Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord me rääkisime sellest, kuidas nõukogude võim kujutas ette kultuurset inimest ning mida selle jaoks tehti, et tõsta inimeste kultuurilist taset. Ja et see mõiste kultuurne väga sageli nõukogude ühiskonna kontekstis eriti tallu rajal tähendas midagi hoopis muud kui me tänapäeval kultuurse inimese all või kultuurse inimesena mõistame, nii et seda tuleb kindlasti arvestada. See on pigem manipuleeritav inimene. See on inimene, kes loeb neid teoseid, mis talle Ta antakse. Ja peamine, ja kõige olulisem see on inimene, kes ei mõtle. Tee usub kõike seda, mida talle ette öeldakse. Nii et see on väga paljus vitriinväline külg. Aga ikkagi ärme seda kindlasti unusta, me ju ei jõua, tegemist on ju kümnete miljonite nende inimestega ja ka tol ajal on neid hästi palju. Kes loevad, kes mõtlevad, kes saavad aru, mis tegelikult toimub. Aga kuna meie jaoks on kõige olulisem mõista seda süsteemi, siis me pigem pöörame tähelepanu nendele inimestele ja ka nendele soovidele ka nendele kirjutistele, mis ilmuvad tolle aja ajalehtedes. Ja kui too on eluolust peamiselt oleme käsitlenud suurlinnu Moskvat võib-olla natukene Leningradi teisi maale pole me veel eriti jõudnud, aga kindlasti lähme ka sinna, sellepärast et seal toimuvad 20.-te lõpus 30.-te alguses väga traagilised sündmused, kuid see tähendaks arreteerimisi, inimeste kadumist poleks ka linnades. On ju laiaulatuslikum paania, mille käigus paljastatakse kahjureid ja Sappoteerijaid. Natuke sellest rääkisime ja loomulikult olla aja väljaannetes ajalehtedes loendamatu hulk artikleid. Töölised pöörduvad oma kirjadega ajalehtede toimetuste poole, kus kiidavad kõik selle heaks. Olgu, üks näide, valisin selle. See on 25.-st septembrist 1930.-st aastast. Nii et oleme ikka 30. 31. aasta raamides. Ja ajaleht Vetcherna Moskva, mis avaldab kirja, see kiri on saabunud toimetusse. Selle on saatnud reeglina see nii, on ikka tööliste kollektiivid, mitte üksiktööline, mitte üksik töötaja inimene, sellepärast et kollektiivse on jõud. Ja seal räägitakse sellest, et saades teada tsitaat Töölisvarustuste kahjurite mahalaskmisest, see teave on nüüd jõudnud inimesteni, nad on sellest lehest lugenud. Meie konkreetselt on tuv piduritehase tõelistest, nii et niisugune tehas, kus valmistatakse sõiduautodele pidureid ja teenistujad, meie saadame leegitseva tervituse oktoobris saavutuste kindlale kaitsjale ogepe. Kuule Rõõmu tekitab nendes inimestel see, et julgeolek võitleb nende Sappoteerijatega ja kahjuritega ja kutsuvad nad ülesse oma kirjas, et julgeolek jätkaks seda tööd sotsialistliku ülesehitamise huvid kaitseks. Ja neil on ka omapoolne palve. Nad on selle tööga väga rahul ja nad teevad ettepaneku kõrgemalseisvatele instantsidele, et Augeb uut, tuleks kindlasti autasustada Lenini ordeniga taoliselt pöördumised. Taolised kirjad on tol ajal küllaltki tüüpilised. Nii et selle indust realiseerimise kollektiviseerimise maksid ju tuhanded inimesed, tuhanded on vale, tuleb kindlasti öelda miljonid inimesed kinni oma terviseeluga. Rääkisime natukene põhjalikumalt sellest suure valge mere kanali ehitamise variandis. Aga otseselt või kaudselt see kinnimaksmine tervisega toimus ka teistes variantides. Ja jälle üks teema, mis meil ju kunagi ka oli, nii et nad paratamatult tulevad ikka sisse. Elu on ju mitmepalgeline. See puudutab ametlikku võitlust joomarlusega olid meil ju lapsed, kes ilmusid plakatitega tehaste väravate ja kutsusid oma valdavalt vanemaid Messost vanemaid mitte jooma vaid pigem tegelema spordiga, lugema raamatuid. Kuid sellest samast ajast nüüd see on avaldanud, pärineb üks Stalini kiri. See on septembris 1903 külmelt. Stalin kirjutab moolatovile ja see kiri on järgmine. Ütleb Stalin minu arvates suurendada kui vähegi võimalik, viina tootmist nii jätta, kirjutab Niina tootmises. Sõda tuleb suurendada. Ja Stalin ütleb, tuleb heita kõrvale igasugune valehäbi ning otseselt ja avalikult ninna üle viina maksimaalsele tootmisele. Miks seda on vaja teha, seda ta seletab, selles kirjas mahlad. Sellepärast et tegelikult ja tõsiselt kindlustada riigi kaitsevõimet. Aga mida see tähendab, see tähendabki nende tehaste vabrikute ehitamist, millest oli ka natuke meil juttu seoses Ameerika spetsialistide osavõtuga ja nende rolliga selles töös. Ja sellega Staline lõpetada jätkab peas silma. Et ka tsiviillennunduse tõsine areng nõuab samuti meeletult raha ning ka siin saab apelleerida ainult või peab apelleerima. Nii oli vist täpsemalt tema sõnastus viinapoole, nii et viin viina, tootmine, viina müük, see kasum, mis sealt ammutada hakatakse, raha on vaja praegu siin kohe sel hetkel. Ja ei lähe arvesse, et tegelikult me ju kõik teame, mis on selle tulemus pikaajalisem tulemus, kui seda viina nii lihtsalt kättesaadavaks muuta. Aga klikult ajalehtedes loomulikult mitte kuskil ei ole ainult trükitud mitte mingisuguseid teateid suunamuutusest selles küsimuses seal kestab ikkagi kuigi summutatud variandis, võitlus alkoholismi vastu aga Stalini korraldusel viina tootmist suurendatakse maksimaalse võimsuseni, nii et need on need tüüpilised näited tollest ajast. Muidugi inimesed vahetevahel jäika viina pragmaatilistel kaalutlustel midagi pole parata, külmarohi ta ju pidi olema, vähemalt nii väidetakse. Sellepärast tolleaegsed korterid on ju suhteliselt külmad. Ja kui vaadata näiteks ajalehed, teatavad, et esimesel oktoobril 1930. aastal algab Moskvas küte periood, antakse selleks ajaks korraldusi. Need kütteperioodid onju nõukogude ajal väga olulised asjad. Jällegi väga paljud meie kuulajad mäletavad, kui kevadeks tihti ilmusid teated hilisemal ajal kaheksakümnendatel ja sealt ka edasi, millal suvel toimuvad sooja vee väljalülitamise, et nii, et kõik see, mis seondub selle majandusharuga, on omaette teema. Aga kui teatatakse konkreetselt tol ajal selle perioodi alguses, siis mainitakse ka need normid, tuuakse ära normid, mis ettenähtud ja seal öeldakse, et talveperioodil on vaja tagada keskmine temperatuur korterites täpsustusena veel keskmine. Nii et vahetevahel võib ta olla ka allapoole, pole midagi lahti, on soojemad ilmad, siis on natuke kõrgemal ja see on 16 kraadi. Annikovski suhteliselt jahe ja ainus erand, mida mainitakse, on lasteasutused ja haiglad ning seal oli ette nähtud natukene kõrgem temperatuur 18 nii et 16 kraadi keskeltläbi veel kord ja see on loomulikult suhteliselt madal. Veel üks teema, mis meil oli ja mis ei ole ju kuskile kadunud, see on debatt, et kultuuri ümber ta ei olla ja 30. aastate alguses võib olla. Mul on nii äge, kui kahekümnendada vahetult revolutsiooni järgsetel pöörde järgsetel aastatel. See debatt võtab ka erinevad värvingud ilmingud kunagi hilisemas ajas, kuhu me võib-olla ka jõuame on üks uus märksõna kosmopolitismi võitlus kõige lääneliku vastu, nii et igal ajajärgul on oma spetsiifika tol 30. aastal aga ikka veel pole lõpuni vaieldud, see küsimus on olemas mingisugune üldine abstraktne kultuur, mida ka nõukogude inimesed peaksid kuidagi aktsepteerima või oluline on ainult see, meie prolentaarne kultuur. Ja näiteks selle viimase seisukoha. Ühe näitena võiks tuua ühe kriitiku artiklit, kel jällegi ilmutas selles või Tšetšeenia Moskvas 13. oktoobril. Ja see artikkel on pühendatud Rahmaninovi loomingule. Tor ei ole rahul sellega, mis toimub. Et Rahmaninovi loomingul on pühendatud tervet kontserdid, ei kõlba mitte kuskile. Tan veendunud, tegemist on valge kaartlasega ja paadunud Nõukogude liidu vaenlasega. Nii et leiab autor, pole mitte mingisugust põhjust korraldada taolisele inimesele kontserte tema loomingule. Ja ta toob ära ka ühe paralleeli, et lugejatel oleks kõik selge. See paralleel on kirjandusmaailmast nimetab ka kopriini nime täpselt samuti mingi endine, nii et täpselt nii nagu ei ole mingit alust korraldada kopriini loominguõhtuid, pole ka põhjust pühendada ka terve kontsert Rahmani Novile tema loomingule ja ta jätkab, et ka puht kunsti aspektist vaadatuna ei ole muidugi Rahmaninovi looming mitte midagi üldse väärt. Nii et köik need jutud, et tegemist on mingisuguse viimased Tšaikovski, ka nentakaid paneb jutumärkides või mindi aadelliku kurbuse laulikuga Need on sügavalt vaenulikud ja Nõukogude kuulajatele võõrad seisukohad. Ning miks on siis üldse vaja, lõpetab ta oma mõttekäigud taoliste inimeste õlistamisega. Nad kuuluvad kultuuri hulka ka see oleks nagu küsimus, millega ta lõpetab. Ja loomulikult annab ta ka vastuse, sellepärast et see peamine mõttekäik ikkagi on. Vot see küsimus on nüüd antud juhul tegelikult kõige olulisem. Ta küsib, kas siis üldse on klassivälist ja apoliitilised kunsti, kas on võimalik, see on võimalik, et inimene lihtsalt kirjutab muusikat? Ei ole, järeldub tema kirjutisest iga muusika, iga noot On klassilise tähendusega. Ja loomulikult ei ole niisugust kunsti ja sellepärast ka taoliste autorite taoliste heliloojatega konkreetsel juhul Tallinnas on ju kõik selge, see on positsioon, mis pole 30. aastal veel mitte kuskile kadunud. Nii et neid autoreid, neid inimesi, kes jagavad seda vaadet kultuurile, neid on piisavalt ja oluline pole ju see nõukogudevariandis, et nad on olemas. Aga nende vaated pääsevad ju ajalehtede veergudele sinna ilma ju mitte midagi juhuslikku. See näide, mis meil praegu oli, see on nii-öelda muidugi jutumärkides asjatundja kriitika. Aga lisaks sellele on ajalehtedes ikka tööliste kollektiivide pöördumisi, nende kirju, kus nemad tulevad oma sõna sekka, küsimustesse, mis puudutavad kultuuri, nad on ju kõige suuremad asjatundjad. Ja selles samas Ženja, Moskvas on üks hetkel neid muidugi lõputult, aga näidetena 11.-st veebruarist 1931.-st aastast. Ja see artikkel kannab pealkirja pöördumine, kiri. Netmandlik kontsert. Ja see väljendab suurt nördimust, nii et grupp töölisi on läinud konservatooriumi suurde saali kuulama kontserti, nad on valmistunud muusikaliseks, posid üldiseks elamuseks ja nüüd nad on saanud suure pettumuse osaliseks. Mis seal toimub ja mida nad seal kirjutatakse, et nad pole ammu kuulanud igasuguseid box trote ja labaseid laule, nii et jumal tänatud, mitte midagi sellist pole pikalt olnud, aga nyyd järsku vot sellel kontserdil see kõik oli, see kõik oli, ei hakka seda pikalt kirjeldama niisukeses väikekodanlikus variandis väga pikad kirjeldused, milliseid laule seal ette kanti? Valdavalt olid need mustlaslaulud juudi rahvamuusika siis ilmus lavale mingi veider tav baleriin, millega tema seal hakkama sai. Raske on seda mõista, aga ta olevat esitanud mingi niisuguse karikatuursem kuju, mida nimetatakse jutumärkides, ma ei oska seda isegi täpselt tõlkida, kuna võib järeldada, et valdav osa sellest muusikast oli või kontserdist pidi olema pühendanud või oli kuidagi seotud juudi rahvamuusikaga aga baleriin esitas mingisuguse vene keeles, on öeldud Evreidžiku mingi juuditesse või ma ei teagi täpselt, kuidas seda tõlkida. Et kiri lõpeb siis sügaval nördimusega. Töölised on nördinud, sest nad tulid kuulama Nõukogude juudi muusikat, aga neile pakuti nisukene, netwanlik üritus. Nii et ka taolised näited on küllalt massilised, nii et kultuur saab hinnanguid nii asjatundjatelt, jutumärke kides kui ka lihtsate tõeliste inimeste poolt, kes siis on pettunud midagi näinud, oodanud mingisuguseid teisi elamusi, aga neile on pakutud selliseid ja mis on nende lugude puhul ju oluline alata tee on ju toodud ära, ma ei hakanud neid üles kirjutama, aga konkreetsed nimed, kes selle kontserti, kui pani, kes seal juhatas. Ühelt poolt oli see kahjurlus läbi viidud, kes selle taga seisab ja nii edasi. Muidugi ajalehtedes, tol ajal on ka hoopis resoluutsemaid artikleid. Kuidas tuleb suhtuda nendesse, kes jaga, näid prolataarseid vaata Neid ei saa asjadest õieti aru. Ja Need on juba tembeldada otseselt vaenlasteks. Ja siin nagu tol ajal muuseas, paljude kampaaniate puhul tooniandjaks on ju korki meile tuntud, maksin korki. Tema sulest ilmub 15. novembril Pravdas artikkel. See artikkel kannab pealkirja, mis ei jäta üldsegi mitte mingisugust kahtlust, milline on kirjutanud positsioon ja see pealkiri on järgmine. Kui vaenlane ei anna alla, ta hävitatakse, need kõik on selge, et kaks võimalust on alla või sind hävitatakse. Gorki konkreetne lugu ei ole küll pühendatud mitte võitlusele kultuuri vallas, vaid sellele, mis toimub maal. Ta räägib sellest ja kutsub otseselt üles repressioonidele. Nende palub aegade suhtes, kes hakkavad kollektiviseerimisele vastu aga veel kord, see on omaette temaatika, mille juurde tahaks kindlasti veel tulla. Ning pidevalt teated, kuda, kas kõikvõimalikud miitingut koosolekud erinevates ettevõtetes, kuidas inimesed tervitavad kõike seda, mis võetakse ette selleks, et võidelda vaenlastega, nende Sappoteerijatega ja kahjuritega. Ning tavaliselt ka nende kirjutiste puhul on tänu väljendus okkate huule, selle suurepärase töö eest, mida need organid teevad. Nii et kogu see ülesehitus on inimeste, lihtsate inimeste tänulikkus, sest nemad ju ei valda selle töö spetsiifikat tänu Oogepe huule, kes neid kaitseb nende kahjurite eest. Ja võib-olla tollest ajast üks kõmulisem protsess, see on 25. november, seitsmes detsember, toimub Nõukogude pale sammassaalis, avalik protsess, niinimetatud dialoog, Brumpar tööstusliku partei toimik või asi tegelikult, mis on siis selle protsessi tagamaa, kus süüpingis on valdavalt insenerid, teaduslik-tehnilise intelligentsi nimetame neid nii esindajad, et taga on ju need sündmused, mis meil ka kaudselt jutuks kunagi olid, see on 20.-te lõpu 30.-te alguse pigem 20.-te lõpu suur rahulolematuse laine mis jõuab ettevõtetesse tööliste ringidesse, selle olukorraga, mis on riigis kujunenud, kui ei ole süüa mitte midagi, tõime neid näiteid näidanga salajaste Sooge, Peruu ettekanne, et kui inimesed räägivad, räägivad, lihtsad inimesed räägivad tõeliselt et elu tsaariajal oli tunduvalt parem, kui ta on nüüd hetkel meil oli väga palju ka juttu konkreetsetest rohtudest, Dustest, Ivanova oblastisse ja kuidas nende tulemusena tekkisid turud. Aga peamine olid muidugi repressioonid, nii et see präänik on suhteliselt väike, võrreldes nende repressioonidega, mis järgnesid nendele sündmustele. Ning loomulikult ei saanud ju selles olla süüdi ei nõukogude võim, ei part, ei, ei mingisugused ametlikud institutsioonid, vaid siidi said olla ainult kahjurid, need, kes Sappoteerisid, kes takistasid seda, et need head kavatsused oleksid siis rea inimesteni jõudnud. Süüdistati neid insenere selles Nad organiseerisid põrandaaluste organisatsioonide võrgu, seal on terve laivõrk, ei ole mitte mingisugune üks väike organisatsioon. Need olidki niinimetatud inseneride organisatsioonid, seal on eri variandid nendest nimetustest ja nad olid aastatel 25 kuni 30 tegelenud kahjurlusega nii taastuses, kuid transpordil muidugi tekib küsimus, et kuidas siis tubli AGP u nii pikalt neid ei paljastanud, aga need on need süüdistused 25 kuni 30. Muidugi sinna lisati, nagu ikka, ülesehitus on ju tüüpiline koost välismaaga antud konkreetsel juhul peamiselt oli selleks Prantsusmaa ja mis siis oli nende organisatsioonide lõppeesmärk loomulikult kukutada nõukogude võim, nõukogudevastane tegevus sellest protsessist tol ajal kirjutavad ju kõik lehed ja pööratakse sellele ka väga suurt tähelepanu välismaal. Tegemist on ju ühe neist esimestest protsessidest ja peamiseks organiseeriaks see tingis, istub kaljaniit, ranzin. Nii et teda süüdistatakse selle võrgustiku loomises. Võtab selle süü täielikult omaks, üks on erilise saatusega inimene, nagu neid on ju päris palju. Ja miks tasub võib-olla natukene, aga temal peatuda ja teistel kes selle protsessi süüpingis istusid, lõpuks oli seal kaheksa inimest. Sellepärast, et paremini mõista seda süsteemi jällegi. On ju arusaadav, et kõik need süüdistused olid fabritseeritud. Aga mis siis on peamine, võib olla märksõna, mille juurde kindlasti tahaks tulla ja mis igalt poolt hakkab välja paistma, mis iseloomustab võib-olla kõige paremini seda elu, mis on nüüd saabunud nõukogudemaale või kuhu on jõutud kahekümnendatel. Mis nüüd konkreetselt puudutab Leonid rancinid, siis veel kord mõni lause temast tal oli 14. aastal lõpetanud Moskva tehnikakõrgkooli 20.-ks, seega juba nõukogude ajal. Fessor 21, juhib ühte instituuti, on kõikvõimalikes nõukogudes, nii et tema teadmisi laialdaselt kasutatakse. Tüüpiline nõukogude võimule. Et võetakse kõik midagi. Ta annab, on ka rahvamajandusnõukogu plaani riigi plaani juhtorganite liige ja neil on ta kohtu all. Ja mõistetaks loomulikult kui peaorganisaator surma, kuid seal surmanuhtlus asendatakse Kümneaastase karistus tusega. Ja mis on need kõige olulisem, miks ma tahtsin deva Elol natuke põhjalikumalt peatuda? Sellepärast Ta jätkab seda oma erialalist tööd ka vangistuses. Ei oska meie kuulajatele täpselt öelda, millega ta tegeleb, need on mingid imelised katlad. Tan insener. Need on mingid uued tehnoloogilised saavutused enneolematut tõesti, see on ilma jutumärkideta. Ja 1933. aastal vaatasin neid hakatakse juba kasutama, nii et tema teadmised rakendatakse ellu. Ja 34. aastal ta juba juhib laagris, nii et ta Nika vang, süüdimõistetu, ta juhib laagris ühte konstrueerimisbürood. Ja see on jälle üks nõukogude süsteemi omapära või saavutus. Ei tea nüüd tõesti kassi panna need jutumärgid, meil on neid niigi palju või mitte. Aga see võim onju mõistnud taibanud saatanlik, nagu ta oli, et ära kasutada tamist täieliku monopoli seerimist ei vaja mitte ainult inimeste füüsiline vaid ka vaimne töö. Ja vot need on need nõukogude võimu poolt loodud kümned, aga võib-olla sajad salajased laagrites paiknevad uurimisinstituudid. Nad kannavad erinevaid nimetusi, aga Sharkoonis kutsutakse neid Sharaskadeks, nii et kui keegi kuskil kirjanduses on selle mõistega kokku puutunud, siis need Sharaskad tähendavadki neid uurimisasutusi, mis on rajatud julgeoleku poolt nende poolt kõikvõimalikes laagrites ja kus teevad vangidena tööd väljapaistvad insenerid, matemaatikud ja nii edasi. Polnud ju ratsionaalne kasu dada Nõukogude loogikast lähtuvalt taoliste inimeste kvalifitseeritud tööjõudu, näiteks kuskil metsatöödel, kui neid võis pigistada või neist võis välja pigistada seda, milleks nad olid hoopis rohkem valmis ja võimelised. Vastav korraldus taoliste poode instituutide loomiseks kannab kuupäeva 15 mai 1930 ja seal on kui sheavõi ning Jaagoda allkirjad. Hiljem on juba julgeolekusüsteemis terved eraldi osakonnad, mis on loodudki selle suuna juhtimiseks, selle töö organiseerimiseks. Need on loendamatult veel kord neid asutusi. Jaa, meeldetuletamiseks meil ka kunagi oli seoses, mingi teemaga me sinna jõudsime, enam ei mäleta, Ta ja kust midagi alguse sai, aga tuli meelde, need olid need ahvid ja eksperimendid nendega inimahvidega ja rääkisime kasu Huunist ja selles piirkonnas siis üks taoline laager koos nende büroodega oli rajat sõja lõpus ja seal töötasid Saksamaalt sinna toodud insenerid ja asjatundjad, kes aitasid Nõukogude pommi valmistada, nii et neid on päris palju ja kirjanduses on juhitud tähelepanu, et eriti intensiivselt rajatakse neid kuskil alates 49.-st aastast ja kestab see laine kuni Stalini surmaga, siis tasakesi muutub, see kurss, muutub, see suhtumine. Aga neid Sharaskasi on ka põhjalikult kirjeldanud šašiniitsel, nii et kes on tema teoseid lugenud, on selle terminiga kokku puutunud. Nii et kui meenutada ja vaadata ka kirjanduses, kes köik seal istusid ja kes kõik selle süsteemi heaks tööd tegid alates Karaljovist ja tuppa, levist ja lõpetades veel kümnete sadade väljapaistvate nimedega. Ja mida kõike seal konstrueeriti ja leiutati eriti kas või lennutööstuse vallas, siis on lõputu loetelu jälle üks nõukogude süsteemi spetsiifika. Et suudeti tõele panna ka seal inimesi ja pärast hiljem kanad Välja, lastes võtta neilt veel teine nahk autasustada neid organite ja medalitega ja kõik on rahul ja kõik on suurepärane. Iga taias Leani transin see peamine. Meie poolt praegu käsitletava kohtuprotsessi süüalune oli üks esimene, kes taolises Sharaskasse tus. Ja ta vabastatakse 36. aastal, nii et jällegi tüüpiline näide autasustatakse Lenini ordeniga ja muude aumärkidega. Ning suri ta 48. aastal. Muidugi paljud see alust saatus oli hoopis hullem, nende seas üks nimi, üks inimene, kellele tagantjärele tuleks teha kindlasti sügavam kummardus Bioter Palczynski kellest on kirjutanud kassažiniitsen. Et ka tema salduseniitsene teostes ilmneb väga hästi, milline hirmu olukord juba valitseb. Nõukogude maal. Niitsin toob ära ühe Palczynski naise kirja, milles lähetab pärast tema mehe arreteerimist. Ja seal Ta räägib sellest, et kui mees vangistatakse, siis ta jäi täiesti ilma igasuguste vahenditeta. Sissetulekut pole tal mitte mingisugust. Kuid see isegi ei ole peamine. Selle kirja puhul ta ütleb, et mitte keegi mind ei aita. Mitte keegi ei aita, kõik väldivad, kõik kardavad. Ja ta lõpetab, nõid, ma nägin, mida tähendavad sõbrad. Erandeid on väga vähe. Selleks ajaks on juba valdav osa nõukogude inimesi nakatunud sellest ja nakatatud sellest kõige õudsam aste pideemilisest haigusest, sellest hirmust. Mis aga puudutab Palczynski, siis ta oli sündinud 1875. aastal, nii et ta oli juba väljapaistev insener. Tsaariajal ei hakka pikalt tema käigul peatuma. Poolsete vaadetega mees juba tudengina oli seal igasuguseid tudengite vastastikku abistamise kassade rajajaid ja ka oma tsaarivastase tegevuse eest arreteeritud. Emigreerub tuleb Venemaale tagasi ja demokraatlike vaadetega mees võtab aktiivselt osa veebruarirevolutsiooni sündmustes, nii et ei ole mitte mingisugune monarhistliku Venemaa tsaarivõimu pooldaja. Ja seitsmeteistkümnenda aasta mais on isegi väga tõsiselt kaalutud tema kandidatuuri sõjaministriportfellile ning väga paljud inimesed nimetavad teda. Ta on nii tihedalt ajutiste valitsustega seotud üldse selle tolleaegse võimuladviku kõige väljapaistvamaks inimeseks. Tõeline vene patrioot. Muuseas, tema korraldas ka talvepalee kaitsmist, muidugi arreteeritakse, vabastatakse bolševikud mingi aeg vahetult peale neid sündmusi vabastasid ka lunaraha eest, nii et raha oli olulisem kui ideed mõnikord. Ja tegeles ta ka lisaks kõikidele muudele teda huvid. Vaata küsimustega ka põlevkivi leiukohtadega, nii et natukene meie meie piirkonnaga seotud. Need huvid olid juba tsaariajal ning tema vangistamist tal pole mõtet üldse peatuda ja 22. aastal on üks neist kes kuulusid sinna nimekirja, sellest ka oli meil juttu, keda nõukogude võim leidis paremaks välja saada. Ta nõukogudemaalt välismaale pigem sinna ja ta keeldub, keeldub tõelise patrioodina. Jah, mis siis võim on, nagu ta on, aga tema oma kodumaalt ei lahku. Ja ongi kõikvõimalikel ametipostidel, kuni aprillis 1928. aastal arreteeritakse ja süüdistatakse teda selles tema nüüd on ideeline juht ning lastakse ta maha, nii et tema seal avalikul protsessil ei ole. Tema nime ju eriti kuskil ei mainita, sellepärast Ta on maha lastud veel enne seda protsessi ja nüüd tekibki küsimus, mõned ajaloolased otsivad vastuseid, miks siis just tema maha lasti, miks tema teadmisi ei kasutata, mis on võib-olla kõige väljapaistvamad seal kuskil mõnes Sharaskas. Et ta töötaks selle võimu heaks ja ilmselt just nimelt sellepärast, et teda ei saanud ära kasutada sellel avalikul protsessil. Ja miks tõenäoliselt keegi seda loomulikult ei tea. Sellepärast et ta keeldus Nende vajalike tunnistuste andmist ta ei olnud nõus võtma enesele selle, see, milles ta osaline polnud. See on ainuvõimalik järeldus, miks ta likvideeritakse enne protsessi miks mitte ja jälle väga hea näide, need inimesed, keda õnnestus hirmutada, need, kes olid nakatunud. Neid võis veel ära kasutada, aga need, keda ei õnnestunud, siis pigem need likvideeriti. See on ainuvõimalik järeldus. Mõni süüdistab Ta suriga enne protsessi, milline oli põhjus, on ka arusaadav, on ju teada, kuidas neid tunnistusi välja pigistati. Ei läinud inimesed väga vabatahtlikult nende ülestunnistuste peale, mida nad polnud iialgi teinud. Jacob, kui kohtupingis oli kaheksa inimest. Neist viiele määrati surmanuhtlus. See muudeti 10-ks aastaks ja kolm saidki alguseks karistuseks 10 aastat. Kuid kui kirjeldatakse seda protsessi, siis väga tihti sellegagi. Tabja jääbki mulje, et ka selle protsessi käigus need kaheksa inimest pluss maha lastud ja surnud on need ohvrid. Tegelikult kampaania käib üle terve maa on kaasprotsessid väiksemat protsessid ja kui enamvähem arvestatud, et selle kampaania käigus arreteeriti tapp, et kannatanuid on kokku ligi 2000 inimest, nii et need on mastaapsed üle terve riigi käivad kampaaniat tulemusena, kuna ei ole ju mitte ainult eesmärk karistada neid süüdlasi, välja mõeldud süüdlasi, siit on ju õppetund, kõikidele nõukogude inimestele ilmusid nii süüdistus kõnede tekstid eraldi prossöörina kannavadki pealkirja, löök kontrevolutsiooni pihta. Siis ilmub ka raamatukesena stenogramm ja kaasnevad materjalid võivad lugeda, mis seal siis toimus. Ja kogu seda protsessi kajastasid väga põhjalikult ajalehed, näiteks Pravdas 30. novembril väga pikad artiklid, kus on küsimused ja vastused, mida esitavad prokurörid, mida need alused seal vastavad? Kõigele sellele on lisatud, aitavad kommentaarid ja lõpeb näiteks Pravda kokkuvõte protsessist. Hõljetoniga. Vaatasin, lugesin selle läbi, see Ancoltsovi sulest kannab see pealkirja, kui hakkab all sõidame Riiga ja pikk, siis ma tahtsin selle lõpetuseks ära tuua. Sellepärast, et seal on juttu, kuidas ta Riias, aga ka Revelise Tallinnas jaga Helsingis sünnib see tõde Nõukogude kohta ja konkreetselt pidades silmas seda protsessi autor siis naerab nende üle, kes hangivad informatsiooni, nad on need lääne väljaanded, suured väljaanded kuskil seal Riias, valdavalt, aga ka Tallinnas ja Helsingis selle asemel et tulla avalikule protsessile ja näha, mis siis tegelikult toimub, tähendab kokku, et neid ei huvita tõde, neid huvitab vale. Aga meie lõpetuseks, et ei jääks kõlama see Felleton, peame tõstma ringi selle tõe ja vale ja köik mehe kuulajad saavad ise suurepäraselt aru, kuidas asjad tegelikult olid ja sellega võikski täna lõpetada.