Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on Eesti olümpiakomitee president ja riigikogu liige Mart Siimann. Saadet juhib, Marje Lenk. Kuidas seinad mart? Tänan. Elan jätkuvalt huvitavat elu. Kui tihti sinust ka küsitakse, kuidas läheb? Üsna tihti ma elan Tallinnast 40 kilomeetrit ühes väikeses külas mis on tihedalt asustatud ja igal hommikul, kui hakkan autoga tööle sõitma, siis keegi naabritest ikka küsib, et kuidas elada, kuidas läheb, sest naabrid ei ela püsivalt seal. Kui palju endine raadio- ja teletöötaja raadiot kuulab ja televiisorit vaatab? Raadiot kuulan autos. Ja kuna ma juba ütlesin, et elan 40 kilomeetrit Tallinnast, siis kliki tund aega päevas, ma kuulan raadiot, kui just abikaasaga koos ei sõida ja mõni teine ja olulisem teema need ei, ei huvita. Televiisorit vaatan suht suhteliselt harv võrreldes selle ajaga, kui ma ise televisioonis töötasin. Vaatan uudistesaateid, nii aktuaalset kaamerat kui ka teiste kanalite uudiseid ja vaatan spordisaateid. Väga harva ka mõnd sellist tõsielu või probleemsal. Mis saadetes meie telemaastikul kõige rohkem puudust tunned? Ma võib-olla ei ole nüüd objektiivne, aga mulle tundub, et meie telemaastikul võiks rohkem olla selliseid põnevaid aktuaalsetele sotsiaalsetele poliitilistele probleemidele pühendatud saateid, kus toimuks elav vaidlus, kus oleksite erinevad pooled esindatud ja kus asjatundlik saatejuht siis ka asjatundlikult seda saadet Johiks nendes saadetes tunnen. Ma küll puudust. Ma tunnen puudust ka head naljasaadetes. Sa juhtisid ise viimati telesaadet 1997. aastal. See saade oli õhtu kloorias. Kas vahel igatsed tagasi ka neid saate tegemise aegu? Ma meenutan neid küll päris tihti. Ja minult on ka küsitud, et nii nagu sinagi, et kas igatsed tagasi või, või kas kunagi tahaksid veel tulla televisiooni saatejuhina esinema siis ma vastan küll kindlalt, et vaat see tagasi. Ja ma ei ei taha tulla televisiooni ja see ei ole mitte minu liigsest tagasihoidlikkusest tingitud vaid ma suudan enesekriitiliselt endasse vaadata. Ja ma arvan, et see aeg on minu jaoks möödas, ma ei suuda enam professionaalselt erapooletul saateid juhtida poliitikasaateid, aga teisi saateid ma ei oskagi juhtida. Kas mõni kloorias lindistatud saade on sulle videosse võetud? Mul on enamus nendest videosse võetud ja paar aastat tagasi pärast peaministriametit, ma korrastasin oma arhiivi ja vaatasin need saated läbi ning see pakkus mulle head televisioonielamust. Saatekülalised on ka tänapäeval poliitikas ja nad nägid siis tunduvalt nooremad välja ja vahel ajasid natuke teistsugust juttu ka praegu rääkima. Millal Eesti Raadio ja Eesti televisiooni ühinevad, mis sina arvad? Ma väga sooviksin, et mitte kunagi ma olen selle küll teisel ajal sellisel pöördelisel ajal üle elanud ja ma tunnen paljusid inimesi raadiost siin, kus me täna seda saadet salvestame, tunnen ka telerahvast. Ja olen sügavalt veendunud, et televisioonil ja raadiol on oma spetsiifika. Ja see, mis neid ühendab, on nii tagasihoidlik ja väike osa, et selle pärast hakata sellist suurt ettevõtmist kahe organisatsiooni liitmist ühendamist ette võtma. Sellega käib kaasas ka 1000 pisiasja, mis nõuavad raha, millel ei ole tähendust, saadet kvaliteedile, kasvõi nimesiltide vahetamised uuesti tööle, vormistamise et mitmesuguste talituste liitmisel ja lahutamisel see ei tasu ennast ära. Eesti raadiol on oma ajalugu, on oma meie-tunne, on oma saadete tegemise eripära, sama sõnad käivad ka televisiooni kohta. Nii et ma ei näe ühtegi põhjust, miks neid peaks liitma. See väide, et aga, aga mõnes meie naaberriigis või paljudes Euroopa riikides on nad ju koos. Nad on koos, sellepärast et televisioon tekkis raadiost ja ajalooliselt on nad kokku jäänud. Kuid sisuliselt need inimesed, kes asja tunnevad, aga Ma pean ennast teatud määral asjatundjaks, kuna olen töötanud nii raadios kui televisioonis, külastanud väga paljusid teisi telejaamu Euroopas ja ka mujal maailmas. Ja ma kinnitan isegi seal, kus on nad liidetud tegelikult raadio televisioon elavad oma elu. Nii et ma sooviksin küll otsustajatele ja võib-olla ütlen ka avalikkuse ees sõna sekka, et televisiooni ja alati liitmine on või oleks vale samm. Millal sinu vanemad esimese televiisoriost on sul meeles? Mitte päris täpselt, aga, aga nüüd aasta või kahe eksimusega võin küll öelda, sest me elasime Tartus ühes väikeses kahekorruselises majas. Ja ma mäletan hästi, kuidas esimene televiisor meie tänavasse tuli ja see tuli minu lapsepõlvesõbra Margus kitse. Tema on nii-öelda kes mägi ja Elmar kitse poeg, kunstnik ja peres siis me käisime vaatamas ja siis ma mäletan seda televiisorit, mis tuli viiekümnendatel aastatel meie majja. Ja siis ma mäletan, et esimene televiisor meie kodus tuli siis, kui minu õde abiellus ja see oli umbes 67. või kuuendal aastalt suhteliselt hilja. Kui sa, koolipoiss olid kuidas oma suviseid koolivaheaegu vehkisid, mida sa tegid? Koolivaheajad on mul hästi meeles ja eriti hästi tulevad meelde siis, kui ma suvel Viljandisse sõidan, aga seal ma käin päris tihti, seal elab minu hea sõber Jaak Allik. Minu suved alates neljandast klassist kuni kooli lõpuni möödusid Viljandis spordilaagris. Ja, ja see ei olnud mitte ainult sporditegemise laager, vaid see oli ka eluks ette valmistada see laager, kuna selle laagrielu oli suhteliselt vaba, võrreldes pioneerilaagritega, elasime linnas, me tegime trenni või treenisime koos ühes ruumis vähemalt Eesti koonduse liikmetega erinevatel spordialadel, kes samuti kasutasid Viljandi spordibaase nii korvpallurid, ujujad, tennisistid, jälgisime neid, nad suhtlesid meiega. Nii, et see oli selline kena sportimise, vaba aja veetmise suvi, aga ka eluks ettevalmistamise suvi või suved viljana. No praegu kipuvad lapsed suvel tööle, tahavad taskuraha teenida. Kas sinul niisuguseid soov ei olnud? Oli ikka, ma teenisin ka taskuraha, ma mäletan, pärast kuuenda klassi lõpetamist sain ma transporditööliseks töölise abiks mööbliautoga sõitsime, aitasime inimestel siis poest ostetud mööblit üles trepist koju viia siis mõisa töötas, metsakombinaadis oli seal insener, siis üks suvi, olin ma normeeria seal eriti põnevad vidin kastide kokkulöömise ajal iga liigutuse sekundilise täpsusega üles märkima, et siis saadaksite teha neid norme. Ja see oli nii üksluine ja igav. Sellist tööd ma vist oma elus ei ole kunagi hiljem teinud, kustunud järjest sekundilise täpsusega pead siis jälgima inimest, kes teab, et muidugi on ka omad viburjeldatan, et ta näitab, et see töö võtab rohkem aega, et ta saaks oma normid paremad. Nii et olen ikka suvel töötanud ja esimesed ostudki on meeles, oli mul raadiovastuvõtja selga? Aga sa ei olnud niisugune, raiskas ikka kogusid. Millegi jaoks siis ostsin selle, teine asi, mäletan jalgratas, siis vanemad toetasid need konkreetsed eesmärke tekkinud suvel. Sina tahtsid saada õpetajaks, oleme lugenud. Sa oled hästi informeeritud, mul oli selline plaan veel kümnendas klassis. Ja majas lasid õpetajad, minu naaber oli Priidu Puusepp, kes enne sõda kirjutas emakeeleõpikuid ja sai rikkaks mäeks. See maja kuulus talle, need küll natsionaliseeritud, aga tal oli jäetud korter, meie jagasime ühiskööki, temaga oli väga huvitav isiksus, kirjutas peale selle, kirjutas kunagi emakeeleõpikuid koosluste Froseoloogia sõnaraamatud ja siis jälle meid kohtas, ütles teate, poisid. Minul on Karu kohta kaheksa väljendit, aga praod liinil on ainult kuus. Ehk siis teine lugu, mida ta meiega tegija siis alati meile suurt huvi pakkus ja lõppes küll teada, kuidas oli see, et ta ütles, et poisid et ma annan teile 10 sõna, teeme etteütluse vene keeles ja kui te sellest 10 sõna kirjutamisel teete vähem kui 10 viga, siis hõbeuur, mille ta taskust välja võttes kuulub teile, kui rohkem ei kuulu teile. Loomulikult võttis ta nii rasked sõnad, on ju kõik. Õhinaga kirjutasime kunagisele seda hõbe, õhur endale ei saanud, all elas professor kaske, tema abikaasa oli ka õpetaja, nii et et need olid huvitavad isiksused. Peale selle ma õppisin koolis hästi ja ka on mul vedanud õpetajatega, nii et see õpetaja elukutse ahvatles mind kuni 11. klassini ka siis ma lugesin kõvasti Dostojevski Stefan Zweigi ja siis ma tundsin, et hakkab psühholoogia, see hing on see, mis võiks mind huvitada, et hakkan hinge uurima, et lähen psühholoogiat õppima, aga kahjuks Eesti Eestis tol ajal psühholoogiat ei õpetatud. Ja siis ma tegin niisuguse plaanid tast on Tartu Ülikooli eesti filoloogia osakonda ja püüan siit saada eriprogrammi psühholoogias ja siis lõpetan oma stuudiumi Leningradis. Nii läkski kuni Leningradi stuudiumini. Siis kui oli aega hakata Leningradi minema, olin ma nii sügavalt armunud, et ei tulnud sellest sõidust midagi välja. Ja abiellusid arstiabiellusin. Olid sa selline aktiivne üliõpilane, jätkus sind igale poole. Ma olin väga aktiivne õpilane, koolis mind jätkus, tõenäoliselt igale poole õpilasena tegin sporti, õppisin, olin kooli komsomolikomitee sekretäri vist juba üheksandast klassist. Et elasin väga välja poole ja ülikoolis. Äkki hakkasin sissepoole elama ja olin, olin ühiskondlikult sotsiaalselt väga passiivne, aga seda enam ei sisse, pole elu või meil kursuse sees eluraamatute sees, elu hakkasid teadlaseks muutuma. Niisugune eesmärk oli ka uurijaks. Kindlasti püüdsin nagu asjade olemuseni jõud ja filosoofiline lähene. Mulle meeldis nii et ülikoolis ma ei olnud eriti aktiivne väljapoole ja, ja rohkem ja sissepoole raamatukogusse. Kodust. Praktika ajal käisid vanalinnas turistidega ringi, rääkisid soome keelt ja oli niisugune. Oli niisugune aeg küll, selline võimalus anti eesti Firoloogidele, kuna me õppisime ülikoolis soome keelt ja see oli väga huvitav, oluline praktika keele õppimise seisukohalt. Ja teisalt siiski vabas maailmastunud inimestega kokkupuutumine mõned tol ajal tekkinud tutvused, mina kui siis Kiidja ja turist need on püsinud siiamaani, et vahetame kirju ja vahel saame kokku. Nii et oli selline põnev aeg minu elus küll, kus ma olin siis? Giid kui praegu tuleks mõnele turistide grupile vanalinna tutvustada, kas saaksid hakkama. Mul läheks küll väga vähe aega, et taastada mõned aastaarvud ja nimed, aga kohe praegu siit laua tagant minnes jääksin jänni. Kuidas see televisiooni töö siis tuli? Hakkasite teadust tegema? Televisioonitöö tuli nii, et ma olin Tartu Ülikoolis filosoofia kateedris vanemteadur, tegelesime ühe sotsioloogilise uurimusega ja selle uurimuse juhendaja oli professor Jaan Rebane kes tegi mulle ettepaneku astuda kaugõppe aspirantuuri ja see pakkus mulle huvi, filosoofia aspirantuuri. Õppisin mitte ainult marksistliku filosoofiat sellises punasest või tänapäeval pahaks pandav Ast tähenduses, vaid, et lugesin filosoofia ajalugu ja mitte ainult filosoofia ajalugu. Siis marksistliku uurijate interpreteerin, kus vaid ka vahetult allikaid valmistusin kandidaaditööd tegema. Kuid see töö ei läinud ilmselt ei olnud ma nii andekas, eksamid olid küll tehtud, tahtsin võib-olla ka liiga põhjalikult liiga sügavalt asjadesse süüvida, oleks pidanud vormistama selle töö kiiremini. Pealegi juhendaja professor Jaan Rebane koolis Tallinna. Ja siis täiesti juhuslikult tekkis mul idee, et vaadates televiisorit, et siin puuduvad teadussaated, igiüritaks televisioonist, Tartu stuudios teha teadussaateid ja tol ajal oli, oli aktuaalne või muutus aktuaalseks globaalne lähenemine, globaalsed probleemid olid need, millest hakati kirjutama. Ja ma tegingi siis saatesarja viis maailmaprobleemi. See võeti päris kenasti vastu ja siis oli hammas verel. Asi hakkas mulle meeldima. Alases olid koba, loomulikult. Võib-olla ekraanil nii välja ei paistnud, aga ma närvitsesin ja pabistasin küll, aga kõvasti ei maganud enne seda. Mitmesuguseid allikaid kasutasin ma lugesin tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem, ükski ajakirjanik tol ajal ühe saate valmistasime, raamatut oleks lugenud, ma lugesin ikka kümneid raamatuid, et üht saadet teha, tahtsin seda väga põhjalikult teha, aga siis selgus, et sellesse poole tuhandeid loomulikult mahub väga vähe ja enamus materjali saate jaoks läks kaduma, mitte aga minu jaoks eneseharimise jaoks. Ja siis otsustasin jätkata, tegin ettepanekuid ning siis ei mäleta, kes aga aga kutsuti Tallinnasse ja mäletan küll Enn Anupõlluga jutamis ütles, et teate, et me hea meelega näeksime sind siin Tallinnas, et kas sa tahaksid tulla siia ainult saateid tegema või oleksid nõus ka juhtima mõnda valdkonda. Ütlesin siiralt. Kui päise ja nii ta läkski. Jah, no raadio direktor oli seda küllaltki lühikest aega. Raadiot direktor olin ma ja 87.-st kuni 89. aastani 1000 umbes kaks aastat siiamaani ma olen mitmes organisatsioonis töötanud kui enne ja pärast seda on raadiomaja jätnud mulle niisuguse mulje kui väga tugeva meie-tundega kollektiiv. Ja ilmselt olles sinuga ja sinu kolleegidega kolleegidega palju sel teemal ka rääkinud on hindamatu osa selle saadus Lutskil, kes kujundas raadio tänapäevasel kujul ja vaatamata sellele, et ta tegi seda nõukogude ajal ja, ja paljude ta seda aega meenutada. Ometigi tänapäevase raadioorganisatsiooni kujundas ja selle meie-tunde kujundas Aados Lutsk kellega ma nüüd praegu olümpiakomitee presidendina üsna tihti suhtlen. Sest olümpia aateid ja olümpismi ideid. On uurinud Aadu väga põhjalikult ja ta hea meelega näeks spordi tulevikku, nii nagu minagi mitte ainult kehalises tegevuses, vaid ka keha ja vaimu ja tahte, ühtsuses või sportliku elulaadi. Küsitakse sinult, millele sa NLKP ridadesse astusid. NLKP ridades ma astusin pidustuse kõla ridadesse astuma ridadesse, ma astusin Tartu Ülikoolis filosoofia kateedris, siis kui ma läksin kaugõppe aspirantuuri. See oli siis nagu kandidaadiks ja vastu võeti siis, kui ma olin juba ühe jalaga Eesti Televisioonis aasta pärast, see oli seal 79, vist, kui õieti panek tehti, olid kohe nõus. Ja ega see mina ei saa küll nüüd niimoodi valetada, nagu paljud teevad, et sunniti teisiti, polnud see võimalik ja mõtlesin üht, aga astusin sinna. Aarin. No kui juba jõudsime rääkida koolis aktiivne poiss, ülikoolis elasin peras filosoofia kateedris sissepoole aga siis nagu kolmekümneaastase noore mehena tundsime vajadust jällegi ühiskonnas aktiivsemalt kaasa lüüa. Ja nagu veidi solvas, et kui läks ülikoolis ka selliste ülikooli jaoks tähtsate asjade aruteluks, siis kogunes partei meie teaduskonna või jah, ühiskonnateaduste kateedrite parteikoosolekule koguneti ja mina siis sinna väljapoole kuulama, mida siis ülikooli asjades nemad otsustavad. Ja kui mulle ettepanek tehtud, et võiksid ka tulla sellesse seltskonda, kes sõitsid ridadesse, kes asja hakkab arutama, siis mul mingit tõrget ei tekkinud, nii et ma mõtlesin seda ikkagi üht võimalust aktiivsemalt kui seni. Nii ülikooli kui ühiskonna asjade arutamisel kaasale. Kõrgemasse parteikooli saadetud Leningradi. Üritati küll ja seal sellise see oli siis juba jah, raadios töötades. Ja siis me pidasime nõu kahe niisuguse sümpaatse noormehega tol ajal nagu praegune peaminister Siim Kallas ja praegune Eestis väga tunnustatud mees nagu Juhan Paadam ja otsustasime, et miks ka mitte meil eriti õppida ei andnud. Nüüd Juhani õpinguid ei tea, aga tulles Tartu Ülikooli filosoofia aspirantuurist täpselt samuti oli selle tee läbi teinud Siim Kallas, ei olnud seal Leningradis mul küll midagi õppida, aga mõtlesime, et miks mitte nii põnevas linnas paar kuud aastas aega veeta ja me sinna läksime, kuid diste üks käik jäi ka viimaseks, rohkem ma seal ei käinud. Ja ma ei saa hiilata sellega, et mind kiusati taga või ma olin väga uljas ja julge ja esinesin nõukogude-vastaste avaldustega ja mind visati parteist välja. Niisugune mees. Enne kui sinu teine parteikarjäär algas, jõudsid sa käivitada ühe teise televisiooni reklaamitelevisiooni. See oli midagi täiesti uut nii tegijatele kui vaatajatele. Eestis. Külm me nägime, siin ei olnud vaja olla eriti tähelepanelik elu ja ümbruse jälgija, et kommertstelevisioon, eratelevisioon niikuinii tuleb Eestis aeg oli selline. Me oleme siirdumas vabasse ühiskonda, turumajandusega ühiskonda ja see televisiooni, nagu ka raadio igal juhul. Tulevad raadio tuligi ja televisioonis oma sõpradega asja arutades aga samuti Soome kolleegidega põhjalikult. Seda situatsiooni analüüsides jõudsime järeldusele, et kui Ta tuleb niikuinii, kuid hea oleks, kui ta tuleks ühiskonnale ja ka Eesti televisioonile kõige soodsam omal moel. Ja, ja antud hetkel ja ma siiamaani arman, olles nüüd pärast seda hoopis põhjalikumalt jälginud telemaastikul toimuvat nii nii Eestis kui mujal maailmas, ma arvan siiamaani, et parim variant Ühele Eesti-sugusele ühiskonnale oleks olnud Soome Mall. Et on avalik-õiguslik televisioon, kus ei ole reklaami ja on kommertskanal, kus on reklaam. Eks see kommertskanal ei ole mitte sõna halvustavaks tähenduses kommertskanal, vaid ta oleks ka mitmekesist programmi toota, nii nagu Soomes oli ja on mainus TV, kes on ka rahvusvahelise Euroopa Ringhäälingute liidu liige ja nad oleks omavahel lepingu selle eest, et Mainas TV saab reklaami näidata. Ta kokkuleppeliselt tasub teatud summa avalik-õiguslikule televisioonile, et vähendada siis maksumaksja luba maksu suurust ja see toimis kenasti ja me võtsime selle eeskujuks ja tegimegi niisuguse televisiooni, ta nimi oli reklaamitelevisioonis lepingu Eesti televisiooniga Eesti televisioonis reklaami olnud reklaamitelevisioon maksis korralikult oma kokkulepitud summa Eesti televisioonile ja Eesti Televisioon oli rahul esialgu ja reklaamitelevisioon samuti tuli omadega välja. Kuid hiljem arvati, et see on siiski äkki liiga reklaamitelevisioonikeskne, et võib-olla reklaamidega son võidab sellest rohkem kui Eesti Televisioon. Ja toimus see, mis paratamatu tulp peabki toimuma ühes turumajandusse siirduvas ühiskonnas. Ei ole mitte nii, et keegi tark teab täpselt, missugune on see õige mall ja viib selle läbi. Turumajandus reguleerib ennast ise, oli vaja luua võimalused ka teistele ja kui lõpuks siis 10 või 20 aasta pärast jõutakse sinnasamma, kust mõned mehed alustasid, ehk tulebki Eestis üks eraõiguslik televisioon, üks avalik-õiguslike, nad on omavahel lepingus, siis on see ära proovitud, siis ei saa keegi öelda, et keegi kasutas oma ametiposti või olid mingid eelised. Turumajandus ennast ise reguleerib, mina siiamaani arvan, et see mall ka Soomes on olukord muutunud, et ka Soomes oli tol ajal väga hea televisioon nii üles raadio kui Mainosteevee ja ma arvan, et ka Eestil oleks see võimalus sobinud. Kuid seda ei oleks tohtinud niimoodi lõpuni läbi viia jõuga ja vastu tahtmist, vaid kui me jõuame, siis ühiskonna arenedes ja ja kitsa saades ja omanikud suuri suurt kahjumit kandes, aga siiamaani vist on kõik erakanalid olnud kahjumis. Võib olla TV3, praegu on väikesesse kasumisse jõudnud. See tee tuleb läbi käia, kuni jõutakse optimaalse lahenduseni, see on demokraatia, kui oleks tegemist valgustatud monarhiks, valgustatud mara. Monarh oleks tõepoolest valgustatud. Ma arvan, et meie elu oleks tunduvalt parem, kui ta praegu on. Aga valgustatud monarhia häda on selles, et tema järgmine võib olla valgustamata monarhia, siis läheb asi päris rappa. Nii et ega demokraatia nii hästi ja turumajandust paremat pole välja mõeldud ja seetõttu me loksume siis praegu sinna, kuhu siis tõenäoliselt seoses optimaalse lahendi poole, kuhu meid ühiskondi. 1995. aastal sai sinust riigikogu liige. Kas võib öelda, et sa tulid poliitikasse sõprade mõjutusel? Võib ikka öelda ja nii see oli, tegelik põhjus oli seesama reklaamitelevisioon. Et me sattusime niisugusesse olukorda reklaamitelevisiooni eraõigusliku televisiooni tehes, et tegime tol ajal ja tõepoolest väga head programmi, mitte kommertsprogramm ja meil olid nüüdiskunstisaated, meil olid lastesaated ja uudised, me tegime head programmi, aga loomulikult see maksis, palju, jääb väga kaua, ei saa väga head programmi väga väikese raha eest teha. Siis toimusid mitmesugused konkursid, anti litsentse ja nii edasi ja ma nägin, et, et meie olime ju ju esimesed ja me olime väga head, aga konkursi võitsid teised, et ja teised võitsid tänu sellele, et need olid võimul olevate poliitikutega head suhted. Ja kuigi ma ise ka püüdsime, siis, et suhteid luua või, või meie juhtkonnas reklaami televisioonis oli mehi, kel olid ka lapsepõlvesidemed võimulolijatega. Kuid nägime ikkagi, et, et jah, et poliitika on see, mis lõppkokkuvõttes või poliitikud on need, kes otsustavad tähtsaid asju. Sa võid ükskõik erialalt kui hea olla ja kui palju tööd teha ja kui head programmi teha. Kuid kui sul poliitilist tuge ei ole, siis kannatab see organisatsioon, kannatavad omanikud, kannatavad loomingulised töötajad. Ja siis ma mõtlesin vastu otsuse, et heakene küll, et kui poliitikud otsustavad, et siis äkki proovin ise ka poliitikuna ja see oli siis selline niisugune tegelik põhjus formaalseks põhjuseks sai seesama juba täna nimetatud saateõhtut kloorias kus esines ka mitmed korrad sõber Jaak Allik ja pärast saadet ütles, et aga kuule, Marta, miks sa nüüd siin selles saates räägib poliitikast ja arutati ja kutsud siia esinejaid, et võib-olla oleks sinu kohta hoopis riigikogus sedasama juttu räägib rääkida ja riigikogu puldist ja ja tema oli siis esimene, kes siis niisuguse ettepanekuga juba tuli ja pärast siis Tiit Vähi kutsus ja minust saigi riigikogu liige. No keegi ei ole öelnud, et poliitikul peab olema sama tugev nahk nagu ninasarvikud. Sina olid ilmselt omale televisiooni aastatega juba niisuguse paksu naha kasvatanud. Et kindlasti oli mu nahk paksem kui, kui 63. aastal Tartu viiendas keskkoolis noore poisina ringi liikudes, aga ta ei olnud siiski nii paks, et torked ja kriitika ja ebaõiglus ja alatus mind ükskõikseks oleksid jätnud ja ja võib-olla, kui nüüd ettepoole vaadata või sellest hetkest tulevikku, siis peaministri amet ja need vitsad ja see ülekohus ja võib-olla ka õiglane kriitika on mu nahka küll tugevamaks teinud ja praegu ma nii tundlik ei ole, aga et päris tundetu ka praegu olen seda No selleks, et tervis vastu peaks, läksid sa dieedile, võtsid päris kõvasti maha. Jah, tõepoolest, ma mõtlesin maha teadlikult ja mitte neid niisuguseid Kaalujälgijate nippe kasutades, aga, aga endale kindlad eesmärgid seadus ja füüsiliste harjutustega tegeledes, nii et oli selline periood, külgus küllalt, läksid ja enesetunne, tervis tuli. Hoiab praegu ka seda piiri. Praegu on mul jah, kavas kavas jätkata, vahepeal oli mul trauma ja ja operatsioon mitte väga tõsine, aga aga nooruses mitte terveks ravitud. Pöid andis ennast tunda, et seetõttu on mõned kilod juurde tulnud, ei ole nii harjutada saanud, aga aga ilus suvi lausa kutsub liigutama ja mälestus sellest, kui hea olla siis, kui viis või kuus kilo oli turjal vähem, see innustab ja praeguses vanuses seab eesmärke ja ennast hästi tunda. Ise teed süüa, ka kala toita, kui su lapsed ja lapselapsed oma peredega külla tulevad, palju teid laua ääres on ka? Kaks poega siis kaks minejad ja neli lapselast, siis oled abikaasale köögis abiks, kindlasti siis seal on ikka jah suvel grillimised ja ma ütlen, kalatoidud jäävad minu teha. Aga ma kiitlejad, no oleksin väga hea. Kui see riigikokku läksid, kas seadsid endale eesmärgiks ministriportfelli? No kohe kindlasti ei seadnud ministriportfelli. Mind valiti kohe Meie fraktsiooni esimeheks ja oli tol ajal riigikogu suurim fraktsioon. Väga huvitavatest isiksustest koosnev ja nendega koos tegelemine, tegevuse koordineerimine. Raske on öelda, et nüüd neid juhtida sai iga mees ja naine juhtisid iseennast aga ikkagi eeldab poliitiku amet tegevust. Koordineeritakse kooskõlastatakse, hääletamist samuti, vahel antakse harva küll hääletamine vabaks, see eeldas teatud kogemust ja inimestega suhtlemise oskust, see pakkus mulle suurt rahuldust. Pealegi olid meie mehed ja naised valitsuses, sõbrad olid ministrid ja ja ka nendega suhtlemine, nii et see positsioon poliitikas rahuldas mind täielikult. Ma tundsin ennast hästi. Millise ministeeriumi juhtimine oleks võinud sinu puhul kõne alla tulla? Ma ei oska isegi öelda, vahel arglikult oli juttu kultuuriministeeriumist, aga kuna sõber Jaak Allik oli suurepärane minister, siis seda isegi ma iseendaga ei arutanud. Sa olid kaks aastat Eesti vabariigi peaminister. Ma olin kaks aastat ja 18 päevas üsna tähtis, sellepärast et Eesti vabariigi ajaloos, võttes arvesse ka sõjaeelne periood, on väga vähe neid peaministrit, kes on kaks aastat olnud selles ametis. Ütle, kas see oli põrgu või paradiis? Paradist kindlasti olnud ja põrguta ei olnud ka kuigi vahel. Vahel oli niisugune tunne, et oled põrgu ees väravasse sattunud, aga põrgu ta ei andnud. Ta oli kõige raskem periood minu elus ja, ja kas see on loomulik? Areng on analüüsides nimetanud seda ametit mitte ametiks, vaid selliseks seisundiks. Ei saa ütelda, et 24 tundi sa teed peaministritööd aga küll võib öelda, et sa oled 24 tundi peaminister, sa oled niisuguses seisundis kus midagi tähtsamat, kui see riik ja see rahvas sinu jaoks ei ole, sa tead, et sul on meeletu vastutuskoorem ja sa tunned füüsiliselt, et sul on see vastutuskoorem. Et sinu valest otsusest võib väga palju sõltuda, võib väga halvasti minna rahval ja riigil ja seetõttu peaks olema väga tähelepanelik, väga kaalutletud asjatundjatele toetu, kui sa neid tähtsaid otsuseid teed. See oli niisugune seisund ja kuna ma ei olnud selleks seisundiks valmis ette valmistatud, tavaliselt. Üsna tihti ollakse kas erakonna esimees või valitsus, mõni minister. Kui peaministriks saadakse, meil kujunes olukord, äkki peaminister Vähi astus tagasi. Põhjused, miks ta tagasi astusid, olid tema jaoks. Olen veendunud ülekohtuselt, aga ta tegi selle sammu. Ja kiiresti tuli Ta see vastutus enda peale, nii et see oli ei olnud paradiis, ei olnud põrgu, oli väga raske. Pühenduma. Üks inimene on öelnud, et silmal ei lepi sellega, et keegi talle ette ütleb, mida ja millal teha. Peaministri ametis tuli sellega leppida. Mitte päris see, kuidas inimene juhib kas siis organisatsiooni või riiki, see sõltub palju inimese enda individuaalses stiilist või juhtimisstiilist. Minu stiil, kui nüüd tagantjärele olen püüdnud analüüsida, on olnud niisugune, et ma olen püüdnud leida otsustamisel alternatiivseid variante ja kutsunud nende erinevate variantide esindajad enda juurde, aga vahel ei olnud vaja neid enda juurde kutsuda, sest nad istusid valitsuse laua taga, oli erinevaid arvamusi. Ja ma tundsin ennast sellise otsuse tegija positsioonis, et nemad nüüd peavad põhjendama, aga otsuse teen mina ja selline traditsioon on, on üldiselt maailmas levinud, et valitsus ei hääleta väga harva, kui valitsused hääletavad, enamuses on, vaadatakse peaministri otsa ja peaminister ütleb ja nii see on, kuigi on erandeid, sellest oli minu valitsuses on olnud ka Laari valitsuse aegu, on ka teistes riikides, aga reeglina ei ole valitsus nii demokraatlik koht, kus pidevalt siis elektrooniliselt hääletanud võetakse. Ja see vastutus, see lõplik otsustamine jääb ikkagi peaministrile ja siin ei saa küll keegi midagi ette kirjutada või keegi sulle märku anda. Küll aga saab seda teha oma argumentide veenvus ega oma tõestusega. Ja kui esialgu sa oled kaldunud nagu õhtu otsust vastu võtma, kasutada sama meetodit, kutsus kõik osapooled kokku ja siis selle arutelu vaidluse vahel minnakse tülli käigus. Sinu jaoks selgub, et see otsus on õige, siis sa selle otsusega vastu võtta, nii et selles mõttes ei, ei kirjutanud sulle küll keegi midagi, et sa ikkagi ise otsustasid. Aga kuidas sa selle otsuseni jõudsid, see sõltub nüüd igast peaministrist ja tema individuaalsest omapärast, mõned otsustavad ise ei kuula, teisi, on nii veendunud ja selline kiire otsustamine paljudele meeldib sellega, sa vabastad kõik need ka kaasotsustajad vastutusest, et on väga meeldiv, kui tuled kokku ja siis tuleb üks mees Karja juht, olgu ta siis peaminister, ütleb mitte meni, kõik hingavad kergendatult, hakkavad tegutsema. Minu meetod ei olnud, sest ma olen kindel, et peaminister ei saa olla kõikides eluvaldkondades kompetentne ese olla kompetentne rahvuskultuuriküsimustes, makromajanduses, asjanduses, asjaõigusseaduses. Iga peaminister toob oma tausta, oma hariduse, oma kompetentsi kaasa ja nendes valdkondades, kus ta on asjatundja, loomulikult ta eriti teisi ei pruugi kuulata, kuigi hea oleks kuulata ka siis erinevaid arvamusi, kuid väga paljudes valdkondades on vaja kuulata just asjatundjaid erinevaid arvamusi ja siis otsus langetada. Nii et kui sellele küsimusele vastates peaministrile ei kirjuta siiski keegi suurt midagi ette, peaminister vastutab, kuidas ta selle otsuseni jõuab, see on juba tema, on niisuguse individuaalse lähenemise stiili küsimus. Kas sa vahel rusikaga vastu lauda ka virutasid? Ma vist ei virutanud. Aga oleks tahtnud. Aga? Kas pärast seda ametit oli niisugune vabanemise tunne? Oli vabanemise tunne. Mani teatud. Kahetsus, või kahju, et nii ruttu see lõppes, sest õige mitmed asjad, mis olid plaanitud mitte ainult endale, vaid valitsusel olid vormistatud strateegiate arengukavadena, jäid realiseerimata. Kuid jah, kerge tunne oli küll. Selle kahe aasta jooksul neid hetki, kus said rahulikult arutada, oli väga vähe. Pidevalt üks asi lõppes, teine algas mitu asja korraga. Alati oli süütunne, et ei suuda ühtegi küsimust nii põhjalik. Kuulge, te ette valmistada nagu tahaks, tahaks seetõttu ühe päeva, et ma nüüd tegelen selle küsimusega, kutsun kokku asjatundjad, erinevad pooled, vaatame, teen endale asja selgeks, siis otsustame, niisugust võimalust ei olnud, peaministril ei ole niisugust võimalust pea mitte kunagi, alati tuleb ajadefitsiidi tingimustes tegutseda, kiiresti otsustada, katkestada, ütelda. Ja nüüd ma tundsin, et, et nüüd on mul see aeg käes. Nüüd ma peaksin küll võtma jalutama natukene rannas mõtlema, mis siis juhtus. Kus ma tegin vigu, mis oleks võinud teisiti minna. Millist kogemus, milline kogemus mul all, mida ma võiksin anda edasi teistele. Kas siis kirjutada sellest rääkida. Sest olla peaminister on tõesti saatuse poolt antud harukordne võimalus. Ja, ja ma arvan, et igal inimesel, igal mehel, naisel, kes seda ametit on pidanud, ükskõik mis riigis on, mida teistele mõtisklemiseks jätta, kas siis negatiivse või positiivse kogemusena, aga igal juhul on midagi ja ma mõtlesin, et oma oma psühholoogi haridusele, et et kui püüaks seda mõtiskleda inimsuhete ja ja sest emotsioonid Tasandil, et mis siis juhtunud on, et, et kuivõrd olud ja, ja, ja loogika ja teadmine surub su otsustajatele peale ja kuivõrd palju on selles siiski ka, sest inimsuhteid ja hingelisi üleelamisi, aga need olid küsimused, mis mind siis huvitasid ja need huvitavad praegu. Kuidas sulle tundub, kas ajakirjandus on käitunud sinu suhtes ülekohtuselt? Ma arvan, et vähe on neid poliitikuid, kes ütlevad, et jah, minu suhtes on ajakirjanik käituvad väga õiglaselt ja ausalt Olles nüüd ka praegu veel poliitik ja pean ütlema, et mulle tundub küll, et vahel on lausa alatult vääritult minu suhtes käitutud. Aga see, et ajakirjanikud poliitikuid ei hellita ja nende roll ei ole mitte pai teha ja kiita, vaid vastupidi, leida nende vigu ja neid võimendada siis. See on poliitiku saatus, sellega tuleb arvestada, kui sa poliitikutee valid ja kui sa kandideerid, et alati ei olda sinu suhtes õiglane Vahel ollakse suisa ülekohtused, ütleb alla neelata, aga otse vastates mul on üks kogemus, üks ajakirjanik, keda ma pean väärituks halvaks inimeseks, kellele ma tema ebaõiglus kunagi elus ei andesta. Psühholoogias oled sa nii kõva praktika saanud, et oleks aeg teadustööd hakata kaitsma. Igal asjal on oma aeg ja kui ma siis, kui aeg oli teadust teha, minul ma seda aega ei kasutanud, nii nagu näiteks minu naaberõige mitmest tänavast. Igor Gräzin seda hiilgavalt tegi siis see aeg minu jaoks on möödas ja hakata praegu nüüd heietama, joonistama ja praegu üritada teadust teha, see oleks üsna koomiline minu lähedastele väga vaeva, kas ja, ja minul endale samuti, nii et teadusega ei tegele enam täpselt samuti nagu televisiooni saatejuht. Aga memuaarid tulevad memuaarid tulevad kindlasti. Kas on uhke jahe olla? Eesti olümpiakomitee president? No uhke ja hääl on olla eestlane staadionil kui kõige kõrgemal pjedestaalil, mis üldse spordis olla saab, see tähendab olümpiavõitja, pjedestaalil seisab sinu kaasmaalane kui tõuseb sinimustvalge lipp ja kus Endal tuleb pisar silma ja kus sul kõrval sinu kaasmaalased rõõmust nutavad, siis on uhke olla küll eestlane ja kui sa oled veel ka olümpiakomitee president, siis on, lisab veidi seda uhkust, kuigi ma olen piisavalt enesekriitiline. Ma tean, et minust ei sõltunud küll see kuldmedal mitte vähematki, aga ma esindan seal kohapeal seda riiki ja seda olümpiakomiteed on küll Luhko. Kas sa mõtlesid kaua enne kui kandideerisid sellele kohale? Mõtlesin, ma ei öelnud kohe, aga ma ei mõelnud väga kaua. Sest minu. Elus ja minu väärtusteskaalas on kogu aeg sport olnud erakordselt tähtsal kohal ja mitte nii tippspordina, ainult mitte saavutusspordina ja mitte ka ise sporditegijana vaid üha rohkem. Olen ma mõelnud sporti sele, sotsiaalsele tähendusele. Et ja üha rohkem jõudnud veendumusele, et sport on see elu kond, mille abil saab ühiskonda muuta, inimesi paremaks teha, mitte ainult tervemaks teha mitte ainult seda uhkustunnet kaasmaalastele tuua, et kui tulevad võidud ja kõigil on hea meel, et me oleksime justkui kaasosalised selles võidus. Aga. Ma kujutan ette, et iga spordihoone, mis ehitatakse ja nüüd Tallinnas on lausa lustiga päev ehitatakse ja avatakse mõnd spordihoonet ning Mullen hea meel, et sa mind saatesse kutsusid ja mul on väga kurb, et ma praegusel hetkel ei saa olla ühe tenniseväljaku avamisel, kuhu meid on kutsutud, sest iga päev midagi sünnib, kusagil avatakse iga sellise spordiväljaku basseini või staadioni avamisega. Kindlasti väheneb noorte kuritegevus selles piirkonnas on ammu sotsioloogide poolt kindlaks tehtud, et need noored, kes seovad ennast spordiga nad ei tegele mitte ainult enese füüsilise arendamisega, vaid nad õpivad elu. Spordireeglid on täpsemad kui reeglid elus. Spordireeglitest kinnipidamist jälgitakse tähelepanelikum Alt kui elus reeglite kinnipidamist. Nii et kuigi eksitakse ka spordis, tehakse valskust, aga see tuleb kergemini välja ja, ja see karistus on sageli range, kui karistuselus spordireeglite rikkujaid ei panna vangi või kui kõigi tänapäeval vist hakatakse dopingukasutajaid kõvasti vangi panema, aga nad saavad sellise moraalse hukkamõistu osaliseks, et mis on vahel palju, palju rängem kui mingi füüsiline karistus. Nii et spordi kaudu õpitakse elama ja nendest noortest, kes sporti on teinud või teevad nendest kasvavad korralikud inimesed, et sport ei ole mitte ainult olümpiasport, ei ole mitte ainult rahvasport või liikumisharrastusspordile on oma selline sotsiaalne ja väga oluline roll ühiskonnas. Ja sport ei ole mitte ainult jällegi füüsiline harjutus, vaid spordiga alati seotud ka vaimne tegevus ja ja tahteline, nii et ma olen niimoodi spordile mõelnud ja kui mulle pakuti võimalust kandideerida kohale, kus ma kõige sellega saaksin tegeleda ja kõiki oma teid üritada realiseerida siis ma väga kaua ei mõelnud. Ja sinu käest küsitakse, milliste spordivõistluste võiksid seal raadios või teles kommenteerida. Kõigepealt, ma tunnistan, et ma olen kindlasti väga vilets kommentaator, ükskõik mis ala ma kommenteeriks, mul puudub sellinegi kiire sorav rääkimisoskus nagu nagu Gunnar Hololei siinsamas majas on olnud ja paljudel teistel spordikommentaatoritele. Aga ma arvan, et ma suudaksin kommenteerida näiteks võimlemisvõistlusi. Kuna Need asjatundjaid spordiajakirjanike hulgas väga palju ei ole. Ka iluuisutamist suudaksin ma kommenteerida. Ja loomulikult kergejõustikku ma oskaksin kommenteerida, kui mu kõrval oleks tõeline raadiohääl, et ma ei oleks siis nii nagu asjatundjana ma ei oskaks kommenteerita ja jalgpalli, aga ma naudin seda, millised sümpaatsed asjatundjad näiteks jalgpallikommentaatorite hulgas on mitte spordiajakirjanikke vaid muude elukutsete esindajana, nii et ilmselt see, mis, mida tunned rohkem, mis südamelähedane on, neid alasid oskaksid kommenteerida ka, kuigi ma kordan, oleksin väga vilets spordikommentaator. Kui valimiskampaania ajal oleks tulnud teil kontserdil esineda, mida te oleksite teinud, kas laulnud, tantsinud, luuletusi, lugenud või, või nalja visanud? Laua peale sa meister oled. Laulnud ma ilmselt ei oleks, ma laulan küll, aga, aga see on niisugune laul, mida ainult mu naine tohib kuulata ja valmistajatele alati palju rõõmu ja meil on hea meel, aga teised ei tohiks seda laulu kuulata. Syda. Jah, ega ma ilmselt ka laua peal tantsimisega toime ei tuleks. Ma arvan, et ma võiksin seal kui niisugune võimalus on, kui, kui kui see selle kontserdireeglitega kokku läheb võiksin seal laval kõva häälega mitte luuletust lugeda, aga mõtiskleda valju häälega. Olulisel teemal. Kas järgmistele valimistele läheb riigikogu valimistele? Praeguste plaanide järgi Ma ei lähe. Minu isiklikud plaanid on seotud Eesti olümpiakomiteega. Kuid ma ei saa siin Ise otsust vastu võtta see, kas lubatakse pühenduda ainult olümpiakomitee juhtimisele, selle otsustab meie esindajate kogu oktoobri lõpus, aga mõni sooviga läheksin sinna, pühendun olümpiakomiteele ja see tähendab, et erakondlikust poliitikast, poliitikast niisugusel tasemel, kuhu tuleks kandideerida. Siis selleks ajaks loobun. Ja praeguse palka ei saa olümpiakomitees või saad? Palka ma ei saa ka teatud kompensatsiooni, selle eest makstakse siis sisuliselt. Kas praegu on Riigikogus puhkus, aga iga päev käin ma tööl, olümpiakomitees palka ei saa, aga päris puhkus, millal siis on seal päris puhkus tuleb ka juuli lõpus ja augusti algus. Aga see päris puhkus on seotud ka spordiga, nimelt. Ei meie abikaasaga ja oma sõpradega oleme otsustanud minna Münchenis Euroopa meistrivõistlusi kergejõustikus vaatama, aga läheme sinna kui turistid, mitte kui asjamehed ja vaatena ringi ka Lõuna-Saksa. Suur tänu sulle selle huvitava jutu eest, ütle palun üks number ühest kuueni, ma kasutasin ju saates ka kuulajate küsimusi, nii et üks kuulaja saab oma küsimuse eest väikese preemia. Ja see number võiks olla VII. Persona saate külaline oli Eesti olümpiakomitee president ja riigikogu liige Mart Siimann. Persona saate auhinna saab Helgi telgo Pärnus, kes küsis martsiimanilt. Millist spordivõistlust suudaks seda raadios või teles kommenteerida. Persona Saadet juhtis Marje Lenk. Kohtumiseni.