Siin me oleme peekia, Pedaru kell on kaks läbi üheksa minutit kõlas just Joy Division ja miks seda ütleb meie tänane saatekülaline Urmas Vadi, tere, Urmas. Tere kõlas sellepärast, et palusite kaasa võtta mõned muusikapalad ja siis ma otsisin välja midagi. Ja otseselt raske on. Ma ei ole küll mingi muusikainimene, aga, aga ma otsisin välja sellised palad, mida Ta võiks noh, ütleme näiteks tund aega järjest kuulata, et sellised lood, mis on nagu väga head lood. Sedasama Choidivisini lugu on seotud minu lavastusega, Rein Pakk otsib naist. Mis nüüd tuli Tartu uues teatris välja. Jaa jaa. See lugu on, on sellega noh, ütleme niimoodi. Mõtteliselt seotud. Nii et jah, ütleme see etendus, Rein Pakk otsib naist, no sellest me jõuame ka veel rääkida Urmas Vadiga madistada sel teemal, aga tahtsime küsida selle küsimuse, mis me küsisime ka kuulajate käest esimesel tunnil, et, et kuidas selle, kuidas sinul kogemus on, on selle kiitusega, et siin Rein Taagepera päris niukse meeldiv meeldivalt sellise sooja arvamuse sees kus ta, kus ta ühtlasi rääkis ka, et Eesti võiks siis jõuda Euroopa viie kõige hoolivama ja sõbraliku siis riigi sekka ühtlasi küsisime, et kas kuidas kuulata on, et kas, kas nende töökohtades jätkub seda sõbralikkust ja kiitust või ikkagi töö efektiivsuse keskselt ikkagi üldiselt juhitakse tähelepanu ikkagi puudujääkidele vigadele. Sest olgem ausad, aeg on raha ja ei ole mõtet kulutada, mõtet kulutada ja kuidas, kuidas sinu kogemus on seal natuke teistsuguse töökeskkonnaga ilmselt. Nojah, ma mõtlengi just selle peale, et minu nagu ei ülemusega, kolleegid vist ei ütle, et aeg on raha. Et ja ma ise ka ei ütle, et aeg on aeg ja raha on raha ja aga mis puutub siin sellesse mingisugusesse positiivsetesse tagasisidesse, siis siis mina olen küll seda tundnud. Ma olen saanud ikkagi mingitelt täiesti võõrastelt inimestelt. Mingit kiitust või noh, mitte selles suhtes, noh, oleneb, mis see kiitus on, eks ju kui keegi tuleb, laskub põlvili, hakkab su jalgu suudlema, et noh, see on lihtsalt tüütu või noh, et oleks, nüüd ei tea, aga, aga noh ütleme kui seal midagi sisulist, mis sulle endale korda läheb, noh näiteks sa oled kirjutanud mingisuguse teksti ja keegi räägib sulle, vot see tekst oli minu jaoks hästi oluline ja, ja tekitas mingeid mõtteid ja ja nii edasi ja nii edasi läks korda. Ühesõnaga siis mis on muidugi hästi oluline, sellepärast et noh, olgem ausad, eks me kõik ikkagi tahame tunda, et me oleme hoitud ja armastatud ja kõige andekamad ja kui keegi seda veel ütleb ka noh, siis on see väga hea. Ja ausalt öeldes see jutt, et, et keegi ei ütle midagi head ja meie, eestlased olemegi sellised, sellised nagu me oleme, mitte midagi ei ütle. Ja kui me ütleme, siis on ikka midagi väga halba. Ei arva seda sellepärast et mina ise küll nagu ütlen kõva häälega välja neid asju, mis minu jaoks nagu olulised on. Ei noh, ükskõik, kas ta on siis positiivne või negatiivne või lihtsalt mingi mingi asi, mida peab rääkima. Aga, aga võib-olla see on mingisugune selline stereotüüp, mida kantakse niimoodi, et umbes meie ei räägi midagi. Et noh, võib-olla mingites valdkondades näiteks tee-ehituses ei räägitud, küll sa oled ja panid selle augu kinni siit. Suurepärane töö, aga tegelikult miks mitte minu meelest võiks küll, iga igal pool võiks niimoodi tagasisidestada seda, mida inimesed teevad. See on hästi oluline asi, sest et miks me üldse mingeid asju teeme? Ja alati on selles mõttes kahjuks nagu, nagu kurvastama küll tähendab sind ja, ja võib-olla mõnda teist veel, et ikkagi paraku olen kokku puutunud küll väga palju selliste keskkondadega, kus seda kiitust on väga raske olnud kuulda ja, ja kui siis ikkagi väga-väga pika hambaga midagi, nagu öeldakse, teatakse, ollakse käidud ju noh, ütleme ülemuste poolt ollakse käidud ka koolitustel, eks ole, ja ja diakoolitusega Lotiveerima peab motiveerima, et mõelge ikkagi midagi välja, öelge, mis see siis nagu maksab. Aga ikkagi päris pika hambaga tuleb ja, või siis vahel tehakse siukest teatrit, aga noh loodame, et tegelik pilt, pilt ongi tõesti paremus. Sina muidugi Urmas Vadi, ma hakkan lugema siin neid, neid avalikke tunnustusi, mis sa oled saanud päris kadedaks teeb, et ühesõnaga, et kas sa, kas, kas seal on rahalised preemiad ka ikkagi tähendab muidugi seal kontol väga palju raha. No nii, kas lähme konkreetseks numbrite juurde, näiteks palju Friedebert Tuglase novelliauhinna eest ja palju Eesti Kultuurkapitali auhinna eest laureaadiks olemise eest üks siis novelli eest, kuidas me kõik reas niimoodi läheme, teine näidendi Peeter Volkonski viimane suudlus eest lisaks rahvusringhäälingu aastapreemia ETV stsenaristi aastapreemia, mis oli muidugi aastal 2005, need, ma arvan, see on juba laiaks löödud. See on kõik see positiivne tunnustus, mis sa oled saanud oma töö eest, aga kuidas sa sellise negatiivse kriitikaga hakkama saada, et noh, paratamatus on see, et ikka ilmub kuskil midagi, siis on kas netikommentaatorid, kes elavad ennast välja või siis loogiline, kui sa oled loomeinimene, siis sinu looming ei pruugi, eks ju, kõigile meeldida. Ega ei meeldigi ja ei pea tõesti meeldima, et noh, mis netikommentaaridesse puutub, siis ma neid põhimõtteliselt ei loe, mul naine vahest loeb. Aga siis ta lõpuks ütleb, et ära sina loe. Sest nad on nii jubedad, miks ma võiks neid lugeda, kui nad oleksid sellised, et noh, mina näiteks teen enda nime all Urmas Vadi nime all midagi, noh, mis ongi nagu avalik asi ja see ongi noh, ütelda kõikide kriitika objekt. Et miks mitte, avalda arvamust või ütle, mis on nagu öelda on seda ütleb mingisugune suvaline mingi nii-öelda tarkpea või kõiketeadja või mees Vilsandil või, või kuskilt Pärnust, et noh, mingisugune anonüümne. Siis siis ma ei oska sellega midagi peale hakata, et ma tahaks ikkagi teada, et noh, kes sa siis oled, kes sa seda ütled või ütle, mis su nimi on? Sest et ja, ja need on alati hästi salakavalad asjad, sest, et võib-olla keegi väga lähedane inimene, kes näiteks kade minu peale ma ei tea, kas mõned ikka on võib-olla natukene siis, et võib-olla nad tahavad väga nagu nadi sügavale mingit peenikest nõela torgata ja nad teavad väga täpselt, kuidas seda teha, sest nad on mulle kuskilt kuskil väga lähedal. Aga, aga nad kirjutavad, et nad on mees Pärnust, eks ju. Et siis siis noh, sellepärast ma nagu ei loe, et need võivad haiget teha. See, see ei ole nagu aus mäng minu meelest, et kui mina esinen oma nime all, siis kui sina oled juba netikommentaator, siis sina oled ka avaliku elu tegelane. Ja siis sa võiksid ka nagu oma nime all. Muidu sellesse negatiivses kriitikasse puutub, siis see on selge, et ega, ega kõik asjad nagu ei olegi mõeldud kõigile. Minu sõnum ongi inimestele niimoodi, et lugege ja vaadake, kuulake neid asju, mis teile meeldib ja neid on nagu maailmas on hästi palju asju, kõike ei jõua kuulata ja lugeda, et kui te leiate need asjad õlast, mis talle meeldib lugeda, tegelebki nende asjadega. Et mina nagu küll ei tegele sellega, et ütleks, et tulge kõik Tartu uude teatrisse vaatama minu lavastusi. Et need on suurepärased, et muidugi on suurepäraselt, aga, aga need ei pruugi teile meeldida ja, ja noh, see ongi täiesti okei, et otsige ise endale enda asjad õlasse. Ka järgmine muusikapala pruugib ja võib ja võib ka mitte kuulajatele meeldida, et meil on ootel Tõnu Tepandi Kiri kodukandist, miks sa selle loovale valisid? See on umbes sellest ajast, kui ma avastasin eesti pulki enda jaoks või noh, selliseid trubaduuriks ja Tõnu Tepandi on mulle alati väga meeldinud temas on mingisugune selline metsik hull jõud sees ja, ja kogu tema nendest tekstidest, mida ta siis esitab. Ja, ja ausalt öeldes, see tekst on ka selline, et sa nagunii nagu masendav, nii naljakas, et, et mulle sellised emotsioonid õudselt meeldivad, et mulle ei meeldi mingid sellised puhtad komöödiad või mingid õudused, aga, aga see on kuidagi selline hästi kummaline segu. Mulle. Ma võin seda lugu vist kuulatama, Eda tõesti tund aega järjest. Kiri kodukandist. Tere, kallis, sain su kirja kätte. Muliselt Rõõm lugeda sul kõik hästi läheb. Äri õitseb, lapsed on terved, aga tead, üks asi tundus imelik. Minu meelest eelmises kirjas küsisid, et mis meil siin uudist on, minu meelest ma juba vastasin, et ega meil ei ole ju midagi uudist, maakoht, kõik vanad noored on ära linn läinud, uudised on ju teil seal linnas ärinduse käisid juba teist korda. Siis ma hakkasin mõtlema, et ohu pimedam peab ikka meil ka mõni uudis olema. Ja ma siis hakkan neid siis nüüd kirja panema. Võtke sa mäletad seda naabrimutti paremalt poolt proroskiste. Vaata provoroskviston surnukuud, siis on ja. On surnud ka rauapoe suuremaks ümber ehitanud. Oma v õigus, tema on ka surnud juba tükk aega juba tükk aega. Aga on, nagu ta on, ei tea. Saal on nii, ta oli seal ja kalla. Reel on see lihtsalt närvi. Taolegi. Kuule, seal saadab neid ebaõnn. Lapsed, seal surevad jahtina omadus, mure. Aina natuur, Patki üksteise võidu, see on vist mingi eriline haigus. Arle sõitis lapsehoidja mees otsa ja tal on vigastatud. Oot, minu vana sõber Olle on lahti, las onu nüüd jälle see kui ta oma oma suures majas keset oma suurt viljaaeda keset oma suurt keset oma suurt vilja. Poole. Ehitasid nad sinna tootmisse voodis ja kui ma ei eksi, siis bensiinijaama, aga no ja kui nüüd veel tuli Leenast rääkida. Jah, raskemeelne. Nojah. Aga kaunis. Halloo? Üle kuu, optime lipu. Anders, hobune lõi svetkest ära, gaasitas, kas mäletad meie vaikuseminutit sel päeval Jendus? Mul siis veel on, keda tahad sa endale maa ja osta. Sina küll talusid kui mitte palju, siis ikkagi veel küll kõlblikke suvilaid, kuid hinnatõuse. Kuule, sa, Petra käib ülikoolis ja mulle tundub, nagu oli see eile mu v, aga ukse ott aeg on nüüd juba üheksanda aasta poisina purjeõlu, meie küll võtsime harvemini. Ja siis ka ainult palk. Näed sa küsisid kellegi kohta seal eraldi. A britt torkis verre. Olof Priit Torpis verre. Mahun surnud restina, aga maa on suur. Sees Vanawa surnud, Olga surnud, taastanud, kulunud. Kontrollime, tähendab, vanaema on surnud. Olga, surnud, taastanud surnud. Sedasi ja ongi kõik? Jah, kõik rohkem ei tule enam ühtegi uudist näinud. Nonii, sellega ma lõpetan. Soovin sulle kõike head, nagu see oli hästi. Ja ole ikka ja alati. See oli siis Tõnu pandikiri kodukandist ja me räägime multitalent mehega, kes seal näitekirjanik ja niisama kirjanik, lavastaja, stsenarist ja raadioajakirjanik. Nii et kui te, noh kui juhtub mingi selline ebaloomulik asi teie elus, et te olete sunnitud korra raadio kahe pealt ära keerama, siis vikerraadios on selline saade nagu kultuurikaja, mida Urmas Vadiga teeb, aga Urmas, sinu viimane kõige aktuaalsem või nagu Tõnule meeldib öelda, kuutsem teema on siis autorilavastus, Rein Pakk otsib naist ja kallid kuulajad, enne kui Urmas hakkab rääkima, mis täpselt siis on ja kuidas seal kõik see kulgeb, ma loeks ette ühe väikesed taadi, mis minu arust fantastiline, kuidas võtab kokku selle etenduse? Tegemist on romantilise komöödiaga, kust glamuur, suudlused, liftis, maasikad hulpima, šampanjaklaasis, piknik päikesetõusu ja lummava vaatega alla orgu on kadunud, jääb järgi vaid ühe mehe ja naise lugu. Palun, Urmas. Et siis, mis lugu on, Rein Pakk? Mina mäletan, Rein Pakk, noorte Rein Pakk, kuidas ta tõesti otsis naist ja, ja oli, oli hädas, noh, nagu ikka noored mehed, eks sihukeste asjadega ja mitte ainult mehed. Aga netist tegelikult Reinol on ju noh, läksime naine olemas olema, eks ole. Et mis need, eks ole, tehakse mis, mis need kunsti pähe nüüd tehakse? Nojah, vaat siin tulekski nagu kaks asja lahus hoida, üks on see elu, mida Reinbok niisama iga päev elab ja teine asi on siis see, et, et on ka näitleja ja ja ka tegelane, näidendi tegelane Reinbok ja mitte ainult Reinbok, vaid ka Helena Merzin. Et nad mõlemad on tegelased. Ja see on minu jaoks nagu see on hästi oluline aspekt on see, et et kuigi mõtlesin just, et tuleks nagu lahus hoida, see siis samamoodi, tegelikult ma tahaks öelda, et need asjad võikski olla koos. Et, et noh, ütleme näitleja mängiski justkui iseennast, seal on nagu üks hästi oluline vahe, et kui kui sa oled juba nii-öelda tegelaseks kirjeldatud, siis sa ei ole see Rein Pakk enam, kes sa oled elus, vaid sa oled ikkagi juba tegelane. Ja no nii-öelda näitlejad, aga aga miks see niimoodi on olnud või miks, miks see nii on? See, et ma olen natuke kuidagi väsinud sellest, et tulevad jälle mingid Johnid ja Smithid ja joovad, jäljendab viiskid ja ja vuntsid on neil kõigil ees ja istuvad eesti teatrilaval või noh, ükskõik mingid kuningad või noh, ükskõik kes siis eksju tekib nagu küsimus, et mis nad siin teevad, et miks nad, miks nad siin on see mingi vuntsidega jonn istub meil kuskil lava peal ja räägib enda juttu mingist Inglismaast, et miks, miks see nii on, et miks ei võiks olla tõepoolest Rein Pakk hoopiski siis räägiks, mis temaga toimub, et et minu jaoks teatri juures on hästi oluline asi kohalolu. Et oleks selline asi, et, et kui on üks koht, kus seda lugu mängitakse, et see olekski noh, kas siis noh, mõeldud juba kirjutamise hetkel selle koha peale või vähemalt see koht sobiks väga hästi. Ja ja oleks kirjutatud praegu sellel hetkel siia kultuuriruumi Eestisse rääkima nende inimestega, eestlastega, nende inimestega, kes siin elavad ja kes seda võiksid vaadata. Ja ka need tegelased oleks, ise mängiks iseennast. Et et see sümbioos selle tegelikkuse ja müstifikatsiooni vahel on minu jaoks hästi oluline, see loob sellise pinnase, et saab rääkida igasuguseid uskumatuid lugusid. Aga, aga see pinnas ise on nagu selline, et et kõik on usutav, sest Rein Pakk räägib ja heledam. Helena Merzini räägivad kuidas nende elus on läinud. Aga kas siin ei ole? On ju noh, nagu näiteid, eks ole, et selle kohta, et eestlane on tegelikult nagu, nagu ikkagi hädas või, või kimpus lausa selle nagu kunsti ja elu eraldamisega, et siin on kõik need Sofi Oksase nagu asjad, mis ja, või, või siis nii nagu nagu eile rääkis meile järjekordselt siis mille jah, et kuidas tema enda, mingeid nagu rolle kuskil linna, eks ole. Öeldakse talle, et kuule, ära aja seda abielu lõhki, mis tegelikult eks ole, on, on noh, selles teleetenduses, et, et need asjad on eestlastel vist nagu võib vist ammustest aegadest kuidagi nii hädas, et et kuidas see siis on need tegelik ja, ja seda sa jah, et mingis mõttes vist ja kui õigele vastuvõtlikule pinnale nagu pinnasele seda, nagu, nagu istutad seda seda oma mõtet ka, et, et, et seda on nagu lähemale siis mõju mingisugune mõju on, eks ole, vist parem sise. Ja noh, see ei ole nagu selline väga kainelt välja arvutatud selline laboratoorne protsess, et vot ma lisan siia nii palju seda toda, vaid et see on kuidagi nagu orgaaniline mõte või et ma tõesti nagu olen natuke sellisest teatritegemisest väsinud või, või selle vaatamisest noh, ma, ma ei taha üldse hakata rääkima mingisugusest uuest või vanast teatrist või kaasaegsest avangardist, teatrist või siis nagu traditsioonilisest, et see ei ole üldse see küsimus vaid et noh, see on mingi üleüldine küsimus, et mõnikord võivad need sonid olla väga asjakohased, meil siin Eestis, aga kui see on kuidagi nagu valdav siis minul tekib nagu mingi selline tunne, et minu ja selle, et see on vahel on mingisugune kaardine, millest ma pean ennast kuidagi läbi pressima ja jääb selline nagu Midagi sellist, sinu jutuga seoses tuleb mulle meelde, et üks mu sõber rääkis kunagi, ta oli soomes sellel ajal, kui olid need rikkad ja ilusad vist ja siis üks mingi meeskangelane oli seal käimas kohtus nende vaatajatega. See üks naine lihtsalt haaras tema temast ja siis ei oska soome keeles seda testi järgi, sõber tegi väga hästi seda, ära mine talle naiseks või tähendab, ära võta teda endale naiseks. Ta on üks igavene nõid. Ja noh, ongi, et nad on täiesti nagu meeleheitel, et issand, eks ju, mida te nüüd nende eluga peale hakata? Eks see näitab midagi küll, et noh, mis seisus see inimene siis on, kes seda ütleb või soovib, et midagi peab olema nagu valesti või või et noh, et, et ma ei taha öelda seda, et oh, et kunst ja kirjandus ongi selline lihtsalt tore meelelahutus ja ärge võtke seda tõsiselt. Aga noh, samas ikkagi, kui kui sa kuskil tänaval kahtlustad, et sulle tuleb mingisugune Joosep Toots vastu, eksju, ja siis peab ikka kuhugi arsti poole pöörduma. Aga kas ei ole, no siis ma ütlen, et noh, et see kunst on või noh, mis iganes kunst, eks ole, siis kuni seebiooperite asjadeni. Et selle kaudu võib-olla eestlane niisugune muidu nagu mina tea, niuke nagu tuim või, või niisugune olend saab siis nagu normaalselt vesistada, välja elada ja kogu oma emotsionaalse repertuaari nagu seal ära kasutada. Et kas, noh, võib-olla see igapäevane elu on lihtsalt nii, nagu ei võimalda. Vaat, üks asi, mida ma selle vein pakku asjaga ja kogu selle kohaloleku ja noh, Eesti konteksti ja kõige sellega mõtlen, tahakski tegelikult öelda kõige sellega, et meie elu on väga elamisväärne ja ilus, et see ongi täpselt selline, nagu me ise seda teeme. See on selline väga lihtne, aga minu meelest väga oluline mõte, et, et need, kõik, need asjad võivad nagu olemas olla siin ja praegu ka. Et et ma ei tea, noh, eks see võib-olla on mingisugune noh, mina ei tea, niisugune väljaelamine või mingi puudujääk inimestel, noh jumal seda teab igast inimeseni olemas, et aga, aga mina arvan, et mina enda nagu tekstide kõigega tahan öelda, et elu on lahe. Väga hea, seda on rõõm kuulda, kui sa lavastasid seda, Rein Pakk otsib naist etendust ja siis Reinbok mängib tegelast, kes on Rein Pakk, et ta ei ole siis ju tegelikult päris see, kes ta päriselus on, et kuidas siis Reinule oli see nagu rolli sisseelamine, et kas tal oli raske kehastuda või kerge, et kui palju need rollid siis roll ja siis päriselu erinevad. Noh, seda peaks muidugi Reinu käest küsima, aga ma arvan, et ega tal väga raske ei olnud, sellepärast et vein on mul hea sõber ja ma tean, kuidas ta näiteks räägib ja kuidas ta kõnerütm on ja kuidas lauseid moodustab, et ka selles osas ma tahtsin hästi hästi täpne olla, et see vastaks tema sellisele noh, mingi mõtetele või, või loogikale või on tõesti lausega mitte sellele, et aga noh, loomulikult see ei ole nagu Rein Pakk, kindlasti ma arvan, et ei kirjuta kõigele sellele alla, sest et noh, see lugu ei ole päris selline selline lihtne lookene, kus mees ja naine saavad kokku ja mõlgutavad mõtteid armastuse üle. Et et selles suhtes see, see ei ole jah. Kas romantikat ei ole seal? On muidugi on ma arvangi, et see ongi tegelikult romantiline komöödia. Aga? Mul on üks kõige kõige enam noh, müüb ka Hollywoodi toodangus, nende asjad. Ikka selle Hollywoodiga ongi selline asi, et, et noh, ma isegi natuke kartsin seda nagu välja öelda, et see on romantiline komöödia, sest enamjaolt on on romantilised komöödiad. Nende viga on see, et nad muutuvad kuidagi siirukiks. Et kuidagi kõik on nii ilus ja magusat lõpuks läheb nagu käest ära see asi. Et aga aga noh, tegelikult see romantiline komöödia võiks ju olla küll. Et noh, sest ikkagi tõesti kõik nagu soovime, et meil oleks keegi ja keegi hoiaks meid ja selline hästi lihtne asi, onju. Aga, aga see ei pea olema nagu labane ta pea nagu muutuma siirupiks ja, ja noh, ütleme mina kui kirjanik ei pea ka nagu peast põrunud Aga võid muutuda, muidugi. Kuulame vahepeal muusikat, siis räägime edasi ka sinu kirjaniku elustajates. Müts on ootamas Samgi öise Pigeden ades, miks see lugu? Sest mõned tüdrukud on suuremad kui teised, nii on aitäh. See oli mets ja me räägime kirjanik lavastaja, dramaturg Urmas Vadiga, räägime natuke kirjandusest, et mul mõtlesin sinu peale siis ka sinu raamatu kirjad, tädi Annele, mis siis eelmine aasta ilmus mille eest sa said, siis oled sa sellest ka mingi auhinna. Mida, kuidas see kahe silma vahele jäi? Korduvalt seda, et, et ja siis on veel vist vaieldud ette, et keegi ütles, et seal romaan, aga see ei ole romaani, mingeid siukseid asju, mis, mis sinu tagasiside on olnud seal? Sellega on ju ikkagi kiidetud enamasti? Nojah, on küll, jah. Aga noh, see küsimus. Žanrimääratlused on muidugi täiesti mingis mõttes niuke. Pseudoteema, või mulle tundub ka, et tänapäeval ikka enam ei peaks nagu sellega tegelema, et kas see on romaan või mitte, kuigi ma ise seal raamatus tegelen küll selle teemaga noh, ma ise olengi seal peategelane, Urmas Vadi. Võib-olla oleks paslik selle koha peal nagu öelda, et, et ma olen nagu kirjutanud päris palju nendest kunagi elanud inimestest Georg Otsast muusikali ja Voldo pandiste tipiste tõkkest ja ja ja seal tekib kohe nagu seesama küsimus, et et oi, et kuidas, et need ei ole ju need inimesed. Me tundsime neid ja see ei ole üldse see noh ja siis mina nagu ikka hakkan rääkimata, aga vaadake, et see on ikkagi kunst ja, ja see on nagu selline kunstitööde. Ja siis, et mis, mis, mis kunstitõde, et kui ikkagi sa ütled, et see inimene on Valdo Pant, siis ta, sa näitad, Valdo Pant ja tegelikult neile inimestele, kes seda väidavad, on nagu õigus, aga siis mingil hetkel mulle, kui väsisin ära, mõtlesin, ma enam ei kirjuta ühestki elanud inimesest, et kirjutan mingitest Ta just seoses Peeter Volkonski viimase suudlusega selle lavastusega. Ja ma mõtlesin, et ma kirjutangi näidendi Peeter Volkonskile ja Laura Petersonile kutsun nad ise mängima. Ja siis on koska isa kunagi ütles tantsule, et kas, kas ei ole piisavalt frantsa ei ole piisavalt Kavkalike ja siis ma mõtlesin, et see on nii ja mitte keegi ei saa öelda, et Peeter ei ole piisavalt Volkonskile. Ja noh, sealt edasi tuli ka Rein Pakk otsib naist, vahepeal tuligi välja see minu raamat kirjutati Annele, kas ma olen siis ise nii-öelda peategelane? Sest mulle tundus kuidagi õige, et kui ma olen võtnud mingite teiste inimeste elusid ja mingisugust lolli nalja võib-olla isegi teinud kuigi viimasel ajal ma üldse mingit nalja teha ei taha või noh, sellist nalja, nalja pärast, ega ma vist ei ole väga palju seda teinudki. Aga, aga et oleks aus siis, kui ma räägiksin iseendast ka Tekski noh, päris ausalt. Aga muidugi ka see on kirjandus ei ole nagu mingisugune dokumentalism ja seal mingisugused toimuvad ka mingid asjad, mis võib olla päriselus, ei toimu. Aga aga seal romaanis ma tegelen ka tõesti selle küsimusega, et et kuidas kirjutada tänapäeval romaani ja et see on nagu minu kui inimese kui kirjaniku ülim kohus kirjutada romaan, sest et sa võid kirjutada luule, kuku, sa võid kirjutada novellikogu, aga õige kirjanik oled sa siis, kui sa oled kirjutanud romaani. Nii väidab minu tegelane ja siis ma hakkangi kirjutama ja mul on üks tädi, on, kellele ma siis luban, et ma saadan, kirjutan talle kogu aeg ja luban, et ma saadan aasta jooksul talle kõik ilukirjandusliku materjali, mis ma olen kirjutanud. Ehk siis selle romaani kirjutati Annela sadanud ja esimesed kaks peatükki, mis siis üks asi on veel, et ma lubasin, et ma ei lõika selle aja jooksul juukseid. Mul olidki väga pikad juuksed päriselus ka. Ja siis siis ma lubasin. Tähendab seda ka veel, et, et ma olen hästi palju igasuguseid tellimustöid vastu võtnud ja siis ma luban, et ma enam ei võta neid vastu, ütlen kõigile ei, kirjutan kaks romaani peatüki ära, aga siis tuleb mulle meelde, et ma ikkagi ühe kogumiku jaoks lubasin ühe nagu novelli kirjutada veel. Aga kuna lubasin tädi Annele, et ma saadan kogu ilukirjandusliku materjali, siis saadan need ka ja siis lähebki niimoodi, et üks peatükk veel tuleb. Aga ülejäänud asjad ongi need novellid ja veel mingisugused nii-öelda tellimustööd, noh näiteks Selveri jõulukataloogi jutt ja mingid sellised laulupeo vahepildid, et ühesõnaga noh, selline selline kontseptsioon, milles ma lõpus siis nagu tõden, et tänapäeval ei saagi romaani kirjutada aega lihtsalt ei ole, elu ei võimalda. Jah, ma muide, kui sa rääkisid seda tegelastest kirjutamisest, kes on siis juba teispoolsesse lahkunud, et mul tekkis selline küsimus, et või sa kirjutasid selle stsenaariumi filmile kohtumine tundmatuga, eks, et kas siis tuli välja vestlustes mõnede vanade selliste telemaja tegelastega ka, et nad olid ikka nii pettunud ja kuidas saab seda kõike labastada ja said nagu sellist sajatamist ka? Ka mina telemajaga kokku ei puutunud, siis mina ei käinud seal, aga, aga ma tõesti kuulsin, mingeid inimesed olid solvunud või noh, see ongi selline asi, et kuidas siis inimesed loevad või vaatavad või võtavad vastu seda, et et kas nad võtavad vastu seda, kui noh, mängufilmi, mida see ilmselgelt oli, sellel ei olnud mingisugust soovi kellelegi halba nalja teha, et see oligi lihtsalt nagu noh mängufilm või siis nad näevadki seal mingisuguseid päriselt elanud inimesi võib-olla neid endid, et noh, ma ei oska nagu öelda, aga, aga ilmselgelt mingid inimesed tulid natukene solvunud küll. Tegelikult mul on sellest kahju, sest et ma ei taha öelda, et ise on lollid ja las kannatavad. Et mul on tõesti nagu tegelikult kahju, sest ma ise mõtlesin midagi muud. Aga noh, see ongi kuidagi kirjanduse ja kunsti ja kõigega, nii et sina võid mõelda. Aga, aga keegi mõtleb ikkagi hoopis midagi muud ja see on täiesti okei, see ongi tegelikult väga hea. Et sa ei läinud kuidagi või mis see motivatsioon nagu sul olid läinud nagu sihilikult mingit nagu, nagu püha rüvetatud pühadust rüvetanud ei läinud Jahnsule, et ühesõnaga Ütleme näiteks noh, seal filmis oli tegelenud, nad on Mati Talvik aga, aga ma võin rääkida, kuidas temast sai Mati Talvik, noh, ma kirjutasin. Mõtlesin, et kirjutatakse hästi äpartlikust kujust, kes nagu ei saanud tööga hakkama, ise on kuidagi ära pööranud ja ka kodune elu kõik nagu metsas tal siis saabuks tema pähe tulnukas, kes muudab ta teeb temast suurepärase saatejuhi ja teletöötaja. Ta nii mõtlesin, et mingil eriti lolli nime välja mõtlesin Matti Dilba. Noh, selline lollakas nimi ka nagu selline hästi kerglane nagu mingit lotsike või midagi sellist. Ja siis ühel hetkel mõtlesin, et aga kui nüüd on nagu muutunud noh, suurepäraseks teletegijaks, et siis ta võiks endale uue nime võtta. Ja siis ma mõtlesin, et tuhata võiks kuskilt kellelgi mingi põimsa luuletaja nime võtta, endale mõtlesin, et ta võiks võtta, noh seal filmis kolevaselt võiks jorbujatelt võtta, eks ju, kes seal on nagu raud ja nii edasi ja nii edasi. Siis on muidugi Heiti Talvik. Talvik on hea nimi. Aga see oli nii magus, see etet on Mati Talvik. Kuidagi saab nagu niimoodi kokku, et ma ei suutnud sellest nagu loobuda. Aga siis noh, see noh, käsikirjas on see niimoodi, aga kui sellest tehakse film ja kui Tiit Sukk mängib noh, väliselt väga sarnaselt Mati Talvikule või ta näebki selline välja kasutab mingisuguseid žeste, mida Mati Talvik teeb? Ta nimi on Mati Talvik, noh siis lähebki kuidagi nagu lumepall hakkab nagu veerema, aga noh, minu soov tõesti olnud kuidagi moti talvikut naeruvääristada. Minu meelest on tõesti huvitav tegelane. Urmas, sa tegid terve eelmise suvesaadet, keda sina viimati lugesid, kus siis kirjanikud rääkisid teiste kirjanike tekstidest, sa oled isekirjani? Sa tead kirjandusest palju ja tegeled sellega, oled kursis, et kui sa peaksid näiteks mõnele intelligentsile välismaalasele iseloomustama, et milline see Eesti kirjandus on praegu, et mis see hetkeseis on, mis selle olemus, mis suunad, et mis, mis ülevaatus annaks? Noh, see oleks nagu selline noh, hästi-hästi, pikk jutt, aga noh, kui võtta nagu hästi lühidalt kokku, siis ma ütleksin, et ongi hästi palju autoreid, kes kirjutavadki erinevalt mitte mingisuguseid selliseid ühtseid voolusid ega suundasid ei ola. Et noh, võib-olla tõepoolest see mingisugune elu loolisus noh, ma ei mõtle ainult seda, mingit biograafiaid, päevikuid, reisiraamatuid noh, mis, mis on tõesti hästi valdav. Aga ma tunnen, et noh, kas või enda tekstide puhul, et, et see on ka minu jaoks nagu läinud sellesse fiktsiooni või ilukirjandus ülaet. Võib-olla see on mingisugune selline selline asi, noh, see ei ole kindlasti mingi uus asi, aga võib-olla teda praegu on lihtsalt nagu rohkem näha, et see selline kontakt reaalse eluga või nende tegelastega on, on, on nagu suurem. Aga noh, ma ei oskaks seda nagu väga nagu üle toonitada, et noh, ikkagi peamine on see, et on hästi palju erinevaid autoreid, keda peakski siis vaatama ootama, erinevalt neid lugema, et, et ei saa nagu öelda, et meil on selliseid noh, ma ei tea, inimesed kes kirjutavad maaelust ja inimesed, kes kirjutavad linnaelust ja inimesed, kes kirjutavad kosmosest, eks. Mulle tundub, et, et niimoodi seda jagada ei saa, et võikski võtta siis noh, ütleme noh, mingid autorid luulest, roosast näitekirjandusest rääkida sedapidi Kuidas sulle selles osas tundub, et nagu kõik kirjutavad, et kõik ikkagi püüavad elu jooksul ühe raamatukese-ga hakkama saada, et kas seal siis mingi eluloomälestus või reisikiri või niisama mingi heietus, et et selline üleüldine üleüldine tendents, et kirjutatakse, aga palju? Ei, aga see ei ole keeruline, ei ole välja anda oma raamatut, eks iseasi, kas müübi midagi tagasi toob. Tihti sega isegi täitsa õnnestunud projekt olla, aga ikka kirjutatakse väga palju. Vot mulle ma olen nagu selles suhtes kaksipidisel arvamusel, et ühtepidi on just väga lahed, et ongi võimalik kirjutada, inimene kirjutab ära, mida ta mõtleb ja tunneb ja tõesti, ma ei ole siin nagu irooniline, see ongi hästi lahe, kui seda tehakse. Mis sellesse avaldamis puutub, siis näiteks raamatupoes noh, ja see on tõsi, on väga raske ringi käia, sest seal on hästi palju igasuguseid raamatuid ja selle, sest noh, ütleme et kui need sellised oma kirjastuslikud või, või noh, mis moel välja antud raamatut muutuvad nagu valdavaks või et noh, kus ei ole nagu noh, näiteks võib-olla huvitav tekst iseenesest, millest saaks nagu kuidagi hea teksti kirjutada. Sellel inimesel ei ole toimetajat olnud, kes oleks talle öelnud, et kuule, viska see välja, arenda seda mõtet, või, või kus inimene ise ei ole selle peale tulnud lihtsalt välja andnud ja veel väga isegi kujunduse teinud, mis on ka valdav sellistel puhkudel raamat näeb jube välja. Siis lõpuks tekibki selline noh, mingi selline kuhil, kui sa pead kaevuma, et leida seda, mida sa tõesti nagu vajad seda nagu head kirjandust või noh, seda, mida sa otsid. Ja, ja siis jääbki nagu inimestel tunne, et ah, kõik eesti kirjandus ongi pahn või kirjandus üldse on pahn, ma ei oska seal raamatupoest midagi leida. Ja samas ma räägin kohe endale vastu ka, et ega ma ei tahagi öelda, et kuskil peaks olema mingi tsensor, kes ütleb, et ei, sina maali ei kirjuta, noh, eks siin oma oli niida muru ära, et noh, see ongi nagu selline. Nii ja naa, jutt, aga, aga mõnikord küll tahaks, mõned raamatud ei ilmuks. Kas sa tooksid välja mõned oma, võib-olla viimaste aegade lemmikud või sellised leiud, et noh, tõesti särav teos, mida kuulaja võiks uurida ja lugeda. Praegu hakkasin lugema Dostojevski alandatud ja solvatud naise onu kunagi kinkis mulle terve sarja toste Jeskeid. Noh, need on need, kes eesti lõpust ilmunud. Seda tema naine ei, selle onu õde oli haiglasse toonud talle kunagi kuritöö ja karistuse. Onu istus seal pimedas ja luges seda. Ja siis ta sai sellest laste, kes sellise ülekülastuse ja oli nii hirmunud, et ühel hetkel ta tõi tervena, et ma ei tea, palju neid on mingi paarteist, raamatut Ta ütles, et nad, need on need sinu, mina olen sellele nagu väga õnnelik ja järjest ikkagi loen neid mingeid asju üle. No see ongi, et Dostojevski ongi minu jaoks üks nagu kõige vingem kirjanik. Uskumatu, kuidas ta nagu suudabki rääkida igas nagu ajas ja ta ikkagi ütleb inimese kohta nagu ikka väga-väga palju. Kuulame vahepeal muusikat, mida ütleb elu ja maailma kohtu, Ultima Thule lugu, muuseas, tahad öelda midagi selle kohta, miks sa valisid selle? Ei taha, las Ultima Thule räägib. Kui nad ükskord rao Keelel. Meil on viimased minutid Urmas Vadiga näit mis näide, näitekirjanik, kirjanik, lavastaja, stsenarist ja me tahame kuulajatele pakkuda. Võitlemist näitlemist asi ei ole üldse. Jah, ma olen koolis õppinud küll muidugi, et ma käisin pedagoogikaülikoolis raadiorežiid õppimas ja, ja, ja see raadiorilisee kassas välja näitejuhtide sellelt põhjalt ja tegelikult me tegime, ma arvan, et esimesed kaks aastat täpselt samu asju, nii et ikkagi mingid, et püüda ja lava peal ja lavastasin. Me mängisime, aga mulle ei ole kunagi näitamine meeldinud, minu meelest on see õudne, ma ei saa aru, kuidas nad lähevad nagu lava peale ja on seal kuidagi, et noh, mulle ma tunnen ennast nagu väga-väga halvasti, et on see avaliku üksioleku tunne, et, et noh, mina tunnen seda kohe väga või mulle ei meeldi see tunne. Ja kui hästi tunned sa vist ikkagi enda kodulinnas Tartus, sest et noh, sinna sa oled jäänud, üldiselt ikkagi tuleb noh, kõik peavad Tallina Tallinnasse ära, et kuidas, kuidas sul see Tallinna, Tartu ja üldse noh, ütleme see Tartu park on, et noh, on siin räägitud, et on mingi siis Tallinn on pealindis Tartu peaga linn, kuidas klišeed kehvad ja siis üks on, kus on võima ja teisel pool on siis vaid ütleme. Ei oska ka nendes kategooriates kuidagi kaasa rääkida. Et noh, mulle mulle nagu Tartu meeldib ja ja noh, ma olen elanud ka mingi seitse aastat Tallinnas vahepeal, kui ma siin just nimelt ülikoolis käisin ja ja ega mulle meeldib nagu siin ka, et siin ongi nagu Tartu puhul nagu miinused see, et et noh, seal näiteks mingisuguseid üritusi toimub vähem. Et noh, ikkagi on nagu see, et vaatad, et vot, läheks näiteks teatrisse seda asja vaatama. Aga ei viitsi näiteks sõita, sellepärast nagu läheks õhtul välja saaks, vaataks, aga moodi sõita ei taha. Noh, sellised noh, ja muidugi see asi ka, et enamus sõpru või tuttavaid vanast ajast on Tallinnasse tulnud. Aga, aga mina nagu tartus tunnen tõesti ennast paremini, sest on Tallinnaga seoses üks selline tunne. Et, et alati, kui ma Tallinnasse satun, tekib mul selline mõte, kust saada raha seal ja see on tõesti, see on isegi praegu niimoodi tartus, mul on täiesti rahulik olla, mõtle kunagi nii. Tartan Tallinnasse tulen, siis ma mõtlen, kust saada raha. Mul on raha, aga, aga see mõte tekib kogu aeg. Oled sa analüüsinud ka, et mis see on, kas on see nii-öelda pealinna kiirus äri? Ei tea, võib-olla on nagu see asi, et, et noh, siin inimesed, näod natuke paremini välja, nad kannavad nagu õigemaid riided ja nii edasi või või nad nagu läbivad õigemate inimestega. Noh, ma ei tea. Ma tegelikult seda ei usu, aga ma arvan, et see on jäänud sisse sellest ülikooliajast üürisime mingit korterit. Ja ikkagi alati oli nagu raha vähe või noh, midagi hullu ka ei olnud, aga võib-olla see selline tunne on sealt pari pärit. Aastal praegusel just seis on see Emajõe Ateena seal juba uputab, tõlge ka või ei? Ta ei ole unimaga, juude hakkab sellepärast, et jutud liiguvad, et hakkab uputama. Aitäh sulle, Urmas. Rõõm, et said aega ikkagi Tallinnasse tulla, hoolimata sellest, et hein alati see küsimus, kust saada raha. Sind painab.