Tere õhtust, olen Alo Põldmäe ja tänase arhivaarsete avastuste saadet alustame Heino Elleri muusikapreemiaga seonduv, aga miks siis teatri- ja muusikamuuseumi saates on juttu Heino Elleri muusikapreemia eest. Aga sellepärast teatavasti antakse Heino Elleri muusikapreemiat teatri- ja muusikamuuseumi poolt välja juba neljandat aastat järjest. Ja see on üks väheseid muuskalaseid preemiaid üldse Eestis. Üks vaese olemisega muuseum saab välja anda iga-aastast muusikapreemiat, tundub olevat esimesel pilgul ebatavaline ja nagu ma olen muusikutega tekkinud ka uskumatu, isegi seda enam, et preemia suurus on 10000 krooni. Kust peaks muuseum sellist raha võtma? Ja kui olekski selline raha olemas, siis kuluks see ju kõige hädapärasema muretsemiseks. Tegelikult preemia väljaandmise põhjus on üsna lihtne sest teatri- ja muusikamuuseum on Heino Elleri autoriõiguste omanik, mille pärandas testamendiga muuseumile koos kõige muu arhivad väärsega, mis oli Heino Elleriga seotud Heino Elleri lesk ellu Eller. Ja nii ongi, et iga Elleri teose ettekanne ükskõik millises maailma otsas sega toimub toob raha juurde Elleri muusikapreemiafondi. Ja see raha laekub muuseumile Eesti Autorite Ühingu kaudu. Preemia statuudi järgi saab Elleri preemia kas siis noor helilooja, kes on viimase kahe-kolme aasta jooksul ennast väga tugevalt näidanud või siis preemia võib saada ka inimene, kes on muude alade esindaja muusika elada ja ka võib-olla hoopis muude alade esindaja, kes on andnud olulise panuse Heino Elleri pärandi uurimisse või propageerimisse. Aastal 1998, kui see preemia asutati sai esimesena preemia teenekas Elleri loomingu süvauurija, muusikateadlane ja pianist Heljo Sepp. 1999. aastal andsime juba välja kaks preemiat. Noorele heliloojale Toomas trassile ja Heino Elleri muusika esituste ja salvestuste eest. Soome dirigendile juhaga mõningasele. Aastal 2000 said preemiad noor helilooja Helena Tulve ja Elleri pärandi aktiivne uurija, muusikateadlane Mart Humal. Tänavune preemia kandidaat selgus Heino Elleri sünnipäeval seitsmendal märtsil ja selle hääletamisest võttis osa Preemia nõukogu, mille koosseis on järgmine. Lassmann Eesti muusikaakadeemiast Margus Pärtlas, kes esindas Eesti muusikateadlaste seltsi Reet Remmel Kultuuriministeeriumi poolt Olav Ehala heliloojate liidu poolt ja teatri- ja muusikamuuseumi poolt. Direktor Arvo Karl ja siinkõneleja üksmeelne otsus oli seitsmendal märtsil et viimaste aastate töödest saab noore helilooja preemia. Tõnu Kõrvits. Ta on end näidanud aktiivselt viimasel ajal ja tema teoseid on esitatud nii Eestis kui välismaal. On ilmunud mitmed heliplaadid ja Tõnu kõrvitsategevus näitab aktiviseerumist kuni tänase päevani välja. Tõnu Kõrvits õppis muusikakeskkoolis kompositsiooni siin kõnele juures ja Eesti muusikaakadeemias lõpetas ta Raimo Kangro kompositsiooniklassi. Pakun kuulamiseks Tõnu Kõrvitsa kitarrikontserdi ja selle esitab Mait Martin ja Kammerorkester Toomas kapten juhatusel. Salvestus on tehtud 1993. las ta oktoobris Eesti raadios. Teosel on kolm osa. Nii kõlas siis värske Heino Elleri muusikapreemia laureaadid Tõnu Kõrvitsa kitarrikontsert. Selle esitasid maitsma Tin ja kammerorkester Toomas kapteni juhatusel. Nüüd Elleri muusikapreemiast, veel samal seitsmenda märtsi istungil määrasime ka eripreemia Elleri rahvusvahelise viiuldajat konkursi ühele esinejale ja selleks osutus koreast pärit sul hoo, Kim ja tema sai eripreemia 5000 krooni Elleri teose parima esituse eest. Vähemalt preemiat, see on siis sul hokimile ja Tõnu Kõrvitsale. Mõlemat preemiat andsime üle pidulikul lõputseremoonial 10. märtsil Estonia kontserdisaalis. Veel otsustas nõukogu toetada 10000 krooniga Lepo Sumera ühingu asutamist. Lepo Sumera. Kui väljapaistev helilooja ja üks tunnustatumaid Eestis on foniste, oli Elleri üks viimaseid õpilasi ja algusest peale kuulustega Elleri muusikapreemia nõukogusse. Preemia nõukogu arutas ka möödunud aastal algatatud ideed, et noored heliloojad, Elleri muusikapreemia laureaadid avad Kultuuriministeeriumi toel ja tellimusel ja ka teatrimuusikamuuseumi tellimusel kammerteose loomiseks. Lepingu. 2000. aasta laureaat Helena Tulve on esimene kelleta tavalise tellimuse teel sündiv helide ootab peatselt esiettekannet. Veel teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna käesoleva aasta kahe esimese kuu olulisematest tegemistest ja üks oluline. Näitus sai avatud teisel märtsil. Teatri- ja muusikamuuseumi Assauwe tornis. Ja näituse nimi on Eesti klaver väljas kuni märtsi lõpuni ja võib-olla kui meil õnnestub, siis veel veidi kauemgi. See näitus on juba tuttav tegelikult möödunud seda oktoobrikuust. Ta oli väljas Eesti kontserdiruumides. Rahvusvahelise klaverifestivali klaver 2000 raames ja illust veeris. Kahtekümmend kaht Eestis toodetud klaveri mudelit. Näitus sündis teatri- ja muusikamuuseumi Rahvusraamatukogu, Eesti kontserdi ja Estonia klaverivabriku ühisprojektina. Ja nüüd näitus. Asunud rändama mööda Tallinnat ja võib olla jõuab ta ka Eestimaa teistesse paikadesse. Näitus koosneb kahest osast. Esimene osa käsitleb Eesti klaveriehituse ajalugu läbi 200 Viljandi teine osa Estonia klaverivabriku ajalugu ja Estonia tiibklaveri sündi. Esimese osa koostaja on Rahvusraamatukoguteadur Urve Aulis. Teise osa koostas Tallinna klaverivabriku töötaja Heli Helenurm. Ja nüüd siis otsesemalt Darchivaarsete avastuste juurde. Juba mõned saated tagasi. Ma puudutasin põgusalt huvitavaid arhiivmaterjalide kogumisi, mis sai tehtud Rootsis möödunud sügisel. Üks nendest puudutas väljapaistva koorijuhi pianisti muusikateadlasi ja muusikategelase Jacob poliitikategelasse Harri Kiisa arhiivi. See asub nüüd teatri- ja muusikamuuseumis. Teine kogumine sündis sügisel Rootsis, kus siinkõneleja käis Stockholmis ja Jöteboris ning lõi kontakte ja tõi ka kaasa päris huvitavat materjali. Tänasest vaat et teise poole. Võtangi mõningate materjalidega Harri Kiisa. Arhiivist puudutavad eelkõige heliloojaid. Eduard Tubin, Nat Cyrillus Kreek'i. Pianisti ning dirigenti Rootsi. Nüüd siis Eduard Tubina juurde. Harri Kiisale oli Eduard Tubina loomingu ja isiksuse vastu eriline huvi ja kiindumus. Loomulikult soodustas seda tihe erialane läbikäimine ja vastastikune sümpaatia vaat ja suurema osa Tubina teoste annatatsioonidest heliplaatidele, kontserdikavadele, raadiosaadetele kirjutas just Harri Kiisk. Kiisk kogus ka käsikirjal lesib paljundusi Tubina teostest. Siin on praktiliselt kõik sümfooniad, reekviem, kontserdid, orkestrid, teosed, kammermuusika. Kuid koopiate hulgas on ka üksikud originaalid. Üks nendest on ballaad väärile palaga Oskarile martsa Karel teemale tšakonni vormis. Nii kõlab siis ta õige alapealkirjaga nimetus. Ballaad valmis tõbinal. Ligi kuus kuud pärast vabanemist Rootsi ja punkti pani ta Stockholmi lähedases neegling põgenikelaagris. Ballaad põhineb siis martsa saarerahvaviisi ainelisele koorilaulule seitse sammaldunud sängi ja laulan kirjutatud 1919. Tekst oli võetud kalevipojast ja seitsme Sammeldanud sängi all mõtles Mart Saart näoliselt seitsmesaja-aastast orjapõlve milles Eesti rahvas oli langenud pärast muistse iseseisvuse lõppu aastatelt 1227. Ja on väga hästi mõistetav, miks Tubin valis just laulu oma ballaadi aluseks. Sest just siis, kui Tubin oli saabunud Rootsi oli Eestit tabanud olnud uus vallutus. Need loen veel enne teose kuulamist, mida kirjutab selle teose kohta Harri Kiisk heliplaadi Annaltatsioonis. See on heliplaat, et väljaantud firma piss poolt aastal. 1986. Ja Harri Kiisk kirjutab nii. Nii nagu saarelaulus niiga Tubina ballaadis kõlab teema algul bassis, hiljem hakkab parem käsi samal ajal kordama. Teema teistpoolt ja ballaadi kõrgpunktis kõlab teema laialt, jõuliselt ning peale dramaatilist väljapurset kostavad korraks otsekui trump, võttis signaalid, need kaovad kaugusse ja teema esineb lüüriliselt pooled pikematest nootides. Järgneb kuus tõus ja teema esitatakse taas jõuliselt tähele. Vananemist meenutatakse korraks ballaadi algust, siis algab tõusmis fyyPallaadi jõulise lõpuni. Esiettekanne toimus 1946 veebruaris ja mängis Olav Roots. Praegu pakunaga kuulata taadi heliplaadilt, mille sain Rootsist Harri Kiisa kogust. Ja mis praegu muuseumis. Ja sellel plaadil esitab ballaadi rootsi pianist Roland pentinen. Pentina sündinud 1963 Stockholmi lähedal ja. Ta on saavutanud tunnustuse lisaks Rootsile veel Norras, USA-s, Kanadas ja tänase päevani võib-olla veel ka palju kaugemal. Nii et Roland pentinenud ja Eduard Tubina ballaad Mart Saare teemale. Nii kõlas siis Eduard Tubina ballaad, Mart Saare teemale esitas Roland pentine. Üsna arvukalt on Harri Kiisa arhiivis tema enda poolt kirjutatud artiklid Eduard Tubina, st need on põhiliselt ilmunud Stockholmi Eesti ajalehes teataja mille väga aktiivne tegevus toimub. Ta oli ta üle 40 aasta. Ainuüksi teatajas on eesti muusikast ilmunud artiklite hulga ja muidugi ka kvaliteedi tõttu. Võimalus nimetada Harri Kiisk väliseesti kultuuri kroonikuks. Harri Kiisa arhiivis leidus ka haruldus täna veel 15 originaal partituuri Cyrillus Kreek kilt. Põhiliselt on need vaimuliku sisuga orkestriteosed. Siin on näiteks Taaveti laul number 130 721 Taaveti laul number 141 ja 104. Muide olgu öeldud, et need Taaveti laulud on olemas ka kreegil seatuna, koorile. Siis edasi veel kuus vaimuliku rahvaviisi keelpilliorkestrile. Pühade lõpp sümfoonia orkestrile vanad jõulud. Vanade jõulude hulgas on viis pala orkestrile lisaks veel homoreske Scertza suurele sümfooniaorkestrile. Peaaegu kõik need teosed olid nõukogude ajal keelatud nimekirjas. Teostenaadid sattusid Harri Kiisa kätte ja ühtlasi ka Rootsi arvatavasti pärast, et Harri Kiisk oli Teise maailmasõja ajal tihedalt seotud riigi ringhäälingu, muusika, toimkonnaga ja eelmainitud teoste käsikirjad. Võttis ta kaasa põgenemisel Soome ja hiljem, kui ta saabus Rootsi, olid ka need tal kaasas. Ja nüüd möödunud aasta sügisel need eesti muusika orkestri pärlid sattusid jälle oma loomuliku algkodusse tagasi. Täpsustuseks ütlen veel nii palju, et mõnede teoste originaalkäsikirjad olid muuseumis juba olemas. Sest Cyrillus Kreek oli suur nootide kirjutaja, tema kirjutas isegi originaal orkestri noote mitmes eksemplaris, nii et neil on muuseumis nüüd mitmetest teostest topelt originaalkäsikirjad. Ja üks nendest oli siis muusikasse krahh ehk kuus vaimuliku laul orkestrile. Ja siit pakungi kuulata sellest tsüklist nelja osa siis Taaveti laul 121, oh jumalaema Neitsi siis Taaveti laul 141 ja õnnis on inimene ja need neli osa tsüklist esitab ERSO ja seda juhatab Arvo Volmer. Salvestus on tehtud 1990. aasta septembris. Need olid neli osa Cyrillus Kreegi tsüklist kuus vaimuliku lauluorkestrile esitajaks ERSO juhatas Arvo Volmer. Harri Kiisa kirjade kogus mitmeid huvitavaid kirju Olav Rootsilt. Olav Roots teatavasti õppis Tartu kõrgemas muusikakoolis Heino Elleri juures, kompositsiooni oli ka helilooja. Harry Kiisaga puutusid nad kokku tihedalt riigi ringhäälingu muusikatoimkonna kaudu. Olav Roots oli teatavasti ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigent kuni 1944. aastani. Koos olid kiisk ja roots. Rootsis. Tegutsesid muusikapõllul kuni 1952. aastani. Roots läks ära Kolumbiasse ja saavutas sealse Bogota sümfooniaorkestri peadirigendina. Võiks öelda ülemaailmse tunnustuse. Ja tihe kirjavahetus kestis Harri Kiisale Olav Rootsil väga kaua aastakümneid. Mina käes ongi praegu üks väga huvitav kiri millel on lausa Pealkiri heina Ellerit mälestades ja selle kirjutas Olav Roots aastal 1970 kohe pärast Heino Elleri surma. Ja ma loengi siit kirjast ühe katkendi. Heino Elleri isikust kiirgas soojust isegi olenemata kaugusest taas ja ruumis. Seepärast teadmine tema lahkumisest puudutab sügavasti jätab tunduva tühiku. Kuigi ta tõsidus ja rangus kunstiliste tõekspidamistest jääb subjektiivseks eeskujuks kõigile, kel temaga on olnud kokkupuuteid. Heino Elleri helilooming. Tugeva enesekriitika ja palju distsipliiniga nõudliku vormi valatud elav inspiratsioon on Eesti muusikaelus kujunenud klassikaliseks alus müüriks. Olgugi et helilooja alul üllatas kõiki julge uudsusega Heino Elleriga, algas uus ajastu eesti heliloomingus ta hoolikalt viimistletud põhjamaised, kastevärsked, sümfoonilised pildid, Koit videvik olid eelmänguks suurematele helimaalingutele nagu hiired ja viirastused. Nendele Impressionistlikutele. Heli freskodele järgnesid klassikalises vormis, ent moodsa isikupärase käsitlusega loodud sümfoonia Modon, üksolüüdja, viiulikontsert, sümfooniline por, lesk. Palju kammermuusikalisi ideid hellitada Oya otsisklev vaim üllatas ikka ja jälle huvitavate meloodialõikudega. Rahutu mitmetahulise rütmiga, uudsete ootamatute harmooniliste sobitustega, millele ütlemata peenemaitseline ja värvikas orkestrikäsitlus andis fon. Nüüd saate lõpetuseks kuulaksimegi siin kirjas mainitud ühte teost ja see on sümfooniline pilt, videvik. Selle teose esitab Šoti rahvuslik sümfooniaorkester Neeme Järvi juhatusel. Ma ütlen siit stuudiost teile kuulmiseni ja kohtumiseni kahe kuu pärast.