See on raadio kaks, internet ergaks, punkt. Tere, head kodanikud. Ülekuulamine alustab. Riigikogu valimiste eel koonduvad ülekuulamiste toimikute vahele need teemad, mida arutatakse Eesti televisiooni valimisdebattide saadetes. Sellel nädalal kõmisevad ülekuulamiskambri seintel, sõnab haridus, kultuur ja integratsioon. Kuulamise toimik number 164. Riigikogu valimiste eelne kultuuri, hariduse ja integratsioonidebatt. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Tunnistaja number üks Kruusma Maarja amet Tallinna tehnikaülikooli biorobootika keskuse juhataja, professor. Tunnistaja number kaks Veidemann Rein amet Tallinna Ülikooli kultuuriloo professor, ajakirjanik, kirjanik. Tänase ülekuulamise fookus, nii nagu viimased nädalad valimiste eel on siis Eesti televisiooni eetris olnud teledebatil. Selle nädala teema oli haridusskulptuur ja integratsioon ja kuna seal üksikud julged seisukohad kõlasid ja mõned meist meil on siin olemas ka, siis alustame kohe laialisaatmise ja kinnipanemise ideedega, mis Kultuuriministeeriumit puudutas. Kindlasti on mingisugune hulk riikliga funktsiooni, mis jäävad alles, sõltumata sellest, et praegusest oluliselt suurema hulga raha saaks ära jagada samal põhimõttel, nagu seda jagatakse praegu Kultuurkapitali kaudu. Aga need ülejäänud jupid, mis ministeeriumist jääksid, oleks suurepäraselt liidetavad sinna Tõnis Lukase juhitava haridus ja teadusministeeriumi külge. Oluliselt suurendaks kulude kokkuhoidu, sidusust asjade vahel võtame näiteks kas või spordivaldkonna. Väga lihtne oleks koolisport ja saavutussport ühendada palju otstarbekamalt, kui see praegu on. Hajali asub aga jah, kultuuriinimesed loovad inimesed on võimelised oma asju palju suuremal määral ise otsustama, kui seda siiamaani on neile lubatud. Nad ei vaja valitsemist nii palju, kui neid praegu valitseda tahetakse. Rääkis Kaarel Tarand roheliste nimekirjas kandideeriv mees siis kultuuriministeeriumist ja soovis seda liita teiste ministeeriumite juurde. Rain Veideman, miks meil on vaja eraldiseisvat Kultuuriministeeriumi, Eesti vabariigis? No ma arvan, et see on sama staatuses ministeerium nagu meil on kaitseministeerium, nii et mul ei ole kunagi tekkinud kahtlust niisugusi ministeeriumi vajalikkusest Eesti vabariigis. Kui me peame silmas, et see on ainus koht siin maailmas, kus viljeldatakse kultuuri, mille ette panna sõna Eesti. Aga see iseenesest on selline provokatiivne ettepanek, milles ei ole midagi uut, see asi nimelt selles, et see kultuuriministeerium oli vist Peeter Oleski ministriks oleku ajal ja isegi Paul-Eerik Rummo igatses, Peeter Oleski ajal oli ta, kui ta oli minister, oli kahevaldkonnad haridus ja kultuuriminister, nii et selles mõttes ei ole midagi uut, seda on üritatud juba kord teha. Aga ma ei leia, et et sellest midagi eriti kasu tõuseb. Laagrist aparaadi küsimus. Nüüd on küsimus selles, kui ta tahetaks öelda, kultuurimist saavad jagamisega hakkama, saavad küll, aga me teame, missugused kired lõkkele löövad ja ja kuhu siis apelleerida, siis siis nad jäävadki kaklema oma prioriteetide ja, ja raha jagamist arbitraažiaugu kajaga lisada saab tekitada küll jah, selles mõttes muidugi võib-olla isegi olla. Sellest ministeeriumitest rääkides siis tegelikult selles debatis kõlas korraks ka selline väide, et Eestis on puudu teadusministeerium või vähemalt see võiks olemas olla, kas, kas on siis asjalood sellised, et Haridus-Teadusministeerium meil küll on olemas, aga teadusega seal väga ei tegeleta? Ma ei tea, mina isiklikult ei tunne puudust veel ühe ministeeriumi järgi, kus on veel ühed ametnikud ja veel ühed ametnikud, kes toetavad veel ühtesid ametnike ja mõtlevad veel igasuguseid reegleid välja ja siis tuleb mulle, see läheb kindlasti veel rohkem, siis mul hakkavad igasugust paberit tulevane haridusministeeriumis kui teadusministeeriumist ja aruandeid, mida me iga aasta täitma pean. Mida me kõik teinud olen. Et ma arvan, et see on lihtsalt niisugune administratiivne meede, et et kui midagi ei toimi, teeme uue ministeeriumi või siis paneme kaks ministeeriumid kokku, et tegelikult ilmselt õnnestub seda väga hästi ka ühe sellesama ministeeriumi Raavias hästi sättida. Ja, ja ma siiski sisuliselt ei arva, et teadust ja kõrgharidust saaks üldse omavahel lahutada, nii et selles mõttes ei poolda seda. See mõte ühesõnaga saab maha maetud, aga tuleme selle Kultuuriministeeriumile tagasi. Kas see, et, et ka seal kohe sellele ideele vastu ei pööratud või ei, ei alanud nii-öelda selline debatt või vastuvaidlemine sel teemal on lihtsalt tegelikult praeguse kultuuriministri töö kohta kriitika, et jah, põhimõtteliselt me näemegi, et kultuuriministeeriumiga midagi väga lahti. Ja ma arvan, et see ongi põhipõhjus, et see uuesti esile tuli. Nimelt näiteks mina olen kultuuriministeeriumis töötanud finantsnõunikuna aastatel 1995 kuni 98, kolm aastat ja ministriks oli Jaak Allik ja siis oli üldiselt levinud selline hoiak, et allikaks olla eluaegne kultuuriminister, sest teda sai suurepäraselt hakkama just nimelt selle kultuuri loomingulise poolega. Teiselt poolt oli ta väga hea administraator. Ja kolmandat poolt oli, ta oli tegelikult kultuurirahva eeskõneleja valitsuses. Ta oli väga jõuline ja, ja kaitses tegelikult just nimelt Kultuuriministeeriumi kaudu jagatavat eelarvelist raha. Seejuures muide ta hoidis väga selgelt lahus ja võitles selle eest, et et nii-öelda riiklik rahastamine ei langeks Kultuurkapitali peale, mis on, minu meelest on see vot, see on nüüd tegelikult Eesti riigi täielik jõuetus ja isegi ma ütleksin, hoolimatus, et Kultuurkapitali rahad on ikka mõeldud mitte nimelt betooni, mitte niivõrd info infrastruktuuri või taristu ehitamiseks, kuivõrd just nimelt loominguliste stipendiumide preemiate ühesõnaga, selle kultuuri sisulise poole toetamiseks, aga no nii me teame, et, et, et nüüd on läinud need suured objektide rahastamisest ka üle Kultuurkapitali. Aga siin on kohane üks arvamus ära kuulata, mida rääkis kultuuri ja, ja haridusteemalises saates osalenud justiitsminister. Kui me vaatame nüüd tulevikku, siis me peaks küll väga kriitilise pilguga vaatama, et kas me kirjutame nüüd programmidesse ja strateegiates ja kas valitsus hakkab tegema kaelamurdvat trikke selleks et ilmtingimata jälle mingit uut suurt hoonet ehitada või peaks ikkagi vanema rohkem raha ka sellesse loomeprotsessi, ehk siis et Kultuurkapitalist enam ei peaks maksma betooni täna seda ju tegelikult tehakse. Imede ime praegu Rain Veideman rääkis juttu, mis lubaks paigutada Reformierakonda. Ma tänan. Ma ei ütlegi, et reformierakonnas on ka väga palju mõistlikke mõtteid. Selles ei ole mingit kahtlust. Ja selle seisukohaga olen ma Rein Langiga ühte meelt, aga on selles, et et riik ei võta enda peale, ta nikerdab ikka siis neid suuri skulptuuri, taristu objekte nii-öelda jagada nende nende, nende loomised siis kultuurkapitali vahel ära. Põhimõtteliselt muidugi, kui seda Rein Langi jutu, nagu seal ma kuulasin eile õhtul, siis mulle esimesel sõnana tuli kohe meelde tähelühend või lühend ERM ehk Eesti Rahva muuseum ja mille ehitamine ei ole sugugi selge ja, ja mõned teised asutused ka, millest on räägitud, aga sellega on nüüd kõik pealseks teisele. Seal kindlasti mitte, ma loodan, et vist nii palju Euroopa rahasid Veldi jätkub, et saab nende abil Erni ehitada, aga lang tõi muide näiteks, et vaadake kumu ja ja, ja, ja mida veel, eks ole. Kuulge, mina olen 90. aastatel Riigikogu alguses riigikogu ja mäletan, kui Marika Valk sõelus erinevate poliitikute vahel, ta oli nagu, ma ei tea siis mingi antiikne kangelanna, kes rääkis erinevaid poliitikuid pehmeks, tegi tohutut lobitööd ja, ja missuguse higi ja vaevaga missuguste raskuste tõlget, ega see kumu lõpuks ikkagi valmis sai, ta läks õudsalt kalliks, läks muidugi poole kallimaks, kui algselt planeeritud oli tänu sellele, et seal Lasnamäe sisse murti, nii et noh, lang teisena nagu positiivseks näiteks, et aga ta unustas selle nii-öelda narratiivi stoori, mis sellega kaasnes ja seesama stoori on ju praegu Ermiga Kas põhimõtteliselt on mingil hetkel ka nii, et me peaksimegi tõmbama meie kultuuripoliitikasse joone vahele ja ütlema ühel hetkel praegu nüüd lepime kokku, aitab ehitamisest. Et vaatame natukene inimeste peale, kes nendes hoonetes peaks käima, kes sinna peaks hakkama sisuloome, kas sellist ühiskonnas mingit sellist kokkulepet oleks vaja? Oleks küll vaja, tähendab, tõmbame joone alla pärast seda, kui me saame ooperiteatri, vaat siis teeme mõneks ajaks joone all. Aga selle aja peale on esile kerkinud võib-olla mõned muud objektid, mida on vaja rajada mõni teater, eks ole, vajub kokku või on liiga kitsastes tingimustes hetkel ja, ja nii edasi, küllap neid objekte ju leiab ikka, et kellel praegu pole oma maja või kes tahaks uut maja, saad, kas ei oleks nii-öelda nagu libe tee, et okei, me lepime kokku, et pärast ooperit toomjoone alla sel ajal peale palun valmis, me leiame, et oot-oot, meil oleks ikka vaja veel seda, teist ja kolmandat ka saada. Või mis selle nimekirja võiksid kuuluda, siis? Ooper ERM tahaks sokutada sinna ka rahvusringhäälingut. Kas seal peaks olema veel midagi, mis meil oleks vaja valmis ehitada? Noh, rahvusringhäälingukoha pealt on mul täiesti selge seisukoht, seksin siia õue, võin panna, tähendab ma ei saa aru, miks nad seda sinna läksid, järgmine kord, kui te saatesse kutsuti, kahe või kolme aasta pärast, mina sinna taha küll tulema ei hakka. Nii et tegemist on ikka strateegilise kohaga ja minu meelest Eesti rahvusringstrateegiale koht on süda Tallinnas, kui ta on Eesti rahvusringhäälingu. Hüva soomlastel on ka Basilas, tähendab. No selles mõttes Tallinn on oma piir kõvasti avardanud, pole tonnil asumine. See selleks, olgu rahvusringhääling, kuulub ka nimekirja ooperis, rahvusringhääling, teatreid. Nad ei ole siiski selles suurusjärgus, ma ütleksin, millele riigi hammas peale ei hakka. Maarja te olete teadusmaailmas otsapidi väga tugevalt sees, kas, kas seal on nii-öelda vajadus betoon investeerimise järgi hetkel väga suur või, või kõik need institutsioonid mahuvad ära sinna? Kas sa pidid, ei jaksa raha kulutada, kui palju praegu olemas on? No näete, teadusrahadega on võib-olla see natuke eriline olukord teiste riikidega võrreldes, et infrastruktuuri on viimasel ajal jah väga palju investeeritud ja mitte meie endi raha, vaid just Euroopa tõukefondide raha on kõvasti sinna investeeritud. Ja vähemalt minu arvates on see süsteem praegu sedavõrra kööbakas, et hästi palju nüüd ilusaid maju, ilusaid laborid, mis on inimestes suhteliselt tühjad ja kus on väga hea aparatuur, mida tullakse siia mujaltki vaatama, et oo, põhjad masinatel on ainult hästi raske on leida inimesi, kes oskaksid masinaid kasutada ja nende masinatega teha tõsiselt head teadust. Ja ma usun küll, et noh, ma ei tea spetsiifiliselt kas Eesti teaduses on veel mõni rahvusringhääling jäänud või midagi sellist, millel on veel oma maja vaja, aga ülim aeg on see süsteem võib-olla isegi teistpidi kaldu teistpidi kiiva kiskuda, et hakata investeerima inimestesse, selle asemel, et toppida raha jah, sinna betoonia seadmetesse. Ühesõnaga, majadele tõesti tõmbame joone alla siin mõne aja pärast, aga näiteks on olemas tõepoolest riigi kustus seda mõtlen, et Eestis on riigi kohustus, ei ole siin kultuur, Vitali, vaid seal riigi kohustus toetada mingeid suuri programme, nagu on eesti keel ja kultuur, praegu üks programm on, aga no ta saab suhteliselt kesiselt kui silmas pidada suhet just nimelt seal teiste finantseerimisobjektidega. Vot niisugused programmid, see on, see selleni, vot see nüüd on, ei ole enam Mikk betooniga midagi pistmist, vastupidi just nimelt see puudutab nüüd selle seltskonna harimis nendele võimaluste loomist. Et, et neid inimesi tuleks, kes saavad hakkama nende moodsate laboritega ja seal olev aparatuuriga. Ja need inimesed siis kultuuriinimesed, kes näiteks kui me peame silmas vaimset kultuuri, siis seda, mida me loeme raamatutest või millega me suhe ajaloolised, et nendesse programmidesse tuleb investeerida. Ma toon konkreetse näite. See on eesti kirjanduse tõlkimine. No kuulge, sinust oleks massiivselt raam ei saa enne, me ei saa enne oma nobelisti kätte, kui, kui, kui Jaan Kross ei ole massiivselt tõlgitud maailma suurematesse keeltesse. Meenutan lihtsalt seda, et Anton Hansen Tammsaare omaenda rahaga laskis tõlkida oma teosed ja õnnetuseks jäigi selles mõttes tähelepanuta ilma nobelita, nii et see on üks tõeliselt riigi kultuuripoliitikakeskmeid, teine see on selle, ma nimetan seda siis metatekstide tootmiseks või loomiseks. Asi on selles, et selleks, et me praegu sündivat meie keskel sündivat kultuuri üldse oskaksime süstematiseerida, paigutada mingisse konteksti, meil peab olema ettekujutus nendest varasematest tekstidest. Näiteks no on täiesti, ma ütleksin, häbi, et Eesti suurmeestest kirjutavad soomlased, aga meie ise tähendab, kutsuks leti mõne niisuguse noore andeka inimese, ütleks, et siin on sulle aastapalk ja olgu kirjutatud sellest-tollest suurest kultuuritegelasest, poliitikust avaliku elu tegelasest, Tõnissonist homme või millalgi mõne päeva pärast. Me läheme Tõnissoni raamatu esitlusele, mille autoriks on Erkki Tuomioja. Aga mitte-eestlased. Või võtame Eesti kirjanikud, kunagi oli sari eesti kirjamehi. Kas meil on praegu 60. põlvkonna klassikute biograafiad, ei ole, Hando Runnel ei ole biograafiat, Kaplinski ei ole geograafiat, krossistegi biograafia, Juhani Salokannel, tähendab, need on konkreetsed näited sellest, kuhu tuleks tõepoolest nüüd nii-öelda investeerid, mis puudutab teadusprojektide, mul siin noor naisterahvas temast. Lisa me jõuame selle juurde hetke pärast, aga üldiselt Rein Veidemann, kui te vaatate nende valimisprogrammide peale, mille eest praegu ma ei ole vaadanud on siis, kui palju te kuulete ideid, selliseid, mis annab tunnistust, et võimule pürgijatele on nägemus olemas. Eesti tuuri keskkonna hea arendamise osas. Kulged. Käin raamatukogudes olen käinud nüüd viimasel ajal raamatukogudes esinemas ja ja teate baaris raamatukogus näiteks ma ütleksin, Kohila raamatukogu on, on lihtsalt super ja soovitan kõiki minna sinna, seal on Euroopa rahadega üles renoveeritud endine ait ja ta on lihtsalt, justkui me räägime nüüd majast räägime keskkond siis see on tõesti ilus. Olen käinud raamatukogudes, kus on väga vilets seis. Eile eile näiteks käisin Keila raamatukogus, no nad saavad küll lähiajal siiski oma ruumid vahetada, aga ma puudutan seda asja selle pärast, küsimus ei ole selles ümbruses või keskkonnas. Küsimus on selles, et näiteks valgu raamatu, kus, kus ma käisin ma tulin ära, mul oli nutt kurgus, valgu raamatukogu saab talle eraldatava raha eest tellida ainult ühe päevalehe raamatukokku ja see tegi pakkumise, tegi Eesti Päevaleht odavama pakkumisega kui Postimees, niisiis valgurahvas teda nii vähe jäänud, meil on teatavasti keset eestit suured mustad augud valgurahvas saab lugeda raamatut, kus ainult ühte ajalehte. Rääkimata sellest, et nad ei saa tellida siis piisavalt eesti algupärast kirjandust. Me elame selles mõttes imelise vaja, et iga nädal sünnib 20 algupärast teost. Niisugust kirjandusaega pole Eestis kunagi olnud. Et küsimus on selles, kuidas luua ligipääs nendele inimestele selle kirjanduse juurde. Mister Norra kuningriik. Ta ostab Norra Kuningriik, ostab raamatukogudele siis kirjastustelt Norra algupärast kirjandust, jagab raamatukogude laiali, mistõttu tiraažid tõusevad, mistõttu tiraaži pealt saab autor algupärase kirjanduse autor. Siis saab oma natuke rohkem sisse. Norra riik, eks ole, teatavaist ujub luga otse tiigis, eks ole, 100 korda rikkam kui mängijad täpselt nii, aga, aga võib-olla siin tulebki nii-öelda välja reformierakondlik idee, et tegeleme siis kultuuriga, kui raha tekib kuulakem, mida, mida lang selle kohta ütles? Kultuurisektorit saab loomulikult rohkem rahastada kui seda eelarveluba. Eelarve raha tuleb ikkagi majanduses, tuleb ettevõtlusest ja seepärast see kõlab võib-olla trafaretselt. Meie jaoks on muidugi majanduskeskkonna arendamine ikkagi selle järgneva nelja aasta prioriteet. Sealt tulevad ka vahendid, mida on võimalik ümber jagada ega kultuurile anda, ehk siis Kesk-Eestis, kus on must auk, polegi rohkem raha, kui ainult selle ühe ajalehele. Tellimiseks rong, nojah, kui ma algstuudiumis istunud, siis ma oleks oleks võib-olla vingimalt vastanute kolleeg Rein Langile, et see meenutab mulle seda, et ma haaran kabuuri järele. Kui ma kuulen sõna kultuur, esiteks, teiseks ma oleks vastanud viisakamalt talle. Et kolleeg Rein Rand. Ma olen sügavalt väsinud sellest majandusfetišism-ist ja majanduskeskusest. Esimene asi, mis ma kohe vastukaaluks ütleksin, kuulge ka majandus on kultuuri küsimus. Näiteks Eestis ei räägita üldse üldisemalt niisugusest kultuuri mõju moodusest, nagu näiteks ettevõtluskultuur, ettevõtlus, tuur, töökultuur, teadusskulptuur, muide siis kõik kõik, tegelikult kõik on kultuur, sealt hakkame pihta. Aga, aga räägitakse mingisugusest puhtast majandusest. Mina ütleksin, et see on täiesti vulgariseeritud marksism. Me oleme marksismi tagasi, ehk siis baas määrib pealt Reali seitse. Ma olen seda õppinud. Tuupinud 20 aastat on tuubitud mulle seda omal ajal pähe. Mina loodan, et martsismist lõpuks lahti saanud, sellest lihtsustatud käsi. Lang ütleb lihtsalt seda ja, ja Reformierakonna kultuuripoliitika platvorm, et kui meil ei ole raha, siis me ei saa seda. Raplamaailm, meil on raha, meil kaks protsenti SKT-st läheb kaitseministeeriumi haldusalasse, eks ole, me ei tea, mis seal rahaga pihta hakkad, tihti mingi sammas. Kultuurisammas tehti mälestussammas. See on kultuuriobjekt tegelikult ekskaitseminister. Kaitseministeerium finantseerib kultuuriline päele. Nojah, vaat siin, kui nüüd kultuuriinimestel oleks endale jäetud otsustada, eks ole nagu me siin omavahel praegu siin rääkisime, siis ma arvan, sedasamast poleks sellisena tulnud. No kultuur kahtlemata on maitseküsimus. Ei, ta on praegu väga selgelt kultuur, HC, mis jääb üle. Kuulge kõikides programmides viimane peatükk on kultuur. Mina paneks esimesel peatüki. Marje, kuidas teaduses lood on, kas kas teadus praegu ootab selle taga, et majanduses oleks tõusumajanduses oleks tulu, mida teadusesse investeerida? Teadlase probleem võib-olla mitte see, et ta ei saa ilma majanduseta nimega hakkama, vaid ma arvan, et see majanduse probleem et ta ei suuda teadustulemusi rakendada, et see majanduse ise ei tarbi seda teadust, mis, mis teadlased väljastavad, et kui ma nüüd seda väga lihtsustatult ütleks, kuidas teadus- ja majandus omavahel peaks koos või ütleme, siis me armastame rääkida innovatsioonist, et kuidas teadus ja innovatsioon peaksid koos ütlema, siis peaks olema niimoodi, et et me paneme raha teadusesse sisse ja teadus konverteeriks selle teadmisteks. Ja need teadmised peaksid võtma ettevõtjaid ja uuesti tagasi rahaks kommenteerima. Aga seal vahepeal see lüli natuke pool, sest mina teadlasena tunnen, et mul ei ole seda tõmbejõudu tihti majanduse poolt, kes tuleks ja ütleks, et mul on teie teadmisi vaja, ehkki olles ise nii ette ja kui olles ise teadlane, ma oskan seda pilti väga hästi mõlemalt poolt vaadata ja ma ei taha näpuga näidata, et alati need teised on süüdi, teadlased ise tegelikult süüdi. Kas siin on mingisugune nii-öelda riiklik programm puudu, mis, mis noh, nii-öelda Norra eeskujul ostaks seda teadmist ja levitaks seda teadmist siis ettevõtetest, mida teadlased Ma pean siinkohal käed üles tõstnud, mul ei ole mingisugust hõbekooli, millega seda probleemi ära tappa ja ütelda, et seda rohkem ei saa olema, kui me teeme nüüd nii ja naa, teeme uue ministeeriumi mingisuguse komisjoni kuhugi või paneme veel raha sisse või midagi sellist. Et pigem on see probleem, et inimesed ülikooli, sest ma arvan tegelikult tehnosiire, sest ma arvan, armastame rääkida, et see ei ole mitte niimoodi, et ma annan oma teadmised läbi luugi välja ja siis keegi ettevõtja tuleb ja võtab sealtsamast luugist, nüüd teadmiste konventeerib selle rahaks vaid tegelikult see teadmine peaks minema ülikoolist välja, kus inimestega. Et inimesed, kes saavad ülikoolis hea haridusega, lähevad ise, nad teevad need uued ettevõtjad loovad need töökohad ja selle teadmise, mis nad seal saavad, nad võtavad endaga kaasa, võtad seljakotiks, selga lähevad, panevad oma töölaua peal maha ja hakkavad nendega tööd tegema. No ma algul ta nüüd kasutasite väljendit hea hariduse, siis ma arvan, et läheme teise, võib-olla olulisema punkti juurde selles debatis, sest kultuuri küsimus noh, lahutada seda muidugi haridusküsimusest ei, ilmselt ei olegi nagu mõistlik ja ja kuidagi nagu tajutav. Aga kuulame ära, mida räägiti meile kõrghariduse koha pealt ka, et kas nii-öelda ligipääs kõrgharidusele, kui oluline see on ja milline osa sellest kõrgprobleemist eelkõige poliitikutele silma jääb ja siin võiks siis sotsiaaldemokraatlik lähenemine selle Peeter Kreitzberg. Palju tähtsam probleem muide on õppetoetuste probleem, sest Eesti üliõpilased teatavasti töötavad Euroopa liidus õppimise kõrvalt kõige rohkem ja tuleks garanteerida, et nad saaksid pühendada ennast ilusti õppimisele ja õpiks pool elu, nagu vanasti Tartu Ülikoolis õpiti. Tegelikult kaotab riik sellega väga palju ja me tegelikult ei hooli inimressursist piisavalt, nii et mittetasu mitte tasuta haridusel. Esimene probleem. Esimene probleem on ikkagi õppetoetuste. Kas see on esimene probleem, Maarja õppetoetuste probleem? Õppetoetuste probleeme on selles mõttes suur probleem, et ma arvan, et kui ma seda juttu kuulen, siis ilmselt selles osas vähemalt ma olen sotsiaaldemokraat, et, et ma arvan, et igal lapsel igal noorel peab olema alles haridusele ligi pääseda hoolimata sellest, milline on tema, on majanduslik olukord, et kas tema vanemad on rikkad või ei ole, et selles mõttes ma olen Peeter Kreitzbergi ka täiesti nõus. Aga võib-olla selle teine pool, millega ma ei ole nõus, on see, et, et Eesti üliõpilaset jah, nad töötajad tõesti väga palju teineteisest kest, väga õudne näha 25 aastast inimest, kes pole kunagi kordagi elus ühtegi päeva töötanud, et see on päris jube vaatepilt. Et ma arvan, et ülikoolid siin võib-olla ise peaksid olema oma õppekorralduses niivõrd paindlikud, et kui inimesed tahavad tööd, tööd teha ja ülikoolis samal ajal käia pärast ülikooli tagasi tulla, et neil peaks võimalus olema. Mare, kas üldse on olemas tänapäeval selles ülikoolikorralduses selles teaduses, mis on sobib olla tihedasti integreeritud majandusega, mis soovib elada nagu sellist orgaanilist elu mitte olla eemal ära kusagil teadus campuses, lihtsalt eraldiseisev. Kas tänapäeval on üldse olemas sellist head haridust, mis ei puutu kokku reaalse tööga, pidevalt? On on võimalik sellised igavesed üliõpilased, kes juurdavadki üksikute küsimuste kallal, ilma et et ta tegelikult teeks tööd sinna juurde? Mina, kes ma olen sellise rakendusteaduse esindaja siis, et kes on nagu rakendustele lähemal ja kus tulevad väljadest ja asjad, mis võiks olla majanduses rakendatavad, mina arvan, et tegelikult, et selline haridusmudel, kus inimene nagu Peeter Kreitzberg ütles, et käib pool elukoolis ja siis ta läheb välja, siis ta on valmis, ta hakkab midagi tegema, on need tänapäeva maailmas ei tööta. Et tänapäeva maailmas pigem peaks olema ülikond nii paindlik, et ta Ta soosib erinevaid elustiile ja erinevaid karjäärimudeleid ka selle, et ma lähen pärast keskkooli tööle, töötan viis aastat, vaata, mulle ei meeldi, Ma tulen ülikooli tagasi või või kõik räägivad siin demograafilisest probleemist, et meil on vähe lapsi, need sünnivad hilja, aga ülikoolid ka ei toeta mudelit, kus näiteks 20 aastased inimesed saavad, loovad perekonna ja selle kõrvalt näiteks õpivad kõik need sellised paindlikud mudelid, see tegelikult info-kommunikatsiooni ajastul, eriti ülikoolid, peaksid olema piisavalt nutikad, et selliseid lahendusi rakendada. Et see on konfliktiolukord, mida rohkem me soovime haritud tööjõuturul kiiresti efektiivselt hakkama saavaid inimesi, siis tegelikult me soovime vähem lapsi lapsi hiljem. Ja tegelikult me kogu aeg nomineerime seda välja, mis on meil probleem? Jah, see, see traditsiooniline karjäärimudel teeb seda tegelikult, et kui ma ülikooli lõpetan 25 aastaselt, ma lähen näiteks doktorantuuri ja selle lõpetanud 30 aastaselt ja siis ma ei ole valmis, siis ma olen, siis ma olen algaja, siis ma pean minema järeldoktoriks, siis ma hakkan nooremteaduriks ja ma neljakümneaastane, kui ma leian, et mul on hilja, ma pean ruttu-ruttu lapsega tegelema. Rain Veideman teie käest, need tudengid saavad kõik juba ette raudselt kolme, kes käivad tööl ja kes ei pühenda ennast koguajaga ülikooli. Ei, ma lihtsalt mõistan neid seda ja see praegu on selline olukord praegu muidugi ma näen, et see on üsna kurnav, kui nad peavad, noh ja, ja, aga ma leian, mina olen selles mõttes väga paindlik, peavad, me leiame kokkuleppel, ta saadab mulle meili, ütleb ma olen tööl, ma ei saagi lapsi eksamile tulla, kas me leiame teise variandi? Aga ma olen siin kolleeg Marju on ikka täiesti absoluutselt üks nõus, et paindlikkus on just nimelt meil on puudu sellest paindlikkusest. Ma toon ainult ühe väga värvika näite. Ma olen õppejõuks olnud ka Soomes Helsingi Ülikoolis käinud loengut pidada suuri loenguid, sissejuhatavat loengut lihtsalt kutsuti ühe niisuguse kursuse raames. Ja mul oli tõeliselt elamuslik näha suures auditooriumis, mis tõusis minu eest muidugi kõrgustesse, nagu need suured auditooriumid on, selleks pionaa oleks ja sinu hääl kaugemale jõuaks. Äkki ma vaatan? Ma ei räägi seda, et, et auditooriumis, kus oli umbes ligi 100 kuulajad, oli seal väikeste lastega väikeste lastega oli kuulama tulnud väga palju noori naisterahvaid. Vähe sellest kellelgi väikse üks oli lausa imik, selle tuli söögiaeg peale ja lihtsalt see ema kuulas mind, hakkas oma titte toitma ja kuidagi tekkis südame nii soojaks, nii inimlik. Mulle tundus kohe, et ma olen üks inimlikus keskkonnas, et et näe, tema kuulab mind, vahenditiaal saab teadmisi mingisuguseid ja, ja, ja samal ajal see tulevik on tema, tema tema süles. Nii ja samas Soomes, eks ole, teatavasti on ju tasuta kõrghariduse siinselt muudab selle sellise pereplaneerimise ja ülikoolihariduse omandamise märgatavalt lihtsam. Aga jah, aga seal on võrdlemisi karm süsteem selles mõttes, et seal hakkavad tohutud sõelad tööle pärast esimest teist ja üldiselt Soome suur probleem on see, et õpitakse väga kaua, tõesti, minnakse ka tööle ikkagi. Et ta päris nii roosa valgusena meile siia ei, ei paista ja nüüd on ka Soome hakanud kokku võtma nii et välismaised üliõpilased peavad hakkama maksma. Tähendab, vähemalt see debatt käib Soomes on mõni aeg tagasi, on käinud seal, ma ei tea, kas need otsused on teinud. Aga nüüd, mis puudutab, ütleme, meie Eestis, siis siis tõepoolest see töökogemus, see vajalik tõesti, ma näen ka väga palju niisuguseid mis mind häirib, väga palju vedelaid tüüpe, istumas auditooriumis, kes tõepoolest noh, ma ei ütleks seda, džiidi käed on, aga on näha, et nad on niisugused valgekesed nagu nagu noh mingit kokkupuudet eluga pole olnud, lihtsalt on sünnist peale kogu aeg olnud seal mingisuguses mingisuguses vati sees elanud ja, ja, ja tuleb ja, ja saab ja muidugi pere võimaldab seda, aga näiteks võib-olla see jällegi süüdistatakse mind, et ma olen mingi nõukogude aegne nõukogude aegne, ma olengi, aga et noh, et ma kuidagi ma idealiseerida, aga näiteks see kaks asja, mis mulle väga nüüd tagantjärele juba ise õppejõuna väga pika ajaloo õppejõud on olnud Tartu ja Tallinna ülikoolides, on mul see, et ma tahaks ikka sisseastumiseksamid taastada täies kindluses. Ma ise tegin kaks korda ülikooli esimest korda ei saanud siis see teist korda sai muss oli ilmne tahtmine see, et ma pean saama kõrghariduse ülikoolihariduse ja seetõttu ma Läksin uuesti tagasi seda taastada, selleks et siiski noh, selekteerida välja see potentsiaal ja mitte teha niisugust totaalse passi ülikooli, nagu ta meil nüüd kujunenud on ja teine asi on see, et et miks mitte töökogemust enne enne enne ma ei tea, kas nõuda, aga, aga siiski soosida. Töökogemusega tudengid on enamasti nõudlikumad, nad teavad, mida nad tahavad, nad oskavad nõuda õppejõud, nad oskavad paremini tagasisidet anda, sellepärast on mul töökogemustega tudengitega iseenesest lihtsam. Aga ma arvan, et see, mis professor Veideman siin praegu rääkis sõelad hakkavad mingisugusel hetkel tööle. Et kõik need paindlikud mudeleid ja kõik need on väga head ja need peavad olema, aga väga halb on, kui seda hakatakse tegema kvaliteedi arvelt. Et sa käid töö, sul ei ole aega, panen sulle selle kolme ära ja küll, eks ju. Tegelikult ei ole vahet, kes lõpetas selle ülikooli viie aastaga, mis seal, õpetajad selle 10 aastaga tähtis on see, et kui sa lõpetad, see haridus oleks täpselt sama hea, mis sa saad, et sulle seal ei tehta mingisuguseid järele üleandmise ja see on praegu see punkt, kus ma ise näen tihtilugu ülikoolid ei toimi õieti. Mulle tundub, et nende valimiste, nende riigikogu valimiste haridusteemalise debati kõige õnnestunum loosung ikkagi on tulnud IRL-ilt, sellepärast et kõige arutlevadki selle üle, et kas kõrgharidus siis tasuline või tasuta, see on läinud nagu väga hästi kaubaks. Kas see tegelikult on praegu Eesti hariduse peamine küsimus pakkuda tasuta kõrgharidustrend, mis te arvate? Ma ei saa sellest natuke haru mis nad on omavahel vaidlustes ka öelnud, et tegelikult on see lihtsalt mulje, et see on noh, valimislubaduse mull, mida räägitakse, et niisugust, seda tüüpi, et tasuta, see on edasiarendus teatavasti tol hetkel oli lapsesuu Lukas, kui teatas, et vaata, mida ta algul teatas, et et et hakata tagasi maksma alles pärast ülikooli lõpetanud mingi algidee, siis, siis nüüd oma erakonnas nagu öeldi, et Lucas on pingutanud üle, aga siis tulid äkki välja kõrghariduse loosungiga. Nii et ma ei ole siiamaani aru saanud. Mulle tundub, et see on mingisugune retooriline hüüatus või? Teie koalitsioonipartneri ju lausa ärritavalt suhtub sellesse ellu seinad tõesti on, see oli eristamise vajadus tegelikult Reformierakonnast ei midagi muud, ma leian Nagu ma ütlesin, vana, et inimesel peaks olema õigus või võimalus saada kõrgharidust hoolimata sellest, milline on tema majanduslik taust, kui tal on võimed ja tal on anded, siis ta peab saama need realiseerida, et selles mõttes mina olen alati pooldanud, et inimesed saaksid tasuta õppida. Aga ma arvan, et see, see fookus on nüüd sellel, et kõik inimesed saad pead ilmeraatia käima ülikoolis. See tegelikult võtab ära selle tähelepanu nendest järgmistest probleemidest, mis tulevad niimoodi, et see läheb siis sinna, ülikoolide saab selle tasuta hariduse, aga tegelikult küsimus on see, et milline see haridus on, mis kvaliteediks haridus on. Võtame need ilma rahata, maksame, maksame neile. Aga mis me neile anname? Mulle tuli meelde, miks on tehtud, asi on selles üliõpilasjääb drastiliselt vähemaks ja need kulud peale niikuinii pearahakulu rahanevad, kahanevad niikuinii, et seal on see nipp taga. Vaat nüüd ma sain pihta, aga tegelikult tulgu tõesti, ma olen sellega päri, on siin kolleegiga pärijad olgu tõesti tul kõik tõesti, aga siis jätku selles mõttes meile need sõelad, et me teisel kolmandal kursusel siis on ikka niimoodi, et enam ei saa edasi ja siis, kui sa tahad tõesti veel, vaat siis pead hakkama maksma või teine lahendus, mis on üleval olnud, muide, see kõikidele ülikooli astujatele kehtestaks sümboolne sümboolne õppemaks, mis on tõesti sümboolne, mis, mis ka vaesematest peredest või taustaga inimestel on jõukohane, aga mis lõppkokkuvõttes siiski kujuneb suhteliselt normaalseks rahaks, mida saab kasutada siis õppejõududele või, või üldse kogu selle kõrgharidussüsteemi rahastamiseks. Ja me oleme täna paar korda maininud sõna hariduse või kõrghariduse kvaliteet, kas on olemas mingi selline hea näide või või mingisugune tabel mingi indeks, mille osas me võime praegu öelda, et Eesti oma kõrgharidusega asub siin ja see on hea või halb, et, et kas me nii-öelda maailmatasemest jääme kõvasti alla? Mingisugust sellist ühte numbrit, millega öelda, et meie kvaliteet on kolm või viis või 7,9, seda ilmselt ei ole üks arv, mis on käinud nendest debattidest läbi ja natukene ka kirjandusest on see, et praegusel hetkel Eesti ülikoolides 14 protsenti õppejõukohtadest täidetakse reaalse konkursi alusel, ehk siis sellisel juhul, et kuulutatakse välja konkurss sellele kohale tõesti kandideerib rohkem kui üks inimene sisse reaalselt valitseja, et mõelge, tegevus on päris õudne, mida see tähendab, see tähendab seda Te, lähete sinna loengusse ja teie ees seisab õppejõud ja üheksal juhul 10-st seisab see lihtsalt sellepärast, et kedagi teist pole panna. Kui nii mõelda, siis see on päris kole, eks ju. Et ja me räägime siin õpilaste sellekteerimisest või tegelikult üliõpilaste sellekteerimisteks. Me peaksime nendest halbadest lahti saama. Head peaksid saama hea hariduse, aga õppejõudude selektsioon peaks samamoodi, ütleme, et õpetamine ei tohigi olla selline asi, mida ma siis teen, kui ma teadusrahasid ei õnnestunud taotleda ja siis ma kukun seal sellesse selles toiduahelas sinna madalamale astmele, siis ma laskun kõhuli nende õpperahade peale vaid vastupidi, õpetamine peaks olema privileeg, mille sa saad sellepärast et sealt kõigist kõige parem. Sa oled ausa konkursiga endale võitnud õiguse õpetada tudengeid mitte sellepärast, et sa muuks ei kõlba. Tahtsin aplodeerida, selles, asi on selles, et ma ise olen selle tähendab tõepoolest sa hakkad langema üha sügavamale huumuskihti, kui sa näiteks ei saa teadusgranti, ma olen kogu aeg saanutel kolm-neli aastat, aga nüüd kuna ma nii vananen, tõenäoliselt mul ei olnud enam piisavalt niisugust läbilöögi ideed, ma konkureeriksin ja ma jäin nüüd järgmises satsis jäima granti rahadest ilma, mis tähendab seda, et ma ei saanud doktorante võtta oma granti peale, mis tähendab seda, et ma ei saa väikest töörühmad ja sest tegelikult minu granti rahadest ma maksin teistele teaduritel noorde, mida, ühesõnaga tekkis minu minu ümber tekkis väike teadus monaad. Aga nüüd ma langesin ära, nüüd ma ainult õppejõud. Muidugi pean tõestama seda, et mul on õigusõpe, ma kirjutan ikka artikleid kogu aeg ja kogu aeg, mõtlen, kust saaks seda. Et avaldada, siis kolleeg teab, mida see tähendab, raadiokuulajad on, tähendab seda, et sa pead tingimata igal aasta saama vähemalt ühe artikli. Kas rahvusvahelise levikuga ajakiri, mida tsiteeritakse, see on, see on meie oma fantoomides on meie see kohutav elu, mida meie elame, teadus ja, ja siis haridusmaailmas. Teadus on, teadus on meie riigis küll konkurentsi kvaliteedipõhine, siiski suures osas on küll, et seal selektsioon tegelikult toimub üsna hästi, eks ju. Et kõige nõrgem lüli tegelikult ongi see kõrghariduse, lülisin teaduses, võib-olla need asjad isegi mulle ei meeldi, mina muideks Green seasta rahastit, ilm seal ja mul ei jää, mulle ei meeldi, see on ju minu meelest on, jalamaskid, on kindlasti see raha saama. See lohutas nurga. Aga, aga samas ei oskan öelda, milline teistsugune mehhanism peab olema kui selektsiooni kvaliteedipõhine mehhanism, et mulle meeldiks, ütles, et niisugune mehhanism, mis ütleks, et seal kvaliteedi põhina kruusme peab igal juhul raha saama, mis iganes ta teeks, eks ju. Aga noh, sellistest ei tehta. Aga. Seda, et, et oma ülikooli peale tagasi mõeldes, et ehk ma ikka võib-olla aasta-paar või, või mõne aasta veel kõlban, ütleme loengupidajad, sest et ma mäletan hästi, kui mina ülikooli läksin, seal lugesid kuuekümnendates eluaastast nagu minagi professorit, kes tungisid kohutavalt vanadele aga minust suu lahti ja ma vaatasin nende taga, kuigi nad võib-olla rääkisid klišeed, nad olid juba siin vana rasv, mida nad tegelikult sulatasid seal auditooriumid eest, aga aga see oli professor, kellest me olime kuulnud, tema luges, nüüd öeldakse, et tegelikult professorid ei peaks üldse lugema põhikursuselt, vaid antakse mõni assistendile, et las tema loeb, aga tegelikult nii kaotatakse ära just nimelt see järjepidevus. Ma arvan, teie mõlema õpilased võivad olla nüüd rõõmsalt täitekrundist ilma sellepärast et seetõttu jääb teid rohkem õpilasi. Ei, minu õpilased ei saa rõõmsad olla, sest ma teadsin alati 10-st kohast korraga, et ma olen selline tõsiselt selline konkurentsivõimeline ja ma taotlen raha, et kui ma siit ei saa, siis ma saan mujalt, siis ma ikkagi Eestis siis ma ikka õpetaja pole nende juures, mina olen. Eks ole lihtsalt minu, see positsioon on nii väike ja nii kitsasse puudutab ainult eesti kirjandust ja kultuuri. No kes seda. Konkurente ei saagi tekkida, aga maale, kus kohast ikkagi võtta neid konkurente siis nendele kohtadele, kui me, kui me teame, et ainult 14 protsenti on nii-öelda korralikud konkursid, kuskohast me võtame neid õppejõude? Ma ei tea, ausõna, ma ei tea, ma tõstan käed püsti. Ma ei tea, kust need inimesed tulevad kohe homme, see on jube valus probleem. Kas need inimesed on olemas? Põhimõtteliselt, ma arvan, praegu neid Eesti vabariigis ei ole olemas, et saada neid inimesi, see on selline kombineeritud ühest küljest oleks nüüd ise kasvatada, kasvatada, anda kõigepealt neile hea haridus, et osad neist jäävad ülikooli, osad lähevad välja ja teisest käest ma ei näe, mu kolleeg, võiksin minuga siin vaielda, kui ta tahab, aga ma ei näe muud võimalust, kus neid inimesi ka mujalt maailmast. No Rein Veidemanni asemel me ei saa inimesi Eesti kirjandust kirjandus saab soomlased. Kolmiine stange võiksid. Minu alal on see valik selles mõttes tunduvalt laiem, et mina, mina nädal aega tagasi palkasin endale professori Brasiiliast ja ta oleks võinud tulla ka Aafrikast või oleks võinud tulla Indiast ja ausalt öeldes ma olen jumala ükskõik, kust tuleb, peaasi, et ta oskab oma ala. Ta räägib korralikku inglise keelt, oskab inimesi õpetada ja silla reageerida. Kääride valimiste juurde tagasi ma arvan, kas praegu on riigil mingi selline programm, mis tõepoolest siis tooks nende 86 protsendi juhtumite jaoks ka siia professoreid kandideerima. On olemas Eesti teadusfondile on olemas mobiilitesse programm, mis on mõeldud tippteadlaste sissetoomiseks ja, ja Archimedes On olemas tooraprogramm, mis on samuti mõeldud tippteadlaste sissetoomiseks, aga, aga, aga on see lihtsalt, et ma ei teagi, milles, aga on, aga on selles, et asjad võtavad rohkem aega, kui sa oled mõelnud. No ma mõtlen, et sul on raha käes ja siis kõik tulevad sulle ukse taha. Aga see on tegelikult niisugune pikk protsess, et sa pead otsima ja vali. Aga kas meil on see suund paigas, kas me näeme praegu nende riigi püsinud riigikogu valimiste juures, sest sellest me räägime, kas, kas me näeme siin nagu seda kõrghariduse kvaliteedi mõõdupuud või seda küsimust, kas selle üle keegi? Ei, ma ei, ma absoluutselt ei näe seda, kui vaadata seda eilset debatti, siis ainuke siis, kes seda mainis, paaril korral oli Rein lang nii põhiharidusega ülikoolihariduse kontekstis, et siin käis ka läbi see jutt ei sisseastumiskatsetest esimesse klassi, kus tegelikult on seesama loogikat, neid katseid ei oleks vaevu, kõik koolid oleks ühtemoodi head, kui igal poolseks laps kvaliteetse hariduse siis ei kirjutaks ennast keegi kuhugi, Gonsiori tänava saun sisse, eks ju? Resümee Eriksin selle osa sellega, et, et tõepoolest igasugune kool algab õpetajast tähendab ikka väga tähtis on just nimelt ja see tähendab seda, et me peame ka õpetajaid õppejõudusid, koolitame juba varakult ja Eesti puudutab näiteks humanitaarerialasid. Me siin praegu kolleegiga oleme erinevates tähendab tõepoolest, mis puudutab, ütleme, uusi tehnoloogiaid, loodusteadusi ja siis siis siis see mujalt õppejõudude toomise on on väga aktuaalne ja väga vajalik. Absoluutselt. Ma olen täiesti nõus. Kuna seal läheb see õpe niikuinii tasapisi üle inglisekeelsele. Kuigi kuigi üks väike kollane tuluke hakkab vilkuma, tähendab see tähendab seda, et ega erialased keeled hakkavad kokku sulama ja, ja, ja me ei saa lõpuks enam suhelda näiteks eesti keeles, kui me räägime mingisugusest, kas robotikast või niimoodi. Ühesõnaga, see on probleem, jätame selle kõrvale, mõtlesin, et ma olen kolleegiga absoluutselt nõus. Nüüd teine osa, mis puudutab humanitaarteadus Eesti kultuuri, Eesti kirjandust, eesti keelt, siis me siin välismaistele õppejõududele siiski väga loota või sellele professorile loota ei saa. Me võime tuua neid nii-öelda teatud kindlate loetava tsiklitega siia osta, neid tähendab püks loengutsükkel, aga me ei saa, ütleme, et nad aktsia põhiliselt Meie kaadri me peame saatma suutma seda ise siiski nii-öelda taastoota seda õppejõud kanda. Ja siin on väga tähtis just nimelt see, kui palju humanitaarainetes eesti kultuuri kirjanduse keele pealt läheb doktorantuuri ehk siis doktorantuuri kaudu. See tulevaste kaadrite õppejõud Ka kuidagi mu kõrvade vahel sõna raha sellepärast et muud moodi inimesi ei meelita. Ei kindlasti sellepärast, et praegu õppejõudude palgad on ülikoolides nii madalad ja see on ka üks põhjus, miks eesti keelt ja kirjandust õppiv inimene ei mõtle doktorantuuri minna tal on, ta saab kuskil mujal rohkem raha, kui ta töötab tõlgina või sekretärina või jumal teab kellena, eks ju. Selle asemel et minna doktorantuuri, kus ta näeb, et tema ees on korralik karjäärimudel teadlasena ja see kunagi hiljem toob talle piisavalt hea elatustaseme, et ta tahaks seda karjääri valida, mis on tegelikult ju väga strateegiline otsus, on ju, kas lähetatud kultuurivalid akadeemilise karjääri, mis valib midagi muud, et raha on niikuinii rohkem vaja, et see on nagu selge, sellele ei, ei vaidle mitte keegi vastu. Ka ühe tudengimaksumus Eestis on üks madalamaid Euroopasse, mis meie paneme praegu selleks, et meie lapsed saaksid hea kõrghariduse. See on tegelikult väga väike raha võrreldes näiteks ka muude Ida-Euroopa maadega, Ungari, Tšhehhi või, või rääkimata siis Lääne-Euroopas riikidest. Et loomulikult peab olema raha rohkem, aga teine küsimus on see, et, et Miseraalse peale hakatakse. No üks selle debati osa oli ka integratsiooni küsimus, kas Eesti kõrghariduses, teie enda kogemuse põhjal võib öelda, et on mingi selline integratsiooni lõhe sees, et on selge teatava kvaliteedi erinevus nende siis tudengite vahel, kes tulevad eestikeelsest koolist ja nende vahel, kes tulevad tänasest Vene keskkoolist ja gümnaasiumist Eestis. Ma ei tea, kuidas nende loodusteaduslike erialadega, see tähendab Tallinna Ülikoolis, kus mina õpetan, õpetan ka muuseas Katariina kolledžis, kuna mina olen üks vähestest veel selle põlvkonna inimestest, kes valdab vene keelt, oskab vene keelt sel tasemel, et ma suudan vene keeles lugeda loenguid ja see seltskond, muide, eestlasi jääb aina vähemaks, näiteks no minu tütar veel oskab, aga on terve põlvkond, uus põlvkond eestlasi, kellest enamus ei oska mitte mõhkugi vene keelt rääkida. Ja me elame samal ajal suure Venemaa kõrval, mis seal veel aastatuhandeks vähemalt kindlasti sinna, see on üks asi. Nii et siin nendele vene keskkonnast tulnutele eesti kultuuri nii-öelda üleminekukorras vene keeles lugeda, see on päris päris niisugune. Päris hea kogemus, sellepärast et siin esimest korda tekib võimalus tegelikult kahe kultuuri võrdlemise kaudu kombata seda, mis on nende sügavamas nii-öelda elu tunnetuslikus ja, ja mentaalsel põhjal olemas ütlema seda, et see, mis on Eesti vabariigis toimunud viimase 10, on muidugi tohutu nende selle uue põlvkonna identiteedi lõhkumine, nad on tegelikult me assimileerisime neid praegu ja kõigepealt kakskeelsuse kaudu. Kusjuures ei ole välistatud, et väga suur osa eestlasi assimileerib ennast tegelikult ingliskeelsesse keskkonda kakaks keelsuse kaudu. Pärast läheb ülema ütleme seepeale, sest iga keele valdamine tähendab tegelikult mõtlemise ümberlülitamist, aga see on väga valuline protsess ja, ja paljudele kättesaamatu ja paljudele traumeeriv sellest kirjutas juba 88. aastal Mati Hint minu hea kolleeg, pärast seda saades peaaegu riikliku kurjategija tiitli, et ta näitas ära, mis tähendab tegelikult kakskeelsus psühholoogiliselt ühele inimesele, missugused mehhanismid seal kaasnevad ja mis tähendab seda, et et, et osa inimesed tegelikult kaotavad sellegi ära, mis nendel praegu. Aga põhimõtteliselt nii-öelda baaskvaliteetne tudengitel, kes, kes teile tulevad, on seal märgatav, noh ma viitan sellele nii-öelda venekeelse koolireformile, eks ole, mis, mis peaks lõppkokkuvõttes üle minema eesti keelele, et, et kas te näete seal vahet nende hariduses on, on mingid lüngad, puudujäägid saavad nad eesti keelega. Minu õpetamiskogemus ei ole ülikoolis üldse nii pikk, kui Reinol on tunduvalt lühem ja mul on nii eesti kui vene tudengid, ma ei näe nii väga tasemevahet nendes, aga mul on tunne, et vene tudengid võib-olla selle vahe, mis neil veel kord loengus puudu, et nad teevad tagasi sellega, et nad lihtsalt õpivad rohkem, nad on lihtsalt rindlikumad väga motiveeritud ja, ja, ja teine asi, mis mul on, näiteks olen tähele pandud, et nagu Rein ütles, et noh, need kollane tuli läheb põlema, mina kasutan ainult inglisekeelseid õppematerjale, sellepärast ma lihtsalt ei jõua seda eestikeelset terminoloogiat välja mõeldud, sest järgmine aasta on juba uus terminoloogia sammul inglisekeelset raamatut, mida ma kasutan. Et ma teen näiteks suulise eksami, sinna tuleb vene tudeng, siis ta küsib, et aga kas ma võin inglise keeles rääkida? Räägi, mis keeles tahad, ma oskan kuute keelt, et ma saan ikka aru, mis sa räägid. Järelikult on see keskkond tegelikult kolm või 40. Ja, ja ma arvan, et, et nii, et veel üks nagu vaatenurk sellele probleemile on see, et tegelikult, kui näiteks tehnikateadustes või loodusteadustes me läheksime näiteks rahvusvahelistele õppekavadele, siis venelased, eestivenelased peaksid ennast mitte mingil juhul originaalsena tunduma, kui tema kõrval on näiteks hiinlane hindu et siis ta on nii väga meie oma venelastega ühte ette. Aga ma arvan, et Venemaalt tulevad venelased, et miks me ei taha saada näiteks Eesti ülikoolidesse õppima inimesi Peterburist, Ukrainast, Valgevenest või kust iganes. Jah, täpselt ma olen käinud õpetamas nii Peterburi ülikoolis kui ka Moskva ülikoolis ja märkan suure niisuguse rõõmuga, missugune, missugune tuur tegelikult oli, küsivad, missugused oleks võimalused. Kas nendes on seal seal, need saadetakse siia ja, ja tõesti, nad on valmis maksma mistahes õppemaksu, kui on olemas huvi või nende vanematel on see, et nad, et see on prestiižne, tähendab, et nad õpivad siin näiteks Eesti Eesti vabariigis või Eestis või mõnes teises balti balti riigis. Nii et et see, mis puudutab kogu seda integratsiooni, noh see on väga libe tee ja muidugi kui me siin hakkame arutama, sest me võime sattuda riigi vaenlaste nimekirja kohe, aga üks üks probleem, mis oli, mis jäeti tegemata, oli see kõigepealt jäetakse pidevalt kõrvale see ajalooliselt erakordselt unikaalne seisund, mis on tabanud eestlasi 91. aastal, et, et nad said oma riigi ja nendel kunagi ajaloos pole olnud võimalust seista silmitsi oma riigis, kolmandikku rahvakesi ei räägi, emakeel on nende eesti keelt teatavasti meie valitsejad, sakslased moodustasid 0,5 0,7 protsenti rahvastikust parimal juhul 1,1 protsenti, mitte rohkem ja kogu aeg läbi ajaloo ja nii olid ka nende vene valitsejatega 19., isegi venestamise ajal ei jõudnud, Eesti vabariik sai valmis ja siia jäi tegelikult ainult seitse kuni 10 protsenti venelastest, ühtäkki on venekeelset elanikkonda kolmandik lausa peaga klaavidena asustanud ennast keelelist enklaavi täna siis Ida-Virumaal ja nii edasi. Ajalooliselt täiesti unikaalne kogemus, järelikult me välja töötama ka siis teatud sellele kogemusele vastavad nii-öelda üleminekuvormid või, või, või kohanemisvorm, miljon vaja kohaneda. Aga tõepoolest, kui ma kuulsin eile Rein Langi, oli seal Rein Lang või kes seal ütles, et et kuulge, et algul ei saa niimoodi, et me Rootsis hakkaksime looma rootsikeelse võsa põlve Sudaanis, Sudaani, Sudaani kooli. Ma olen eestlane, aga ma tundsin ennast solvatuna, see on absoluutselt väga selge hoiak selles mõttes, et et see on teisejärguline rahvas ja et ja meie dikteerime niisamuti kahjuks ka haridusminister Lukase retoorikast on seda tunda umbes, et see oleks nendele endile kasu. Aga kui me hakkame seda asja avama nii-öelda üksi tasandit ja siis me näeme, kui palju keerulisi probleeme selle kokku põrkavad, kaasa arvatud muidugi väga teravalt ideoloogilised, mida nende vanemad tänu sellele survele üle kannavad oma lastele, aga see on nii tohutu pikk temaatika, aga selle keerulisus ei tahe, ei taheta tunnistada, ikka võtame kirve kätte. Küll see kirves töötas 15 aastat. Nüüd paneme selle viimase paugu, sest et vaata, ei, ei saanud hakkama, aga nüüd panen viimase paugu. Mare kas kuidagi oleks põhimõtteliselt olnud või oleks praegugi äkki veel võimalik ära kasutada seda olukorda, kus meil on nii suur vene kogukond? No kui me mõtleme näiteks tagasi, ma ei tunne ajalugu nii hästi kui Rein, aga ma olen nii palju, kui ma kuulen. Me räägime tagasi esimese vabariigi aegadest ja siis me oleme väga uhked selle üle, et me olime esimene riigist maailmas, kus oli juudi kultuuriautonoomia, et me olime nii tolerantsed, me andsime selline rahvusvahelise vähemusele võimaluse ja siis me oleme hästi uhked veel oma sibula venelaste üle seal Peipsi ääres vana olulist, et vaadake, milline kultuur saab olla kasvade säilida Eesti vabariigis, sest me oleme niivõrd tolerantne rahvas, et võib-olla Lätis, 10 50 aastat hiljem vaatame praegusel ajal peale 2000 52050, et neil oleks õigus öelda, et vaadake, me oleme olnud niivõrd tolerantne riik ja aidanud siin kasvatada näiteks täiesti oma oma erilist ainulaadset tõugu, mis on Euroopa venelane mida. Kellel oma koolisüsteem võimalus, võimalus? Ja aga kes sealsamas, kui jälle juutidega analoogiat tuua, sest juudid on ju väga hästi integreeritud Eesti ellu Eesti ühiskonda ja neil ei ole ka enamasti mingisuguseid keelebarjäär, aga selline lahe täiesti oma identiteet teediga venelane, kes on Eesti vabariigi kodanik ja Eesti riigile lojaalne, aga samas ta teab, et ta on venelane. Ja kujutage ette, milline tegelikult jõud see on, kui me tahame ida suuna suhelda, eks ju. Et meil on nagu selline vahelüli, millega me, millele siin juttu enne sellest, et kuidas saada näiteks Eesti koolidesse ülikoolidesse õppima inimesi Peter purist Moskvast kuskil mujal kui meil oleks selline vahelüli, kes vahendaks neid siia räägivad, ma olen ka venelane nagu sina, aga see riik on tõesti heaks saab hea hariduse ilmselt kuulataks rohkem, kui meid. Ülekuulamise toimik number 164. Riigikogu valimiste eelne kultuuri, hariduse ja integratsioonidebatt toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine. Nii on ja kaks.