Kena hommiku jätku, head kuulajad. Raadio jätkab jutusaatega. Jutusaade on see saade, kui stuudios on kaks inimest, üks küsib, teine vastab, või siis räägib pikemalt oma elust ja tegemistest. Täna on need kaks inimest. Veronika portsmut. Tere. Sina oled vastaja ja mina olen Tarmo Tiisler, kes on küsija Veronika, sa oled sellesuvise laulupeo kunstiline juht. On see tiitel sulle kuidagi koormav ka sinu igapäevaelus? See tiitel on esiteks ikkagi väga suur au aga loomulikult sisaldab see väga palju kohustusi ja väga palju tegemisi, nii et oma igapäevaelus on ta igapäevaselt iga tunniselt iga minuti yldiselt väga palju tunda. Su perekonnanimi, ports mutt ei ole nagu Tamm või või mägi või midagi sellist. Eestipärast. Kust see nimi sulle, tulnukad? Iseenesest olema läbi mitmete esivanemate ikkagi täiesti Eesti juurtega, et oodata, et ma kuskilt inglismaalt oma nii-öelda päritolu kuskil teel nad nii-öelda oman. Ja seda ei ole, aga selle nime tuleku kohta Eestis sellega on seotud üks legend. Et ma ei tea, kui palju see vett peab, aga tsaaril oli siis lastel koduõpetaja ja koduõpetajaga läksid tsaari lapsed maailma avastama, nii-öelda käisid lendamas mööda maailma. Ja kui nad tagasi tulid, siis tsaar nii-öelda kingitusena andis sellele koduõpetajale Eestis ühe kubermangu valitseda ja, ja siis ühel hetkel hakkas nimede panemise aeg Eestis ja valitseja hakkas siis nimesid jagama ja, ja kaski nende linnade nimesid, kus nad olid nende lastega käinud ja portsud siis inglise sadamalinna, siis joo täht ära veidi Eestist Lätti ja ja minu õnneks on küll, et see nimi on jäänud nii-öelda peaaegu et puutumatuna alles, et seda nime ei ole nii-öelda eestistatud veel omakorda sadama suuks näiteks. Igal inimesel on ju olukordi, kus neilt küsitakse, et mis nimi on Sult ilmselt ka on küsitud ja siis pannakse midagi kerge ja siis sina teed korrektiivi, et ei, tegelikult käib see täht juurde ja see tuleb ära. Kui tihti seda juhtub? Üsna palju, et ega seda nime ühtpidi ei ole lihtne kirjutada ja teistpidi hääldada, et võib-olla isegi selle hääldamise osas on nagu rohkem probleeme olnud, et kuidas seda öelda, et et aga kui lihtsalt eestikeelset lugeda, siis tegelikult veerib täiesti õige hääldusega välja. Kas vahel oled sa pannud tähele, inimesed ütlevad ka meelega sind eesnime pidi, et mitte öelda perekonnanimepidi, mis on keerulisem. Ei, vot seda, ma ei ole tähele pannud, et eesnimi on ka piisavalt keeruline selles mõttes. Ta ei ole täheldanud. Eestis on selline huvitav olukord, vähemalt mulle tundub, et on huvitav, et enamus muusikaõpetajaid on naisterahvad. Oled nõus? Enamik laulupeo dirigente, vähemalt kuni viimase ajani olid meesterahvad. Oled sa nõus? Jah, võib öelda küll, mehi oli ikka rohkem, jah. Nii miks see niimoodi on kujunenud? Et siis, kui on suur kunst, siis tulevad mehed lavale ja, ja siis, kui tuleb tööd teha siis tulevad naised. No ma arvan, et see on seotud Eestis tegutsevate kollektiivide juhtimisega, ehk et mehed on olnud tõesti heade segakooride naise meeskooride dirigendid. Võib-olla nende assistendid on alati olnud kindlasti ka naised, aga niukse esinduskooride dirigendid on pääsenud ka laulupeol juhatama ja, ja ma arvan, et sealt on see see valiksis tundnud, mis ei tähenda seda, et, et ülejäänud koorid ei või muusikaõpetajad oleksid kuidagipidi kehvemad või aga ju see, sellest, ma arvan, et on tulnud. On see koorijuhi amet oled ju koorijuht, eks ole. On see selline naisterahva töö või naise töö? No ma arvan, et lehes koori ühispeab olema nii meest kui naist. Ma arvan, et üks hea dirigent peabki oskama neid mõlemaid pooli mõõdukalt kasutada. Päris koomiline on vaadata naisdirigenti, kes püüab olla mees, dirigent ja vastupidi. Aga kindlasti ta nõuab väga head füüsilist vormi ja, ja vaimset jõudu. Meestel on seda omadust võib-olla rohkem, et siis see meestel mehed kannatavad nii-öelda rohkem, et võib-olla sellepärast, aga aga peab ütlema, et, et nii Skandinaavias kui Euroopas on naised tegemas aina rohkem karjääri nii-öelda koori dirigent tena ja väga kõrgel tasemel. On see Eestis ka kuidagi sinnapoole liikumas, et laulupeo dirigent tuleb järjest rohkem naiste hulgast. No praegu on küll, meie meeskonnas töötab ikka väga palju naisdirigente ja väga tugevaid ja väga oskuslik ja nii et ma arvan, et see trend sinnapoole võib minna küll. Milline oli esimene laulupidu, mida sina mäletad, et sa olid seal kohal või et sa kuidagi kogesid seda miskil muul moel? Ma arvan, et ma olin üsna pisikene vanematega koos, sai käidud võib-olla vaatamas, aga ma ise mäletan kõige paremini neid nii-öelda öölaulupidusid, kus sai käidud laulmas ja jaa jaa jalgupidi pingi peal oldud, et näha, mida, mis laval toimub ja, ja kõva häälega sai neid laule kaasa lauldud. Kusjuures ma isegi ei mäleta, et kust ma neid laule oleks õppinud, aga, aga seda ma mäletan, et ma neid kõiki neid laule teadsin, et tädikesed kõrval käisid ütlemas, et nii väike laps ja teeb nii kõvat häält, et ma mäletan Selliseid nõukogude aja laulupidusid saime. No vot nüüd minu mälu petab, kas see oli 91, oli mingisugune noort? Võin arvul ühe? 90, võib-olla või 93 majan aastal. 80 ütlen kohe kahe 90 võis olla küll. Et sellel peol ma olen ühte venekeelset lugu laulnud Iivaiivus ka, ma mäletan seda. Aga, aga see oli nii väike, marginaalne number kogu laulupeo repertuaaris, nii et see kuidagi nagu hinge jäänud või ei tekitanud protesti, vaid oli vastupidi väljakutse vene keeles laulda. Ehk siis, kuhu ma tahan oma jutuga jõuda, et sul ei ole seda, seda taaka, et laulupidu oli see üksik saar, kus avaldati vastupanu nõukogude võimule ja see oli meie koht, kus me saime teiste laulude kõrval laulda eestikeelseid tähendusrikkaid laule kanda rahvarõivaid ja, ja niimoodi oma asja ajada. Sul seda kogemust pole? Ei ole jah, et laulupidu on minu jaoks ikkagi helge ja ei ole tundnud, tundnud seda, et, et kogu aeg oled elanud nii-öelda kuskil vaibal ja, ja see laulupidu on see ainukene koht kus siis ennast nii-öelda eestlast näidata, et et ju seda eestlast oli siis kodus igatpidi ja no see aeg oli ka juba selline, et et oli avatum ja sai ju rääkida ja. Kui palju sa tunned, et vanem dirigentide põlvkond elab mingis muus laulupeo maailmas kui seda, kus on sinuvanused sinust juba nooremat või natuke vanemad. Tegelikult dirigendid ja juhid, kellega me laulupeo kontekstis koos töötame, käivad selles mõttes ajaga kaasas ja suudavad näha, millised on tänapäeva noored ehk et nad tegelevad nendega kogu aeg. Ja Nende pilt sellest laulupeost on samuti muutunud. Ma arvan, et ma ei tunne, et keegi keegi hirmsalt kuskil oleks nüüd ka kinni vanas või midagi millestki traditsioonilises ja üleüldse poleks näiteks kas või repertuaari osas nagu uuendusteks valmis. Et selle üle on. Mul on väga hea meel. On sul olnud selliseid põhimõttelisi vaidlusi ka selliste auväärsete korrufeedega teemadel, et kas laul sobib või mitte, milline peaks olema kontseptsioon, milline ta ei tohiks olla ja nii edasi? Me oleme arutlenud küll erinevaid teoseid laulupeo kavas aga me oleme jõudnud väga rahumeelsetele tulemustele ja, ja need uued lood, mis on välja pakkunud juttu, on olnud ka neile sobivad ja pigem on nad alati olnud toetavad oma kogemuste põhjal, eks ju, et mis õnnestub, mis ei õnnestu, laulud veel, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Ta kui repertuaari valida ja need nõuanded on olnud väga kasulik Et saada laulupeo kunstiliseks juhiks, selleks ju pidid välja pakkuma oma mingisuguse nägemuse, mis siis valiti välja, kinnitati ära ja sind pandi posti peale. Et seda nägemust esitada, pidi sul olema noh, ilmselt mingi sisemine soov seda teha. Ja ma eeldan, see ei olnud saada oma nime taha. Tiitel kunstiline juht laulupeol kõlab tegelikult väga uhkelt ja ei kao sealt elu lõpuni ära, ehk siis mis oli sinu sisemine soov seda nüüd teha sellel laulupeol? No esiteks selle idee osas sai tähendab selle idee algus, alguse saime ikkagi vestlus Märdiga peale 2007. aasta laulupidu ehk et meie oleme Märdiga klassi klassiõde ja me arutasime peale laulupidu, et võiks midagi koos teha. Et tantsijad ja lauljad saaksid kokku ja mõtlesime, et miks mitte tekitada siis ühine laulu- ja tantsupidu. Et see oli siis üks niisugune idee, ütleme algalgeos, aga soove laulupeol oma mõtteid väljendada tuli sellest, et mul oli võimalus päris mitmeid kordi viibida Skandinaavias nii-öelda stipendiumiga. Veidi kauem olin kuu aega Fääri saartel ja kuu aega Islandil ja, ja veel takkaotsa Rootsis päris mitu-mitu kuud, et jaa, kui ma nägin neid ühiskondi, siis ma nägin, mida nad väärtustavad, millised nad on, kui olulised tegelikult on traditsioonid nende igapäevaelus. Ja tekkis soov väljendada seda, et et mina olen eestlane, miks ma olen? Milleks ma olen, et kust ma olen, kust ma tulen. Et kõik sellised mõtted tekkisid just seal teises keskkonnas viibides, et miks ma üldse tahan Eestisse tagasi minna, et kas ma tahan, et milleks see hea on ja, ja sealt nende reiside ajal päris paljud sihuksed küsimused said minu enda sees vastused just eestlase ja Eesti koha pealt. Ja neid asju ja neid teid ongi nüüd siin laulupeo kunstilise väljenduse raames siis püütud nagu esile tuua läbisele repertuaari ja läbi läbi kõige muu sinna lisandub. Laulupeol on selline, kas nüüd tava, aga noh, see on lihtsalt nii, et üks dirigent juhatab üht laulu mõnel, kel läheb eriti hästi, juhatab kaht laulu. Otsused, oled teinud sina kõik, kes, mida juhatab. Sellel peol on mul nii-öelda mõttekaaslaseks toeks Aarne Saluveer, et, et temaga olen mitmes küsimuses nõu pidanud, aga me oleme ikkagi liigijuhtidega nii-öelda siis neid asju arutanud, et et selliste monopoolset otsustust ja sõrmega näitamist selles protsessis ei ole, et see on ikkagi meeskonnatöö. On see selline paksu vere tekkimise koht ka, et on inimesed, kes arvavad, et laulupidu ja see on ju iseenesestmõistetav, et mina seal midagi saan juhatada ja inimesi, kes arvavad, et nüüd võiks olla nüüd minu aeg käes ja siis tuleb Veronika oma meeskonnaga ja teeb teised otsused. Jah, eks see loomulikult on nii, et osa väga häid dirigente paraku nii-öelda on jäänud sellest meeskonnast välja. Aga igal peol on oma nägu ja ma arvan, et noortepeol juhatavate ühed inimesed ja järgmisel peol kindlasti teised, et need otsused ju aja ajases muutuvad, et et ma usun, et Paksu verd ei olegi nagu mõtet tekitada või ma loodan, et kõik need, kes on nii-öelda väljaspool, elavad sellele ikkagi tegelikult kaasa läbiga oma kollektiivide, kes peol esinevad, peost osa võtavad. Sa mäletad oma esimest tõus, mis sinna dirigendipulti? Mäletan küll. 2007 noorte laulupeol, siis oli võimalus segakooride liiki dirigee ta Olav Ehala teost. Ma tahan olla öö. Mäletad sa kõike selle hetkega seonduvalt ehk siis, kas see on sul üksikasjadeni meeles või sa olid nii omas mullis, et sa ei mäleta sellest suurt midagi? Ma mäletan üsna hästi, eks sinna pulti tõusmise eesmärk minu jaoks tollel hetkel oli see, et see lugu tuleks hästi välja, et see on ikkagi see põhiline eesmärk, sul on seatud ülesanne, mida sa pead täitma ja sa soovid seda teha võimalikult hästi ja kuna see lugu ei olnud üldse mitte lihtne et siis sellega seonduv, see mõte seal puldis on külmul väga eredalt meeles, et et kõik õnnestuks. Ja siis, kui on läbi, siis kas sa pigem tahaks seal puldis veel olla natukene ja seda tunnet kogeda või tahaks sealt ruttu ära saada, või mis, mis siis juhtub? Kui ettekanne õnnestub, siis on lihtsalt väga hea tunne ja see graphaga või lauljatega koosolemise koostegemise tunne on tegelikult väga nauditav. Aga ma ei ütleks nüüd, et et tahaks seal puldis olla lõputult ja, ja nagu öeldakse, et üks mees juhatab laulupidu nagu võib-olla vanasti ei peaaegu et oligi, et selle tegevuse sees olemine on minu jaoks hästi suur nauding koos oma eeltööga ja, ja ka siis ka seal Kaarel realiseerimiseni. Tead sa mõnda eesti dirigenti, kellele, kas sina oled pakkunud mingi loo juhatamist või kedagi teist, kes ütleb lihtsalt, et ei huvita mis on see põhjus siis iganes. Keegi küll ei ole öelnud, et teda ei huvita. Või kuidagi teisiti formuleerinud, et ei, ei saa, ei. No paraku on kindlasti selliseid inimesi, kellele pakub see vähem huvi ja, ja kindlasti on selliseid inimesi, kes on hõivatud maailma muusikaareenil, eks ju, ja see on täiesti mõistetav ja arusaadav, et. Ma küll sisimas loodan, et kõikidele dirigentide koorijuhtidele on laulupeo natukene nagu südameasi. Ja õnneks ma sellist suhtumist nagu ei ole kohanud, et et küll on olnud siin äraütlemisi, ütleme võib-olla solisti koha pealt, eks ju, aga see on seotud tööülesannetega mujal välismaal, eks ju on suured kohustused ja lepingud ja asjad, et ja see kõik on mõistetav ja arusaadav, et mis üldse ei tähenda seda, et see inimene ei tahaks või oleks valmis seda asja ette võtma. Muusikat õppinud inimesena ja noh, väga palju seda õppinud inimesena kindlasti koorijuhid noh, omavad ambitsioone juhatada suuri ja keerulisi teoseid, teha kunsti selle sõna kõige paremas mõttes ja siis on need laulupeol neil kui laula ja hõiska, mitte väga keerulised laulud või kahehäälsed mudilaskoori laulud. Et on need kuidagi võrreldavad või on see sel hetkel kuidagi väheväärtuslik või jah, on need võrreldavad asjad. No tegelikult kui me anname endale aru, siis igapäevaselt koori töös ütleme, hea amatöörkooriga sul ei ole võimalik laulda väga keerulisi raskeid teoseid, mida võib-olla sa stuudiumi ajal oled läbinud selleks, et sa saaksid muusikaliselt kõrgeks, kõrgelt harituks ja et sa omaksid üldist pilti, eks ju, muusikaloost. Minu arvates sellised head Eesti kooriteosed on tegelikult võrreldavad ütleme mingisuguse keerulisema lääne muusikateosega seda enam on neid lihtsamaid asju võimalik väga meisterlikult sooritada ja teha väga-väga-väga nauditavaks kuulajad. Liiatigi nad on ju meie jaoks nii olulised. Sooviks ju, et kõik Eesti inimesed teaksid Kungla rahvast tuljakut. Et eks see on ühtpidi ka traditsioonide hoidmine. Et ikkagi üks muusika puha või? No ütleme, et past mingi väga keerukas teos ei kõlbakski nii-öelda laulukaare alla laulmiseks. Et laulupeol ja laulupeorepertuaarile on kindlasti oma spetsiifika. Aga ilus muusika on ilus muusika, ükstapuha, kas ta on siis 16, häälne, kahehäälne või, või üldse laulab solist. Muusika peaks puudutama inimeste südameid ja see peaks olema meeldiv, et ja kui see eesmärk on täidetud, siis minu pärast olgu ta sõjaväeline või ühehäälne tõesti. Sa oled nagu iga teinegi jutusaate külaline võtnud paar lugu siia kaasa ja ma eeldan, et kui oled võtnud kaasa, siis on ka puudutanud sind esimene mahavoki laul ja miks see sind puudutas või miks see plaat sulle koti? Minul on lihtsalt lapsepõlvest mahavokist mälestuse. Kui ma olin kaks nädalat haige kodus, siis meie vinüülplaadiriiulil oli üks eesti muusikaplaat, et kus siis see mahavoki mägede hääl ka peal oli, kuna haiguse ajal lapsel ei olnud midagi muud teha, siis ta ainult ketras seda ühte plaati ja ja ma mäletan väga selgelt, et see oli üks lauludest, mida ma siis enda isiklikult meisterdatud mikrofoniga siis mööda tuba joostes esitasin, nii et see jäi mulle lapsepõlvest nagu hästi sisse. Ja muidugi see sõnum on hästi-hästi ja, ja võimas. Ühtpidi on nagu see lugu mulle sealt meelde jäänud. Ja, ja tänasel päeval, kui Kare Kauksi maha jälle kontserte annavad, et olen käinud neid kuulamas, siis mulle Mahavok ansambli na meeldib, aga vaat see on see põhjus, miks see mägede hääl Mille Veronika välja valis ja mille menüüd Saade läheb järjega edasi. Veronika Portsmouthi laulupeo kunstiline juht on külaline, Tarmo Tiisler on ütleme siis peremees või selle tunni edasi viia. Kui nüüd ilusti sõnad. Sa oled laulnud ilmselt läbi kogu elu või olnud muusika sees vähemalt läbi kogu elu, et mida see kõik on sisaldanud sinu elu koos muusikaga. Ma alustasin laulmist päris väikeselt, ma arvan, et kolmeaastasena sai mindud Ave Kumpase laululapseks ja siis kuni kooliajani sai lauldud käidud mööda eesti kontserte andmas ja sai osaletud televisioonis laulumajja saadetes. Et see oli hästi tore ja vahva kogemus. Ja sealt edasi tavapäraselt kooli koorid. Käisin 20 esimeses keskkoolis kuni üheksanda klassini ja paralleelselt õppisin siis klaverit Narva maanteemuusikakoolis. Ja peale põhikooli lõppu tekkiski üks hetke, mil tuli mõelda, kas minna edasi muusikaga või jätkata hoopis reaalsuunas. Kuna oma koolis oli võimalus jätkata reaalklassis, siis tekkis väikene ahvatlused seda numbrimaailma proovida. Aga minu klaveriõpetaja Juta Targo andis siis soovitus, et mine proovi, et muusikakeskkoole, et kuna mulle väga meeldis laulda, siis ta ütles, et seal on üks väga hea kammerkoor kus saab väga kihvt teoseid laulda ja kes rändavad mööda maailma ja näevad maailma. Nii et käisin muusikakeskkooli sisseastumiskatsetele, et vaadata, kuidas see läheb ja tulemused olid head, nii et ma otsustasin siiski muusika kasuks ja, ja tänase päevani, ma olen väga tänulik oma klaveriõpetajale. Selle soovituse eest. Loomulikult sai siis mindud akadeemiasse, kuna keskkooli osas ei saanud otseselt laulmise eriala õppida, siis tuli valida koorijuhtimine, mis on kõige lähedasem lähedamalt seotud laulmisega. Ja nii ma andsingi oma sõrme kooriuhtimisele ja akadeemias, siis sai lõpetatud ka magistrantuur koori dirigeerimisest ja ühtlasi ka otsa koolis klassikalise laulu eriala. Et kuna muusikaakadeemias oli jällegi tollel hetkel see süsteem, et ei saanud kahte eriala paralleelselt, mida siis minu soov oli ikkagi laulmisega tegeleda ja, ja sai läbitud siis otsa kool. Ja nüüdseks olen siis viimase aasta Eesti muusika ja teatriakadeemia doktorantuuris kooridirigeerimise erialal. Aga mis puudutab kooris laulmist, siis peale keskkooli sai ennast seotud Eesti filharmoonia kammerkooriga, nii et selle aja eest ma olen ka väga tänulik, see andis väga palju nii koori trigeerimisele kui ka laulmisoskusele. Need olid väga vahvad aastad. Kui sa lähed näiteks ülikooli muusikat õppima, sul on mingi pikem nägemus või ei ole või see on lihtsalt sellepärast, et ma olen ju elu klaverit mänginud, et papil mängida viis aastat või, või mida mõtleb noor inimene, kui ta läheb muusikat õppima. Sinuni. Ma arvan, et noor inimene mõtleb seda, et ta tahab teha seda, mis talle meeldib. Et ma vaatan praegu neid akadeemia üliõpilasi, et et sa näed kohe, et neile meeldib muusikaga tegeleda. Ja minu arvates see on üks väga oluline alus edaspidiseks. Et väga raske on kuulata nende inimeste juttu, kes tegelikult ei ole rahul sellega, mis tööd nad teevad. Et nagu ei meeldi ja ei sobi ja tahaks teha hoopis midagi muud. Et ma arvan, et see inimene, kes tahab tegeleda muusikaga ta pühendab sellele aega. Ja andekus on alati selline suhteline asi, et töö on ikka seal taga nagu veidi olulisem. Et kui sa teed ka kõvasti tööd, siis on eeldusi, et sa oled sellel alal andekas ja kui sa oled sellel alal andekas, siis on sul edaspidi ka töö ja leib kindlustatud, nii et ma arvan, et need asjad on kõik omavahel seotud, et et mina küll tegelikult ju ei mõelnud seda, et oh nüüd vot nii ja 10 aasta pärast vot naa, et seal on ikka pigem see, et mulle see ikkagi väga meeldis. Aga on sul enda tutvusringkonnas selliseid pettumusi ka, et inimene on õppinud seda tõesti talle siin meeldib ja siis on õppeaastal läbi ja tuleb karm elu peale ja siis siis selgub, et see muusikuamet Eesti vabariigis on küll väga tore ja hingele palju. Aga seda saab kõike teha ainult pärast tööd, kui on tehtud mingit mingit tööd. No ma arvan, et tegelikult keskkooli lõpus need inimesed, kes aimasid, et, et see ei ole nende jaoks tegid oma valiku juba ära ja loomulikult kõik koori dirigendid ei ole saanud koori dirigendid, eks. Aga ütlevad muusika alal, kas kontsertorganisatsioonides ja nad on leidnud nagu oma niši ja ma arvan, et see, et nad on õppinud kas pilli või, või mida iganes, et see on neile väga palju juurde andnud selles töös ja aitavad seda oluliselt paremini teha. Et see haridus on ikkagi laiapõhjaline ja, ja annab ju väga palju, et et ma arvan, et see on kasuks tulnud ja, ja need inimesed ei ole pettunud tegelikult, kes on läinud küll produtsentideks osad on hakanud võib-olla Pille hoopis ehitama, ise loobunud mängimisest, et et eks igaüks leiab tegelikult selle tee ise. Sa oled laulupeo kunstiline juht, samas sa ju ei juhi kunstiliselt laulupidu iga päev hommikust õhtuni. Mida sa, mida sa muidu teed? No tänasel päeval siis tegelen õpetamisega muusikateatriakadeemias ja mul on omal päris mitu-mitu koori Eesti kaitseväe segakoor, Eesti advokatuuri segakoor, Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna segakoor ja noorte naiste koor Miina, et nendega on juba päris palju tegemist. Ja samuti osalen segakooride liidu tegevuses ja kooriühingu muusikanõukogu toimkonnas, et ja nii need päevad mööduvad, et tegemist on suhteliselt palju. Sa oled ilmselt puutunud kokku sellise noh, ikkagi probleemiga vist, et saabub laulupidu ja eriti viimastel kordadel enne laulupidu tehakse selliseid väga vahvaid projekt koore kus siis tulevad toredad inimesed kokku. Sageli tehakse sellist selliseid kuulsate inimeste koore kuhugi organisatsiooni juurde, kes siis on ka muusikaliselt haritud, neil ei ole probleemi, õppida lauludest ja saada laulupeole ja teistpidi kuskil väiksemas kohas, kus inimesed käivad õhtuti töö kõrvalt ilma muusikalise hariduseta käivad seal kogu aeg aastast aastasse ja nad ei saagi õppida neid laule nii hästi ära ja nad jäävad näiteks laulupeolt kõrvale. Vett. On see probleem ja oled sina sellega kokku puutunud? Ma arvan tegelikult, et et see ei ole probleem. Kui uued koorid tekivad, siis nad tekivad kaks aastat enne laulupidu, nii ehk naa. Et laulupeole registreerimine toimub tegelikult ju ju päris pikka aega enne laulupidu vennast. Pigem see, et nad pärast laulupidu lihtsalt enam ei tegutse või peavad lihtsalt aasta pausi ja siis, kui tuleb uus kord püünele astuda, siis nad tulevad. No nii palju, kui tegelikult see praktika on näidanud, on väga-väga paljud loodud koorid jäänud püsima. Et selle üle ongi tegelikult hea meel sisimas, et see kartus on loomulikult, et minnakse laiali, aga ma pigem ütlen seda, et isegi väga pikkade traditsioonidega koorid on pidanud siin vahepeal oma tegevusi katkestama, et ma arvan, et sellist projekti fenomeni, mida püütakse võib-olla nendele kooridele kooridele anda, ei ole 100 protsenti küll õigustatud. Et veel kord ütlen, et tõesti ka väga mitmed koorid, head koorid on saanud just alguse sellest, et nendel on esiteks olnud soov laulupeole pääseda. Aga pärast nad on avastanud, et on väga kihvt kamp ja võiksime teha ka midagi muud ja minna sinna ja minna kuskile mujale, et et selles mõttes minu jaoks on see kooriliikumist küll elavdav ja nii-öelda stimuleeriv. Pigem. Kas noorele dirigendile on keeruline ka, kas siis ülikooliaegu või pärast seda kuskilt oma rada pidi minema hakata Ta mingi oma koor leida, kusjuures midagi tegema hakata ja samas sa oled ju ikkagi selle koori peadirigendi assistent esialgu ilmselt ehk siis need esimesed sammud on need Eestis raske teha? Tegelikult on nii, et need, kes õpivad dirigeerimist ja on asjalikud tegelikult tegutsevad juba kõik kuskil kooride juures, et vajadus nende järgi on noorte järgi, kes aitaksid. Ja, ja ma arvan, et kui noored on ise avatud ja nendes on nagu potentsiaali, et siis neil küll ei tohiks tegelikult probleemi sellega olla. Et Eestis on ikkagi väga-väga palju koore, et nagu me teame, siis andekamad lauljad laulavad kahest-kolmest korraga, et ja töökäsi on, on väga vaja, et eks see loomulikult on raske minema hakata ja osad sellised aktiivsemad, ütleme, organiseerimise võimetega noored on pannud enda seltskondi kokku, mis on väga-väga kihvtilt üles astunud, viimasel ajal. Kas üldiselt Eestis koorijuht, kuid ei ole lisaks näiteks muusikaõpetaja või ei tee midagi muud, kas koorijuhtimisega elab Eestis ära? Vot, see on nüüd hea küsimus, ma arvan, et elab ära, see tähendab, jääb ellu aga vot kui, kui hästi ära elada, et see on nagu küsimus. Et eks see loomulikult on problemaatiline, tegemist on ikkagi hobiga valdavas enamuses sa oled nagu treener, ütleme nii, et mina toon hästi palju näidet, kui ma räägin oma erialast või mida sa teed, siis ma räägin tihtipeale nagu aeroobikatreeneri vaatenurgast, et see on enam-vähem sama töö tulevad inimesed ja, ja teed proovi, et noh, võimalus on kindlasti tegeleda muude asjadega koori dirigendile päeva jooksul, et jah, see kõik oleneb sellest, kui kui palju sul neid koore ja mis sa täpselt teed. Üks müüt on Eestis, et minul laulurahvas, kas su meelest oleme? Ma arvan, et me seesmiselt oleme laulurahvas. Me peaksime seda rohkem välja näitama. Ehk siis, et inimene tahaks justkui laulda, aga võimis. Just et võiks rohkem laulda. Ma arvan, et Eesti on laulurahvas. Rohkem kui näiteks lätlane või soomlane Ma arvan, et kindlasti rohkem kui soomlane Lätiga, meil on ju nii-öelda võistlus käimas, et kes on parem, et ei oska niimoodi nöörile panna. Aga eestlane on kindlasti tugev laulurahvas. Kas sinu meelest see muusikaõpetus laulutunnid, mis on päris laste esimestes klassides, on nad sellised, mis panevad lapsed laulma või pigem panevad lapsed kinni? Koolis muusikaõpetajast oleneb väga palju, et seda ei saa öelda, et kas see on õpetus iseenesest on hea või halb, et nii palju kui mina olen näinud, siis lapsed laulavad ju tundides palju. Et oleneb ikkagi õpetajast, et ütleme, et eeldused on olemas. Aga kui sa oled õpetaja näiteks algklassides ja sa näed, et see laps viisi pea aga laulda ei julge, kas teda peaks teistega koos olles vägisi laulma sundima või kuidas temast laul kätte saada? No vot, see on tegelikult see õpetamise suur kunst. Et kuna ma ise päris väikeseid ei ole õpetanud, et siis ma ei oska öelda, millised nipid õpetajatel on, et lapsed hakkaksid laulma. Aga tegelikult nii palju kui väikseid lapsi üldse ma näinud olene ja nendega kokku puutunud, siis tegelikult üks laps, kellel on hea tuju rõõmus meel ja kes on õnnelik, tahab alati laulda. Aga mis siis ikkagi nendega mingil ajal juhtub, kui nad ei taha, sest mingil hetkel ju midagi juhtub. Ma arvan, et see on ühel hetkel, kui, kui kuskilt poolt neil tekib tunnet laulmine ei ole popp. Nõme just nimelt, et siinkohal on arvates palju abi igasugustest meedia meediasaadetest ja igasugustest sündmustest, mis tegelikult räägivad, ettelaulmine on äge ja laulmist on võimalik harrastada väga-väga mitmel erineval moel. Et see ei ole nii, et, et sa pead klassikalist häält tegema ja, ja, ja laulma neid klassikalisi võõrkeelseid laule, et muusikalid on nii palju meie ümber minu enda unistuseks luua koor lastest, kes ei pea viisi. Ma arvan, et ka nendega on võimalik täiesti unikaalne ja äge muusikašõu püsti panna. Aga jällegi tuleme selle kooli jutu juurde, et õpetaja ütleb, laulab puhtalt, laulab puhtalt ja siis laps on õnnetu, sest ta ei laulnud puhtalt, siis ta võib-olla ei laula. Kena. Et õpetaja ikkagi asi kinni. Eks see puhtalt laulmine või ütleme, muusikaline kuulmine ühtviisi on arendatav, teistpidi on, on see sulle ka kaasasündinud, et teatud inimesed ei hakkagi kunagi elus viisi pidama, mis ei tähenda seda, et temal võiks olla kokkupuude ja väga lähedane kokkupuude muusikaga. Muusikaõpetajad kindlasti kasutavad selliseid Õpilasi kas instrumentide mängimisel või mingil muul viisil, et, et neid lapsi nagu kogu aeg kaasata. Et tegelikult, et laulmine ei ole ju ainukene muusikaline väljendusvahend, et et ma arvan, et need muud alternatiivid on just selliste laste jaoks ja, ja mingil moel nagu kuulmist arendada on ka nendele nagu võimalik, kes, kes päriselt viisi ei pea, aga noh, see tempo on kindlasti oluliselt aeglasem. Sa oled ilmselt juba mõelnud, et siis saab see laulupidu läbi ja pühapäeva õhtu on käes ja et mis sa siis teed, et mis sa siis teed? Siis ma hingan sügavalt sisse ja välja. Ma usun, et, et see pidu tegelikult sisimas ei saa ka peale seda laulupidu läbi, et, et see, et see nii-öelda lõpeks, et selleks on vaja pikemat aega ja sellist mahajahtumist. Sellepärast et praegu on küll tuli takus ja raketina siht on ainult siis nii-öelda peo suunas, et et see minek on vägev. Kas sa kuna sul mingi kogemus on laulupeost juba olemas koorijuhina, kas, kas üldiselt koorijuhid sel perioodil on rohkem haavatavad ka, ehk siis, kui neile sel ajal halvasti öelda, siis see läheb kuidagi sügavamale. Ma arvan lihtsalt, et see pinge on üsna suur sellel perioodil üldse, et ja iga inimene, kes on pinges ja veidikene väsinud, kindlasti ärritub lihtsamini, et las need on täiesti inimlikud inimlikud jooned, mis sellel hetkel avalduvad. Aga püüad sina ennast näiteks hoida kuidagi kunstlikumalt ratsionaalsemana sel ajal või vastupidi ütled endale, et ma olen nüüd emotsionaalselt nii vaba, kui ma suudan olla. Minu eesmärk oleks ikkagi see, et oleks hea olla, et loomulikult kuna kaasatud on nii palju inimesi, siis peab alati jahe olema. Aga süda on ikka soe, loodetavasti ja, ja hea olla, et see on nagu eesmärk. Üldjuhid saavad jätkuvalt pärgasid laulupidude lõppedes. Mida sina enda omadega oled teinud? Minu pärjad ripuvad seina peal kodus seina peal, järgmise jaoks on koht juba vaadata. Ei ole veel vaadates ei jõua selle peale mõeldagi. Aga kui see esimene pärja kaelasaamise hetk su jaoks oli 2007 siis, et oli siis uhke tunne ka või siis pühapäeva õhtuks oli juba nii tühi, et ei jõudnudki enam millegi üle rõõmustada ja vaatasid, et, et riideid ära ei määriks. Ei, see on ikkagi väga ülev, ülev ja selline tõstetud tunne on, et et ütleme nii, puhas rõõm sellel hetkel, mis on, see on meeletult suur nauding ja, ja väga sõnukirjeldamatult kihvt tunne. Et aga minule endale on veel see omakorda niisugune tore, et, et 2007. aasta noore noorte laulupeol pärjad olid ju viljapeadest ja kaskedestist ja ja rukkililledest, mis olid veidikene nagu teistmoodi. Mis tegid selle peo, ütleme veel omamoodi eriliseks. Kolm kuud on aega, ma loodan, et see läheb sul. Ma ei teagi, kas peab, soovime, et kiiresti või et või et aeglaselt, pigem. Paraja kiirusega, et eks aeg on seni läinud väga kiiresti, aina kiiremalt edasi läheb, aga ma loodan, et aega leidub kõigi jaoks. No loodame ja meil on aega veel kuulata, saate lõpuks muusikaga. Miksas tingi valisid. Mulle meeldib Stingi muusika atmosfäär, et see on rahulik, meditatiivne ja samas tema sõnumid on väga sügavad. Et, et selleks, et midagi väljendama, ei pea kindlasti olema väga valis oma ütlemistes. Kuulame seda, aitäh, Veronika.