Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Saatekülaline on Eesti vabariigi konsul Peterburis ja Peterburi Jaani kiriku fondi esimees Jüri Trei. Saadet juhib Marie link. Kuidas elate härra konsule? Aitäh küsimast, hetkel olen paar päeva Tallinnas, lapsed said toodud suveks siia ja kiiresti tuleb tagasi minna. Praktiliselt iga kord, kui Tallinnas käid, siis pole aega isegi tuttavaid vaatamas käia, sest tavaliselt on neid tööülesandeid ja projekte ja, ja asjaajamisi nii palju, et vahel tuleb püssel üles kirjutada, et järgmisel päeval jõuda ühest kohast õigel ajal teise ja ühelt nõupidamiselt teise aeg kaob. Ja mis tuleb Pärnusse veel sõita? Teie abikaasa on pärit Pärnust ja Pärnu tüdruk ja teie olete Haapsalu poiss. Mina olen sündinud Haapsalus ja enamus ja noorpõlves ajast ka Haapsalus ja Haapsalu kandis pinud Pirksis ja. No ega haapsalu poissi võinud vist uneski näha, et temast ükskord Eesti vabariigi konsul Venemaal saab. Seda võib-olla jah, mitte, aga kui tausta mõelda? Ma olen töötanud aastaid kultuuriministeeriumis ja hiljem juba välisministeeriumisse enne seda sai ju televisioonis jaga Estonias töötatud ja selles suhtes on olnud vedamine, et kõik need kohad, kus ma olen töötanud, need on nagu täiendanud ja andnudki võib-olla selle võimaluse, et, et hiljem ka selles liinis töötada. Sest ka ütleme Kultuuriministeeriumi ajal väga palju oli ju neid kultuuriprojekte, mis tegelikult ütleme, et see, mis praegu konsulina, ma teen Peterburis seda tegelikult aastaid tagasi ka kultuuriministeeriumisse ju tehtud, kuigi need võimalused ei olnud võib-olla nii suured, aga väga palju sai Eesti kultuuri ju tutvustatud ka väljaspool. Mis uudiseid ja siis Peterburis toote, mis te seal viimasel ajal põnevat teinud olete? No viimased kuud on olnud väga pingelised, et Peterburi valmistub oma 300.-ks juubeliks ja seoses sellega on ka konsulaatidel paras mahv peale pandud. Ja meie osalesime praegu Peterburi linna poolt korraldataval näitusel, kus siis ettepanek oli kõigil konsulaatidel panna välja ekspositsioonid me tähistasime just piduliku jumalateenistusega ja, ja kultuurikeskuse avamisega Jaani kirikus 100 kuuekümnendat Jaani kiriku koguduse juubelit. Ühtlasi maikuu sees ka 215 aastat esimesest eestikeelsest jumalateenistusest Peterburis. Nii et selles suhtes on ka need juured jälle seal väga sügavad ja kultuurikeskuse avamise puhul muidugi ma pean tänama neid Eesti kollektiive ja kes on Peterburis käinud ja kes on sinna oma raamatuid toonud ja on esinenud seal koorikollektiivid, nii et praegu sai need raamatud ja, ja need kingitused siis kokku toodud sinna ja, ja selle baasil tegime siis väikese kultuurikeskuse avamise seal lõikasime lindi läbi. Nii eesti selts kui eesti kogudus kui peakonsulaat, kõik olid seal esindatud, tegime, kes see näituse. Kuna Jaani kirik on seotud mitme Eesti ajaloost, tähtsa tegelasega, Jakob Hurda ka näiteks siis me otsisime neid materjale ja, ja Jaani kogudusest. Kui me rääkisime siin siis need pastorid, kes seal on töötanud looland hästi pikka aega, tänu kellele võib-olla see Jaani kirik üldse pandi nurgakivi ja, ja kes võitles välja loa selle kiriku ehitamiseks ja hiljem juba hurt, kui tuli 1880 kuni seal 2001 pastorina töötasin nii edasi siis me tegime näituse, kus siis sai pandud välja need materjalid nii Hurdast Hollandist kui ka paljudest teistest nendest kirikutegelastest, kes on nullist nagu seda asja arendanud, sest Peterburis ainult Jaani koguduses oli, seal on erinevad andmed, aga enam-vähem seal peaks see nii olema. 22 kuni 24000 liiget oli sellel kogudusel ja see töö, mida see kogudus tegi ütleme nende eestlaste abistamisel isegi, kes saabusid suur Peterburi linna, kes tööle ja kes õppima, selle kiriku kõrval oli ju kool ja vaeste varjupaik ja, ja nii edasi. Me räägime praegu ainult Jaani kirikus, seal samas nurga taga on ju Vene õigeusu kirikus eestlased käisid. Kui me räägime nüüd kroonlinnast, siis samamoodi seal oli ju kaks kirikut, üks oli luterlik ja teine õigeusu kirik seal ju elas ka tuhandeid eestlasi ja nii edasi selle tõttu ka ütleme see eestlaste ajaloo uurimine oleks huvitav, et praegu 2003 tähistame Peterburi 302004 Kroonlinn 300 ja kroonlinnas, kui ka vaadata. See on unikaalne, mis, mis on seotud eestlastega, kui ma Kroonlinna linnapeaga rääkisingi. Mul oli palve, et kui te praegu uurite seal ajalugu seoses 300. aastapäevaga Kroonlinna on aga, et kui te näete mingeid pabereid, et seal eestlaste kohta, et palve oleks, et, et me saaksime ka nendega tutvuda või, või sealt koopiat teha. Selle kirikuga olete te päris palju vaeva näinud? Mõni mõtlebki, et treisele kirikuga ainult tegeleb, aga tegelikult minu põhitöö on konsulaarküsimused ja arvestades, et Peterburi Eesti peakonsulaat on oma koormuselt üks suuremaid piiri lähedus ja nii edasi ja probleeme on, on palju igapäevaseid seal momente, mis tekib kas Eesti kodanikel või väga suur koormus ka, ütleme, vene kodanikega, kuna need, kes on Eestis elamisloaga, elavad või halli passiga, nendega ikka seal midagi juhtub ja samuti pöörduvad meie poole, sest on vaja ju kas siis elamislubade ümberkanne teha või kaotatud dokumendid või autodokumendid või kes on paljaks röövitud. Nii et selles suhtes see koormus on väga suur. Aga see muidugi, mis kultuuriliini puudutab. Et jah, ma peaksin nagu selle eest ka vastutama, aga aga õigem oleks muidugi, kui, kui seal oleks lausa inimene, nii nagu teistel konsulaatidel, kes lausa tegeledes kultuuriküsimustega sesse. See tööpõld on nisu ja Eesti puhul lausa karjuv vajadus oleks, et, et keegi tegeleks sellega sellepärast et, et kui vaadata Eesti uurivat seesama, mis ma ütlesin praegu 215 aastat ja 160 aastat, et ütleme, see, mis on seotud kiriku liinigagi. Esimesed eesti professionaalsed muusikud said hariduse, seal, kunstnikud meremehed, sõjaväelased. Paljud eesti seltsid said alguse nii üliõpilasseltsid kui spordiseltsid ja seda näitas just praegu see, kui me valmistusime selleks näituseks 300 aastat Peterburgi. Ja Eesti ekspositsioon, mis sai nagu väga kiitva hinnangu ka Need rubriigid, mis seal oli eesti kirik ja Eesti peakonsulaat samuti sel aastal tähistab oma kaheksakümnendat aastapäeva Eesti selts või seltsid Peterburis. Ja see projekt, mida me nüüd ligi kolm aastat teeme, eestlased Peterburis, seda ma ei mõelnud ise välja. Ma lihtsalt, kui tutvusin arhiivimaterjalidega, kui ma vaatasin kõrvalt sakslased Peterburis, sakslased, Venemaal neid väljaandeid, rootslased Ta on välja andnud soomlased praegu aktiivselt tegelevad poolakad ja sealt tuli see idee, et kuna eestlaste ütleme, Arv Peterburis enne revolutsiooni ja oli küllalt suur, üle 100000 kokku ma mõtlen nii Peterburi linn kui kui ka kubermang siis eestlaste osakaal oli seal väga suur ja selle tõttu kindlasti me peaksime uurima neid juuri ja seoses sellega. Siin me olemegi praegu välja andnud esimese raamatukese nendest mälestustest ja mitmeid teisi asju. Mul on hea meel, et Eesti poolel on ka nagu huvi tõusnud selles suhtes. Härra Pullat praegu käis koos akadeemik Veidermaga külas ja me arutasime samuti, et kuidas seda projekti jätkata selleks, et et need ei läheks, kaotasin, et ütleme, arhiivimaterjalid ja mitmed muud asjad, mida me saaksime praegu päästa. Seal veel. Mis seisus see kirik oli, kui teie peterburi läksid? Ütleme nii, et ta oli maha jäetud objekt juba mitu aastat ja ta oli hulkurite ja alkohoolikute lemmik paik, kus siis teise korruse akna kaudu käidi sees akende kaudu seal ja praktiliselt tulid ruumid, olid tere lagastatud aknad, uksed olid lõhutut, seinad siis, kui see objekt, et nagu vastu võeti, siis oli teine, kolmas neljas korrus olid enam-vähem korras, kuna seal oli rikas ehitustrust veel sees. Aga hiljem noh, siin on muidugi palju põhjusi, et üks oli, et see Eesti selts ja Eesti kogudus ütlesid, et nendel ei olnud raha ja nii edasi ja viga tehti selles, et ei pandud õigel ajal valvet peale, võeti objekt vastu jäeti valveta. Kas see on üldse vedamine, et seda maani maha põletatud, sest seest see neli korrust on kõik puit see, et seal sees joodikud lõket tegid, seda oli näha sellest, kui ma esimest korda sisenesin 99. aasta sügisel sinna ja need magamisasemed, kõik, mis mööda neid kabineti Tubasi olid ja sajad tühjad viinapudelid ja nii edasi näitas ära, et see kontingent, see võib selle mahapõletamisega kähku hakkama saada. Te olete ise ka seal kõvasti kaasa löönud füüsilist tööd teinud? Jutt on alati meeskonnas, et kui ütleme konsuline oma, selle üleskutse ka pöördusin eestlaste poole Peterburis, siis jah, tõsi küll, esimesed laupäevakut tulid ainult ütleme, minu tuttavad. Need, kes olid eesti passi saanud või mõni professor või, või isegi vene kultuuritegelased mitmed, kuna ma tunnen väga palju, siis seal siis tulid, et ja ütlesid, et kui me tahame aidata siin nagu aga hiljem juba, kui, kui esimesed laupäevaku tulid ära tehtud ja ja see teave läks nagu edasi ja väga palju aitas ka see, et me hakkasime välja andma seda Peterburi teatajat uues taastasime nagu sellele ja selle kaudu ka see informatsioon läks ja siis juba rahvas tuli ja ja mul on hea meel, et selle kolme aasta jooksul õnnestunud ütleme nii, üks kolm-nelikümmend inimest on niisugune meeskond, kes, kui ütled, et on vaja, siis nad on kohal, nad teevad osa, on vanad, niisugused karastunud Eestit töömehed, kes on läbi käinud läbi Siberi ja, ja nii edasi. Tänu ütleme nendele ja tänu muidugi nendele eesti kooridele eesti kollektiividele, kes on siit käinud Jüri rendiga siin kunagi leppisime kokku, ta tõi tipi meeskoori sinna siis on mitmed teised meeskoorid seal käinud ja, ja on tööd teinud seal objektil päeval on tööd teinud, õhtul saunas käinud ja on isegi väikse kontserdi andnud ja nii edasi, vot niisugune ühine töö, see on ühendanud, et neid talguid tehasel Mis seisus kirik praegu on? Praegu on tehtud tuh elektrioleme sisse saanud selleks ka suure Regina raginaga, aga elekter on sees, telefoni sisse saanud, muidugi siin on, pean ka tänusõnu ütlema. Eesti valitsusele ja, ja hasartmängukomisjonile. Ja kes on leidnud raha, et, et tõesti niisugused tööd ära teha ja sealsamas Eesti valitsus andis 200000 selleks, et eskiisprojekt ära teha, sest ilma eskiisprojektid ta ei oleks tohtinud üldse seal midagi hakata tegema. Samuti hilisem juba Eesti valitsuse otsus toetada soojuse ja, ja vee sisse panemist ja praegu hetkel see etapp on käsil. Ega see kerge ei ole asju ajada, sellepärast ühest küljest tehakse ametlikel läbirääkimistel nägu, et oi kui tore muidugi aitame. Aga kui asi jõuab juba konkreetse tegemiseni või, või juba peaks resultaat olema, siis tihti selgub, et seda ei ole veel ja see tähendab, tuleb jälle leida. Kas lisavõimalusi, lisatutvusi ja nii edasi. Aga teenistusi peetakse? Teenistused käivad juba kaks aastat seal ja seal sai üks korrus korda tehtud, seal on ilusat parkettpõrandad, sai korda tehtud selles mõttes, et need seinad ja vahelaed sai ära lõhutud ja praegu on suur ilus saal, kus me teeme kontserte, jumalateenistusi iga kuu seal paar korda ja ühtlasi üle aasta töötab seal Eesti pühapäevakooli eesti keele kursused. Nii et selles suhtes see hoone on juba käigus, nagu öeldakse, ja nüüd avasime ka selle kultuurikeskuse seal ka seal on tohutult palju tööd teha ja, ja kahtlemata sinna on vaja miljoneid selleks, et kogu see suur hoone, kus on üle 1500 ruutmeetri korda teha ja mina isiklikult olen mõelnud, et nii Eesti riik kui, kui Eesti rahvas peaks seda ma sellele tõesti tõsiselt, et et seal, kus 85 aastat tagasi tehti Eestimaa ajalugu seal, kus me tähistasime nagu kooridega ka Pärnust ja Tartust tulid koorid ja orkester oli laenatud Peterburis, nii nagu 85 aastat tagasi. Seal kus, kus, nagu Eesti autonoomia välja võideldi ja kolmveerand aastat hiljem juba Eesti vabariik, tänu sellele tekkis ka, et seda objekti me peaks pühaks pidama ja kaitsma ja, ja tegema kõik, et ta tulevikus eesti kultuurikeskusena töötaks. Ma arvan, et ühiste jõududega, nii nagu seda 104 kaks aastat tagasi eestlaste korjanduse rahadega see ehitati niisamamoodi, peaksime praegu leidma võimalused Eesti kant sära kaitsta. Seda enam, et on unikaalse koha peal Maria teatri ümbrus ja seedeegaabristide tänav ja kus Jaani kirik asub? See tehakse naguniisuguseks kultuurimekaks ja, ja selle tõttu juba võiksime praegu kõik teha, et see säiliks eestlastele. Jüri Trei, teie abikaasa aeti vanaisa, sündis Peterburis ja oli Eesti vabariigi konsul Venemaal. Teie käite siis oma abikaasa vanaisa jälgedes? Me vaatasime neid pabereid, süsteem oli niimoodi, et enne konsulaatide tekkimist olite ütleme, komisjonid, kes tegelesid eestlaste koju suunamisega, valmistati ette dokumendid ja nii edasi ja, ja selles mõttes nüüd ka paljud niisugused aktiivsed eestlased üle Venemaa nii Siberis kui Peterburis kui Petrogradis antud juhul, kui kui siin piiriäärsetes kohtades aktiivsemad eestlased tegelesite nende eestlastele dokumentide ettevalmistamisega, et nad saaksid pöörduda tagasi Eestisse. Tal oli antud tõend selle kohta, et tal on õigus sel hetkel Eesti vabariigi jaoks konsulaarküsimustega tegeleda, temal olid Kalb öelda, et tõesti teatud konsuli Kohustused nii et abikaasal oli mu huvitav ka see Peterburi elu selles suhtes. Ja Peterburg on üldse, ütleme kui, kui ümberkaudu siin vaadata neid linnu, siis siis võib-olla Peterburi on tõeline kultuurimeka ja kõik need teatrid ja muuseumid ja Ermitaažis, ütleme seal ja, ja, ja nii edasi, et see on, see on kõik niivõrd unikaalne, et oleks ainult aega, et noh, tavaliselt kas laupäeval või pühapäeval sai lastega ja abikaasaga käidud ja vaadatud, aga teine moment on selles, et ma olen rääkinud nende eesti giididega, kes seal töötavad, et et teeme, teeme niisuguse eesti kaardi Peterburi linna kohta kesklinnast hakkaks peale seesama kuulus Jaani kirik jälle kus eestlaste 40 tuhandeline kolonn marssis Eestile autonoomiat nõudma sinimustvalgete lippudega ja Mihkel Lüdig pani kukkusele ühend Mauri, kes laulis siis neid eesti laule Tauria palees, kus pidulikult anti üle siis nõudmised ja täpselt neli päeva hiljem ju ajutine valitsus andis Eestile autonoomia ja seal toimus ka selle s toimus siis eesti vägede paraad, kuna vaevalt see 40000 eestlast tuleks rahulikult saan marssida läbi linna 1900 seitsmeteistkümnenda aasta märtsi lõpp vana kalendri järgi uue kalendri järgi, kaheksas aprill. Kui nendes kolonnides ei oleks olnud täisrelvis 12, seal on erinevad andmed jälle 12 kuni 15000 eesti sõjameest. Sellele bolševikud ei julenud ka peatada seda, seda kolonni ja hiljem isegi kiideti, et niisugust rahumeelset demonstratsiooni ja, ja nii ilusti tehtud, organiseerib mitut üritust. Et kes seda tegid, aga ahah, et eestlased, selge, et nemad oskavad, kuigi eestlased tegid päev varem, ma uurisin seal arhiivides, päev varem tegid juba väikese proovi, 5000 eestlast päev varem proovis marssida seal ja siis juba päev hiljem tehti see 40000-ga ära. Turismigrupid on nüüd avastanud Kroonlinna, kui me avasime 2000. aprillis Lydia Koidula mälestuskivi ühe nendest majadest peal, kus ta elas siis me ei arvanudki, et see muutub Eesti turismigruppidele niisuguseks väga populaarseks kohaks, niiet nagu need kohalikud seal ütlevad, et, et iga päev on üks grupp teise otsa, kes tulevad, seisavad seal maja juures, panevad lilli, sinna, loevad luuletusi ja nii edasi ja kui ma ise nüüd olin, siis seal oli kuus seitse Eesti bussi oli seal. Milline see konsuli tööpäev siis välja näeb, mis kellaks tööle lähetaja ja kas kellast kellani või tuleb vahel ka õhtul välja minna? Need, kes välisteenistusse lähevad, need peavad arvestama, et et ega oma elu seal ei ole. Tähendab, Eesti riik on väike ja selle tõttu konsuli koormus on ääretult suur, seal ei ole seda, et seda tööd teed, seda noh, kohe töö alguses ma mäletan 99. aastal, et kuna meid kolm diplomaati oli siis minu peale elamisload, tööload seal natuke hiljem juba Eesti passid, kodanike passid peale selle minu peal olid ka ütleme, need need katmata alad, et kõigepealt sel hetkel oli ära tulnud sealt, et Eesti politseiatašee ja poolteist aastat tuli mul ka nagu tema kohustusi täita, see tähendab, et käia nii surnupuurides, kohtutes, vanglates ja nii edasi. Laupäev, pühapäev, kui on momente, et oled mõned tunnid kuskil perega, aga praktiliselt telefon on sul kogu aeg, nagu öeldakse, ootevalmis ja väga tihti just laupäeval, pühapäeval olid need kiirväljakutset, kui Eesti turismigrupid olid seal, kas kellelegiga midagi juhtus või väga tihti näiteks mis oli huvitav, et kui olid avariid, et siis tuli kohale lennata, sest vahel isegi siis, kui kui ütleme, see Eesti buss või masin ei olnud isegi 200 meetri raadiuses, siis ikka püüti just nende välismaa numbritega mehed nagu süüdi teha ja kui konsul sekkus Sist, siis minul õnnestus väga paljusid päästa, sellest läksin kohale. Nõudsin ametlikku asjaajamist ja peale selle kiiresti, nagu öeldakse, vene miilits taandus ja andis load ja ja, ja dokumendid tagasi isegi ühe korra üks üks miilitsapatrull ütles otse välja, et et teil on ju see kindlustatud kõike, et las nemad maksavad, mõtlesin, et ei, et maksab ikka see, kes süüdi on, mitte kindlustus, nii et tööd on palju igapäevast ja ja ütleme nii, et noh, ma olen võib-olla aktiivne loll olnud eluaeg, et võib-olla seda tööd olen ka rohkem võtnud, sest antud juhul ütleme sedasama kultuuri ling, et kuna see on Eesti jaoks nii oluline linn seletatud. Meie kohus on teha rohkem, isegi kui, kui võib-olla me suudame, minu õnn on see olnud, et ma tunnen väga paljusi ju Venemaa kuulsusi juba varasemast ajast, Kirill Lavroviga, tihti saame kokku, joome kohvi ja räägime nendest asjadest. Heliloojate liidu esimees, Petrov siis tihti Ermitaažis sky Ermitasi juhtkonnaga istume koos. Nad tegid just seal ühe väga huvitava konverentsi, mind paluti ka osa võtta. Ma ja ja seetõttu ütleme, mul on võib-olla lihtsam saada resultaati, kuna noh, need suhted on olnud pikaajalised nende Venemaa kultuuri ja kunstitegelastega konsuli töös on see üks väga oluline aspekt. Kas linna juhtkonnaga suhtlete ka või suhted teda rohkem keskastme juhtidega? Meil on otsesuhe väga tihti diplomaatilist korpust kutsutakse kokku ja, ja ütleme, seesama Jaani kirikuküsimused ja mina olen isiklikult Ta ka tihti rääkinud nii nii kuberneri Jakovlevi ka kui kui mitmete asekuberneride ametnikega. Kui noh, ütleme asjad, mis on puudutanud, ütleme konkreetselt, et seda kultuuriliini samuti on meil väga tihe side teiste konsulaatidega, sakslased on praegu teinud sõjahaudade üleskaevamisi ja, ja sakslased on leidnud ka väga palju eestlaste haudu ja nüüd ma palusin sakslased andsid selle nimekirja ja selle nüüd ma annan üle siin Eestis selleks, et võib-olla Eestimaa mitmed kodud saavad teada, kus on nende kass iso või vanaisa Venemaal langenud, kuhu ta on maetud või ümber maetud. Nüüd. Et vot see on ka võib-olla niisugune huvitav informatsioon õnnestunud nüüd Saksa peakonsulaadist saada seoses Smolenski kalmistuga, kuhu on maetud muide väga tuntud ka eestimaalased ja Eesti kultuuritegelased. Me oleme sakslastega teinud laupäeval, kuid seal meil on väga hea kontakt. Mul on saksa peakonsuliga ja, ja saksaseltsidega, nendel on vastavad tööriistad kaasasvärvid. Ja siis igaüks on võtnud seal siis teinud, nagu neid oma haudasid. Wiedemanni haud kahjuks on hävitatud 14 aastat tagasi ja ma tegin isegi ettepaneku, et võib-olla saame väikesed tahvli sinna panna, kui antakse luba selleks, et oleks koht, kus eestlased kui käivad. Kas siis siin Tartu Ülikoolirahvas oli hiljuti tee või eesti keelepäevad igal aastal, mis me seal teeme? Et oleks, kuhu Lilligi panna ses ilus haud, mis seal oli, jah, kahjuks tuletõrjujad otsustasid sinna surnuaiaääre peale seda depo ja, ja selle tõttu see Wiedemanni haudu jäi ette ja see lihtsalt kaotati ära. Aga peale selle on sinna maetud Parrot ja siin sai kirjutatud kiri Tartu Ülikooli rektorile, kes siis ilusti vastas ja, ja praegu saatis oma delegatsiooni. Me vaatasime, mida teha seal, et korrastada seda mina siis olen seal Baruti hauda korrastanud ja ja nüüd Tartu Ülikooli jõududega leidsime üles ka Jakopi akadeemiku haua ja veel paar hauda, nii et praegu ka seal Jakopi hauda sai see võsa sealt ära raiutud ja, ja korrastatud, niiet selles suhtes on, on ka see huvitav, et ja sai üleskutse tehtud, ma kutsusin kaasa korra Läti, Leedu peakonsulit ja surnu kaart oli olemas, siis ma palusin, et nad tunneksid huvi ka, et kas neil ka seal on, et võiksime ühiste jõududega just igaüks, et võtaks nagu need oma hauad siis ja vaataks, mis teha saab. Muidugi see probleem on laiem seal praegu oleme selle üles tõstnud ka Peterburi linnaisad ees ja et kõigepealt nad peaksid kindlustama, et selle kalmistule valve peale saaks, sest praegu on nii, et kui me isegi midagi korda teeme, lõhutakse järgmine päev ära. Viimased andmed on nii, et linn on eraldanud seal miljon rubla. No loodame, et ka linn hakkab seal midagi tegema. Kui suur on bürokraatia-Venemaal? Noh, eks bürokraatiale igal pool, aga, aga Venemaal on muidugi Vana bürokraadina mina, kes ma olen üle 20 aasta ministeeriumi leiba söönud, nii kultuuriministeeriumis kui ka välisministeeriumis? Jah, Venemaal on seda president Putin ise öelnud ja, ja see on õige, et Venemaal on väga palju, käib isiklikult muutustega ja, ja maksmisega ja nii edasi, seda peab tunnistama, sellepärast et palgad on ju seal väikesed ja, ja kui keegi tahab midagi saavutada, siis noh, Eesti ärimehed on ju otseselt välja öelnud ka, kes seal töötavad, et et jaa, jaa ka kõik teised diplomaatilised korpused teavad, et töö käib ikkagi niimoodi kinnimaksmisega mitteametlikult, vaid kaudselt kindlasti see on, see on üks Venemaa probleeme ka, mida nad ise ka tunnistavad. Millal te viimati vihastasid? Eks neid momente tuleb ikka ette, mis mind vihale ajab, mind ajab vihale niisugune lauslollus ja loidus ja inimesed on väga tihti niisugused laisavõitu, et et ühest küljest, kui lepid midagi kokku ja, ja, ja siis näed, et sellest kokkuleppest ei peeta kinni ja ja ja, aga üldiselt need probleemid on laiemad, et me ütleme, oleme ka noor riik ja ja ka meie ametnikud on väga tihti natuke laisavõitu ja, ja ja vot niisugused asjad ajavad vihale, sellepärast et kui ma vaatan neid ajaloomaterjale, vaatan seda, et need eestimaalased, eestlased, kes sinna tulid, kunagi tööle. Nad tulid niimoodi, ütleme meie heliloojad, kes seal kõrghariduse said ja hiljem Eestimaalt Tartus ja Tallinnas kõrghariduse lõid, koolid lõid, hakkasid õpetama. Nendel ei olnud söögiraha, kui nendel ei olnud maksta selle väikse toest üüri, kui seal jutt oli, et seal ei mäletagi praegu, kas saar või, või süda või kes seal oli, et, et käisid või Aavik või et ühe mütsiga või ühe mütsi müüsid maha ja teise mütsiga kordamööda käisid loengutel, kui vaadata meie kirikutegelasi, kes tulid sinna ja kellel samuti rahapuudus ja sealsamas nad otsisid võimalusi, et aidata neid eestlasi. Suuri peresi, kellel mingil põhjusel abikaasa oli tööõnnetuses hukkunud või midagi muud oli juhtunud. Tihti, kui sa näed niisugust tuhmi pilku ja, ja niisugust mitte tahta tegemist või, või, või, või ükskõiksust ütleme. Vaat need asjad ärritavad, vihastavad teinekord viivad endast välja. Vahel tahaks kedagi kohe kuradile saata, kas pole nii viisakas olema? Diplomaat? Et ühest küljest jah, aga et Venemaa on jälle niisugune maa, kus teinekord aitab just see, kui sa välja ütled, vot üks näide on sellest, mis me oleme rääkinud, et selle Lydia Koidula mälestustahvli avamisel, et et noh, ühest küljest kokkulepet ja kui need kokkulepped ei tööta ja nii edasi, et siis teinekord aitabki. Võib-olla see teine moment, et ma mäletan, oli samamoodi tuli lihtsalt minna ja öelda otse välja, mis arvad ja peale seda veerand tunniga korrastati asjad ära ja ma mäletan, et mul kõrval seisid skulptor Karmin ja seal meie inimesed veel ja Need pärast ütlesid, et aga kuidas sa, Jüri julgesid nii-öelda, aga et et ja nüüd me saame aru, et läks asi liikvele, et Venemaal tuleb käituda vastavalt olukorrale, kuigi see on ka igal pool mujal, eks ole. Aga seal oli jäänud midagi tegemata, siis ühesõnaga jah. Tähendab, seal ei, ametlikult ei antudki luba meile, kuigi meil oli juba pikk nagu räägitud ja kõik oli tehtud kuna aastaid. Ma kultuuriministeeriumis Ma olin üldiselt kursis, Venemaal on siiamaani seekord nagu oli vanasti nõukogude ajal, et et ja teisest küljest see peabki nii olema, et noh, et arhiivitõendeid selle kohta, et, et selles majas on inimene elanud ja, ja nii edasi ja nii edasi. Aga nii nagu suures bürokraatias on, et kõik lubavad, aga siis mingil hetkel on kõik kadunud ja siis ütlevad ei, meie ei tea midagi ja ja kahjuks ikkagi ei saa seda teha ja, ja, ja lükkama aasta edasi ja nii edasi, aga meil polnud enam kuhugi edasi lükata, sest oli juba delegatsioon Tallinnast eesotsas kultuuriministriga saabumas ja siis ei jää tõesti muud üle kui rusikas laua peale ja tuli öelda vene keeles mõningat sõnad välja. Mehed ütlesid, et kus sa teeninud oled, mõtlesin mereväes. Ah, linnapea ütles mina ka. Nüüd ma sain aru ja siis selgus, et me olime päeval ja, ja ühes kohas ja isegi tunneme üht ja sama komandöri ja vot see moment sai otsustavaks siis selle asja lahendamisel. Aniisi on. Jüri Trei, teie olete lõpetanud konservatooriumis lauluklassi. Kas Peterburis olete saanud ka esineda? Aastaid ma ei ole enam laulnud otseselt, aga kuna Peterburi ma ise olen kutsunud väga palju eesti mees koridorist kõik seal käinud juba ära ja alati, kui need tulevad, siis niisugused ühislaulud teatud et saab alati koos maha laulda ja, ja peale eriti neid talgupäevi siis, kui veel kannu õlut joome ja nii edasi. Aga peab tunnistama, et nüüd paar korda isegi sai väikest nalja tehtud, et paaris kohas sai, sai isegi lauldud laulmine, see tähendab järjepidevust, siis peaks kogu aeg laulma. Tuleb rooste ja kas see on vahel kahju ka, et see lauljakarjäär jäi sinna, kuhu ta jäi? Elus on juhused ja minu puhul oli samuti juhus. Mati Palm oli mul ooperiklassi juhendaja ja siis Ester Lepa ja isegi küsisid, et Jüri ja mitmed kolleegidki, et noh, et et kas see nüüd oli õige otsus, et kultuuriministeeriumisse tööle kutsuti, võib olla ja selle kultuuri organiseerimistööga ma olen Eestile rohkem andnud, võib-olla kui oleks lauljana andnud, kuigi ütleme lüürilise paritonina kindlasti oleks võinud ju Estonias edasi laulda ja ma arvan isegi, et et arvestades seal ka Nõmmikuga neid asju, mis sai tehtud ja need pakkumised kindlasti võib-olla see karjäär oleks mul võinud olla, aga see situatsioon oli seal selles mõttes huvitav, et et ma paralleelselt töötasin nii Estonias kui ka kultuuriministeeriumis, aga nii nagu on niisugused hetked või kus saatuslikuks võib saada mingi väga konkreetne asi minu puhul oli see, et oli kolm etendust järjest ja oli õpilaste kooli aeg ja need etendused olid välja müüdud. Ja sel hetkel ma pidin Kultuuriministeeriumi poolt minema komandeeringusse. Sel ajal Estonia teatri direktor, sõber võib-olla ta pöördunud ministri poole. Võib-olla nii, nii nagu peaks ministri poole pöörduma, vaid ta ütles, et Jüri ei saa kuhugi sõita. Jüril on etendused ja et ega ma ei hakka siis piletit tagasi müüma, et mul on kolm saali 700 piletit müüdud igas saalis, eks ole. Ja tõenäoliselt minister siis nood, kes siis nüüd siin kamandab, kas mina, minister või, või sina muidugi, mind suunati komandeeringusse ja need kolm etendust lihtsalt tõi, jäid ära, need piletid müüdi tagasi sel hetkel ma olin ju kõigist tükkidest sees ja, ja, ja koormus oli küllalt suur, mul oli isegi kaks etendust päevas ja nii edasi. Mulle meeldib organiseerida, teha ja just see taust oli mulle väga kasulik. Hilisem kaheksa aastat protokollis töötaminegi, ütleme kui ma kirjutasin neid stsenaariumi presidendi ürituste puhul või, või riigikogu vahetuste puhul need tuli kokku kirjutada, nett tuli läbi viia ja isegi pidulike suurte kontserdite organiseerimine, kuningapaaride vastuvõtmine. Just see taust aitas mul hiljem neid asju hästi teha. Räägime veidi televisiooni tööst ka. Mul on tõesti elus vedanud ja võib-olla jälle protokolli liinis on see mind aidanud, et kui Vihalemm teinekord andis mulle, et näed Jürijat tee need paberid korda, seal. Tähendab Ma töötasin Andres Vihalemmaga koos Valdo pandiga koos, me olime kõik ühes toas ja seal üleval. Muusikud, toimetajatest oli Kustas kikerpuu, Jaan Rääts, seal. Režissööridest tuli Elmo lööve. Astrid Lepa, kellega ma noh, nii pidevalt töötasin. Aitäh. See oli, see andis fantastilise Hardi tiidus. See, ma siiamaani mõtlen, et Mati Talvik, et kõik need populaarsed, et saated, mis sel ajal olid, eks ole seal nendes ja ma olin nagu kits kahe heinakuhja vahel, sest ma sattusin ühel ja samal päeval hommikupoole. Astrid Lepa tegi ettepaneku ja, ja peale lõunat Elmo lööve ja ma kuidagi ma ei osanud nagu öelda ei ja, ja selle tõttu ma juba esimesest päevast mäletan, härra Kask kutsus välja ja ütles, et vaat, et esimesed kuud vaatate, kuidas see asi käib ja siis hakkate tööle. Aga järgmine päev, kui oli otse otsesaated eetris, mis andis väga hea kooli kutsus välja tunniajane saade, et ja siis selgus, et see inimene, kes peab, pidi seda saadet tegema, seda, see on kas haige või midagi ja mind lükati lihtsalt stuudiosse ja ma mäletan, kui ma tund aega hiljem sealt välja tuli. Mul ei olnud kuiva kohta ka. Aga peale selle nagu püüdsin küsida, et kaetud ma tahaksin nüüd käia siin. Et kelle saated on ja nii edasi, selle peale hakati naerma ja öeldi, et kuule, nalja teed, et et siin pole midagi vaadata, et stuudiosse ja tegema. Ja oligi kõik. Niimoodi läks minu ja muidugi ma tegin aastaid. Paljude režissööridega veel ja toimetajatega jaa, paralleelselt ütleme muusika meelelahutussaadetega tegin ma ju ka neid reklaamiklubis, aastaid ja nii edasi, nii et noh, ütleme haltuurat, nagu öeldakse, ma tegin veel tükk aega, teenisin lisa. Millised suhted on teil praegu Estonia teatriga? No kuna ma aastaid olin kultuuriministeeriumis, eks ole, ise nagu teatrite valitsuse juhataja ja teatrimuusikaosakonna juhataja abikaasat ja Estonia ja Estonias ma ise aastaid laulsin, eks ole. Siis mul on jäänud head suhted ja vahel on isegi ette heidetud seda, et ma mäletan, olid niisugused momendid, kui mina olin ütleme, kultuuriministeeriumisse, teatrite valitsuse juhataja ja Viller oli aseminister ja vahel siis Vanemuine tulija tegi hapu näo, ütles, et, et Jüri, et et miks sa sellel Estoniale olnud nii palju ja Vanemuisel ei anna, kuigi ma pean tunnistama, et ma teinekord isegi andsin Vanemuisel rohkem võimalusi kui Estoniale, aga siis tuli lihtsalt vastata sellele niisugusele rumalale ütlusele. Et ka mina olen Estonlane selle tõttu ja Viller on Vanemuine ja Villers Vanemuisel, et vot pool naljaga tuli, tuli teha sellepärast et mäletan isegi, kui siin olid Priimägi ja need Vanemuise juhid siis see, et Vanemuine väga palju Euroopas sai käia ja just selle tõttu, et mul oli valikuvõimalus, et kas ma oli ettepanek, et kas ma ise ütleme, Euroopa muusikaasjadesse sisse lähen või annan ma nüüd Ornemikule selle võimaluse või priimäele ja teades seda, et Vanemuine on kell selles kohas, et siis ma ütlesin, et läheb Vanemuine kuigi mul oleks võinud ise nii nagu tihti bürokraadid teevad, ronida sinna ja öeldi, et mina esindongi Vanemuisel oli sellest väga suurt tulusust, Vanemuine sai sel ajal väga palju sõite. Estonia sai ka väga palju ja, ja, ja võib-olla niipalju kui Estonia sel ajal väljas käis ei varem ega hiljem ta vabalt. See oli aeg ka selline ülemineku aeg, suured võimalused. No praegu on Estonias küllaltki keerulised ajad, kas te olete ka murelik selle pärast? No kui sa oled ise Estoniaga aastaid koos olnud, muidugi, ega see au ei tee ja ma olen muidugi eemal, ma olen Peterburis, ma ei tea nüansse oko teatud asju, ütleme, kuna aastaid ma ise olin kultuuriministeeriumis ja, ja iga päev kursis sellega, siis teatud asjad on ka ette nagu prognoositavad ja millegipärast juba kuus-seitse aastat tagasi arvasin, et see võib kuhugi sinna minna ja need momendid on sealsamas muidugi kindlasti põhjusi on, on palju ja erinevaid seal ja ja muidugi nad peavad omavahel need asjad sirgeks klaarima ja annaks jumal, et see nõukogu oleks ka nii tark, et oskaks aidata, sest väga tihti ju varasematest aastatest, et et võib-olla need nõukogud ka kõigil on oma tööd palju ja nõukogus ja üldse igasugustes komisjonides ja tihti käivad niimoodi, et ükskord tuleb kolm korda ei tule ja siis selleks, et, et saada mingi analüüs, võis saada mingis selgus, selleks on vaja kogu aeg koos, käiakse seal, nii nagu need Eesti vabariigi juubelikomisjoni, mis on olnud, et kunagi ma mäletan, ma kirjutasin, et ei ole mõtet panna juhu inimesi, et tuleb alati panna need, kes tahavad seal olla. Tihti on nii, et meil pannakse komisjonidesse hulk ka igasuguseid ministreid, aga nad ei käi kohalgi. Sellel ei ole mingit mõtet. Komisjonide peavad olema töövõimelised ja seal peavad olema inimesed, kes on kompetentsed ja kes tahavad seal koos käia, tahavad midagi teha, juhul kui seda ei ole. Kui see töö kasvab üle pea. Ja ma mäletan Eesti vabariigi 80. aastapäeva komisjoni aseesimees ja nagu peakorraldajad seal me saime tänu sellele, et ka valitsus sai aru, saime selle komisjoni nii kokku panna, et see oli võimeline. Ja, ja tõesti, selle pooleteist kahe aasta jooksul, mis komisjon töötas, me saime väga palju teha. Nii kultuuriministeeriumis ei kasu nii välisministeerium, sotsiaalministeerium, kai, kõik maakonnad, kõigil oli see väga kasulik, aga see peab olema targalt valitud. Komisjon. Jüri T aeg saab juulikuus otsa, tulete Peterburist tagasi. Kas süda on rahul? Ma arvan, et kui tagasi vaadata, siis mul on hea meel, et ma selle kogemuse võrra olen rikkam. Mul on hea meel, et, et tõesti nii palju on jõutud ära teha muidugi tänu sellele, et on olnud oma meeskond seal aga sealsamas muidugi süda jääb kripeldama, et see ajaleht, mis nüüd kolm aastat käib ja see kirik, kogudus seal need paljud projektid, õnneks praegu, nüüd viimaste kuudega oleme mitmed projektid jõudnud lõpetada, ära teha, aga muidugi kuskil süda jääb sinna. Persona saate külaline oli Eesti vabariigi konsul Peterburis ja Peterburi Jaani kiriku fondi esimees Jüri Trei. Teleusutles Mari Ring.