Kõlas Johannes Brahmsi laul pühapäeva hommikul, mille esitas bariton liitriffherdiiskov, kellest ongi tänane braavo saade. On asju, millel aeg lisab väärtust, nagu näiteks hea vein ja taies muutes nad aja möödudes paremaks ja hinnalisemaks. Ning on nähtusi, mis vaid kuuldu ja loetu põhjal legendiks saavad tekitades meis au, pakliku poolehoidu ka siis, kui meil isiklik kontakt puudub. Muusikakord on juba nii reaalne ajalik kunstiliik, et kaunid hetked, mis veedetud kontserdi või teatrisaalis talletuvad parimal juhul meie emotsionaalses mälus. Ja kui heliplaati või raamatut appi võtta, jääbki enamik nimesid ähmaseks kuulduseks, millel konkreetne sisu puudub. Ei oska täpselt öelda, kui paljud teavad või mäletavad Eestis kuulsad saksa bariton tiitrifišerdiis kaud kes kodumaal ja mujal Euroopa südames valitsuste poolt hinnatud ja rahva poolt sama armastatud on nagu kunagi Georg Ots Eestis. Tänane braavo, saade aitab pisut kergitada unustuseloori lauljalt, kes heliplaatide ja raadio vahendusel peaks tuttav olema ka meie muusikasõpradele. Oma muljeid Fischer Tiiskaun Leningradis toimunud kontserdist soostus jagama. Maia Lilje ei mäleta, täpselt oli see igatahes 80.-te aastate alguses, kui sõitsime spetsiaalselt Leningradi kuulama Titrifisher diskokontserti kus olid kavas Hugo Wolfi laulud. Dietrich Fischer, disko nimi ei olnud mitte kaugeltki võõras. Usun esimesed kuulamismuljed on aastatest 60 61, ehkki esimeste heliplaatide näol, mis meile siia temaga jõudsid. Aga teadmine näha ja kuulda laval kahte nii võimsat korüfeed nagu Svjatoslav Richter, kes oli tolle kontserti partner ja, ja discaud, oli erutav juba enne kontserdi algust. See kontsert oli eriline selles mõttes, et publikul paluti kohene algust laulude vahele mitte plaksutada. Et kindlustada siis kontserti, terviklikkus? Omamoodi askees ümbritses kogu seda õhkkonda. Äärmine lihtsus, ei mingit mängupartnerite vahel, ei mingit flirtimisest publikuga. Et Dietrich Fischer, disko, kes on ju suurepärane ooperilaulja, ei mängi laval ei kehastu publiku silme ümber ühelt laulult teisele, see ümberkehastumine seesmine psühholoogiline ei kasuta väliseid, sest keskendub siis laulu olemusele. Üllatav oli see, et Wolfi laulude maailm, mis tookord oli täiesti võõras kandus saali erilise täpsuse või erilise selgusega. Titrifise diska kunstis on üheks väga oluliseks komponendiks sõna lauldav sõna. Väga selgelt ja markantset rütmiseeritud sõna. See on ka asi, mida talle väga tihti on ette heidetud. On ette heidetud liigset forsseerimist. Võiks öelda, et disko on üks esimesi, kes tõi kammerlaulu intiimsest kammerlikust ringist välja. Avardas dünaamilise skaala äärmusest äärmusse ja poldilaulud, mis on oma loomult äärmiselt ekspressiivsed. Ma ütleks isegi orkestraalsed. Vaat nende laulude kujundite ring tuli esile erilise Veenusega. Sõjalis-tahtis. Kõlas Hugo Wolfi laul, uus armastus, esitajaks tüdrifišerdiiskov, klaveril saatis teda Svjatoslav. Richter. Need rehvisherdiskav tähistas möödunud aasta 28. mail oma 70 viiendat sünnipäeva. Tema viimane esinemine lauljana pärast 45 aastat kestnud pidevat lavategevust olid galakontserdil Baieri riigiooperis Münchenis 31. detsembril 1992. aastal. Sellest alates tegutseb endine laulja õpetaja, dirigendi, etleja, kunstniku ja kirjanikuna. Niisugune on tegelik, kus, kuid kunagi oli päris algus. Alberti drifishardiskav sündis 1925. aasta 28. mail Berliinis keskklassi haritlas perekonnas mille juured ulatuvad saksa aadlike diis kaude klanni oma isalt päris ees ka energia ja kalduvuse introverdsusesse. Mõlemad omadused on tajutavad ka tema musitseerimis laadis. Napp väljenduslaad viitab vajadusele privaatsuse järele. Hiljem kandus sama tendents üle ka maalidesse ja mõtistesse. Disko puhul aga ei tähenda see eraklikust, vaid pigem soovi ise võimalikult palju teada saada, osata ja teha. Ja tema võimed ja saavutused on tõepoolest renessansiajaloojate tasemeni küündivad. Ometi ei olnud ta mingi imelaps. Klaverimängu alustas ta ema juhendamisel ja klaveritunnis käis ta kogu kooliaja jooksul. Samuti meeldis talle ka laulda, kuid laulmine ei olnud ainukeseks tegevusalaks Fisherdis. Ka oli ka kirglik lugeja. Ta püüdis ise meisterdatud nukuteatris Kanda köötaja Schilleri näidendeid ning tal oli paljulubav kunstianne. Ometigi jäi esikohale muusika ja kuueteistaastaselt sai temast Berliini konservatooriumi üliõpilane. Tema õpetaja oli härman vaesem pool, kes jäigi ainsaks õpetajaks. Paraku katkestas õpingud sõda. 1943. aastal kutsuti 18 aastane laulutudeng Isamad päästma pärast sõja lõppu polinoormees kaks aastat ameeriklaste sõjavang Saksamaale, pöördus Richardiiskav tagasi. 1947. aastal jätkas lauluõpinguid oma endise õpetaja juures. Ja nagu ta ise ütles, sooritas ta oma viimase laulu eksami kontserdisaalis. Tema karjäär professionaalse lauljana algas 1947. aastal Baden Vileris, kus tal tuli ilma proovita asendada haigestunud solisti Brahmsi reekviemi. Esimene soolokontsert oli samal aastal Laitsegis. Sellele järgnes üliedukas kontsert Berliinis ning 1948. aastal võeti ta Berliini linna ooperisolistiks, kus tema esimeseks osaks oli dipoosa Verdi ooperis Don Carlo. Pärast edukat rollisooritust kutsuti teda Viini ja Müncheni ooperimajadesse ning 1949.-st aastast alates esines ta pidevalt Inglismaal, Hollandis, Šveitsis, Prantsusmaal ja Itaalias. Aastatel 1000 954961 osales ta regulaarselt Bayroiti ooperifestivalil ja 1951.-st 1970. aastani Salzburgi festivalil, kus debüteeris 1951. aastal Mahleri rändselli laulude esitamisega Wilhelm Fort vangleri juhatusel ja sai kohe kriitikut Kiita täpse sisuka varjunditerikka ja sugestiivse esituse eest. Teda on nimetatud Schuberti lauljaks, Schumanni lauljaks, Wolfi ja maaleri laulude parimaks esitajaks. Tema esinemisi on pidevalt saatnud tunnustus nii publiku kui kriitikute ning kultuuriametnike poolt, mis väljendub arvukates aunimetuste siia tiitlitest. Lühidalt öeldes peetakse teda üle aegade parimaks liidi interpreteeriks. Muusika ja poeesia on üks ja sama valdkond mis ammutab inspiratsiooni meie hingemaastikust. Koos annavad nad tugeva intellektuaalse vormi meie tundmustele ja tunnetele tehes seda paremini kui ükski teine kunsti või muusikaliik, ütleb laulja ise. Isherdeiska interpreteerimislaad on ühine laululooja omaga, kes jõuab muusikani läbi teksti, mitte ei lähene tekstile läbi muusika. Sellest tulenevalt on talle ette heidetud teksti liialdatud esiletoomist mida seostatakse liigse ratsionaalsuse ja fantaasia vaesusega. Kuid tahaks sellele väitele siiski vastu vaielda, sest saksa liit tekkis eelkõige tänu saksa poeetide suurepärasele loomingule, mis 18. sajandil viisistatuna saksa aristokraatide teiste kõrgelt haritud kodudesse jõudis. Kodused, muusika, õhtu tulid Saksa kultuuri lahutamatu osa. Sõnal ongi saksa laulus meloodiaga võrdväärne koht ja muusika täielikult nauditav Ta vaid siis, kui tekst hästi arusaadav on. Hea laulmiseeldus on healegaato, aga diktsioon olgu ka hea, ütleb laulja ise. Sheralt Moore meenutab oma koostööd suure lauljaga järgmiselt. Fischardis kaudu. Töötempo on kiire. Keerulisemale kavale kulub kaks, kolm üheksakümneminutilist proovi. Tavaliselt piirdutakse ühe pikema prooviga ja lühikese saali prooviga. Kõige väärtuslikumad olidki minu jaoks meie proovid. Fisher oli innustunud ja pinevil nagu arheoloog, kes toob päevavalgele ammu peidetud aarde. Ta ei märganud, kuidas tal käed erutusest värisesid. Ta oli nii keskendunud kontsertmeistrite kuningaks tituleeritud Sheralt. Moore on iseloomustanud oma ansamblipartnerid ka üldinimlikust vaatekohast. Ta on igapidi suur, füüsiliselt intel virtuaalselt muusikaliselt aukartust äratava olekuga nagu salli pin. Kuigi tema käitumist iseloomustab tagasihoidlikkus, mis tuleneb omavõimeta alateadlikust tajumisest eesootava töö suurusest, vastutusekoormast, mille kasvav kuulsus ja kõrged ideaalid üha raskemaks teevad. Teada on, et Fischer diis tüdines kiiresti pianistidest. Õigemini ammendasid noden tema jaoks ruttu. Polnud mingi aja pärast enam vääriliselt ja piisavalt huvitavat ansamblipartnerid. Üheks põhjuseks võis olla seegi, et ta ise on sedavõrd hea pianist, et alustab oma päeva Bachi hästi tempereeritud klaveri mängimisega. Ta armastab skariaabinit ja võib selle tõestuseks kohe klaveri taha istuda ja mõne sonaadi esitada. Fischer, disko klaveripartneriteks on peale Sheralt Moore'i olnud veel silmapaistvad pianistid. Svjatoslav Richter Jörg Teemus, Ari Bert Rayman, Daniel parenboim Androšifia Hartmute all. Kõik nad on silmapaistvad isiksused ja muusikamaailmas tuntud nimed, kes väärilist partnerlust suutsid pakkuda. Ta ise oli ansamblipartner kõige paremas mõttes, lauldes ansamblis nagu instrumentalist tuues või trios mängides. Vähesed kunstnikud on sündinud jumalaks, nagu tiitris Fischer. Niiskav nendib omaaegne kuulus sopran Elizabeth Schwartz, kov, kellega koos on lauldud plaadile Johannes Brahmsi saksa rahvalaulud. Mõnikord nimetatakse Fischer liis kaud intellektuaalseks lauljaks, mille vastu ta ise protesti avaldab. Intellektuaalne laulja on absurdsus, heas lauljas kiirgab nii hing kui mõistus. Interpretatsioon sisaldab ju kõike seda, mida interpreet ise on suuteline maailmast vastu võtma. Samas pole ta nõus nende lauluõpetajatega, kes arvavad, et lauljale pole mõistust tarvis. Kui keegi loeb raamatuid, püüab muusikale läheneda mitte ainult puht professionaalsest aspektist siis öeldakse, et ta on intellektuaal, kellest õiget lauljat ei tule, kuna liigne mõtlemine takistab loomuliku hääletekitamist. See pole õige. Laulmise juures ei tohi intellekti unustada, sest muusiku elukutse on vain elukutse. Õigupoolest teadus. Viimast väidet on Fischer niiskav tõestanud eeskätt Schuberti tõlgendustega. Tan plaadistanud kogu Suberti laululoomingu ja kirjutanud raamatu auste puurender Schubert liider Schuberti laulude jälgedes. Schuberti laulud on saatnud kogu tema lauljateed, muutudes teisenedes rikastudes aja möödudes ja vastavalt sellele, kellega koos need ette kantud on. Ka iga uus klaveripartner on lisanud omalt poolt uusi tahke. Kuni oma lahkumiseni lavalt 1992. aastal oli Fischer liis ka maailma parim liidi laulja. Ja sama mastaabiga järglast pole veel asemele tulnud. Ilmselt maailm ei vaja seda veel, eks oodanud ju kümned, isegi sajad laulud 100 ja rohkemgi aastat. Tšerdiiska taoline laulja isiksus neile uue elu kingiks ja seda, mida ta korda saatis, on nii palju, et selle mõju kestab siiani. Ehkki kõrgelt pärjatud polnud Fischer diis Kauvaid liidi laulja. Saate alguses kõlas dipoos aaria Verdi Don Carlost. See oli tema esimene lavaroll Berliini ooperis 1948. aastal. Tol korral heideti talle ette liigset tõsidust ja liialdamist dramatismiga. Samuti öeldi, et tal puudub koomikuanne. Oma suurepärase Falls tahvliga tõestas ta hiljem vastupidist. Svjatoslav Richter ja abikaasa Niina Turljak meenutab. 1960.-te aastate algul nägime Bayroitis Wagneri tan Hoiserit, mida loeti tol ajal parimaks festivalilavastuseks. Esimene vaatus möödus tavapäraselt midagi uut tähelepanu väärset temast polnud. Ent teises vaatuses ilmus lavale volfram pikka kasvu, väga ilus, õilis, suursugune ja kõik oleks justkui ümber sündinud. Volframi solist, tihilist sisejõudu, artistliku võlu, temperamenti, väljendusrikkust. Tegemist oli fenomeniga, millel nimeks Fischer. Niiskao. Poirot'i festivalil osales diis kaua aastatel 1954 kuni 1961 kuni järsku juhtus midagi, mida ta ise kommenteerib järgmiselt. Vairoit purustas minu illusioonid teatrikorraldusest ja eetikast. Aga ma ei süüdista Bayroiti milleski, ehkki mind nagu paljusid teisi järsku enam ei vajatud ja ilma põhjenduseta Ta eemale lükati. Õnneks olen selles suhtes tugeva närviga. Enda mitmetele oli Bayroitist väljaviskamine suur hoop. Olen hoopis tänulik vaagnerile, et mulle hääleulatuselt sobivates rollides pole liialdatud teatraalset paatust, mis mind ooperites muidu väga häirib. Wagneri teatraalsus vastab küll muusikateatri ideele, aga lõppkokkuvõttes ikkagi ei veena. Fischer Disco. Wagneri tööde seas kuulub aukoht Hans Saxile Nürnbergi meister lauljates rollile, milles ta kaua aega keeldus, kuna aeg polevat selleks veel küps. Nüüd on heliplaadilt võimalik kuulata kogu ooperit. Praegu kõlab siiski vaid saksi aaria. Soo. Varraku. Ma ei Tea. Haigeid fänni? Üksteise kursse. Lüüri laadinud. Fischer This kava aktiivne esinemine ooperilavadel vältas ajavahemikku 948 kuni 1983, seega siis 35 aastat. Tema nii-öelda kodu teatriteks oli Deutsche Oper Berliinis ja Baieri riigiooper Münchenis. Ta esines külalisena Viinis Hamburgis, Londonis. Tema ooperikarjäär langes aga aega, kui ei olnud veel kombeks spetsialiseeruda mingile kindlale stiilile või heliloojale. Ta laulis Verlikke putšiinit Mozarti Straussi ja vaagnerit ning tegi kaasa ka 20. sajandi heliloojat ooperites. Tal oli peaosa Hence ooperis eleegia noorele armunule ja Raimanni leeris. Temaga on salvestatud oopereid, mida ta laval pole kunagi esitanud, nagu näiteks hollandlane Wagneri lendavas hollandlasest ja dell Ramund loengreenis. Kaks ooperis. Film aitavat kergitada unustuseloori, Fischer, Tiisko krahvalma viivalt Figaro pulmas Bonelli filmis ja Orestelt Gerretz Friedrich filmis Elektra. Ja kahju, et vaid kodu videodelt saab näha tema Don Giovanni Falls. Tahviliiri Jamarssell kõlab Shermooni aaria Verdi ooperist tra veata. Peale eelpool mainitud on ta Launud sees harid Händeli Julius Tsee sarit disarrot, Beethovenit, ideelius Oneginit, Tšaikovski Jevgeni Oneginit, doktor Fausti Pusooni, doktor Faustist, Donald fonsot ja papageerinud Mozarti Cosi fan tuttes ja võluflöödi Shermooni, Mckpetit, Jaagot, Falls tahvli Verdi Travjaatas, Mäketis hotellose falstafis del Ramundivootonit, Corvenaali, Wagneri loengrynis raini kullas ja Christian Isoldes Johannani Orest baraki Olivieed, Richard Straussi Salomees, Electras naine ilma varjuta Gabrichos, Scarpiotjahhanis, kikit, Putšiini, Toskas ja Chanis kikkis otsekites stseeni Bergib otsekis jalu luus kaardil, laki ja Maalikunstnik, Mattiast hindemiti samanimeliste ooperites ja nii edasi. Ta on olnud paljude Benjamin Britteni, Samuel barberi, Erst Greeneki videolt, Ludozlovski siibrit, Mathoosi Winfrey selligi Gottfried fon aine Miaari Petraimanni teoste esmaesitaja. Kõlab Hans Werner Hence Naapoli laul. Nagu iga hea laulja osales Richardiis kauga suurvormide ettekannetes algas ju tema professionaalne karjäär Brahmsi saksa reekviemi soleerides. Viimast korda laulis ta Saksa reekviemi 1992. aastal Tokios. Benjamin Britteni sõjareekviemi. Baritonipartii on lausa alla kirjutatud ja ka see on teos, mida ta on korduvalt erinevate dirigentide käe all. Tänud ja kuulub tema lemmikteoste hulka. Ka suurvormide puhul. Nii uute kui unustatute osas kuulub Fischer This Kaule esmaesitaja au. Ta on esitanud nii Benjamin Britteni muusikat kui ka laulnud tema dirigeerimisel. Gešerdyisco koos inglise kammerorkestriga esitab Benjamin Britteni juhatusel lõigu Robert Schumanni Euratooriumist. Stseenid Goethe Faustist. Nüüd, kus suhteliselt kõrge iga laulmisega tegelemist enam ei võimalda, tegelebki Shardiiskov dirigeerimise, õpetamise, maalimise, raamatute, kirjutaja, tamise, ehete, kavandamise, portselanikogumise ja etlemisega. Ka dirigeerimise vastu tekkis tal huvi juba lapsepõlves ja konservatooriumis õppis ta laulmise kõrval ka dirigeerimist. Esimest korda esines ta dirigendina 1973. aastal, juhatades orkestrit Kameraat, Akadeemika, Salzburg, Austrias. 1976. aastal ta loobus dirigeerimisest leidis, et see amet on siiski liiga keeruline. Pärast lauljakarjääri lõpetamist 1993. aastal dirigeerib Fischer Disco jälle. Sellest alates on ta juhatanud paljusid tuntud orkestreid Saksamaal, Iisraelis, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Ja tehtud on ka märkimisväärne arv salvestusi. Tema dirigeerimisel on ette kantud Schuberti laatsarus ja Mahleri Laul maast. Ta on olnud dirigendiks oma abikaasa Juulia varadiga salvestatud Verdi ja Richard Straussi aariate ja Richard Wagneri dile plaadil. Ta on salvestanud ka Hugo Wolfi pähe tuntud orkestriteosed. Ka dirigendina on tema suhe muusikasse sama, mis lauljana. See on tõsine, tundlik, peensusteni läbitunnetatud ega anna võimalust välisteks suurteks žestideks. Ja ehkki nõnda öelda terrigeerivatesse lauljatesse suhtuvad kriitikud ja ka osa publikust skeptiliselt, on paljud Fischer Tiisko juhatusel tehtud varastest salvestustest muutunud plaadikogujate seas kultusplaatideks. Sellised on näiteks Schuberti viies sümfoonia, Brahmsi neljas sümfoonia ja Berlioosi Harald Itaalias alates 1983.-st aastast andiitrifišerdiiskav, Berliini kunstide kõrgkooli professor, õpetades laulu, kunsti ja lauljate, klaverisaadet, lauljatele ja pianistidele tähendab meistriklassi tunde nii Saksamaal kui teistes maades. Paljudel juhtudel. Tal võib nendel osaleda ka publik. Tema juures on õpetust saanud Andreas Schmidt, Mattias kören, Kristiina Scheffer, Dietrich Hendsel, Christian essnerja, Stefan kents. Temalt on palju õppinud Toomas kvast, How taani bariton poos, kohus ja inglise tenor janud postridž. Kui viimasel toopera, nagu toimetaja küsis, kes on suurim laulja, keda ta kuulnud on? Tuli kiire vastus. Kišerdiiskov, kuulsin teda esmakordselt koolis, kui saksa keele õpetaja lasi meil tunnis kuulata haldjate kuningat. Ma armusin ta häälde ja ka sõnad liigutasid mind sügavalt. Ehkki siis ma veel nende tähendust ei mõistnud. Sest see toimus minu esimeses saksa keele tunnis. Hoomasin intelligentset inimest, kes oli selle hääle taga ja kes rääkis minuga pisar. Tiiska laulis kõike ka ooperis ja suurvormides. Mina olen peamiselt liidi laulja ja ma ei oleks laulja, kui ei oleks olnud teda. Ja jäänud rääkida veel kolmest Fischer diis kaud tegevusalast, mis muusikaga vähem seotud. Ta on tõestanud end viljaka kunstnikuna, kelle pastellid, akvarellid, tušijoonistused ja õlimaalid on alates esimesest näitusest 1980. aastal Bambergis rännanud teistesse saksa linnadesse aga ka Austria, Prantsusmaa ja Jaapani näitusesaalidesse. Ta on portrateerinud oma klaveripartnereid, teatas Laberisterituse eralt Moore'i Alfred Brenderilt, Jorge teenust, helilooja Paul hindemiti, abikaasa Juulia varadid ja paljusid teisi. Ning kunstikriitikute arvates on tema tööd midagi enamat kui lihtsalt pühapäeva kunstniku ajaviiteks maalitud pildid. Tundub täiesti uskumatuna, et kõigele eelnevale saab siiski veel lisaolla. Ei saa rääkimata jätta tema aktiivsest huvist kirjanduse vastu. Lapsepõlvesõber mäletab Fischer diis kaud ainult koos raamatuga kirjandusele tema suur kirg kuni siiani mille tõestuseks on artiklid, esseed ja raamatut, millest esimene ilmus 1968. aastal. Ta on kirjutanud raamatuid laulukunstist, Schubertist ja enda mälestustest. Mitmed neist tõlgitud ka inglise keelde. Ja palju enam on raamatuid, mis kirjutatud temast teiste autorite poolt. Kahjuks pole neist ükski ilmunud eesti keeles. Pärast lauljakarjääri lõppu 1992. aastal ei ole Fischer niisko esinemisest siiski loobunud. Ta esitab jutustavaid osi lavateostes. Ta on esitanud Eha Straussi melodraama. Arden lugenud Straussi Hoffman, Stahli, Clara, Schumanni, Leopold Mozarti ja teiste kirju lugenud luuletusi, mis on ka kõik plaadile salvestatud. Sel aastal on ta jutustaja proll Schönbergi kurje lauludes Londonis ja Moosese roll Schönbergi ooperis Mooses ja Aaron. Temagi kontsert, elutööd on hinnatud lugematute tiitlite ja autasudega ja saateaega jääb napiks, et neid kõiki üles lugeda. Ning ka internetilehekülgedel, kust pärineb ka tänase saate materjal on kõik kirjas. Raamatus sajandi lauljad on Fischer niiska kohta öeldud, et kõige iseloomulikum omadus tema puhul oli õppimisvõime. Ta õppis igast esitatavas teosest midagi ja vaid nii tekkis õige tunnetus. Emotsioonid ja intellekt ei ole kahestunud, vaid moodustavad ühtse terviku. See on eriline märk tsiviliseeritud Euroopa kultuuris, mille esindaja liitrifišerdiiskov kogu oma pika karjääri jooksul oli kuuldud. Braavo, saate koostas Tiina kuningas, tehniliselt teostas Katrin mõõdik. Saadet jääb lõpetama bassiaaria Johann Sebastian Bachi kantaadis number 82. Oo. A.