Tänases keskööprogrammis meenutame lõppenud eff Uhhuduuri kolmandat rattaretke. 2011. aasta jaanuarist märtsini väntasid Iraanist Etioopiasse kuus meest. Mart Kuusk, Priit Kuusk, Hannes Hanso, Kristjan Prii, Liivo Niglas ja Tanel Rütman. Ja keskööprogrammi stuudios on neist neli vend ehk Priit Kuusk, Mart Kuusk, Kristjan Prii ja Hannes Hanso. Mina olen saatejuht Arp Müller ja täna plaanime kõneleda selle rattaretke esimesest poolest, mis viis Iraanist üle Pärsia lahe läbi Araabia ühendemiraatide. Omaani. Terve reisi pikkus oli. Ma mäletan härra linnas kohe päris kõige reisi lõpus keerismaal 3300 kilomeetrid spidomeetrile. Eks ta umbes niimoodi tuli 3300 ja midagi lõpuks veel peale paarkümmend kilomeetrit, võib-olla faktitäpsuse mõttes, olgu nüüd öeldud, eks vändatud sai nendest 3250, et need 50 kilomeetrit tulid nagu vähe teistmoodi, kui see hästi mäletades. Seda käsitöö me jõuame veel rääkida, olgu kohe alguses selgeks tehtud, et faktidega oleme täpsed, onju. Ma tean, et mehed pidasid lasta, ma näen teid ümberlauaga, mis jalgratastest. Minul oli see au, et anda jalgratast tagasi Savoy ekspressile täpselt sellisel kujul, nagu ta lennukist maha tuli ja neil oli kohe mingi müügijuhtide suur kogunemine ja siis kõik tahtsid seda uudistada. Ja kallid sõbrad, ma saan oma ratta võib-olla tuunitud kujul tagasi, nii et rattad pidasid vastu küll jah. Ma mäletan, et ühel reisil kulusid teil lihtlabaselt hammasrattad ära. No see reis oli selles mõttes natuke teistsugune kui meie eelnevad reisid, et tegelikult teed olid päris head, terve reisi jooksul ei olnud nii hullult palju liiva või muda või savi või mis on tavaliselt kõige jubedamad asjad. Mida küll juhtus muidugi seekord haruldaselt palju oli neid nagu kummid läksid tühjaks. Digest ogaside okkaid on nagu igal taimel ja põhisel sealkandis peal, et ja need satuvadki muidugi tee äärde. Nii et kumme see kõvasti parandada. See oli juba teie kolmas retk järjekorras esimese tegid 2002. aastal Mongooliast Nepaali. Teise tegite 2007. aastal Nepaalist Iraani ja nüüd siis alustasite Iraanist. Aga kuidas te oma marsruudid kokku lepite või mis ajendab üldse neid marsruute läbima? Minu arust me ei leppinud kokku, et see on kellegi valgustanud idee ühel hetkel, kui söödetakse selline menüü ette ja nüüd lähme ja ja siis niimoodi kõik noogutavad tarmukad pead kaasa tagasiteel, et kelle valgustanud ei tee seal Mart, meie suure juhi liidri nägemuse. Ma isegi täna mõtlesin, ma kirjutan ma, meil on ülesanne kirjutada raamat, siis mõtlesin tegelikult Hannes, sul ei ole ühtegi ideed, sest et nagu me teame kõik mõtted tulevad ju Allahhid. Mis toimub, on Allahi tahe, nii et tegelikult seal ainult vahendaja alla meedium? Ei no tegelikult, see on mõneti ka nagu lihtne ja loogiline, et noh, reisiformaat näeb ju ette seda, et alustada sealt, kus eelmine reis lõppes ja kuna maakera on ümmargune ja lõpuks tulebki sellesse esimesse alguspunkti tagasi jõuda, siis tuleb enam-vähem otse minna ja kuna vesirattaid meil veel ei ole, mis mõttes otse minna või palju. Me oleme otse läinud. Kogu nende käisid enam-vähem sellest mitte enam-vähem, oleme otse läinud. Reisil küll ei olnud nagu väga suuri põikeid, nagu eelmine No tegelikult selle marsruudi panevad natukene paika muud asjad ka, et lihtsalt real poliitiline olukord, mõnedes kohtades jätkame Iraanist, alustasime, plaan oli Aafrikasse välja minnes, no kuidas ikka ümber ilma sõidadki Aafrikasse ei lähe. Noh, me oleks saanud minna Iraanist edasi Iraaki, Iraagist ei oleks nagunii teistmoodi läbi Saudi Araabia näiteks, aga saudid lihtsalt ei väljasta selliseid seda tüüpi viisasid absoluutselt, et kus tööta või ei ole palverännakul siis on põhimõtteliselt saudi Araabiasse ei saa. Et, et selles mõttes see valik oli suhteliselt ahtake, et kui me tahtsime Aafrikasse minna, sealtkandist tsingi, erilisi muid variante ei olnudki välja arvatud võib-olla ja siis läbi Iraagi ja Jordaania ja siis sealt Egiptusesse läbi Iisraeli ja nii edasi, aga, aga nendes kastides on juba nii palju käidud, ei tundnud tundunud nii. See oli suhteliselt loogiline valitsusele. Aga mis teete teie oma ümbermaailma reisijalgratastega? Mõned teevad ju katamaraanid ka, mõned teised sõidavad autodega, jalgratastega on ikka maru raske. No me pole ainukesed, kes jalgratastega teevad ja võrreldes siin mitmete teiste eestlaste või eestimaalastega, kes hetkel praegu sõidavad jalgratastel ümber maakera meie lihtsalt oleme valinud pisut teistsuguse lähenemisega jalgratast pole midagi erakordset ja ainulaadsed, et me pole kindlasti mitte ainukesed eestlased, kes seda teevad, aga no meil on lihtsalt sattunud olema selline mõnus väljund, et sellest lihtsalt teatakse rohkem. Meil on nii piiratud, kujutlusvõimet oleks muidugi võinud taotledes originaalsust teha seda ruladega või midagi muud, aga lihtsalt komistasime rattasse. No esimene reis oli, tuli nii nagu ta tuli täiesti juhuslikult lihtsalt mingist mõttest ja mõte oli teha seda rattaga, ma mäletan pärast Mongoolia Tiibet Hiina, Tiibet, Nepaal reisime, me arutasime päris tükk aega kusagil erinevad variandid hakkasid kõhus ringlema, mida teha, et esiteks parve sõidaks sealt sinna ja loomadega mingite meede kaamelite hobustega kuskilt kuhugi ja nii edasi ja see tundus pisut ebarealistlik või mitte, selline jätkusuutlik ja kuidagi see rattamõtte teeme teise veel ja nüüd ma ei kujuta enam ette, et võiks veel mingi muu asja asjagi seda teha, ehkki ma tahaks seda öelda, et ratas on selles mõttes natuke jõuab edasi ka sellel reisil. Ma arvan, vil keskmine tuli päris palju, see kilometraaž oli 130 või seda paarkümmend kilomeetrit päevas, ütleme et tegelikult noh, selline Tallinn-Pärnu on iga päev teostatav, tahad Riiga sõita, siis läheks kaks, kaks pool päeva, et rattaga saab edasi sõita ja näeb siiski suhteliselt palju need hoopis teistmoodi. Sa tajud seda maailma, kui sa oled ratta seljas, mitte kuskil autos või rongis või veel parem lennukis, näiteks. Mitu tundi päevas sõitsite seda 100 kahtekümmet või 100 30 kilomeetrit. Kui matemaatiliselt võtta, et keskmine kiirus on sul seal mingisugune tavatingimustes 20 kilomeetrit tunnis, siis võid arvata, et kuus tundi, aga noh, tegelikult läheb see ikkagi mingisugune kaheksa-üheksa tundi, sest noh, on lõunapausid ja on puhkepausid, on rehvivahetused, nagu Hannes siin ütles, aga mis ma nagu rattasõidu kiituseks või nagu veel nii-öelda on see, et sa tajud nagu vahetumalt seda keskkonda, kus sa oled eksinud, sa kuuled hääli, Sa tunned lõhnu ja mõnikord sealt kiviga pihta, eks ju. Aga noh, kui ma panen nagu südame peale, siis tegelikult üks ratta ratas inimorganismi jaoks tegelikult suhteliselt sihuke ebaloomulik edasiliikumise viisid. Sa võid olla mitu 1000 kilomeetrit sõitnud, aga ega see hell koht seal, kus jalad ja keha kokku saada, ega see jääb hellaks reisi lõpuni. Roheline liikumisviis ka ikkagi, et see on aga jaa eriti roheline suitsevad veoautode vahel. Eks teisi inimesi õhtul nuuskan nina ees, revolutsioon taga, sa tead küll, kuidas see käib sinna kindlasti. Kuidas teadjad rattad Iraani saite Tallinnast lennukiga kastidesse pakitud, nii et rattad ei olnud isegi lahti võetud, et kõik meie reisid on ju tegelikult niimoodi toimunud, et Me oleme rattad kuhugi Eestist kohale lennutanud ja selles ei ole midagi haruldast, et rattaga minna. Osadel lennufirmadel tuleb maksta lisatasu natuke, ma ei tea, Eesti juhul minu meelest oli 20 eurot vist maksta. Aga teistel lennufirmadel näiteks on mingi nagu spordivarustuse jaoks on eraldi limiidid, eks. Isegi lisaraha ei pea maksma. Tegelikult sellel reisil me maksime Ühe korra ainult ehk Eestist välja lennates taanini, minu meelest rataste viimisest Türgi, õhk ja, ja nii edasi viis meid juba edasi. Iraani poole. Tasuta tagasi saime ka, nii et üldiselt nii lennujaamas kui oled alati on inimesed näevad siukseid karvaseid ja väsinud ja läbi istunud hästi musti jalgrattureid, siis nendes tekitab see kohe automaatselt mingisugust siukest sümpaatiat ja lihtsalt pigistatakse silm kinni. Meil oli vahepeal siin tagasi tulles, ma ei tea, üle 30 kilo vist või kõvasti lisakilosid, aga alati ei ole rääkida seal kassas mingi inimesi, kes nad lahked peale. Kuidas võttis Iraan teid sel korral vastu? Minu jaoks oli Iraan selles mõttes, kokkuvõtvalt ütlen, et võrreldes kolme aasta taguse emotsiooniga siis see reis panin mind küll nüüd täielikult oma vaateid, et nagu ümber hindama oma mõtteid või tundeid selle riigi suhtes. Eelmisel korral me olime ainult seitse päeva Iraanis ja mulle jäi sellest riigist selline üsna üsna halb mulje just nimelt tänu sellele poliitilisele režiimile ja mis seal on, et et mulle tundus, et see riik on nagu selline kahepalgeline inimesed seal riigis on nagu rõhutatud rusutud või et noh, et sa ei, sa ei näe seda õiget siirust asi lihtsalt selles, me olime seal riigis liiga vähe. Ma pole elu sees tõesti kohanud sellist sümpaatiat, et külalislahkust ja, ja võõra inimese nagu austust või vastuvõtmist kui Iraanis, nii et viis pluss kõik inimesed, kui vähegi viisa saamine oleks kergem, võiksid Iraanis korra ära käia. Ma arvan, eraldada tuleks kohe selge joonega. Elanikkond ja siis mingid jõustruktuurid ja valitsus ja nii edasi. Aga kohe Iraani salga selles mõttes lahedalt, et meil polnud seal lennujaamast tegelikult kuskile minna, et rattad olid kokku panemata. Kell oli kolm hommikul ja kesklinna Teherani oli ikka mingi paarkümmend kilomeetrit, vähemalt ma ei mäleta täpselt, kui öeldi, 30, aga. Kuhu magama minna, lennujaama mošee põrandale vaipade peale, seal vahepeal kohalikud käivad palvetamas ja siis meie magasime selle hommikuse palvusega korra tõusime üles, magasime edasi, see on sihuke Iraani asi, et terve, teeme pärast leidsime seda tegelikult, et poole tööd või midagi sellist. Magasime lihtsalt teeäärsetes mošeedes põrandal, jõuad kuskile väikesesse külla suvalisel kellaajal õhtul näiteks mõnikord pimedas ja leiad mingi poisike sääred hõlmast kinni. Kes sind juhatab mingi kohaliku mošee juurde, tuleb küsida luba. Ja alati mošee uksed selles mõttes lahti minust meile ei öelda mitte kordagi, et ei saaks ööbida. Kas mosseedes ööbides islami uska kuidagi jõudis lähemale? Ma tahtsin lihtsalt remargi korras öelda, et selle firma nimi oli siis Uhhuduuri keeles hotell, islam, ehk siis sellised head tasuta kõigi mugavustega ööbimismajad, et meie jaoks, aga. Ma ei oska öelda, kas sind islami jõudis meieni, Mart, sa oled meile usule kõige lähemal inimene. Ma ei tea, miks sa arvad, et ma usule kõige lähemal olev inimene, aga, aga no mis on religioon, eks see on iseenesest ju mingi normide kogum ja käitumisjuhis ja ja mis kindlasti jõudis kohale, oli ikkagi, et islam sisaldab palju reegleid või juhiseid tegelikult külalisterändurite ka suhtlemiseks. Mingis mõttes oled külalisena sisuliselt siis Allahi saadik või, või et, et see on see käitumiskoode? Tegelikult ei puudutanud Iraan ja seda me kogesime ka Pakistanis ja ilmselt laiemalt võimalik kogeda, aga ränduri seisukohad, kui sa teel oled ja sa oled külmunud ja seal on kõht tühi ja seal on sõbrad käivad närvidele mis iganes ja ei leia ööbimiskohta, siis see on ikkagi suurepärane asi, kui sul on sisuliselt igas asustatud punktis, kus on siis palvekoda või siis moshee on sa võid arvestada sellega, et sa, sa leiad katuse pehme põranda, saad ennast välja puhata. Aga kas usk teeb iraanlased külalislahkeks või mis, kui näiteks nad oleksid teist usku, kas nad siis ei oleks külalislahked? Ma arvan, et see on nagu laiem, et see ei ole isegi ainult islami seadused, on, me räägime Iraani puhul ikkagi üüratu ajaloolise kultuurikihiga keskkonnast. Me räägime pärisest, kus on aastatuhandeid toimunud tsivilisatsioonidevaheline kaubandus. See ilmselt kõik on ladestunud kokkuvõttes kannab tänases päevas ka edasi seda, et, No ütleme, islam selles piirkonnas seal on tegelikult nagu ajaloos suhteliselt uus asi, et noh, just täpselt nagu Mart ütleski, et tegelikult see sinnantiigrise Eufrati vahele ja sinnakanti tegelikult see inimmeie teada inimtsivilisatsioon oma otsaga jõuabki. Nad nagu uhkusega eristavad ennast isegi nagu muust moslemimaailmas sellega, et pärslased et see on seal, on tegelikult selline nagu väike vahe. No kui vaadata, me oleme juba läbisõit muidugi kümneid riike ratastega kokku, eks kolme reisi peale kokku siis nagu ma arvan, faktina võib küll öelda, et nagu moslemiriigid on selles mõttes kõige külalislahkemad alate, oled sa Indias põhimõtteliselt keegi mitte kunagi kutsusin külla endale või pakkusele midagi, lähed üle piiri Pakistani siin igapäevane asi moslemeid palverännakutel ju käinud aastasadu aastasadu saudi Araabias ja osade jaoks on selline kord elus rännak, isegi veel mõned sajandid tagasi võttis, võis vabalt võtta aasta näiteks mida iga inimene, kes iga moslem, kes sai seda endale lubada, pidi korra elus tegema. Et võib-olla see rändamine ja liikumine ja sellest tulenev külaliste aitamine või neile öömaja pakkumine niisama, et võib-olla need on kuidagi omavahel seotud. Seda on raske tõesti öeldes tegelikult palju juurelnud, arutlenud selle üle, aga samas me võime rääkida Kaukaasia rahvastest, kus on seesamasugune koodeks, eks, isegi kui kristlase põhine, aga me räägime grusiinidest, armeenlasest, kus see au ja valmisolek anda ainult parim oma külalisele, eks ju, et noh, natuke haakub, eks. Mine võta kinni. Aga Mongoolias ka tegelikult kui mõtlema hakata, olid inimeste eesti külade lahked. Ma kujutan ette, et pealinnas Teheranis olite väga põgusalt Meie eesmärk on Teherani minna sellele peaaegu 20 miljonit inimest ja, ja noh, selline tossupilv sudupilv linna kohal, et seal ei olnud meil tõesti midagi, me olime vist uue aasta, võtsime seal vastu sõitsimegi välja, minu meelest sisuliselt peaaegu kohe, et ühe või kaks ööd kõige rohkem olime seal ja võtsime kursi algul püha linn hoomi poole, mis oli mingi 100 paarkümmend kilomeetrit edasi sealt lõuna poole ja siis edasi juba suure sellise Pärsia nii-öelda kultuuri ja muusika nii-öelda ajaloolisele kunsti vabameelse linna Essazani suunas ja, ja sealt edasi spiraasi, et me kurssari põhimõtteliselt otse lõunasse aiast koome jõudmine või kas ühe päevaga oli meil 100 parim kilomeetrit, läksime välja ja seal selline suur šiiitide palverännukeskus tohutult suur mošee. Me rääkisime päris pikalt tegelikult seal ühe vaimulikuga, kes Enda ajas haigutama, aga väga huvitav oli rääkida, kes kohe näiteks nii kuuliselt ahnii kristlased, selge, otsis koraanist kohe välja selle koha, kuse juttu Neitsi Maarjat Jeesuse sünnist näiteks ja nii edasi, et ta ilmselgelt hästi väljapeetud, rafineeritud olekuga mees, kes nagu täiesti aktsepteerisid Iraanis ei tohi olla ateist. Et, et kui sa oled kristlane, juut ole, kes ei ole mingit teist tüüpi, siis moslemi šiiidid ja sunnid ja nii edasi see kõik aktsepteeritud, aga ateist ei tohi olla, et, et see oli minust. See tähelepanek seal islami jaguneb kaheks põhivooluks, eks sunni, ja siia ja siia on iseenesest vähemused seal mingi tsirka 20 protsenti ja samas ta on nii-öelda siis poliitiline süsteem Iraanis on üles ehitatud siia seaduskoodeksi alusel ja, ja kumb on selles mõttes huvitav, et ta on tavaliselt siia siis põhise islamivaimulik keskus, kus tegelikult tullakse õppima islamite, sa võid, meil arusaamatu tundus, aga see on eluaegne töö, sa saad seal nii-öelda siis teaduskraadid ja, ja see islamikoodeksi ja koraani tõlgendamine, see on selline hästi hästi pikaajaline akadeemiline valdkond, kus, mida siis üle maailma inimesed tulevad, kokku õpime ja mis on nagu selle juures huvitav on see, et nad väga soosivad seda, et kui sul on siiras soov minna seda õppima ja siiras soov usku pöörata, siis on, võimaldatakse sulle seda seal isegi mingi stipendiumi. Peaaegu mingist 80-st 90-st riigist on neil seal islami õpilasi, siis keda sponsoreerib Iraani valitsus? Siin näiteks ideed, kui meil on praegu niisugune raske majandusliku olukord ja inimesed ei tea, eks ju, mis päris hästi nagu oma eluga peale hakata, kuidas oma nii-öelda leivapalukest siis jumala pärast lihtsalt kuna sellist paindlikkust võtavastu islame siia vormis leida väikese lõikega. Ma isegi ei tea, kas see tükike nahka tuleb igal juhul ohverdada, aga kindlasti saad endale KAPOsse oma isiklikku toimikusse nagu fakt, aga aga tahtsin tuua selle teise paralleeli, mis puudutab nagu seda islamikoole neid erinevaid, kus õpitakse, siis need vaimulikult imaamid eksis, kus selges Edwahanis, kus me, kes rääkis, kas see oli see sama ajakirjanik, kes rääkis tegelikult, et kõik, kes saavad selle tasuta hariduse või suuremas osas massist, saavad selle tasuta hariduse. On see lumpen või see põhjakiht, kes kuhugi mujale ei pääse, sellepärast see üks põhjus, miks see riik on seal, kus ta praegu on, on see, et see vaimulikkond on tegelikult selline noh, niuke pimestunud jüngrid nagu umbes meil teatud partei pooldajad, kes ei saa üldse aru tegelikult mis toimub maailmas, nii et et noh, et see on nagu teine äärmus, eks ole, et On hästi pada tüüpi kommentaar oli küll selles kindlasti igas asjas mingit rahast tõtt, eks ju, aga kui tuletada, et tegemist on islamivabariigiga, ta on loomulikult juhitud vastavate siis kutseõppega või kraadiga inimeste poolt ja siis loomulikult, kui seda soositakse ja tasuta haridus on võimalik saada läbi regioosse nagu sfääri, siis kõik, mis puudutab inseneri ja mingites muudes akadeemilistes sfäärides on see inimestele palju keerulisem seda haridust omandada. Aga vaata, kui kiiresti neil on, neil on rahvaarvu kasv nii võimas, et Eestis kuidas me saaksime samasugust ühe naise kohta, läks kolm või neli last või midagi sellist kuhu me alles jõuame, aga sellega teised igasugused. Kaasnähud sellel süsteemil seal. Räägime tõsisema loo ära, mis meil seal juhtus, pärast kummiet on ka seal vahel linnakene. Ja Cashnist edasi peakski olema Ethan, aga kuskil seal vahel on ka tuumaobjektid, millel võib-olla ta ei ole kohalik valitsus on väga huvitatud, et neid seal lähemalt uuritakse, aga kuna meie seda asupaika täpselt ei teadnud, siis noh, ilmsüüta nägudega ikka liiva sõitis pisut jah, filmis, kuidas neil sealt mööda sõidame, filmi natukene kate plaani Mul on veel veel üle mägede ka ja ja siis me ootasime teda seal parasjagu pool kilomeetrit eespool, tegin pilti veel Andresest ja siis vaatan kuskil niimoodi kaugemale. Ütlen Allaselt kuuleti jubedat nagu, nagu tankid oleksid seal kuskil turvapeal mingid kahurid ja ei läinudki kaua aega mööda, kui meie juurde saabus mustas pintsakus. Härrasmees. Noh, ikka inimesed tulevad meiega kõnelema ja küsima, kus me oleme, aga see härra tuli küll väga resoluutse olemisega, ta sai endale nimeks inspektor Kukeke. Ühesõnaga olime tee ääres ja järsku kõigepealt üks auto peatus mee suhteliselt kiire hooga, mustas ülikonnas. Mehhiklane ronis üle maantee keskel oleva barjääri meie juurde. Tahaks midagi seletama. Stopp, stopp. Inglise keelt eriti ei osanud. Ma küsisin, Basport, mõtlesin, kes sa selline oled, eksid, Iraanis on libapolitseinike päris palju, kes pidevalt välismaalastelt lihtsalt raha välja pommimehe, dokumendid ära varastame ja nii edasi. Igatahes ta nagu suht veenvalt käskis meil seal oodata ja varsti tuli mingi üks džiip kõigepealt, et selline lend kruuservest tagant kastiga, siis tuli mingi teine ootasin, tahtsin välja mingit püssimehed ja siis hakati nii kotid maha ja nii edasi, et asi läks ametlikus hakati meid üsnagi läbi otsima. Kohe seal jah, tee ääres ja sellest reisi jooksul ikka tulevad omad killud, et sellest sellest samast intsidendist on, kes kõik kyll OP, OP, et see oli siis see väljend, millega siis inspektor Kukeke lasi absoluutselt kõik sahtlid kottide sahtlid lahti tõmmata, koti sisu tee peal laiali, maha. Asju pildistati bändi bändi niimoodi mingi võtsid need araabia rätikud kaelast ära, pandi asjad kõik teineteise kõrvale maha ja neist tehti pilti ja näo näopilte tehti ka hästi lähedalt kaamerasse ütlema, kuhu sa, kus sa tuled ja kuhu sa lähed. Elektroonika, see korjati konfiskeeriti meilt ära ja noh, täielikult pöördes selleks inspektor Kukeke selle peale, kui ta leidis Hannese kotist PIN-kalkulaatori, sellest sellele ta ei osanud nagu mingisugust funktsiooni. Mul oli niimoodi, et ma ei tahtnud PIN-kalkulaatorid, numbrid, seal midagi ise juhtuks, eks, et mul oli ta pandud Prillitoosi sisse, kus prillidega PIN-kalkulaator panga oma ja muidugi seda nähti nii, mis asi see on? PIN-kalkulaatori pank ringi siis need asjad torkima, aga me ei tohi torkida vale koodi sisse, paned midagi, eks ta lihtsalt enam ei tööta. Ja sellised asjad, aga küsi, kas meil kaameraid on? No ma küsisin fotokaamera pildi, fotoaparaati ei tahtnud kindlasti näidata midagi filmimeheks, et meil puudub luba filmimiseks fotokaamera fotokaamera, nii, Nov kõigepealt näitan enda oma, Christian näitab endava, seal hakati neid plõksima vaatama ja nii edasi. Aga hakati koti lahti tegema järjest, eks seljakott ja no muidugi, minul oli üks suur Liivo, suur korralik selline videokaamera, nii, mis see on, miks sa, miks ma öelnud umbes ma küsin fotoka videokaamerad? Üritasin aga selle peale mängida, et nad küsisid ise pildi kaamerat ja nii et kohe kesiselt, sa oled seeneliste ajakirjanik või ma ütlesin, et ei ole ajakirjanik, eks, aga tundus, et asi hakkab hapuks minema, natukene liivakoti, kui Liivo koti käte järgi jõudis, jõudis loomulikult sisse, leiti liiva, Kalameneks võeti kõik ära, eks siis püssimees olen lasknud meil kuskile minna. Nii. Stop, stop, eks kui me isegi ringi käia seal autode vahel ja siis võeti meie asjad, sõideti nendega minema kuskile. Jah, meid kupatati mingi viis kilomeetrit edasi asuvasse bensujaama ootama, püssimehed sõitsid džiibiga järgi ja siis me seal istusime kuskil serva peal, teadmata mis nüüd saab, et noh, kõige kõige mustem stsenaarium on see, et konfiskeeritakse kogus enim filmitud materjal, kõik kogu elektroonika, eks ju, pannakse meid mõneks ajaks kinni, sellepärast et sellest on uudiseid küll olnud, kui seal mingeid USA nii-öelda matkajaid, kes kogemata juhuslikult mägimatkal on kuhugile sattunud, kus ei ole vaja, eks ju, istuvad seal teinekord aasta aega kinni, et ühesõnaga stsenaariumi võimalus oli päris mitmeid. Oli jahe ja noh, kuna see jama kestis see nagu päris mitmeid tunde käes, igast mõtted käisid peast läbi, mis nüüd küll juhtuma võib hakata, ehk? Halb oli veel see, et nad leidsid Danieli kotist GPS-i. Hea oli selle juures see, et sellel polnud patakaid sees ja viimane kord, kui Daniil 100 kasutus oli ta maha märkinud Tallinna madala mingi poi, et see on tõenäoliselt nüüd Iraani seal salateenistusel kirjas need koordinaadid, kui seal üks päev rakett sinna lastakse, siis jah, veeteede ameti ees peab siiralt vabandavad. Aga on näha, et nagu kõige hullemini meil vist siiski ei lähe. Sai aru sellest, et kui meile üks hetk toodi süüa, et noh, kui mis seal hukkamisele minevaid viidavaid mehi ikka sööda, teine toodi kuus karpi, pilaff. Juba hakkas nagu olukord hakkas nagu seal nagu kergete päike tuli välja püsivas mõttes lahkemad, suits, prillid ära. Loodan, et Christian ja Hanso praegu räägivad väga mõnusalt sellest juhtumist ja muhelevad aga marti ja vend ei ole üldse nii, et ma mõtlesin, muhedad. Tal on hirm, oli seal, mis asi on PIN-kalkulaatorit? Kõigi jaoks ikkagi olnud nii naljakas situatsioon. Pigem me võime ju tagantjärgi öelda, et see oli väga tore ja lõbus vahejuhtum ja midagi hullu ei olnud, sest noh, kokkuvõttes see võib riiklikust turvateenistusest nagu aru saada, et kui on ikkagi oluline mingi uurimustegevus, siis peab olema kindel, et kes, kus liigub ja minu jaoks oli see täiesti mõistetav. Niukene regulaarkontroll tehti põhjalikult väga viisakalt. Ja nagu see on inspektor Kukeke küll väga viisakas ei olnud, tema oli ebameeldiv. Nad tants on selle linna nimi, eks on üks kahest põhilisest sellest tuumaprogrammi osast kõrgel mägedes, teine Busherilyn pärsia lahe rannikul ja noh, tõesti nagu üldse linnadesse sisse või välja sõites, alati on suured õhutõrje patareid igal pool, mis on ka tee pealtnäha ja tegelikult, kui nad tantsi, lähenesime suhteliselt pärast seda, kohtuksime kinni peeti, mäletate, kõrged vallid olid tee äärde lihtsalt buldooserite kuhjatud, sisuliselt ei olnud võimalik nagu näha, mis seal taga oli, et mingid tohutud elektriliinid jooksid ja nii edasi. Et see piirkond on selge, et kuhugi tuleks mingisugune vaenlase nii-öelda löök anda, tuumaprogramm kajasta kas tagasi viia, peatada ja, või siis üldse purustada, eks, et see on väga loogiline koht selleks, et selles mõttes noh, iseenesest takkajärgi mõeldes ei ole põhjust imestada. Ma arvan, meil vedas selles mõttes, et seal mingit suuremat jama ei tulnud, meil lasti tegelikult ikkagi minema. Seleta ära, miks on ikke selliseid videokaamera nagu näha, profiasjad on sul kaasas kusagil eks ringi kõlada sellises piirkonnas Aga need kaamerad anti ikkagi tagasi kaamerale. Tagasi ja materjalid ja kõik on nii, nagu nad olid, olid, olid meil ka pärast alles, selles mõttes viidi kuhugi päris mitu tundi ära, ma ei tea, mis nendega seal tehti aga ilmselt vaadati järgi, mis seal on, ja näha olijat, et me veel vähemalt tuuma tuumarajatisi filminud ei olnud, ei ole hästi minna. Reisil oli ka palju kindlasti selliseid lõbusaid ja toredaid juhtumisi kohtumisi. Mis puudutab seda lõbu poolt, siis loomulikult meil on hea sõpruskond ja nalja ja aga selles taustsüsteemis tööd tegelikult, et Iraan keskkonnana kui juba siis et tõesti see vaimne liider ajatolla Khomeini sõnastased islamis ei ole huumori kohta, siis mõneti ta on ikka hästi kammitsetud ja hästi nagu kõvasti reeglite Väini sihukestesse nagu mingitesse jäikadesse vormidesse nagu aheldatud ühiskond ja, ja mis seal salata, et ega kui surve on väga suur, siis inimesed kipuvad otsima nagu ise lahendusi ja siis tuleb kaasaegse salakaubanduse ja püüdlemise väljapoole, et näiteks kui me emiraatidesse jõudsime, siis olid täitsa muudetud tava tava, kuivõrd Iraani turistid rahaliselt loobusid kõikidest oma kodus ette nähtud piirangutest, mis puudutab, et kui naised pidid katma oma juukseid, siis ja mitte näitama oma oma keha käed võib-olla on lubatud aegse, siis see siis kõige roboti naudinguga öeldi, et see on igatahes ehk siis olemas väljaspool Iraani ja samas tõesti inimesed on nutikad ja mingis mõttes topeltstandardid Iraanis kaasa, kus on hästi palju, ignoreeritakse neid islamikoodi kui ka siis seda valitsevat reeglistiku ja ikkagi rikutakse päris arvestatavalt neid kehtestatud reegleid, mis puudutab alkoholi lõbutsemist. Aga see kõik pinna alla on hästi palju rahulolematust ja sellist illegaalset elamist mingis mõttes. Tahtsin aga sa rääkisid ennem naistest midagi, võib-olla päris minu arust päris tihti juhtub seda, et me käime kuskil mööda linnatänavat näiteks kuuekesi, eks järsku vaatad, et mingisugune no päris kenad minu meelest. Väga ilusaid naisi on Iraanis ühesõnaga nägu mõnikord natuke juukseid käes, aga aga seal ilusad naised, eks käivad ja tõesti, nad vaatavad sind nii kelmi näoga. Hannesega rabeledes lukustavad täiesti oma silmad sinu aladesse kunagisi silmadega flirtimisest minema, mitte kusagil näinud mujal, kui, kui Iraanis kõnnid kusagil turule kõige siis nagu mingid daamid tulevad vastu, lähevad mööda ja mina arvasin, et minuga ei juhtu midagi. Christian nägi, kuidas ta mind vaatas, ei, aga mind vaatas ka, eks. Et, et selles mõttes väga hästi mõnusalt silmadega mängitakse, seal mingid muud asjad on, on tähtsad, aga mingi seik oli tõesti meile missionaasist, turul. Käime ringi ja pildistame hästi kihvt koht. Siis vaatame mingisugust, päris suur grupp selliseid noori minu arust poisse kui tüdrukuid, ühesõnaga, kes turul ringi ka pildistasid ja siis üx mingid tütarlapsed hakkasid ise seal silma tegema, õikuma juttude juttu rääkima ja mõne minutiga liivafilmis ka. Päris lahe episood oli tegelikult tütar tuleb, uurib, kust me oleme, ise eriti inglise keelt ei oska, sest tema sõbranna, kes täiesti musta riietatud, noh, selline korralik religioosne naisterahvas, eks see oli tõlgiksid ise itsitab ja küsib, kust kohast oleme, mis me teeme ja nii edasi, eks ja annab mulle oma emaili aadressi, ise tahab andeks. Mõtlesin, et no aga kui ma sulle nagu helistame meili, saadan käsku, isa pahandab, et ei pahanda, pahade isade isal pahandasid midagi, et mõtlesin noaga, ma olen kristlane, eks, et et, et see võib-olla see ei lähe sul isale näiteks ei ole midagi, meil on reiting on täpselt sama nagu mujalgi ja mõtlesin, et no aga kui võib-olla tahaks abielluda või midagi, pole üldse probleemi. Et selles suhtes oli hästi vahva, et mõnikord saad päris ootamatult nagu mingite naistega ka lihtsalt juttu oleks ja siis vaata kelle, kellel tekkis seal hotellis pärast selle religioosse tütarlapsega vestlust. Tema andis sugust, õlut, saab osta. Jõuame selle kuulsat käimisvõistluse juurde, siis nüüd, kuidas te sattusite sinna? Kõlas peale me oleme, räägib mina, mina. Ma räägin siis räägin sissejuhatuse kvartali vedas kusagilt linnast, eks iraanlased alati peavad autodega või multikatega kinni, üritavad aknast juttu teha üritada, mingid sõidavad su kõrval elab 20 kilomeetrit tunnis ja sõitsime kuskilt linnaste baasi poolehoidja seal 80 kilomeetrit või midagi enne seda vaese linna, mingi tüüp laseb akna alla, üritab vestlust teha, eks selge, rääkisime juttu ja ta ütles, et ta on ka kunagi jalgrattaga sõitnud ja nii edasi ja sõitsid minema. Jõuame me siis ei vaasi pärast, ma ei tea, mitu tundi mingisugune noorsand väga korraliku varustusega korralik maantee, Ratase, selliseid liibukad ja, aga korralik habe oli käes, eks. Mohammed, eks vastas seal meil Ismail, mis mailis, vabandust oli meil vastas ja nii tema vend oli helistanud, et tulevad mingid ratturid, et väga lahe kohe. Tulge minu meile küll, et meil on see ka mingeid jalgrattur. No läheme külla kuhugi, May kutsutakse, tore, läheme saab laheda episoodi endalgi huvitav, võib-olla kõhutäie süüa ka veel. Selline mõnus kenas ise hoovias külaliste vastuvõtmiseks on seal eraldi tuba alati kuhugi, kus naised tavaliselt siis ei käi, kui mees, külalised, majasin, vaibad põrandal ja sellised padjad on seinte ääres ja kohe hakati mind süüa pakkuma ja nii edasi siis lasti, et kas me tahame silma looja lasta puhata, eks. Aga muuhulgas siis öeldi, et täna õhtul mingi võistlus kusagil, mis võistlused, mingi mošeede vahel mingi vanameeste, vanemate meeste kiirkõnnivõistlus üle 40 aasta üle neljakümneaastastele ja siis me mõtlesime, et meil on kandidaat olemas, eks Mart kvalifitseerus väga hästi, kas ise ka ei saaks osa võtta ja siis, kes nüüd edasi räägib, aga siis tuli selle reisimine, võimsaimaid, lahedamaid episood üldse minu meelest. Nagu Hannes siis ütles jah, et kui Abdullah oli vist see, kes meil on nagu tutvustas seda, kutsus meid kaasa, et elasin linnas tähtis võistlus, islami seeniorite käimisvõistlus, kuivad, et see on üle neljakümneaastastele, siis mulle tundus ka, et see on päris hea mõte, et ma väga üle 40 aastane registreerisin. Abdullah läks ka selle peale kohe väga särama ja mõeldud tehtud ja ja puhkasime natuke seal toas ja siis läksime võistlusele. Ja kui ma vaatasin oma siis konkurente, siis ma mõtlesin küll, et no tegemist on viie, viie kilomeetri käimisvõistlusega, siis ma juba kaugelt olin eelaimdus, et noh, selle ma võidan lihtsalt niimoodi muuseas ära. Et tema konkurendid olid. Valim oli 86 aastat vana ja usutavasti noorim umbes 72 nooremaid orjaatide pandi gruppidesse, eks tehti kolm gruppi, aga ehk siis seal on 40 kuni viiekümnesed ja mitu inimest selles grupis oli selles võib-olla kolm. Ei, aga katseliselt viie kilomeetrini sõidad distantsi lõpuni, kui pikk see on? Alguses mingi üks või võib-olla rohkem, täitsa ebaselge, kui pikk see distants on, eks nii Mart paneb leekides leekimas alguses tagapool, eks, aga nagu seal osata. Tõesti, seeniorid jäid nagu maha, eks. Ja siis niimoodi Mart kõnnib, matkasaapad jalas, eks pika sammuga, meie oleme autodes, kui siis toetada, toetus, autod olid seal kuskil kõrval, eks kohe läks selleks mingil hetkel tõsiseks rebimiseks. Eks mootorrataste veel tuututamine käib autode või kõik harjume, üritan mardile nagu läbi läbi rahvas lärmi karjuda, et kui palju veel käia, sest keegi ei saanud nagu aru, et kui pikk see sõitev distantsil täpselt õnneks. Aga siis läks asi täitsa kuumaks. Ta läks selles mõttes tõesti, et ma tahtsin ka, et no see on siuke jalutuskäik, piknik, kerge me olime just enne tegelikult 80 kilomeetrit sõitnud ka, aga arvestades oma konkurente, mõtlesin oma oma Patreenituste jalgade pikkust ja kõike eelnevat sportlikke saavutusi, mõtlesin siin ei ole üldse küsimus, milliseid jalutamisest läbi jõud on loorberipärja osta. Aga reaalsus oli see, et siis eelmise aasta võitja ausalt öeldes väga kibedaks kõndi jääks. Nii tema kui ka mina oleme sunnitud harrastama praktiseerima mingeid kummalisi käimisi, täitsa novaatorliku käimistehnikaid. Alguses üritasin sellist sportlikku puusade vabade puusadega liikumist, aga seda ei saanud motot matkasaabastega teha. Mida tähendab novaatorliku siis ma olin, ma ütlen seda kõrvalt vaadates hüsteeriliselt naljakas ja mitte meile vaid lahke, selge, mõlemale poolele hea huumor. Nii. Meie võõrustajatele. Me olime Chafarryga vist ühes autos. Sõna otseses mõttes röökima, naerda kõik koos, see oli rahvusvaheliselt naljakas, see oli tuuleveskid. Stiilid vahetusid seitsmepenikoormasaabaste vahepeal Veerpalu, Veerpalu klassikalist. No külg ees. Ma ei tea, noh, seda on võimatu kirjeldada. Peamine, võib-olla kõige piltlikumalt selgitab seda käimist hiiglaslikke sammu tornkraana, eks see oli seal üks vahepeal, aga ma tahaksin nagu anda sellele üritusele selle võrra nagu kaalu, et kui vaasi puhul on tegemist mingisugune niisugune kahe 30000 inimese linnaga siis ma arvan, noh, ilma ilma naljata seal seda üritust nagu pealt vaatamas teede ja tänavate ääres oli pikalt tuhandeid inimesi, eks ju, et see ei olnud nagu mingisugune noh, väike ümber. Ma ei tea, Kleini kuju jooks, eks ju. Et see oli ikkagi selline linnakese tähtsündmus. Lõpuks oli niimoodi, et Mart, ma ei tea, mis pingutusi läbi elasid, eks me kõik arvasime, et see nagu iga kell, võid sportida, aga spurti lihtsalt lõpuni, nagu ei tulnud kusagilt. Üritasid finišid, ületasid finišijoone tegelikult teisena, mingi meeter või natukene maas. Triaadisi oli ka, et nagu me nagu alguses ma läksin ikka väga sellise suure arrogantsiga seda võitma, siis reaalsuses arvestades seda minu konkurendi tempot, mis seal tekkima hakkas, oli see, et ma siiralt võin öelda, et ma ei, ma ei suutnud tast mööda minna, mul teie jalad villis, mul oli tunda. Mul on peas, kohe lõhkeb veresoon. Kohale jõudes ma olin, ma olen mingi paar aastat tagasi teinud täis Ironman ja alla 10 tunni, eks võin ausalt öelda, et ma olin peale seda Ironman'iga vähem väsinud ja tundsin ennast paremini Te kilomeetrid kiiresti kõndida ja lõppkokkuvõttes lihtsalt Martin küll. Teiseks, aga see lõputseremoonia oli mošees järjekordne näide Iraani külalislahkusest sealse islami külalislahkusest. Me olime mošees oodatud külalised, seal toimus palvus, auhinnatseremoonia ja ühine õhtusöök. Ja kohtunikekogu otsustas, et Abdul Rahman petersell nagu pärast noh, me teeme meiega, tehti intervjuusid ja siis me see me saime selle artikli Google Translate verist tuli siis välja, see nimi jäi esikohast ilma, kuna ta ikkagi jooksis vahepeal ja ta oli nõus sellega, et külalisele mardile antakse siis esikoha karikas ja eesti keeles peetud tänugale kõlas üle terve Evaasi linna, sest et mina rettides transleerida seda valjuhääldit kaudu kogu siis seda mošees toimuvat, et üle üle linna. Et see oli tegelikult uskumatult siiras ja vahva kogemus meile kõigile. Nii et te jõudsite ka Iraani kohaliku ajakirjandusse. Aga mida te sõite Iraanis, vend, kus sa tõid huvitavaid retsepte ka sealt kaasa. Iraanis oli meil kebab või hamburger huvitaval kombel jah, et pitsa ka, et kui kuigi riigid nagu siis kiirtoidulipulaev USA ja Iraan on omavahel sõjajalal nii-öelda diplomaatilise tasandis. Hamburger pizza on Iraanis kõvasti kanda kinnitanud, et keegi nägi seda kentacki Fraid pitsa silti ka Iraanis kebab, kebab või siis hamburger, oli põhitoidus. Ühe hea tugev toit, aga midagi vaimustavat iraani toidus minu meelest üldse terve selle reisi jooksul vaimustavat ei olnud. Grillitud kana või mingisugune Jeemeni seal olid? Jah, võib-olla tõesti lihtsalt leib ja ma ei tea, paar selline valge latakas leiutis kuskil saviahjus on küpsetatud ja lihtsalt toores sibul ja natukene grillitud tomatid, sihuke lihtne värk tegelikult. Kas siis Araabia Ühendemiraadid, Omaan, kuhu ta siis suundusid Iraanist, Pärsia lahe, kas need kaks riiki võrreldes Iraaniga olid igavad? Teie blogi ja kodulehte Uhhuduur lugedes on mulle selline mulje jäänud, et ei ole suurt pildistanud seal, seal on pildi peale jäänud vaid maailma kõige kõrgem maja mis on 826 meetrit kõrge. Seal rabe ühendemiraatide kahjuks räägib Ackermanni nimeline emiraat, kus müüakse odavamalt karastusjooki, mis pärssis meie võimalusi tutvuda kultuuriväärtustega, mida emiraatides on võib-olla vähevõitu. Räägi veel sellest karastusjoogist. Onu. Ühesõnaga, emiraatidega oli niimoodi, et nad jäinud meil tegelikult tee peale ette lihtsalt et meie eesmärk ei olnud see pikemalt olla, eks, aga kuna me pidime siit läbi sõitmise, oli meil tarvis korraldada viisa, selleks on tarvis teha hotellibroneering, kuna need olid nagunii tehtud hotelli eest nagunii maksnud. Kaks ööd olime loomulikult kui tuled, aga nüüd vist emiraatide kokku seitse, et suurem on Abu Dhabi ja Dubai on tuntud, aga väiksem väiksemaid ka, et seal on saared ja näiteks Aczmann veel mõned pisemad ja kõikides nendes kehtivad tegelikult erinevalt reeglid nende ühine nimetaja küll, noh, seal Dubais, eks tõesti maailma kõige kõrgemad hooned ja näha on, et neil, seda, ta on ikkagi regionaalne finantskeskusi maailma mõttes ka paljuski selline ärikeskus tohutu kaubandus ja kõik, mis läbidki läbi käib, et tõesti mingite Bentlid ja Rolls-Royce'id vahel jalgratastega Lukerdada. Kõik töö teevad ära tegelikult võõrtöölised Indiast ja Pakistanist ja Filipiinidelt ja nii edasi. Nende traditsiooniliste asjaga natukene vanad turud ja mingeid selliseid üldiselt. See oli esimest korda oma reiside jooksul, kui me jõudsime kuhugi, mis oli tegelikult nagu kuradi rikas riik, eks jõukas selline ühiskond, natukene need emiraadid omavahel on ka erinevad, aga üldiselt see ei ole nagu loomulik keskkond minu meelest eriti selline keskkond, kus tahaks pikalt aega veeta. Minul oli sellel reisil nagu kaks sellist maamärki, mida ma kindlasti tahtsin ära näha. Et Iraanis siis persepalise varemed ja Dubais sama Burkhalifo, ehk siis see maailma kõige kõrgem hoone, et need mõlemad nägin ära ja ma olen selles mõttes nagu rahul, et noh, mina arhitektuuritudengina lihtsalt rumal on mitte käia lähemalt vaatamas, noh, midagi, mis on kõige-kõige, eks. Tagolilus jah, võrreldes kõikide teiste pilvelõhkujatega, see oli ilus. No aga minu meelest see oli päris lahe siiski tulla, nagu me sõitsime lõpuks läbi Iraani ära, et esimest korda kõikide meie reiside jooksul tõesti, me jõudsime välja mere äärde, et me alustasime Mongooliast kusagilt juba aastaid tagasi ja tegelikult on see tunne, et näed Pärsia lahte kusagil ees ja jõuad ja siis pärast laevaga sealt üle läksime. See oli tegelikult sümboolses mõttes minust hästi kihvt, et sa oled nagu midagi saavutanud. Lõpuks mere äärde välja jõudnud inimene läks ka selleks ajaks soojaks, sellega päris mõnus. Omaan on selle piirkonna, selles mõttes on natuke teistsugune riik, et ta on kuidagi Omaani sultan, ka puus on niisugune valgustatud monarh, kes hoolitseb lisaks lisaks sellele, et tal on Viru keskuse suurune luksusjaht ja neid isegi vist kolm tükki, selliseid on ta ikkagi maa seest tulevat rikkust rahvaga jaganud, et tasuta haridus, tasuta meditsiiniabi, kõik see, et üks ilus ja korras riik, et ja noh, kuna ma endast nagu väga palju ei teadnud. Ja siis tulles Iraanist sa oled Dubais, oled nagu teises äärmuses, eks ju noh mingisuguses väga vint peale keeratud sellises pillamises sa jõuad Omaani ja see tundus kuidagi niisugune noh, mõnusalt paigas, riik olevat. Ja see ei ole ära tapnud seda naturaalset Araabiat, et arhitektuuri mõttes oli see hästi selline tõesti ilus vaadata, et valged hooned, sellised müürid, majade ümber, islamitüüpi, kuplid ja nii edasi. Vaata, kui me sõitsime mere ääres, vahepeal läksime kiirtee pealt kõrvale ja sõitsime Väärtpidine kaluriküla datlisalud kaamelikasvatajat, kelle juures näiteks ööbisime mingil õhtul lihtsalt otsib, küsime teed, kellegi, otsime mingit öömaja. Sattusime kaamelikasvatajate peale, kui õhtul nendega lõket tegime ja koos teed, jõime ja hästi ilusad pildid, eks selles mõttes neis on säilinud vaatamata sellele jõukuselega selline araabia likkuse külalislahkus, mida võib-olla minagi emiraatides kordagi tähelegi. Jätame siinkohal meie jutu Araabia poolsaarel pooleli. Ühes järgmises saates jätkame juttu ehh Uhhuduuri selle aasta reisist Iraanist Etioopiasse. Täna olid stuudios Wend ehk Priit Kuusk, Mart Kuusk, Kristjan Prii ja Hannes Hanso. Ja Saadet juhtis Arp Müller.