Me oleme jõudnud 10. vestluseni sarjast eesti keele hea ja ilus hääldus ja jätkame juttu Eesti rahvusringhäälingu keelenõustaja Einar Kraudiga, tere sulle taas perest. Meil tegelikult alustame ühe väikese tagasi põikega, kas sa juhtusid kuulma eesti loo sarjas professor akadeemik Paul Ariste ühte vana esinemist? Gustav rääkis sellest, et eesti keel on väidetavalt suurel ülemaailmsel keele võistlusel tulnud teisele kohale ja siis lükkas kenasti selle ümber, et sellist asja ei ole. Keeled võistleksid omavahel. Ma kuulasin, ma kuulasin seda eelmisel laupäeval kella üheseid Eestile oma saates ja mõtlesin, et vaat, siin on nüüd küll hea punkt meie saatesse parkimiseks, sellepärast et et see lugu, see ilus legend eesti keele ilust ja, ja sellega ülemaailmsel tasemel võistlemisest see kulub ju kuulub ka häälduse valda. Aga tõepoolest, nüüd siis võtame selle julguse ja lükk ka ümber legendi, ümberlükkamise kõnnid või ei ole võimalik? Mina küll ei ole kuulnud selle. No ma ei tohi ju legendi salapära ka liiga üksikasjalike ja täpsete viidetega ära võtta, las jääb natukene ikkagi alles, sest halvasse salapära jääb alles, sest ma mäletan seda, et Ariste rääkis meile esimese kursuse keeleteaduse aluste või sissejuhatust keeleteadusesse, niisugune kursus oli meil kohe ja meil oli see õnn, et me saime kohe professoriga esimesel kursusel tuttavaks, nautisime ta vahvat emotsionaalset esinemisstiili ja ja, ja seal see legend tuli ka tõepoolest samas sõnastuses samas sõnastuses selle ümberlükkamine umbes, et et noh, kui kuulajad mäletavad, muidugi ei anna pead, et tead päris täpselt sõna-sõnalt nüüd Ariste lauset suudan jäljendada. Kas oli midagi nii, et et niisugust võistlust keelte võistlust ei ole kuskil mitte ilmaski olnud. Ja sel puhul. Ma soovitan, kes asja vastu huvi tunneb. Minu meelest oli see niisuguses toredas kirjavahetuses nagu Otto Wilhelm Masingu ja rosett printeri vahel, kes olid ju Neil ülemöödunud sajandi alguspoole käliteraadid ja eesti keele eest võitlejad ja, ja, ja selle õiguste ja, ja väljendusiluarendajad ja koht, kus see võistlus aset leidis, siis ma nüüd ei mäleta, kas oli Rosangmenter või või Masing, kes sellest oma kirjas kirjutas. Aga see tundub väga usutav. Sest see koht, kus see võistlus peeti, ei olnud meist üldsegi kaugel. Mõtleme valgustuse vastu, mõtleme keisrilinn, Peterburi ja kes siis veel muu, kui mitte suurvalgustuse, Zoozia ja valgustajatega, Euroopa valgustajatega flirti ja Katariina, teine sai olla see, kes niisuguse võistluse korraldas. Ja seal siis tõepoolest olevat sellesama lausega sõida tasa üle silla. Eesti keel saanud mingisuguse tähelepanu osaliseks, ma ei mäleta enam väga täpselt kasse, just teine koht oli, aga võistlus toimus ja see lause oli olemas. Aga muide, kui ma selle juures oleme ma küsin, kus kohapealse lause eesti vanemas kirjanduses esineb sama kujul samas sõnastuses, nüüd läks küll mälumänguks Läks mälumänguks ja huvitav, kas kuulaja mõni mõni kuulajatest oskab vastata, sellel oleks põnev saade, näiteks meie foorumis, vastuse, kas keegi teab ausa vastuse, aga ma ütlen selle ära. See on kalevipoja üheksandas laulus. Sõida tasa, üle silla tasaselt läbi tanuma tuleb järgmine värss selles kohas, kus sõda on lahti läinud ja kalevipoeg jagab nii-öelda oma luurerühmaülemale või käskjalale korraldusi. Kuidas siis neid andmeid koguda vaenlase kohta? No selle legendi kohta võiks siis öelda Eesti vanasõnaga, et kus suitsu, seal tuld. Jah, nii et igasuguste ümberlükkamist ega tasub olla ettevaatlik. Midagi midagi kusagil ikkagi on, aga, aga muuhulgas see legend on kogu aeg püsinud, seda on ikka räägitud ja see on omandanud värve ja, ja me oleme lasknud ennast hellitada selle võlu ja ilupaistel. Aga midagi. Aga eks me ole omagi vestluses siin välja toonud need eesti keele erisused, mis võiksid olla põhjuseks sellele, et me paistame teiste keelte kõrval silma. Kõrvahi, jah, me oleme katsunud neid puudutada ja küllap teeme seda edaspidigi. Aga ma mõtlesin, et täna tuleme kahe jalaga õige tugevalt maa peale, meil siin juba foorumis üks usin kuulaja andis kergelt mõista, et me tegeleme. Kuidas ta ütleski keelelise ekvilingvistikaga väljendus, mis mulle väga meeldis, sellepärast et et tõepoolest, ma ise tajun seda eesti keele häälduse uurimist tunnetamis tõesti omamoodi kõrgustes hõljumisena, kus on teinekord see pidepunkt on nii õhkõrn, nii ainult aimatav, et peab olema tõesti väga tundlik, et neid asju tajuda ja, ja kuidagi füüsiliselt või materiaalselt paika panna. Ja sellepärast on nüüd muidugi hästi tähtis meie jutt rajamiseks ka, et me kogu aeg suudame kuulajale anda need jalgealuse toed. Et me võta teda kohe kaasa sinna kõrgetesse, eeterlitesse, avarustesse, kus noh, nagu me teame, tasakaalu, kunstniku töö ole muidugi kunsti olemas, selles seisneb, et tal midagi justkui ei olegi all, aga ta saab seal üleval hakkama. Katsume meie siis sinuga, kallis kuulaja, täpselt samamoodi samm-sammult seal nendele kõrgustele ligemale minna ja, ja täna tuleme siis maa peale, vahepeal. Niisiis, me ei räägi täna niivõrd ilusast ja heast eesti keelest, vaid sellest, mis meie eesti keeles läheb veidi viltu. Hääldus. Ai, nii saab ka tõlgendada, tõepoolest, mina mõtlesin pigem nii, et me tuleme hästi konkreetsete näidete juurde ja vaatame. Nojah, seda ka sellest aspektist vaadatuna, et mis meie igapäevakeeles meie ümber meie eneste häälduses on sellist, mis võib-olla ei mahu, kui otse öelda, et mis on nagu süsteemiväline, kuna sina oled kogu aeg rõhutanud seda süsteemse aitäh. Võib ka nii, aga teisipidi ma tahaks juhtida kuulaja tähelepanu sellele või kutsuda kaasa mõtlema selle üle, et ega midagi süsteemivälist ei tule ka iseenesest, kui sellel süsteemil välisusele ka mingisuguseid süsteemse tunnus. Et süsteemid põrkuvad, jah, sest et iga süsteemi välisus tegelikult kuulub jälle mingisse omaette süsteemsusesse ja ja nii see loomulik keele areng ju käib, et keel on täis sisemisi pingeid, sisemisi vastuolusid ja ühed süsteemsed tõrjuvad teisi välja ja üks süsteem saab ülekaalu teise üle. Ja tõepoolest, meie keeleteadvus me oleme sellest rääkinud, juhatuse tegelik grammatika töötab meie peaajus, kus me endale isegi sellest aru andmata. Me laseme toimida mingisugustel seaduspärasuste mingitel reeglitel mingitele seostele. Ja meil ei moodusta ju sõnu teadlikult suud juhtida grammatikaõpikusse, foneetikaõpikust. Võib-olla teevad seda võõramaalased, kes meie ja nemad peavad tegema, sest muidu nad ei saa hakkama ja me peame neil neile abiks olema, nii et võiks öelda, et me pigem räägime põhjustest, miks niisugused hälbed tekivad ja, ja, ja vaatame siis mõningaid niisuguseid igapäevakõnes enda ümber ja iseenesekeeles tulevaid hälbeid just nimelt väga hea mõiste vigu oleks ju väga julm ütelda. Sest et kui me teame, et me ise võime ka neid vigu teha Seda kindlasti ja vigu me võime öelda, siis sel puhul, kui diktor uudistelugeja ja valesti ja sisse on viga ja kui me omavahelises vestluses või tavaelus niimoodi räägime, siis ei ole viga. Jah, teeme niisuguse mööndused, meie kriitilised terased kuulajad võivad meile teha ettepanekuid märkusi Meie ja meie kolleegide vigade kohta. Nii ta on ja nad teevad ka neid, aga läheme asja juurde. Alustaksime siis hästi lihtsatest ja küllap tuttavatestki näidetest tuletan lihtsalt meelde niisugustest hääldus kõikumistest, mis meil ette tulevad, järgsilbis ehk siis pearõhu silbist kaugemale. Ma arvan, et suurem osa neid näiteid me lihtsalt oleme ette, aga võib-olla mõne juurest kulub äraga väikene kommentaar või põhjendus. Igaüks on kuulnud sõna taldrek. Ja samamoodi i madaldumisega tekkivat järgsilbeeii madaldanud madaldamisega tekkivat sõna peenendama. Või siis priviligeeritud, kus tegelikult privileeg, privilegeeritud seaduspärase e asemel on sündinud nii sageli ning kirjutatakse ja sest, et kui juba niimoodi avaldame, siis me kujutame ette, et see sõna on sedamoodi õige. Sellised ettekujutused on vahel vägagi tugev. No ma mäletan, et lapsena, kui ma kuskil noh, esimese kordi kohtasin populaarteaduslikus kirjanduses sõna tsivilisatsioon, siis mina lugesin selle automaatselt tsikli visaktsiooniks Siliivisatsiooniks. Arvasin, et see on õige ja siis mingil hetkel taipasin, et ma olen valesti lugenud. Nii et see harjumus, kuidas me sõna enda jaoks tajume ja ta oma keele mällu istutame see on iseenesest üsna püsiv, üsna tugev ja sealtpeale, kui see harjumus on omandatud, siis kulub jällegi vaeva, et see kõrvale lükata või asendada uue harjumusega. Siis niisugused vokaali taga taga silbi vokaali madaldumine, näited nagu eila praega samati. No need on tüüpilised murdelised. Me tajume aega. Jah, sest et sõnast praegu kui ma õigesti mäletan, sellest on oma kümmekond varianti, vähemalt rahvakeeles praegast praegalt praegu laegast ka veel kunagi ülikooli ajal mäletan koostasime päikeseloeng loendi isegi nendest variantidest dotsent Laugaste käe all ja, ja samati, kui suu muutub, see saaks, või siis niisugused puht hooletust hääldamisest või, või tähelepanematu, sest tekivad näited nagu lahkub. Arvo Ta on kiirus manid. Et see ei ole õige, kuidas mina neid hääldan, sest ma toon selle voo seal välja väga. Aga selline ikkagi jah, haaras hoolimatus, kiirus lahkub, lahkub arvata, et see on täiesti lõdvaks muutunud vokaal, milles on nüüd kõige rohkem selle hootunnuseid, aga mitte enam uud, aga ta ei ole ka mingi väga hoolitsetud või puhas o eks ole. Või siis niisugune tüüpiliselt murdepärane sõnakasutus nagu esimene esimese asemel. Aga nüüd, kui me juurdlamegi kõigi nende toodud näidete võimalike põhjuste üle siis nad ei ole lihtsalt lohakusest või lõkkusest tulnud, need need niinimetatud hälbed kolmandas, igas selles nendes lahkub, arvutan kiirus puhul seal võib-olla tõesti nii näib, aga pigem on nad omamoodi alateadlikud süsteemi loomise püüdes, kui me näiteks vaatame seda sõna taldrik, võib ette kujutada, et siin on kõnelejal olnud kõrvus omal ajal sest kusagilt on see sõna või see hääldusvormi pärinenud vene sõna periood, kus sai. See on võib-olla ülekandunud mingisuguse alateadliku mõjuna ja kui juba mingi keele kasutada rühm niisugust hääldusvormi kasutab, siis see levib, eks ole. Aga muidugi juurde tuleb ka see, et lihtsalt teed on mugavam hääldada kui seal teises silbis või siis seesama teenindama. Kui me mõtleme, et sõna teene, siis siit võib teha loogilise tuletuskäigu, et teine järel, teine põhjal me tuletame ka sõna teenindama, aga tegelikult on aluseks tuletusaluseks ju tegusõna teenima ja sealt tuleb see teenindama. Nii et ka need on niisugused asjad, mida on hea teada tutvustada. Enamik haritud keelekasutajaid küll teab neid, aga paneme neid tähele või siis süsteemi loomise püüdena, omamoodi võib seda ka seda viimast näidet esimene tuua, sellepärast et kui me mõtleme mõtlema sellele, et meil on sõnad tagumine, alumine äärmine külmine, igal poolse liide sõna tagumine ots nii-öelda on vormis, mine siis esimene tegelikult ainult sellest kõrvalekalle. Nii et me, et tõepoolest selle esimisega me justkui taastame süsteemi ja niisugused niisugused taotlused töötavad jällegi muidugi meil tavaliselt sees täiesti ebateadlikult. Aga nad on olemas. On see siis mingi ajutegevuse häire või vastupidi, see näitab ajutegevuse eeskujulike toimimine. Mis need aju just vastupidi, funktsioneerib, aga. Kiire, ja, ja ta teeb seda tööd ära, mida muidu peaksime võib-olla meie oma mõistuse arvukusega tegema, aga meil ei ole vajagi sellele pühenduda. Aga teisipidi muidugi, kui me anname endale aru sellest, et kirjakeel on teadliku korrastamise tulemus ja samamoodi siis ka kirjakeele hääldus siis muidugi tuleb sellele tähelepanu pöörata, et meil tuleb sellele aju automatism meile kuskil pool vastu astuda. Ja vahel see automatism võib tuleneda ka mingist niisugusest. Ma ütleks esteetilistest kaalutlustest või, või põhjusest näiteks seesama priviligeeritud privilegeeritud asemel. Sein võib võib-olla lihtsalt see, et järjest tuleb mitu silpi Paiiga ja siis on väga mugav öelda justkui mingisuguse siseriimi või, või assonantsi. Uus sild, ka see kolmas silp kabeliiga, enne kui me läheme keeritud juurde. No vot, niisugused väga mitmekesised põhjused võivad sellistel hääliku nihetel olla. Nii et see automaatne keele masin meie sees ja töötab tõepoolest väga usinalt ja tihti palju võimsamalt ja tugevamalt, kui me seda ise tahaksime. Aga kuidas ta on nüüd siis selline masin, mis on kõikide ajudesse pandud, mitte isiklik masin. Kuidas tekib selline kollektiivne väärhääl? See on väga hea küsimus, selle taga on ju see, et me oleme omavahel kogu aeg suhtluses. Me vist oleme seda kuidagi ääri-veeri juba maininud, et tegelikult me peegeldana 11, kui me hakkame kellegagi juttu ajama, siis me alateadlikult jällegi alateadlikult võtame omaks tema isegi natuke sõnavara, aga hääldusviisi ja intoneni järgmise rütmistamis viisi ja ühesõnaga näitame sellega mingisugust oma tähelepanelikkust või vastutulelikkust teise kõnele. Sest et kui me väga jäigalt raudselt oppisime enda juures, siis võrduks piltlikult öeldes sellega, et me seisame nagu puu postjaid selles suhtes ja milline on teise inimese kõne, et me raiume ainult enda oma ja sealt võib tekkida niisugune sein, suhtlussein või müür meie vahele, me ei saa üksteisest päris hästi aru, meil ei ole kerge üksteisega kaasa tulla. Jälle huvitav tähelepanu ka minu poolt reporterina ma ju pean teinekord suhtlema ka inimestega, kes kõnelevad noh, nii-öelda rahvalikku keelt siis on vägisi kipud ka ise samamoodi rääkima hakkama, et sa nagu ei taha olla nii distantsis temaga võrreldes jääda väga selliseks kirjakeelseks lasen nagu natuke läbi selliseid rahvakeelseid venekeelse. Mis sa praegu ütlesid nüüd, see on sinu kui teadliku kõne inimese niisugune läbi mõtestatud strateegia või taktika. Aga tegelikult selle nähtuse juured on isegi ma ütleks bioloogias meie meie loodusliku pärilikkuse kaudu juba saadud esivanematelt, kuni loomsed esivanemateni välja. Ahvide ja neid analoogiaid näeb koerte ja isegi linnuriigil on need analoogiat peegeldamise mehhanism võib-olla teinekord lahkema seda natukene lähemalt veel, aga arvestame siis, et need on väga põhjapanevad ja tagaarvestamiseväärsed asjad meie kõneaparaadis. Siis see on ühe niisuguse väga ilmeka näitena võib tuua selle, kuidas suur osa on niisuguseid lihtrahva hulgast. See on väga rumal mõiste muidugi, sest et väga imelik on inimesi liigitada lihtsuse või keerukuse laarsest, kõldas nelja valija ei. Aga, aga ütleme siis nii, et vähem haritud või oma oma keelele vähem tähele panu pöörava kõneleja puhul me võime vahel tänapäeval küll järjest vähem, aga siis, kui mina noor olin, siis oli see väga tavaline, kohtas sellist hääldust nagu auto Ginu mootor, eesnimede puhul ainueinu ja siin. Jällegi omamoodi süsteemi taotlus, sellepärast et eesti kirjakeeles tänapäevases vormis kirjakeele vormis ju meil järgs sõnajärgsilpides ei olegi o hääli mis puudutab nüüd algupäraseid Eesti päritolu sõnu võõrsõnades küll ja pärisnimed, Eino Aino juba nimetasin, nende puhul võime öelda, et tegemist on ka ühe erandliku keelevaldkonnaga. Aga. Me teame, et need sõnad, mis veel 200 aastat tagasi olid kindlalt hooga seda kinnitavad kõik tolleaegsed kirjapanekud ja, ja trükised samamoodi seeoo asendus 19. sajandi keskpaigas kusagil varem kusagil natukene hiljem, aga, aga mingil ajal või ütleme siis teisest poolest pigem asendus huuga hakkas olema mugav eestlasel ütelda sõna lõpuhoo või, või mingi mistahes mitte esimeses silbis oleva o asemel u vastu asemel tuli vastu arvu või Aro asemel Arukaevu Kaivo asemel kaev või kaevu või Kaju ja nii edasi. Ja nüüd jällegi näeme siin, kuidas nii ilusasti see inimese sees olev süst, süsteemi masimise, keele masin. Kuigi inimene üldse ei pruugi sellest mitte midagi teada, sest tema keelekasutus on tõesti nii ehtne ja loomulik, rahvapärane, kui üldse võimalik. See masin töötab ja ta ei ütle, autokino autor, sest need on eesti keele sisemise süsteemi seisukohalt tegelikult vigased vormid, kui me nii-öelda aga tukinu mootor ja midagi pole teha mööngem, et sellel on omad põhjused. Nii nagu sa alguses küsisid, et, et, et kas nendel vigadele ei ole omaette süsteemset alust, ongi, väga hästi on. Ja, ja siis näiteks nüüd kui me võtsime, enne neid näiteid lahkub, arvutan, kiirus seal Vastupidine uu läheb hooks. Aga see on jällegi mingi oma inimesel, kes niimoodi räägib. See on mingi sisemise harjumuspärase süsteemi nähe. Ja, ja kolmanda näitena tooksin veel ühe väga levinud ja muuseas meie kuulajate poolt ka väga palju kriitikat saanud nähtuse see on Šoa keeruka või mitte keerukaga niisuguse omapärase nimega häälik mille lihtsalt võime siis eesti keele tõlkida. Mõttetu, mitte või siirdevokaal täiesti indiferentne ehk eriliste hääldustunnusteta, ta on mingi keskvokk ka, seesama, me peame seda kujutad ette märgituna just sedasama viguriga tagurpidi pööratud reega, millega näiteks inglise või saksa hääldussõnastikud annavad järgsilbee ja. Mis nüüd siis tähendab? Just just ja, ja see nüüd võib väga palju kuulajatelt seda pahandamist, et, et kuidas Läti tänapäeva kõnelejad, raadiokõnelejad, teleesinejad nii halvasti räägivad, kuidas nad ei taha enda kõne eest hoolitseda, kui nad lasevad sellist häälikut kogu aeg oma sõnade vahel? See on, see on tema harjumus, see on tema süsteem. Ma ei õigusta seda, eks ole, hea kuulaja, palun mõista nüüd õigesti, ma ei õigusta seda. Aga palun jälgi iseenda kõnet ja jälgi igapäevases ümbruses oma kaaskõnelejate kõnet. Sa leiad, et see ei ole siiski mitte ainult raadio ja telerääkijate omapära, vaid sellist hääli, sost tahame me teha kõike. Nüüd ma olen aga täiesti vastu sellele, mida mõned tänapäeva kõneuurijad püüavad kuulutada, et niisugused häälikud peavadki õige Su normaalses eesti keeles eestikeelses kõnes olema. See ei pea paika. Niisugune hääldus, harjumus ja niisugune kõne iseloomustab ikkagi sellist kõnelejat ja sellist kõnelemist kus jääb ühest väga olulisest kõne kvaliteedist natuke puudu. Kas natuke või rohkem, see olgu iga igal puhul siis kuulaja hinnata. See kõne kvaliteet on suhtluse keskendatus. Mõelge, armsad kuulajad sellele kui teil on midagi ikka väga südame peal ja te tahate sellest rääkida, mida teil on öelda siste automaatset loobuti, isegi kui teil on harjumus seda häälitsust teha sinna vahele seda häälikut elementi sinna kahe sõna vahele või mõttepausi sisse. Kui teil on mõte selge. Kui teil on motivatsioon oma vestluspartnerile teisele inimesele midagi tõeliselt ütelda, teil on vajadus väljendusvajadus, siis neid häälitsusi ei tule. Sellest harjumusest vabanemiseks tuleb teha muidugi tööd. Minul on üks seletus selle kohta, miks nii hääldatakse eriti raadiovestluste puhul, kui su vastas istub, teine inimene, kes peab vastama küsimustele, millele ta hästi ei taha vastata. Et see on nagu mingi mõttepaus, aga ta ei taha päris vait jääda, vaid siis ta hakkab venitama seda väljaütlemist ja sellega seda, seda oma vastust nagu mõtlema veel, mida ta õieti tahab. See on, see peab paika. Seda on ju Meie juhtivamaid kõneuurijaid. Tiit Hennoste, kes ausalt öelda ju tuligi kogu selle suulise kõne terviklik teooria, aga välja sellest on väga ilus. Artiklisari. Ühes akadeemia aasta käigus ma nüüd ei mäleta enam, kas sa ise ei mäleta, mis aastal see oli, sellest on ikka hulk aastaid möödas, võib-olla kümmekond, võib-olla isegi rohkem natukene, aga akadeemiasse ilmus läbi mitme numbri. Ja see oli siis midagi niisugust, et sissejuhatus suulises kõnes või, või siis või suulise kõneteooriasse, mingi mingi sissejuhatus oli. Kes huvi tunneb, leiab selle akadeemiast vanematest akadeemia aastakäikudes ülesse kestis tõesti viskama. Oma pool aastat julgelt ma mäletan. Ja, ja tema Tiit Hennoste tuleb siis selle kohta niimoodi, et see on vahend selleks, et mitte anda oma vestlusvooru käest ära. Mul ei ole veel midagi väga täpselt teada, mida ma nüüd vastan või mida ma omalt poolt ütlen, aga ma tahan veel tingimata midagi ütelda, tahan jätkata. Ja siis ma venitan seda, et no jumala eest, et sina ei saaks sõnavaide jaamale, reporteri lõikaks vahel ja, ja siis siis tuleb see sellest. Aga ja vajadus selle järele kaob muidugi ära, kui me väga täpselt teada, mida me räägime. Ja mis sel puhul veel võiks öelda, meie rahvatarkuses on vist hästi palju niisuguseid toredaid ütlemisi. Räägi siis, kui sul on midagi öelda, mul ei tule need vanasõnade sõnastused praegu meel meelde, aga, aga neid on olemas ja, ja hinnata. Vanasti hinnati seda inimest, kes ülearu palju ei rääkinud, aga kui ütles midagi, siis oli täpselt öeldud. Veel üks tähelepanek, kogenud poliitikud enam nii ei räägi, räägivad algajad poliitikud ja kuulake või meie peaministrit, kui täpselt ta alati vastav ilma igasuguste venitustega. Jah jaa, täiesti spontaanses vabas vestluses, olgu siis kasvõi meie Eesti raadio stuudios. Me jõudsime muidugi täna rääkida üsna vähe sellest annaks rääki, mida annaks rääkida, mis on kõige selle taustal, tähendab, sa tegid meile väga kenasti selgeks, et meie aju töötab automaatselt. Aga samal ajal ta töötab sotsiaalses kontekstis, kui nii võiks öelda ühiskonnas. Ja ilmselt see mõju on väga suur, võiks öelda, et kõige suurem, millises keskkonnas me elame nii keelelises, sotsiaalses kui ka võib-olla näiteks tarekondlikus suhtlema. Jah, ma arvan, et tõmbagmegi tänasele jutule joone alla selle koha pealt, et me nüüd rääkisime niisugustest, meie isiklikus keelemasinas töötavatest automatismidest ja, ja seaduspärasuste eest. Aga järgmine kord läheme siit edasi ja räägime sellest, kuidas osa automatism üldistub üle väiksema või suurema keele keskkonnaüle väiksema või suurema keele sootsiumis ehk ühiskonna inimesed, kes omavahel tõesti kõneliselt suhtlevad ja kuidas need automatismid kujundavad teatud murderühma piirides siis ühtseid või ühiseid hääldusharjumusi. Ja kui me nüüd vaatame eesti keele ajaloolisi murdeid, siis siit leiame väga huvitava balleti niisuguseid kõige erinevamaid vokaali häälduse siia või sinnapoole kaldumisi, mis tuntavalt erinevad meie tänapäeva eesti keele hääldusest. Ma esitan sulle lõpuks provokatsioonilise küsimused. Kas murded on siis need loomulikud keeled ja ühiskeel on tehiskeel? Seda võib öelda nii küll ilma selleta, et me hakkaksime ühte teisest paremaks pidama. Kindlasti just peakski seda kogu aeg silmas pidama, et murded on sama väärtuslikumad ja ma isiklikult küll ütleks lausa väärtuslikumadki kui ühiskeel. Vist oleme natukene sinnakanti oma jutuga varem nihutanud või katsunud seda riivata. Aga kordan veel. Ühiskeel on tegelikult üks täiesti olematu asi, see on abstraktsioon, seda võib ainult lugeda raamatust. Jah, aga raamatust ka mitte sellepärast et raamatuski mängib rolli ikkagi iga kirjaniku, iga keelekastet ja oma isiklik arusaam keelest. Seal tuleb muidugi juurdega usinate keeletoimetajate käsi ja näiteks nõukogude aegsetes trükiväljaannetes on seda isegi üsna tugevalt tunda. On olemas niisugune lingvistiline või filoloogiline distsipliin, vabandust, filoloogiline distsipliin, nagu textoloogia spetsiaalselt uurib seda siis millist rolli on mingi kirjanikud keelekasutuses mänginud kirjaniku enda pruuk ja kui palju seal seda muudetud siis toimetaja vaid tsensor ei käinud, on jah jah. Ülesannetes väljaannete käsikirja võrdluses võib väga huvitavaid asju välja tulla. See on puhas filoloog ja nüüd sõna sõprussõnaga töötamine, nii nagu vanad kreeklased mõistsid aga selle, selle keele kirjakeele ja murdekeele vahekorra kohta tõepoolest mingil määral ikkagi see elus keel, mis meis kõnelemisel välja tuleb. Mida me oleme natukene võimetut isegi käigu pealt korrigeerima, kus tuleb tõesti juhuslikkusi, võib olla selliseid asju, mida me siis, kui oleme välja öelnud, tahaksime tagasi võtta, aga siis on juba võimatu. Seal on keel kõige ehtsamad vahetumal loomulikumal kujul. Aga see, mis juba paberile saab, see on natukene ütleme nii, ersats. Nii et kuulake kõik vikerraadio murdekeelseid uudiseid, siis saate seda ehtsat murdekeelt ka kuulda. Kahjuks on ta muidugi kadumas ja asendumas sotsiaalsete murretega. Nii, aga me võime väga palju teha ära, kui me õigesti asjasse suhtume ja, ja, ja selle hindava hoiaku võtame, nii et hoidkem seda vähekeskimis meie murretest veel alles. Ja me järgmisel korral siis jätkamegi jutu murrete mõjust meie keelele dialekti, tema juust jälle kuulmiseni. Aitäh, Einar Kraut, täiesti rahvusringhäälingu keelenõustaja.