Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on kodulinna maja juhataja Tiina Mägi ja Saadet juhib Marje Lenk. Kuidas te elate, Tiina, ma arvan väga hästi. Mina olen niisugune inimene, kes õnneks ja paljudel õnnetuseks teeb seda, mida ta tahab. Ja kas see teistele meeldib või ei meeldi. Mina seda ei tee, mida mina ei taha, no tähendab, ma ei räägi elementaarseid kohustusi, mis on iseenesestmõistetavad. Sellepärast olen mina eluga rahul, et ma veel jaksan mõelda jaksanud tahta, mida ma tahan. Kui tihti küsitakse teie käest, kuidas elu läheb? Tähendab, küsitakse tihti, kui tihti seda vastust tahetakse tõsiselt kuulda, on teine lugu, tähendab, paljud küsivad seda lihtsalt noh, ei oska nagu muud öelda, kui kokku saavad. Aga ütleme, tõsist huvi selle vastu ma nüüd lahutan oma tegevuse, oma persoonist, räägin tegevusest. Tõsist huvi selle vastu nende poolt, kes tahaksid ja saaksid sellele kaasa aidata, ei ole just mitte väga tihti. Küll aga on tihedamini tunduvalt seda küsimust ja jutuajamist nende poolt, kes nagu mingil moel kas mõttes või muidu osaledes sellest osa saavad, mida me teeme seal kodulinna majas, need küsivad sagedamini. Kui palju teil lähedasi sõpru on? Oi, ma arvan, väga palju, ma olen kohutavalt rikas inimene, ma arvan, et üks Eesti rikkamaid selles suhtes, et ma võin oma vanaemade arvu mõõta ja vanaisade arvu mõõta sadadega. Tavaliselt on neid nii kaks korda kaks kõige rohkem, eks ole. Mul on lapsi, lapselapsi sümboolselt tuhandeid. Nii et ma ei ole kunagi lugenud endaga teiste pangaarveid. Ja mõni võtab sealt pealt rikkust, mina võtan hoopis selle suhtudelt rikkust. Arvan, et ma olen üks Eesti kõige rikkam inimene. Suvi on puhkuse aeg, kas ka Tiina Mägi jaoks? Vaat see on jälle, kuidas puhkust võtta. Tähendab, kui puhkuseks võtta nüüd seda, et ma ei näe kedagi, ma ei tegele millegiga. Ma laman siin või seal siis seda ma ei mäleta, kas ma olen üldse elu sees teinud. Minu jaoks on puhkus see, kui on vaheldus. Ma asendan ühed tegevused teisega, ma arvan, et oleks väga rumal seda mitte teha, noh, aga kauged maad ja rahvad ja ma väga vabandan, kaugemad maad ja rahvad. Siis ma oleksin pidanud pikkuse definitsioonis rääkima millestki muust. Tina kuste, selle tööarmastuse ja tahtejõu olete saanud kas oma näitlejannast, emalt, ajakirjanikust isalt või hoopiski vanavanematelt kõik kokku, kõik kokku, ega isa ema ei sündinud. Ainult jumala armust, nemad on eco oma vanematest tulnud. Ja minu vanaisa oli, ma arvan, et üks kõige vahvamaid mehi üldse, mis on Eesti marold? Põhimõttekindluse väga paigas eetika ja esteetika tunnete mõtestada seal, niiet fantastiline mees ja nii palju headust, kui oli vanaemal noh, annab kokku korjata ikka hirmus paljude pealt. Nii et no need olid super inimesed. Kas vanaema ja vanaisa tõid põhiliselt kasvatasidki? Ja kuni koolini, kuni koolini olin mina, nende laps, maalaps, mahlaps, Tartuma maastikus, hoiti teid või pidite tegema igasuguseid töid? Tähendab, meil ei olnud üldse kodus ei siis, kui olin tilluke ega hiljem käske ja keelde. Ja ma mäletan, et kui me emaga elasime linnas ka, siis ei olnud käske ja keelde, meil olid soovitused, jalaitused. Aga et oleks midagi nüüd öeldud, et kui sa seda ei tee, siis on nii ja naa, seda ma üldse mäleta, tähendab see on meie suguvõsaseltse, nii, me 11 informeerime oma tegudest. Ja üksteise tegude suhtes avaldame ka arvamust, see on nagu vaikiv kokkulepe, et selja taga ei susitaja taga ei räägita, kui midagi sansist öeldakse kohe. Ja kui siis tekib arusaamatusi, et noh, kas oli õigesti öeldud, arutatakse asi läbi. See on kuidagi niimoodi jäänud. Mis tööd need teie teha olid siis põhiliselt marjakorjamine, peenarde rohimine, kanade väljalaskmine, sisselaskmine ja veel mõned mõned niisugused kurvad kogemused sest minu lapsepõlv langes aega, kui käidi rahutult mööda Eestimaad oludes ringe ja otsiti. Otsiti neid, keda toona valitsus ei tahtnud. Kui meil mõni inimene niimoodi varjul oli siis oli minu kohustus kõvasti köhida, et oleks kuulda, kuidas kapi taga keegi, kes meil peidus oli kas köhib või raskesti hingab. Kõvasti, tehti tööd, kas sikus tuliga majja? Tähendab, meil oli väga hea ja väga ilus ja väga ajakohane elamine seal kurgutalus väga ilus maja, hästi projekteeritud, väga ruumikas, väga maitsekas, väga suured põllud, viljakad põllud. Aga vanaisal ja vanaemal oli nagu veidi teine Iru hoiak, Nad tahtsid lapsi koolitada nii palju kui said. Ja seda nad ka tegid mittejõust tippudeni välja, sest et elu läks teistpidi edasi, aga aga onu oli korralik põllumees, Don lõpet. Ta Jäneda tähendas saada maksimum põllumajandusharidusest ja seda ta sai. Tädi lõpetas kodumajanduskoolide omast, tuli üks küla paremaid perenaisi, minu emme leksis Vanemuisesse. Nii ta läks ja siis ma mäletan kaugest lapsepõlvest et jõuludeks ja lihavõteteks jaanipäevaks ja, ja moodekski aegadeks võeti kätte siis kas tehti viimane ots vasikale või nats sule või küpsetati ära eest Vanemuise teatril meil vahel pandi puhud maha, kõik magasid seal, see oli nagu nende rõõmu. Meil on olnud alati väga palju inimesi pikka aega. Nad on siis, kes seal oma mõtteid mõelnud või loomingut teinud või olgu see siis Alliksaar või võimelt või, või Tubinnu ja need on kõik meie kandi mehed, osad neist sugulased. Ta on pikka aega seal olnud ja lõuna ajal lauda tulnud ja pärast metsa vahel kõndinud ja mõtteid mõelnud. Mingisugusest nendest suurtest tubadest siis oma loomingut teinud, mis majast on saanud? Maja on endiselt alles, onu elab seal oma abikaasaga ja lapsed käivad seal tihti, onul on palju lapsi, osa põllumaid on tagasi kunagistest väga headest heinamaadest, osa, metsad muidugi. Natuke kurb on see pilt, aga noh, enam ei käi jõud Need üle sellest kõigest ühe suure elukoolide saitega töörigamise mõtter Jakuutiast, kui te käisite üliõpilasmalevaga Jakuutias, salaluuret on kõik uurinud. Kohutavad tähendab, see on, see on niivõrd vahva aeg. See kaks ja pool kuud tähendab lumest lumeni Põhja-Jäämere ääres 40 poissi ja möödumist kolm naishinge seal. 16 kohalikku elanikku, pooled neist dressid. Ilma passita vist pass oli kahel või kolmel kohalikul. Tähendab see looduse stiihia ja see noh, kuidas ma nüüd ütleksin, seal oli võimatu 11 petta, isegi kui keegi oleks tahtnud, sest et poolteist kilomeetritel üldse läbitavad teed, eks ole. Silmaga oli näha, kus teine on, ta ei saanud isegi pakku minna, kui ta paha tegi. See oli see noh, mitmes mõttes. Esiteks, et 10 tundi järjest tahuda palke Väikse kirvega või Družba saega, mis oli kõige kõrgem tehnika töö tegemist oli kohutavalt paljast 10 tundi töödega puhkust, polaarpäev noh, oskad sa siin vahetada, millal õhtu on meile ka hommikul ja siis me tegime. Tähendab, puhkust andis see, kui tuli hirmus sääseparv, sellepärast et need seal ikka käisid, need vahel hoiatati, et vot siis hoidke nagu, hoidke nagu kuskile seina varjad, võite ära lämbuda sääseparve sisse. Aga see oli nii vapustav, see oli nii vapustav, tähendab nii palju ilu ja nii palju huvitavat, kui kiiresti inimesed elasid kaks pool kuud, eks ole, missugused pingestunud isiksused paistsid kõik välja, kus ta vahet, kui mul oleks vabalt valida nüüd kus kandma seikles, siis ma seiklex ainult nendest põhjamaa kantides see on midagi, midagi enneolematult kihvt. Noh, mõnes mõttes on kahju, et maleva suvesid polena, mõnes mõttes on kohutavalt kahju igas mõttes, ma mõtlen sellepärast ükskõik, kuidas siin on püütud nüüd erinevatel aegadel noh, nii-öelda teda ilmestada seda malevat, aga kui ei oleks olnud toona üliõpilasmalevat, jaga õpilasmalevat, ma ei kujuta üldse ette, mis oleks saanud Eestimaa noortest lastest. See oli ainus võimalus, ainus võimalus midagi rohkemat mõelda, kui, kui ettekirjutatud ja nähtud oli ja just ennast ka proovida ja need ka samamoodi nagu ausalt Jakuutias tsitestima rühmadestki. Mul oli päris pikk malevas taas, olgugi et ma olin vanem kui, kui teised, eks ole, kui ma seal lõpetas. Aga need malevasõprus, Need on ikka niisuguseid, mida ei, ei vahetata nii kergesti, nagu praegu näiteks panga juhtkond oma sõprust vahetab. Tol ajal olite te Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna tudeng, mitte stats, mitte stats peale kooli lõppu. Ma olin kindel, et ma lähen õppima kino. Eesti tootja. Ma läksin ka eksamitele. Ja ma rabelesin päris kaugele välja, tähendab meil oli kuskil 380 või palju, neid oli alguses. Ja ma olin ikka minu meelest olime viimase 25 sees, aga öeldi, et malevat olnud ikka viimase 11 sees. Aga siis juhtus mul niisugune lugu, et seal oli üks retsensioon mäe kirjutada Suntseva filmile. Aga soli Tontšenko stuudio, tema naine ja see tähendab mina kirjutasin muidugi siiralt mitte positiivse retsensiooni selle filmi kohta ja siis ma ei olnud enam palutud viimasele eksamile. Kas kahetsenud olete vahel? Tähendab nii ja naa, tähendab, mul on kahju muidugi, et ma ei saanud toona oli see ikka väga huvitavat asutuses, ma arvan, et ta oli kaua veel ja võib-olla ka praegu veel. Ma enam ei tea küll, kas teda selle nime all on? Kahetsenud muidugi seda, et, et ma ei saanud õppida. Aga kui ma olen näinud jälle, kui valus on kõrvaltki vaadata, rääkimata ise kogeda, kui oled küll õppinud, aga ei suuda olla nii hea, kui see lõppemise järel peaks olema siis ma tean, et väga hea. Ma kujutan ette, et seda ajalugu, eriti Tallinna ajalugu olete pidevalt õppinud? Jah tähendab õppinud nüüd teistmoodi lõppenud läbi tunnetuse ja, ja, ja ma arvan, tänagi tulin jälle läbi mõne tänava, kus ma iga päev ei käi ja mõtlesin, et huvitav kas on üldse võimalik tallinud selgeks õppida. Ja vähemalt kahekümnendat korda vastasin, endale ei ole. Tähendab selgeks õppida faktiliselt Ehortoloogiliselt võib-olla. Aga see mu meelest on pooloppimist teine pool on tunnet lõpuni teda mõista, tunnetada, eksponeerida ei ole üldse võimalik ja see ongi tema võlu. Ilmselt seda on paljud ära tabanud, kes noh, siin iga päev ei ole, sellepärast hindavad ja seepärast on eriti valus. Nüüd viimastel aastatel tehakse niisuguseid tegusid kus ma haaran oma õrnevast patsist kinni ja mõtlen, oh püha jumal. Kuidas nad aru ei saa, et Tallinnaga nii ei tohi ringi käia. Kaua-kaua aastaid oli ju aastaid aastas sadu ja üks miks me oleme üldse seal Unesco pärandi nimekirjas on ju see, et Tallinn säilitas kõikidele vaevadele valudele, vaatamata vanalinnast on jutt praegu oma põhiolemuse, see tähendab oma krundid, omad tänavad oma oma selle konstruktsiooni küsimus ei ole ju ühes või teises maalitud laes või ühes või teises raidkivis mis ikka vahel hävivad ajas, eks ju. Aga just Tallinn säilitas selle oma olemuse ja nüüd nii kergekäeliselt poolitatakse krunte, ehitatakse hoopis teistes mahtudes sinna vanalinna igasuguseid asjakesi. No selle järgi esiteks pole vajadust ja teiseks kuidas võib meie igipõlistele kõige suuremale väärtusele nii julmalt kallale minna? No ma, ma lihtsalt ei mõista, kus, kus on selle harimatuse pihil, et selle peale üldse tullakse, ütleme, kui keegi tuleb, aga alati peab olema kõrval, kes seda luba. Kuidas, kuidas ometi võib olla luba ja toolil ja mitte olla haritud sellel alal mida Sakureeritsion, see on traagiline. Ja muidugi ma vaatan järjest, kuidas sulguvad majade uksed niimoodi turvaustega ja hoovid väravatega ja mõtlen, et tuleb uus põlvkond, kes ei teagi, et Tallinnas ja vanalinnas on peale katuseviilude ja vaateakende puhtjuhuslikult väga põnevad, väga ilusad, väga palju huvitavaid asju sisaldavad hoovid. Et enamus kesklinnas ja vanalinnas olevaid maju oma alumist korrust On sajandeid pidanud kõigi jaoks, see tähendab vajad ongi ehitatud nii, et alumisel korrusel toimus suhtlemine. Kas siis oli seal kauplus või kauplus või, või midagi muud, nad on niimoodi ehitatud ja oma tarbeks olid ülemised korrused. Ja nüüd läheb see kõik inimeste eest lukkuda. Kui teil tuleks seletada, ütleme näiteks mõnele lõunamere saare elanikule, kes pole kunagi Euroopas käinud ja pole Euroopas pilte näinud, mida kujutab ennast Tallinna vanalinn, mida te siis talle räägiksite valguse vari ja helid. Oh, siin on jälle, ütleme nii. Kahjuks nende helidega on toimunud sama, mis nende hooviväravat ja kõige muuga on tekkinud linnahääled, mis jälle see sopis, tähendab see kaasaegne needus ehk auto, ütleme pühapäeva hommikut vanalinnas noh, kui seda kõike ei toimu, kui need inimesed veel ei liigu. Ja kui siis olla vanalinnas seista kusagil näiteks paigal. Ma soovitan kõigile pikka jalga, tähendab pikk jalg tunud, mõni ütleb, et no mis seal on üks müür, ühel pool, teine teisel pool. Vaat ei ole nii, tähendab, seal 10 minuti jooksul muutub kõik olenevalt sellest, kuidas päike liigub, kuidas valgus tuleb, ärge sama kõikide tänavatega. Vaat just vaadata seda erinevatel kellaaegadel erineva ilmaga, erineval aastaajal. Ja kui oleks mõni niisugune, kes tahaks õudselt pilte teha, siis võta võiks niimoodi ühest, ühest punktist niimoodi teha endale fotoseeria. Ja see oleks niivõrd ilmekas, et keegi sage ruutu pole kohta muutnud, ainult erinevatel aegadel pildistanud. Aga nendest helidest on mul kahju. Linnuhääli kuuleb, oleneb, kus tonterguleb, seepärast, et minu koduakna all elab üks vares. Tervitab mind hommikuti teise aknale hakkaks kajakat. Nemad noh, see pole just eriti kaunis linnulaul. Aga Harju mäel on siiski mõned siristajad jäänud ja tornide väljakuga. Kas vanalinnal on ka eriline lõhn? Annelinnas oli eriline lõhn, kohvile oli kohvilõhn ja olen ikka kogu aeg rääkinud, et ja mina tahan tagasi tuleks hommikuste pannkookidele, sest tõepoolest see on olnud, on olnud vot needsamad hääled pühapäevasel ametlikul eriti suvel, aken kuskilt lahti, kuuled perekonna mõnusat juttu, podinat, toorelt pannkoogile ja kohvile lõhna ja kui siis kõrvaltänaval keegi läheb oma uute kingade krõpsudes, eks alles teatest aha niimoodi krõbiseb, pikk jalg, niimodi krõbiseb, lühike jalg, nüüd ta läheb lühikesest jalast alla. Ei nüüd ta tuleb hoopis ülesse. Tähendab osata neid hääli kuulata, siis Sa kinniste silmadega arusaadav, mis linnas kuskil toimub. Kõvade tontel olete juba elanud 83.-st aastast. Kas oli kohe suur soov korter vahetada Toompeale? Oli soovi, oli vajadus, ma vahetasin kuus aastat, kes minu vahetus, aga vajadus oli, noh, jätame hinge kõrvale, sest hing on ilus, sellest ainult unistada. Aga mul oli puht perekondlikel põhjustel vaja tütretütre pärast vaja elada majas, mis ei oleks paneelidest ja ei sisaldaks staatilist elektrit. Ja tervis paranes. Ja peale selle ei ole tal olnud ühtegi astma ataki. Meil on 20 minutit, suvel ainult päikest toas, pekst meil ei ole. Aga me oleme vabad sellest paneeli staatikast. Kas vanalinnas kummitab ka? Muidugi kummitab. Teie kodus ka ja Johannes nii, millal siis Johannes välja ilmub, pool 12 kamina juures käib, ohkab raskelt ja veab jalgu järgi. Sussid on suured. Teised on ka kuulnud. Koer. Teised ütlevad, et nad usuvad, et ta käib, nad näevad, et meil on oma kombetalitusvõtt, on niimoodi, et meil peab kamina peal küpsist olema, siis Johannes läheb varsti ära. Küpsist ei ole, siis ta käib palju ringi. Ja kui ma enne magama ei jää, siis ma kuulan ta tulekut kodulinna majas. Vaat millegipärast on nii, et seal mina ei kuule. Mina ei kuule, aga meil on mõned vanaprouad, kes on valvelauas. Ja vot nemad on kuulnud. Nemad on kuulnud ja nemad ütlevad, et see, kes seal käib, ei ole neile vist kõige parem sõber. Tähendab, nad ei tahaks jääda temaga kahekesi. Aga mul ei ole Johannese vastu midagi. Mul on ainult see muret, muudab küpsist olema kaamera peal ja seda on ka. No iga kord ei ole seda mulle kerge jätta, sest ma olen üldiselt maias koju ja ma hea meelega õhtul lasin kas küpsist, kommi ja tihti ma pean nendega võitlema. Johannesele jätaks. Kui vana on siis kodulinna maja? Kodulinna maja mõte tähendab, esimene viide, et sealt võiks midagi teha, pärineb aastast 82 83, oli projekt. Ja hakkas siis ka ehitus ja 86, teine detsember. Pidasime avamise peo. Paljud kuulajad, nooremad inimesed, ei tea, pole üldse, mida see kodulinna maja endast kujutab. Kodulinna liikumisest võib-olla pole kuulnudki, sest teie olete tegutsenud tasa ja targu, ilma kärata. Kuidas see kõik alguse tegelikult sai? Ta tuli nagu keskele kokku kahelt poolt. Pärast sai temast sisse kodunenud. Ühelt poolt nii, et naisel on väga vana algus. Juhtusin mina mingil ajal koos kolleegidega telest Vormsi saarele tegema mingit saadet. Ma mäletan, et meiega koos oli Mats traat, ma ei, ma ei teagi täpselt, miks, kas ta tuli kui hea tuttav või oli ta mingil moel saatega seotud, oli ilus kevadine aeg, meloosisime mööda saart ringi, ilmselt pidime sealt tegema mingisuguse väga positiivse, positiivse saata, sest et ma tean, Peilisime noori neid, kes epast tulid sinna tööle. Toona oli niimoodi, et ebapidi sinna saatma kogu aeg inimesi tööle sest keegi püsinud seal tööl, no siis oli suunamisega töö, eks ju. Ja me koristasime seal sarvel ringis vapustav. Ja seal oli vahva vana kirik ja ses surnuaed. Ja siis me vaatasime, kuidas see kirik on ja kuidas surnuaed on ja siis kuidagi niimoodi 11 innustades tuli mõte ja vot tookord olid seal just üks tore abielupaar, zootehnik, teine esimees, et kui teeks ning nii et noh, me saame nendega nii headeks sõpradeks, et ei tahtnud nagu te saategi just lahkuda. Kui teeks nüüd nii, et paneks niux hea kamba kokku. Tuleks suvel saare peale tühje maju kui palju, nii et noh, peavarju küsimust juba olnud, nii palju see sovhoos või kolhoos, mis ta oli meile võimaldada, et noh, omahinnaga meile seaks müüa näiteks. Tahtsime isegi kevadel ise kartulid maha panna ja kõpitsemine natukese surnuaeda kõpitsemine natuke seda kirikut ja ja mõte läks edasi, et noh, räägiks ERKI tudengitele, räägiks ülikooli tudengitega, et noh, need, kes rahvaluulet koguvad, et need võiksid olla kampas ja niimoodi me kevadel mõtlesime, suvel mõtlesime täpsemalt sügisel mõtlesime veel täpsemalt. Ja kui oli järgmine kevad, siis olid mõtted väga suured, aga mitte kedagi minejatest peale minu oli vist veel üks. Ülejäänutel oli noh, see asi, teine asi, ühesõnaga sellest midagi välja. Aga see pisik, et midagi võiks ära teha selle vana kultuuri päästmiseks tuli sealt sisse ja jäi kummitama. Kuni tekkis niisugune situatsioon, et praeguseks maailmakuulus Hortus Musicus oli veel tudengite punt ja lausa konsi äsja läinud tudengid, aga muidugi Andres juba vaatas vägesid ja tal oli kamp koos ja oli võimalik teha üks väikene kontsertfilm, see oli niisugune, mida tegid tegemise rõõmust. Isegi mitte honorari esinejatel ei olnud väga lühike võtteperiood ja neil oli tookord gooti muusika heinamaa suures Tallinna armastuses, otsin siis kõikvõimalikke kohti, nurki seal, kus on ehedat kootikat, meil selgub, on, aga ei paista välja üks logu kuur ees või teine lugu, kuure ühesõnaga. Aga ei saa. Ma mäletan nii, praeguseks Katariina käiguks nimetatu, see ei ole ju kogu aeg seda nime kandnud, see nimi on pandud. Oli üks mõttekoht ja need uhked müüri orvad, mis seal praegu on, need olid ju kõik kinni ehitatud. Ega seal oli mingi räbal sees ja see, kus on praegu klaasikoja juures, noh enne seda Italia pubi seal oli väheseid Tallinna avalikke kemmerguid, tähendab kujuklasetes ja tal oli niisuguses olukorras kuidas ei saa, no kas siis tõesti ei ole kedagi, kes närvitseda kuuri ei peeta enam, miks seda ära ei korista? Tormasin tookordsesse, elamute valitsuse maja, vaid, mis ta oli. Mäletan, Aarne just soo oli selle pealegi, kuidas seni on, no ei ole ette nähtud selle töödele, mitte ühtegi inimest pole lihtsalt kellele ütled, et sära. Vot sealt tuli see mõte, et mõned asjad võiks inimeste ise teha, neil on endal parem olla. Ja sai välja mõeldud niisugune ettepanek telesaateks, et pool tundi vaba aega pühapäeviti. Et eespool tundi tööd Rääkima sellest kohast, kus teed, siis teeks uhke kontserte ka ja osa sellest eksistele, saateks. Teiselt poolt kolleeg hagi Šein oli kõndinud mööda linna ja vaadanud, mitte kurvaid, vaadanud, ilusamaid asju, vaadanud vanu uksi, ukse käepidemeid, näinud siit, mõlkis, säält mõlkis siin ilusas koputi, eks ole, aga rohelise põrandavärviga üle värvitud miks neid ei saaks natuke paremaks teha, mis vaeva peaks nägema, no need olid nagu need kaks algust ja sealt hakkasime siis kasvatama seda kokku. Ja siis lõpuks jäi telesaateks kodulinn, noh, mida siis aastaid sai tehtud, alguses läks ta otse-eetrisse ja, ja tunduski võib-olla mõnele, et see on nagu kampaania tele jaoks või midagi sarnast. Ja telesaated jäid paljudeks aastateks, aga see kodu lingu nähtus hakkas iseseisvat elu elama. Ja kui me siis selle otsuse tegime, siis telelehes välja kuulutatud, tahaks hakata niukseid asju tegema, muidugi oodatud noori spetsialiste, tudengid ja ja need, kes on juba midagi ära õppinud ja ja nüüd nad siis ei, ei leia nagu rakendust ja need tulevad siis niimoodi Hormates kohal. No vaat, ei olnud nii sinna dominiiklaste kloostrisse kohtumisel tuli 63 koolilast ja kogu lugu. Ja muidugi petasime hirmsal kombel, aga, aga pärast analüüsides nüüd just pärast, siis ei osanud seda analüüsi ei saanudki veel teha. Et ilmselt leks seeme õigesse prakku. Sellepärast vot nemad otsisid kõige rohkem eneseväljendust ja nii nad jäidki ja see jäigi nagu koolilasteni suguseks pühapäevaseks massiliseks ettevõtmiseks. Kui niimoodi võttest siin olid ka pühapäevi, kus oli, oli ka väga mitmeid sadu pikki aastaid oli meil koostööajaloo muuseumiga, kus oldi fondides meremuuseumis siis igasugused ajaloolised uurimused nimedega väli, uurimised, teadlasi meil oli, aga neil polnud jälle seda abi tööväge, eks ole, kes, kes aitab seda teha. Aga õnneks juhtus meie rahvahulk, kui palju neid, kes väga asjast huvitasid ja nad hea meelega aitasid mitte ainult nendel pühapäevad muudel aegadel ka. Vot nii tema sündis ja siis kui telesaated sealt tagant ära kadusid, noh, alguses need pompöösselt ja pärast ka väiksemad, siis asi jäi omaette elama edasi. Aga kodulinna maja sündis sellepärast. Et vot kogu see natuke tuli ikka üles kirjutada, eks ole, midagi midagi paratelemajas laua all kõik või laua peal ja kolleegid hirmus vihast tuppa ei saa nüüd Tiina Mägi kaste ja papitükke ja nutsakuid on terve majatäis. Tähendab, see oli lausa anekdoot ja eks vahel olin kurb ka, aga tagantjärgi naera. Kui uus kolleeg tuli, ülemused siis tutvustasid, siis ma kuulsin vahel tuppa, kuidas öelda, et siin toas, võtke nüüd noh niimoodi asja kuidagi rahulikumalt, et me ei saa kuidagi, sest Tiina mägist jagu, et Meil on ikka neli-viis aastat juba täpselt samad kastid laual ja laua peale, et ei mahu tuppa. No ühesõnaga, ühelt poolt see teiselt poolt see, et see laste ja noorte vägi pidi kuskil saama, käsi pesta ja veidi kuskil pissil käia. Mingi aja käisime. Seal tuli ka väheke pahandused, pinge oli nagu liiga palju ja kohviku publik ei saanud nagu pool päeva, skeem saab okstel. Ja siis hakkasime otsima kohta, kus saaks kraani juurde, et siis juhatati Toonane linnapea Albert norrakule jälle teinud hirmsaid etteheiteid, et miks see sara seal müüri küljes ripub. Praegune kodulinna maja niuke kole ja segab kõigi pilkuja. Ja siis ma ei mäletagi, kes. Kuule käsi vaatasid sara, aga mina läksin, teise kohtumine, läksin teisele poole müüri. Nüüd saatus viis mind muidugi selle teise poole teele tegelema 90, teisele poole müüri. Tornide väljaku pooltimatud, mis Soros on imeilus maja, ühekordne paekivist priimakatus peal, kummalgi pooluks seitse akent ees. Ja arvasin, et jutt on sellest juhuslikult läksin siis sinna teisele poole, siis vaatasin, et oli sara, tõesti? Uurisin asja, räägiti Sarastmetlasest kurt. Seepärast ma räägin aastal 82. Hoone tornide väljakul on sama ilmega nagu praegu. Ja noh, nii ta hakkas, hakkasime ekraani kempsu tegema ja kuidagi tegime nüüd lõpuks neljakordse maja, eks ju. See naljaga pooleks kõik, keegi ei uskunud, et sellest asja saab. Aga noh, polnud nagu põhjust öelda ei. Tagantjärgi on kommenteeritud, et noh, eks mind olla käsitletud nagu hullu ju pikka aega. Vanalinna Larni vanalinna narri narrimüts on muljet ka mitukümmend aastat peas. Noh, mis me vaidleme? Las teeb, aga seda tõesti teeb seda, keegi ei osanud oodata hästi. Ja ka asi läks tõsiseks ja pärast pärast siis noh, oli veel seal teisel pool linnamüüri ära lammutati pagana limonaaditehase jäänuk, seal siis esindatud terve suur maa-alune osa veel ja julge hundi rind on rasvane, ma võtaksin selle ka. Ja seal on siis kodumaja teine poose, meie suur saal ja söögituba ja duširuumid ja asjad on tegelikult sealmaal. Selle ehitasid ikka ikka töömehed. Ma ütleks nii, et mehe ja meid koos töömeestega, sest arheoloogia on tehtud puhtal kujul kodulinna poolt Pantelejevi sassi juhtimisel, seda polnud ette nähtud kiir ja abitööd. Ikka tehtud kõik meemide poolt, ütleme, objekt avatud ka esimene suvi pandi sinna peale kaks meest, kes ei olnud eriti töö emulist, aga mulje jälle mõned poisid suvel üle. Ja neil ei olnud midagi teha, suvel künnad nurusid, et kas midagi teha ei ole ka meil kodu lõpes tegelikult suveks ära, eks. Siis sai öeldud, et mis natuke koperdab, kui seal. Üks neist on muide ekspeaministri Mart Siimanni poeg, kes nüüd ka pankur. Tema oli esimene, kes seal nagu käe külge pani. Neid niisuguseid praeguseid tegijaid on sealt kodulehest küll küll läbi Mart Laari. Mart Laar, Toomas Sild, Mart Kalm, Madis Jürgen, Mari Karlsson, Ulvi Pihel, EPjorina võlatalud, igavene ports arste. Antrezeinver, Merimetsa haiglapealik, Jüri Käo, Aleksander Käo. Noh, mis ma siin lugema hakkan, kõike jõua korraga lugeda, aga nad olid toona kõike koolipoisid. No vot, ja siis niimoodi hakkas ehitus seal peale ja pärast siis abitöödel kogu aeg meie omad juures. Seda esiteks pidi tegema, et oleks asi kontrolli all ja teiseks, kõik tahtsid ju seda väga teha. See oli ikkagi oma. Kui Niguliste torn põles, kas siis teie poisid-tüdrukud olid seal ka abiks? Olid tähendab Jüri tellingulisel töödejuhataja peale. Peale meie poiste Jüriti ellingu mõnede ustavate meestega, teised seal ei saanudki käia. Poisid panid koolist poppi. See on patt. Aga nad ütlesid, et sa ei keela meid, me teeme seda. Üks neist oli praegune Tartu abilinnapea Hannes Astok, kui ma õigesti mäletan veel näpuga site näpuga sealt, see oli kohutav katastroof, sest et Niguliste kirikus konseri tellinguga olid nad teinud väga palju tööd Niguliste juures, arheoloogilistel kaevamistel. Ka. See oli võib-olla kõige suurem niisugune šokk, mis üldse juhtus. Toona aktiivselt tegutsesime Niguliste panemine mis muutus kodulinna. Liikumises koduline majas. Pärast iseseisvumist. Mitte nüüd hoobilt aga tasapisi. Me oleme muutnud kõik peaaegu peale põhimõtteta. Tähendab meie oma jõmmide poolt välja töötatud meie noh, nii-öelda koodeks või kui moto või kuidas keegi tahab nimetada ausus, kohusetunne, huumorimeel. Need on need kolm põhimõtet, millest on meie tegevus lähtunud, need on jäänud kuni minu värisev kääki veel seda asja katab neid, sealt ei liiguta neid põhimõtteid. Aga tegevusvorm on muutunud seepärast, et noh, niisugust massilist rabistamist ei ole ju enam vaja. Tähendab, ei ole vaja A ja B, ei isegi kui vaja oleks, ei ole sünnis teha, sellepärast et toona oli linn nagu kõigi jaoks ja kõigi mure võrdsetel alustel. Tähendab, mina ametlikud struktuurid ei jõudnud, seda ta ei jõudnud, ei olnud vahet, kas sellel tänaval või teisel tänaval selle maja juures või teise juures, kus sai, seal püüdsime uuride aidata. Määravaks sai see, et kes oli nõus ja tahteline meiega uurima ei aita. Aga nüüd, kui see omandivorm on muutunud ja väga palju on siirast ja ausat eraomandit, see on üks väärtus, teine väärtus, on see nii-öelda eraomandit, mis on saadud-hangitud või kombineeritud, sellel on teine väärtus. Ja kuidagi käsi nagu ei tõuseks sama vaimustuse ja turismiga järjekordse kinnise ukse jaoks midagi tegema, kui ma kuulen neid niisuguseid minu jaoks paljuski põhjendamata mõttetuid või isegi mitte öelda kuritegelik müügiprotsesse siis midagi ei saa teha, kõik need aastakümned lähevad silma ette. Kui kaemus Fororne pea aasta tagasi oleme mingi 12 14 kompleksi müük, siis oli mu silma eest pilt, missuguse vaeva ja usinusega, missuguse armastusega innuga meie jõmpsikad käisid sealt lahti sulatama erinevaid tapeete. Seal oli kohati kuni 10, nad ei teinud seda mitte ainult selle mõne tunniga, pühapäeval neil jäi töö pooleli, läksid taas. Niikaua kui need uurijad seal olid võeti kõik lahti, need pandi, tõid kokku, see töö on tehtud armastusega innuga, järgmine restaureerimine on tehtud, mitte suurte tallinna Ühiste rahadega. Nüüd edasi, kui põhitöö on tehtud, on ainult maja nii-öelda hooldamine ja kui nüüd ta läheb kontrollimatudesse kätesse, kontrollimatu eesmärgi jaoks õudselt kahju sellest kulutatud südamest noh, nii-öelda rästa traadist samangnoomi puhul, ega siis noh, praegu noomi nii-öelda putitada kogukonoomi kvartalit ei ole ju raske. Aga millises olukorras oli hoone, kui teda restaureeriti, kui avastati sealt need väärtused ja neid restaureeritud, see oli raske töö ja see on tehtud jälle ütleme, linlaste ühise rahaga ühise vajaduse jaoks mis on tema saatus nüüd peale müügiprotsessi, kelledele avatakse, mehaaniliselt, sulgub uks, me keegi ei tea ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga mul käib see linn nagu selle laste poolt tehtud töö läbi uuesti silma eest läbi iga hoone puhur. Ja kohati on pehmelt öeldes ikka väga valus, pisarateni kahju. Persoone saatekülaline on kodulinna maja juhataja Tiina Mägi. Meil on nüüd laagrivorm. Noh, ma ei naera selle üle, olgugi närv oli öeldud, aga praegu on see sobivam, tähendab kindlad perioodid, on see siis nädal, viis päeva, kaks nädalat, oleneb lasteaiast, ajast kus tegevus on enam-vähem sama mis toona kodulinnaski jõukohast abi, aga nüüd väga valitult, kuhu seda vaja, on? Väga palju vanalinna uurimist mis on kodulinnaga alati kaasas käinud, väga palju teadust vanalinna ise tundma õppida. On laagreid, kus skeemi järgi on vaja niimoodi terve nädal tegutseda üles öelda, mida nähtud, mida selgeks õpitud, et kõik needsamad komponendid on ainult teistes vormides edasi väiksemad, kes nii ei jaksa, saavad ikka selle vanalinna kokku puutuda, kui meil on need pärastlõunad, mis on koordioonistamise kord, hoolimise, kord millegi muu kord mingi muinasjutu üles ehitatud ikka samadele printsiipidele ja ainult panusele. Osoon on nüüd tõesti laienenud, meil on nüüd sünnist surmani ja nagu ma juba ütlesin, väiksematele ja päris lõpus on need üsna eakad inimesed. Ega nemadki pääse, tähendab nüüd need Kesk-Aasia jututoad, mis meil on nüüd juba läheb, kolmas aasta, nende esmaspäevad on pühendatud kõikline maaelu korraldamisel. Ja kuidas meie Tallinna linn elab? Me oleme selle läbi Exceldanud niimoodi linnapeadest kuni linnaosa valitsust, teni, valduskogud, vahetall, sotsiaalosakonnad, kultuuriosakonnad, ekskursioonid, külaskäigud teatud linna asutustes, nii et nemad saavad seda linna uurimist ning sellest siis kui aga midagi põnevat juhtub, siis ninapidi ta nende juurde vaatama. Neeme laatasid üle kuu. See tähendab seda, et võivad tulla inimesed oma asju müüma. Aga ei ole öeldud, et kõike, mis tanud oma majakraami, raamatuid, käsitööd postkaarte, filateelia, ühesõnaga mida nad rohkem tulevad sinna teistele näitama ja koos olema ära mõnes müüvad kahja. Aga see on niuke seltsielu, sümpaatne seltskond väga toredatest inimestest, kes need põhikäijad on ja õnneks väga toredatest laadalistest, kes seal käivad nendega juttu ajamas ja et need on kah meil niisugused ka jälle elust välja kasvanud asjad. Ja meil siis tulevad suverühmad. Nüüd kohe meil on noh, nagu me enne rääkisime, eks need rühmad on, tahame sel suvel tahtsime teha neli korda kolm rühma. Linnavalitsuse rahakott meie suhtes osutus väiksemaks kui ühelgi eelneval aastal. Me saame teha neli korda kaks rühma. Hea seegi. Nende dotatsiooniga, tähendab, mis on 30 krooni päevas, muid rahasid me sinna juurde kombineerime tänu kesklinnavalitsusele. Pisut suurendasime seda osa, sest me pool päeva teeme ju tööd linnale, kesklinnale oleks rumal selle eest mitusada krooni peale maksta. Ma olen kaugel sellest, et öelda, et sellest eestlastel raha maksma, kuid Kesklinna valitsusega saime me läbi mitme matemaatilise tehte. Mingisuguse summa on 28 krooni päeva kohta mis kompenseerib nagu nende hommikupoolse töö. Nii et see on tore, et saab need laagrid siiski teha vähemalt osaliselt. Te olete oma majja kutsunud ka vaimselt vähearenenud noori inimesi, nendega me tegeleme ja vot see on üks väheseid asju, mis meil ei ole nüüd lahtiste ustega. Kui me veel tegelesime väga agaralt selle bana koduline vormiga, ühesõnaga kogunesime pühapäeviti ja püüdsime üht-teist ära teha. Siis sattus meie hulka üks inimene, kellel oli vaimne puue. Aga ta kiindus meisse nii et ta oli meiega aste, pealegi koos, aga ei olnud kõige parem neid asju korraldada, sest vajadused olid siiski erinevad. Tekkis veidi konflikte, kas nendes kohtades, kus me käisime või selle grupi sees ja me nagu ühiselt tegutseda ei saanud, vahel tuli mõni teinegi. Ja siis oli selge, et kuna need inimesed on meil olemas. Ja kuna nendel inimestel on peale nende ränga saatuse olemas ju ka vajadus suhelda, liikuda tahe siiski elust osa saada. Väike, niisugune vasakule paremale vaatamine, mis nende jaoks siis olemas on kes ise tahavad, tähendab, need, kes on nii haiget, et ise ei taha. Ma ei arva, et nendega ei tegeleta piisavalt. Aga just need, kes noh, niisugust pidevat hoolt ei vaja, kuid kes meil on olemas öeldakse jõhkralt, meditsiiniliselt algav ja keskmine vaimupuue. Noh, aga nii on see termin ja siis sai nüüd on see aeg, kus tuleb väga niimoodi pidulikult ennast väljendada, mõelda välja projekt esildis, konkureerida konkurssidel ja siis vaata vaadata, kas sa saad rahastamise, põlastasin seda siin aastaid, aga nüüd on niisugune värk, et midagi ei ole teha. Selleks, et natukenegi näpuga raha saada, peab seda bürokraatlikku liini läbi tegema. Esimese hooga see ei õnnestunud. See jäi tähelepanuta, nagu see teema oli tähelepanuta jäänud pikki aastaid. Mina arvan, et siin mina olen tänu Ants Leemetsale. Ma arvan millegipärast, sest enne seda ma olin teda hirmsasti norinud. Olin öelnud, et küll räägitasin paljukuid, teete ikka nii-öelda näpuotsaga ja allapoole ja ju siis tema ennast kaitses Jumine siis sellega teda ründasin. Sellepärast ma arvan, et ei läinud palju aega mööda, kui järsku teatati, et aha ministeeriumil on natukene ära. Tegutsesime kiiresti sai otsitud inimene, kes on saanud erikoolituse ja möödunud nädalal teod aja on meil selle asja nimi, möödunud nädalal me pidasime siis aastapäeva aasta tegutsenud kolm korda nädalas lausa elamise õpetus, ühis konnas, tavakeskkonnas elamise õpetus mis algas lihtsast õpetusest, kuidas tulla trolli pealt maha tulla vanalinna. Selleks läks nädalake umbes nii, kuidas helistada telefoniga, kui sa oled tänaval, see tähendab telefoniautomaadi, kuidas minna poodi? Kuidas 10 krooniga minna, ostma kuuekroonist leiba ja kontrollida, ise tagasi sain ja nii edasi ja nii edasi. Tegemist on väga toredate noortega. Neid ei saa palju olla, sest noh, neil on võimalust töötada ühe grupiga. Kirjas on 12, üle 10 korraga ei saa nagu olla. Ja vahel on neid vähem. Vahel on 10 täis. Neist pooled vähemalt on lastekodudest teie poega, teie tütar on ka kodulinlased, on ja pojatütar ka. Pojapoeg. Suhtles väga palju majaga, aga tema oli teistmoodi demonitest, mind tüük, ta nagu tahtis individuaalselt rohkem talitada. Kuidas teile tundub, kas te olete hea ema ja ja vanaema olnud? Ma arvan, et ma olen üks halvemaid sellepärast, et ma olen teinud oma lastega täpselt seda, mida mitte ükski pedagoogikareegel ei käse ega luba. Ja kõik korralikud vanemad teevad vuih. See tähendab seda, et ma olen oma lapsi kogu aeg kaasas kandnud kõikvõimalikes kohtades alates teletööst. Komandeeringutes annan nuga kaasas olnud, nad on minuga kaasas olnud. Tütar kahjuks mitte, aga poeg oli mul õues kaks aastat kaasas noh, mägi siis oli ta nii väike, et tema nimi, ratas ja ta nendele maleva kaslastele siia maa nimetuks jäänud. Ikkagi malevakaaslast oli malevavorm ja ta riigikokkutulekutel maleva kokkutulekul alati tavaliselt rühma lipu Esmarssis kaasas, on isegi mitmes filmis seda jäädvustada. Ühesõnaga, nad on kogu aeg võinud võtta raamaturiiulist selle raamatu, mida nad tahavad, mitte et vaat, siin on sinu raamatut, sinu suurt raamatut nii ole tehtud. Nad on võinud minna absoluutselt igale poole, kuhu nad on tahtnud ainult ühel tingimusel. Jäta sõna, kuhu, kellega ja kauaks ja kuidas sa koju saad. Vanasti ei olnud seda vaja viimast küsimuste eriti palju esitada, sest et ei olnud nii krimile vaenlase, meie elu, nad on kõigist asjadest võtnud osa oma jõukohaselt. Niimoodi ei tehta lastega, tegelikult ei rühata päev otsa ringi ja ei tulda koju, näpus viinerid ja sai korralik emme, keeda pudru valmis ja hoiab seda sooja, kui lapsed koolist tulevad, mitte lapsed ei päise soojendama põtru. Ja nii edasi ja nii edasi, aga ma arvan et ega neid emmesid palju ei ole, kes võivad siiamaani, olgugi, et lapsed elavad oma elu, neil on juba oma lapsed öelda, et kui ta sõpradega kokku saada. No meil on sõpradel vaja, midagi on vaja rääkida, siis me räägime omavahel. Sellepärast, et. Me oleme, sõbrad ei ole mitte lihtsalt üks pere, ma saan oma lastega rääkida kõikidest asjadest, sest et nad on saanud selle meie meie suure Vahmiili, mis sinna Tartumaale välja ulatab. Sest ka isa suguvõsa on Tartu linnast pärit. Et ikka sedasama voorte Vorma vaheline nad on, sealtpeale tassivad nemad endaga kaasas seda seda noh, niisugust põhimõttekindlust ja sisemisi kriteeriume, tähendab, nad ei käi kuskil Afysseerimas, ma mõtlen nii, et kumbki ei ole trügijatit. Vaatavad ikka serva pealt, mis juhtub, aga nagu Vargamäe Krõõt annavad järgi, aga alla ei anna, tähendab nende hinged ei ole müüdavad olnud ja mitte iial ei saa, kui tema tegevuse peale Tiina mõtete kas aastatega on läinud kergemaks või raskemaks, noh, eks ole tekkinud mingisugune ütleme osavus nagu asjade korraldamisel ehk ja võib-olla ka mingi lepimusele kehtiva niisuguse korraga on, nagu ma ütlesin, juba need projektid meeletu esitamine, jaa. Millest tühjade sõnade kirjapanemine, mida ma taunin kogu oma olemusega, ma ei ole neid tahtnud. See osavus, vastan tekkinud. Mul on mingi iseregulatsioon ja eriti ei võta ette üldse neid asju, millest jõud tõepoolest üle ei käi. Palju on tehtud, aga tehtud on üks ääretult suur viga kogu minu elus. Vaat ma olen niisugune kass, kes kõnnib omapead. Enne midagi teha ei saa, kui ma olen veendunud, et seal õige. Aga tee selle tunnetuseni ei ole lühike seal läbi kahtluste ja igasuguste asjade ja väga tihti on nii olnud, et algselt kui tuleb idee, siis on väga palju kelledele meeldib, kes noh, on nagu valmis kaasa tegema. Aga kuna see veendumus, et küpsetamine on nii pikk protsess, enne kui, kui saab öelda, et jah, see on õiget, teeme, vot nemad kaotavad selleks ajaks huvi või isu. Ma ei ole suutnud endale kasutada koolkonda, sõpru, austajaid, tänajaid küll, aga noh, niisugust ütleme niuksed töömesilaste kampa kes mõtleks ja mõtet kogu aeg süstiks tervemaks, nooremaks, kaasaegsemaks, operatiivsemaks. Vaat sellest on mul praegu vajaka. Ja ma arvan, et see on maha mängitud mäng. Ja siis kui siiani pole nüüd enam ei tule. Kaua seda patsi olete kandnud? Patsi Ma olen kandnud aastast 74 majale juukseid, lokkinud kokku Spats püsima, sest ta jäi vait. Mina olen öelnud, millal ma patsi ära lõikan? Mul on kaks põhjust. Üks on rõõmu põhjus. Ja siis ma ütlesin, siis ma teen ka kergelt lokid. Itsitada ja see on siis, kui ma olen väga rahul eesti riigi elukorraldusega siis ma pühendan sellele soengu. Ma ei ole isegi siiamaani juuksuris aega kinni pannud, lõikamisest rääkimata. Tundub, et pole viga õele gerbera. Ja teine põhjus on siis aga siis me lokke idee. Kui ma enam ei tegutse. Millega ta, mis kannab nimetust kodulinn kodulinna maja. Tahe Tiina, et leidsite aega sulle oma elust rääkima, enne kui te lahkute. Ma tahaksin, et ütleksite numbrid ühest seitsmeni, sest ma kasutasin vestluses ka kuulajate küsimusi. Loomulikult seitse. Persona saate külaline oli kodulinna maja juhataja Tiina Mägi. Persona saate auhinna saab Gustav kiir, kes küsis Tiina Mägilt, kas aastatega on tal läinud kergemaks või raskemaks. Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.