No tegelikult on mul biolooge hoianud hästi pikka aega ja ülikooli ajal ma tegin selle lõpliku otsuse, et hakata taimedega sellega tegelema, et ma nagu mõtlesin, millise suuna valida ja mulle on alati meeldinud nagu hästi suurelt mõelda, et millisest teadusharust võiks olla inimestele kõige rohkem kasu kui mõelda, et toidupuuduse all minu arust kannatab maailmas miljoneid inimesi, et siis mulle kuidagi tundus, et tegeleda taimeteadusega, mis võiks parandada kunagi tootlikkust või no ma mõtlen põllukultuuride saagikust, et sellest võiks olla kasu hästi paljudele inimestele, mis teid taimede juures, kui elusorganismide juures köidab, meie tegeleme stressitaluvuse hoolimisega ja enam minu arust see on, mis on nagu, aga huvitav ja põnev erinevus on see, et taimed ei saa liikuda ja selle tõttu peavad nad olema nagu eriti nutikad toime tulla erinevate stressi tingimustes ja, ja ma arvan, et sellepärast on meil tegelikult taimedelt väga palju õppida. Taimedele põhjustab stressi eelkõige toidunappus, niiskuse, toitainete valguse nappus, mis veel? Lisaks veel soolsus näiteks külm, liigne kuumus, saasteainete kõrge kontsentratsioon õhus, nagu näiteks osoon, millega meie tegeleme, tuurime taimede osoonitundlikkust, mis osoon taimedega teeb, tekitab oksüdatiivse stressi, mis hiljem areneb. Kui teda on vähe, siis ta lihtsalt pärsib taime kasvu saagikust või tekitab lausa visuaalseid kahjustusi, et ta põhjustab suuri, kadusid iga aasta nii põllukultuuridel kui looduslikel taimedel. Te kaitsesite. Äsja oma doktoritööd Helsingi ülikooli juures, mis on selle doktoritöö põhiline sisu, mida te uurisite? Sedasama, millest me juba rääkisime, et taimede stressitaluvust ja täpsemalt siis osooni ja oma tundlikkust ja selle doktoritöö keskseks võtmeavastuseks võiks pidada seda, et me avastasime ühe geeni, mis vastutab taimede, osooni ja põuatundlikkuse eest. On saanud, et see on geen, mis võimaldab taimel raku rakutasandil kas pisut nagu avaneda või sulguda. Kas ma olen õigesti aru saanud? Ja te olete õigesti aru, et on nii palju jah, et taimede lehe pinnale epidermises on õhulõhed ja õhulõhesid ümbritseb kaks sulgrakku ja neid õhulõhesid on taimelehe pinnal tuhandeid ja neid võib võrrelda, justkui nagu inimesel on suu, et sealt läheb süsihappega kas sisse ja hapnik ja vesi tulevad välja. Ja meie olemegi tegelenud õhulõhede regulatsiooni uurimisega. Me oleme avastanud valgu, mis vastutab õhulõhede sulgumise eest. Kuidas te selle avastasite, kas te teadsite, mida otsida, või see avastus oli millegi muu uurimise juhuslik kõrvalleid? Jah, see oli täpselt, et me sugugi ei otsinud täpselt seda, mida, mida me avastasime. Me uurisime taimede osoonitundlikkust ja, ja siis selle uurimise käigus me avastasime õhulõhede. Ani on kanali Te ütlesite, et tegemist on valguga, mille abil saab seda õhutundlikkust reguleerida. Ei. Tegemist on valguga, mis vastutab õhulõhede sulgumise eest. Saan, Ani on kanal, mis asub sulg raku plasmamembraanis ja sealtkaudu lähevad siis Anjonid välja ja lõpuks osmootne potentsiaal seal rakus langeb ja ka vesi läheb välja ja see rakk justkui läheb nagu lõssi ja selle tulemusena nende Kaczulgraku koonduvad kokku ja õhulõhe sulgeb. Kas seda saab inimkäe või inimtegevust? Kus abil mõjutada, ehk ma püüan nüüd juttu sinna juhtida, et kuidas seda kõike saaks igapäevases elus kasutada, et kui on tegemist näiteks umbrohutaimedega, et siis me saame neid hävitada ilma keemilisi tõrjevahendeid kasutamata. Vaat niipidi ma ei ole nagu moel, see eeldaks seda, et me neid umbrohtusid, hakkame justkui aretama või muutma, et et ma mõtlen, et see käiks vist pigem sedapidi, et me muudame endale huvipakkuvaid kultuure, siis põuatundlikumaks osoonitundlikumaks ja nad oleksid siis nendest umbrohtudest konkurentsivõimelisemad. Et lahendus võiks nagu vist sedapidi tulla. Missugusel looduslikul organismil võiks veel samasugust geeni leiduda? No see on üleüldine kogu taimeriigis, see ei ole sugugi ainult sellel sellel umbrohul hingame tegelema. Aga ma ütlen, et noh, jah, inimesel võib seda suuga võrrelda, et kuidas te näitate tulevikku. Kus, et see avastus jõuab võib-olla kümnete aastate pärast? Igapäevaellu nojah, tõenäoliselt see võib olla küll realistlik pakkumine, et kümnete aastate pärast või noh, muidugi ega keegi ei tea, see teadus liigub vahel liigub ka väga kiiresti edasi, aga eks see lõppeesmärk on muidugi, et see jõuaks rakenduseni, et aretatakse kultuurid, mis oleksid põuale Josoonile vähem tundlikud ja peaksite nendes ebasoodsates tingimustes paremini vastu. Kuidas teie teadlased? D ja töö nüüd edasi läheb, sest ega te oma uurimistöid ja tööd laboris ei katkesta. Ei sugugi mitte ja et ma arvan, et see on alles suure töö algus praegu, et siin on, ma arvan, ents suuremat seisab veel ees ja ma loodan, et suuremad avastused ka praegu ongi plaanis jätkata sedasama teemat Helsingi ülikooli juures paralleelselt Tartu ülikooliga. Unustasin alguses küsimata, mis taim see on, kas see oli mingi konkreetne liik sort, mille peal tema katseid tegid? Jah, see on rabidoksistaliana ehk eesti keeles, mürlock on selline pisikene umbrohi mis Eestis ka kasvab, et see on taimeteadlase kõige levinum mudelorganism, et võib võrrelda näiteks hiirega inimeste uuringul. Veel alguses ütlesite, et uurime, täpsustame, palun, kes on meie ja meie on jah, et seda ma võin küll öelda, et teadus on täiesti kindlasti kohe selline kollektiivne tegevus ja et kui siin mina räägin, siis ma arvan, et ma tegelikult räägin väga-väga paljude nimel või et et see töö ei ole sugugi ainult üksi minu tehtud, et minu juhendaja, Ta on Tartu ülikoolist doktor Hannes Kollist ja Helsingi ülikoolist, ta on siis professor Jaakko kangas järvi ja see preemia, mille saamist me täna siin tähistame, see on. See on uneEskoloreaali poolt antud preemia noortele naisteadlastele, seda ma kavatsen kasutada just nimelt sellesama teadustöö jätkamiseks. Palju õnne teile preemia puhul ja palju edu edaspidiseks. Suurtena.