Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on moekunstnik Arne Niit. Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas senati, Aarne Liit, tänan küsimast, mina elan hästi, väga hästi, isegi kas ta alati ütletteni või vahelitjatega, et enam kehvasti mõtlesin, et on alati niimoodi, sest inimene, ma arvan, ei saa mitte kunagi halvasti elada, ellusuhtumise küsimus, inimene labica alati hästi, et kas vastab tõele, et teie ei kanna kella ja see on täitsa täitsa tõsi ja ja ma kuidagi On aeg, noh, ma ei tea, mille järgi sama ütleme elurütmi järgi, kas teil pole kelle olnudki tähedal ei ole, mul on neid mitu tükki, aga nüüd Johanna ja ja kohe tajute, et nüüd on õige aeg lennuki peale minna. No eks natuke kontrollin ka ja, ja nüüd on, annaks mobiiltelefonide peale on väike niukene kell olemas, kus saab natuke piirduda, kui tarvis on, kui endas kahtled, kas teil muudes asjades on ka hea paist? No, ma ei oska öelda, kui hea see vaist on, aga aga midagi ikkagi tunnen jah, niimoodi tunnetan, ütlen et et nüüd on õige aeg, et nüüd on õige aeg või midagi tulekul seoses just moega, tavaliselt on seal tihtipeale moekunstnikud, kes aktiivselt tegutsevad, et et kui sa pidevalt seal töö sees, siis sa näed, et mingil asjal saab ring täis või mingi asi muutub igavaks, on mõni asi käib maha nüüd tulema midagi uut ja sa juba ise nagu proovid ja eksperimenteerida. Ja siis tuleb välja, et teised on ka sinnamaale jõudnud, et on ka juba juba ja selle avastanud ja ja ka selle välja käinud ja niimoodi see mood ka tihtipeale areneb, kas sisetunne on vahel petnud ka, olete alt läinud? Ei ole, ei ole, teinekord on see asi ainult et see tunne ütleb. Aga teinekord lihtsalt ei jõua, noh, ütleme nagu vaieldud, ütleva keha ei jõua veel järgi, et lihtsalt ajanappus teinekord ei jõua teatud asju ja noh, nagu realiseerida, et aga niimoodi ma küll ei saaks öelda, et on jäänud midagi, siis ütleme nii tunnetamatu. Te tulite stuudiosse otse Pariisist. Kas olete kokku lugenud ka neid kordi paljude selles maailma linnas olete käinud? Ma võin öelda seda päris täpselt, et selle korraga alates 94.-st aastast saadik kaks korda aastas, siis palju saab 16, kus kordaja ja kas see on kodune linn ja seal tõesti ikka üsna kodune seal juba tead ikka igat tänavat ja, ja Käärdu ja igat metrootunnelit ja, aga iga kord ikka avastad midagi, midagi uut. Kaua aega ma ei olnud käinud uues Pariisis, ses klaaslinnas Ladefaan siis mis on, jättis minule nagu hoopis teise mulje Pariisist. Pariis ja kõik on selline nagu vana aegne linn, jäegne retrohõnguline, aga samas see klaasist linna pool on väga avangard, näian loob niisuguse tava parajalt suursuguse kaasaegse meeleolude, inspireerib hoopis teistmoodi mõtlema ja ja mina kogu aeg mõtlesin, et kuskohast, ütleme seal prantsuse disainerid ammutavad siis ütleme sellist avangardi momenti. Kõik on nii klassikaline, see linn on nii mitme mitmepalgeline ja see eri rahvuste eksisteerimine ühes linnas ja need maha värvide erinevad riietumisstiilid. Muidugi, esimest korda, kui ma Pariisi läksin, need esmased nagu ütleme, emotsioonid kõige tõesemad. Ta meenutas mulle Peterburi. Kuna ma ise olen kuus aastat Peterburis elanud õppinud siis meenutas mulle väga paljudes osades Peterburi läbi Peterburi, jookseb siis Neeva läbi, siis tarisi sein ja endise inimestes on ka midagi midagi ühist. Teil on väga uhked sõrmused sõrmes, kas nüüd ostsite Pariisist või need olid seal varem, need on meie kalli toreda ehtekunstniku, Kaie Parts, igat kinnas mahukate mahub küll nad on nii mööda nahka kampsunid võtta ja kas nendes on natuke niisugune keskaega ja kaasaegset avangardi ja noh, ühesõnaga minu jaksanud lemmikud, mis Pariisis toimus, Pariisis toimus mess Premieri visioon, tähendab, esimene pilk Sist uuele moele uutele trendidele, uutele kangastele, värvidele seal mõeldud disaineritele, kauba sisseostjatele, tootjatele kakkes kangast toodavad. Ühesõnaga kaks korda aastasest kokku on saada kätte see kõige esmane info, siis on selleks ajaks toodud välja üks, 26-st värvist koosnev uus värvikaart. Ja seda pakutakse nüüd juba järgmiseks sügiseks talveks mitte selleks järgmiseks siseneda, nagu informatiivne meistrid on nagu alustala, mille pealt siis hakkad nagu disainerit tegema oma kollektsioon. No võib arvata, et moekunstnik külastab Pariisis olles kama prantsuse kolleegide Pudiike kindlasti seda tehakse, tead kõik ja seda tavaliselt tehakse isegi veel ennem kui minnakse meistreid vaadata üle, mis siis, mis siis selle poole aasta jooksul on valmis tehtud. Ja muidugi võib öelda seda, et kuigi meil on informatsioon pidevalt kättesaadav, on kättesaadav surmaalide näol, on kättesaadav interneti teel, on kättesaadav moetelevisiooni teel. Me ei saa kurta selle üle, et uus mood ei ole meile kättesaadav. Ikkagi teine asi on neid asju näha ja katsuda ja, ja vaadata ja need materjal, et see on midagi muud kui lihtsalt visuaalne vaatlemine, mood on selle poole aasta jooksul üten veebruarikuust saadik siiamaani teinud ikka väga suuri uperpall. Eks ta jõuab meile ka varsti ta tegelikult on jõudnud selle suvega juba siin jõudis. Mood on muutunud aga etniliseks väga rahvuslikuks ja väga kirevaks iga naise garderoobi kohustuslik osa peaks üks mustlasseelik kindlasti olema erinevatest värvisiiledest riietest lappides kokku õmmeldud, ühesõnaga väga levinud Pi tehnika ja väga tugevalt domineerivad seal 70.-te aastate elemendid siis kui moes oli ka väga niisugused rahvuslikud motiivid, tikandid ja, ja selline ebakorrektsus, näiline ebakorrektsus riiete juures ikkagi asjad lähevad üha rohkem narmendama, aja asjad lähevad üha rohkem kortsu ja ja juba riietele, lausa juhendid juures, kuidas pesta tuleb pärast kuivama panna või tsentrifuugi, kuidas nad kokku parasjagu just väänata, et nad niimoodi välja näeksid, kui sa seal valge särgi kortsus peastas. Samas sinna kõrvale pakutakse väga niisugust glamuurset, näiteks tükikest mingit brokaati või tõesti, mina ütlen, ta etniline näiteks inimeste elavad oma juurtades on õmmelnud oma käsitsi samu hülgenahksed kasukad selga siis on tulnud kusagilt üks kaupmeest on pakkunud ilusaid säravaid paelu, on vaadanud, oi kui tore see on, et litreid ja võtnud õmmelda moguubedele külge ja ja ta muidugi annab väga sellise ilusa ja väga huvitava ja uue ja värske, sellise tunde ja fiilingu maised on ilus, see ei ole üldse kole, see on väga huvitav ja, ja sealsamas jalanõudemood on muutunud, väga palju on toodud välja jälle kauboi saab pain, mitte puhtal kujul kauboisaapad, pikendatud ninadega ja siis mokas sinitüüp, jalanõusid ja kes on rohkem klassik, sellised tootjad nad ongi praegu nagu tahaplaanile tõrjutud etnilise moevooluga, kõik nagu orienteeruvad ka sinnapoole, siis nende klassikaliste jakkidel isegi õmmeldakse külge rüüsija äravõetavaid salle, mis ka natukene tähendavad ja ühtegi sifooni, servaia, äärestatuse, väikeste lõikeserv peab narmendama ja ebakorrektne olema, et sellel asjal oleks uusi ringi ja ja maik juures ja väga palju muidugi teksad, teksad, Juss gaasist, kombineeritakse karusnahaga ja brokaadiga, aga see kõik on siis selline natuke nagu kollasest värvipotis läbiv istet, kui värvidest rääkida, kes siis, kui me ütleme noh, suvel olid meil moes hästi niukseid puhtalt puuviljade värvitserk kollased ja punased ja oranžid, Jaaguks head ja ja mida iganes, rohelised siis mina ütlen nüüd, need värvid on täpselt needsamad värvid, aga need, need puuviljad on ununenud, nüüd õue külmunud ära võtnud Nad on läinud niukses hallikaks. Pleekinud maheallikas pordu. Mahe hallikaslilla, kahte värvi B-üks, Para pleekinud hallikaks beežiks, leinan Soemmbees roheline, pleekinud valgeks roheliseks, väga palju sametist pindasid, üks moekangas ütleks, kõrval on veel velvet ja, ja see velvet on ka siis nagu ära kulunud ja pleekinud ja raban autatud sellega väga palju vaeva, et seda efekti muidugi saavutada. Kas ostsite ka midagi või või teete iseendale midagi põnevat? Ma ei ostnud niisugust, ütleme kindlasti mitte sugu, Mostame osta midagi trikotaaž niisugust, mida meil noh, võib-olla on raskem saada kamis pliiats puutub, siis tavalisemad disainis. Kas te olete muidu kiire ostja või võtab tükk aega, enne kui otsustate, et vot selle asja ma nüüd osta. Ma olen niimoodi, et ma näen kohe, vot see mulle meeldib ja ma võin käia veel avaringi ja mul see asi ikka meeldib Lastmatuda mul valutama süda ja ma lähen ikka pärast tagasi, kas ma ostan ta või ost oli seal, ma ei tea seda. Kas on niimoodi läinud, et toote koju ja enam ei kannaks riiet? Ei, ma üldiselt viimasel ajal katsun neid juhuslikke asju vältida, parem jätan ostmata, sest ei ole mõtet kiirustada, sest iga hooaeg tuleb midagi uut huvitavat peale ja minul nagu seda suurt omamise instinkti ei ole, et ma pean nüüd oma, ma ei tea, mida, pigem olgu mul neid vähem. Aga et nad mulle kõik meeldiksid. Kui mul on üks hea asi, siis ma võin kandeta lõpmatu. Ma võin lõpmatult tahame sellepärast seal paigad peale panna ja kanda seda, et kui üks hea asi on. Algne liit, millal te hakkasite õmblema, kui vana tulite? Minu mõlemad vanaemad näevad, munad olid rätsepad, üks oli täiesti professionaalne rätsep, teine oli lihtsalt niisugune nagu ütleme, koduõmbleja isa poolt vanaemade maali seitse aastat õppinud rätsepakunsti juurdelõikuskunstide õmbleja ja ju see on ka geenides edasi antav ja ema ema siiamaani läbi ja õde ja mul on ka näha, on käsitööõpetaja kunstiõpetaja ja nii et masinad mürisesid teil kodus kogu aeg. Vot ei tea, mina ei mäleta seda, vastasin mina, tean, minu isa ema ehitasid maja õmblemise. Ei, ei mäleta sellepärast, et see, see rätsepa Salanema, tema elas meist eraldi, ühes külas, aga aga noh, nagu eraldi siis servades kellasid Raplamaal Raikkülas väikeses ja tõenäoliselt annavad mingeid emotsioone teatud raamatut, raamatute illustratsioonid. Sest ma ei mäleta, kas televiisor nii palju mõjutas, ütleme niisugust tolla aja noortuid vaimusilmas ikkagi ta nägi midagi, visadus, mingeid vanu ajakirju, kindlasti ajakiri siluett, mida lapsed, vaatsed, vaatsed vähemalt lõika tükkideks. Ja, ja siis sai joonistatud mingisugused naljad kaid, nii sihukesi inimesi ja midagi nendele selge, kuigi seal ei olnud mingisuguseid, ei olnud üldse mingi moejoonistega ideid oli palju, aga sai teha kudele siis tol ajal olid saksa nukud olemas, meil oli üks väike nukk, kuldsete juustega kuldjuuksed pole inimesel, suurem nokka ei mäleta asja nimi oli seal väiksemal eriti jube hea õmmelda riideid ja kuna ilus blondiin ja, ja, ja väga ilusate juustega ja ja ta on siiamaani täiesti terve ja ei tea, mis materjalist ta küll valmis on tehtud, olid need vintsutused vastu pidanud, siis temale sai õmmeldud pidevalt poest osteti riiet või kaltsukotist-oi kaltsukotist ja see käis veel niimoodi natukene, kuna isal-emal ei olnud päeval aega tegeleda, siis vanaema eriti tahtnud, aga muidugi tahtsime õmblusmasinaga tahtsin mina õmmelda. Aga vanaemana kutset ei tohi. Ärge puutuge, niit läheb alla, ma ei teagi, mis tähendab, et valet pidi väntad seal lapsed siin kalla kallale lasta. Aga siis, kui vanaema oli parasjagu õues, eks ikka vibroovitud. Says esimene nukukriitika masinatel valmitheris õmmeldud jah, et niisugune nagu tehnoloogiline pool pidi kohe algusest peale olema paigas sees. Teine kleit oli ees liigese maha kopeeritud, ise natuke juurde pandud, teine kangas? Jaa, jaa, väga vahva. Ja siis muidugi need juuksed nägid ka selle vati sellel lukul kindlasti seal palju igasuguseid erinevaid soenguid ja värve ja õnneks võiksid pestes maha, kuidas siis teised poisid sellesse suhtusid, Aarne kleiti õmbleb? Iganenud vist ei teadnudki, sõjamängud käisid ka ikka ikka väljas, seal on ja, ja õde Robin mulle ka siis õde haarati rohkem mängudesse kaasa. Ei tea, ta ei teadnudki, aga ma ei mäleta täpselt, kui vana ma olin. Kui ma esimest korda siis õmblesin, ma võisin 10 aastane vast olla. Emale õmblesin esimest korda, käisime isaga asjamaterjali, ma imestan siiamaani. Õmblesin valmis ja selle spiraalseeliku emale. Millal te esimese leivaraha õmblemisega teenisite, kas see oli tehnikakoolis või varem või kui see oli varem? See oli varem ennem keskkooli, igal juhul oli see enne kaheksakümnendat aastat, siis tuli moodi safari teksa ja, ja meil ei olnud saada sellist riieta siis millistest vaguni, aknakatetest ja, ja telkides ja kõik, mis oli presendi, selles kõik õmmeldi, seemned, lingvistid, eks püksteks ja pluusedeks. Ja, ja selle peale ma olin kõvage siia. Ma arvan, et üks esimene teenistus, kui ma nüüd ei eksi, võib-olla oligi teksapüksid, mis oli ka kusagil mujalt maalt, toote Riias ei olnud üldse meie maalt ja kellega mu vennad tav lasid, eks püksid õmmelda ja ise ütlesite hinna või ütlesite kliendile, et ütle sina, ma ei mäleta seda momenti. No ma arvan, kui see oli viis rubla, siis oli see küll palju. Ta võis ka kolm olla ja mis me veel tegime juba siis nagu äripaist töötasid, millest teha, ei olnud millestki teha. Töökombinesooni tulite mustast puuvillasest materjalist, niisugused, mis kulusid pesumasinas väga hästi heledaks ka ja, ja, ja need said üles arutud nendest lõigata. Tõsi, sihukene, must, eks ole, popp keskkoolist kohe kibelesite, et saaks ruttu tehnikakooli maki peale siin juba kaheksanda klassi lõpus, ahaa, tahtsin siis juba minna, mida sa üldse keskkooli minna. Aga siis oli selline see suunamiskomisjon, nemad kategooriliselt olid sellele täiesti vastuostuema, oli mul pedagoogi ja ja nemad ütlesid, et ei tule kõne allagi, et lähed kõigepealt keskkooli ja ja siis ma olingi Raiklas lõpetanud kaheksa klassi. Ja siis ma läksin kolmeks aastaks keskkooli õppima ja, ja keskkooli ajal sai ka õmmelda, aga siis ma nagu seda nii väga ei afišeerida. Ma õmblen, siis oli isegi natuke nagu tabu või või seda sellest ei saanud nagu võib-olla keegi, vähemalt mina arvasin, et nad ei saagi aru, sellest siis on Eesti rahva jaoks oli see kummaline eriala meister, rahvas õmbleb, meesterahvas pidi traktoristiks saama. Kui me läksime sealt alevi lähedalt maal keskkoolis, Mesby traktoristid saame. Mul on siiamaani tunnistus masinaõpetus peal jaoks, õppisime mootoreid ja ja ma ei tea, mis asja, aga traktoristi musti saanud aeg oli klassi tuleb kokkutulek, just see risk palju 20 aastat. Jah, 20 aastat keskkooli lõpetamisest ja 10 aastat ülikooli lõpetamist seal. Ja siis naersime seda, see, see eksam oli siis niimoodi, et see õpetaja ise istus seal roolis, mina istusin kõrvale, nii muidugi seal õppesõidu ära tegime kolmekesi lõputunnistusele kirja ja kui Tallinna tulite, siis algas iseseisev elu. Sattus ikkagi niimoodi, et ma poleks keskkooli, tulin Tallinnasse ja mõtlesin Rätsepa kooli, kohe oli selge, et ma tahan vaadata, et see paks muuseumi mõelnud. Aga mul oli selline vanus just et peaks minema sõjaväkke. Ja siis meil oli selline suur nagu sihuke ühendettevõtte Lembitu ja see oligi põhimõttelist ainukene koht, kus rätsepad töötasid stel üle Eesti oli ateljeed. Ja selle jaoks lõppenud Minnale väsuunamist. Mad suunamist ei andnud. Ütlesid niimoodi, et käisid sõjaväes ära, aga siin siis anname, muidu anname teile suuna, mis te olete sõjaväkke, meil pole teist mingisugust kasu, kaks aastat ta oli väga hea, et see niimoodi läks just, ja siis ma mõtlesin, kuhu mul siis veel minna on, et ma pean ikka õppima saama sinna Ratasepa kooli neljandasse tehnil kooli ja tahtsin minna laiali. Ole hea meeste laste üleriiete rätsep, paks ja mõtlesin antiine, kustutasin Tallinna moemaja. Ma võtsin südame rindu ja vaatasime siluetis selle aadressi järgi, Suur-Karja 13 läksin uksest sisse ja ja esimesel korrusel oli kaadriosakond ja mina ütlesin, et vot selline poiss olen ja tulen, tahaks õppima minna, mul pole suunamist. Et kas teie annaks mulle suunamist kaadris mõttes, aga miks ka mitte? Oodake üks sekund ja kutsus alla siis Tallinna moemaja direktrissi Tiina Tibari minu arust ei tundnud veel üle, ütles, et miks mitte muidugi, võtame. Ja andsid mulle suunamise ja ma, kes siis ka ülikooli lõpuni oli täiesti nende laps ja lõpetasin ma kaks aastat, siis seal tehnikakoolis ära. Aga ma püüdsin veel siis saada kõrgkooli, tegelikult on, pärast keskkooli ma ei saanud, sest keskkooli lõputunnistus oli küllalt pilet sinna minna õppima läbi kipi kooli Kaunasesse õmustatud tehnoloogiat hoopis, aga ma ei saanud sinna sisse, jumal tänatud. Tegin eksamid ära, aga mu kõva konkurss olime, kukkusin välja ja siis ma lõpetasin selle tehnikakooli ära, lõpetasin tehnikakooli ära kiitusega või punase diplomiga. Ja see andis samal ajal õiguse anda üks eksam kõrgkooli viie peale. Ja saada sisse. Aga ma ei tahtnud minna, ma tahtsin ja tekkivat sepaks, aga siis poemastelt mine ikka ikka õppima, et mis on noor inimene. Et mina ikka õppima. Siis mõtlesin, kuhu ma siis lähen, kunstiülikooli? Noh, ma isegi pelgasin minna, sest ma teadsin, seal on väga suur konkurss ja ja Maidunud joonistamise selts eriti tuge vana ja vaatasin veel neid variante, Watson Peterburi. Huvitavad kaks kohta, õmblustoodete konstrueerimine, modelleerimine nüüd ta nimi on tekstiilidisainiinstituut, aga just see niisugune aeg juba käes, et juba oli vaja eksamid hakata, andma neid ja, ja viisin dokumendid sisse paar päeva aega ja nemad ei teadnud, kus siis seda eksamite, ah, teeme keemia õppetoolis, esimene eksam, keemia. Keemia oli ainuke laine, mida mina teadsin keskkoolis, mis mulle meeldis ja ja, ja, ja mul lihtsalt vedas, lihtsalt vedas ja ma sain seal keemiaeksami viia, ma ei usu seda siiamaani, et ma seal keemiateaduskonna siis keeraksin viie peale ära, kuigi selle selle kahe koha peal oli üks 15 tahtis ja selle teise koha peal üks tütarlaps medalist Tartust siis töötab ka praegu väga edukalt oma erialal. Natuke teise profiili peal, aga, aga ka ikkagi oma sama erialad. Aga sellega polnud veel sisseastumine lõppenud. Saabusin siis Peterburi, siis ma sain aru, et ma ei oska ühtegi vene keelt. Ja vene keel on veel kolm koolis. Ja ma ei oska mitte midagi üldse. Ja nii palju ma sain aru, et mulle tehti selgeks, et ei olegi kooli sisse saanud üldse. Sellepärast joonistuseksam on kõigile kohustuslik, sellest ei pääse mitte keegi. Meil see, et te võite sealt Eestist tulla ja sealt sisse saadud, aga see ei tähenda Välitajate koolist seesmi. Aga kuna ma tulin nii hilja esimeseks septembriks, siis teised olid juba olid juba läbi kukkunud või sisse saanud, aga siis minusuguseid veel paar tükki veel ja tuli niimoodi välja, et mul tuleb eksam anda siis nädala aja pärast. Eks ma siis seal joonistasin, püüdsin vähemalt joonistada ja ma ei mäleta, mis seal oli seal mingi natüürmort, seal oli, aga, aga megi lastud lihtsalt lõpuni joonistada midagi. Nad vaatasid juba üsna üsna poole selle eksami pealt, et keda siis ja keda keda jätta ja üks tunni aja pärast siis kästi tööd kokku panna ja ja ma ei teadnudki, kas ma sain siis sisse visanud. Aga sain sisse ja tänu millele, et jälle niuke juhuste kokkulangemine. Saime ka, naerame siiamaani, kui meil siin oli ülikooli kokkutulek. Et üks tütarlaps, kes oli seal eestlastega ühes nagu seltskonnas suhtles ja kes oli dekanaadis parasjagu dekaanile telefonikõne, et kateedrist helistatakse, et üks eesti poiss on siin, et tegi seal joonistuseksamid täpselt niimoodi me võime ta vastu võtta ja võimed avastas, võtnud, aga jätad erilist siin talenti me küll ei näe ja ja võime rahukusta kasvatanud. Ja et nüüd otsustage teie, et kas võtame või ei võta. Aga noh, et halb kai vallalt keskpärane ja siis see dekaalide tüdruk, kes küsinud teada, kes eesti poistelt tuli sealt sealt Tallinnast, kes ta selline on, et siin küsitakse võtööritavatele, mõtlesin muidugi võtta. Juhuste kokkulangemisel ma sattusin sinna ülikooli, kuhu jah, ikka väga raske oli, oli sisse saada, kus inimesed ikka aasa järjest proovisid, et Eestis on niisugune juhuse mäng agaa pärasusele, koolile tõin väga palju, ütleme, au ja kuulsust ja konkurssidest võit. Ja ja nii, et Ma hoian su au ja uhkus, et neil on üks kleit, on praegu siiamaani nende Bloomi kaitsmise auditooriumis klaaskapis seal, mida siis sõjavägi tuli, see tuli täpselt niimoodi pärast esimest kursust, muidu oli Bron peal, aga siis võitise Bron meil ülikoolist maha täpselt just sellel kevadel pärast esimest kursust, kui ma natukenegi hakkasime vene keelest arusaamas lõuna, kuidas õppimisesimene pool aastat oli, aga õnneks ei olnud erialaaineid üldse soli sõelumine sest nad võtsid vastu 30 ja nad teadsid, noh, kui 11 lõpetab 30-st, et see on väga hästi. Ja, ja siis saadetigi Siberis olin kaks aastat, nii et õmblesin ohvitseride prouadele. Esimene pool aastat õmmeldi siin veel pool aastat, meid valmistati Afganistani jaoks, õppisime täitsa kohe. Ma olen erialalt kuradist ja olen ka siis nagu ütleme, nähakse kõik, mis puudutab vormiriietust selle erialaohvitseri pabereid ma pidin saama, kuna ma hakkasin jonnima seal lõpus ma, et ma ei taha neid neid vene ohvitseri paberid ja see oli justkui siin aastal 90 ja müüjanna ei andnud need eksamid ära. Aga jah, koolitati Ahmet. Ma tean ta vormiriietust väga-väga hästi vormiriietuses nõudmise, vormiriietuse materjalidele, nende lõikeid ja istust, teatud, mis seal kõik on tarvis ka, kui ma sõjaväes olin siis ja see on täitsa seda ei saa salata, olen õmbluskursuseid andnud. Olen ohvitseri prouadele õmmelnud, naisohvitseridele õmmelnud. Oli päris pärast esimest pool aastat, kui me koolitati, siis selgus, et noh, minu silmanägemine ei kannata ühtegi mingisugust afganistani sõitu seal, et neist pool gruppi eriti kohe välja, aga morset siiamaani väga hästi. Kas viinavõtmis õppisite Venemaale ära? Seda on nüüd raske öelda, kuidas, kas sa nüüd õppisin ära, sest vaata naljakas oligi see yhe asja õppisin seal kindlasti ära suitsetamise, alkoholi sai proovitud ja suitsu sai proovitud siin ka ikka ennem ülikooli keskkooli ajal ma olin väga korralik keskkooli ajal, ma ei ma, ma küll ei mäleta, suitsetanud ja alkoholi sai keskproovitud ikka. Aga ülikoolis oli tavaline, kui ma läksin siis esimest korda suurde peahoonesse, mis oli omal ajal heidet pangahooneks kuskile pangana kassa saale, kus seisis Lenin, käsi püsti, kõik suitsetasid. Ja, ja noh, siis mina olin niisugune pühapäeva suitsetaja, muidugi ma hakkasin suitsetama ja ma suitsetasin järjest 16 aastat tänaseks päevaks ma olen sellest loobunud ja, ja ja eks eks seda viina sai seal ka põetud ka pidusid oli ja ka ilma põhjuseta niisugust lihtsa Tiina võtmisetena tuleb pääseda küll ei olnud, aga ikkagi jah ja mõeldi täiesti täitsa pesuehtsas mõttes, siin enam ei joo, ei suitseta. Üle viie levi, aasta juba alkoholi ei tarbi suitsuga ma ütlesin ka juba kolm aastat juba, te olete seltskonnas siis igav inimene ja ei ole igaüks päev, sa lihtsalt tunned, et sa ei vajasid suitsonal lihtsalt. Kas teile meeldib üldiselt pidudel käia vastuvõttudel ja küla ja vot need on kohad, kus mulle ei ei meeldi, võib-olla kunagi hakkab seal väga harva, kui ma lähen kusagile, see peab olema minu jaoks siis midagi erilist, mul peab olema eriline austus nende inimeste vastu ja ja ikkagi ka ei, et ta lihtsalt niisama minema. Ta on alati ütlen, et, et ma ei saa tulla, sest ma katsun võimalikult hoida mu päevarežiimi ja mitte sellest välja minna ja aga kui peole lähen, siis ma kindlasti olen lõbus lõbutsen. Ja, ja püüan kõigile nalja teha ja meeleolu hoida. Siukene igav kuivik küll neid jõle nurgas istuja nakaid mind peole saada, nojah, see on teine, teine asi, mulle ei meeldi sellised lihtsalt. Niuksed väljaskäimised, rinda, näitamised ma üldiselt seda ei armasta. Enne instituudi lõpetamist käisite veel Kanadas end täiendamas. Peterburist olime akadeemiline puhkus, Musa kaitsmine liku lükkus ühe nagu aasta võrra edasi. Selle aasta jooksul tegin läbi Ellen Petersoni Hodgotüüri kursused ja käisin Kanadas veel diplomit kaitsmas kõrgmoodi, õpi ja, ja ja, ja ma tulin tagasi ja siis oligi see periood, kui Tallinna moemaa sellisel kujul lõpetas oma eksisteerimise, ta eksisteeris veel, aga noh siis mul oligi pool kohta oli vabrikus. Ja poolkoht, siis olin Tallinna moemajas, aga põhimõtteliselt Tallinna moemasse mul jäigi töötamata. Mul oligi, et alguses oli mul väga raske kohaneda siin Tallinnas suurlinnaeluga harjunud. See oli nii raskemad õitsemispool aastat pärast seda iga laupäev, pühapäev Peterburi rongiga. Nüüd mul oli siin hiljaaegu vaja sõita rongiga oioi, oi ei kujuta ette praevastavat inimme, oleme hea, karjub väga kergesti ära. Ja, aga siis sai sõit täitsa rahulikult ülemise riiuli peal magada ja mõtlen, et ma oma pool oma uneajast Peterburi rongis ma sõitnud ja ma juba ennem viimasel kursusel tegin siin disaineri tööd nagu üliõpilastöö kõrvalt vabrikule. Siiamaani see vabrik eksisteerib. Vabrik, Elina, see oligi 92.-st aastast saadik, siis ma töötasin seal palgus poole kohaga, siis mulle aega oli palju vaba aega ja tegelikult peakski disainereid peakski olema vaba aega. Niipalju, et tal oleks mitte kaks puhkepäeva vähemalt kolm parimal juhul neli puhkepäeva, et need ülejäänud päevad aktiivsemalt teha, et et see niisama laua taga minu arust väga mõistvalt suhtuti ja algus oli väga raske ja see oli just uus ettevõte ja jada tootis ainult kergeid riideid ja ja oli vaja minna üleriietele, mis tähendab, mis on rohkem rentaablimalt ootaja ja tööstusdisain, see ei ole üldse kerge ja seal omad ütleme, üleminekuajaraskused ja kõik, mis asja ta alguses ma olin lihtsalt disainer poole kohaga, siis ma sain täiskoha juba siis ma sain juba assistendid ja, ja siis ma lõpuks olin peakunstnik, seal see ring sai täis. Ja kas reaalselt siis 98 tegite oma stuudio? Jah, seal nagu veel kahes etapis, et algus oli, algus oli nagu see mul küll kahasse. Aga siis, ja siis ma sain aru, et ikkagi seda äri meie mastaapides noh, ma olen võimeline üksi edasi viima, ütleme, et antud ajamomendiks juba juba siin aastaid on mul ikkagi firma, mis 100 protsenti mulle endale. No see müümise kunst pidigi olema üks kõige raskem kunst on, on ja mul ongi võib-olla natuke palju kohustusi, ütleme oma õlgadele disainer ja firmajuht ja stilist, mida veel koordinaator ja tihtipeale tunned, et lihtsalt, et natuke liiga palju enda õlgadele võetud. Et, et peaks veel aega leidma, just tihedamini väljas käia, reisida see kaks korda aastas, et see on liiga vähe, olla kaasaegne ja poputakseks paari kuu tagant käima ideed hankimas, jah, ütleme kase terve moemaailmas on üks müüdud seal spionaaži ja selle vastu ei saa. See on, see muud tehakse teoreetiliseks kaks aastat ennem valmis, mida me saame osta, kui rahakott suurem, satustanud varajased prognoosi. Aga kui palju seda täpselt äkki läheb, seda ei tea keegi. Seda on, noh, ütleme niimoodi, sõidad mööda, kas saladus ei räägita? Et see on nagu niisugune võti, et kuidas keegi oskaks midagi näha ja kuidas siis nad sinna turule minna, kõik ütleme et värvid ja värvikombinatsioonid pikkus ja võtavad inimesed vastu need asjad ja ja, ja, ja näiteks meie turu spetsiifika on see, et me oleme arenev turg. Selles mõtlesime, tahame moekad olla, aga me veel natuke kardame neid, aga me oleme juba õppinud, ma mäletan, kui palju aastaid sõdisime, et naistele selga panna seelikut, mis katab natukene põlve silma ära, kui kaua aega me sõdisime selle miniseelikuga nii-öelda miniseelik moes, ma ei tea, kas magab keegi teda selga panema ja uuesti ja niipea jälle väga, ma usun, et kogu meie selle ühiskonna arenguga ka areneb moeteadlikkus ja kui saasta moodi tarbida tänu oma rahakoti üksusel, meil puudub ikkagi veel see keskklass, kes on tegelikult mujal maailmas kõige suurem moetarbija, kes saab omale ütleme, hooajaks osta uued riided, ta ei pea seda ostma eksklusiivses poest. Väga popid ja väga-väga populaarsed sellised kaubamärgid, mida ei ole kellelegi häbi kanda, mida kannab suurem osa rahvast, tanpunkt on kaasaegne ja ta võib rahuliku südamega hooaja lõpus ära visata. Mina olen optimist, et see asi läheb meil paremaks, uskuge mind ja, ja kõiki mõtled, ega majandus ei saa seisma jääda ja ja ma arvan, et lähme palgad paremaks ja seal kui vaadata, kas aparaat kogu töötab, seal töötab muidugi väike riik, aga ma arvan, et ikkagi me saame nii kaugele, et me saame ka need kassaaparaadi tööle ja selle käibe käima ja see uus riie annab tihtipeale ka inimesele nihukest ka positiivset emotsioon jälle kaks korda aastas turgutada ennast millegiga jälle värskelt teisi rõõmustada sat komplimente ja üldse nagu Euroopas on tendents, et inimesed on hakanud väga palju tegelema tervisega tervisehoiuga jälgitakse seda kaalu ja ja kuigi jah, seal süüakse, ta sai šokolaadivall ega midagi ei ole öelda, aga aga jälle jälle niisugune eluterve hoiakese stressivabadus ennast kuidagi teistmoodi mõjub, et hästi koolid on näiteks Prantsusmaal, küll saan ikka geenides seal paksu inimest ikka nii naljalt ei näe. Teil ei ole ilmselt kehakaaluga probleeme olnud. Ja oh kui nüüd päris ausalt öelda, minul praegu probleeme ei ole? Jah, aga on olnud sellepärast, et kui ma jätsin suitsetamise maha, siis kaal lendas, raketti nad taevasse, aga kuna meil on siin Eestis on väga olemas väga tublit treenereid ja toitu, mis spetsialistid ja kes suudab täiesti adekvaatset abi anda ja, ja mina olen abi saanud ja ja mina olen oma normaalkaalus alla tagasi aasta-poolteist tagasi, ma olin ikka väga tugevas ülekaalus, tõesti on hea eluaeg polnud sporti teinud suitsetamise otsima, lisas kohe 10 kilo juurde, seal ka natukene siit natukene. Teil on käed tööd täis, kas eraklientide jaoks aega jätkub, üldse? Jätkub ikka? Jätkub ikka erakliente väga armastan ja armastan kõiki inimesi, kes tulevad minu juurde, soovivad midagi saada, midagi erilist, riiet isegi täitsa tavalist. Ja, ja ma katsun ikka jätad persoonideks, et mitte teha neid kõiki ühesugusteks, vaid igaüks jääks iseendaks ja, ja kui ma saan, et siis ma katsun midagi veel panna neid enda juures avastada, mida nad siiamaani avastanud võib-olla ei ole, sest inimene võib käia aastakümneid ja ei märka ühte ühte asja, mis seal tegelikult temasse võib-olla kõige huvitavam, et mida ta peaks just nagu rõhutama, mida ta tahaks esile tooma ja ja, ja tihtipeale. Ta ei näe seda peeglist, ei näe tuttavat, mina teengi inimesega esimese kohtumise kusagil täitsa nõutud traalselt pinnal, kusagil kohvikus ajame juttu, et siis ma tunnen nagu tajun inimese ära ette, et mis ta on ja kes ta on või mis, mis sealt võib oodata. Ja mõnikord inimene püüab kinni või kui ta usa usalda mind, siis mina tihtipeale ütleme niimoodi, et et ärme teeme täna mitte midagi üldse üldse. Nüüd ootame natuke, ärme tormame, et kui ma näen, kui lapsel kiirustamiseks või, või inimene tuleb mingisuguse kinnisideega, mis on tema soovunelm, tihtipeale treeningut, ei kujuta ette ta kuidagi häguselt, et ta ei suuda veel teda oma kinnistus raamidesse panna. Ta teab, et ma tahaks midagi väga ilusat. Mis asi see on, ta ei tea seda. Siis ma taas räägin ka siukest, ütled, et ootame natukene tootamisel, kui tarvis, kasvõi kuu kaks, saame uuesti kokku, vaatame, mis juttu me siis räägime. Arne liit möödunud aastal saitide kuldnõelaga ja see on tähtis asi teie jaoks. Jah, ta on jah, nendest auhindadest, mis ma olen nagu saanud, et, et ta minu jaoks selles mõttes on ta kõige tähtsam, et ta on ikkagi tunnustus meie oma Eesti disainis ja ma olen väga ära harjunud, alguses ta tundus mulle nii suur, ma ei tea, kas oleks 50 60 sentimeeter raske, raske ka, aga ma harjusin sellega ära, neisse nõel on vahva, et see on just oma rahva tunnustus. Minu teada oli ka see viimane, mis välja anti. Räägime eurovisioonist ka, kas side oli kõige raskem? Ettevalmistustöö oli väga pikk, minu jaoks oli ta väsitav. Miks? Esiteks Survastutus. Mingil määral väsitab usaldamatus, ma saan aru ka teistest korraldaja pooltest, et nad tahavad viimase nõela pista, nii kõike ette näha ja omale ette kujutada ja paraku see ei ole võimalik. Paraku see ei ole võimalik, sest inimesed näevad asju täiesti erinevalt. Ja isegi mina teeningurdina seda asja üldse seal paberi peal veel, mismoodi ta lõplikult hakkab välja nägema, mul on mingisugune visuaal ettekujutus, aga mis täpselt ta läbi ekraani juba hakkab nägema, sest ikkagi see oli telešõu teedel oma spetsiifika, ma nägin väga palju aega sellega sellega kurssi viia, mind aidati ennem ja kontsertidega on olnud kokkupuutumisi, teatud pagas on aga just sellise, ütleme otseülekande puhul, aga noh, ta oli küllalt ära kindlustatud selles mõttes, et ta oli nii palju läbi mängitud ja kaameraproove tehtud, et seal ei saanud midagi enam juhustada. Kui showst räägita, minul paluti disainida seda šõu üks osa, mis pidi tulema so kõige kaunim, ainuke lavastatud osa kus saatejuhid siis näitavad oma näitlejameisterlikkust. Ja selleks siis oli valitud Raimond Valgre laul Muinaslugu muusikas. Just osale paluti minul kujundada kostüümi. Palju lihtsam oleks teha olnud õhtukleiti seal alustuseks mingist rahvuslikel motiividel ja finaalkleit kaasaegset. Aga seal oli vaja nüüd arvestada, et Anneli on ikkagi lauljanna primadonna või? Ma ei tea, kuidas õieti kutsuda ja mark on näitleja, laulja, näitleja, väga hea laulja, kuna see jutt oli kaasaegne muinasjutt. Et need ei saanud olla mingisugused 30.-te aastate triid, nad ei saanud olla jooperi, riided ei saanud olla ka ütleme nagu me oleme harjunud Markot nägema Eestina niukses moodsas külamehe riietuses. Olen leidnud siukene, kuldne kestid, Annely pidi jääma ikkagi väikeseks moodsaks printsessiks ja Marko pidi jääma siis võib-olla natuke niukses ufo võib-olla natuke itaaliapäraseks eestipoisiks, aga ka mitte mingisuguseks võõraks inimeseks eestlase üks ja ja, ja, ja see pidi omaette siis tooma niisukese mitte tervikuga väikesega disharmoonia, et nad ei sulaks kokku ja eks noh, see on televaatajate otsustada, kuidas see asi välja tuli, aga mina jäin selle selle tööga ise rahul. See oli suur asi teie jaoks suur kogemus ja räägitakse, et teie olete väga tolerantne inimene, teie, ütle kellelegi halba ja ei räägi kedagi taga, jah. Mina ei leia ühtegi põhjust, et kedagi taga rääkida ja võib-olla teinekord lipsab midagi ta eestlanna tahes-tahtmata Orammidele. Erakordne juhus, aga üldiselt on see lugu, et iga inimene ikkagi vastutab ise oma tegude eest, ta käitub vastavalt oma mõtetele ja ja seda ei saa keelata, son vabadus, aga mina leian seda, et mina ei ole pädev kedagi arvustama, mina võin öelda välja oma arvamuse äärmisel juhul, kui see osutub väga vajalikuks, ma ei tea, mis küsimuse lahendamisel, aga see saab kindlasti olema aus vastus ta, võib-olla siis noh, valusamad Aus. Aga ma ei kipu tavaliselt seda ütlema, sest ma olen näinud, kuidas tegelikult kriitikuteks õpetaks. Diaatri kriitikutaks terves maailmas on palju kriitikuid kes teavad kriitikat parimal juhul emotsioonide ajendil halvemal juhul jäljendades kedagi tunnustatud kriitikud, kes tõesti on kriitikuks õppinud ja kellel on väga lai silmaring ja kes ennast pidevalt täiendab ja kulutab selle peale raha ja investeerib, et näha kõiki viimaseid näidendid filmi esimesena ja lugeda ja uurida tausta ja teha järeldusi, põhjust, miks see niimoodi on ja see juhateesid. Aga mitte lahmida mingisse, kus mul oli paha tuju, ma käin seda filmi vaatama, siis oli seal kasvõi niimoodi, ma ei ole suurt pressi pressifänn, kui ma näen mingi kaane peal juba midagi niisugust, mis kõlab juba kuidagi valesti minu jaoks. Ma isegi ei sirvida, ma isegi vaatasin siis vähem sellest ostaks kui kedagi kritiseeritakse. Ma püüan sellest inimesest aru saada, miks see niimoodi juhtus ja, ja kas on päris tõene või siin on midagi lisatud või kuigi kriitika peab olema õiglane kriitika, ses kriitika on edasiviiv jõud. Üks hea kriitika paneb inimesed üles kutsema stressist välja annenit. Millal teie kollektsiooni laval võib näha? Meie Eesti mood on nüüd siis sellises staadiumis, ennem oli meil väga tore, näitasime kenasti kaks korda aastas siin tavaliselt septembris ja siis jaanuarikuus oma uusi kollektsioone ja kui tahtsimist näitasime veel vahepeal Itaalia aga paraku nüüd on vähemalt minu teada need moemessid, sellisel kujul on kadunud. Uute kollektsioonide näitamise hooajad on tavaliselt kas jaanuar-veebruar, et kui majanduslikust küljest vaadata, moešõud sellisena nad tagasi noh, ütleme raha ei, toora toovad kaudses mõttes, see võiks ikkagi olla puhtalt täiesti niisugune maksuvabaüritus kutsetega lihtsalt, et inimesed tulevad kokku ja kõigil on hea tuju ja see peaks olema siis natukene lõbusa show'd. See peaks olema juba lavastatud ja huumoriga. Et inimesel oleks sihuke tore tunne sealt ära minna ja ta tahaks sinna veel tagasi tulla. Suur tänu, Aarne liited, tulite meie saatesse esinema? Ma kasutasin saate käigus ka kuulajate küsimusi, öelge üks, number ühes kuueni. Üks kuulaja saab siis küsimuse esitamise eest väikese preemia. Number viis. Persona saate külaline oli moekunstnik Aarne Niit. Persona saate auhinna saab Helge Tarumi Pärnust, kes küsis Aarne niidult kuivanasta õmblema hakkas Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.