Tere päevast, lugupeetud kodanikud, ülekuulamine alustab. Tänase toimikukaante vahelt leiate ETV valimisstuudios toimunud välispoliitika, julgeolekupoliitika ja kaitsepoliitika debatti. Analüüsi. Kuulamise toimik number 162. Riigikogu valimiste eelne välis- ja kaitsepoliitikadebatt. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Tunnistaja number üks Kasekamp Andres amet Eesti välispoliitika Instituudi direktor, Tartu Ülikooli professor. Erakondlik kuuluvus puudub. Tunnistaja number kaks made Vahur amet Eesti idapartnerluse keskuse juhataja. Erakondlik kuuluvus puudub. Üllatunute olite selle debati osas, mida te nägite kolmapäeva õhtul ETV ekraanil, kas te nägite seal midagi nii-öelda uut ja üllatavat, et me saame tõesti uue valitsusega uute valimistega seoses Eestile on nii-öelda uue välispoliitilise suuna või vähemalt siis need, kes praegused lähevad, lubavad, et hakkavad tegema. Muidugi teistmoodi oli midagi üllatavate jaoks. Ajastus oli väga hea, see on justkui lapsed lähevad magama ja unejuttu on vaja, et selline rahulik, ühtlane, mitte väga terav, mitte palju vägivalda, mitte palju igasuguseid selliseid keelatud asju, selline korralik, soliidne rahu, turvalisust ja euro tulevikku tekitav. Nagu väikeseks punamütsikese muinasjutt oleks kuulnud lihtsalt, kus on nagu reeglid enam-vähem oleks võinud arvata, kuhumaani välja tüürib. Et kuri hunt figureerib ka aeg-ajalt No punamütsikese muinasjutt on muidugi väga vägivaldne see, et sellega ei tasu kindlasti mitte võrrelda, aga, aga mingisugune nõukogude multifilm küll jah. Siiliks Andres Kasekamp Ma ei tea, mis selle kohta nii väga öelda, et seal olid küll mingid eredad momendid, mida kristlikud demokraadid iseseisvuspartei pakkus, seal aga üld üldjoontes muidugi valitsuse esindajad olid kõige kõige rahulikumad ja ja pakkusid küll sellist kindlat visiooni tuleviku suhtes, mis on sama programmi jätkas praegu. Ja kui me jõuame selle debati juurde veel punktuaalselt, ei kuule mõningaid seal kõlanud väiteid ka, kas need valimised üldse praegu 2011. aasta riigikogu valimised on pakkunud teile välispoliitika ja julgeoleku ja kaitsepoliitika osas mingeid selliseid huvitavaid üllatusi on keegi pakkunud välja midagi, mille üleüldse pikemalt mõelda. Andres Kasekamp. Ehk on lühike vastus, aga ütleme, riigikaitse riigikaitse puhul on muidugi see, et Leo Kunnas kandideerib, tähendab see, et mitmed erakonnad on hakanud tema ideid omaks võtma. Et kui Leo oli selline üksikvõitleja alguses selle sõjaväestruktuuri, ütleme juhtimisstruktuuri põhiseaduse muutuse vastu võitleja siis mõned teised erakonnad on võtnud sellest ideest kinni ja pakuvad seda. Keskele on isamaa natuke liigub sinnapoole rohelised Eerik-Niiles Krossi juhtimisel samamoodi. Nii et see on üks uus element, mis on tulnud siis riigikaitse vaatevinklist, aga, aga välispoliitiliselt puhtalt. Mina ei ole küll väga palju täheldanud nurga taga, kuidas teiega on? Oli väga südantliigutav vaadata, kuivõrd üksmeelne on Keskerakond, Isamaaliit ja Reformierakond välispoliitilistel seisukohtadel Keskerakonna suhtumine Venemaasse, aga üsnagi palju sarnanema juba Isamaaliidu omaga, et et selles mõttes tõepoolest aastatepikkused üleskutsed sellele poliitikud peaksid olema üksmeelsete kaklusest hoiduma, on ilmselt keskerakonnale juba hakanud mõju avaldama väga selgelt, et n on selline väga, väga mahe ja läänelik diplomaat, kes on vist ilmselt viimasel hetkel hakanud avastama eesti valijate poolehoid on tõepoolest ohtlikult madal Keskerakonna jaoks. Nüüd peaks nagu välispoliitiline retoorika ka muutuma. Kas siin ei või olla nagu taust ja tagapõhi siiski see, et, et nii nagu ka tolles saates räägiti, et Eesti välispoliitika ongi nii-öelda mugavustsoonis ja võib-olla me olemegi antud ajahetkel ja olukorra sellises mugavas tsoonis, kus meil ei olegi vaja kellelegagi kuskil võidelda, kuskile pürgida enam ei, ei ole, kui ütleme siin võib-olla mingid aafrika riikide liidud ja nii edasi ja, ja noh, me olemegi elamegi nii-öelda päev korraga, vaatame, mida meile siis ümberkaudsed riigid, organisatsioonid toovad. Ehk ma saan selle koha peal ära kuulata, siis mida muuhulgas nimetas saates Marianne Mikko. Kui meie ametnikud istuvad Euroopa institutsioonides, siis 80 protsenti istuvast ajas on formaalne ja see on tõsine küsimus, et tõsi, me oleme kõikjal olemas, aga nüüd on küsimus, kus see meie sisu on sellel nii-öelda olen seal ja, ja see on teine asi, mille puhul mulle tundub, et üks väga selge töösuund, mis peaks olema meil kõikidel hingel, on see, et meie ametnikud valdaksid diplomaatiat ja tõstaksid käe seal, kus oleks vaja. Kas Eesti välispoliitika on liiga passiivne, praegu mahurmada? Kõigepealt ma ei oleks üleüldse nõus Marianne Mikko ka, kui ta paigutab selle meie töö Brüsselis välispoliitika olla. See ei ole välispoliitika, mis Brüsselist tehakse, maitse välispoliitikat puudutab ainult teatud ulatuses suuremas ulatuses puudutab see kõikvõimalike muude ministeeriumite, põllumajanduse, sotsiaalsisse, majandus-kommunikatsiooni ja nii edasi ja nii edasi tööd ja tegevust. Ning kui nüüd ütleme ka nende ministeeriumite inimesed on juba suutnud jõuda nii kaugele, et nad omal käel ja oma liinist suhteliselt normaalselt Brüsseliga teiste liikmesriikidega suhtlema, siis see on minu arust täitsa hea tulemus. Et ma usun, et Marianne Mikko selline väide või, või teemapüstitus oli suhteliselt meelevaldne ja võib-olla lähenes olukorrale natukene Euroopa Parlamendi vaatenurgast, tundmata hästi seda, mida tehakse ministrite nõukogus, mida tehakse komisjonis lähenedes võib-olla ka natukene sellisest humanitaari poliitika huvidega inimese vaatenurgast, kes väga hästi ei ole kursis ikkagi nende mittepoliitiliste valdkondadega. Ehk teisisõnu, ta kritiseeris pigem Europarlamendisaadikuid, kes ei tõsta kätt ja esimene, millega siis ametnike ja ametliku poliitikaga. Ei, eks ta ikka kritiseeris ametnikke ja ma olen täitsa nõus Vahuriga, et meelevaldselt, et see ei olnud päris õigustatud, aga eks see on alati olnud selline loosung, mitte ainult Eestis, aga aga mujalgi, et riik valitsusametnikud peavad olema aktiivsemad, rohkem nähtavad ja sellist üleskutset võib kohata ka teistes riikides, et ametnikud ei peaksid rohkem pingutama. Aga ma arvan, et need vähesed ametnikud, kes meil on, teevad päris tublisti tööd, eriti kui võrrelda mõne suurema riigiga, et kui meil on ametnikud, kes peavad tegema, katma valdkondi üksinda, mida teiste suurriikide puhul on võib-olla kolm, neli ametnikku samal samal kohal, nii et mina usun, et see etteheide oli natuke populistlik Nüüd tuleme siis kaugemale natukene ja vaatame Eesti välispoliitilist aktiivsust, et kas Eesti on hetkel välispoliitiliselt aktiivne, kas Eestil on võimalus, et kõigepealt alustame sellest, kas Eestil on võimalused olla välispoliitiliselt aktiivne olukorras, kus kus me oleme väga erinevatesse organisatsioonidesse integreerunud, kellel kõigil on või sageli on oma välispoliitika olemas? No ma usun, et me oleme aktiivne, kui ses küsimuse püstitus ilmselt eeldab seda, et me peaksime lippu kõrgel hoidma, seda lehvitama iga projekti juures ja seal on muidugi üks Euroopa Liidu häda, et miks tihtipeale on raske asjades kokku leppida. On see, et üksikud riigid teevad oma soolo või igaüks tahab oma, sellel lipu erineva projekti või algatuse külge panna. Aga ma ütleks, et selles mõttes Eesti ametnikud ei ole nagu võib-olla näiteks Leedu ametnikud, Leedu poliitikud või prantsuse poliitikud, kes iga igal juhul tahavad, et oma riik oleks ära markeeritud, et tähtsam on ikka ikka tulemas. Aga on selge, et poliitikud tahavad alati olla pildil. Kuidas tundub, kas on Eesti välispoliitika tegelikult mingeid mingeid asju, mis on tegemata praegu või kus Eesti välispoliitika ei ole aktiivne? Loomulikult on maailma poliitikas pikk nimekiri asju, kus Eesti ei ole üldse veel mitte midagi teinud, kus ta on teinud midagi äärmiselt marginaalset, kus ta astub ainult oma esimesi samme ja siis on teatud hulk asju, kus Eesti on noh, võiks öelda piisavalt või, või reaalselt aktiivne Eesti välispoliitikat, välisministeeriumit on tegelikult viimastel aastate jooksul kiputud ka natuke süüdistama selles, et ta on võib-olla liiga aktiivne igasugused saatkondade rajamise näiteks lähis idasse Aasiasse on teatud osa Eesti administratsiooni poolt tekitanud kriitikat leitud, et masu aeg, raha tuleb kokku hoida. Miks avada selliseid välispoliitika suundi nagu Lähis-Ida nagu india, nagu veel suurem saatkond Hiinasse. Kui samas võiks noh, näiteks suurendada kaubandusesindust Lätis. Et selles mõttes see ei ole ilmselt kunagi sellist olukorda, kus me oleksime lõplikult lõplikult rahul ja ütleme, et vot nüüd on täiesti paras sobiv välispoliitika. Ei ta olev vähene, ei ta ole suur, vaid kõik on just nii, nagu peab olema. Ma siiski leian, et tegelikult tegelikult Eesti peaks suhteliselt agressiivselt ikkagi laiendama seda oma välispoliitilist haaret ja, ja järk kergelt ikkagi võtma agendasse järjest rohkem tähelepanu sellistele piirkondadele, teemadele, millega võib-olla kunagi varem ajaloos isegi Eesti ei ole eriti tegelenud, no Aasiat ja Lähis-Ida, et ma peaksin muidugi eelkõige praegu praegu silmas ja noh, näiteks väga suurt kriitikat osaks saanud saatkonna asutamine Kairos praeguses situatsioonis vaadates olnud täiesti täiesti õige ja igati hädavajalik samm Seda enam, et Egiptuses peaaegu et aastaringselt viibib kuni 1000 turisti nii-öelda kogu aeg konstantselt. Seal üks seltskond olemas. Ja just nimelt siin ma tahaksingi tulla need vestlussaate negatiivse poole juurde ja osutada, et, et see saade läks täiesti külmalt mööda tervest reast väga olulistest teemadest mida mitte keegi ei maininud mitte poole sõnagagi. Seesama Lähis-Ida olukord, mida me näiteks teeme sellises olukorras, kui Egiptuse rahutuste lõpptulemuseks on suur ja suhteliselt äärmuslik mingisugune Araabia ühendus Euroopa Liidu külje all ühel hetkel. Ida-Aasias kujunevad olukorrad Hiina, Korea, USA sisemised arengud, see, kuidas, kuidas USA majandusolukord mõjub USA välispoliitilisele maailma poliitilise positsiooni. Saade läks sellest täiesti külmalt mööda, täpselt nagu need oleksid arengut Marsil. Meie teeksime välispoliitikat, veendud. Kas see saade vööri põhi põhiliselt Venemaa kohta, et see ei olnud maailmapoliitikasse, oli meie anda naabrusest ja põhiliselt Venemaa kohta. Räägime sellest Venemaa küsimuses ka hiljem ja, ja vaatame mõningaid näiteid, mida siis arvati ja millest räägiti. Aga kas see, et opositsioonipoliitikud tegelikult, kelle asi oleks olnudki ebamugavustsooni viia meie välisministrit, oli see lihtsalt nende jaoks ettevalmistamata teema või ettevalmistamata läbimõtlemata pool, et, et nad ei kritiseerinud valitsuse praegust poliitikat, nad ei toonud mängu just neid asju, kus, kus valitsus on, on aeglane ja kui hoopis tegutses. No ikka kritiseeriti, et need, kes olid agaramad opositsionäärid, olid Eerik-Niiles Krossi, Marianne Mikko, et nemad ikka püüdsid need väiksemad kristlikud demokraadid, iseseisvuspartei, neil oli ka oma kriitikaga, see oli niivõrd ütleme omapärane, et see ei jõudnud kohale. Aga jah, võib-olla ka selles, et näiteks kui sotsiaaldemokraatidel oleks Sven Mikser, siis oleks debatt hoopis teistsugune olnud, palju, palju sisulisem. Sven Mikser ei saa kõikides saadetes käia ja ootab oma saadet. Tuleme tagasi korraks sinna Euroopa liidu juurde, kuulame, mida ütles saates välisminister. Kõigepealt ma ütlen, et kindlasti Eesti on ennast Euroopa liidus kehtestanud, et, et ma ei ole nõus nende väidetega, et ei ole, et, et kui vaadata meie suhteliselt lühikest staaž Euroopa Liidu liikmena, siis ma arvan, et me oleme saavutanud tänaseks päris palju ja ja päris tugev autoriteedile. Välisminister kinkis endale lilled saates tunnistas loomulikult, et kõik on läinud hästi, oleme temaga nõus selle osas, et Eesti on saavutanud mõju ja kehtestanud nii-öelda autoriteedi siis või saavutanud autoriteedi Euroopa liidus. Kehtestama autoriteeti kõlab muidugi sellise hästi võimsa ja, ja võimuka loosungina, et et selles mõttes umbes Brüssel ja kõik teised liikmesriigid, värisege eestlased, eestlased on tulemas. See natukene meenutab muidugi Poola retoorikat praegusel ajal ja ka ju öeldud, et kogu idapartnerlust suhteid nende endiste nõukogu riikidega ei ole mitte niivõrd vaja selleks, et neid järje peale aidata, Euroopa liidule lähemale tuua, vaid selleks, et teha Poolat Euroopas tähtsamaks ja mõjuvõimsamaks. Nende brüsseli ütlejate. Muuseas, et, et selles mõttes ma muidugi jah ei rõhutaks nüüd seda enda kehtestamist niivõrd niivõrd, aga mida ma kindlasti peaksin oluliseks ja mis võib olla, kui nende välisministri sõnade taga peitub, on see, et see alguses väga selgelt olnud jagunemine nendeks nii-öelda uuteks ja vanadeks Euroopa liidu liikmesriikideks. Et see hakkab ilmselt tõepoolest järk-järgult kaduma ning nii Eestilt kui ka siis teistelt balti riikidelt Lätit, Leedut hakkab see uue liikmesriigi oreool nagu tasapisi ära haihtuma. Aga see on lihtsalt need ajafaktor, et tõesti, me oleme olnud seal juba juba mõni aasta või, või on seal nagu taga ka mõni noh, meie nii-öelda saavutusi töö. Me suudame ennast tõestada võrdväärsena vanade riikidega. Loomu loomulikult, et seal on mõlemad, et ajafaktor muidugi, aga, aga Eesti puhul oleks just see, et vastutus selle algse küsimusele, et meie kehtestamisest, et jah, et me ei saa selles organisatsioonis kehtestada kui sellisena, aga aga mis on oluline, et kujutleb saama, mõõta oma edu, on, kuidas meid vaadatakse väljaspoolt mis on eestimaine, mis on eesti reputatsioon nendes organisatsioonides, kas Eesti ametnikega võetakse tõsiselt ja ma arvan, et sellele me saame väga positiivselt vastata võrreldes mõne teise nõndanimetatud uue liikmesriigiga, et Eesti tööstiil eesti saavutused kõnelevad iseenesest. Aga on seda näha ka Euroopa liidu nii-öelda ametkonna sees, et me näeme siis piisavalt eestlasi juhtivatel kohtadel struktuurides on kasvõi näiteks Euroopa Liidu välisteenistus. Seda muidugi mitte, et aga see on kõikide uute liikmesriikide häda ja me oleme üks kõige väiksematest nendest, nii et loomulikult me oleme liiga vähe esindatud, aga see ei ole midagi erilist. Et see ei näita mitte seda, et meie diplomaadid või meie ametnikud ei oleks piisava pädevuse või tasemega, vaid seda, et me oleme väikesed, need kohad ei ole meie jaoks veel avanenud. No see tähendab, et seal on väga karm võistlus, et nende kohtadele pääseda väga kõrge pilotaaž ega poliitiline mäng. Ma tooksin siin kindlasti väga positiivse näitena selle, et nüüd see Euroopa Liidu, mis ta siis oli küberkaitse agentuur või ja et, et see projekt ikkagi lõpuks lahenes meie jaoks positiivselt ja otsustati ikkagi selle asutuse nii-öelda peakorter Eestisse tuua, selleks et teades, kuivõrd teravad ja rasked läbirääkimised selle taga olid ja kuivõrd ikkagi pingelised olid meie suhted Prantsusmaaga selle selle teema kontekstis võime me öelda, et jah, tõepoolest me tulime nagu sellisest olulisest teemast võitjatena ja, ja meile hea tulemusega välja ja seda loomulikult soovi korral tõlgendamise korral võib ka siis nii-öelda kehtestamiseks nimetada. Aga kas me teame mõnda projekti või teete teie, kus sarnases olukorras on Eesti siiski alla jäänud, pidanud alla vanduma, sest noh, me oleme väikesed, meile saab nii-öelda poliitilise mänguga ära teha. No muidugi, me ei saanud selle kogu küberkaitse keskuse meie agentuuri endale, et infrastruktuur jäi Prantsusmaale. Ehk et nii-öelda meie oma IT-inimesed kannatavad poolikuid Aga aga ma arvan, et see kaalutlus oli ikad. Parem see poolik võit, kui, kui täielik kaotus. Vahepeal lahendus, mis pakuti, mis õhus oli, et kogu agentuur jääb ikkagi Prantsusmaale, eestlane saab peadirektoriks ja siis sõidab ka. Kus iganes Prantsusmaa asetsema teada, kas praegu on üldse võimalik ka sellele valitsusele midagi Euroopa liidu suunaliselt just ette heita, on, jäävad mingid asjad tegemata, mis puudutab just Euroopa Liitu, kus oleks võinud riik kas täituda, käituda, nutikamalt, käituda targemalt, saavutada mingeid paremaid positsioone. Vahemere piirkonnas võiks Eesti muidugi rohkem initsiatiive näidata eriti ka nüüd, kui me vaatame seda, mis seal ikkagi toimumas on. Millegipärast see on jäänud kuidagi nagu väga-väga meie tahaplaanile, kui niimoodi poliitilisest aspektist vaadata. Muidugi Vahuri on õige, aga see, et Eesti läks üle eurole selle aasta algul. Kindlasti on Eesti Eesti kuvandit tugevdanud ja näidanud neid eeskujuliku Euroopa Liidu liikmesriikidena. Nii et selles mõttes, kui valitsuse välispoliitikas midagi on õnnestunud, siis see just on olnud nii-öelda eurosuunaline siin siin nagu väga suuri küsimusi. Üks noh, selline opositsiooni ja koalitsiooni nii-öelda vahetsoonis olev tegelane ja sellest saate kontekstis eriti kummalises positsioonis selle pärast, et ta ei ole ka selle partei liige, siis ma räägin rohelistest ja, ja Eerik-Niiles Krossist ütles saates muuhulgas nii. Tähtis on tõesti otsida Eesti Nissi mitmel pool, aga enne seda on tähtis paika saada ikkagi see põhiline asi, et milline on siis meie omanäoline väärtuspoliitika välispoliitikas. Muuseas, kui me tuletame meelde valimiseelsed debatte ja jutte välispoliitikast üks neli-viis aastat tagasi, siis räägite ju sellest, et Eesti on see, kes Euroopa Liitu viib nii-öelda vene teadmist, nõu, haud, eks ole, kuidas venelastega suhelda, kas ta praegu näete, et Eesti on selles nišis ennast siis Euroopa liidus realiseerinud, kas me oleme nii-öelda Venemaa vahendajate, Vene suhete siis edendajad Euroopa liidus? Ma usun, et see ei ole tegelikult olnud kunagi meie eesmärk. Ma mäletan, kui Soome hakkas liituma Euroopa Liiduga, neil oli täpselt samasugune loosung. Nemad vähemalt üritasid siis osutada mingisuguse suhteliselt normaalselt toimiva Venemaa uurimise instituudi, et et oleks midagigi näidata, et Soome tõepoolest Venemaad tunneb. Nad ei oska isegi vene keelt eriti. Aga ma arvan, et see Venemaa tundja tund ja taotlus on meil vist hakanud nagu kaduma suhtlemises Euroopa Liiduga. Igasuguseid kõikvõimalikke muid projekte on ka olnud ja tegelikult on ikkagi nagu selline. Noh, kuidas ma ütlen Venemaa kui probleemi osutaja imago saanud ikkagi poolakate pärusmaaks, eelkõige kõiki teisi nähakse nii-öelda sellise Poola suuna kaasa kõndjatena. Eerik-Niiles Kross rääkis siin väärtuspoliitikast, et kas Eestil on nagu raskusi oma väärtuspoliitikast kinnipidamisega, kas see tekib ainult siis see väärtuspoliitika, kui kui lausesse mahub sõna Venemaa siis tundub, et tekib nagu konkreetne väärtuspoliitika. Ülejäänud olukordades on otsad lahtised. No muidugi seda võrdlust meie poliitika suhtes suurriikide suunas, siis selge, et noh, Hiina ja Venemaa võiksid olla ühel pulgal. Kui vaadata väärtuste seisukohast, aga kui me vaatame oma huvid, siis on asi hoopis hoopis teistsugune, et ühe ühe pooles räägime rohkem väärtustest, teisest mitte. Aga seal on nüüd midagi jällegi Eestile iseloomulik, et või omapärane kõikidel riikidel on oma välispoliitikas pidev, see on tasakaalu otsimine väärtuste ja huvide vahel ja alati peab kuidagi balansseerima nende kahe vahel, mõnikord kaldub rohkem väärtuste poole, mõnikord mõnes küsimuses huvide poole, aga see on igavene raske küsimus välispoliitikas. Vaata nüüd, kuidas näiteks kui me räägime sellest, mis praegu maailmas toimub Egiptuse rahutused, et kuidas Lääne-Euroopa riigid, USA peavad siin ka valima Ma väärtuste ja huvide vahel. Ühest küljest tahaks neid demonstrant toetada, et nad kodanikuühiskonna poolt reformide poolt, aga samas kogu aeg on mured, mis laiemad huvid Lähis-Idas. Stabiilsus, see hirm, et tuleb mingi islamistlik valitsus ja nii edasi, nii et see on lihtsalt näide sellest, et väga raske kuidagi eraldada, mis on tõsise huvi, et nad on läbi põimitud ja peab leidma sellise mõistliku tasakaalu, nendes kahes. Kahju, et väärtuspoliitikast ei räägitud sellest väga konkreetses nii-öelda indikaatorid, mis puudutab dalai-laama visiiti Eestisse seal, ükski erakond ei saanud avaldada oma oma seisukohta, kas nende juht peaks kohtuma dalai-laamaga või mitte. Hiina teemast muidugi täiesti vaikiti kogu saate jooksul ja tegelikult on Hiina muidugi see teema ja see olukord, kus Eesti loobus väärtuspõhisest poliitikast kohe taasiseseisvudes. Tegelikult need poliitilised otsused Hiina osas selle ühe Hiina poliitika järgimiseks langetati juba kevadel 91 veel enne, kui Eesti formaalselt taasiseseisvaks sai, seal taga oli loogika, et juhul kui Hiina peaks USAga sattuma mingisugusesse konflikti, Hiina-USA suhted halvenevad, võib tekkida olukord, kus Hiina hakkab vaikselt toetama Venemaad. Venemaa Baltikumi poliitikas. Vähemalt ei kritiseeri. Vaat sellel teemal mingites ÜRO otsustes või kuskil mujal kogudes hääletab Venemaa kas sarnaselt või vaikselt, toetab Venemaa. Et selles mõttes juba kevadel 91 Eesti juhid langetasid väga selge otsuse, et eesti poliitikaks Hiina suunas on see ühtse Hiina poliitika ja see on siiani jäänud sellisena. Ja täna on muidugi meie nii-öelda majandushuvi see, mis ütleb, et me jätkaks seda poliitikat. Jah, aga meil on üks hea näide, et kuidas oleks teisiti läinud, sest naaberriik Läti tegelikult tunnustas taiwani alguses ja mitu aastat 90.-te esimesel poolel ajas seda poliitikat tükk sai muidugi Taiwan'ilt otseselt rahalist toetust aga ta ei saanud väga kaua vastu pidada, sest ta sai aru, et erinevates rahvusvahelistes foorumites et Hiina oleks tema, mitte tema sõda on, ei ole tark. Läti isegi ju tegelikult taiwani otseselt ei tunnustanud, vaid Läti sõlmis Taiwan'iga konsulaarabilepingu ja sellest juba tegelikult piisas selleks. Hiina katkestas Lätiga teatud ajaks diplomaatilised suhted. Ja kui siis Läti taganes sellest konsulaarabilepingust, siis Hiina automaatselt jällegi taastas need suhted, nii et selles mõttes siin on nagu selline, nagu anglosaksid, armastavad öelda bad feeling. Et reageerime täpselt vastavalt olukorrale ilma igasuguste emotsioonideta, ilma igasuguste väärtust, et olukord on selline, tegutseme, nii, olukord muutub ka meie muudame oma tegevust. Kas see tähendab seda, et, et just seesama Nov hardseelings situatsioon oleks meil olnud vaja siis kui arutati nii-öelda seda Läänemere gaasijuhtme küsimust kas see jõudnud absoluutselt kordagi ka selles vene debatis või vene ümber käiva küsimuse juures arutelu alla, aga see kuulub täpselt sellesama valitsuse praegu, kes tööd lõpetab nii-öelda otsuse ja riigikogu otsuse juurde, et selle selle küsimusega mitte ennast siduda ja me teame väga hästi, mis Läänemere põhja tekib seesama toru ainult et jällegi noh, meie tahte vastu või, või, või, või nüüd meid kõrvale jätnud. Kas see oli üks selliseid suuremaid noh, nii-öelda tänavapoliitika tänavale mõistetavate poliitikad ajamise juures Eesti välispoliitilises maailmas, eksimus selle valitsuse jaoks? No ma olen siiski arvamusel, et, et see lõplik tulemus, mis nüüd selle gaasitoruga välja kukkus, on selles mõttes Eestile hea, et seda toru ei tulnud Eesti vetesse. See, et ta kulgeb nüüd seal, kus ta kulgeb osaliselt neutraalsetes vetes, osaliselt vist Soome mõttes on, on kindlasti Eestile julgeolekuliselt parem kui olukord, kus ta kulgeks meie vetes. Meil ei ole lihtsalt piisavalt võimekust, kõike seda toru ümber olevat piisaval määral kontrollida. Ja võimalused toru tekitab mingisuguseid ebameeldivusi on kindlasti oleks kindlasti olnud suurem siin meie pool kui, kui praeguses situatsioonis, aga, aga loomulikult lõppkokkuvõttes ei olnud Eestil võimet selle toru ehitamist peatada ja ja, ja see oli ilmselt ka üsnagi algusest peale selge, et surutakse läbi juba meist palju tugevamate jõudude poolt. No see on natukene minevikku asjades sorkides, aga, aga tol hetkel ju valitsus oli selle poolt või noh, tähendab kui valitsusele oli midagi otsustada, et kas anda noor Strimine luba mitte ehitamiseks, vaid uurimiseks Eesti vetes, mis ei ole kaugeltki mitte sama asi kui ehitamisluba. Ja, ja siis tekkis selline noh mitte lihtsalt meedias, aga konkreetselt siis valitsuse teise erakonna poolt suur surve ja kampaaniad täitsa nagu ust paugutada ei öelda, mis on lõpuks, mis juhtus. Kuigi noh, välispoliitiliselt minu meelest oleks olnud küll tol hetkel targem mitte seda teha, sest noh, need on seda tulemust näha, et see ei aidanud mitte midagi ja tegelikult ma ütleks seda, et see kahjustas pika pikaajaliselt meie meie huvesest pärast noh, kõik arvasid väljaspoolt, et me oleme russofoobia, eks ole. Ja siis, kui me proovisime tuua teisi argumente hiljem soomlastega rääkida, enne kui soomlased andsid selle loa, et tegelikult meil on siirad, tõsised keskkonnamured, siis keegi ei võtnud enam neid kuulda. Kahjuks siis keegi ei uskunud, et meie keskkonnamured on, on siirad, kõik vaatasid, et te olite nagu juba alustanud, te olete paranoilised Venemaa suhtes, sest olete näidanud ennast sellistena. Ja siis, kui meil olid minu meelest väga õigustatud tõsine mure keskkonna pärast, siis meid ei veetud enam kuulda oma varasema tegutsemise tõttu. Kas see on näide üldisest Eesti nii-öelda välispoliitikatasemest meie mõjuvõimust või, või mõjukusest, et väga paljud mängud käivad üle pea ükskõik mida Eesti ütleb, see tehakse nii või teisiti ära, sest noh, Euroopal, Kesk-Euroopal on näiteks energia või, või noh, nii-öelda gaasinälg sõna otseses mõttes. Me peame tihti nii-öelda lihtsalt alla vanduma ja pealt vaatama, kuidas aetakse meie ümbruses meie enda regioonis asju. No eks oleks ka selles mõttes liiga palju loota, et ülejäänud kõikide Euroopa riikide huvid langesid kokku Eesti huvidega. Nii et Eestil alati oleks võimalik nagu kaasa laulda ühisesse üks meelsesse häälekoori. Aga samas ei leia ma sugugi, et Eesti peaks jätma ütlemata välja oma oma seisukohti ja positsioone. Aga Andres mainis siin, et seda, seda russofoobia sõna, mis on nagu selline suur tont, mis on Eesti ja teiste balti riikide välispoliitikat ikka ikka kogu aeg kummutanud ja, ja, ja meile väga tundub, et, et justkui tahame väljaspoole sellise suure Russafoobi mulje ja, ja missis eeldab seda, et teised mõtlevad nagu kuidagi väga kardinaalselt erinevalt Venemaa suunal meiega võrreldes ja ja, ja kõikidele teistele, nagu avaneks pilt Venemaast palju parem meile anneta, siis selline äärmiselt negatiivne. Pigem kaldun arvama siiski seda, et siin on natukene võib-olla ja süüdi selline meie suhteliselt avatud ja otsekohene suhtlemismaneer lugedes siiski ka erinevaid erinevaid intervjuusid ja memosid selle kohta, mida on öeldud vestlustel teiste riikide diplomaatidega ka siis ka teistest riikidest, ka näiteks Norrast, Soomest, Rootsist, teistest Põhjamaadest tuleb väga palju samasuguseid seisukohti nagu Eestist noh, seda võib-olla ütleme niimoodi kenasti ilusti, siiralt, avameelselt otseselt välja nad oskavad seda peita mingisugusesse muusse konteksti paremini. Aga ma sugugi ei usu, et mõtleksime tema osas kardinaalselt erinevalt ja kuidagi isoleeritult võrreldes ülejäänud muu Euroopa ja meid ümbritsevat Euroopa riikidega. Ja ma võin sinuga selles selles nõustuda, et küsimus on selles, et kuidas meid, meid nähtaks, et ma usun, et meie ametnikud, seal on õigus, et meie ametnikud, meie ametlikud positsioonid ei ole sugugi russofoobset ja keskendu Venemaale, aga millegipärast on ikka jäänud see vana kuvand või stereotüüp meist vaid Baltidest laiemalt läänest, kes inimesed, kes ei ole väga tuttavad sellega, millega meie ametnikud IGA PÄEV tegelevad. Noh, kui lugeda rahvusvahelist meediat, siis Balti riigid ikka aati ühes lauses koos mingeid mingeid sündmus alati seotud aga millegipärast ja seda on meil lihtsalt raske raputada ära. Meie poliitika on püüdnud seda aastaid teha, sellepärast me oleme väga püüdnud olla niinimetatud head eurooplased ja minna kaasa nii palju kui võimalik selle põhijoonega ja mitte mitte niivõrd eristada, et et me ei oleks ainult selline ühe teema riik. Ja ma ei usu, et me oleme, aga, aga see on lihtsalt kuvand, mille vastu on vaja võidelda. Aga üks Ta lihtsalt nagu selline huvitav Venemaaga seotud nüanss, mis seal vestlusringi sellest teki tõsteti, oli piirilepingu küsimus ja see oli siis võib-olla selle saate nagu kõige tähelepanuväärsem ja uuem nüanss minu jaoks, et Enn Eesmaa keskerakonda esindades käis ka välja mõtte, et sellest piirilepingu probleemist välja tulemiseks initsiatiiv peab tulema Venemaa poolt. Siiamaani ikkagi Keskerakond on olnud seisukohal, et siis preambula lisamine piirilepingu ratifitseerimisotsusesse riigikogu poolt on olnud Eesti viga viga, mille tegelikult siis Eesti peaks ühel või teisel moel ise parandama kas siis ütleme, uus valitav riigikogu koosseis kuulutab sõlmitud lepingu tühiseks, alustatakse uusi läbirääkimisi või mis iganes, aga Keskerakond on nagu väga selgelt olnud seisukohal, et Eesti peab nagu enda tehtud vea parandama, nüüd esmaväljendas siis sellist vastupidist seisukohta mis oli palju lähemal, ütleme siin IRL-i väljendatud positsioonile. Ja tegelikult ikkagi õhku jäi lõppude lõpuks lahendamata see, see küsimus üles, et mis siis selle piirilepinguga lõpu ikkagi. Tule ja välisminister Paet ütles ju, et tema ei näe rohkem enam võimalusi, kust saab teha järeleandmisi, et me selle piiri asja ja küsimuse saaksime ükskord joonde aetud, kas see näitab seda, et tõesti, me oleme nii-öelda kõik otsad endalt juba käest ära, nüüd me oleme kõik selleks teinud, et lepingu hakkasime ja me olemegi nii-öelda oma paradigmad muutuda, et nüüd ongi otse siis jäme ots Venemaa käes ja nemad saavad midagi teha või, või me tegelikult saaksime ise veel aktiivselt siin suruda, ma ei tea, kasvõi läbi Euroopa Liidu nii-öelda üleüldise Venemaa poliitika survestada või, või kuskilt mujalt kaudu. Ma natukene tahaks spekuleerida siin ja tuua paralleeli just värskelt ratifitseeritud strateegiliste relvade piiramise uue lepinguga, mis ka siis mäletatavasti need Moskvas vajalikud allkirjad sai ja kui me meenutame, kuidas toimus ratifitseerimise protsess Venemaa parlamendi mõlemates kodades, siis ilmselt kõik, kes jälgisid, panid tähele, et parlament üritas sinna lisada ja vist ilmselt ka lisas sellesse ratifitseerimisotsusesse terve rea igasuguseid selliseid märkusi ja klausleid ja tähelepanekuid. Põhimõtteliselt mõte, et juhul ikkagi, kui Venemaa tahab rakette kasutada, peatav seda olema, õigus teha. Et sellise lihtsalt nii-öelda puu spekulatiivsed saame. Me ju ka nüüd selle case'i või kaaslase põhjal öelda Moskvale, et aga te olete ju samasuguse suure rahvusvahelise lepingu ratifitseerinud koos omapoolsete märkustega. Mille poolest siis need Eesti praktika piirilepingu osas teie praktikast strateegilised? Aga see oleks selle eriala nagu liivakasti mäng, eks ole, et, et üks tutistab teiste, teine viskab liiva silma, eks, aga kas me nii-öelda reaalselt nagu päriselus on meil mingi vahend, kas sundida Venemaad või meelitada Venemaad see piirilepingu asja ükskord lõpetama ehk korralikult ratifitseerima, allkirjastama, et kõik oleks korras olema? Ma ei usu. Venemaa jaoks need kohutav piin oleks juhul, kui ta selleks on vajalik poliitiline tahe olemas. Noh, seda saab näha ainult ütleme nüüd kui see on ainult eesti ja vene küsimus, siis mingit lahendust lähiajal ei ole. Aga no kui vaadata seda laiemas kontekstis, ma arvan, et siis mingisugune lootus on siiski olemas, sest Venemaa on selgelt võtnud suuna, et parandada suhteid USAga ja, ja Lääne-Euroopaga. Ja see trend viimase aasta-kahe jooksul pärast Gruusia sõda olnud positiivne ja noh, meil on see näide, kuidas ta on Poola rindel proovinud suhteid parandada ja siis see avab vähemalt selle potentsiaalse võimaluse, et kunagi siinkandis astutakse ka positiivsemad sammud kui, kui siiamaani seal muidugi lihtsalt lootus, et ma ei ütle, et see niimoodi läheb. Nii sinisilmne, aga, aga lihtsalt tahaks öelda, et meie piirlepingut võiks näha selle laiema Venemaa ja läänemaailmasuhete kontekstis. Et kas see on ka märk sellest, et Eesti on muutunud nagu rahulikumaks suhetes Venemaaga, et ära on kadunud ja ka siin debatti siis kolmapäevases saates ei mainitud kordagi seda vana klassikalist Eesti-Vene suhetes indikaatorlüke ehk presidendi auraha, et see selle olemine Moskvas või selle äratoomine, mis oli aasta ma julgeks öelda ikkagi aastaid-aastaid, Eesti välispoliitika, üks selliseid teravaid, vaid see on, kas see on kõne alt ära kadunud, enam sellest ei räägita üldse. Praegu vist tõesti väga palju sellest ei räägita, ei ole märganud. Aga selles mõttes ja saatejuhil, õigus, et ajaloo kuulus nende ajalootemaatikat, see oli saates, nagu on tahaplaanile jäänud ka see ajakirjanike foorum, kes sinna saate juurde nagu kuulus, paistis silma, sellise väga leebe ja madala profiililise suhtumisega iga ei üritanud, nagu väga omalt poolt ei vene maadega saates olnud poliitikuid ärritada. Kuulame ühe tsitaadi veel sellest saatest, mis on seotud Venemaaga ja seda, ütleb kaitseminister, IRL-i esindaja Jaak Aaviksoo. Aga kui me rahulikult käitume ja püüame omalt poolt aidata kaasa nendele positiivsetele trendidele, mis Venemaal siis ka olemas on, siis päeva lõpuks ma arvan, et ma olen veel midagi kasulikku ära teinud, laiali. Seda debatti, aga me ei saa isegi piirijärjekordi ära likvideeritud isi headest suhetest räägime, ehk teisisõnu tundus, kui ma ei oleks ennast sellel hetkel näpistanud, oleksin arvanud, et ma näen unda IRL-i inimesed ütlevad ka, et kõik on korras, ajame vaikselt ja targu asju, ei mingit jäikust. Siis Aaviksoo oli täiesti veendunud, et viisavabadus jah, kõik on korras, sellega Eestile ühtegi vastuväidet välispoliitiliselt selle osas Euroopa liidu kaudu ei ole ja, ja, ja nii nagu vaikselt peabki minema seal, selles parteis on ka tegelikult teatud põhimõtete aeg ümber. Kuidas teile tundub? No muidugi, Aaviksoo üldiselt võttis aga rahuliku tooni kogu selle debati ajal välja arvatud siis, kui ta paar korda seal lõpupoole ründas välisministrit ja mõned opositsiooniparteid ja minu meelest väga efektselt ründas, aga üldiselt Aaviksoo, mulle tundub, ongi selline, kes püüab jätta alati sellise stoilise mulje rahuliku stoilise mulje ja see on minu meelest valitsuses oleva kaitseministri puhul väga-väga sobiv, et kui IRL praegu oleks opositsioonis, teeks kampaaniat, siis kindlasti see tonaalsus oleks hoopis teistsugune. Aga kaitseministri puhul ja lõpuks ei aidanud meie, kes kuulame seda debatti, kindlasti välissaatkonnad kuulevad seda debatti, jälgivad, mida ministrid ütlevad, nad väljendavad ju valitsuse poliitikat, et ega nad ei saa midagi väga radikaalset. See oli tõsiselt kaitseminister, kritiseeris välisministrit vist ainult selles osas, et et Eesti välisesinduste ametnikud ei ole majanduslikus plaanis, võib olla väga aktiivsed ja ei toeta Eesti ettevõtteid nii palju, kui nad peaksid. See oli kõige teravam kriitika vist, mis, mis meelde jäi selles saates. Aga selline selline rahulik võistoiline olek, iseloomustabki nüüd nii-öelda Eesti välispoliitika, seda ühte paradigma lepimegi Venemaaga, et ongi nüüd siis selline Venemaa nagu ta on ja ja mis me ikka teha saame? Aaviksoo vist ei kuulu minu arust IRL-i sellisesse välispoliitilisse raskekahurväkke. Et ma muidugi jäin igatsema Marko Mihkelsoni ja tema tunduvalt Venemaa kriitilisemate avalduste järel, aga noh, teisest küljest oli saate temaatika ju mitte ainult välispoliitika, vaid ka kaitsekaitse ja julgeolekupoliitika. Aga noh, selles mõttes ei ole sugugi mitte mingisuguseks saladuseks, et Euroopas üldiselt ja ka Ameerika Ühendriikide mõjutuse tõttu võib-olla natuke vastumeelselt võib-olla natukene ka sellist ebakindlust tundes, aga ikkagi on hakatud kasutama sellist Venemaa suhtes oluliselt mahedamat mahedamat retoorikat, mis muidugi ei tähenda, et mõeldud mahedamalt. Aga siis valitakse nagu selliseid pehmemaid sõnu, et et kellelt siis veel, kui mitte kahelt valitsuse ministrit neid pehmeid sõnu kuulma peaks. Aga kas me oleks võinud või võiksime kuulda näiteks valitsuse ministritelt ka ka sellist juttu, nii nagu mu kui mälu mind ei peta, rääkisid kristlikud demokraadid, et, et, et on nii-öelda lihtne teha üks, üks raadiojaam ja hakata vabaduse ja demokraatia sõnumit levitama, et, et kas, kas meil on nagu mingi selline tööriist meie meie valduses olgu ükskõik kui diplomaatiline või, või kui äge see, see tööriist, et me saaksime nii-öelda Venemaal toimuvaid protsesse kuidagi natukenegi mõjutada? Kristlastele pole vist raadiojaama vaja, et sõnumit levitada, nendel on palju tugevamad jõud selle jaoks. Aga mis kusagil 90.-te alguses on tõepoolest olnud, ma usun ka päris ametlikku ütlemisest see, et me kuidagi sellist Vabaduse propagandat levitades, kas nüüd just tingimata raadiojaama kaudu, aga mingi muid kanaleid pidi muudame Venemaad, et me viime nakkuvene lasteni sellise õige vabaduse sõnum ja nad muutuvadki sellisteks venelasteks, nagu meil vaja on? Võib-olla jah, see ei ole praegu praegu päris see, mis Eesti Eesti taktikat vaadates kasulik oleks küll, aga näiteks gruusia kasutab seda praegu väga jõuliselt. Gruusias on avatud mitmeid venekeelseid tele- ja raadiojaamasid, mis siis levitavad nagu nii-öelda sellist vene keeles Gruusia seisukohalt lähtuvaid vaateid. Ameeriklased annavad satelliidid selleks ja, ja selline asi muidugi toimib küll jah, ainult teiste riikide poolt. Välisministeeriumit välisministrid kritiseeriti ka selle eest, et Eesti oleks juskui hüljanud oma aktiivsuse gruusia teemadel. Kuidas sellega nõustutakse? Eesti on praegu sama aktiivne Gruusia abiline, Gruusia nõustaja kui mõnda aega tagasi või samuti selline soojem suhtumine või läbisaamine Venemaaga, on ka seal eesti initsiatiivi nagu vähendanud ja ambitsioone maha tõmmanud. No ma usun, et Eesti ei ole nii käremeelne, kui ta oli varem, aga see ei tähenda, et Eesti tegutseks. Näide sellest oli just eelmine nädal, kui nüüd Vahuri teemad Avatiivse Euroopa Liidu idapartnerluse keskuse Tallinnas, mille direktor Vahur on, et see on nagu ma arvan, päris konkreetne näidet eestika ikka tegutseb, aga, aga jah, et see mitte vähemalt. Aga, aga ma arvan, et praktilises pragmaatilises suunas on neid projekte Gruusiaga rohkem kui iialgi varem. Ja Gruusia ikkagi jätkuvalt Eesti arengukoostöö prioriteet riik number üks ja minu arust Eesti saatkonna kohalolek ja üsnagi aktiivne tegevust pilissis ei, ei ole kasuks, ütleme mitte ainult Eesti suhetele Gruusiaga vaga väga paljud teised riigid tegelikult kasutavad ära Eesti sidemeid ja kontakte Gruusia osas, nii et ma olen ikkagi täiesti seda meelt, et Eesti on jätkuvalt väga tugev gruusia toetaja. Euroopa Liidu välispoliitika tuli ka korraks juttu alla ja Marianne Mikko arvas nii. Ja ma arvan, et Kätlin Ashton, kes seda välisministri rolli täidab, teeb seda päris hästi ja on alanud päris võimsalt. No selline lühike ja konkreetne tsitaat Katrin Ashton on kahtlemata ka Marianne Mikko ka nii-öelda maailmavaatekaaslased ja, ja, ja, ja selles mõttes võivad astuda ühte jalga, aga seal reaktsioon oli väga erinev, kuidas tegelikult hinnata, kui suur nagu panus on Eesti enda välispoliitikale, Euroopa Liidu välispoliitikasse, kas meil on meil nii-öelda olemas tegelikult reaalselt, et noh, ma ei tea, mõju, mõjutamisvõimalused või osalemine selles protsessis aktiivne? No ma usun, et ikkagi on teatud teemad, eriti Venemaa muidugi mille alaseid otsuseid langetades on ikkagi Euroopa liidule väga selge, et selles küsimuses on Eestile Balti riikidele Ida-Euroopa riikidel mingi oma positsioon, positsioon tuleb vähemalt ära kuulata ja nendega nendega rääkida ja nende käest küsida. Et see on, see on päris, päris selge. Muudes igasugustes välispoliitikasuundades, nüüd ütleme ma eesti mõju nüüd nii väga väga ei, vast ei rõhutaks. Aga kas on olemas mingi nii-öelda Baltimaade ühisrinne või Baltimaade nii-öelda ühismõju, et et me saame rääkida sellest, et meie välisministeerium pidevalt nii-öelda nendes küsimustes konsulteerib, suhtleb, lepib kokku ühisarvamust meie balti kolleegidega. Noh, see on võib-olla isegi laiem kui balti kolleegidega, et me ikka püüame Euroopa liidu sees põhjamaa kolleegidega läbi käia, nii et kui oleks ainult kolm balti riiki ega seal väga suurt mõju ei oleks Euroopa kontekstis, aga Põhjamaad on ka sellest aru saanud, et kui nad kaasavad Eestit, Lätit, Leedut, siis annab ka nende häälele suuremat kaalu ja mõju Euroopa liidus, nii et mina näen sellist rohkem Läänemere regiooni või põhjamaad pluss Balti riigid Euroopa liidus suuremat rolli mängimas ja noh, näiteks idapartnerlus on, on hea näide sellest, siis oli Rootsi Koos koos Poolaga ning ega selline ühtse välispoliitika tekitamine Euroopa Liidu tasandil ei ole sugugi mingisugune iseenesestmõistetav, väga kerge ülesanne ja ja siin kindlasti nüüd Ida-Euroopa riigid, Põhjamaad on need, kes on alati rääkinud ja öelnud, et Euroopa Liit peab nagu välispoliitikas ühtne olema ühtsete seisukohtadega esile tulema ja, ja tuleks ikkagi vältida seda, et Euroopa Liidu riigid välispoliitikas väga nii-öelda soleerivad või, või selliseid kahepoolseid diile teevad. Et see on kindlasti ka sõnum, mis Eesti üritab kogu aeg rääkida Brüsseli suunal. No kui me nüüd tuleme päris algusesse tagasi sinna, kus me hakkasime pihta, et kas oli midagi üllatavat, kas oli midagi uudset, siis mul on tunne, et ka pärast neid märtsi valimisi, tegelikult Eesti välispoliitikas, kui sellises mingeid uusi tuuli küll puhuma ei hakka, ükskõik siis milline on, on see valitsus, milline on koalitsioon. Sest uusi tuuli lihtsalt ei olegi. Välisminister kui välja arvata muidugi siis kristlike demokraatide raadio Narva piiripunkti lähedal. Välispoliitikas on stabiilsus muidugi iseenesest väärtus, aga välispoliitika tegemist alati häirib sündmused, sündmusi tuleb kogu aeg peale, noh näiteks kõik on üllatanud sellest, mis on Põhja-Aafrikas Lähis-Idas toimunud, esiteks Tuneesias ja Egiptuses ja keegi ei tea, kuhu see edasi viib. Nii et kuigi see võib näiliselt olla stabiilne. Ma arvan, et see, noh kui vaadata, kui vaatame mingi viie aastast tsüklit, et need ennustused, mida inimesed arvasid, et viis aastat tagasi on võib-olla kõige tähtsamad arengud ja ja piirkonnad, kus silma peal hoida, siis enamused ennustused muidugi täide täide ei läinud. Nii et kogu aeg tulevase asja juurde, mille ennustame küll, aga aga see ei ole ju võimalik kõike ennustada. Vist Vahur Made arvata, kas midagi muutub pärast uue riigikogu koosseisu valimist, uut valitsust või jääb kõik samaks. Kindlasti muutub, viis aastat on sellest piisavalt pikk, aeg-ajalt oleks oleks igasuguseid igasuguseid muutusi muutused, mis meile võib-olla ühel hetkel tunduvad selliste vähetähtsate ja mikroskoopilised tänav võivad aastate tagant tunduda väga oluliste muudatustena. Asjad, mis meile praegusel hetkel tunduvad ülimalt tähtsatena peaaegu et edasist kogu maailma ajalukku muututena võivad juba poole aasta pärast olla meie mälust kadunud, et et võib-olla tõesti ikkagi kristlikel demokraatidel on olemas kõige tugevam välispoliitiline relv. Ülekuulamise toimik number 162. Riigikogu valimiste eelne välis- ja kaitsepoliitikadebatt. Toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.