Tere, head klassikaraadio kuulajad tänase nüüd muusika alguses teid tervitanud seda saadet sissejuhatav, eriskummalise kumiseva klirisema kõlaga klaveripartii kõneleb justkui ise juba selle saate teemast. Aitäh annab vähemalt vihjeid ning lubab oletada. Nüüd muusika sihiks on midagi filmi muusikaliku. Mina, kes ma tartu saata, no stuudios seda saadet muusikaliselt valimas olen, olen Tiit, kus nats ja toeta seda klaveri antud vihjet, sest tänane tund nüüd muusikat käib ringi mööda viieosalist audiofilmi või erilist reisipäevikut, nii nagu selle on kokku pandud ning Müncheni firma Winter Winter märgi all välja andnud kaks tegusat inimest. Üks neist kahtlemata Winter Advinud trialustala ideoloogiline juht ja üks produtsente Stefan Winter ning itaalia kirjamees ja kujutav kunstnik Maarjo Luis Malfati kelle 1990. aasta jaanuarikuine käik Kuubasse on andnud tulemuseks selle kauni audiofilmi päeviku viieosalise, millel üle nelja ja poole tunni muusikat ja mis tegelikult oma täiskujul kaunis ümbrise kujunduses pakub ühte ja teist ja palju huvitavat nii kõrvale kui silmale. Võib-olla veerandi sellest, mis puutub kõrvaga haaratav on sellest reisipäevikust, mil nimeks moderlastela avanab. Püüame tänasesse nüüd muusikasse ära mahutada. Esimene lauljanna hääl, mida te kuulete, kuulub Olga Gonzales hordale ning koos temaga noh ja paljude teiste muusikutega, kellest mitmed ei kuulu sugugi mitte kõige tuntumate hulka, kelle kuulsus Kuuba saareriigi piires tuleks kaugemale mujale maailma ulatunud. Jätkame koos morfati Stefaniga käiku mööda Havanna pisikesi kontserdipaiku, muusikute kodusid, koori proove ja kõiksugu muud muusikat, mida selle saareriigi pealinnast on leida. Kuuba kontserdipaikade ja mitmete keskkonnahelide suunda, tänavakära ja muude seesuguste sisse korraks lõikunud hääl kuulus, kuulub Stefan vinterile intervjuu printeri produtsendile juhile, kes tolles 1000 õieti küll 2000. aasta juba juunikuus peetud kõneluses mis Tartusse ulatus mööda rahvusvahelist kõnetraat Münchenist oli jõudnud teemani, mis tänase nüüd muusika jaoks huvitav ja oluline on Stefan intervjuudes sellest, kui seda tihtipeale paljude oma firmamärgiga ilmutatavate Irja albumite puhul püüab tabada teatavat autentsust mis haaraks nii muusika salvestamise, koha, atmosfääri kui lubaks luua ja kujutleda ja kuulajal seda kõrvaga tajuda teatavat kunstilist ühtsust esitaja esitatava ning esitluspaiga vahel. Seesuguseid ettevõtmisi, mille alla ei lugeda küll kõiki winter, winter, heliplaat, et mis tegelikult hõlmavad nii vanamuusikat kui mitmeid perioodid, et Euroopa klassikalisest muusikast, Tšassist, nüüdiskompositsioonist, uuematele, kroonikast on ikkagi nende kõrval päris piisav arv üllitisi millest mõndagi on ka klassikaraadio lainele erinevates saadetes lühemal või pikemal määral kuuldud. Nii pianisti kompanisti, improvisaator, uurikaini, Wagneri ja Veneetsia projekt, mis salvestatud nimetatud linnas pisikese kammeransambliga kui oma mehe tehtud Sail voogsn mis 19. ja 20. sajandivahetuse New Yorgi populaarset muusikat üsna suure koosseisuga kenasti ümber mängis ning samuti kuuldemänguna tihtipeale mõjus. Või ka mitmed muud projektid ja tulevased maha pandud plaanid, mis peaksid lubama ilmutada Winter rinteril laadseid selle täna valitud kodennas lahabalaga sugulaslike projekte kus käiakse nii mööda uue kui vana maailma pealinn ja muid linnu ning salvestatakse heliplaat rottidele. Just nimelt Winter Advinterlikus väga sobivas kaunis kujunduses juures muusikat mis annaks rohkemgi ehk nii emotsionaalselt kui eriliselt edasi, kui lubame seda, siis nimetada endil praegu nii üks tavaline hästi salvestatud stuudioplaat nagu terlastel Ahabana On üksiisis Stefan Vinteri audiofilmide avaldusi. Jaudja filmideks peabki neid ka seetõttu, et tõmmates paralleele heli- ja filmikunsti vahel näed ta ise ennast plaatide produtsendina tihtipeale sarnanevat. Filmi režissööriga, kellel koos muusikutega, kes oma rolli mängivad, on ühine. Kas need lausa stsenaarium end ikkagi lähedale ühine tegevuskava? Kuuba reisimärkmed, nagu ennist öeldud, polegi mitte üksnes Stefan Hunteri tegu, vaid oluline otseselt on olnud selle viieosalise reisipäeviku või audiofilmi juures itaalia kirjamees ja kunstnik Marie Luis Molfati, kelle jaanuarikuine reis Kuubasse lubas teha tõepoolest salvestusi nii tänavatelt, turult, raudteejaamast, erinevatest kontserdipaikadest, muusikute proovidelt ja küllalt palju on jäädvustatud sellesse kummalisse kaunisse karpi, tema kohtumisi ühel või teisel Nende muusikutega. Ning need muusikud tõepoolest ei ole just nende kõige kuulsamate killast, mis aga sellele viieosalisele audiofilmile sugugi liiga ei tee. Mitmesugust muusikat mahub viiele plaadile, mille ja pool tundi me kõneleme maarjaLuizmalkmati tegevusest selle suurepärase sunniprojekti juures pikemalt mõne aja pärast veel enne, aga kõigepealt käime ära Oopel Manolo kindlasti külalislahkus ja kahtlemata muusikasõbralikkus kodus, kus laulab koos lindudega. Viimastel aastatel võib isegi Ladina-Ameerikas muusikasse soosivalt suhtuv kuulaja hakata vaikselt imestunult iseeneselt küsima kui palju Kuuba rahvalikku populaarset muusikat suudavad ikkagi ülejäänud maailma kõrvad vastu võtta. Kirjutab arvustuses muusikakriitik Jus Stewart. Arvestades sedasama tänase, nüüd muusikaainest ehk Winter printeri viieosalist audiofilmi viieosalist reisipäevikut koderlastele Habana varustus ilmus 1990. Aasta aprilli, kuis Stewart tegelikult vastab ise oma küsimusele, et ilmselt tal Ladina-Ameerikasse kuva muusikasse eriti soosivalt suhtuv kuulaja siiski võimeline vastu võtma palju muusikat sealtkandist ka seesugust, millest enne midagi kuulnud pole. Juhul kui seda osatakse talle nõnda kenasti ja igas mõttes kaunilt kujundatuna serveerida. Tõepoolest itaalia kirjamehe, kunstniku Maria Luis Molfati tegu selle audiofilmi juures on ilmsesti kõige enam nende kolmede kaante vahele viide osasse mahutatud audiofilmi kujundus. Too silmaga haaratav pool muidugi laulutal oma salvestuste tegemisel kaasa rääkida üht-teist sellegi juures, kuidas Meie kõrvadesse puutuv osa kõlab. Ento kujunduslik külg on ühtpidi väga lihtne, teistpidi meeldivalt lihtne ja, ja iseäralik. Intern rinteri plaadikaante vahele tavaliselt ei mahu liialt palju juttu ehk kommentaari seal kõlava muusika kohta iseäranis vähe on seda peaaegu üldsegi mitte. Kui välja arvata esitajate ja esita ehitatava nimede nimetused nende kodennastelachamala plaatide puhul siin aga lehekülgede viisi kõike seda, mida kuulaja küll praegu ei näe, aga mida aga maksab kindlasti mainida nii Ümbervõtteid, Molfati jänesevisanditest, pliiatsijoonistustest akorellidest, aga samuti värvilisi koopiaid, jäljendusi kõigist neist paberit, paberit, kestest, küll lipikutest, siltidest, piletitest, isegi õlletopsialustest, mis kõik on tema näppu puutunud tollel vallareisil jaanuarikuus 1999 ning mis seal läbisegi nende plaadikaante vahel annavad kummaliselt kireva ja samas peaaegu paeluva mulje justkui lisavad midagi sellele, mida plaatidelt kuuldaval või kasutades veel tsiteeritud kriitikus Stewarti sõnu. See kujunduslik pool mõjub omaette just nagu värviline tummfilm. Seda võib vaadata, jälgida ja siis kuulata seda muusikat, mis selle audiofilmi juurde käib. Niisiis kena tervik, läbimõeldud kujundus, nii muusikaliselt kui visuaalselt igatepidi. Me laseme selle Kuuba reisi järgnevate käikude saateks nüüd endale kaasa öelda häid soove. Ehk kuulame seesugust muusikat, milles Kuubale aastasadade küll vägivaldselt toodud aafriklased ja Kuubal ennem elanud rahvaste ühised järeltulijad on kokku sobitanud üht-teist nii katoliiklikust, usust ja sealt sealsetest pühakutest kui oma sümbiootilisest sambeerija usust ning manavad meile kaasa häid sõnu ja katsuvad seal reisil heasoovlikkus pöörata meie jaoks kõikvõimalikke pühakuid ja haldjaid. Viimati kuuldud audiokaadrid pärinesid hommikuselt lastekoori proovilt Andres Aleeni majas. Nõnda ütleb kunstnik Maarja Louis Malle moti teadaanne helialbumi ümbrisel aeg. Niisiis peale selle, et oli hommikune, oli endiselt jaanuarikuine aastal 1999 ikka koht Havanna, nii nagu selle nüüd muusikasaate kogu helipoolel ning seal Havannas oma salvestusi tehes ja oma kunsti luues ja kõikvõimalikku reisi kaasavara korjates seda albumikaantel jäädvustades on maali Luizmalfati ilmsesti väga tihedas ja nõtkes koostöös koos Stefan vinteriga seda albumit provotseerides lõplikult heliliselt kujundades tabanud tõepoolest midagi sellist, mis ka ainuüksi kuulates et nende albumi kaante vahel peituvat triviaalselt poolt jälgedes paneb tahtmatult kõnelema kaameratööst. Just nagu oleks tõesti tegemist päris filmiga, mitte ainult audiofilmiga ning paneb, ütleme nii-öelda režissööri ja filmihelilooja, kuigi, mis rolli nüüd täpselt täitis kumbki marjuriismalfatinud Stefan Winter selle protsessi juures on raske isegi öelda. Aga nende tihedast koostööst võib kõnelda igal juhul, sest aeg-ajalt kuuldes, mismoodi käitub helisalvestis see selles saates meile kõrvaga tabatud kättesaadav pool on just nagu kummaline ja iga teise plaadi puhul võiks arvata, et tegemist tal vaadet räpaka stuudiotööga. Siin ka selles järgmises baas, kui kvartett okkarenas mängib mul enda kohvikus, võib aga aimata selle plaani, külalise kujundus poole tegijate tahtmist anda märku sellest, kui kunstnik Mario Luis Malfati nendes pisikestes kontserdipaikades ja kohvikutes ja muusikute kodudes liikudes mitte üksnes ei suhelnud muusikat muusikutega ja ei kuulanud, mida mängiti, lauldi vaid soolal. Ilmsesti tegid oma joonistusi nii pliiats siis kui akvarell-is ja nõnna nagu arvatavasti tähelepanu keskendus kas ühele või teisele kas muusikale või tema oma kunstile. Nõnda vastavalt selle mängib oma väikseid mänge ka näiteks helisalvestuse nivoo aga seda kõikjal pisut kohmakam katsuda, ümber jutustada, kui oma kõrvaga kuulata. Niisiis kvartett Acarelas lingvistika Marju Luizmalfati morjenda kohvikus. Manuel sammuelli contra tantsusid mängis Leen sama pianist, kelle valla kodus toimunud hommikust lastekooriproovi sai kuuldud pisut varemalt leini mängitud kontratantsude juurde. Oll Stefan Hunter, itaalia kunstnik Mari Luis Molfati viimane neist Havana reisi ise kätte võttis ja kohapealsed salvestused ilmselt valis märkinud justkui justkui väiksena margina, et see on eravestlus või erakõnelus Andreisaleeniga. Ühtki inimhäälset kahe kõnelt selle pala taustal küll ei kostunud, ilmselt üht-teist jäetigi tahtlikult kaadri taha. Ento märkus viitab ühele poolele või, või siis ühele mitmest variandist selle kaunisti läbi mõeldud ja kaalutletud edasi antud audiofilmi reisikirja juures sest Molfati käikudes, mis ilmneb ka sellest muusikast, valikust, palade järjestustest, heliplaatidel on näha, et ta on tõepoolest liikunud nii. Neid paikasid mööda, kuhu iga turist ilmselt niisama ei, ei või ikkagi sisse või üleüldse ei satu nagu muusikute kodudesse. Aga samas Oll ühtpidi reisikiri ka väga avalik, sest mida rahvarohkemat ja avalikumat saab olla veel kui üks ladinaameerikalik karneval. Kuuldes, kuidas salongi pianisti rankemiilio Flynni pisut sentimentaalne Oll, kergekene tõlgitsus, köphini teemast hiilis sisse meist kaugele vasse karnevali Velusse peab Magaht kõrva tunnistajaks kutsudes taas tõdema, kui kaunis ja väärikas vahekorras on dokumentaalsus hea väljamõeldis itaalia kunstniku Mario Luis Malfati reisikirjas, mille kujundanud ja välja andnud all Stefan Vinteri eri firma internanud Winter. Ilmsesti on söödokumentaalsuse fantaasia vahekord sama mitmeti mõistetav, aga värvikas ja kehutab, nagu on Kuuba muusikaline tegelikkus. Arvatavasti võib neid omavahel võrrelda, nii nagu mitmed maailma muusikavoolud on kuumal kokku saanud, teisenenud ja taas maailma laiali rännanud aga kindlasti ka paigale jäänud. Nõndamoodi on ka arvatavasti osa sellest, mis mikrofonid ette jäi. Andke meile Flynni, vabandust mari Louis malt, Kvattil, tema vallareisil ja see, mismoodi see lõpuks talletus heliplaadile kaks pisut erinevat asja. Aga seda ei saa pahaks panna tegijaile ei morfatile ega vinterile. Me jätkame nüüd saate lõpu poole liikudes. Kui aeg on öine, mängib Orchestra subliine, see on tantsusool või tantsulokaal ja tants tundub nii, jätkub seal kuni hommikuni. Viimane kaader audiofilmist, mida me täna kõrvu kõrvupidi vaatasime, selles nüüd muusikasaates, kannab nime Havanna keskvaksali raudteejaam. Maksuga kui niisugune on nii lahkumiste kui saabumiste paik. Ja praegusel puhul on see koht, kust nüüd muusika lähtub oma lõpupoole. Mängima jääb veel seesama kumisema kõlaga filmilik mehhaaniline klaver ning loodetavasti lihale kuulajale kui puude Stefan Vinteri ja Maarja Louis mal khati helikirjaga laskvad ennast lahamaala vaala. Huvitav, sest mina omalt poolt võin tunnistada, et olles olnud kunagi iseäranis kirglik kuuba muusikafanaatik, kui selle sellelaadse mitmete stiilide segu kummarda, tulisid, Kubo rütmisid pole liiga väga austanud on see kokkupuude selle priske reisikirja või audiofilmiga lahendanud kuuba muusikat justkui vähemasti minu kõrvadele. Üks tubli jagub kohtades siis kuuma muusikaga või mõne muu Stefan Vinteri helifilmiga. Ja me praegusel juhul jälle kuulmiseni saada nüüd muusika, seda tegi täna tiit kusnud.