Täna kuulete järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord räägib Andrus Mölder Šotimaal elavatest kaelidest. Kallid on siis keegi rahvas ja kaelile peamine asuala tänasel päeval on Loode-Šotimaa ja kaelide selline kõige tugevam piirkond siis, kus kaele kõige rohkem on protsentuaalselt ma mõtlen elanikkonnast, on Väišebriidi saared. Siinkohal on võib-olla põhjust täpsustada mõnevõrra termineid täpsustada termineid selles mõttes, et keda me siis tänapäeval nimetame šotlasteks, kas kaelid ja šotlased on erinevad tegelased või mitte, termin šotlased? Seda võib kasutada kahes mõttes, võib kasutada laiemas ja kitsamas mõttes laiemas mõttes. Šotlased on kõik need inimesed, kes elavad Šotimaal, kes on Šotimaaga seotud, kes on Šotimaalt välja rännanud ja põliseid rahvuseid, kes Šotimaaga seotud on õige, mitmeid keeli, mis on põlised Šotimaaga seotud, on samuti õige mitmeid. Nüüd kitsamalt võttes nimetatakse kaasajal šotlasteks aga neid inimesi, kes räägivad inglise keele, šoti dialekti või kes räägivad šoti keelt ja kusjuures siis kaele kitsamalt võttes šotlasteks pidada ei saa. Need inimesed, kes räägivad inglise keeles šoti dialekti on germaani rahvas. Inglise keel on germaani keel, šoti keel on samuti germaani keel. Võiks öelda, et inglise keelele lähim keel kaasajal. Nii et kitsamas mõttes šotlased on kaasaja mõistes Germaanlased. Kunagi omal ajal tõepoolest, sajandeid tagasi nimetati Sotlasteks eeskätt keldi rahvaid, eeskätt siis kaela. Aga tänapäevaks on jah see olukord muutunud. Noh, mõnikümmend aastat tagasi keegi mingisugusest šoti keelest ei rääkinud. Räägiti inglise keele šoti dialektist, mis on äratuntavalt inglise keel, aga siiski kus põristatakse natukene kummaliselt Harry ja kus on tõesti ka selliseid omapäraseid sõnu, mida inglise keeles ei ole. Ent tänapäeval räägitakse šoti keelest sotti keelest, mis on siis kaasajaks välja kujunenud omaette keeleks. Tänapäeval on Suurbritannia ja Põhja-Iirimaal ühendatud kuningriigis ka ametlikul tasandil tunnustatud šoti keel oma tegeleks veelgi enam, Šotimaal on täna kolm ametikeelt üleriigilisel tasandil, siis Suurbritannias on ametikeeleks inglise keel ja piirkondlikul tasandil Šotimaal on ametikeeli kaks tenor, šoti keel ja kaelige šoti keel siis germaani keel nagu inglise keeltki ja Kaali keel siis keldi keel. Kui kasutatakse terminit Sotlesid, siis tuleb alati mõelda sellele, kas seda terminit kasutatakse kitsas laias tähenduses sest laiemas tähenduses tõepoolest ühendab termin šotlased mitmeid erinevaid rahvaid, mitmete erinevate keelte rääkivaid rahvaid, sealhulgas ka siis kaele, kes elavad Šotimaal. Keldi keeled jagunevad tänapäeval kaheks ja gaeli. Keel kuulub keldi keelte koideli rühma, kuhu siis kõrvuti kaali keelega kuuluvad veel iiri keel ja mängsi keel ja iiri keel ongi tegelikult ainus keel, mille kõnelejatele on olemas oma riik. See aga ei tähenda täna mitte sugugi seda kiiri keel oma olevate arvult oleks suurim keldi keel. Täiesti vastupidi, näiteks Bretooni keele kõnelejaid on siis täna oluliselt rohkem kui iiri keele kõnelejaid. Rääkides kali keele kõnelejatest, siis see arv on üsna väike. Kui 1901. aastal oli umbes 200000 neid, kes oskasid gaeli keelt veel sajand varem aastal 1800, oli neid, kes ainult gaeli keelt rääkisid, neid oli juba 300000 siis näiteks 1951. aastal oli gaeli keele oskajaid 93000 1981. aastal 83000. Mõned aastad tagasi hinnati gaeli keele oskajate hulka umbes 55000 inimest. 2001. aasta rahvaloendusel oli see number olnud umbes 58000. Ta sel aastal on jälle Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigis rahvaloendus ja, ja siis on võimalik saada täpsemaid numbreid. Palju siis täna neid kaali keele tegelikke oskajaid on ja arvatakse siis, et Šotimaal neid inimesi, kes kaali keelest aru saavad suhteliselt korralikul tasemel, neid on siis umbes 90000. Lisaks sellele 55-le 1000-le on siis kusagil 45000 inimest, kes saavad küll sellest keelest aru, aga kes seda ise siiski väga hästi rääkida ei mõista ja kirjutamisest rääkimata. Nii et nii või teisiti on selle keele kõnelejate oskajate arv väga väike. Siinkohal ei ole aga võimalik öelda seda numbrit, et kui palju siis on tegelikult kaela. Loomulikult on väga palju kaele, kes kaali keelt ei oska, kelle esivanemad on tegelikult olnud kallid, aga neid eraldi ei loenda. Nii et seetõttu Yasse kaelide Arsa Šotimaal on, on üsna teadmata. Kui Šotimaapindala on peaaegu 78000 ruutkilomeetrit, siis kaalid tegelikult elavad kusagil 40-l protsendil Šotimaast ehk siiski suhteliselt suurel alal. Ent Šotimaal on 5,2 miljonit inimest ligikaudu ja kaelide osatähtsus on ainult 1,2 protsenti. Tänasel päeval, kui vaadelda neid erinevaid piirkondi, siis Briti saarel on tõepoolest, et kõige suurem kaalid osatähtsus mingis kohalikus omavalitsuses on umbes 20 protsenti. Aga Šotimaa läänepoolsetel saartel on piirkondi, kus kaalide osatähtsus on 75 protsenti. Nii et mida loodevoole, mida kaugematele saartele, seda suurem see osatähtsus on ja, ja kõige suurem ongi siis osatähtsus nendel välisebriidi saartel kaali keele, et on täna ka Šotimaa linnades, sealhulgas siis Šotimaa suurimas linnas Glasgow's ja Šotimaa pealinnas Edinburghis ja mis on võib-olla huvitav laste ja noorte arv, kes gaeli keelt oskavad, kasvab ja kasvab väga lihtsal põhjusel, Kaali keelt on võimalik õppida koolides kahel erineval moel. Osades koolides on võimalik gaeli keelt õppida lihtsalt õppeainena siis nii-öelda teise keelena, kusjuures esimeseks keeleks on siis inglise keelt. Ent Šotimaal on viimastel aastatel Hotel järjest avatud ka selliseid koole, kus gaeli keel ongi peamine õppekeel, kus enamus õppeaineid õpitaksegi gaeli keeles, kus on üksjagu palju gaeli keele tunde ja kus inglise kee on teiseks keeleks. Ja vot selliste koolide olemasolu tõstab tõesti nende inimeste arvu, kes Kaali keelt ikkagi hästi oskavad. Ja, ja kui rääkida nende koolide arvust, siis aastal 1985 oli, oli selliseid koole kaks, kus niiviisi sai õppida ja neid lapsi keskaali keelt õppisid, oli ainult 24, siis nüüd on neid koole enam kui 60 ja nendes koolides õpib enam kui 2000 last. Numbrid on selgelt kasvanud ja kui me võtame sinna juurde veel need lapsed, kes õpivad gaeli keelt teisejärguliselt siis viimastel aastatel on gaeli keele õppijaid, lapsi ja noori olnud umbes 2500 kuni 2008. Nõudlus Kailikeelsete klasside järele kasvab pidevalt. Selle üheks näiteks on kas või asjaolu, et Šotimaa suurlinnas Glasgow's on üks kool, kus täna on Kaali keele õppijaid umbes 800 ent kus lähiajal on nende kaalikeelsete klasside õpilaskohtade arv suurenemas 1200-ni. Selline otsus on juba vastu võetud ja ka mitmel pool mujal Šotimaal on täna olukord selline, et nõudlus kasvab ja koolide hulk, kus on võimalik kaali keelt õppida suureneb. Ja riik toetab igati kaali keele õpetamist. Riik toetab seda väga tõsisel määral. Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriik on ratifitseerinud Euroopa piirkondlike või vähemuskeelte harta ja selle ratifitseerimise alusel, On ta muu hulgas tunnustanud gaeli keelt ja võtnud endale seeläbi ka kohustuse aidata kaasa gaeli keele säilimisele ja arendamisele. Ja üldse Suurbritannia kohta võib öelda seda, et kui paljude eelmiste sajandite jooksul on Suurbritannia olnud riik, kes vallutatud aladel on ajanud väga jõhkrat ja väga karmi poliitikat vallutatud rahvaste suhtes väga karmilt, seal on peale surutud oma keelt ja kultuuri ja väga karmilt on ära keelatud kohalike keelte kasutamine, kohalike kultuuri edendamine. Võib-olla kõige rängemini on isegi kannatanud just nimelt inglaste lähinaabrid, eeskätt siis need keldi rahvad, keda on vallutatud. 21. sajandil on olukord sootuks teistsugune. Ja täna me võime Öelda, et Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriik on kogu Euroopas üks kõige vähemusrahvastesõbralikumaid riike üldse. Ma pean siin silmas siis just neid põliseid vähemusrahvaid, kes siis riigis elavad Suurbritannia tänasel päeval aitab ka igati kaasa nende rahvaste keele ja kultuuri säilimisele. Eks need sammud algasid mõnes mõttes, sest pihta sellest, kui Šotimaal taastati oma parlament, kuigi jah, piiratud õigustega parlament, aga siiski ja, ja kui ka ÕISis taastati kohalik parlament juba need sündmused olid väga tõsised ja nendest kohalikest parlamentidest on kohalike keelte hoidmise jaoks ka kasu olnud. Kui rääkida kaali keeles, siis 2005. aastal võttis Šoti parlament vastu gaeli keeleakti ja, ja muuhulgas siis selle aktiga loodi spetsiaalne ametlik organisatsioon, mis tegeleb kaheli keele arendamisega. Ja loomulikult Segaali keele. Kaali keele säilitamine. See on täna riigi poolt ka rahaliselt tublisti toetatav, sest kaela on vähe, nende organisatsioonid ei ole nii tugevad, et nad jaksaksid seda ise teha. Kaamelid elavad valdavalt piirkonnas, mis on Suurbritannia üks kõige vaesemaid piirkondi üldse. Nii et jah, kaalidel tõesti endil ei ole sellist raha küll mitte kusagilt võtta. Loomulikult lisaks põhikooli tasandile on Kaali keelt võimalik õppida kõrgkoolides ja on võimalik seda teha. Mitmel pool on võimalik muidugi õppida, Šotimaal, aga on ka võimalik õppida näiteks Kanadas Nova Scootjast ja Kanadasse Nova Scotti ja ongi siis piirkond, kus elab suhteliselt palju kaelide järeltulijaid. Ja üldiselt arvatakse, et siis mujal maailmas siis väljaspool Suurbritannias on umbes 5000 inimest, kes oskavad kalliget. Ta ütleb aeg, me endale töö, paljudel tammel töötuna. Vähenemiinamiilenaat meeniana eemat enam Einamiinidena kere, nokia, näilised. Kui rääkida gaelikeelsest meediast, siis väga oluline on see, et BBC edastab kaali keelseid raadio- ja telesaated. Teid ja suhteliselt hiljuti loodi selline organisatsioon nagu BBC halva kaalid nimetavad Šotimaad kaali keeles halba. Noh, see on lähedane sellele nimele, mida kunagi kasutati terve selle saare kohta seal lähedane nimele Albion BBC halva on siis selline organisatsioon, mille üheks omanikuks on BBC ja mille teiseks omanikuks šoti valitsuse poolt ellu kutsutud spetsiaalne organisatsioon MG halva ja, ja siis BBC halva tegeleb siis gaeli keele populariseerimisega massimeedias. Cali keeles on olnud ka päevalehti, aga põhiliselt siiski kalikeelsed, ajaleheartiklid ilmuvad inglise või šotikeelsed päevalehtedes. Eraldi artiklid täna ka Iirimaal, muide ilmub ajaleht, kus on olemas kaali keelseid artikleid. Kali keeles on olemas mõned ajakirjad ja Kaali keel on tänaseks mingil määral siiski juurdunud ka internetis. On olemas terveid kaali keelseid portaale ja kui me oleme siin ikka ja jälle harjunud vaatama, kui palju on vikipeedias mingi rahvakeelseid artikleid siis tänasel päeval on Vikipeedias umbes 8300 artiklit gaeli keeles. Eesti keeles on, et artikleid umbes 83000 ehk umbes 10 korda rohkem baski keeles umbes 66000 kõmri keeles umbes 32000. Aga võrdluseks näiteks mängsi keeles kaali keelele lähedases keldi keeles on umbes 3800 artiklit Vikipeedias ja kui nüüd vaadata neid Kaili keelseid artikleid meedias siis paljud nendest ei ole mitte sellised lihtsalt sisutühjad, artiklid, kus on üks-kaks lauset, vaid kali keeles, on olemas ka täiesti korralike artiklite hästi sisukaid artikleid. Eeskätt on need artiklid, mis on seotud gaeli, keele, kultuuri ja, ja üldse selle nii-öelda keldi ruumiga ole neid artikleid vaadanud, mõistagi jah, ei saa mu loomulikult aru midagi karikeelest, sest kvali keel, nii nagu teisedki keldi keeled on meie jaoks siin võib-olla ikkagi tõesti vägagi keerulised selles mõttes, et neid tähekombinatsioone, mis selles keeles on tähekombinatsioonid, on kohati hästi kummalist. Meil on väga raske selliseid sõnu lihtsalt juba ainuüksi välja hääldada. Kali keel on, on selline keel, kus hästi palju sõnu on, keldi pärit talub ja isegi nende võõrsõnade puhul, mida kaasajal võetakse kasutusele teistes keeltes, ka nende sõnade puhul. Üldised kaelid püüavad vältida toorlaenude kasutamist. Et Khalid ei võtta võõrsõnu üldjuhul üle otse vaid mugandavad nad ikkagi kaali keelele kalli keele parendamise säilimise mõttes. Loomulikult on see väga hea, et võetakse üle sõnu niimoodi, et neid mugandatakse. Kali keele puhul on tänasel päeval oluline ka see, et Kaali keele kõnelejad räägivad täna sisuliselt ühte dialekti. Et kui omal ajal oli tõesti nii, et mägisel alal räägi Ühte kaali keelt ja, ja lauskmaal, siis räägi eriti teistsugust gaeli keelt siis tänaseks päevaks seda lauskmaa gaeli keelt enam olemas ei ole. Ja räägitaksegi siis seda kaali keelt, mida räägiti mägedes ja keele säilimise. Kuidas on see loomulikult väga positiivne, et see väike arv inimesi, kes kaali keelt kõneleb või keskaaligeetilise kasutab, et need räägivadki ühte ja sama dialekti? Kali keele tähestikus on 18 tähte ja sealt puuduvad meie jaoks väga olulised tähed. Meil laialt kasutusel olevatest tähtedest ei ole gaeli keeles tähti J ja vee ja noh, mõistagi ei ole kaali keeles siis täpitähti, mis meil eesti keeles olemas on. Kali keelt on mõjutanud üksjagu palju ladina keel on mõjutanud kreeka keel on mõjutanud Nurse keel, siis viikingite keel, mida Šotimaa lääne ja põhjaosas räägiti. Kali keel on saanud mõjutusi heebrea keelest, prantsuse keelest ja mõistagi inglise keelest. Ent gaeli keel on olnud ka sõnu inglise keelde. Veelgi enam, gaeli keel on olnud sõnu ka rahvusvahelisse kasutamisse. Nii on tänasel päeval ka eesti keeles olemas sõnu, mille tegelikud juured pärinevad kaali keelest. Ja need sõnad ei olegi nii väga tundmatud näiteks sõna, miski alkohoolne jook, viski on just nimelt pärit kaali keelest. Mõistagi see viiski sellisel kujul, nagu ta täna on, on inglaste poolt tublisti mugandatud. Ent algselt on see sõna pärit kaali keelest. Kaali keelest on ka päris sõna klann. Kaalid olidki ju ja on tegelikult ka mõnes mõttes täna tõsine klanniühiskond. Ja see sõna klann tuleneb kaali keelest ja see klann tähendab Kaali keeles siis järglasi või lapsi. Aga gaeli keeles tuleneb ka selline sõna nagu slõugan slõugan, mida võib-olla reklaamivaldkonna inimesed eriti kasutavad. Seda sõna on üksjagu palju inglaste poolt mugandatud aga algselt on ta pärikaali, keelest ja inglise keeles võib-olla oleks huvitav sõna, mis on pärit kaali keelest, on trauses siis üks sõna pükste kohta inglise keeles neid sõnu pükste kohta mitmeid erinevaid. Nii et see väike keldi rahvas on suutnud anda sõnuga laiale maailmale. Kali keel on täna olemas ka nii-öelda avalikus ruumis. Loode-Šotimaal kohtab kaeli keelseid silte, aitäh maanteede ääres. Mõnel pool kohtab kaali keelseid tänavanimesid. Mõistagi, kui need kalligeelse sildid kusagil on, siis nad on selles mõttes mitte ainult gaeli keeles, on kakskeelsed sildid. Et on siis nii, inglise kui gaeli keeles. Kas ametiasutustes saab üksnes kaali keelega hakkama? Välisebriidi saartel on Kaali keel täiesti kasutatav kohaliku omavalitsuse keel ja, ja seal tõesti saab kali keelega hakkama. Aga üldiselt Šotimaal ikkagi Kaali keelega hakkama ei saa kuigi jah, tänaseks päevaks isegi nii kaugele, et põhimõtteliselt on šoti ministritel õigus pöörduda Euroopa Liidu ametnike poole kaali keeles küll vist sellise klausliga tõlked peab siis kinni maksma Suurbritannia. Aga üldiselt, ega jah, Šotimaal siiski Kairi keelega midagi väga peale hakata ei ole. Samas on Šotimaal mitmel pool kirikuid, kus on võimalik mitte ainult et asja ajada gaeli keeles aga ongi kohe kaalikeelsed kogudused, seda siis väga erinevates kirikutes, mitte siis ainult katoliiklikest kirikutes. Ent probleemiks on Kaalikeelsete õpetajate vähesus, ma mõtlen siis just nimelt kirikuõpetajate vähesus. See piirkond, kus kaalid põhiliselt elavad, on mägine ja suhteliselt kehva kliimaga piirkond. See on piirkond, kus on väga palju tormituuli. Kui me räägime ikkagi seal hübriidi saartest, siis sisuliselt igal 10. päeval on väga tõsised tormid. See on väga vihmane piirkond. Kui Eestis sajab aastas erinevates piirkondades siin kusagil 500 kuni 600 millimeetrit siis Šotimaa loodeosas enamuses piirkondades saab üle 1500 millimeetri aastas. Ent seal on ka piirkond, mis on Euroopa üks kõige sajusem piirkond üldse, kus sajab aastas enam kui 4000 millimeetrit kaheksa korda rohkem kui Eestis. Mis tähendab seda, et kolmel neljandikul aastapäevadest sajab, kui me mõtleme seda, et suvised temperatuurid on keskmiselt kusagil pluss 15 kraadi ei ole just väga soe, noh, talvel on seevastu pluss viis kraadi, ütleme jaanuarikuus muidugi mereline asend. Aga laiuskraadi mõtest kaalide tänane kõige tugevam kants on umbes sama kaugel kui Lõuna-Eesti meile täiesti nagu laiuskraadil mõttes lähedane jah, piirkond, aga oluliselt karmima kliimaga lisaks kliimale muidugi teeb selle elamise seal karmiks ka see, et tegemist on väga mägise piirkonnaga. Loode-Šotimaal nippe, mis on enam kui kilomeetri kõrgusel, on õige mitmeid. Ja isegi nendel saartel, nendel suhteliselt väikestel saartel, mis asuvad seal Šotimaa lääneosas on kõrgemad punktid peaaegu kilomeetri kõrgusel. Mis tähendab seda, et näiteks haritavat maad on hästi vähe ja, ja mis tähendab ka seda, et põllumajandusmaaharimise mõttes see on küllaltki tagasihoidlik seal see ei ole lihtsalt võimalik. Loode-Šotimaal, kui me üldse räägime põllumajanduses, siis me eeskätt saame rääkida loomakasvatusest ja kui me räägime loomakasvatusest silme eeskätt peame rääkima lambakasvatust. Aga isegi see lambakasvatus ei ole seal väga lihtne ja tänasel päeval laval see loode Šotimaalambakasvatus sõltub vägagi suurel määral Euroopa Liidu toetustest. Selles mõttes mõttes on küllaltki haavatav, et ilma toetusteta nad seal väga hästi hakkama ei saaks. Ja sellest hoolimata Loode-Šotimaa on Suurbritannia üks kõige vaesemaid piirkondi. Ja muidugi noh, see elamine on seal selles mõttes ka kallised. Et nendele saartele jõudmine on kulukas, transport on kulukas, muidugi on laevaühendused, aga mägede tõttu ei ole võimalik igal pool randuda väga tähtsal kohal muidugi kalandus. Šotimaa on üldse selline piirkond, kus mitmel pool on kalandus väga olulisel kohal Loode-Šotimaal täpselt samamoodi. Kui rääkida tööstusest, siis muidugi, Šotimaale on omane miski tootmine ja mitmed selle šoti viski. Tähtsamad tootmispiirkonnad asuvad just nimelt selles piirkonnas, kus täna on kaela suhteliselt palju ja mis on võib-olla huvitav. Kaalide piirkonnas on järsult kasvava tähtsusega taastuvate energiaallikate kasutusele võtmine. Et kui Šotimaal tervikuna täna umbes 13 protsenti energiast saadakse taastuvatest allikatest, siis Šotimaal on väga ambitsioonikad plaanid. Juba aastaks 2020 loodetakse saada 40 protsenti energiast taastuvenergiast. Selliseid plaane ei tule küll meelde mitte ühestki teisest piirkonnast Euroopas. Väga oluline piirkond, just nimelt, kus kohas seda taastuvat energiat toodetakse, ongi needsamad kael, jalad ja põhjus on selleks väga lihtne. Esiteks on seal palju tuuliseid alasid piirkondi, kus tõesti on palju tuuleseid, päevi ja palju väga tugevate tuultega päevi, mis tähendab seda, et sinna kerkib järjest ja järjest tuulegeneraatoreid tuuleelektrijaamu. Kusjuures sinna on kavas tegelikult rajada lähiajal ka Euroopa üks võimsamaid tuuleelektrijaamu. Teine taastuvenergiavaldkond, kus püütakse elektrit toota, on laineenergia. Seal on tuuled küllalt tõsised lained tänu sellele ja see on üks väheseid eraettevõtteid, mis üldse Euroopas tegutseb selles vallas, et laineenergiat kasutab selleks et sellest toota, siis elektrienergiat on kaela, kes väga tervitavad seda, sest et see tegelikult muudab piirkonna majanduse tugevamaks on aga kaela, kes eeskätt siis tuuleelektrijaamadele on vastu, noh nagu meil Eestiski ollakse vastu. Ega tõesti kellelegi ilmselt ei meeldi, kui tema kodu läheduses need tuulegeneraatorid töötavad, nad teevad siiski parajat müra ja ja noh, ka tervisega seotud aspektid on küsitavad, aga õnneks on muidugi nii, et seal Šotimaa läänerannikul on ka üksjagu selliseid saari, kus inimasustust ei ole. Nendele saartele on võimalik need tuulegeneraatoreid paigutada Šotimaast kui tervikust. Rääkides siis Šotimaa ise ju tegelikult ei ole, väga vaene piirkond, Šotimaa lähedal on ju leitud arvestatavas koguses naftat, maagaasi, Šotimaa vägagi kaasaegse majandusega Šotimaal on väga tugev pangandussektor. Nii et Šotimaa ise on jah, väga mitmekülgne, aga Yasse Loode-Šotimaa see selline kaelide peamine asuala, see on üsna erinev ja ja ka see sealne sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on üksjagu madalam Suurbritannia keskmisest ja kitsamalt võttes Šotimaa keskmisest. Kuidas on sealkandis lood turismiga? Kui Šotimaa tervikuna turism algatatud, seal on ta tähtis, siis sinna loode, Šotimaa võib-olla kõige kaugematesse soppidesse turistid väga ei liigu. Ent siiski kaalid ise ütlevad, et turism on täna nende jaoks siiski olulisel kohal ja kasvava tähtsusega ja turismi muidugi tahetakse tegelikult muuta veelgi olulisemaks sest vähemasti looduse, kes on seal siiski üht-teist vaadata Millal siis kaalide esivanemad sinna mägisesse piirkonda jõudsid? Kaalide varasema ajalooga on tegelikult hästi palju vaidlusi ja on väga erinevaid seisukohti, kuni selleni välja, et isegi rahvaste kuuluvuse üle ühte või teise gruppi aeg-ajalt vaieldakse. Üldiselt arvatakse, et Šotimaa varasemad asukad olid piktid ja tavaliselt arvatakse, et pikid oli keldi rahvas ent on ajaloolasi, kes kahtlevad selles, kas pikid ikkagi oli keldi rahvas. Aga jah, üldiselt laiemalt on siiski arvamused, pikid, oli keldi rahvas ja nemad olidki siis Šotimaavanemad asukad. Šotimaa lõunaosas elas aga teine keldi rahvas ja elasid siis britid. Me räägime siin, et Suurbritannia siis Suurbritannia nimi tulenebki brittidest ja britid ei olnud mitte anglosaksi rahvas, vaid britid olid siis just nimelt keldi rahvast. Nii et keldi rahvas, britid on andnud nime Suurbritanniale, ei pildid ega britid ei ole tegelikult otseselt siis kaelide esivanemad, kuigi loomulikult tänase päeva kaelide esivanemate seas on ka pikte ja Brick. Aga üldiselt on nii, et need otsesemad kaalide esivanemad tulid sinna Šotimaale, Iirimaalt, Iirimaa põhjaosast. Ja seda rahvast, kes siis sinna tuli, nimetati Scottideks. Ja põhjus oli väga lihtne. Rooma impeeriumis nimetati neid Iirimaalt tulnud Scottideks. Rooma impeeriumi nimetas ka Iirimaal elavaid keldi rahvaid Scottideks. Nii et kaalide esivanemad siis olid Skodid, kes siis jah, tulid Iirimaalt ja see on ka põhjus, miks tegelikult iiri keel ja gaeli keel oligi alguses üks ja sama keel Scotti keel või siis seda nimetatakse vahel ka siis selleks vanaks iirikeeleks ja gaeli keel. Tegelikult eraldus sellest vanast iiri keelest lõplikult alles kusagil 12. sajandil. Et kui juba seal neljandal Islandil tulid Scottid Iirimaalt Šotimaale, siis see kalligel jah, eraldus alles palju sajandeid hiljem. Alles 12. sajandil oli tõesti kaaligee iiri keelest lõplikult eraldunud kaalid esivanemate Scottide asuala oli selline, kuhu rooma impeeriumi võim välja ei jõudnud. Me teame, et Suurbritannia lõuna ja keskosa suutsid roomlased ära vallutada. 82. aastal tungisid roomlased ka Šotimaale. Aga jah, see piirang, kus täna põhiliselt elavad kahelid, jäi roomlaste poolt vallutamata. Teisel sajandil ehitasid roomlased oma vallutuste kaitseks esmalt Hadrjaanuse valli ja hiljem Antoniuse valli. Ja seda piirkonda, mis jäi Antoniuse valist põhja poole, hakati nimetama tema kalledooniaks. Nii et selle Šotimaa selline vana nimi oli Kaledoonia. Selle nime võtsid siis kasutusele jah, roomlastest vallutajad, kes olid ära vallutanud Suurbritannia saare Lõuna ja keskosa. Nüüd, kui neljandal sajandil jõudsid Šotimaale Iirimaalt Scottid, siis juba viiendal sajandil lõid nad seal oma riigi tal Reada ja sellesse riiki kuulusid siis Šotimaa läänealad, mõned saares Shotimaa lääneosas ja sellesse riiki kuulus ka tükikene Iirimaa põhjaosa. Nii et selline mereriik ja tasapisi see riik oma võimupiirkonda laiendas. Ja nii siis hakkas kase Scottide nimi sealt laiemalt levima. Ja kui me mõtleme selle peale, millest tuleneb sõna Šotimaa, siis Šotimaa tulebki just nimelt sellest Scottide nimest. Nii et nendes kaelide esivanemate Scottide nimest on tulnud sõna Šotimaa. See Scottide vahetud Reinthal Reata oli võimsaim kuuenda sajandi lõpus. Peale seda algas aga selle riigi allakäik ja seitsmendal sajandil sattus kottide riik piktile riigivõimu alla, siis teise keldi rahva riigivõimu alla. Piktide Scottide vahekorras on jälle nüüd erinevatel ajaloolastel erinev arusaam. Väga selgelt ei olegi teada, kas Scottide riik Talryota suutis iseseisev olla ka veel hiljem näiteks kaheksandal üheksandal sajandil või siis enam mitte. Mõnede allikate arvates suutsid Scottid oma tal Reata riigiga iseseisvad olla siiski ka hiljem peale pihtide vallutust. Nii või teisiti, tasapisi jäid pildid järjest enam Scottide alla ja Ühel hetkel tegelikult sellel Šotimaal räägiti Ki enamuses mitte enam pikti keelt, aga räägiti just nimelt seda kaelide esivanemate keelt, seda Scottide keelt. Nii et jazzkotid siis suutsid piklidele peale suruda oma keele ja ka oma kultuuri. Šotimaa läänepoolsed saared siis see piirkond, mis täna on just nimelt kaalide kantsiks. Ühed kuulusid alates üheksandast sajandist viikingite võimu olla ja selles piirkonnas räägiti norse keelt. See norse keel on siis keel, mida mõnel pool Šotimaa põhja- ja lääneosas räägiti ja siis toodi see keel sinna just nimelt viikingite poolt. Need, Šotimaa läänepoolsed saared kuulusid viikingite võimu olla veel ka 13. sajandi algul, nii et õige mitme sajandi jooksul ja formaalselt siis kehtis nendel saartel Norra kuninga otse võim mitme sajandi jooksul. Kusjuures, mis on selle viikingite vallutusega huvitav, et neid saari, mis oli viikingite poolt vallutatud, neid hübriidi saari tänapäeval nimetatakse kalli keeles terminiga mida võiks tõlkida kui võõraste või välismaalaste saared. Ent need nii-öelda võõraste saared on siis tegelikkuses tänapäeval kaelide kõige tõsisemaks rahvuslikuks keskuseks. Et kas ei ole siin teatav iroonia? Ühest küljest nende rahvuslik keskus. Aga jah, tänu sellele viikingite vallutusena nimetatakse seda rahvuslikku keskust tegelikult nimega, mis viitab hoopis võõrastele ja välismaalastele. Nüüd üheksanda sajandi keskel ühendas piktide kuningas Kennet, Mcalt piin, piktid ja mitmed teised põhjapoolsed, keldi rahvad ühe võimu alla ja sai ta siis oma tiitliks piktide kuningas. Ja sellest riigist jäi siis välja Šotimaa lääneosa, kus oma saartega see piirkond siis, mis oli viikingite võimu all selles riigis üheksanda sajandi lõpus sai valitseja nimeks Alba kuningas Alba, nagu ma siin saates olen öelnud, on siis Šotimaa nimi tänapäeva gaeli keeles. Ja üheksandal sajandil saigi siis selle bittide poolt loodud riigi valitseja nimeks Alba kuningas. 11. sajandil Saidaga tiitliks Alba kuningas Scottide kuningas. 13. sajandi keskel läksid Šotimaa läänepoolsed saared lepingu alusel Norra võimuvalt Šotimaa alla. Samal ajal aga näiteks Šotimaast põhja poole jäävate saarte puhul tunnustas Šotimaa Norra võimu. Nii et kui Norra oli valitsenud, siis nii põhja poole jäävate saartel kui ka läänepoolsetel saartel, siis 13. sajandi keskel sai siis Šotimaa oma läänepoolsed saared tagasi. Aga Šotimaast põhja poole jäävate saarte Ortne Shetlandi saarte puhul tunnustas siis Šotimaa Norra kuningavõimu. 13. sajandil algasid ka tõsisemad vastuolud inglaste ja Šotimaa elanike vahel. 1296. aastal tungis Inglismaa kuningas Edward esimene Šotimaale kallale kuid juba järgmisel aastal Šotimaa võitis inglasi. Aga nii või teisiti, sellest ajast alates siis sotimaa vahekord lõunapoolsete naabritega Inglismaaga muutus keeruliseks ja ja järgnevatel sajanditel toimus õige mitmeid ja mitmeid sõdasid Šotimaa ja Inglismaa vahel kuni 1603. aastal Šotimaa kuningas Champs kuues sai Inglismaa trooni, kolis Londonisse ja hakkas valitsema Champs esimese nime all. Ja sellega siis tekitati Inglismaa ja Šotimaa personaalunioon. Ja sajand hiljem, esimesel mail 1007 seitse ühinesid Šotimaa ja Inglismaa ametlikult Suurbritanniaga. Rääkides viimastest sajanditest, siis Šotimaa kui terviku jaoks on oluline asjaolu, et alles 1999. aastal sai Šotimaa tagasi omavalitsuse ning loodi siis piiratud õigustega Šotimaa parlament. Noh, see piiratud õigustega parlamendi loomine oli muidugi ühest küljest küll väga suur samm edasi. Teisest küljest aga siiski jah, tuleb siinkohal rõhutada, et see Šotimaa omavalitsus on siiski üsna piiratud õigustega. Väga selgelt on määratletud, millised siis vastutusvaldkonnad kuuluvad keskvõimu kompetentsi ja millised Šotimaa kompetentsi. Kaalid nagu teisedki keldi rahvad on ajaloo jooksul palju kannatanud inglaste rõhumise all kuid ilmselt aeg on kaalide haavad parandanud ja suhted inglastega on nüüd igati positiivsed. Suurbritanniasse ajalooline taak on muidugi üsna tugev. Sesse inglaste poolne represseerimine ka kaelide suhtes on, on sajandite jooksul olnud väga karm ka inglased on tegelenud küüditamisega ja sealhulgas tegelenud oma lähinaabrite küüditamisega. 18. 19. sajandil oli korduvalt olukordi, kui kaele oma sellest peamisest kantsis siis sunniviisiliselt ümber asustati ja inglased oma keelamisest läksid ka väga kaugele ühel hetkel keelati kaelidel siis nende traditsiooniliste seelikute kasutamine meestel ja, ja keelati siis isegi kaeli sellise rahvusliku mustri, selle Tartaniga, nende riiete kasutamine. Nii et vot nii kaugele mindi oma sellises keldi kultuuri allasurumises. Loomulikult tekitas pahameelt viimasel kahel aastakümnel on olukord läinud selles mõttes palju parem vähemaks, et et ilmselt ka kaardil, jah, võib-olla tänasel päeval tunne sellist vimma vähemasti ei paista välja, et seal oleks sellist tõsist hõõrumist inglaste ja kahelide või šotlaste ja kaalide vahel sellist hõõrumist välja ei paista ja, ja muidugi, eks noh, Šotimaa olukorra teeb pisut keerulisemaks ka tõesti see, et seal on ikkagi neid erinevate keelte rääkijaid ja, ja neid erinevate kultuuridekandjaid. Ja ega Šotimaal ei ole ju tegelikult kuigi palju inglasi noh, või ütleme, et on inglased, aga need on need inglased, kes räägivad seda inglise keele, šoti dialekti ja kes ise peavad ennast mitte hiiglasteks, vaid selgelt shot lasteks. Aga kui rääkida sellistest rahvuslikest ilmingutes, siis selle jaoks on muidugi kaalid pisut liiga väike rahvas. Šotimaal on muidugi vähemalt Šotimaa rahvuslik partei mis täiesti esindatud Šotimaa Parlamendis, mille eesmärgiks on Šotimaa iseseisvus. Ent selle partei puhul on jällegi see, et noh, nende eesmärgiks on Šotimaa kui terviku iseseisvus. Muidugi šoti rahvuslike aktivistide seas on nii kaele, kui sa ütlesid. Üks tuntud mees, kes Shotima asjades seisab, on ju näitleja Shaun kanneri. Ta on siis mees, kelle nii ema poolt vanaema kui vanaisa, mõlemad olid Kaeri ja, ja isa poolt jälle šotlased, nii et tegemist on siis jah tõsise Šoti asja eest seisja, aga ja, ja kes on sellel teemal ka suhteliselt palju sõna võtnud. Aga jah, Šotimaal, selles mõttes see vastasseis ei ole jah, võib-olla mitte niivõrd just gaeli ja mingi teise rahva keskne, kuivõrd Šotimaal elavad šotlased kitsamas mõttes šotlased, nemad just on need, kes kuigi räägivad inglise keele dialekti siiski tunnevad väga selgelt, et nad on mingi teine rahvas ja nad võiksid ja peaksid olema eraldi. Aga kaalide osas jah, selline asi nagu välja ei paista ja ei ole küll kuulnud ka mitte ühestki terroriorganisatsioonist, kes oleks kunagi või noh või vähemasti viimase 50 aasta jooksul kaelide õiguste eest võidelnud. Noh, samas ütleme, kui me võtame kaalide väga lähedase sugulusrahva iirlaste vaatenurgast, siis ega Põhja-Iirimaal tegelikult, et neid inimesi, kes on keldi päritolu, Neid on ju ka tegelikult vähe Põhja-Iirimaal ju elavad suuresti ikkagi inimesed, kelle keldi juured on väga nõrgad Põhja-Iirimaa ja just nimelt palju šotlasi, inglasi ja selliseid inimesi, kes on oma keldi identiteedi kaotanud. Nii et ega neid selliseid väga tõsiseid kilte seal ka palju ei ole ja kui me mõtleme selle peale, et Põhja-Iirimaal tegelikult need katoliiklased, kes siis võitlevad Iirimaa ühendamise eest siis ega need sisuliselt mitte keegi iiri keelt ei oska. Ka need kõige kuulsamad iiri asjaajajad Põhja-Iirimaal iiri keelt tegelikkuses ei räägi, räägivad inglise keelt ja ometi nad tunnevad, et nad on iirlased, omandina tunnevad, et nende ajalooline kodusaar Iirimaa peaks olema ühtne riik. Ja samas tegelikult noh, on ju tehtud seal kõikvõimalikke selliseid erinevaid veriseid akte nii-öelda selleks, et oma asju ajada. Šotimaal on see asi, jaht rahulik. Kui mõelda nikaalide tuleviku peale, siis mulle tundub, et Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa ühendatud kuningriigi keskvõimu poolest võiksid need kaalid rahvana küll säilida pika aja jooksul selle jaoks mingeid takistusi ei tehta. Pigem vastupidi, Suurbritannia püüad täna igati kaasa aidata sellele, et see väga omanäoline keel ja et see omapärase ajalooga tuur, et see igati säiliks. Aga selle rahva säilimise jaoks on palju vaja ära teha kaelidel endil, sest ega inimestesse, seda huvi oma keele ja kultuuri vastu ei ole väga võimalik väljastpoolt nii-öelda sisse süstida, see peab tulema seestpoolt. Muidugi lootust annab siin see, et kui on järjest enam lapsi ja noori, kes oskavad gaeli keelt, siis võib-olla nemad tahavad ka oma lapsi panna tulevikus koolidesse, kus õpetatakse gaeli keelt, kus räägitakse kaali kultuurist. Võib-olla on võimalik asjaolu, Kaali keele oskajate arv lähitulevikus esimest korda üle väga pika aja hakkab kasvama. Ma ei välista seda selles mõttes üldse, sest tõesti viimasel ajal hariduse vallas on ära tehtud suur töö. Ent jah, rõhutan siin seda, et nii väikese rahva säilimine Suurbritannias sõltub väga palju kaelidest endist ja ma tahaks loota, et see, selline keldi uhkus on see, mis siiski aitab sellel rahval vaatamata kõikidele ajaloo vintsutustele, vaatamata ta sellele tänase päeva väiksusele, et see siiski aitab sellel rahval püsima jääda. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marieli.