Tere, lugupeetud kuulajad. Tänane saade räägib ühest meie kuulsamast trombooni solistist, kelle muusikukarjäär on olnud sedavõrd särav, et kõrvaltvaatajal on seda nähes raske külmaks jääda. Ei ole vist maailmas tromboonimängijat, kes ei teaks seda nime. Tema ettevõtmised kõlavad hulljulgelt, kuid teostus veenab meid kõige selle võimalikkusesse. Selles suurmehe nimi on Christian Linberg. Oma T-särgile võiks lint märg julgelt suure number ühe trükkida. Selleks on ta piisavalt palju asju esimesena teinud. Ta on esimene tromboonisolist maailmas, kes ainult solistina tegutseb. Ta on hakanud proovima, kätkeb dirigendi ja heliloojana. Ta ise ütleb, et need on tema kaks hobi. Kuid ka nendel aladel on ta edukas. Christian Linberg on oma kuueteistaastase trombooni solisti tegevuse jooksul olnud mitte vähem kui 65 tromboonikontserdi esmaettekandja ja veel kaks korda suurema arvu väiksemate palade esmaesitaja. Sellele lisaks on ta teinud arranžeeringuid, transkriptsiooni ja orkestratsioone rohkem kui 100-le trombooniloole ja on komponeerinud oma esimese kontserdi nimega ara pen. Trumboonile ja keelpilliorkestrile, mis on saanud kiitvaid hinnanguid kõikjal maailmas. Niisugust erakordset mõju oma instrumendi repertuaarile võib võrrelda võib-olla vaid paganiini jalistiga jätkaksimegi Christian Lindberghi oma loodud muusikaga, milleks on variatsioon gregooriuse laulule number kolm. Christian Linberg alustas trombooni mängimist seitsmeteistkümne aastaselt, mis on instrumentalisti veel enam solisti jaoks tavatult hilja. Enne seda oli ta õppinud trummi, klaverit ja trompetit, kuid just tromboon oli pill, mis meeldis talle esimesest hetkest alates. Juba kahe aasta pärast sai 19 aastasest Christian Linbergist Stockholmi kuningliku ooperi esimene tromboon. Trombooni on ta õppinud Stockholmis, Londonis ja Los Angeleses. Stockholmis oli tal üheaegselt neli õpetajat, samuti Londonis ja Los Angeleses. Kuna see on üsna ebaharilik, ei suhtutud temasse alati hästi. Linberg aga soovis saada võimalikult mitmekülgselt ja laiahaardelise trombooniõpetust ning üritas kõikidelt õpetajatelt võtta parima õpingut. Rajal võitis ta mitmeid rahvusvahelisi konkursse ja leides, et talle sobib hästi solistikarjäär, lahkus ta Stockholmi kuningliku ooperit teatri esimese tromboonikohalt ning alustas esimesena praegusaegsetest tromboonimängijatest sõltumatu solistina. Nüüd pakukski teile kuulata loo tema debüütalbumilt. Nagu te kõik kindlasti juba ära tundsite, oli tegu Vitooriumontid šarlastiga. Lugu on originaalis kirjutatud viiulile ja orkestrile ning pärineb nagu juba mainitud Christian Lindberghi esimeselt albumilt. Selle albumiga tahtis Linberg lühidalt tutvustada tänapäeval publikule trombooni tehnilisi võimalusi. Ta esitab sellel plaadil lisaks juba saate alguses kuuldud Rimski korsakovi kimalase lennule ooperis Tsaar Saltaan ja äsja Kulluciardassile veel niisuguseid tehniliselt nõudlikke teoseid nagu Artur priori variatsioonid bluubels of Scotland Frank Martini ballaad ja lutsianopeeriassekvents number viis soolo tromboonile. Praeguseks on Christian Linberg välja andnud muljetavaldavalt hulga plaate. Alates tema debüütalbumist virtuoos, tromboon, mis on välja antud 1983 On ta lindistanud 54 sooloplaati selliste kuulsate plaadifirmadega nagu piss deka, Deutsche grammofon EMI ja nii edasi ja nii edasi. Nüüdseks on plaatide arv kindlasti juba kasvanud. Trombooni tehnilised võimalused on Linberg sisuliselt ammendanud, salvestades tehniliselt nii ülinõudliku viiuliteose, nagu seda on Antonio Vivaldi aastaaegadest. Talv seda järgmiseks kuulaksimegi. Kuuldud lugu esitati Alt trombooniga. Siinkohal peaks kindlasti mainima, et Christian Linberg on lisaks oma erakordsetele muusiku omadustele teinud ka väga suure töö trombooni kui instrumendi arendamisel. 1990.-le aastal alustas Linberg läbirääkimisi konni firmaga, veenmaks neid taastootma tema meelest parimat Al tromboonimudelit con 36 H. Kuigi firma oli väga suures mures müüginumbrite pärast, algselt selle mudeli tootmine just seepärast lõpetati, suutis Linberg neid siiski ümber veenda. Clinton disainis sellele instrumendiga huuliku mudelinimega Kristian Linberg 15 C-l. Ja lisas samas ka kvart ventiili, mis võimaldab suuremat mängu mugavust ja ulatust. Firma kartusest hoolimata. Ta oli tulemuseks suur müügiedu. Juba esimese kvartaliga müüdi ära sama palju pille, kui oli plaanitud müüa kahe esimese aasta jooksul. Kvartaliiili lisamine leidis aga nii head vastukaja, et konni firma otsustas selle lisada kõikidele edaspidi toodetavatele 36 H mudelitele. Alates 90.-st aastast on Christian Linberg kõikama Al trombooni lood salvestanud just selle mudeli instrumendiga. Jutu vahele kuulaks šandmisel difay tsüklist kaks tantsu esimese, mis kannab pealkirja pühatants. Linberg on selle loo kohta teravmeelselt öelnud. Selle loo mängimine võrdub tromboonimängija jaoks raskekaalu poksimatšiga kus kohe alguses saab mängija vastaselt lõuahaagi teise oktaavi Fanoodi näol. Ja hoolimata valutavast huulest peab hambad ristis raundi lõpuni vastu pidama. Niinimetatud teine raund ehk trombooni teine sisseastumine on raske, kuid lõpeb viigiga. Kolmas raund ehk kadents on mängija jaoks füüsiliselt väga raskelt kulgev. Ta saab vastaselt löögi löögi järel ja raundi lõpuks on mängija huul kõrgest ja paljust mängust veidi paistes. Esimese osa lõpus on nii-öelda võitlus elu eest. Hoolimata sellisest vägivaldsest karakteeringust on lugu ülikaunis ja vaid solist üksi teab, missugune võitlus teda laval ootab. Teos on mängitud tenor trombooniga, mille arendamisel Christian Linberg on samuti väga edukas olnud. Sellest aga veidi hiljem. Lisaks tehnilistele täiendustele instrumentide juures vääriks kindlasti eraldi tähelepanemist seik et Christian Lindneri on disaininud ka terve seeria huulikuid pidades silmas erinevaid mängijaid ja nende vajadusi. Seda on ta teinud samuti koos oma äia pillimeister Darrodiga. Rohkem kui 50-st erinevast arrodi valmistatud ja Lindberi läbi proovitud huulikust praeguses Christian Lindberghi nimelises mudelivalikus kuus erinevat huulikut, millest neli on mõeldud tenor trombooni ja kaks Al trombooni mängimiseks nende valmistamisel erilist tähelepanu pööratud võimalikult mugavale, huuliku vahetusele alt ja tenor trombooni vahel. See tähendab seda, et paralleelselt on võimalik minimaalse tunnetus vahega mängida mõlemat pilli. Ja vahepalaks mängiks humoorika loo meistri enda sulest, mis kannab pealkirja loss, bandiit Os. Nagu juba mainitud, on lint per lisaks Alt trombooni täiustamisega tegelenud ka tenor trombooni tehnilise arendamisega. 1994. aastal hakkas ta koos oma äia väga hea pillimeistri Peelatarrodiga juurutama uutmoodi kvart. Ventiilisüsteemi põhilisteks eesmärkideks seati võimalikult vaikne mehhaanika. Et vajutamisel ei tekiks siiamaani enamike instrumentide juures tekkivat klõpsu. Võimalikult kiire lülitus kiirus ja võimalikult samalaadne puhumistunne võrdes ilma ventiilide puhumisega. Ja tulemuseks oli rootorsüsteem 2000 sell mida iseloomustaks siinkohal vast kõige paremini maailma juhtivate trumbonistide kommentaarid. Näiteks Barcelona sümfooniaorkestris soolo trommunist, Ricardo ka Zero on öelnud. Minu arvates on sellel instrumendid palju häid omadusi millest eraldi mainiksin. Esiteks väga hea kõla, eriti keskmises ja ülemises registris. Teiseks väga hea ülemhelide häälestamine. Kolmandaks instrument aitab säilitada kaunist kõlaga ülikava nüansi juures. Neljandaks artikuleerimine kiiretel käikude ajal lihtsam kui teist tüüpi pillidel. Viiendaks instrument istub hästi kätte. Ta on väga hästi balansseeritud ning Tim Tauling haage orkestri soolo trummunist on lisanud minu argumendid, entusiasm pole pärast mitmendast mängimist sugugi kahanenud. Pill on nii ja et lihtsalt inspireeri musitseerima ja aitab oma omadustega sellele ka igati kaasa. Eraldi tooksin välja kvart ventiiliregistris mängimise, kerguse ja vabaduse, mida teiste pillide juures ei ole. Keskmine ja madal register kõlab väga hästi. Laseme nüüd kõlada sellelgi mainitud instrumendi liika Christian Lindberghi esituses kuulaksimegi trombooni muusikaelus väga tähtsat teost ja selleks on Frank Martini ballaad. Kuuldud teos Frank Martini ballaad väärib eraldi esiletõstmist, olles trombooni muusikatoojaks tänapäeva varasemalt 20. sajandi teosed on oma helikeelelt enamasti tagasi, vaatavad kas romantiliselt või lihtsalt minevikuhõngulised. See võis olla osalt seepärast, et kaasaegne muusika oli keeruline ja sellisest väljendusest, mida kasutasid Berg, Stravinski, Schönbergi ja teised lähedasel inimesel sageli raske helikeele taga peituvat head ideed märgata. Selle Teed rajava teose saamislugu on aga omapärane juust oma juhuslikkuse tõttu. Nimelt kirjutas Martaansele teose tellimustööna 1940. aastal Genfi konkursile, kus aastal tromboon esimest korda eraldi instrumendina esines. Teos valmis trumbolist toomas Morley abiga. Algselt oli lugu kirjutatud trombooni leia klaverile aga Mart seal orkestreerinud selle pea kohe pärast valmimist. Teos inspireeris selleaegseid orkestri tromboonimängijaid ning ajendas neid paljusid kaasaegseid heliloojaid veenma veelgi trombooni kirjutama. Christian Linberg solistina on andnud väga suure panuse kaasaegsesse muusikasse. Tema esitatud uudisteoste ettekanded on olnud nõnda veenvad, et on purustanud kõikjal konservatiivse skeptitsismi. Seda tõestavad kiitvad hinnangud ja arvustused kõikjal, kus ta esineb. Samas on ta veenev ka barokkmuusika esitamises, milleks ta sageli kasutab originaalinstrumente. Oma erakordse mäluga. 65-st esmaettekandest on ta 59 esitanud peast ja draamatalendiga on ta võimeline andma niinimetatud ühe mehe show sid mis sageli sisaldavad endas palju teatraalseid elemente. Mõnikord on ta laval isegi kostüümis. Üheks näiteks sellisest niinimetatud ühemehekavast oleks täna laevamuusika loojalutšanopeerija teos sekvenza viis soolo trombooniga. Kuuldud lugu on tellitud avangard trumbonisti Stewart Temsteri poolt ja pühendatud legendaarse klouni roki mälestuseks. Kui rocki edu sai alguse muusikalisest sketšist koos teise klouni Antonetiga kus ta kasutas ülisuurt viiulikasti, kus sees olid tibatilluke viiul. Nooruses elas Crocki naabruses ning teda inspireeris klouni mitmekülgne loomus. Oma etendusel rääkis kui rock väga vähe, kasutades ainult moonutatud väljendeid, milledest üks inglisekeelne küsimus way Ongibeerija teose peamotiiviks. Sissejuhatuses imiteerib solist erinevaid häälitsusi Blunger sordiini abil mis kulmineerub hüüdega way ehk miks eesti keeles. Teos nõuab esitajalt peale klounikostüümi ka paljude kaasaegsete väljendusvahendite ja tehnikate valdamist nagu näiteks samaaegne laulmine ja pillimängimine ning sissehingamine laulmise ajal. Selliseid teoseid on Christian Lindneri repertuaaris palju ning nende esitamises on ta meistrite meister. Järgmine väike muusik, tallile maiuspala ongi jällegi meistri enda nägemust tuntud meloodias. Mu mütsil on kolmnurka. Vaadates seda suurt saavutuste hulka tekib tahes tahtmata küsimus, et kuidas ta seda kõike jõuab. Intervjuus muusikalehele, vastab meister. Tavaliselt harjutan ma kolm tundi päevas. Paljud küsivad, et kas sellest piisab. Arvan, et kui intensiivselt töötada, on sellest küllalt. Kuna alati on vaja mõelda, mida teed, et harjutamisest oleks võimalikult palju kasu. Võiksin ka rohkem harjutada, kuid vaim väsib ära ja enam ei ole nii head tulemust. Meister puhkab tavaliselt suvel poolteist kuud ja talvel poolteist nädalat. Oma sõnul ta siis pilli üldse kätte ei võta. Samas intervjuus ütleb Linberg. Nooremana ei julgenud ma pikki pause teha, kartes vormi kaotada. Kuid mida vanemaks saan, seda rohkem tunnen, et vajan puhkust. Christian Linberg saab aastas neli korda nii palju pakkumisi, kui ta jõuab vastu võtta ja aastas on tal sealjuures 300 kontserti. Kõige erinevamaid maailma paigus. Repertuaaripuuduse üle kurta ei saa. Post toob talle iga päev mitmeid tema jaoks kirjutatud lugusid otse koju kätte. Konsulteerimisest üle jääval ajal. Meister kas lindistab või tegeleb pillide disainimisega. Loodame, et saite väikese ülevaate suure meistri tegemistest. Saate koostasid marti nõu ja Ivargi saadet jääb lõpetama Jansons trami lugu song Ta plaadilt Songs Forsamset.