde olid olulisel kohal veinid ja veine toodi juba enam kui 600 aastat tagasi. Siis vein oli kallis ning kohalikud elanikud jäid valdavalt õlut. Umbes nii, et umbes 20 liitrit elaniku kohta millest enamus olid Rein veinid nii prantsuse kui saksa omad ja osa olid portveinid. Ja meie kaupmehed ei pidanud ise nii kaugele minema neid hankima, vaid tantsigu hiljem tants praegu oli balti mere ääres see koht, kuhu üle kogu Euroopa veene kokku toodi ja siinsed kaupmehed võisid neid osta ja edasi müüa. Kusjuures jällegi vene bojaaride olevat eriti meeldinud magusad ja rasked portveinid, mida siis hulgaliselt meie kaupmehed neile vahendasid. Ja kuigi Vene alad, eks ole, Moskva suurvürstiriik on ju lähemal Hiina siiditeele, kui oleme meie üllatus-üllatus meie kaupmeestel, venelased, kui nad pidasid kaubandusläbirääkimisi keskajal nõudsid vürtse ja meie omad viisidki neile kõiksugust pipart ja ingverit ja kaneeli ja ja selliseid maiustusi, nagu on rosinad ja apelsinid ja sidrunid pealegi. Nii et see oli kõik ka mis liikus meie kaudu ida suunas, oli aga kaubandusreeglite kohaselt keelatud Duda müüa Venemaale relvi ja sõjahobuseid. Muid piiranguid kaubanduses ei olnud ja kui kaubandus õitses, siis võisid muidugi kodanikud endale ühte kui teist lubada. Ja Balthasar Russav kirjeldab oma Liivimaa kroonikas just aega 16 sajandi esimesel poolel, mil pikka aega ei olnud sõdasid. Muide no eks ole 1501 veel venelased vallutasid tuia, rüüstasid seda järjekordselt, aga pärast seda oli kuni 1558. aastani rahuperiood ja siis tekkis niisugune olukord ette nagu russo kirjutab, et kuda linnades kodanikud olemine ja tegemine sel ajal oli see või siis ka lühidalt nimetada vaatamata jääda. Sest kodanikud ja kaupmehed linnades ajanud ka mitte kõrkust uhkust, toredasti ja igasugu muud ülemäära. Baldas Russav kui luterlik pastor on võib-olla natuke ülemäära kriitiline, et tolleaegsete inimeste mõtlemise suhtes aga aga loeme siit edasi ja kui mõnel kaupmehel pulmad tulid pidada, siis võeti selleks ikka pühapäev. Argipäeva pull poleks nende meelest neile suur aualandus ja häbi olnud. Ja kui pulm peale pidi hakkama, siis paluti pea terve kogukond ja kõik võõrad kaupmehed pulmas. Ja kui peigmees ja pruut suures rongis oli kiriku kirikust ära saadetud ja suurte kildi tuppa viidud siis oli seal kohe lõunaks tore söömaaeg valmistatud ja sellesse emadel kallati veini, õlut. Ja seal oli siis ka suur varandus hõbelusikaid karikaid toopisid näha. Aga pärast söömaaega pandi hõbenõud jälle ära ja siis pidid suured ja pisikesed inglist ennast potid jälle oma kohust täitma, mis ka ühed teistele suurel määral ja hulgakaupa eteid jõid. Pärast söömaaega ja pärast tänulaulu hakkas tants peale ja kestis kuni õhtu söömani. Sealt võis siis pärastlõuna jutlusele kiriku minna, kes tahtis, aga pärast õhtusööma hakati jälle tantsime priiskama, kuni keskööni. Neil pulmadele aeti mitte vähe kõrkust kalliste riiete ja ehetega sest kes kõrgemad olid, vooderdasid oma riideid ilvestel, leoparde Teeennyrkidega ja alamad rebaste kärpida ja huntidega. Ja ei olnud naisterahvaste juures ka puudu hõbe ja kuldtanu ehetest. Igaüks üle kahe marga kaaludelt raske. Üks mark on 208 grammi ja kuld ja hõbe ja kullatud kaela keedest kallid, ilukivid küljes. Ja hõbe ja kullatud tõtt Lannidest ja taskutest ühes kullatud tupega. Kõik üle 60 loodi raske ja oli palju kallid kuldsõrmuseid. Posid ja nöörisid Janeedsitel kullatud ja pärlipaelad ja mantliplaadid ja pandlad mõnda kaalutäit, marga rasked ja suured vöökeed tuped kokku 30 loodi ja suured kaadrid toredat ilu Rikmed küljes, mis ka iga naine ja neitsi ehitud ja kaunistatud oli. Ja kui kellelgi see kuld ja hõbe käes oleks olnud, mis seal lihtkodaniku naine, tütar sel ajal pulmapeal selles kandis, siis ta võiks sellega Raunikest kauplust pidada ja ennast ühes naise lapsega parajal vihl ära elatada. Aga nagu russo märgib, olevat aadlikud pulmade ajal seda tagasihoidlikkust üles näidanud, et nemad seal pulmas veini joonud ei kasutanud pulmapeol ka hõbedast ja inglistinast nõusid. Sest nii üllatav, kui see tundub, olid meie aadlikud keskajal üldiselt palju vaesemad kui kaupmehed. Sest kui kaupmehed omasid linnas suuri vägevaid kivimajasid, mille juurde kuulus terve hulk kõrvalhooneid alates hobuse tallidest, Fankriguuridesse lehmalaudadest kuni õllepruulimise kodadeni ja kõrvalhooned teni teenijate ja reisivate külaliste majutamiseks Sis mõisnikud elasid toona enamasti ikka maal puumajades, mis olid ka troo või õlg või laut, katustega ja korstna otski ei ulatunud enamasti katusest veel välja, nii et olid üsna rehielamumoodi siis tõepoolest aadlikud ei võinud endale niisugust toredast lubada nagu Tallinna kodanikud. Aga kuidas Tallinna kodanikud mõistsid tagasihoidlikku pidu sellest pärast järgmist musike pausi. Bono, Tallinn. Nüüd vaadake, kui algas see hukatuslik Liivi sõda 1558, mis meie maad väga hullusti lastes siis olli sõda käinud juba kuus aastat. Ja Narva ja Tartu oli diivan julma vägede käes ja peatselt läks nende kätega Rakvere Tallinna kaubandus oli väga häiritud ning elu muutus nagu vaesemaks ja siis Tallinna raad otsustas, et tuleb muuta kombeid, et inimesed ennast liiga laostaks mitmesuguste toredate pidudega ja võeti vastu muuhulgas ka uus pulmamäärus. Ja kui ma seda pulmamäärust loeme, siis paneb küll imestama, et mis oli toona sõja ajal tagasihoidlik pulm, näiteks teenijatüdrukule ei lubatud rohkem kui 30 pulmakülalist pidada. Aga mis puutub kodanikku pulma, siis piirati mees külaliste arvu 150-ga naiskülaliste arvu 60-ga, aga sinna juurde võisid vabalt lisanduda veel see raehärrad ja samuti ordu härrad, kes tahtsid seda kodanikupulma austada. Nii et sellel võib arvata, et üks tagasihoidlik sõjaaegne põl ikkagi umbes nii 250 külalisega, kusjuures tantsuks mängisid need sinased linnakompanii muusikud, kellel aga keelata, et nemad ei tohi lisaks oma raha palgale midagi muu juurde norida mingisuguseid kingitusi, ega ei tohi majast välja viia sööki ega jooki, kui vaid peavad leppima kokku lepitud tasuga, mille normi raad ette nägi. Ja samuti nägi raad ette, mitu tantsu tuleb mängida ja kõik ja puha. Ja samuti tehti väga ranged ettekirjutised kõikide pulmakorraldustega seoses. Kui varem oli niimoodi, kolm, kui võib kaks kuud enne pulmasid valmistes pruute kaasa, varajad võis kutsuda nii-öelda ist jätsitele enda juurde. Meil õhtul nädalas sõbrannasid, kes kudusid ja heegeldasid, õmblesid kõiki neid asju, mis olid ettenähtud pulmade ajal jagada maja kontserte, vahel nimelt vaadake, see kaasavara toona ei tähendanud mitte seda, mida pruut abiellu kaasa võttis, vaid seda, mida ta jagas välja peigmehe maja kontsetele, seda, mida ta pidi kinkima oma peigmehele peigmehe vanematele, õdedele-vendadele ja samuti ka kõikidele, isegi sulastele, ammedele ja teine tüdrukutele, kes olid peigmehe majas. Ja normid olid niisugused, et vaadake, et vältida liigset toretsemist, keelata tee ära, et pruut ei tohtinud 1564.-st aastast peale enam kinkida peigmehele öösärki, mille rinnaesine oli pärlitega tikitud võis kinkida ainult lihtsad siidniitidega tikitud särki ja samuti oli niimoodi, et vastasmaja nii-öelda peigmehe maja mees, teenijatele võiks kinkida ainult kingad ja naisperele särgi. Ja mitte rohkem ja samuti kui peigmees tegi pruudile kingitusi pruudi perele, senisele perele, muidugi siis oli seal normatiivid, olid niisugused, et peigmees võis kinkida pruudile hõbedase kaelaehte punase vääriskiviga, mille kaal ei oleks mitte üle 10, loodi, see on siis 128 grammi. Ja samuti sama kaaluga võis olla kõbeda, mille ta pruudile kinkis, sest padjake vanasti vöö küljes naised kandsid nii-öelda noatuppe ja samuti ka mõnikord ka võtmekoda perenaised. Nii et seega piirata D nende asjade ehete hulka ja kaalu ja toredust seeläbi. Ja samuti keelati pulmasära mandlipüree, mis oli toona üks luksusobjekte samuti keelati ära, et kogu pulma vältel võib veini juua, veini lubati pakkuda ainult prae juurde, samuti normeeriti ära viiske Rico, millised võiksid olla siis pulmalaual. Ja kui pakuti rohkem, siis iga ülemäärase artikli eest oli kirja pandud karistus trahv ja igas pulmas olid juba noh, see oli juba ka varem korrapidajad, kes jälgisid, et kõik peaksid ennast sündsalt üleval ja ei rikuks neid pulmamäärusi mitmesuguste andidega toretsemisega ja samuti ka ülalpidamisega, sest vaadake, see oli tegelikult üldine komme Tallinnas, et pidustuste ajal, kui keegi Nov veidi purjus peaga või hajameelsust ajas ümber mingi jooginõu näiteks lauale, siis tuli korrapidaja võttis selle pahategija labakäe ja pani loigu peale, kui see loik oli nii väike hetk peoga sai seda varjata, siis anti andeks ja toodi lapia pühiti laut kuivaks, aga kui loik oli suurem sõrmede vahelt välja ulatus, siis pandi kirja. Ja järgmisel päeval järgmisel esmaspäeval pärast pulmapidu pidi korrapidaja raekojas ette kandma, kes olid patustanud, keegi oli näiteks kellelegi sõimama või kaklema või midagi muud niisugust, mis kõik heade kommete vastu, kes siis need korrarikkujad olid ka kirjas ja nad pidid maksma trahvi. Ja kui nad trahvi maksnud, siis pandi nad raevanglasse kinni niikauaks, kuni trahv oli ära makstud, jättes neile muidugi suhtlemisvõimaluse omastega, et, et see raha ära toodaks. Nii et meie arusaamise järgi muidugi see sõjaaegne pulm noh, jah, on võrreldav võib-olla praeguste, eriti luksuslike pulmadega mil mõnikord ka on paarsada inimest, eks ole, pulmast osa võtmas. Ja samas mõistagi see elu toredus, mis keskaja ühiskond suutis luua ja nautida oli ju ka avaldusse linnaehitistes, mille täit toredust me ei suuda, praegu annan ristida. Sest kui linn oli veel katoliiklik, siis oli pühakutekultus ning kirikutes oli väga palju toredaid kunstiteoseid ja hõbedast ja mõnikord ka kullast turgilisi esemeid mis on pärast luterliku reformatsiooni lõviosas kõrvaldatud vaja pikuga ka saanud, sest pühakutekultust luterlastel ei ole aga omal ajal nii hästi Toomkirikus Maarja kirikus, eks ole, nagu ta on ja olevistes ning Nigulistes, igas ühes oli oma 25 altari erinevatele pühakutele pühendatudgi ja osa neist olid suured kapp, altarid paljude kujude maalingutega, nagu me võime veel pühavaimu kirikusse Nigulistes veel viimaste Mikeaanlastena näha aga isegi seegi kirikus raekabelis. Pühavaimu kirikus oli 11 altarit ja Pirita kloostris oli kokku 16 altarit, millest ei ole ühtegi järelejäänud ja muidugi kümnete kaupa paali, hõbedasi ja kullatud karikaid ja monstrantse ja mitme armulaua levikute ja pühade säilmete hoidjaid millest ka noh, mingisugune murdosa on ainult alles jäänud tänini. Ja kui me arvestame ka veel kirikutel olid vitraažaknad värvilised, siis seda toredust Milda kodanikud pühendasid oma vabaduse demonstreerimiseks ja samal ajal ka oma rikkuse näitamiseks seeläbi mida toredam kirik, seda jõukamad kodanikud muidugi kes võisid seda endale lubada, nii et see toredus kõik paistis välja ka linna pildist ning muidugi ka nende majade sisemusest ja välimusest. Sesti keskaegne Tallinna tänavapilt oli mõnes mõttes natukene nagu kunstigalerii, kui majades olid need etikutega istepingid, mille esiplaatidel olid kujutatud mitmesugused nimi, võistlus, perekonna või üldse kaitsepühakud ja jumalaema ning selliseid orvasid majade uste kohal portaalide kohal, kus olid ka mitmesuguseid pühakuid sees, neid oli üsna arvukalt ning sellele see omaaegne rikkuse määr, jääb meile lihtsalt hoomamatuks. Aga üks valdkond, millest ma tahaksin rääkida ja mis on väga sarnane tänapäevase ka see on nimelt sõidu luksus, aga vahepeal kuuleme ka mõned kaunid minevikulised helid. Sõiduluksus toretsemine, mis ikka võimust võtab, on Tallinna raadi ja isegi Eestimaa rüütelkond korduvalt sundinud vastu võtma määrusi et kahandada toretsemist ja Tallinna raad, kork kirjutas, nii. Pulmade pidamine on läinud nii kulukaks toretsevaks et mõnedki tublid poissmehed peavad seetõttu vanapoisiks jääma ja õitsva seast tütarlapsed ei saa teps mitte tanu alla. Ja selleks jällegi kahandeid seda toretsemis hindu, mis inimestes ikkagi headel rahulikel aegadel välja lööb. Ja samas tekkis Tallinnas juba ammustel aegadel niisugune komme, et kodanikud ei tahtnud teps mitte jala pühapäeva hommikul kirikusse minna, vaid eelistasid lasta rakendada ette hobus Väikse reisi, tõlla või ka ohtra kaariku või talvel saani ja nõndaviisi kirikusse siirdule, kusjuures need saanid ja muud sõidukid olid mõnigi kord nikerdatud ja osalt kullatud kaunistustega. Ja tollal, seitsmeteistkümnel sajandil Rootsi ajal oli juba lugu niimoodi, et mõned aadlikud olid ka päris rikkaks saanud. Ja kujutage endale aitäh, et aastat 350 tagasi oli isikuid, kes sõitsid Toompeale näiteks kullatud või hõbetatud luigekujuliste saanidega. Mõningatel sellistel pere tõldadel olid ustele maalitud vapid ja tõlla taga seesid Pi värvides live reedest teenrit, kelle nööbidki olid vastava vapiga kaunistatud. Noh, see käis kõige rikkama aadlikohta. Aga Tallinna alllinnakodanikud, kellel olid ka juba aadlipärased vapid, ajasid niisamuti sellist toredat sõidu luksust taga ning kui saaniga mindi talvel, siis põlvedele võeti tihtipeale väga uhked ja toretsevad vaibad. Nii et Tallinna raad aastal, mis see nüüd oli, see oli vist 1684, võttis vastu niisuguse määruse, et kodanikud jäävad jalgsi minema kirikusse ja ainult väga vanad ja väga haiged inimesed, kelle jalad ei kanna, neid võib sõidutada kirikuukseni, aga teised peavad minema sinna jalgsi ja ülepea. Kui ka muidu sõidetakse mingisugust asjatoimetuste pärast, siis ei tohi, anname antud ja nikerdatud kaunistustega sõidukid olla, vaid olgu lihtsamad ja olgu nendel põlvedele võtta külma kaitseks vastu mingisugused Luhkelduvat vaibad vaid olgu lihtsalt üks tükk Paksu soojaga praktilist kalevit. Vaat nii üritaks selle sinasse asjaga toime tulla. Aga nagu ka nii oli, see baltisakslastele tikub olema ka meil 20. ja 21. sajandil, et kui naaber midagi toredat ette võtab. Ja kui naabril on toredam maja toredam sõiduk kui minul, siis püüan ka mina pingutada. Aitäh, halvem ja vaesem välja näha, et selleks, et rõhutada oma sotsiaalset nii-öelda staatust. Nii et see võistlusmoment on alati õhutanud inimesi pingutama. Mõnigi kord on see ju suurepärane, kui konkurents sunnib meid olema tublimad, paremad ja ettevõtlikumad. Aga teisalt on sellel ju varjuküljeks ka see, kui see võistlusmoment kulutada võtaks ebamõistlikult liigsele toretsemisele. Aga samasse minevikku tallinlaste auks peab küll ütlema seda, et nemad enamasti pidasid silmas ka seda, et need, kellele on elu ja olud mõnikord sünnipära andnud rohkem kui teistele ühiskonnaliikmetele kes või kes pole nii heal sellel Sinaalsed sotsiaalse hierarhia pulgal, tuleb toetada neid, kellel on elu kehvem. Ja niimoodi me teame ka 16-st sajandist mitmeid Tallinna kaupmehi, kes asutasid niisugused heategevad fondid kirikute juures tehes annetusi, mille protsentidest korrapäraselt toetajaid vaeseid ja abid, töid ja üks selline oli üks Orteni suguvõsakaupmees, kes langes lahingus vene vägedega Pärnu maanteel 1561. aastal oli rajanud ka ühe niisuguse fondi, mille protsentidest toetada jäideti, vaesed ja niisamuti oli Tallinna kaupmeeste suurgild loonud lauagildi nimed, tahvelkilde, mis igal pühapäeval jagasse toetada, tõsi, vaestele püha vaimu kiriku juures ning on teada ühe kaupmehe testament, milles ta täiesti avameelselt Ta mainib, et peale selle, mida ta on annetanud, nendele nendele kirikutele annetab ta vaeste toetamiseks vist 300 Riia marka hõbedas, mis ta on omale teeninud ülekohtuselt teel. Nii et vaat see hoiak, mis tookordses ühiskonnas oli, on järgimist väärt. Tänapäevases ühiskonnas, kus tõesti on ju ka inimesi, kelle sissetulek on kümneid või sadu kordi suurem kui keskmisel ühiskonna liikmel rääkimata nendest, kes on hoopis ilma tööta ja sotsiaalabita. Aga kuulame nüüd taas veidikene muusikat ja siis tuletame meelde Kuidas elasid need talupojad sellel sina seal 700 aastasel orie ööl, kellelt siiski läks hästi, kes võisid ka natukene elu nautida? Vaadake, enne Liivi sõda oli väga palju ka vabatalupoegi, kes harisid oma talu ja kes olid võib-olla koostatud sõjaretke korral minema. Ta oma lääne ei saanud, aga, aga kes maksid ainult kirikukümnist ja kes elasid üsna mõnusasti. Ja õigupoolest selle elu mõnusust tunnistavad ka arheoloogilised leiud, mis näitavad, et nii hästi eesti naised on alati kandnud väga palju ehteid hõbeehteid läbi sajandite ja seda ka gooti ajastul. Ja muide meenutaksin seda, et veel 16 sajandi alguses Eesti talupojad kandsid veel mõõka, mis see ei ole sugugi orjaseisusele omane, nii et pärisorjust tugevnes alles Rootsi ajal puul hakkas tugevnema, mil mõisad hakkasid tootma saadusi müügiks. Asi läks hulluks, 18 sajandi lõpupoole Mill. Juba vene ajal kustutati vannuleeriti tollipiir Eesti ja Venemaa vahel ning kohalikud mõisnikud hakkasid Venemaale viima eelkõige piiritust kui ka teisi põllumajandussaadusi, siis nõudsid nad talupoegadel rohkem Dio tööd ja need siis sellest ajast on pärit need pärimused raudsest vene ajast ja sellest kohutavast mõisaorjusest. Kuid ka seal oli mõisnike, kes oma talupoegadele ei koorinud sugugi seljast seitse nahka. Ja osa talupoegi võis elada üsna mõnusat, et normaalset elu, kui nad olid töökad, närisid oma põldu ja nii edasi ja selle näiteks ma meenutan teile Liivi mantsükloppetistiks nimetatud Põltsamaa pastori August Wilhelm pupeli üleskirjutisi eluolust Põltsamaa kihelkonnas nii umbes 1700 seitsmekümnendatel aastatel. Seega umbes 240 aastat tagasi, mil, nagu ta väidab üks normaalne Põltsamaa talu perenaine, kelle mees oli ka töökas ja mitte joodik siis taolisel talu perenaisel olevat olnud umbes 40 hõberubla eest ehteid. See tähendab, et kuna toona üks lehm maksis viis rubla siis oli seal tavaliselt talunaisel kaheksa lehma eest hõbeehteid. Kui nüüd, eelmisel aastal, kui meil oli veel krooni raha, maksis üks lehm 50000 Eesti krooni ja selleks olla võrdne päris Orisse Põltsamaa talu perenaisega aastast 1770 pidanuks möödunud aastal ekvivalent olema 400000 eest ehteid. Ja mõnel korral on võib-olla kasulik tänapäevastel vabadel eesti naistelt vaadata oma ehtelaekad ja mõelda, et kas teil on endise 400000 krooni eest hõbe ja kuldehteid. Ja siis mõelda, kumb seisust parem on, et kas praegune või võib-olla oleks elu olnud siiski lahedam ja tervem nii-öelda tegeleda mahepõllundusega, eks ole, 250 aastat tagasi, kui praegu olla töökas ja meestega võrdne naine, kelle koormus on aga topelt, sest peale kodu ja pere on tal veel teha nii-öelda kroonutöö või firmade. Nii et koormus võib olla, mis langeb osaks tänapäevasele naisele, võib-olla isegi suurem kui ühelt päris orisel talu naisel, kes tegi palju tööd värskes õhus ja millelt, et tema tervis võib olla võis hoopis parem olla, kui tänapäevastes elu oludes tingitud on. Aga alati on nii, et kellelgi läheb hästi, kellelgi läheb natukene halvemini mõnelgile, päris halvasti. Aga alati on ikkagi nii, kelleltki on võimalus tunda elust mõnu. Ja mõelgem siis selle peale, et kuidas elada nii et meiegi võiksime öelda. Elu on tore. Aga elu on tore siis, kui me ise ka pingutame. Ja pidagem meeles sealjuures üht eesti ütlust, mis kõlab nii, läheb nii, kuidas lükkad ja lükata, mis siis, et elu läheks paremini. Te kuulsite kolmandat saadet sarjast vana Tallinn klassikaraadio stuudios oli kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa. Järgmine saade on eetris kuu aja pärast.