Neljandal mail saab 70 aastaseks üks kuulsamaid vene dirigente Gennadi Rostest Veski. Hiljuti möödunud augustis sõlmis ta lepingu Moskva suure teatri kunstilise juhi ja peadirigendi kohale. See on hullumeelne otsus, kinnitas maestro ise. Kuid teha kunsti teatud hulluseta ehk polegi võimalik. Kas selles otsuses on mingit loogikat, küsivad minu sõbrad. Ainuke loogiline seletus on see, et ma armastan teatrit. Elan suure teatri lähedal, see paistab minu koduakendest, mind tõmbab sinnapoole. Otsust langetada oli siiski raske dirigendile, kes selle majaga on lühemate või pikemate vaheaegadega olnud seotud paarkümmend aastat. On üldteada, et see nõukogude muusikakultuuripühadel tabel, mis tänavu tähistab 220 viiendat juubelit. Üks Moskvas sümbol pilte on viimastel aastatel olnud sügavas madalseisus raputatud riigi majanduse allakäigust, suurtest konfliktidest jäintriigidest senise juhtkonna saamatusest. Parimad lauljad, tantsijad, muusikud, dirigendid on lahkunud ja leidnud tööd ka välismaal. Missugustel lootuste eesmärkide ja ülesannetega alustas maestro Rostest veski uut ja küllap hetkel nõudlikumad rolli oma elus. Kõige tähtsam. Tema sõnul on taastada teatri väärikus, muuta sisekliima loominguliselt positiivseks nõnda et poleks enam lootusetusest lahkujaid. Küll aga lootusrikkaid uusi muusikuid luua. Selgepiiriline repertuaaripoliitika puhuda lõkkele uus armastus publiku poolt kui publiku vastu muusika- ja teatrienese vastu. Moskvas suurt teatrid on aastaid peetud Venemaa esiteatriks. Tänaseks on ta selle positsiooni kaotanud, õigemini loovutanud Peterburi Maria teatrile Gennadi Rostest. Klenski tunnistab avameelselt, et Valeri kergivi poolt juhitav teater on targalt ja jõuliselt suutnud arendada oma kunstilised ja majanduslikud näitajad sellisele tasemele et kogu maailm on neile lahti. Repertuaari, mille kandvaks teljeks on seal Prokofjevi Wagneri ooperid täiendatakse pidevalt kogu maailma mootoriklassikaga. Sealsed lauljad on jõudnud parimate ooperimajadel lavadele lahkumata samas koduteatrist samasugust tulevikku soovibrustest Vinski Kauma teatrile. Ta on veendunud, et Moskva teatri põhirepertuaar peab koosnema vene klassikast kuid tõrjub tagasi nende arvamusi, kes usuvad, et Rostestranski juhatusel hakatakse seal nüüd lavastama vaid tema meelisautoreid. Prokofjevi Šostakovitši olen tõepoolest heliplaatidele salvestanud nende heliloojate kogu lavamuusika välja arvatud Prokofjevi tuli ingel ja Šostakovitši. Katarina Izmailova ja minu eelistused kuuluvad kindlalt 20. sajandi või koguni viimaste aastate muusikale. Aga minu repertuaar on tohutult laiem. Võin kinnitada, et näiteks Jaapanis olen lõpule jõudmas kõigi Haydni sümfooniat esitusega aga neid on Hainil tervelt 107. Sedagi peetakse hullumeelsuseks tagasi teatri juurde tulles. Siin peavad olema lavastatud Vene klassikalised ooperid, mussowski, Targo, Muski, Rimski korsakuv Tšaikovski. Taas peavad siin endale publiku leidma ka 19. sajandi itaalia prantsuse ooperid 20. sajandi klassika Bergija Britteni teosed. Keeleprobleem ei ole tänapäeval enam määrav. Tõlge on ju vaatajail, jooksvatest tiitrites kogu aeg silme ees. Kuid valitsema jäägu kaunis vene muusika ja meie keel, mida kusagil mujal ehedalt tegule. Moskva suures teatris on ballett olnud alati väga tähelepanuväärsel kohal. Priimabaleriinid maailmas palju tuntumad kui lauljad maestro Rostest Vinski on veendunud. Ballettide valikul peaks enam lähtuma nende muusikalistest väärtustest mis paljudes tantsuteostes pole nende tugevaim külg. Sel pinnal on tekkinud värskel kunstilisel juhil juba ka esimesed kokkupõrked balleti solistidega. Seda kommenteerides on ta äärmiselt sarkastiline. Mõnele neist meeldib tseesar puuni, vaarao tütar näiteks rohkem kui Boriss kodunuff, aga minule mitte. Tuleb lavastada ballett, mille muusikaline väärtus on kõrge Tšaikovski, Prokofjevi, Stravinski, Ravelli muusikaga või avastada väärtusi vähe tuntute hulgast. Näiteks Nikolai tserepnini 1911. aastal jää Kiievi Vene balleti jaoks loodud nartsissi hakkaja impressionistliku värvika muusikaga ja nii sinski kauni poeetilise koreograafiaga teos. Gennadi Rustestumenski sündis Moskvas 1931. aastal. Mõlemad olid tuntud muusikud, isa Nikolai Soboli, dirigent ja trigeerimis professor Moskva konservatooriumis ema Natalja Orostest Klenskaja, kellelt ta on võtnud ka oma perekonnanime hinnatud kammer ja ooperilaulja, kes muide on vene keelde tõlkinud mitmed ooperi libreto, näiteks Richard Straussi, Arabella, Stravinski elupõletaja tähelend, Orphytarkja polenudki inimhääl. Kodus valitsenud õhkkond soodustas tulevase dirigendi väga mitmekülgseid huvisid milles muusika kõrval olid tähtsal kohal kunst ja kirjandus ning pani aluse tema avarale silmaringile ja erakordne ütle teadmistele. Ta on tõeline vene intelligent sügava kultuuritaustaga. On öeldud, et muusikalise mõtlemise unikaalsus teeta legendaarseks Rustest Veski lõpetas 1954. aastal niisiis 20 kolmeselt Levko puurini klaveri ning oma isa Nikolai Anozovi dirigeerimis klassi. Moskva suures teatris alustas ta noorima dirigendina oma muusikukarjääri. Esimestel aastatel juhatas ta Juri Fairy assistendina peamiselt ballett, aga ka lavataguseid numbreid. Tänapäeva noortest dirigentidest kõneldes on Rustest Veski rõhutanud vajadust alustadagi madalamalt positsioonilt teha läbi loomulikud arengu staadiumid. Ta leiab, et kuulsuse nimel otsitakse üha meeleheitliku maalt vaid peadirigentide kohti kasutades muusikat kui ratsut teel kiirele tunnustusele. Kuulsus ei lasknud end küll temal kaua oodata. Aastail 1960, kas 74 oli ta üleliidulise raadio ja kesktelevisiooni suure sümfooniaorkestri muusikute hulgas siis lihtsalt pesseeoo peadirigent ja samal ajal 1965.-st kuni 70.-ni ka suure teatri peadirigent. Juba 1956.-st aastast said alguse ka tema välisesinemised esmakordselt teatri balletitrupiga turneel komment kaadris. Esimese nõukogude dirigendina üldse sai temast välismaa orkestri peadirigent Stockholmi Kuningliku Sümfooniaorkestri ees aastail 1973 77. Roostest veskist sai kõige aktiivsemaid vene ja nõukogude muusikaeksportijaid läände. Prokofjevi, Šostakovitši kõigepealt ja siis üha enam kasse, triini, šnitgecanšeeli, pärdiku pai, tuuline Tõnissoo viieteiste teoseid. Tollased kriitikud hindasid teda dirigentidest kui üht suurimat uue muusika esitajad maailmas. Rostest Klenski mitte ainult ei dirigeerinud, vaid tutvustas seda muusikat ka kontserdieelsetes sõnalistes pöördumistes publiku poole ja heliplaatide Annotatsioonides. Ka vene publik kuulis paljude dolla ja noorte heliloojate teoseid esmakordselt tema juhatusel. Ja kui mitmete teoste esiettekanded osutusid võimetuks Moskvas, siis kõlasid nad esmakordselt mõnest teisest Nõukogude Liidu linnas. Nõnda juhtus ka võimude poolt ebasoosingus olev Alfred snike esimese sümfoonia mis kõlas 1974. aastal kurkis ja aasta hiljem ka Tallinnas. Küllap on meie kuulajate hulgas neid, kes toda ettekannet mäletavad, nagu sedagi, et teose esitlusel osalesid džässmuusikutena kenaadirustest Trinski tulevane dirigeerimise õpilane Moskva konservatooriumis Paul Mägi ning Rein Rannap. Nemad soleerisid ka 1987. aastal valminud heliplaadil koos NSV Liidu Kultuuriministeeriumi sümfooniaorkestriga mille peadirigent oli Rustes venski pikka aega. Snike esimese sümfoonia kohta kirjutas Rustes transki muuhulgas. See teos on väga novaatorliku oma kunstilise süüdistuses. Nüüd summeerib ja sünteesib siin erinevaid stiile muusikat gregooriuse laulust, Bachi, Händeli, Beethoveni, kriigi ja Straussideni välja. Helilooja jätkab ja arendab edasi 20. sajandi suurima muusikalise kroonika Šostakovitši traditsioone. Et kasutada sel üldistustasemel vana peab eelkäijate loomingut väga tundma ja armastama. Nagu öeldud, sai Gennadi roostest veskist esimesi ja Enem kastroleerivaid vene nõukogude muusikuid tihedam koostöö sidustada Stockholmi Kuningliku filharmoonia orkestriga aastail 1973 77. Ja veel hiljemgi 1989 95. Aastail 1978 81 oli ta BBC sümfooniaorkestri ja 81.-st 83.-ni vini sümfoonikute peadirigent. Ta on korduvalt juhatanud kalaide põrne ooperifestivalil ja viinud läbi arvukaid suvekursusi. Ta on juhatanud maailma tipporkestreid Euroopas ja Ameerikas. Gennadi Rostest Klenskit peetakse väga tugevaks professionaaliks tema dirigeerimist, tehnika täiuslikuks virtuoos. Eks tal ei valmista raskusi kõige keerulisemad partituurid, väiksemadki detailid. Tema kui muusikalise dramaturgi tugevuseks on loogiline tervikutaju. Oma professionaalsest kindlusest, tehnilisest suutlikkusest on ta sageli üsna üleolevalt demonstreerinud. See paistab välja liiga mänglevas juhatamis maneeris. Ikka veel meenutatakse tema ütlemisi orkestrantide aadressil, keda ta näiteks Londonis proovilt minema saatis sõnadega. Minul on teos, selge teil, et või mina juhatan perfektselt, Teie ei mängi mitte tema teatud kangekaelsust kõneleb alles hiljuti Kopenhaagenis aset leidnud intsident, kus Šostakovitši esimese viiulikontserdi proovis ei leidnud üksmeelt solisti Victoria mullovaga, keda üldiselt peetakse selle teose üheks parimaks esitajaks. Mullova ei nõustunud tempot aeglustama, viidates autori metronoomile. Rostestwinski aga ei soostunud tempot kiirendama, viidates sellele, et puhkpillid ei tulepartidega toime ja Šostakovitši ise oli talle aeglasemat tempot soovitanud. Orkestri intendandi nõudel proovist lahkunud mullvam kaebas asja kohtusse. Konflikti lõplikku lahendust siinkohal küll ei tea. Mõni aeg hiljem mängis Mulva teost Helsingis Ungari dirigendi Adam Fischeri juhatusel ja kriitikute hinnangul, kes Kopenhaageni juhtunust muidugi teadsid hiilgavalt autoritruult ja puhkpillid jällegi jagus neil kiitust. Rostesse, Veski omakorda vastas mullova menule Helsingis sealsamas, pisut hiljem, esinedes sarkastilise naljaga, pannes kahe oma kavas olevat teose vahel klaverikaanel kaks metronoomit tiksuma erinevates tempodes ja lõpetas publiku lõbutsemise valju naeruga. Hiilgav show, kommenteeris ajakirjandus kriitikute suhtes, kes viimasel ajal on maestro üha sagedamini hakanud süüdistama laiskuses just proovides. Aga mõnikord kontserdite pinna pealsuses on maestro väga irooniline. Ta on pakkunud välja idee lubada näiteks eriti kurjakeelsetel arvustatel Londonis korraldada kontsert, kus nood võiksid kas või kord elus juhatada mõnda teost nõnda, nagu nemad õigeks peavad. Küll kardab ta, et publik ei saa hakkama ilma kõrva klappideta. Läänes pole enam Perashooga võrreldavaid kriitikuid, väidab ta. Milles küll keegi ei kahtle, on kenaadirustestmenski sügav muusika tundmine, suutlikkus oma ideed realiseerida. Tema raamat dirigendi Abikatuurist tõestab tema partituuri tundmise põhjalikust, rikast kõla, fantaasiat ja välja kuulamisoskust. Raamat on üks paljudest tema kirjutistest, mis on noortele dirigentidelt oluliseks õppematerjaliks. Gennadi roostest veski huvi uue muusika vastu ei ole piirdunud ainult vene heliloojatega kõigi välismaiste orkestrite, ka on ta kavva võtnud ka vastavate maade muusikat. Rootsis mängis ta palju klassikuid, alates Pervaldist, lõpetades nooremate, näiteks Anders Illašuuni teostega. Londonis mängisid vunu Williamsi, Elgari ja teiste kõrval ka John Daveneri loomingut. Saksa, austria helilooja-ist on Rostest Klenski suuremaid lemmikuid, Schumanni Bruckner. Kõik summani neli sümfooniat on muide 1978. aastal teadvustatud heliplaadile meie riikliku sümfooniaorkestriga. Bruckneri üheksat sümfooniat on ta salvestanud korduvalt. Austusavalduseks, Brucknerile tellis ta teose Alfred šnitkelt. Iideeesse, oo, külalisesinemise aegu. Viinis otsustas dirigente viia orkestri san Foriaanid kloostrisse Linzi lähedal, kus progner elas ja on ka maetud. Sealne müstiline atmosfäär andis orkestrile emotsionaalselt vapustava mõju õhtuseks kontserdiks, kus kavas oli Bructeri kuues sümfoonia. Orkestriga kaasas olnud snike, püüdis hiljem toda elamust edasi anda oma väga põnevas koori ja solistidega rikastatud teisest sümfooniast. Sisuliselt kujutab endast kuueosalist missat. Teose loomise idee pärines aka dirigendist. Gennadi roostest Klenski on koos musitseerinud paljude muusika suurkujudega eelkõige muidugi vene korrusseede Richteri ois trahhi Rostropovitšiga, kannija kutsmaniga. Ta on maailma lavadele viinud paljusid noori interpreetide. Väga sageli esineb ta koos oma abikaasa suurepärase pianisti Victoria Bosnikuvaga. Nad on kontserte andnud kah, klaveri tuua on dirigent ise ka professionaalne pianist Oborini kunagine õpilane. Nende öises repertuaaris on nelja käe või kahe klaveriklassikaparemik Schubert, Schellenberg, praaws. Ka Tallinna raekojas on see tuua mänginud. Gennadi roostest venski on salvestanud üle 400 heliplaadi nii vene kui paljude teiste orkestrite ka otse loomulikult kuulub lõviosa nendel vene muusikale. Maima orkestrites kõneldes kinnitab ta. Nende üldine tase on viimasel ajal langenud. Eliitorkestrist on vaid Clevelandi ja Chicago orkestrid Berliini Filharmoonikute amsterdami kontserdi juba ja mõned briti orkestrid säilitanud oma positsiooni. Tipub olevat tõusnud ühtki uut orkestrit. Üsna kriitiline on ta ka veneorkestrite suhtes. Orkestrite puhul näib tema sõnul kehtivad nõndanimetatud Vahemereteooria. Mida lähemale Vahemerele, seda kehvem orkester. Põhjamaade orkestrite taset hindab ta üldiselt väga heaks. Erilise kiituse osaliseks saab aga Euroopa ühenduse noorteorkester. Samas kritiseerib ta teravalt noorte muusikute koolituse ühekülgsust, mille sihiks on kasvatada virtuoosse. Kui elu on teinud oma esimesed korrektuurid, on orkestrisse pürgijatest tuhanded valmis esimeses voorus esitama kõige raskemaid kontserte hiilgavalt. Teises lehestlugemise voorus sära tuhmub ja kolmandas kogenud orkestrantidega ansamblimängus. Ilmneb, et liiga paljudel puudub muusiku elukutsest peamine võime partnerluseks koos musitseerimiseks. Professionaalse muusiku võimed peavad olema arendatud mitmekülgsuse suunas vaid see saab olla eduka ja pikaajalise karjääri aluseks. Mõne päeva pärast seitsmekümneseks saav maestro on praegustes tegemistes äärmiselt hõivatud aga kõige enam seotud Moskva suure teatri hiigelkollektiivi uuendamise ja kunstilise täiustamisega. Erinevalt paljudest muusikust eakaaslastest ei ole ta Venemaalt lahkunud ja usub oma autoriteedi oskustega veel palju korda saata. Ta loodab suurde teatrisse kutsuda lavastajaid ja kunstnikke, muusikuid kogu maailmast, enda kõrvale ka uusi dirigente. Küsimusele, kas ta ei karda, et mõni neist võiks ta varju jätta, vastab maestro, et on valmis elult veel rõõmuga õppetunde võtma. Lõppenud braavo, saate Vene dirigendist Gennadi Rostestwanskist koostas Maia Lilje. Helioperaator oli Katrin maadik. Saates kõlasid katkendid Aleksander Borodiini esimesest, Alfred snike esimesest ja teisest ning Rodion Trinity teisest sümfooniast. Aleksander Larin lesitas vürsti aariat Argo Muski ooperis Näkineid ning stseeni Rimski korsakovi ooperist May koos ooperikooriga Androosin. Veel külase fragment Nikolai tserepsnini balletist nartsiss jagaja Gennadi Rostest, Klenski dirigeerimisel mängisid NSV Liidu Kultuuriministeeriumi orkester, Rootsi Kuningliku filharmoonia orkester, Londoni orkester, filharmoonia Jahaagi kammerorkester. Victoria postnikovaga mängis maestro Rostest venski Johannes Brahmsi variatsiooni Varlamobi romansi äratada koidikul ärata teemal.