Tere, olen Alo Põldmäe ja tänase arhivaar avastuste saates tutvustan väärseid materjale väljapaistvatest Eesti muusikutest ja need väljapaistvad muusikud on Aadu regi, Kalev kuljus, Alo Mattiisen, Alfred Karindi, Kaljo Raid ja Harri Kiisk. Alustan seega klarnatisti ja helilooja ning pedagooge. Adu Regiga. Adu regi on sündinud 1912 ja ongi praegu nii Eesti heliloojate liidu vanim liige. Põhjust temast, keda on aga mitu, sest esiteks tõi adu regi teatri- ja muusikamuuseumisse huvitavat muusikalist materjali temast tallinlikes vangilaagrites viibimise kohta. See materjal on mapp nootidega mis sisaldab Ado regi enda loodud palu, samuti tema orkestreerinud teiste heliloojate lugusid. Osa neist lugudest olid kasutusel Vanemuise teatris, kui Haduregi oli dirigendiks seal enne 1950 esimest aastat osa neist nootidest annaga tekkinud vangilaagrites viibimise ajal. Seal on seadeid vene heliloojate teostest, seal on ka tema enda loodud lugusid. Aadu regi oli nimelt väga nõutud muusik ka vangilaagrites ja ta tegutses nii dirigendi kui mitmete ansamblite muusikalise juhina. Vangilaagris alustas ka Turegi oma ühe tuntuma tsükli 24 etüüdi klarnetile loomist. Olgu siinkohal öeldud, et adu regi ise kaklarnatist. Nii et need lood on andnud ka pedagoogilises repertuaaris Eestis ja ka mujal päris hästi kasutada selle Huvitav on selles noodipakis, et mitmed lood on kirjutatud tsement kida paberile. Paber on lõigatud parajaks triigitud siledaks ja tindiga või spetsiaalsem noodiridade joonistamise seadeldisega veetud noodijooned. Ja sinna on siis tsemendikottide paberile kirjutatud muusikalised palad ja kõik vajalikud noodid. Adu reginoodi käekiri on kas sellel tsemendikottide paberil. Efektne muide on olnud ka noodikirjutajaks kirjastustele. Sealsamas tsemendikottidel nähtav käekiri on nii hea, et mu käes on üks naat, kus Arkest trant vabandab adu regi ees, et ta on sunnitud maha tõmbama ühe rea sest ilmselt on olnud nii ilusat käekirja kahju. Mahaldamat. Huvi pakub ka noodimapp, milles asuvad eelkõneldud noodid ja selle noodimapi on valmistanud Ado regi hea sõber, vanglakaaslane, leedulane antamasku Tšingis. Ja kui Tšingis oli laagrikaaslaseks Kemerovo oblasti vangilaagris ja hiljem ka Omskis mapile on joonistanud ilusa naise portree. Lätlane kurt Reidriksen, samuti Ado regikaaslane vangilaagrist. Teine kaatorigi kohta käiv mu sealne dokument on alles hiljuti ilmunud Ado regi enda kirjutatud raamat, mis kannab nime muusikast ja muust. See väga huvi pakkuvat kirjutatud mälestusteraamat on nagu omamoodi kokkuvõte ühe ajastu muusiku elu ja loomingut eest selle muusiku loominguteest, kelle biograafia raskeima ingelaslikuma osa moodustas muusikaline tegevus Venemaa vangilaagrites. Laagreid puuduta osa pealkiri on pahad päevad ja see pajatabki sellest kuidas toimus ühest laagrist teise sõidutamine ja kuidas adu regi ise siis oma lugusid seal lõi. Ma loeks siit ühe väikese katkendi ette sellest peatükist. Aga enne ütlen seda, et vangistus sai alguse 1951 juunis ja kestis siis 1956. aasta alguseni ja eelmainitud 24 klarneti etüüdi sai just loodud ja nende kohta kirjutab A Turagi järgmist. Tsiteerin raamatut. Kuid vabastamine ei jõudnud kuidagi minuni. Hakkasin mõtlema, kuidas seda kiirendada. Eelmes laagripunktis olin hakanud ajaviidet kirjutama klarneti etüüdi. See oli teadusliku töö nime all lubatud muud kirjatööd ja maalimine oli keelatud. Saingi valmis vihiku 24 etüüdi klarnetit. Omskis kohendasin neid veel ja nii nad mul seisid kohvrikeses. Siis aga hakkasin mõtlema, et ehk saan need eesti heliloojate liitu saata. Selleks pidi olema eriluba. Läksingi selle kõikvõimsa leitnant paradulini juurde, rääkisin oma asja ära. Aga miks sa Moskvas seisavad, Ta küsis ta. Vastasin, et kui saan selleks loa, oleks veel parem, sest siis saaksin kindlasti objektiivsema hinnangu. Kuna seal mind keegi ei tunne. Saingi loa ja saatsin töö Moskvasse heliloojate liitu. Sealt tuli varsti vastus. Kuna heliloojate liit pedagoogilise repertuaariga ei tegele. Mõtlesime, et edasi muusikakirjastusele, kellel on õigust üle otsustada varsti tulika muusika kirjastuselt kiri, kus öeldi, et töö on saadetud välisele retsenseerimisele siis tuli pikk paus, nii pikk, et kaotasin kannatuse ja saatsin muusika kirjastusse kirja. Kui kaua teie arvates kestab 24 lehekülje noodikirja retsenseerimine? Igatahes helilooja kuulsus pärast surma mind ei huvita. Mitte eriti viisakas kiri, kuid närvid olid pingul. Varsti tuli vastus, teie töö on võetud 56. aasta trükiplaani. Lisatud oli ankeeti lepingu blankett. Lepikum, blanketi täitmine oli lihtne, kuid ankeediga oli juba raskusi. Lõpuks vastasin küsimustele. Elukoht, töökoht, amet lihtsalt laagri postkasti numbriga ja käis küll. Tsitaadi lõpp. Selline huvitav lugu on üks paljudest huvitavatest lugudest sellest tõesti väga toredasti. Raamatust, mille on välja andnud kirjastus humaare ja raamatu nimi, on muusikast ja must ja autoriks aduregi. Kahjuks ei ole mul pakkuda kuulamiseks eelmainitud klarnetitööde. Küll aga saaksime kuulata päris populaarsed tsüklit. Sõnadu regi kolm pala klannatleja klaverile. Esimene osa vana viis, teine osa karjusele Raul ja kolmas tants. Ja selle esitab Kalev Welt Huut ja klaveril saadab teda Riina. Pikani salvestus on tehtud 1987. aastal. Nii kõlasid sadu regi kolm pala klarneti klaverile, mille esitasid Kalev Velthuutja Riina pikani. Nüüd aga on minu S1-ga. Ja sellest leiame praeguse väga eduka noore Eesti oboemängija nime. Juttu on loomulikult Kalev Kuljusest kelle esimest preemiat rahvusvaheliselt väga autoriteetsel interpreetide konkursil Praha kevad vaat võiks ja peaks võrdsustama kõrgeimate saavutustega. Näiteks spordis. Kalev kuljuse esimest kohta Prahas võiks sisuliselt võrrelda maailmameistritiitliga aastal 2001. Oboe mängus. Ja siin mõningad andmed selle konkursi kohta. Praha kevadet korraldatakse juba mitukümmend aastat. Igal aastal on selle festivali kõrval ka interpreetide konkursid. Sellel aastal konkureerisid oboemängijad distid. Oboemängijatest kandideeris 79 mängijat üle maailma 53. Esinejad said konkursile nende seas ka kaks inimest Eestist. Need olid siis Kalev Kulluse Nils Rõõmussaar. Teise vooru sai 12 mängijat, kolmandasse lõppvooru, neli inimest, kaks prantslast, üks Tšehhi Kalev kuljus. Ja 14. mail mängis Kalev kuljus tšehhi helilooja puhuslav Martin oboekontserti ja Mozarti oboekontserti C-duur. Ja žürii tunnustas Kalev kuljuse esikohale vääriliseks. Need pärast autasustamistseremooniat lindistas Kalev kuljus Tšehhi raadiole Telemanni teoseid. Need olid muidugi tal orgudes kavas lisada. Kas rahalisele auhinnale tähendab Praha kevade võit Kalev Kuljusele arvukaid esinemisi, mitmete orkestrite, ka lindistusi mitmel pool soolokontserte ja ka soolokontserti järgmisel aastal toimuval Praha kevadel. Muide, Praha kevad on olnud üsna paljudele maailmakuulsatele interbrittidele hüppelauaks maailma. Nende seas nimetaksin oboemängijaid Lothar Kochi või siis Toomas interme üle, et Saksamaalt, kelle juures muide Kalev kuljus on Pinot. Edasi veel Vladimir curlinit võiks nimetada David Walterit ja veel mitmeid teisi. Kalev küljes on ka varem esinenud Nad konkurssidel ja tal on ilmselt väga head närvikonkurssidel esinemiseks. Näiteks sai ta esimese koha kruuseli nimelisel oboemängijate konkursil uusi kaubungis Soomes. Ja aastal 2000 sai neljanda koha ja parima oboemängija tiitli Bayreti puhkpillimängijate konkursil. Ja praegu Eestit haaranud võitude valguses muusika võitude valguses võiksime seda võitu nimetada Eurovisiooni võiduks tõsise muusika vallas. Aga laseme nüüd kõlada Kalev kulise mängul, ta esitab mari vihmandi spetsiaalselt temale kirjutatud teose küsimus, salvestus on tehtud 1997. Nii kõlas Marju vihmandi küsimus soolo vaele. Esitas Kalev kuljus. Minu käes on veel üks tore raamat. Seda samuti arhivaarne tähendus ja saan Alo Mattiiseni ema, Helmi Mattiiseni kirjutatud teos Alo elu. Juba oma eluajal legendaarse maine saanud alamatiivse, Nick Dunne kindlasti kõik ja tema surmast möödub 30. mail viis aastat. Mida aeg edasi, seda selgemalt joonistub Alo Mattiiseni roll, nõndanimetatud laul revolutsiooni kangelasena saada kahtlemata oli. Ta oli ka palju muud, palju suurem tähendus oli temal ka heliloojana. Selle aasta augustist tähistame kümnendat aastapäeva Eesti taasiseseisvumise möödumisest ja sellega seoses kindlasti kerkib eredalt esile Eesti iseseisvumise ja laulva revolutsiooni tugev seos. Selles mõttes on tiiseni viiel ärkamisaegsel laulul ajalooline tähendus. Paljud meist kindlasti mäletavad neid ülevaid tundeid aastast 80 889. Aga ka teatud eufooriat selle vabanemise eel aimusega. Ja minu käes on üks väga huvitav dokument. Selle ma sain kasutada näituseks, mis tuleb 20.-st juunist teatri- ja muusikamuuseumis selle dokumendi me tahame välja panna selle koopia. Ja see dokument puudutab meeleolusid just kõige kuumemates päevadest laulva revolutsiooni ajal. See on siis 88. aasta suvest. Ja jääb vaid imestada noorte inimeste teadlikkust ja nende ettenägelikkust selle dokumendi koostamisel. Ma loen selle dokumendi ette. Eestima noortele inimestele. Meis ja meie ümber on suvi pikkade aastate jooksul paisude taha kogunenud Obama pääsenud. See voog on ülev ja võimas, kuid väärale rajale sattudes võib sünnitada kurja. Meie südamed teeb murelikuks see, mis toimub mõnedel rokk-kontsertidel. Emotsioonid on veri, mis paneb tuksuma üritustes sooned. Kuid me ei taha näha tõelist verd. Me ei taha näha üle äärte pulbitsevast süsteerijate eufooriat ja massipsühhoosi. Ei taha näha purjus publikutega purjus esinejaid. Kui isamaalised laulud tõusevad purjus inimestelt huultelt, siis me ei ususõnade siirusesse. Noored õhkkond on närviline, tunda on pinget. Praeguses olukorras on imelihtne korraldada kõikvõimalikke okupatsioone. Pole raske ette kujutada, mida võib endaga kaasa tuua näiteks suur oskuslikult provotseeritud kaklus. Seda kasutatakse kohe ära poliitilises võitluses ja kindlasti mitte demokratiseerimise ja kindlasti mitte eesti rahva huvides. Seni on kõik hästi läinud, kuid pinge nõhus. Kutsume kõiki noori inimesi üle Eestimaa olema massiüritustel korrektsed, üksmeelsed, kained ja sõbralikud. Ärgem andkem järele tumedatele jõududele, ei meie ümber ega meie sees. Hoidkem süda kuuma ja pea külmana. Pidage meeles, et vägivald sünnitab vägivalda. Me tahame, et tänavune suvi läheks lukku, kuid mitte vägivalla suvena. Alla on kirjutanud Tõnis Mägi, Alo Mattiisen, Hardi Volmer, Henri Laks, reete Ivo Linna, Gunnar Graps, Vahur Kersna ja Riho Sibul. Tahan igati soovitada Helmi Mattiiseni seda raamatut ja ma nagu eespool ütlesin, kindlasti tuleb Alo Mattiiseni-ist juba linnast René Eesperest ja veel paljudest teistest tegijatest laulva revolutsiooni ajal juttu. Käesoleval suvel ja sügise hakul. Praegu pakun kuulata viiest ärkamisaegsest laulust viiendat ja viimast. Ja selle nimi on eestlane, olen ja eestlaseks jään, esitajaks Ivo Linna. Kiigelaulukuuik ja ansambel inspee. 30. mail on veel teinegi tähtpäev 100 aastat helilooja organisti koorijuhi ja pedagoogi Alfred Karindi sünnist selle mehe ellu. See on nii laia kõlapinnaga, et vajaks tingimata eri uurimust ehk raamatut. Praegu piirdun mõne strichiga selle Eesti muusika suurkuju elust ja need strisid seostuvad kahe artikliga Alfred Karindi-st, mis on ilmunud Stockholmi Eesti ajalehes teataja aastast 1969 siis kui Alfred Karindi suri. Need artiklid pärinevad Rootsis elanud tuntud eesti muusiku Harri Kiisa arhiivist kelle materjalid on nüüdseks teatri- ja muusikamuuseumis. Aga Harri Kiisast tuleb veidi aja pärast eraldi juttu. Järgnevad katked pärinevad Eduard Tubina last, kes oli Karindi kompositsiooni eriala õpingukaaslane 1900 kolmekümnendatel aastatel Tartu kõrgemas muusikakoolis. Elleriga. Karindi oli üks nendest, kes moodustasid heliloojatest tolleaegse nõndanimetatud Tartu koolkonna koos Eduard Tubina, Eduard Oja, Olav Rootsi, Karl lehteri ja Elleri endaga. Ja jaanaga vaata vastukaaluks oli olemas Tallinnas Tallinna koolkond Tallinna konservatooriumi ja Artur Kapi õpilaste baasil. Aga see on ka üks huvitav teema, millest kindlasti tuleb juttu ka tulevikus. Pikemalt. Laen katkendi Eduard Tubina artiklist Minu esimesed kokkupuuted Karindiga olid kahekümnendatel aastatel Tartu Õpetajate seminaris tema viimases klassis, esimeses olin maalt tulnud poiss, muusikat ise õppinud ja selle tõttu kaunis piiratud teadmistega aga käis juba Tartu kõrgemas muusikakoolis, õppis orelit ja kompositsiooni seminaride kõrval. Meie kontakt muutus tihedamaks siis, kui 1924 hakkasin muusikakoolis orelit ja kompositsiooni õppima. Küll oli ka siis esialgu meie vahel teatud vahemaa. Ta mängis juba virtuooslik asju orelil, mina tegin esimesi, harjutasid pedaalidega, tema kirjutas, fugasid, mina olin alles harmoonia, diskuid, sõprus hakkas süvenema, elasime lähestikku ning üsna tihti tegime pikki muusikatunde koos mängides klaveril nelja käega klassikalisest sümfooniat ja üldse kõike, mis kätte puutus. Et lehest lugemist ja koosmängu harjutada, ütles Karindi. Elasin pärast seminari lõpetamist Tartu lähedal ja jätkasin õpinguid muusikakoolis. Karindi töötas siis juba õpetajana Tartus ning oli tegev organisti mäe kurijuhina muuhulgas ka Tartu meestelaulu seltsiga. 28. aasta kevadel pidite nimetatud kooriga dekama väikese kontsert Treisumaale, kuid jäi haigeks ja soovitas mind asetäitjaks. Nii sain minust ootamatult koorijuht ja pealegi eliitkoorile, sest Karindi oli Tartu meestelaulu seltsiga mitu aastat tõsist teinud. Koor laulis täpselt ja puhtalt. Edaspidi jäigi see koor mulle, kuna Karindi jätkas tööd üliõpilaste segakooriga. Nüüd vahepeal ta räägib veel pikemalt õpingutest, aga tublind puudutab Alfred Karindi sattumist kommunistlike võimude hammasrataste vahele. Tsiteerin Tubinat. Karindi viidi 1950 kohtu ette, kus süüdistati nii, et olevat nõustunud 1943. aasta plaanitsetud laulupeo üldjuhiks määramisega. Kodust tehti Karindil läbiotsimine, leiti käsikirjas olevat helitööd ja visandid, mis konfiskeeriti ja hävitati. Karindi viidi vangilaagrisse. Perekonnalt võeti korter. 1955, kui rahvaste suur sõber juht ammu hingusele oli võis Karindi koju tagasi minna, jama, lõhutud elu jälle kokku lappima hakata. Tuli otsida üles koorilaulja käes säilinud noodikene. Mõni juhuslikult kellelegi antud soololaul või klaveripala tuli mälu järele uuesti üles kirjutada ammu komponeeritud klaveri oreli sonaadid. Ent mitmed helitööd, mida ta peast enam ei mäletanud, jäidki restaureerimata. Artikli lõpetuseks ütleb Tubini Karindi viimase aja tegevusest ja loomingust, see on üldiselt vähe, ainult seda, mis olen lugenud või kuulnud. Tean, et ta kirjutas ühe sümfoonia mõned kontaktid ja tubli hulgas soolo ning koorilaule kuid pole nendega kahjuks tutvuda saanud. Tean ka, et tegutses ta edukalt koorijuhina koos tütrega viies kõrgele tasemele kõrgemate koolide lõpetanute segakoori ning mitmeid teisigi koore, kuid sidemed, et meie vahel olid olude sunnil ju väga juhuslikku laadi ka ärasaatmist tema viimasele teekonnale ainult mõttes kaasa teha. Olen ilma jäänud ühest kauaaegsest paremast sõbrast tsitaadi lõpp. Alfred Karindi küllaltki suuremahulises arhiivis on palju põnevat materjali. Ja siinkohal pean ütlema suure tänu tema tütardele. Praegu on minu käes üks mälestuskild Artur kapist. Ma loen selle katkendi ette. Mälestusväärseks kujunes minu kompositsiooni lõpueksam. Minu maestro Heino Eller julgustas mind pöörduma isiklikult Artur Kapi poole eksami asjus, öeldes, et ta on hea inimene ja tuleb kindlasti vastu eksami korraldamisega. Ja nii see oligi. Tulles Tallinna järjekordset eksamite seeriat sooritama, tahtsin ka kompositsiooni eri aina eksamiga toime tulla. Konservatooriumis selgus, et eksami vastuvõtja Artur Kapp järjekordsel õpetavast puudumisel ja soovitati minna tema juurde koju. Ühel varakevadisel sombusel päeval Toompeale, kus Toom-Kooli tänaval Artur Kapp tookord kõlas arglikult, kõlistasin ukse taga, oodates põksuva südamega minu elu märkimisväärsemat kohtumist. Maestro ise avas mulle ukse ja kui ma olin end esitlenud ja ma soovi ette kandnud lisades Heino Elleri soovituse, võttis mind erakord selt lahkesti vastu. Kuna minu külastusaeg oli kogemata sattunud maestro lõunatama hääle, siis kostitati mind hernesupiga, mida seekord lõunaks pakuti ja mis paistis olevat maestro lemmiktoit. Pärast lõunat läks siis eksamiks lahti. Abikaasa Gertrud Cap kutsuti klaveri juurde. Ta mängis ladusasti lehest, olles ise klaveriõpetaja maestro Artur, kapistustama vasakule käele ja mina paremale lehte pöörama. Nii mängiti kõik minuga kaasas olnud hellitatud läbi. Kusjuures maestro aeg-ajalt laulis teemasid kaasa ergutades abikaasad tempot pidama. Kõik see kestis hilisõhtuni. Kogu selle aja jooksul avaldanud maestro mingisuguse väsimuse märki ega tüdimus tunnust, jäädes lõpuni aktiivseks eksami kaassooritajaks tutvustas ta mind oma poja Eugen kapiga, kes tol ajal õppis Tallinna konservatooriumis oma isa kompositsiooniklassis ja oli äsja lõpetanud oma kammermuusikalise teose Trio mida ta samas ka ette kandis. Lahkusime hilisel õhtul sõpradena. Mind võlus seejuures asjaolu, et kõige selle juures ei olnud tunda ei mingite ametlikust ega bürokratismi. Kõik see protseduur toimus sõbralikus üksteisemõistmise õhkkonnas ja äärmiselt koduselt. Kirja lõpp. Pakun need kuulamiseks Alfred Karindi heliloomingust. Soololaulu nimega nõmmelill ja selle laulab Ženni Siimann. Klaveril saadab teda Aino Hindrek. Ütlen veel nii palju siia juurde, et tunnustatud eesti laulja Naan põld rõhutas alati, et Ta laulis sageli Alfred Karindi soololaule ja mul on nii hästi kõrvus lause kui naan. Põld ütles, et Alfred Karindi paremad ajad on alles veel ees. Seega nõmmelill ja Ženni Siimon. Nii kõlas Alfred Karindi laul nõmmelill ja selle esitas Ženni Siimann. Klaveril saatis Aino Hindrek. Lähipäevil möödub aasta väljapaistva eesti muusiku, pianisti, koorijuhi, muusikateadlase ja ka poliitikategelase Harri Kiisa surmast. Põgenenud aastal 1944 nagu kümned tuhanded teisedki eestlased. Rootsi oli ta seal kuni surmani aktiivne muusikaelu organiseerija. Nii väliseesti laulupidude korraldajana kui publitsistina ajakirjanduses. Ta oli ajalehe Teataja tegevtoimetaja ja tegutses paljudel muudel aladel. Eriline koht on Harri Kiisa uurimustes Eduard Tubina ja Artur Kapi loomingul. Ainuüksi Ajalehes teataja eesti muusikast ilmunud artiklite hulga ja muidugi ka kvaliteedi tõttu võib Harry kiiska nimetada isegi väliseesti kultuuri kroonikuks. Pakun aga praegu kuulata ühte haruldast ülesvõtet, mis mul õnnestus maestro teha teisel jalal. Jaanuaril 1995 kui Harri Kiisk külastas teatri- ja muusikamuuseumi. Selle üheksakümneminutilise jutuajamise jooksul puudutas Harri Kiisk väga paljusid oma eluetappe. Ja praegu ma pakun kuulata lõiku sellest, kus kiisk räägib eestlaste saabumisest Rootsi 44. aasta sügisel. Ja räägib ka tema enda rollist põgenik organiseerimisel. Vabandan siinkohal helilindikvaliteedi pärast. Minu küsimusele põgenike võimaliku arvu kohta vastas Harri Kiisk järgmist. Eestlasi võib ütelda umbes 25000, aga siis olid eestirootslased ka need kokku võis olla küll umbes 30000. Lugu oli niisugune, et nüüd praegu rootslased võivad, ütlevad peaminister pilt ühel lõunal kus oli siis Eesti tookord peaminister Vähi ja ja ütles siis nii, et et nojah, et Rootsi nagu vaikis Baltikumist kaua ma ütleks sel puhul nii. Et kui me paneme Rootsi Venemaa kõrvale Rootsi väike riik ja pidi vaikima mitmeski asjas Eesti oli ka Venemaa kõrvale ka pidi vaikima, räägiks, võiks õlu. Oskar Mänd oli Päevalehe toimetajaid ja tema käis koos teiste Eesti, Läti ja Leedu ajakirjanikega venemaal ringreisil. Mida venelased korraldasid, see oli kas 30, ma ei julge öelda aastal umbes 37 nii. Ja tema tuli tagasi Saksa reisimuljeid kirjutama. Ja vist kaks lugu ilmus siis Eenpalu, kes oli siseminister, aga ka tema kaasvõitleja Eeveeessist kutsustama välja ja ütles, et lõpeta ära. Ja no mis pärast jah, vene saadiku või veel saatkond on juba kaks korda protestinud. Nii võlvadki. Ja teine siis Rootsis on niisugune lugu. Eesti vabariigi aastapäev satusest laupäeval ja igal laupäeva hommikul rootsi dirigent Steph Rikberg korraldas soovikontsert ja üks eestlane Johannes Lindvere Uppsalast soovis Eesti hümni ja me olime oma kooriga laudsele just selli plaati koos Rootsi raadio orkestriga. Ja hüpet mängis. Ja varsti peale seda oli Gustav Mahleri kaheksanda sümfoonia ettekanne ja me olime naisega kontserdil. Ja ma nägin floppergija, tänasin teda. Ja Grünberg ütles, et aga kas te teate, et see lugu läks välja kuni Rootsi saatkonda Moskvas? Et meile tehti märkus, et mina mängin baltlastega kokku. Nii et head jälgisid iga väikest asja. See on nagu taga, kui miks rootsi vaikis. Tähendab, nad olid sunnitud. See on asja väline külg. Aga tegelikult tähendab ametlikult pidi vaikima paljudes asjades, aga tegelikult oli nii, et esiteks juba enne suurt põgenemist suhtusid Rootsi võimud ikkagi väga hästi sellesse aktsiooni, mis siis Eesti komitee ja Eesti abistamisorganisatsioon dokumis akesed organiseerima. Nimelt muretseti paadi meeskonnad siia põgenenud eesti kalurite rannameestest ja nemad siis sõitsin, paadid sõitsid Eestisse, tõid inimesi ära. Nad sõitsid uuesti põgenenud maal ja sõitsid tagasi, sattus natukene ja see oli sakslaste aeg Eestis siis saksa võim, nende väga julged inimesed, New Yorgi, aga, aga, aga venelased hakkasid juba tulema. Sakslased olid tegelikult võimul, nii et nad pidid igal juhul salaja minema. Nüüd hakkas see töö nii käima, et minu juurde tuli advokaat Bernhard Ingel ja küsis, kas ma ei tahaks tulla Eesti Covidi juurde tööle. See oli augustis 1944 seepärast, et ma tundsin Stockholmi linna päris hästi ja rootsi keelt ka, nii et ma sain hakkama. Ja mis minu ülesanne siis oli, ma läksin oomika Eesti komiteesse seasus tollel kuuks, kardan 50 kolmandat kolm trepi eesti mõistes neljandal korral. Ja seal oli siis nii endine Eesti saatkonna atašee Aksel Lincorst oli komitee sekretär ja tema korraldas siis seda asja Rootsi võimudega. Ilmar Mikiver, kes oli Washingtoni juures eesti saadete juhataja, elab praegu Washingtonis. Tema kirjutas masinal ümber ja siis oli sinna alla juba valmis kirjutatud nii inimese nimi ja selja, sel inimesel on luba sõita üles ansambli merele rootsi keeles Sand Humpty asju oli nagu natuke poeetiliselt kõlaski jää üle sansamlin merele, tähendab, see ei olnud enam rootslasi, kus nad pärast läksid. Kõigepealt siis läksime välismaalaste komisjoni hiljem ninakas meestega ringi käima mööda linna. Läksin välismaalaste komisjoni seadus siis Stockholmi vanalinnas rida kolmelil pealstori viis. Esitasin selle paberi siiski, kirjutas alla sellele, et on luba sõita, löödi pitsat peale ja siis läksime meie Feps Holverile, see on natsionaalmuuseumi taga üks väikesaar ja seal oli tol ajal ka merekaartide valitsus ja oli kapten nord või noort rootsi keeles hääldada, siis ilusti. Ja tema andis meile loa, et me võime osta merekaart sõja ajal müüdud merekaarti, mitte igaühele. Siis läksime sealt ringiga Šeps pruulise linna, üks järgust laevad lähevad. Ja seal oli äri, mis on praegu alles veel mereäärsed, säri, sealt ostsime siis kaardid. Siis läksime Katariina vee, kellele, et oli valitsuse, seal anti luba. Tollil ei ole tolli poolt, ei ole mingit takistasid mööblit sõita. Ja siis läksime sinna vest ooperi taga vestratree kord kardan. Seal oli üks merevägede staap ja seal siis kõrgem ohvitser, andis load mereväevõimude poolt ka sõita. Ja siis ühekordne luba, sest noh, see ja mittepidi oli vaja seda ja siis siis oli. Edasi läksid mehed juba ise mäe peal kvartalis, kus nad said bensiin. Nii et niisugune ringi ja kui see oli valmis, siis ma läksin komiteesse tagasi, siis oli uus meeskond valmis, uued paberid ja, ja siis tuli jälle seesama ringi käia igalt poolt pitsatit ja nii ja ma mäletan, oli kord laupäeval, tol ajal oli veel laupäeval töö. Meie jõudsime natuke hilja kohale sinna. Ohvitser, kellest siis loa andmine olenes, oli juba koju läinud. Aga muidu ma ei oleks kaotanud siis terve pühapäevase päeva. Ja ma rääkisin korrapidaja ohvitserile. Korrapidaja ohvitser sai nagu sellest asjast aru ja ütles, et hea küll, et ma võtan temaga ühendust ja mina siis rääkisin talle. Mees ütles mulle. Et aga et torm on tulemas, mõtlesin, et aga meil on andnud, et venelased on tulemas, seal hullem torm. Ja tema selle peale seal küll ma tulen sinna, sõitis oma kodunt ja kirjutas selle alla ja need said minna, laupäev juba. Ühesõnaga kaks võitsin nii. Ja niimoodi käis kogu aeg, nii et Rootsi võimud, kui Rootsi võimud oleks ütelnud, ei tohi minna, siis oleks midagi välja siis sellest, nii et nemad olid sellega vaikselt nõus, aga meie ei räägi me ju siiamaani sellest rääkida. Sellepärast et ei olnud hea seda kirjutada ka hiljem, kuna Nõukogude liit oli ju ikkagi siin teisel pool kogu aeg. Niiviisi siis rääkis maestro Harri Kiisk oma saabumisest Rootsi oma tegevusest Rootsis siis, kui saabusid 1944. aasta sügisel Rootsi eestlaste põgenikevoorid. Kuna üheks lemmikheliloojaks Harri Kiisale oli Eduard Tubin, siis pakkunudki maestro Harri Kiisa mälestuseks kuulata teist osa Tubina teisest viiulikontserdist. G-moll ja selle osa pealkiri on allegro Marczale privaatse. Selle osa esitab selja Aumere uhke ja teda saadab Rootsi raadio sümfooniaorkester Gunnar Sterni juhatusel. SeljaAumere uhke oli väga väljapaistev eesti viiuldaja, kes samuti 44. aastal lahkus Eestist põgenikuna Rootsi ja oli hiljem tegev ka Šveitsis. Mina ütlen teile kuulmiseni ja kõige Raamat kõlab Tubina viiulikontsert number kaks, teine osa.