Tere, head klassikaraadio kuulajad. Te arvasite õigesti ära, see oli Wagneri muusika, täpsemalt Brunhilde võitlushüüdooperis, Valküürid esitajat aga ei pruugi te teada, kuid selleks, et tänane saade ongi, et tutvustada teile briti päritolu dramaatilist sopranit, Chain hiiglani. Ooperimaailmas on lauljaid, kes köidavad kohe publiku tähelepanu ja selle tähelepanu orbiiti nad tänu andele ja lavasarmiga jäävad. Teiste täht süttib ja kustub võrdselt kiiresti ja kolmandad jõuavad tippu samm-sammult tänu visadusele ja andele läbi pikkade õpipoisiaastate. Šeiningloni polegi nii lihtne kusagile paigutada, sest ei oma välimuselt ega olemuselt vastada levinud standarditele. Kui seda ka siiski püüda teha, siis võib öelda, et tema edu on tulnud vanaaegsel moel läbi raske ja pikaajalise töö mis sisaldab endas sadu heatasemelisi esinemisi. Kuni ooperimaailm pidi lõpuks tunnistama tema olemasolu ja vääriliselt hindama tema kõrget professionaalsust. Kuid ei meeldi sugugi mitte kõigile, tal on nii poolehoidjaid kui vastaseid ja seda nii publiku kui kriitikute hulgas. Poolehoidjad hindavad tema hääle suurust ja tugevust, tooni puhtust, voolavat kantileeni ja jõulist esinemismaneeri ning panevat samasse ritta endisaegsete kuulsate Wagneri lauljate flakstaadid Raubeli ja Nilsson, iga Birgit Nilsson niga ongi teda kõige rohkem võrreldud. Jens Lywaini juubelikontserdil Metropolitan operas kuulas Nelson tema esinemist tunnustavalt lava kõrvalt. Hiljem ise arvab, et taoline kõrvutamine on loomulikult meelitav ja kõditab edevust. Kuid samas jätab teda külmaks, sest talle isiklikult ei tähenda ega Annose midagi. Pealegi pole see tõsi. Inimestele lihtsalt meeldib kõrvutada kõike ja kõiki võrrelda. Äratundmisrõõm on suur, kui ühiseid jooni leitakse. Kuid kahte häält siiski samastada. Isa kui viiuldajad mängivad ühel ja samal pillil, siis kannatab see võrdluse välja. Laulja instrumendiks on tema ise ja nagu iga inimene on unikaalne ja kordumatu. Nii on eriline ja isikupärane ka iga inimese hääl. Kõige parema meelega on ta tema ise. Jeyn hiiglon, kellele vastased heidavad ette värvituid, ühetaolisi, karaktereid, kohati sirget häält, hingamise lühidust, eriti Mozarti ja Straussi puhul ning tendentsi laulda kõike pisut madalamalt. Arvamused hiiglani kohta on tõepoolest nii vastakad Kadett tekib küsimus, kas tegemist on ikka ühe ja sama lauljaga. Kui keegi on näiteks armunute Manormasse, siis samale kuulajale ei pruugi üldse meeldida tema Durandoti donna Anna. Kuid fakt, et ta kõiki kolme rolli maailma juhtivatel ooperilavadel esitab, annab tunnistust tema ande mitme külgsusest. Kõlas Berliini kõige kuulsam Maarja ka seda tiiva 1831. aastal kirjutatud ooperist Norma mis on samavõrd raske kui tuntud. See nõuab lauljalt ühelt poolt tooni pehmust ja ilu, teiselt poolt ekspressiivsust ja virtuoosse nõtkust. Kas ta tiivad hästi esitada on ülimalt raske? Juba seetõttu, et kõik seda tunnevad ja teavad. Pealegi kõlab see kohe ooperi alguses, asetades laulja samasse olukorda nagu ka tenori aidas ja Brunhilde val küürides, kes esitab oma võitlus ju kohe, kui lavale astub. Brunhilde võitlushüüd kõlas juba meie saate alguses. Hiiglon tutvustas ennast Ameerikale sellega 1992. aastal esinedes koos orkestri Kapustan, Pops. Dirigendi Jon mosseri kirjeldab seda muusikat kui kõige raskemat, kahte ja poolt minutit, mis inimhäälele kunagi loodud. Kuid hiiglani esituses kõlavad ülemised tood otsekui muuseas. Võitlushüüd on ka ainuke number, kus rünhilde partii kõlab sopranlikult. Muidu nõuab selle esitamine metsaliku Mahakust ja jõudu. Plaadil, millelt saatemuusika kõlab, on võitluse jule lisaks veel ka kaks kuulsat soprani episoodi näidanud Isolde armu. Surmutristanist jäi soldestin Brunhilde lunastusseen, jumalate hukust. Libelongide 14 tundi vältava tsükli kõrghetk läbi kogu tsükli valmistub nüüd helde ennast ette surmaks ja taasühinemiseks armsamaga. Kõlas katkend Brunhilde lunastusest ooperist jumalate hukk. Näib, nagu oleks Wagner Jeyn hiiglani saatus. Sest sel ajal, kui hiiglenooperist veel midagi teadnud, ütles ta lõpetaja, et ühel päeval laulab ta veel liinike vaagnerit. Kas nad on head, küsis ta lihtsameelselt. Nad on väga head, kinnitas õpetaja, kelleks olid lood Manchesteri kuninglikust muusikakolledžisse, kes senini olivaid tenoreid ja baritoni õpetanud. Ometi oskas ta hiigleris näha suurt potentsiaali lauljakarjääriks. Ei saa öelda, et teismeline neiu sellisest tulevikuperspektiivist vaimustusse sattuda. Pigem oli ta õnnetu, et oma kooripoisilikult kõrge ja sirge häälega popmuusikat laulda ei saa. Kuid esialgu tänu õpetaja visale tööle kujunes välja korralik keskregister. Ja juba õpingute alguses, 18 aastasena laulis ta normati asi kline kuigi ilma kõrgete nootide. Sestuadi arvates tuli kõigepealt omandada õige stiilitunnetus ilma kõrgeid noote laulmata. Voodi õpetamisstiil oli üsna vaba jutu järgi seda õpetamisel siiski ajalooliselt välja kujunenud printsiipe. Ja nii on Tšeeni hiiglane siiani tänulik oma ainsale, et ta ei ole tänu kellele ta on täna see, kes ta on. Sest hiiglan, kes pärineb väikesest töölisklassi linnast, Lincolnist lauluõpinguteks kodunt õhutust ei saanud. Tema musikaalsust märkasid naabrid, kelle soovitusel vanaema ta juba viieaastasena klaveritundi viis. Õnneks tõrget ei tekkinudki ja meeldiv oli ka kohalikus kirikukooris laulmine. Esimesse laulutundi läks ta alles seitsmeteistkümne aastasena, sest Joseph Food noorematega ei tegelenud ja hiiglane oli väga üllatunud, sest tundidepikkuse harjutamise asemel nagu klaveri õppimise puhul tavaline kestsid laulutunnid esialgu vaid veerand tundi. Ja talle omase huumoriga on hiigla on öelnud. Küllap sai temast laulja tänu suurele laiskusele ja sellele, et ta ooperist nii vähe teadis. Igatahes osutusid prohvetlikuks õpetaja sõnad, kes talle kohe õpingute alguses lauljakarjääri ennustas. Ilmselt leidis õige õpetaja Ta ja õige õpilase ja vastupidi, sest tänaseks on hiiglane see, kes ta on, laulja, kes laulab maailma ühes kuulsamas ooperiteatris Metropolitan ooperas, Wagneri oopereid. On teada, et alles pärast Wagneri surma loobuti vähehaaval tema muusika paatuslikust, deklamatiivsest, esituslaadist ja interpreteerimine lähenes Itaaljalikule. Pelgan tule Wagneri naise kosima mälestustest. Teame, et Wagner Berliini muusikat väga hindas jäinetlas ning hiiglani arvates on neis kahes heli loojas palju sarnast. Laulis Premissildajat esimest korda Chicagos olid lavatagused Sännitama drilleritest üsna üllatunud. Jaiglanil tuli selgitada, et daily saanud neid omavoliliselt, vaid nii on vaagneril ka tõepoolest kirjutatud. Pianist Simo kõrgetel nootidel ja ülipikad voogavad fraasid. Just Belkanto stiili head valdamist, bioryiglon Wagneri esitamise eelduseks ja lisab, et korraliku laulukooliga võib laulda ükskõik mida. Tema debüüt ooperiteatris toimus 1984. aastal inglise rahvusooperis pärast seda, kui ta oli selle direktorile saatnud lindi Isolde armusurmaga. 22 aastasele lauljanna le usaldati esimese daami roll Mozarti võluflöödi ja teenijanna roll Rossini Sevilla habemeajas. Taastat laulis hiljem kõrvalusi kui Leonora ja Santutsa välja arvata. Tõeline läbimurre toimus 1990. aastal donna Annana Mozarti Don Joannis. Šoti ooperis. Mitte vähem edukad ei olnud tematosca ja Norma praegu 38 aastane hiiglon evastaste reotüüpidele ooperitiivast. Ta kuulub sellisesse laulja tüüpi nagu näiteks Monserracabajee kes häälega väljendab kõike seda, mis helilooja mõelnud on ja mis kangelanna ka toimub. Suurt liikuvust ei võimalda eelkõige tema üle keskmise kehakaal, mis on vahel ka rollipakkumistel takistuseks saanud, sest sajakilost sus annat on tõepoolest raske tõsiselt võtta. Lauljana ise sellest probleemi pole teinud, pigem vastupidi ta ütleb selle olevat lavastajate, mitte teema probleem. Tööpuudus talle samas karta ei ole, seda näitab tihe esinemisgraafik ning ka selles osas on tema suhtumine eelkõige realistlik. Laulmine ei ole tema jaoks kõrge kutsumuse järgimine, tõsine tööamet ja elukutse nagu iga teinegi, mida tuleb teha võimalikult hästi. Selle aasta aprillis ja mais laulis ta Metropolitan Opera skalküürides siig Fridis, jumalate hukkus. Ees on veel terve Niibellungide sõrmuse ettekanne Siietlis. Ma armastan vaagnerit, ütleb hiiglane, sest tema naiskangelased on kõik väga tugevad karakterid. Nad naiselikud ja intelligentsed üheaegselt. Mitte lihtsalt tundelised kannatavad õiekesed, keda on lihtne murda. Wagneri sõrmuses areneb igas ooperis, ta osaleb tegevuses ka siis, kui ta otseselt midagi tegema ei pea. Jäilian lisab kõike kuulata, laval on sama raske kui ise laulda. Peale Wagneri ooperit hiiglani repertuaaris Norma, Donna, Anna Durandot, Chokonda ja me tea lisaks ooperiosadele veel ka suurvormid, Mahleri Kaheksas sümfoonia, Verdi reekviem, teni, Sõjareekviem hiiglam peab väga oluliseks repertuaari, pidevat uuendamist ja täiendamist. Eriti suur huvi on tal koloratuursete partiide vastu, kuna tehnika vajab pidevat lihvi ja Wagneri laulmine nõuab pidevat kõrgvormi. Seetõttu pole kooslus Berliini ja Wagner sugugi juhuslik. Wagner kirjutas dramaatilist muusikat, mida peab laulma kaunilt ja Berliini, kirjutas kaunist muusikat, mis peab kõlama dramaatiliselt. Seetõttu on ka tema esikplaadil just selline valik nagu muide ka marja Kallase 60 aastat tagasi välja antud heliplaadil, millel ta laulab kõrvuti Isolde armusurma ja aariad liinipuritaanidest. Laulis džainigleni suur iidol Marja Kallas, kelle salvestusi ta ennast unustamiseni ikka uuesti ja uuesti kuulab. Kuid mitte selleks, et Kallast matkida, vaid selleks, et ise paremini laulda. Sest Kallase ürgne talent kõike sügavalt läbi elada ja seda ka oma hääles kõlada lasta, mõjub igale tundlikule, natuurile, lummavalt ja ka inspireerivalt mitte peljata, väljendada laval oma läbielamisi ja emotsioone onu ooperis üks olulisemaid nõudmisi. Kui seda veenvalt teha, siis juhtub see, mis juhtuma peab. Publikust käib läbi hingevärin ja vallandub Katarsislik lõbu õhe ning mis seal salata, nii mõnigi vabaneb tobedatest argimuredest ja saab ehk pisut paremakski. Või milleks muuks siis ooperikunsti tarvis on. Muidugi ei suuda täiuslikku tulemust saavutada iga laulja ja igal etendusel, kuid Yen hiiglon kuulub nende lauljate hulka ka, kes enesele seatud lati alt kunagi läbi ei jookse vaid selle talle omase enesekindlusega ületab. Kõlas lõbus stseen Berliini piraatidest, mille Tšeeni hiiglane esitas koos kuningliku ooperi Covencaaden orkestriga Elduri juhatusel milles peategelane Immogiene, kelle abikaasa on äsja tapetud, elas läbi lootusetuse, meeleheite, aitäh ja mõistusekaotuse. Tunneteskaala on lai ja läbielamised tugevad nii Berliini kui Wagneri ooperites. Seega pole nende esitamine ühel ja samal helikandjal hiiglani juhuslik valik. Nii nagu ta tunneb end kodus olevat pigem Ameerikas, mitte sünnimaal Inglismaal. Niisama koduse leiab ta enese jaoks olevat Berliini ja Wagneri, aga ka Mozarti ja Straussi muusika. Märtsikuus andis Sony Classical välja tema seni viimase albumi, millel kõlavad Richard Wagneri veesendoki laulud, Alban Bergi seitsee varast laulu ja Richard Straussi neli viimast lauluhiiglane esitab neid koos Londoni sümfooniaorkestriga Donald ranniklasi juhatusele. Kõlas Wagneri hingel Matilde veesendoki sõnadele mõtet tsüklit salvestada tekkis dirigendile pärast seda, kui ta kuulis hiiglenit San Franciscos Wagneri Detroloogias Niibelungide sõrmus. Ta leidis, et just see lauljanna on sobivaim Wagneri, Straussi ja Bergi meisterliku helipanoraami teisiti ja kes ei pea oma mitte ainult tugevat häält, vaid tunnetama vokaali ühe osana üldises helikangas. Yellen valitseb oma häält suurepäraselt ja kasutab seda täpselt nii, nagu dirigent soovib. Olles kord esiplaanil, kord andes võimaluse prevaleerida soolopillidel või pillirühmadel Donald rannikul ei sõnul on hiiglasuur Wagneri laulja igas mõttes. Ja vaatamata oma kasvavale kuulsusele on ta hea huumorimeelega inimene, kelle pea on küll püsti, kuid mitte pilvedes ning kelle jalad püsivad kindlalt maas. See oli esimene laul kevad Richard Straussi neljast viimasest laulust Herman Hesse sõnadele mille Tšeeni hiiglane esitas koos Londoni sümfooniaorkestriga Donald Traanikale juhatusel. Koostöö seob teda veel, kas aiman Ratli Danielle Klaus tädi Bernard Haitingi, Ricardo muuti Chanslywaini ja veel teistegi kuulsate dirigentidega? Hiiglane on praegu ainus laulja, kes esitanud, kogun Niibelongide sõrmust pidevalt, seda nii Metropolitan Is Viini riigiooperis, las skaalas Chicago lüürilises ooperis ja sama seisab ees kassijatlis. New York Times kirjutab. Hiiglane on laulja, kellele on suunatud kõigi pilgud ja seda mitte ilma põhjuseta. Harva saab laval korraga näha ja kuulda nii palju muusikalist intelligentsi ja jõudu. Tema tugevaim külg on ta hääl, selle kompromissitu rikkus ja ilu, mis ei jäta kedagi ükskõikseks. Ja veel nagu uhke emalaev seilab hiiglane ohtlikes vetes noppides endale rolle, mis talle kõige rohkem sobivad. Need on eelkõige siivutu druiidi deprestrina Norma, Wagneri sõjaneiu ja universumi päästja Brunhilde kosmilises ekstaasis Tristani vastu vaevleb Isolde ja vägistamisi kättemaksuhimuline ohver donna Anna. Kõik need osad on kirjutatud nõudlikule instrumendile, nagu hiiglanil ka tegelikult on. Ta ei karju, vaid laulab. Ta hääl on värvikas ja samas täpne nagu laserkiir. Kes teda kord kuulnud on, sellele jätata unustamatu mulje. Euroopas on lähiajal Tšeeni hiiglani võimalik kuulda Salzburgi ja Edinburgh festivalidel kus esitab Schönbergi kurje laulud koos Claudio Abado ka ja ooperi Oberon ettekandes Frankfurdis ja Salzburgi festivalil. Tänast saadet briti sopran hiiglanist, mille koostas Tiina kuningas jääb lõpetama Isolde armusurm Wagneri ooperist Tristan ja Isolde.