Tere, lugupeetud kodanikud, ülekuulamine alustab. Vabariigi president pühendas oma aastapäeva kõnes üsna suure ja rõõmustama lõigu Eestis võrsunud kodanikuühiskonnale. Milline on kodanikuühiskonna seisukord Eesti vabariigis, tegelikult, sellele küsimusele otsib vastuseid tänane ülekuulamise toimik. Ülekuulamine. Ülekuulamise toimik number 165. Kodanikuühiskond. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Tunnistaja number üks haukanõmm Monika amet Eesti puuetega inimeste koja juhatuse esimene tunnistaja number kaks. Kübar Urmo amet Eesti mittetulundusühingute ja sihtasutuste liidu juhataja. President oma kõnes üsna suure osa ja mulle tundub ka olulise osa pühendas, siis ma ei tea, kuidas seda nii-öelda kodanikuühiskonna vabade ühenduste, vabade inimeste Seltsingutele ja nimetas, et see on teda rõõmustanud. Üllatunud Urmo Kübar. Üllatab see teid, et president alles nüüd üllatav vabaühenduste MTÜd inimeste seltsingud selline. Noh, seda ei saa kindlasti öelda, et teda nüüd alles nüüd see kuidagi rõõmustav on hakanud, sest ka tema oma esimestel võimul olemise aastatel ma arvan, et, et selle juurde kuulus väga palju tähelepanu kodanikuühiskonna teemale ja ühendustele, nüüd vahepeal jäi tõesti soiku, aga, aga mina olin ka eile väga rõõmus seda kõnet kuulates ja ja iga sõnaga sellest nõus, mis ta rääkis eesti inimeste tublidusest, eesti seltside tublidusest. Kui paneme siinkohal toimikusse kõlama selle lõigu, millest üle kuule, sild tagasi läks. Mind on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem üllatanud ja rõõmustanud kogu selle tegevuse hoomamine mida Eestis kodanikud suudavad ise oma vabal valikul ära teha seltsides, ühendustes, ühingutes ka üksikisikuna, kes tunnetab, et tal on tegutsemiseks vabadus. Vabadus elu vabas riigis tähendab ju ennekõike seda, et me ise saame korraldada oma elu ega pea kelleltki ülevalt selleks luba saama. Uue maailma selts teatri NO99 ühtse Eesti suurkogu teeme ära Eesti toidupank üliõpilasorganisatsioonide korporatsioonid, punane rist ja skaudid, noorkotkad, kodutütred ja kaitseliit karitas Supilinna selts, Eestimaa looduse fond ja lugematu hulk teisi. Need tõestavad, kuidas me saame oma eluiga päev paremaks teha, ühiskonda mõjutada, kritiseerida, kaaskodanikke aidata, keskkonda parandada. Need moodustavad ja tugevdavad Eesti elu, olles meie maakude sidusus ja side. Igaüks neist teeb meid iseseisvamaks ja vabamaks ning koos sellega meie elu Eestis paremaks. Siit tuleb jõud saada hakkama käegalöömise ja tardumusega, künismi ja trotsiga, tulla toime vaimu muuserdava ükskõiksusega. Need väärikad ühendused ühtlasi tõestavad, kui kaugele me oleme 20 aastaga jõudnud. Et ilma suurte juhtide, parteide ja loosungitega saame ise oma elu ja ümbrus korraldada selliseks, nagu see südamele lähedane tundub. Monika Haukanõmm puuetega inimeste koja juhina kui optimistlik oli president, jagada temaga seda optimismi, mis seal lõpus Et ma ise olen hästi optimistlik inimene ja ma tahan ka uskuda, et me läheme järjest paremaks ja meie inimesed tunnevad ennast iga päevaga järjest paremini ja, ja tunnevad üksteise tuge. Aga tegelikult igapäevane karm reaalsus vistel nii ilus ei ole, pigem see on siiski vaade tulevikku ja, ja selline visioon, kuhu me tahaksime jõuda samas olema nagu väga nõus sellega, mida president ütles, et kodanikud, ühingud muutuvad järjest tugevamaks, nad leiavad järjest rohkem seda oma kohta ühiskonnas ja võtavad järjest julgemalt ka sõnas, et ei kardeta enam võib-olla seda nii hirmsasti, et mida öeldakse või mida arvatakse, kui me oleme kriitilised, et pigem tunnetatakse just seda, et peabki olema kriitiline. Aga samas tõesti kodanikuühiskond ja osalemine erinevates ühingutes annab inimestele võimaluse öelda välja see, mida tegelikult arvatakse. Mina kui puuetega inimeste koja juhina siis võin küll öelda, et puudega inimesed ei tunne ennast veel väga hästi siin Eesti ühiskonnas. Kui arvatakse, et me oleme saavutanud väga palju juba ühiskonnas, me oleme väga suurte organisatsioonide ühinenud, Eestil ei olegi, et mis on see Eesti visioon, siis kuhu see Eesti peaks jõudma üldse välja siis mina olen mõelnud ka, et mis visioon võiks olla siis mina ütleks, et võib-olla see võiks olla. Ligipääsetav juurdepääsetav Eestil. No sellest ka president võib-olla oma kõnes rääkis natukene, et see peaks olema riik, kus inimesed tahaksid elada ja olla ja ka siis, kui neil tegelikult välismaal võib-olla oleksid materiaalses mõttes võib-olla paremad tingimused, oleksid nad valmis elamusi. Mei kas see tugevamaks muutmine Urmo Kübar või tugevamaks muutmine on olnud vaatamata valitsusasutustele või siis ikkagi pigem valitsus valitsusasutuste abi, et praegu nentida seda, et võib-olla see kodanikuühiskond on mõnevõrra tugevamaks muutunud? Nii, ja naa, et siin peab ka silmas pidama, et kui me räägime Eesti kodanikuühendustest, siis siis ega nagu ühe et me saame neid nimetada kõiki kodaniku ühendusteks, aga tegelikult pilt on väga kirju ja, ja ilmselt see hulk organisatsioone, keda president loetles oma kõnes ja keda me ka sagedamini kohtame meedias ja, ja kelle järgi me tegelikult oleme, ma arvan ettekujutust Eesti kodanikualgatusest kujundanud, et selgelt, see on tegelikult väiksem osa nendest organisatsioonidest ja arvuliselt enamik Eesti mittetulundusühendustest on, on väga väikesed tihti oma tegemistes suurtes raskustes omadega, aga noh, üldiselt on asjad küll paremaks läinud, selles osas ma olen, olen täitsa nõus ja jällegi, et kas seal on tänu valitsusele või, või sellest hoolimata väga erinevad on, on ühendusi, ma arvan, kelle tegevuse juures see, mis toimub Toompeal, ei ole kuigi oluline. Võib-olla isegi see, mis toimub nende kohaliku omavalitsuse, et kes seal parajasti siis võimul on ja teised, kelle, kelle tegevus on sellega rohkem seotud, et neid mõjutab see siis ka selgelt rohkem. Nagu tordina lahti või tordina, käsitleme seda kogu seda vabaühenduste maailma lõikamata lõikudena lahti, siis mis lõigud on need, mis on kõige nii-öelda Rammusamalt kõige paksemad ehk millised kodanikuühendused elavad Eestis hetkel kõige paremini ja, ja kes on need, kes on täiesti vaeslapse rollis? Ma arvan, et see ei ole seotud mitte selle valdkonnaga niivõrd, kus tegutsetakse, kuivõrd siis inimeste hoiakutega, kes neid organisatsioon eest veavad, et, et ma arvan, et kõige paremini läheb neil organisatsioonidel, kes on endale selgelt teadvustanud just nimelt selle vaba inimese kohustuse, et asjad sõltubki sellest, kui hästi ma ise neid teen ja kui palju ma ise sellele pühendun ja kas ma lasen ennast tagasilöökidest heidutada või, või vastupidi, võtan sellest nagu õppetunni, et, et mida ma siis järgmine kord seal paremini Ehk et siin on, ütleme, hästi, elavad Eestis täna need MTÜd seltsingud, kes oskavad kirjutada hästi projekte ja tajuvad nii-öelda hea ninaga ära, kust tuleb hõlpsalt raha oma tegevuse läbiviimiseks. Isegi projekti kirjutamine on pigem selline, noh jah, see on, see on üsna-üsna arvestatav hulk ühendusi sel moel oma sissetulekuid saab, aga see võib ka sageli tähendada seda, et organisatsioon ise on kaunis nõrk ja sõltubki sellest, et, et milline projekti toetus parajasti oli saadaval, saab see toetusaeg läbi, et mis nüüd siis edasi meie organisatsioonist saab, et, et selle tulemusena tihtipeale hüpatakse ühelt tegevuselt teisele ja ja ei ole sellist stabiilset, et nagu organisatsiooni, mis, mis tegutseb aastast aastasse ühtede eesmärkide nimel, et ma arvan, et tugevamad on, on pigem need organisatsioonid, kes kombineerivad erinevaid sissetuleku allikaid. Et osa sellest võib tõesti tulla projektitoetuste läbi, osa teenitakse, võib olla oma mingite teenuste pakkumisega inimestele osa saadakse võib-olla heategevusest. Et see kindlasti annab organisatsioonile ka kindlama jalgealuse. Urmo Kübar, paljud kriitikud just sellesama sellise kodanikuühiskonna populaarsuse või selle sõnavusele mõtte populaarsuse kriitikud Eestis on öelnud, et mis pagana kodanikuühiskond on, kui ka kodanike saab kokku, esitab riigile taotluse, siis riik vaatab, kas ta finantseerib, finantseerib, kui finantseerib, minnakse laiali, kui finantseerib, siis tehakse riigi rahade eest seda asja, mida tegelikult riik peaks ise tegema. Seda ma arvangi, et, et tugevamad organisatsioonid kindlasti ei ole sellise suhtumisega just siit, ma arvan, see, see veelahe vast jookseb, et sellises professionaalsuse mõttes professionaalsust siin ei tähenda mitte ainult seda, et kas sul on palgalised töötajad olemas vaid vaid seda saad täpselt samamoodi teha vabatahtlike abiga ja entusiasmist inimestele, et et see tugevus sõltub ikkagi sellest, et millised inimesed sul eelkõige on ja kui, kui palju tahet ja, ja õppimisvõimet, sul on. Monika Haukanõmm kui palju Eesti puuetega inimeste koja liikmesorganisatsioonid saavad raha protsentuaalselt Riias kui palju eraisikute käest tegevuse läbiviimiseks? Peab ütlema küll, et me saame ikkagi valdavalt raha maksumaksja rahana ehk läbi projektitoetusteks eraisikud, firmad, nende toetus on suhteliselt väike ja nende toetust võib vaadata läbi vabatahtliku töö tegemisel aga mitte nagu valdavalt läbi rahaliste annetuste. Seda küll on, aga see ei mängi väga suurt rolli. Ehk tegelikult tuleb ikkagi oma ellujäämise nimel pidevalt nagu võidelda ja tuleb ennast kogu aeg tõestada. Aga selleks, et seda rahalist toetust saada, siis peabki olema ka tugev partner. Mida ma arvan, et nagu Eesti puuetega inimeste koda on, et 16 aastat on see organisatsioon eksisteerinud ja mis annab ka tegelikult mõnes mõttes eelis võib-olla isegi selliste nooremat. No kui ma nüüd teatakse, meid tuntakse ja teatakse, mida me teeme, me, mida me ei tee. Kui ma jätan täiesti küünilise tooniga Monika, siis oletegi see ja teie, teie organisatsioonid ongi need, kes teevad ära seda, mida tegelikult riik peaks tegema. Aga mida ta siis oluliselt väiksema raha eest ostab inimeste käest, kellel on süda õige koha peal, kes saavad aru, et nii peab, seda on vaja ja on valmis, lihtsalt paneme sinna oma tasuta töö ajal. Ma olen sellega osaliselt ainult nõus selle osaga, ma olen nõus, et tõesti ka meie allorganisatsioonid pakuvad teatud teenuseid, mida võiks pakkuda tegelikult riik, ehk me teeme teatud tegevusi. Aga kõik ei saagi tegelikult riik teha ja see, et inimesed teevad seda, tulevad kokku ja mõtlevad, et mis võiks olla nende kogukonnas nende keskkonnas kõige parem neid kõige rohkem aidata ja toetada nende toimetulekut, et ma arvan, et see ei peagi riigi ülesanne olema, et see ongi vabaühenduste nagu roll. Ma ütleksin seda, et iseenesest selles, et kui riik rahastab kodanikuühendusi, et selles ei ole nüüd küll mitte midagi halba, et, et vastupidi, see ongi just sõltuvus on, on halb ja see võib-olla ma arvan, et samamoodi on Halka tegelikult sõltuvus mingisugusest muust rahastamisallikast ka näiteks sellest, kui sul on üks rikas heategija, et võib-olla ka liigne side sellega võib organisatsioonile mõjuda halvasti, noh, mis kasu on kuulda tagasi lihtsalt seda häält, mida sa nagunii ise räägid. Monika Haukanõmm elav näide, endised kolleegid sotsiaalministeeriumist nii-öelda jäävad kriitika alt välja, kui kui raha tuleb puuetega inimeste kojale. Tegelikult ei jää kriitikalt välja, et see oleneb nüüd organisatsioonist, meil tehakse otsuseid organisatsioonid moel, et kui tuleb mingi eelnõu või mingisugune dokument, millel tahetakse arvamust siis meie küsima oma 47.-lt allorganisatsioonilt nende arvamust ja see tähendab seda, et tegelikult see arvamus kujuneb altpoolt tulnud arvamustest, meie paneme selle kokku ja edastame selle paneme selle niinimetatud ühtsesse vormi, siis see ei tähenda seda, et see arvamus, mis läheb välja Eesti puuetega inimeste kojas. Sven Monika Haukanõmm arvamus see ei ole Monika Haukanõmm arvamus, vaid see on tegelikult meie allorganisatsioonide ühine arvamus, mis on kokku lepitud. Ja mõnikord muidugi juhtub nii, et kõik arvamused ei jõua, sest et nii mõnigi kord on ju, nagu on, palju erinevaid inimesi, on ka arvamusi erinevaid, ehk et meie peame siis tegema sellest niinimetatud sellise ühise koondarvamuse. No kui palju on neid 47 liikme hulgas, kes on sattunud finantseerimisel sellisesse sõltuvus lõksu, kus nad avastavad ühel hetkel, et nende sissetulekud on olnud suhteliselt ühesuunalised ja kui peale väikest riigieelarvekärbet või, või kuluartiklite ümberjagamist uut laeva peale ei tule, siis tulebki pillid kotti panna. No selline kärbe on meil kõigil meeles veel alles mõne aasta tagune, kus ka vabaühenduste eelarveid nagu vähendati, aga nii mõnigi töö tuli tänu sellele ära, tehab täiesti vabatahtlikult. Aga ükski ei pannud neid selle tõttu pilli veel koti, vähemalt meie allorganisatsioonidest, et kõik said aru, et, et mingil hetkel ju ka raskemad ajad, Nad saavad mööda ja, ja taaskord on nagu võimalik. Võib-olla teha oma asju suuremat, tehti väga kriitiliselt, vaadati üle oma tegevusplaanidele, oma soovidele ja lihtsalt need, mis olid vähem tähtsad, need jäid tegemata ka mõnikord. See on praegu konkreetselt selliseid rahalistes raskustes organisatsioone, kes tegelikult funktsioneerivad ainult siis tõesti inimeste entusiasmist, soovist koos käikudega Ma sain jälle rääkida ainult oma organisatsiooni näitel, et jah, väga paljud organisatsioonid teevad tööd vabatahtlikkuse alusel ja pigem on need väikesed toetuseta mingite konkreetsete ürituste või algatuste läbiviimiseks. Palju, need samad organisatsioonid, kes teevad vabatahtlikult tööd, teevad ära seda, mida võiks sama hästi teha riik oma sotsiaalsüsteemiga või peaks tegema just. Nüüd võiks ju mõelda, et mis on riigi ülesanne või mida peaks riik tegema, et kui, kui me mõtleme sellistele väikestele väga väikestele organisatsioonidele kuskil kaugemal Tallinnast siis nende põhiline tegevus on toetada oma liikmeskonda, pakkuda neile võimalust tulla kodust välja näiteks et inimesel oleks üldse elul mõte, et miks võtta hommikul öösärk seljast ja panna endale korralikud riided selga ja tänavale minna, kas või siis kui me võtame, et see on organisatsiooni ülesanne, emissioon siis tegelikult. Ta ei tee riigi ülesannet ehk et ta teebki seda, mida, mis on tema ülesanne. Aga kindlasti kui teatud teenuseid ostaks riik võib olla mingit äriorganisatsioonilt, siis ta peaks maksma sellest rohkem, kui ta ostab seda, võib-olla kolmandat sektorit me jõuame, järgmise küsimus on see, et, et kuidas me väärtustame iseennast ja oma tööd. Ja tihtipeale arvatakse siiski, et kui me ostame kolmandat sektorit mingit teenust, et siis on seda võimalik saada natuke odavamalt. Ehk ühel hetkel ka varase motivatsioon, nii nagu inimesel võib olla öösärk seljast äravate riided selga panna, siis kaob ära motivatsioon minna seda motivatsiooni külvama. No ka nõus, et kindlasti kõiki asju ei pea kindlasti tegema, mitte riik ja, ja ma arvan, et inimesed ise saavadki oma elu korraldamisega oluliselt paremini hakkama ja oluliselt paindlikumalt leida just need lahendused, mis on selles meie piirkonnas sellele konkreetsele probleemile, neile konkreetsetele inimestele kõige paremad ja ilmselt noh, saab ju arvutada välja näiteks, et teeme ära talgupäevaga, mis siis nüüd jälle seitsmendal mail on, on tulemas, et loomulikult sa saad siis kokku lugeda, et umbes, et seal osales vot nii palju inimesi ja tegid nii palju tööd ja et kui selle eest oleks pidanud maksma, et sisse oleks läinud, maksma lähevad miljoneid. Aga Ma arvan jah, et see ei olegi nagu nüüd mitte see ühiskond, kus me tahame elada, et ta on igati igati normaalne, et et inimesed ka ise algatavad asju, viivad meid ise ellu, leiavad ka ise selleks vahendeid. Ja samas on on normaalne, et riik toetab näiteks niisuguse keskkonna tekkimist, et sellised algatused saaksid, et võimalikult hästi õitseda ja see ei ole seejuures ainult raha küsimus. Loomulikult. Muuhulgas siin tekibki see küsimus, et kui hästi riik oma oma seadustega on loonud selle keskkonna, et ta saab üleüldse võtta kodanikuühiskonda kui tugevad sotsiaalpartnerite ja, ja on tekkinud nii-öelda usalduskanalid, kus jookseb sisse jusamalt sugune info, eks ole. Koha pealt tasandilt, kus inimesed teevad ise, kuidas kõige paremini asju lahendada. Kusjuures ma arvan, et see on peamine probleem ei olegi siin seadustes üldse, et on alati seadustes ka mingeid asju, et näiteks noh, kui eelmise vastast muutus, siis seekord, et ka mittetulundusühingud hakkasid oma aastaaruandeid esitama riigile elektrooniliselt ja, ja need tehti avalikuks, et, et noh, on üsna arusaadav, et väiksematel organisatsioonidele võis olla raske see elektroonilise esitamise nõudega toime tulemine, noh, küllap nad sellega peale mõne aja jooksul ära õpivad, aga esimene reaktsioon võis olla umbes see, et vaata, nad rikk kiusab ja, ja et need niigi raske ja veel tehakse, siin pannakse ülesandeid juurde. Aga ma arvan, et, et kõige just peamised küsimused on tegelikult suhtumises ja, ja seda siis ei saa öelda, et siin nüüd riik on nagu mingi abstraktne suhtuja, vaid need on konkreetsed ametnikud, konkreetsed poliitikud, kellega ühendused kokku puutuvad oma oma töödes ja vot siin hakkab tekkima see, et esiteks, kui palju nad üldse teavad ja kui palju nad on viitsinud endale selgeks teha seda, et ainult mida ühendused teevad ja kuidas nad töötavad. Sest minu meelest üks probleemidest saab alguse sellest, et tihtipeale eeldatakse, et see sinu partner, organisatsioon toimib täpselt samamoodi nagu sina ja siis, kui ta sellele ootusele ei vasta, siis pannakse ruttu külge silt, et järelikult see on ebaprofessionaalne, ebakompetentne, ebausaldusväärne ja mesilas pigem siin ajame asju edasi, nii nagu me neid oleme seni teinud. Et vot selle suhtumise muutus on, on ma arvan üks üks nagu peamised, et see, see on see, mida ka ühendused tihtipeale tunned, et ei väärtustata piisavalt, ei pöörata tähelepanu. Kuidas riik saaks paremini tähelepanu pöörata, ma ei tea, palju te ise olete näiteks? Aparaatidest olete ise olete näiteks käinud noh, nii-öelda MTÜ Vabaühenduste ametiühingu esimehena siis uuesti ministeeriumites rääkimised siiski, kuulge, see MTÜ, keda te olete nüüd välja visanud nii-öelda sellest usaldusväärsete inimeste seltskonnas, tegelikult on usaldusväärne lihtsalt neil inimestel ei olnud aega teie kirjale vastata ja koostada mingit vastavat arvamust. No suures osas see võtab küll küllaltki suure osa mu tööajast on tõesti ametnikega suhtlemine näiteks siis kides kaasamise teemadel, kuidas seda kaasamist korraldada, et see, et kui nad on näiteks pannud eelnõu internetivälja ja ütlesid, et aga, et meil ei tulnud isegi, me saatsime meili teel veel mõnele organisatsioonile seal eelnõu kommenteerida, aga nad ei saanud selle kahe nädala jooksul vastust, mis me neile andsime. Et see ei tähenda ilmtingimata seda, et see organisatsioon on ebakompetentne, vaid ametnik peaks mõtlema, et mis tema valesti tegi, et, et võib-olla oli tähtaeg liiga lühike. Võib-olla tuli see täiesti ootamatult sellele organisatsioonile ja tal olid lihtsalt planeerida tuntud juba teised tegevused. Võib-olla ta ei saa lihtsalt aru ka sellest pikast eelnõust, et, et aga aitaks teda see, et kui talle esitada mõned konkreetsed küsimused selle valdkonna kohta, kus ta tegutseb ja, ja milliseid lahendusi tema näeks, see on, on jah, suures osas selline ametnike ja poliitikute harimine kodanikualgatuse olemusest ja olukorrast on ongi meie. Monica teie olete näinud nii-öelda seda mõlemat rinde poolt, eks ole olnud ametnik ja, ja nüüd siis, eks ole ühe suurekoja juht, kas on tõesti see probleem, et ametnikud kas vaatavad mööda või, või saadavad nii-öelda valele isikule e-kirju, eelnõudega? Ei, ma ei tahaks küll nüüd arvata, et keegi nimelt saadaks valesid kirju, et pigem ma näen seda, et probleeme et kui saadetakse mingi eelnõu konkreetsele organisatsioonile ametliku kirjaga, et siin on see eelnõu ja me ootame teie vastust selleks kuupäevaks, siis saadakse gaase vastus, kui pannakse see eelnõu üles lihtsalt e-õigusesse või mingisse teise infoportaali kuskile. Ja tegelikult inimestele ei saadeta väga konkreetset sõnumit. Nüüd on üleval see eelnõu, mis peaks teile huvi pakkuma, vaadake, me ootame teie seisund sisendit sinna siis loomulikult mitte ükski mu muidugi nüüd liialdasite, öeldakse, et mitte ükski, aga ma arvan, et valdav enamus kolmandas sektoris ka istu ju nendes portaalides kogu aeg ja ei tea, millal see õige eelnõu sinna potsatab ja tegelikult tuleb neid liiga palju ka. Aga võib-olla see ongi meie vabaühenduste nõrk pool, et pakutakse võib-olla vähe seda sisendit pakutakse vähe, nii-öelda seadusloomesse otse vähe sisendit ja ei olda väga tugevalt nii-öelda lobigruppidena siis süsteemis sees ei jälgita, kus parasjagu mingi nende valdkonna seadus liigub ja kuidas seda saaks mõjutada. Noh, siin tekibki see küsimus sellest siis eelkõige inimressurssidest ja ajast, et, et nagu öeldud, enamikul Eesti kodanikuühendustest ei ole üldse esiteks palgalisi töötajaid vähemalt ühte töötajat saab endale lubada, sest iga neljas sellistest organisatsioonidest on tavaliselt seal üks töötaja, on siis raamatupidaja esimese hooga aga, aga et, et neid, kes, kes seda suudavad igapäevaselt tasemel teha, ongi loomulikult. Ja, ja ma arvan ka, et, et mitte lahendus ei pea olema selles, et, et iga organisatsioon peaks siis passima, nendesse portaalidesse ootama, millal need eelnõud tulevad, vaid palju lihtsamini on see muutus tulemas avalikust sektorist, kes võiks esiteks oma näiteks selgelt teatavaks teha, et, et mis on need olulised küsimused, millega tegeletakse sellest juba varakult ette ka teada andma, et vot selles kuus me hakkame tegelema sellega, siis on võimalus kaasa rääkida nendes küsimustes siis teise asjana, kui seda tööd tehakse. Esiteks, kaasama ühendusi algusest peale, mitte alles siis, kui eelnõu on valmis saanud, sest jällegi sellele hetkel on juba paljude jaoks lihtsalt see eelnõu ise oma oma juriidilises tekstis juba hirmutav asi, et mida ma siin täpselt nagu lugema pean hakkama, kuidas see mind mõjutab? Kõik nii edasi. See jätab mulje sellest, et meie, meie riigiaparaat on ikkagi paras selline bürokraatlik masina väga inimesed sees ei tööta või seal on nii-öelda bürokraadid, kellel oleks vaja ühte uut blanketti ühte uut linnukest süsteemi ja mulle näib Et, et siin tekibki see, et, et kuna ametnikud on ise harjunud selliste tekstidega ja nende jaoks ei ole see väga keeruline, ilmselt nende lugemine, siis eeldatakse, et noh, mis seal siis nii väga keerulist on, et näed, mina saan siin kahe nädalaga hakkama sellega, et loen selle eelneva, nii et, et miks siis need teised organisatsioonid ei saa, järelikult ei ole nad siis ikkagi piisavalt kompetentsed ja usaldusväärsed ja suhtlemisest parem edasi teiste ministeeriumitega, kust mulle jurist suudab kiiresti ja minu mõistes siis korrektse vastuse anda. Mis valdkonnad need on, muideks kas need kõige suuremad probleemid on, kus see kommunikatsioon vabaühenduste ja valitsusasutuste vahel ei ole kõige paremini? Minu meelest ei, ei ole siin nagu silm silmatorkavat erandit, et kes oleks nagu erakordselt halb ministeerium, et et jah, sagedamini ma kuulen nagu kriitikat justiitsministeeriumi teemal, et et vaata, ta oleks kuidagi nagu kõrgid ja, ja, ja, ja vähem kaasavad kui, kui teised, et ilmselt nagu positiivsemad kogemused on jälle neil ministeeriume mitel, kelle valdkonnas tegutseb rohkem ühendusi, nagu siis tõenäoliselt sotsiaalministeerium, kultuuriministeerium need on Need valdkonnad, kus siis tõenäoliselt need kogemused on pikemad ja just nimelt kogemuste läbi. Tegelikult see need oskused tekivadki. Kindlasti muutuks kaasamine ka sisulisemaks ja kvaliteetsemaks sellisel juhul, kui kui meil ei oleks meie personalipoliitika selline, et inimesed lihtsalt kogu aeg vahetuvad. Ehk oleks selline stabiilsus ja võib-olla tõesti ka ametnikud on hästi kaua aega ja juba nad teavad oma sektorit, Nad tunnevad kõiki oma partnereid, kes on kolmanda sektori, ma tean, kelle poole pöörduda, et see ei ole selline abstraktne, keegi kuskil kaugel. Kas see, mis selle kaudu inimesed ministeeriumitest otsivad konkreetselt partnereid saateaeg-ajalt päringuid, et meil on selline teine kolmandas plaanis, et, et kes, kes võiks olla teemast huvitatud, aeg-ajalt saame ja see aeg-ajalt ei kõla just eriti hästi, arvestades seda massiivi metsamassiivi, mis seaduste näol kasvab. Ma ma tahaks ka vist loota seda, et tegelikult ministeeriumitel oma valdkonna organisatsioonidega juba võiksidki olla need ka otsekontaktid, et nad ei vaja siinses EMSL selleks, et leida, et näiteks et sotsiaalministeerium, kui tal on vaja pöörduda siis sotsiaalvaldkonnas tegutsevate ühenduste poole. Aga aeg-ajalt sellega meie poole pöördutakse, me hea meelega aitame, aeg-ajalt juhtub ka seda, et, et saadetakse Eeemmessellile seisukoha võtmiseks mõni valdkondlik kui paber, et, et mille puhul me siis omakorda Eesti see vastama, et noh, et selles valdkonnas meie ei ole spetsialisti tagavad, pöörduge nende nende organisatsioonide poole. Ma olen kaugel, me rääkisime siin sellest, et, et on valdkonnad, kus riik niimoodi vaikselt annab mittetulundusühingutele asju teha, liitudele asju teha ja saab niimoodi, võib-olla siis seda, seda tehtud tööd odavamalt. Kas on selliseid valdkondlik uppus peakski riigi käest nüüd teisipidi vaatama ära võtma teatud asjad, mida ta praeguseni teeb ja kus teie näiteks usutajate, puuetega inimeste kojana oleksite oluliselt efektiivsemad kui kui, kui seda on valitsussüsteemi struktuurid. Tegelikult ma usun, et see on täiesti normaalne protsess, et MTÜd või kolmas sektor võtab suuremat rolli ja, ja see näitab, et tegelikult ka need organisatsioonid, MTÜd muutuvad tugevamaks ja nad on suutelised pakkuma üldse mingit teenust ja mida võiks riik pakkuda. Näiteks pakuvad meie allorganisatsioonid erinevaid riiklikke teenuseid näiteks psüühiliste erivajadustega inimestele mida me oleme omavahel arutama, et mida me suudaksime võib-olla päris hästi teha võib-olla isegi paremini kui riigi institutsioon on tööhõive küsimused, mis on suunatud puuetega inimestele. See nüüd ka ei, ei pruugi vastata sugugi tõele, et nüüd kodanikuühenduses töötamine ilmtingimata tähendab seda, et sa pead saama vähem palka kui, kui mujal, et et jälle nagu ma ütlesin, et see pilt organisatsioonide kaupa on väga erinev ja on täitsa loomulik, et mingisugustes organisatsioonides Me löömegi kaasamast vabastada Rajaste omast vabast tahtest ega eeldagi sellest rahalist tasu, vaid see, see emotsionaalne kasu, mis me saame, on nagu täiesti täiesti piisav. Ja teisalt on on nagu kolmanda sektori töökoht, töö nagu iga teinegi, et kui me tahame sinna häid spetsialiste tööle, siis siis selgelt konkureeritaksegi selles kõikide teiste organisatsioonidega tuleb maksta ka niisugust palka, et seda inimest saada. No mul ka ikkagi kui keeruline on see saada kätte neid valdkondi, kus te näete ise, et te olete professionaalsemalt, saaksite paremini hakkama, tihedam kontakt nii-öelda teenuse vajajaga või abivajaja ka ja, ja, ja üldse toimuks kõige efektiivsemalt, kui, kui olemasolev süsteem, mismoodi te siis asju ajama hakkate, et tulemust saaks kokkuvõttes parem. See organisatsioon, kes seda tahab pakkuma hakata, nagu ma ütlesin, et meil on, meil on päris palju meil algorganisatsioon, tähendab Isamas esiteks väga huvitatud sellest sellest olemas olete ise tegema kõik selle endale selgeks ja tegelikult ei olegi, muudkui nagu, igas teises sektoris, see on tegelikult iseenda müümine heas mõttes, et tegelikult ma olen väga hea, ma oskan seda, seda, seda ja ma teeksin seda efektiivsemalt. Ehk see pakkumine ühelt poolt iseenda kõrgem motivatsioon ja teised tõesti ise läbirääkimiste oskus ka. Ja tegelikult ei olegi ju väga palju vaja, et tuleb teha korralikult lobitööd ja, ja see on kõik võimalik. Ma toon näiteks näit. Et Eesti toidupank, mida ka president konkreetselt nimetas meil nii mõnigi meie organisatsioon juba on liitunud Toidupangaga tegutseb toidupangaga käsikäes lisaks oma põhitegevustele ja on olemas veel lisaks, kes tõesti ütlevad, et me leiame, et, et see on meile lisaväärtust. Me suudame pakkuda sinna omapoolset, et panust ja me tahame seda teha. Ja kui me tahame teha, siis me Läheme, ütleme, et me oleme huvitatud ja nii see käib. Aga kas see teistpidi ei ole ikkagi sedasama ühe konkreetse või mõne valdkonna nii-öelda noh, löögi alla või ohtu panemine, sellepärast et kui ta on ja ikkagi valitsusasutuste süsteemi sees, on ta eelarved seal sees kogu aeg jooksete kusagilt mingite ridade pealt läbi, nagu te ise nimetate, et enamusest teie rahadest tekib ikkagi läbi projektide, et seal nagu vaikselt, et oht jääda sõna otseses mõttes raha eraldaja kontrolli alla ja, ja, ja, ja sattuda siis nii olukorda, kus tulebki teha ära väiksemate vahenditega sama hulk, kui suuremalt. Ja siis ei saa enam teid nimetada ka vabaühendused. Vabaühenduseks ikkagi nimetatakse organisatsiooni siis, kui ta on kokku tulnud inimeste omal algatusel ja vabast tahtest ja ta juhib ennast ise oma oma tegevustes ja siis näiteks see riike, kes siis annab talle mingi teenuse osutada, määrab ka ühtlasi oma inimeseta juhtorganisse. See on see piir, kus jookseb siis vahevabaühenduse ja selliste avaliku sektori mittetulundusühenduste vahet. Aga avaliku teenuse osutamine ei ole ka päris sama, mis projekti toetuseks tegelikult see, et nad Eestis praegu tihtipeale läbisegi On, see on, on väga halb, sest sest tõepoolest teenuse osutamine ei ole mingisugune projekti tegevus, millel on oma kindel algus ja lõpp ja, ja siis, kui ta on läbi saanud, et siis võib veel vaadata, et kas, kas äkki teeme järgmise Meenutab mulle natukene päästeametisüsteemi, kus kohas kärbitakse, siis päästekomandosid, pannakse kusagil järjekordne päästesüsteemi kuuluv nii-öelda kauplus kinni ja mõne aja pärast öeldakse, aga tegelikult te saate teha siia väikese vabatahtlike pritsimeeste ühenduse ja me võib-olla aitame teid ka tehniliste vahenditega, anname poolikud ja käite siis ise siin oma valvet pidamas ja me oleme ka väikese raha. See on tegelikult kõige tüüpilisem näide, mismoodi rõhudes vaba tahtlikkusele olemasolevale initsiatiivile tegelikult riik hoiab raha kokku. Ma olen nõus, et sa pead mõtlema ikkagi selles stiilis, et mis on need teenused, mida meil on kindlasti vaja osutada ja, ja nende nende puhul on siis oluline see, et mis kvaliteediga neid osutatakse, see, kas selle kvaliteedi kasutab seda juba siis vabaühendus või riik ise või kohaliku omavalitsus, see on juba teisejärguline küsimus ja kindlasti ei saa eeldada seda, et, et võtate vabaühendusele teenuse üleandmisega peab kaasnema selle hinna langemine, et ta peab odavamalt sealtkaudu kätte tulema. Aga samas on jällegi terve rida. Ma arvan niisuguseid küsimusi, et kui riik on näiteks otsustanud, et, et võtate mingi teenuse osutamise igal pool üle, Eesti ei ole nii vajalik ja see võib olla teatud mõttes põhjendatud, aga kohalikud inimesed ise leiavad, noh näiteks ma ei tea postkontorite sulgemisel, et mille järel ongi siis paljud inimesed ikkagi leidnud, et aga et me tahame, et meil siin see postkontor oleks ja siis panevad ise selle selle pundi kokku, sõlmivad eesti postiga lepingu ja hakkavad selles ühendusena seda postkontoreid seal pidama, et et ma arvan, et niisuguseid lahendusi on tegelikult võimalik ka teistes valdkondades leida, transport on, on samamoodi nendega ilmtingimata noh, need lahendused võivad olla ka sellele, et inimesed lihtsalt omavahel lepivad kokku, et kes kuhu sõidab ja, ja, ja et saab siis sõita, ühildada. Jah, või siis sotsiaalteenused, eks ju, et inimesed näevad, mis neil vaja on ja otsustavad seda pakkuma hakata. Ja tegelikult on see väga hea, kui see kolmas sektor või vabaühendused tulevad siin nagu turule, see tähendab seda, et on võimalik valida, et meil on olemas ka selliseid näiteid, kus vabaühendus pakkus sotsiaalteenust, aga mingil hetkel enam näiteks kui linnavalitsus hakkab teenust ostma, siis ta tegelikult valib juba teatud hulgas seda, kelle käest ta teenust ostab ja ta ei pruugi uuesti osta sellesama teenuse osutaja käest, kui ta ei ole seda teinud väga hästi või teinud seda nii, nagu oleks olnud kõige parem inimestele. Et see on nagu tore, et tegelikult neid vabaühendusi tekib rohkem, nad pakuvad rohkem erinevaid teenuseid. Super. Kui me räägime sellest rohkem, neid tekib rohkem, siis teeme mingi statistilise pildiga korraks selgeks. Palju üleüldse, meil on Eestis vabaühendusi. Seltsinguid MTÜsid, kes kõik siin alla kuuluvad. Registreeritud mittetulundusühendusi sealhulgas siis on need tõeliselt vabaühendused kui ka need, mida on asutanud avalik sektor on kokku üle 31000 ja see on väga suur arv Eesti kohta, nendest pooled umbes veidi vähem kui pooled on korteriühistud. Et noh, millel on oma väga kindel funktsioon, mida nad teevad ja, ja neid võib-olla siis ei ole selles mõttes ikka teistega ühte patta panna. Ja, ja sellest ülejäänud poolest on ka mingi osa selliseid organisatsioone, kes, kes tegelikult vähemalt igapäevaselt ei tegutse, et võib-olla on nad juba täitsa isegi ära unustanud selle, et neil see organisatsioon olemas on ja, ja, ja võib-olla kasutavad seda aeg-ajalt noh, siis, kui, kui vaja läheb. Aga et selle näitajaga on, on Eesti nagu kui neid mingisuguseid edetabeleid koostada, mille üle ka president natukene mida irooniliselt mainis, et meil on hästi oluline, nagu võrrelda ennast kogu aeg teiste See oli ilmselt iroonia valitsuse ja ja, ja peaministriga. Just nimelt suunal, eks, et jah, et, et kui, kui selles osas vaadata, siis Eesti on tõesti, et noh, ühendusi on meil väga palju, aga ka näitab trend seda, et neid tõesti tehakse üha rohkem, nad on üha väiksemad ja selles osas siit ei saa nagu kuidagi tõmmata. Aga mis seal taga on, kas lihtsalt, et, et MTÜ on liiga liiga lihtne teha või, või see, et MTÜ on, on hea vorm, mingeid raamatupidamislike asju ajada lihtsalt? Ma arvan, et MTÜd on tõesti Eestis lihtne teha ja ega teda ei peakski olema keeruline teha, et noh, ka äriühingute loomist muudetakse meil muudkui lihtsamaks, et inimesed saaksid oma oma tegevustega alustada, et et võib-olla, kus, kus ma arvan, on, on see probleem, mida sellised kodanikuaktivistid võiksid silmas pidada, on see, et enne uue organisatsiooni võtame, siis võiks tõesti äkki ringi vaadata rohkem, et äkki juba keegi tegutseb samas valdkonnas ja võib-olla selle asemel, et et uus organisatsioon luua ja hakata siis nagu veel võib-olla võitlema nende nappide ressursside pärast, mis olemas on, et äkki oleks võimalik esialgu hoopis selle olemasoleva organisatsiooni tugevdada ja temaga ühineda ja, ja selle kaudu siis koos paremini No kuule, Sildvee küsimuses mulle tundus, oli varjatud kriitika see, mida aeg-ajalt ka tehakse, teiste MTÜde hulk ongi seetõttu nii suur, et see võimaldab tegelikult väikest sellist maksu optimeerimist ehk mitte maksta kõiki makse, kasutada, kasutada erinevaid võimalusi selleks, et et panna piltlikult öeldes raha. Maksude siis, kus tekib soodsam võimalus maksude osas, on see, kui sa oled pääsenud vabariigi valitsuse kinnitatavasse tulumaksusoodustustega ühenduste nimekirja ja seal olevate organisatsioonide hulk ei ole kindlasti mitte see, et et kui sa ka MTÜ teed, siis sa kohe sinna nimekirjaga saad, et sellele on, on küllaltki põhjalik eelkontroll ja, ja seal on pigem mulle näib probleemiks see, et paljud väga asjalikud organisatsioonid, kes seal peaksid olema pääse, sest maksuamet on on hästi pika hambaga, laseb sinna organisatsioone juurde. Et aga, aga jah, selge on ka see, et silmas peab pidama seda, et kaugeltki mitte see, et kui organisatsioon ütleb, et on mittetulundusühing, see ei tähenda automaatselt seda, et ta on nagu super, väga hea, väga üllas ja väga vooruslik, et täpselt nii kui mis tahes muus eluvaldkonnas on, on paremaid ja halvemaid tegijaid, et niisamuti on seda ka ka kolmandas sektoris. See võib olla täiesti tavaline äriettevõte, kes lihtsalt tahab tegutseda mittetulundusühingu vormis. Nii jah, ja jällegi. Jah, ega selles iseenesest nagu midagi halba ei ole, sest ega ta sellisel kujul neid maksusoodustusi ei saa ja tõenäoliselt ei, ei kvalifitseeruda ka sellistele projektikonkurssidel, kus ta, kus siis oleks nagu mittetulundusühendustel kuidagi soodsamad tingimused osalemiseks, kui, kui äriühingutel, et eks seal ikka vaadatakse nagu seda sisulist polka. Korra veel räägime numbritest, ma küsin ühe numbri siia juurde, kui palju inimesi reaalselt kuulnud MTÜdes või, või osaleb siis vabaühenduste töös, eks ole, on selles kodanikuühiskonnas sees? Sellised elanikkonna küsitlused, mida on tehtud, sest nagu väga mingit head adekvaatset numbrit ei ole, aga küsitlused näitavad, et umbes kolmandik inimestest kuulub mõnda organisatsiooni ja just see ongi, et kui meil organisatsioone on väga palju, siis, siis tegelikult nendes kaasalööjaid on, on ikkagi suhteliselt vähe ja ja see kolmandik on, on nagu kindlasti hulk, mis, mis võiks oluliselt, et kasvada ja kui me näiteks võrdleme siin Skandinaaviast Norraga, kus siis ühenduste liikmete arv on, on kaks korda suurem kui riigi elanike arv, mis näitab seda, et, et inimene pigem kuulub nagu mitmesse organisatsiooni, et siis nüüd ma usun, on, on Eestis veel nagu palju minna just läbi niisuguste tegevust, et kui, kui vabaühendused hästi ja silmapaistvalt tegutsevad, siis kindlasti nad nagu nakatavad ka teisi inimesi sellise koostegutsemise pisikuga ja ja toovad ka inimese juurde. Monika, kas kõik Eesti puudega inimesed võiksid või peaksid kuuluma mõnda MTÜ Seltsingusse või ühendusse? Nad võiksid kuuluda, aga ega siin ei ole kuskil öeldud, et nad peaksid kuuluma kindlasti puuetega inimestega tegelevates, ühingutesse, nad on nagu iga teine inimene tegelikult ta võib kuuluda ükskõik millisesse keskkonnaorganisatsiooni, loodusorganisatsiooni, skaudiühingust, ükskõik millisesse organisatsiooni. Et muidugi me nagu leiame, et praegusel hetkel puudega inimesed kuuluvad liiga vähe erinevatesse organisatsioonidesse, tegelikult et siin me jõuame jälle selleni, et miks nad ei kuul, võib-olla nad ei saa sinna minna mingitel põhjustel. Aga mis tähendab, et nii vähe kuulub, mis muudatused kuuluks rohkem? Kui me mõtleme selle seltskonna peale puudega inimeste peale, siis osad neist on ju täitsa tavalised inimesed ei näe neid, ei saa arugi, et midagi on, aga osad neist on ju väga raske või sügava puudega, see tähendab seda, et neil puuduvad need võimalused ja valikud tegelikult üldse kuuluda kuhugi. Sellepärast mõtlesin seda, aga ma tuleks korraks selle teema juurde tagasi, et miks meil on neid organisatsioone MTÜsid, nii palju siis tegelikult võib-olla see tingitud sellest, et kui MTÜ tahab osutada mingit teenust, näiteks mingit sotsiaalteenust tahaks pakkuda puudega lapsele isikliku abistaja teenust, mis on väga vajalik ja meil on seda tõesti liiga vähe praegusel hetkel kättesaadav. Et kandideerida näiteks projektikonkursil, siis tihtipeale On vaja selleks ollagi kolmanda sektori organisatsioon. Kui ma näiteks tahaks teha sihtasutuse või mingi osaühingus, siis ma automaatselt ei saakski üldse sealt taotleda, ehk et siin on ka tegelikult natuke sihuke sundus. Et surve, kui ma tahan, ma tõeliselt, mul on väga head spetsialistid, näiteks lapsehoiuteenusele, ma tahan seda teenust osutada, siis ma ei saa olla näiteks osaühing mingil põhjusel. Jah, aga, aga lisaks veel, kui enne oli küsimus, et, et mis, mis sellest parem oleks, kui inimesi siis rohkem organisatsioonidesse kuulub, ma arvan, et esiteks neile endale on, on see nagu parem nende enda elukvaliteet selle läbi tõuseb, organisatsioonid muutuvad ise ju tugevamaks, läbi selle, kui on seal rohkem inimesi, kes sinna panustavad, kes seal kaasa räägivad, pakuvad oma ideid, pakuvad oma abijõudu, aga, aga muidugi peabki arvestama ka, et, et kui me ütleme, et umbes kolmandik on, on kusagil liikmeks, et tegelikult neid kaasalöömise võimalusi on ju oluliselt rohkem ja, ja kindlasti ei pea mitte algama see kodanikuaktiivsus sellest, et ma astun mõne organisatsiooni liikmeks, vaid vaid ma arvan, et üha üha rohkem tekib nii Eestis kui mujal maailmas selliseid vabu võrgustikke, kus ei olegi mingisugust juriidilist keha taga ära ka ei ole siiamaani ega, ega ta ei olegi mingi juriidiline organisatsioon, et inimeste kooslus, kes, kes on kokku tulnud ühise eesmärgi nimel, mis neid seob, mida nad väga tahavad teha ja, ja nad teevadki ära ja siis selline juriidilised asjaolud nagu mingisugused taotlused ja aruandlused ja nii edasi, et selleks leiab siis organisatsiooni teeme ära puhul, on näiteks oleks olnud varasematel aastatel EMSL, nüüd on Eestimaa looduse fond, kes siis talgupäeva selline juriidiline korraldaja. Ja jõudsime vabatahtlikkuse juurde, kuhu oleks pidanud jõudma ilmselt oluliselt varem ülekuulajate kitsarinnalisus, seetõttu me seda ei teinud, rääkisime kodanikeühiskonna puhul ikkagi endiselt organisatsioonidest, aga president nii kitsarinnaline ei olnud, tema rõhutas ka kindlasti oma oma kõnes seda osa, mis on vabatahtlikul tegevusel ja ta on vabatahtlik, kui tegevusaasta siis, siis räägime sellest ka mõne sõnaga molka, kui palju on neid inimesi, kes tõesti tulevad ja osalevad teie ühingute teie koja liikmete tegevuses ja panustavad oma ajaga kuulumata nendesse organisatsioonidesse, palju neid inimesi on? See on väga hea küsimus ja tegelikult, ega ma ei oskagi väga statistiliselt täpselt seda öelda, kui palju neid on. Et paratamatult on ikkagi need, kes on aktiivsemad. Need kuuluvad ka juba tegelikult ametlikult nendesse organisatsioonidesse aga me võime vabatahtlikuks pidada tegelikult neid inimesi, kes ümbritsevad seda puudega inimest ehk tegelikult tema perekonda, võib-olla tema lähedasi, kes mängivad väga olulist rolli, näiteks, et see inimene saaks üldse organisatsiooni tööst osa võtta siis tegelikult neid võiks ju öelda, et. Jah, see ei ole olnud võib-olla mõningatel juhtudel nende vaba valik sundus, aga teatud juhtudel võtavad ju ka sõbrad ise selle rolli ja nad teevad seda hea meelega, aitavad. Tere Mul ei meenu mitte ükski mingi boonus või eelis või, või, või, või soodustus vabatahtlikku tööd tegevale inimesele, kas see on normaalne ja mõistlik, et et nii-öelda valitsussüsteem ei soodusta seda vabatahtlikust mingite väikeste, selliste meelitustega, see võiks olla mingi tänu või, või selline noh, abstraktse või konkreetsem, mingi selline noh, maksusoodustus. Samas, kui sa ise oled vabatahtlikku tööd teinud, et kas sa oled tundnud, et, et sind oleks jäetud tänamata või et sa ei oleks sellest mingisugust kasu saanud. Et, et ma arvan, et tegelikult ikkagi see peamine motiiv selleks, et miks ma lähen vabatahtlikku tööd tegema, ei ole mitte see, et ma tahaksin saada mingeid maksusoodustusi. Ei, seal vabatahtlike, tegelikult oleme ausad, on siiski vähe. Ma olen püüdnud otsida kedagi, kes regulaarselt mingit vabatahtlikku tööd ei leia, aga leiab ikkagi väga konkreetsetes teatud sektorites ja enamasti need nimed natukene otsid, tulevad ikkagi väga tuttavad ette. Võimalik võib-olla on ka see, et, et sa ütlesid nende organisatsioonide hulgast, keda sa tunned ja, ja, ja, ja siis selle, selle tõttu tulevad nad tuttavad, et et regulaarseid vabatahtlike muidugi ongi vähem ja, ja siin jälle kui selliste küsitluste poole pöörduda, et siis umbes pooled eesti inimestest küsitluste järgi moel või teisel on aasta jooksul mingit vabatahtlikku tegevust teinud ja selle hulka siis ei ole loetud mitte seda pereliikmeid aitan või kodus nõusid ära pesen, ilma et mulle sellest keegi maksaks. Et see, seda peetakse nagu normaalseks igapäevategevuseks, aga et ma olen siis võõraid inimesi vabatahtlikuna aidanud laarseid jah, nendest vähem ja see, ma arvan, on, on just see, millele võiks nagu rohkem rõhku panna, et, et tõepoolest, et, et sa seo ennast mõne organisatsiooniga pigem püsivalt ja, ja et ei ole küsimus selles, et sa peaksid väga paljusid organisatsioone aitama, aga pigem olema nägu laarselt olemas. Seal aga nüüd, et mida riik saab teha selle juures, et, et on mingi hulk asju, mida need organisatsioonid ise tajuvad kuidagi takistus täna vabatahtlike kaasamisele ma ei oska hinnata, et kui, kui põhjendatud need takistused on, sest MSL ise töötab. Meil on, meil on päris palju selliseid regulaarseid vabatahtlike praegusel hetkel näiteks hea valimistava valvurid on kõik siis lugupeetud ja tõesti väga head inimesed ühiskonnas, kes, kes löövad selles asjas kaasa lihtsalt sellepärast, et nad tahavad ja usuvad sellesse ja, ja samamoodi on meil teiste tegevuste juures sarnaseid inimesi, aga et tuuakse välja siis organisatsioonide poolt takistuste kuidagi seda, et, et ikkagi seaduste mõttes ei ole nagu, väga selge, mis see vabatahtlik töö on, kuidas peaks käima vabatahtlikele nende tehtud kulutuste hüvitamine, ehk siis see, et see küll töö eest ei maksa, aga sa ei eelda ka seda, et see inimene peab ise No seda ei saa praegu hüvitada mitte kuidagi, kui on vabatahtlik, kes on teinud mingi, tal on olnud vaja mingeid asju, näiteks ma ei tea tõstavaid tassida, ta on teinud seda läbi näiteks taksoga. Taksotšekid maksma, ise kinni, seda ei saa mitt MTÜ. Ei no sellisel puhul, ma arvan, selle taksotšeki saab ta anda organisatsioonile ja see, kes konkreetselt seal taksos sõitis selle asjaga, kaaslased, seda just nüüd, see see ei ole nagu küsimus, et kui see on nagu organisatsioon saab näidata, et see oli nende tegevuse juures nagu vajalik kulu, siis, siis on ta järelikult ka arvestatav. No tuleb ikkagi leida inimene, kes töötab töötavale inimesele saab seda kuidagi. Aga kui ta ei tööta selles MTÜs, siis on, siis on see tema kulu lihtsalt. Ma ma siin pean natukene Ka vastuse võlgu, et, et ma tean, tegelikult jällegi eksorganisatsioonid sellega hakkama saavad, aga aga just et, et kui palju kombineerimist see nõuab ja, ja kas see võiks kuidagi lihtsam olla, et ma ei loe ennast selle kõige pädevamaks inimeseks? Monika Haukanõmm kui üks praegu kogu seda ülekuulamist kuulanud presidendi kõnest innustust saanud inimene tunneb, et ta tahaks vabatahtlikuna kuidagi kaasa lüüa, ei ole seda siiamaani kunagi teinud, noh, on võib-olla aidanud kedagi kuskil üle tänava sattunud niimoodi sellesse Urmo statistikasse kolmeaastase ikkagi kaasa aitab inimesi, aga, aga siiamaani mitte süstemaatiliselt. Mismoodi näiteks puuetega inimeste koja kaudu oleksid võimalustega? Ja esimene asi võtke meiega kontakti ja kuna meie organisatsioon on nii suur, siis tegelikult ei pea selleks tuleme Tallinnasse üldse mitte, vaid ükskõik, kus ta siis elab. Praktiliselt igas külas, igas linnas, igas suuremas maakonnas on olemas meil Meie organisatsioonid kontaktid, piloodid, astugu, kas esimene kord uksest sisse, öelgu tere, et ma olen siin, ma tahan aidata midagi teha. Oi ei, muidugi mitte ei vaadata, selles mõttes me võtame nüüd kõik väga suure rõõmuga vastu ja ja, ja kindlasti siis me saame väga täpselt nagu juba hakata rääkima, et mis on see huvidega tahab teha, sest ka meil on võimalik erinevaid asju teha. Ja võib-olla isegi veel lihtsama soovitusena on see, et alustuseks, kellel internetiühendus on, mingu www, punkt, vabatahtlikud. Ja sealt saab vaadata juba erinevate valdkondade kaupa, et minu soovitus olekski inimesele, kes vabatahtlikuks tahab hakata eelkõige mõelda seda, et mis valdkond ja mis teema talle tõeliselt korda läheb, et, et ei pea siin üldse lähtuma mitte sellest, et mulle tundub, et kõige enam ühiskonnas oleks vaja tegeleda vot selle küsimusega vetikaga kuulama enda südant, et et kus ma ise tahan tõesti kaasa lüüa ja siis siis vaata näiteks Vabatahtlike väravast internetis saad vaadata, et kas juba praegu on seal olemas mingisuguseid pakkumisi, kes keegi otsib abi või siis help poee on teine, niisugune portaal, aga, aga siis, kui seal juhtumisi ka ei ole, et siis tõesti vaatajaid, kes selles valdkonnas tegutsevad ja, ja võta nendega ühendust, et see on hea alguses. Ja võib-olla see on just väga hea alguskoht proovida teha midagit täiesti uut, millega sa ei ole võib-olla mitte kunagi kokku eluses puutunud ja mõelda, võib-olla võib sellest kasvada välja midagi huvitavat, et kipume me tegelikult tegema seda tihtipeale, mida me juba teame, millega me, mida me teeme, võib-olla, millega meil on teadmine olemas, jah, aga siis on võimalik teha võib-olla midagi põnevat. Samas eksorganisatsioonidel tegelikult just jälle selliseid professionaalseid vabatahtlike, näiteks ajakirjanik tuleb neile appi selles osas, et kuidas oma mingisuguseid pressiteateid koostada. Ajakirjaniku jaoks on nagu imelihtne küsimus, aga organisatsioonile endale võib see olla täiesti nagu üle pea käiv probleem, et, et niisugust abi on samamoodi vaja või kui finantsinimene aitab neid rahaasjade korrastamiseks või jurist mingisuguste lepingute tegemisega võib-olla sellele vabatahtlikud. Mulle endale ei ole see nagu niivõrd põnev selle tegevuse ala mõttes. Aga kindlasti on see põnev uute inimeste mõttes, kellega koos ja teistsuguse organisatsiooniga, kellega koos sa saad töötada. Ülekuulamise toimik number 165. Kodanikuühiskond toimib kavatud uurimine, jätkub. Ülekuulamine.