Algab saade Tantsu kuu aprill, milles tantsust, tantsu tähendusest, nüüdistantsust ja rahvusvahelisest tantsupäevast räägib teine tants, produtsent Priit raud. Kevad on käes ja teatrikuu märts on oma koha andnud tantsukuu aprillile. Tuleb välja, et tantsukuu aprill on oma sellise erilise tantsu tähenduse saanud rahvusvahelise tantsupäeva järgi. Priit raud Öelge palun, mida see tantsupäev endast kujutab, millal ja mille järgi see üldse loodi ja alguse sai? Rahvusvaheline tantsupäev on kõigepealt 29. aprillil ja on maailmas juba alates 1982.-st aastast, nii et selles mõttes, et mitte väga kaua ja selle kuulutas välja Unesco alla kuuluva rahvusvahelise teatriinstituudi tantsukomitee, kellel oleks ainuõigus seda välja kuulutada, seda peetakse iga aasta ja, ja kuupäev on valitud ühe, ütleme siis balletinovaatori Shan soods vääri sünnikuupäeva järgi. Ta sündis 29. aprillil 1727 sellest ajast peale seda siis tähistatakse loomulikult igalpool erinevat moodi ja seda tähistatakse ka Eestis. Mäletan, et, et isegi sai, kunagi vist oligi kuskil seitse-kaheksa aastat tagasi korraldatud tantsupäeva puhul tantsufilmide näitamine Tallinna kinomajas. Ma tean, et see oli üks esimesi kordi kindlasti. Ja nüüd ma tean, toimuvad niukesed, rahvusvahelise tantsupäeva üritused juba mitu aastat. Peaasjalikult Tallinnast väljas. Et juba kolm aastat tehakse üsna suurejoonelist niisugust rahvast tantsupäeva Viljandis. Ja, ja oma üritused on Pärnus. Ja on kuulda siit-sealt, et mujalgi hakatakse tegema. Loomulikult on ka Tallinnas midagi väikest alati teoksil, aga noh, ütleme niisugust üldrahvaliku tähtpäeva muidugi sellest saanud ei ole, et see on, see on jäänud kuidas öelda grupisiseseks ürituseks tantsu inimeste ürituseks. Jah, aga noh, võib-olla on sedagi vaja. Ja miks mitte, aga nii, et ei oska öelda, mis siis 29. aprillil konkreetselt siin Tallinnas sel puhul tehakse? Ei Tallinnas ei oska öelda, ei oska isegi öelda, et Viljandis ikkagi toimub seal noore tantsu festival umbes sellel ajal ja siis 29. aprillil toimub seal pidu ja nii edasi. Ma arvan, et üsna mitmed just eriti, ütleme siis nüüdistantsu ja moderntantsuga tegelevad inimesed ja üliõpilased kogunevad sinna. Ma ei tea, kas enam tehaksegi. Vanasti oli traditsioon Estonia teatri balletile, et nemad tegid nagu niukse oma peo talveaias. Nojah, tavainimese peas, kui öeldakse sõna tants, siis kohe tuleb meelde väikeste luikede tants balletist Luikede järv või siis mõni rahvatants või seltskonnatants. Tegelikult see maastik ju nii kitsas ei ole. Millised tantsuliigid praegu Eestis professionaalsel tasemel üldse kõrvuti eksisteerivad? See järgnev seletus võib tunduda niukse väga tehnilise ja, ja segaseks, aga vähemalt nii-öelda maailmas nagu paika loksunud ja nii teda üle kogu maailma aktsepteeritakse. Et alustaks kõigepealt sellest, et rahvatants ja seltskonnatants ja võistlustants ei kuulu tantsukunstivaldkondade hulka, sellepärast et võistlustantsusport. Et kui te tahate näiteks võistlustantsuuudiseid kuulata, siis te peate vaatama Aktuaalse kaamerajärgseid spordiuudiseid. Ja see on nii igal pool. Nii, ja nüüd ülejäänud läheb siis selle alla, mida nimetatakse tantsukunstiks. Eelkõige tuleb meelde loomulikult väikeste luikede tants ehk siis ballett kõige tavalisemas klassikalises vormis, mis on juba sajandeid vana ja mis põhimõtteliselt täidab tihtilugu muuseumi rolli selles mõttes, et noh, tuuakse üks, seitsmeteistkümnendast sajandist pärit asi selle mõttelaadiga, mis oli seitsmeteistkümnendal sajandil tuuakse ja näidatakse nüüd ette teda natuke kohendada ja nii edasi ja nii edasi. Kõik, mis on loodud nagu kaasajal seda üldjuhul nimetatakse niukseks, nagu modern, balletiks või neoklassikaliseks balletiks. Ja see on nüüd juba kes suur ja tähtis ala, kuhu kuuluvad kõik, kui ütleme praegu maailmakuulsad koreograafid, selles võib sellesse kategooriasse lükata morism saar, Matzek, Mai Murdmaa, kõik need, kes praegu hetkel loovad, loovad suurtes riiklikes teatrites suurtele truppidele truppidele, mis on põhiliselt klassikalise balletipõhjaga. Ja see on juba originaallooming, selles mõttes originaallooming. Et üldjuhul on väga harvad juhud, kui, siis nagu juba kuskil teatris valminud teos kantakse näiteks üle teise, teise teatrisse teisele trupile. Üldjuhul tehakse lihtsalt uus teos, on palju lihtsam tehase uus lugu, kui et seesama lugu üle kanda. Nii et nimetame seda siis neoklassikaliseks balletiks või või modern paletiks kuskil kahekümnendatel aastatel 20-l sajandil hakkas Ameerikas peale moderntants, mis päris alguses omas väga kindlat eesmärki ja eesmärk oli olla totaalselt vastu klassikalisele balletile. See oli nagu niisugune väga kindel eesmärk, hiljem ta muidugi saanud ka teisi nagu mõtteid enda sisse. Ja siis nüüd, olles vastu sellele klassikalisele balletile, tihtilugu hakati otsima mingit uut liikumistada, hakati lähenema väga palju rahvatantsule ja hakati sealt rahvatantsust võtma üle mingisuguseid huvitavaid jooniseid, liigutusi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, moderntants seal omaette stiil, sel modell tasa sees loomulikult on igasugused stiilid, aga, aga see on väga konkreetne stiil selles mõttes, et moderntantsu saab õppida, saad minna kooli ja õppida moderntantsukeemiaga, saab klassikalist balletti õppida. Kes need esimesed moderntantsu pioneerid seal Ameerikas? Siis on teada-tuntud kõik asja torid Ancan Marta, krähem, Teed sool. Neid on üsna palju. Need on ühesõnaga need inimesed, mehed ja naised, kes need varvaskingad nurka viskasid, hakkasid hoopis teistmoodi ennast läbi kehaplastika väljendama. Minule ei tule küll praegu sellest päris varasest ajast meelde küll ühtegi heliloojad taga. Üks esimesi oli ilmselt ka Stravinski, kui teadlane temaga nagu koostööd hakkas tegema ja kes hakkas oma oma väga erilisi ja huvitavaid tantsuetendusi tantsumuusikat kirjutama. Seda võib juba seostada sellega, mis siin Euroopas toimus. See levis ikkagi kõvasti ka Euroopasse ja noh, kui me natukene eesti tantsuajalugu siis Ella Ilback oli, eks ole, üks 30.-te neljakümnendatel ja isegi vist hiljem, kes Koopas oli ikka tugev tegija, siis nimetati Euroopas seda juba nagu vabatants. Ehk siis vabas tantsus, mis sai alguse nagu asja toored Ancani tulekust Euroopasse ja, ja siis hakkas see asi arenema ja see vabatants oli. Me ütleme esimese Eesti iseseisvumise ajal ikkagi Eestis ka üsna tuntud asi ja Tallinnas oli, ma ei mäleta, kas oli ikka vist üle kuue stuudio, kus kohas sellega täiesti tõsiselt tegeldi loomulikult kõige suurem mõju nagu, nagu kõigel sellel ajal oli ikkagi Saksamaalt ja sealt siis ka see vabatants ja rohkem niuke nagu tantsuteatri moodi ette. Näitus sellest tantsukunstist ja tol ajal oli väga tavaline see, et needsamad need vabatantsutegijad, nihukese tantsuteatritegijad töötasid ka suurtes riiklikes truppides, tegid oma töid, seal oli niisugune hetk, kus see niisugune klassikaline ballett ei olnud kõige populaarsuse nagu tipul ja palju lihtsam oli või noh, nagu kergem oli teha neid asju ja rahvas rahvas tuli neid vaatamas ja see oli siis ütleme, kuidas siin Eestisse algas ja mis kõik pärast seda katkes. On selge, et 20. sajandi alguses, kuni ütleme isegi päris seal lõpukümnendateni oli igasuguse tantsu välja arvatud, ütleme, klassikaline tants, igasuguse kaasaegse tantsukeskus Ameerikas ja vot kuskil kaheksakümnendatel isegi seitsmekümnendatel kandus. Noh, erandid olid alati, aga kandlus niukene, üldine trend, kandes selle poole, et keskuseks hakkasid saama Euroopa ja sellega seoses tekkis üks uus ja nüüd praegusel hetkel väga tipus olev tantsustiilide võime nimetada siis eesti keeles nüüdistantsuks inglise keeles on ta Kondhemproidands ja see on nüüd niisugune stiil, mida näiteks kooli õppima minna ei saa, sest see on iga koreograafi puhul totaalselt isiklik väljendusvahendite vorm, see võib-olla üldse mitte seotud ühegi tantsuliigutusega, see võib olla seotud ainult meie igapäevaste liigutustega, see võib olla seotud teksti ja visuaalse nägemusega, sellel ei ole üldse mingisugust tähtsust ja see ei ole enam nii väga tantsu inter. Kui ütleme, Euroopa on alati olnud tugev keskus, tantsuteatri jaoks piinapaus ja niuksed väga tugevad. Ütleme siis tantsuteatri just tegelased Saksa tugev tantsida, et siis nüüd nüüdistants on nagu eraldunud nendest kõikidest saanud täiesti omaette niukseks nagu ütleme siis kunstiliigiks ja jällegi väga isiklikuks kunstiliigiks, totaalselt isiklikus kunstiliigiks ja ütleme, see on praegu no vähemalt küll Euroopa tingimustes kahtlematult kõige põnevam niukene kunstiala, mida jälgivad mitte ainult tantsuspetsialistid, kõikide alade spetsialistid, kes töötavad koos enamjaolt heliloojatega. Ma toon ühe näite, et nüüdistantsul juhtub tihti niimoodi, koreograaf teeb oma töö valmis, teadmata mitte midagi, mis teeb helilooja, helilooja teeb oma töö valmis, lihtsalt pannakse kokku, ongi etendus valmis natukene seaditakse vahepeal mõnes mõttes ja jällegi süžeed ei ole siis ei ole selles mõttes, et nagu nagu paljudes muusikateostes ei ole see see, et võid on lihtsalt mingi meeleolu. Nii on selles tantsus ka, et ta loob mingi meeleolu, mingi kujutluspildi ja iga vaataja kuulaja mõtleb ise oma loo sinna juurde. Muidugi, nad suhtlevad omavahel päris totaalselt, et üks teeb aeglast lugu ja teine tahab kiiret luua. Aga väga tihti see niimoodi toimib. Et nad lihtsalt pannaksegi, kui vaadatakse, mis huvitavat saab, eks ole, ja siis natuke mängitakse sellel alal. No tegemist on äärmiselt individualistlik kuja subjektiivse nähtusega ja siit võiks võiks kohe otsida ja leida paralleele üleüldse nüüdiskunstiga. Ilmselt seis on tantsumaailmas täpselt samasugune, moodustab ühe terviku tegelikult sellega ainult väljendusvahendid on teistsugused. Ja see, et ta on osa nagu teistes kunstiliikides praegu toimub just nimelt niukseid koostööasju, koreograafide, muusikute, koreograafide, moeloojate, koreograafide kunstnikke ja nii edasi videokunstnike filmiinimeste kõigi nendega, tihtilugu tehakse see kõik see nagu kokku ja kui sa etendusele lähed, ega sa tegelikult aru ei saa, mis etendusse on? See on lihtsalt etendusse lihtsalt nagu vaatemäng spektaakel. Show ei, seashow ei ole meelelahutuslik, kindlasti mitte selles mõttes meelelahutuslik, et et nalja küll saada, aga, aga siis seal naeru taga on pisarad, võib-olla et see ei ole nagu see, mida tehakse laid klaamides või suurtel lavadel, estraadilavadel või nii edasi. See ei ole massikultuur kohe kindlasti mitte. Ja ta ei pretendeeri Ki, nii nagu moderntants Ameerikas ei pretendeerinud olema massikultuur siis kui nüüdistants praegu Euroopas üldse maailmas ei pretendeeri, olema massikultuur, ta pretendeeribki olema, see, et sa istud tantsile nii lähedal, et sa tunned higilõhna või siis ei tunne higilõhna, see on nagu, eks ole, individuaalne, nii nagu olen ma kuulnud ja lehest lugenud nimetusi nüüdismuusikale, et nagu nüüdismuusika võrdub kolemuusika, vot täpselt samamoodi võib võib-olla sellest selle tantsupeo kohta öelda, et seal ei ole ilusaid meloodilisi käike, nii nagu. Ja tantsu samamoodi seal ei ole nagu ilusaid ajaloolisi või niukseid romantilisi, liiguta seda ei ole romantiline. Miks, miks ta ei ole remontiline. Ma ei ole nõus sellega, et nüüdismuusika ei ole ilus. Ei, ei, mina ka ei ole, et mina ka ei ole, aga ma räägin, lihtsalt räägin, et mina ka ei ole nõus, nii nagu mulle meeldib ka nüüdistalt meeldib mulle ta nüüdismuusikat, aga ma lihtsalt räägin, et seda on niimoodi võimalik aru saada. Ja mina arvan, et, et oleks väga halb minu emale näiteks püüda selgeks teha, et nüüdismuusika hea muusika, kui tema kuuleb ja arvab, et see ei ole hea ka siis on täiesti mõttetud olla teda seda ju selgeks teha, miks? Sellepärast et temal on oma muusika ja, ja minule võib-olla see näiteks ei meeldi. Tantsuinimesed on küll võtnud ja su üle maailma, et nagu hästi rahulikult tehakse, see on ikkagi kunstiliik, nagu ka kunstnik loob maali tihtilugu enda jaoks mitte. Publik on tähtis, loomulikult on tähtis, et see kuskile näitusele saab, aga see on ikkagi enda välja elamine. See, see eelkõige. Tähendab, see on nagu noh, omaeneseväljendus see selle taga ei ole sellist maailma parandamise või inimese paremaks tegemise või mõjutamise tahet ja soovi. Ei on mõnikord loomulikult, kui see koreograaf tunneb, eks ole, et nüüd on aeg midagi öelda sotsiaalsel tasapinnal, siis ta seda teeb. Aga see on siis, kui tal see tahtmine tuleb. Ja nüüd eritivat nüüdistantsus on nüüd viimasel ajal Euroopas tekkinud hästi palju niisugusi koreograafia, kes on ülipoliitilised, kes on ülipoliitilised, kelle peaaegu et ainukene sõnum on poliitiline sõnum, mis ta tahab öelda sellega. Aga need on siiski praegu vähemuses ja väga suur osa tantsu inimesi vaatavad sellele asjale väga negatiivselt. Väga negatiivselt, sellepärast et mitte segamini ajada on see, et see on mitte ainult Eesti asi seal üle vahepeal niimoodi, et nüüd need äärmused, ütleme siis klassikaline ballett ja nüüdistants need ei puutu kokku mitte kuskil ka mittetantsijate tasemel, väga harva puutuvad kokku, need on niivõrd eraldi maailmad, et nad väga harva puutuvad kokku Eestis rohkem, sest Eesti on pisike. Aga maailmas no üldse puudu. Kas nüüd teie pika jutu kokkuvõtteks ma sain õieti aru, et tegelikult eksisteerib praegu siis nagu kolm sellist põhilist tantsunähtust, klassikaline ballett, moderntants ja nüüdistants. Põhimõtteliselt küll, aga nüüd need nüüdisja modern on ikkagi mingis mõttes nagu see lähtekoht on sama, et ta on nagu niuke personaalne kunstivorm, nii et selles mõttes nemad on üsna lähedal. Nüüdistants on välja kasvanud moderntantsus. Nagu ma ütlesin, modern hakkas Ameerikas ja seal ameeriklasi. Nüüdistants on Euroopas totaalselt tekkinud niukestest, nagu Euroopa nähtustest, sotsiaalsetest või ükskõik missugusest. Tekkis pärast sõda, siis. Tekkis pärast seda ja tükk maad pärast seda ikkagi sajandi lõpul juba. Väga. Ja kuna see suur sõda lõi meie elu siin segamini sisse järjepidevus katkes kogu Euroopas ilmselt ja oli vaja luua midagi uut Ameerikasse jäi siis tema moderntants alles ja on tõenäoliselt siiamaani. Meil on väga populaarne just täpselt nii nagu Jaapanis tekkis mutto tants, mis on nagu jaapani, ütleme siis nüüdistants, vuta tantsu, kui hästi lühidalt seletada, siis inimene kui sa vaatad seda peaaegu üldse ei liiguta. Tegelikkuses ta liigutab, eks ole seal esimese harjutuse vorme näiteks nihukesi ja, ja see on nagu jaapani nagu nüüdistants ja see tekkis konkreetselt pärast sõda just nimelt selle Ameerikiniseerumise, ütleme siis võitjate kunsti vastu tegemiseks, aga ta tundub nagu kõik, nagu jaapanlased tunduvad, et on noh, kindlasti tal on sajanditepikkune ajalugu, tegelikult ta tekkis viiekümnendatel aastatel. Ja praegu ta on siiamaani pop ja ta on just see, mida hakkasid siis Jaapanis käima vaatamas, noored, nagu nüüdki käivad, ütleme seda nüüdistantsu, kuidas saali teate, ta väga palju noori on, jah, muidugi käivad keskealised ja vanemad inimesed ka põhimõtteliselt jäävad noored, sest see on, ütleme, seesama helisagedus, mis pinnaga noored suhtlevad, helide sagedus on nagu seesama, eks ole, selles mõttes, et see on temale kergemini arusaadav. Võib-olla võib-olla ei ole. Tulevad uued noored leiutavad midagi uut. Nüüdistantsu nii lai mõiste, see on nagu natuke probleem juba, et ta nii lai mõiste, et nagu seletada ära, mis asi see on, eks ole, ma nägin, et see võib seisneda selles, et näiteks augusti tantsufestivalile tuleb üks saksa praeguse hetke nagu tippkoreograafe, kes käib ainult mööda maailma ringi esitamas, et kuna tema on lõpetanud. Ta on isegi minu meelest mingi teadusliku kraadiga arst, doktor, aga ta lihtsalt teda ei huvitanud see ja ta suundus nagu niux nüüdistantsu. Ja tema üks etendus on näiteks loeng. Ta ei teegi muumia tantsini, tund aega toimub loeng. Ja vahepeal tuleb jah, mingid liigutused, eks ole, aga ütleme, perfomance seal nii populaarseks saanud selline laeng, jah, selline loeng just nimelt umbes kõlab see niimoodi, et ta seletab, seletab midagi, et noh, ma uurisin seda, seda, seda diagrammide näitab noh, näiteks tõsine asi ja, ja umbes sellel ajal ma hakkasin käima tantsuklassides, õppisin seda, siis ta näitab ühe liigutuse võib olla. Kõlab veidralt kõlab umbes sama veidralt nagu Ameerika helilooja John keetši teos 4,30 kolm-neli ja pool minutit vaikust. Just, ainult et see oli möödunud sajandi alguse poole, aga nüüd on juba 21. sajandi alguses. Ja me oleme ikka seal maal. Mis teha. Nii et minul tuli küll mõte, et kui kaugele selline asi võib areneda. Kui kaua see selline stiil selline loomisviis ja mõtteennast õigustab ja välja kannab? No eks ta kannab nii kaua, kuni seda keegi vaatamas käib, eks, et see on nagu põhiline asi, sest et minu ütleme erialal olla tantsuprodutsent ja ma olen väga tihedate sidemetes kolleegidega üle maailma. Ja aastaid juba ja ma tean, et noh, iga nagu produtsendi põhiline mure on see, et et no nii, nüüd on publik kõiki näinud, noh, ta ei tule enam sellele mitte midagi muud leida, kuskilt siis käibki niukene intensiivne otsimine mööda maailma ringi sõitmine ja uurimine, kes kuskil midagi uut ja huvitavat on teinud, et äkki siis tuleb jälle publik, eks ole. Sest noh, probleem on ikkagi selles eriti ütleme läänemaailmas. Et need, kes tahavad nagu nihukest romantilise mat soodi meelelahutust, vaid lähevad nagu show'd vaatama ja ja sellega nad saavadki oma selle vajaduse kätte ja kui nad nüüd tahavad midagi niukest nagu sisulisemalt, eks ole, mitte kriminaalromaani võit romaani, siis nad lähevad vaatama seda mingisugust, kas tantsuetendust, muusika, kontserti, niux, nüüdisvõi, siis kaasaegset teatrit, eks ole, või midagi niisugust, aga see on nii individuaalne kunstiliik, eks ole. Et ta natukene võib hakata ära tüütama, siis tuleb uusi asju, kus teile midagi uus ja sellepärast võib-olla on, eks ole. Äkki toimub maailmas hästi palju india klassikalise tantsuetendusi Euroopas, just äkki nüüd äkki toimub? Ma arvan, et aasta pärast enam ei toimu, eks ole, aga vot praegu on niisugune. Nojah, publiku huvi on äraarvamatu ja kiiresti tekib tänapäeval ju küllastumine ja, ja tahetakse aina midagi uut ja uusi huvitavaid elamusi, aga aga seda juttu kuulates, sest kahjuks ju raadio on jah, paraku me ei saa midagi näidata ja sellepärast tundubki tantsust rääkimine natukene selline kahtlane ettevõtmine ei ole vast õige öelda, aga aga ega seda kerge teha ei ole, aga miks mitte siis sellest sellest ka rääkida, ehk siis mõni leiab tee tantsuteatrietendustele. Aga mida ma tahtsin öelda? Sellisel viisil tantsu harrastamine ja nüüdistants viib mõttele, et kas see on midagi väga pealiskaudsed või see on midagi äärmiselt sügavat. Ma arvan, et nii ja naa, nii ja naa lehtedest. Noh, on mõned, kes teevad seda võib-olla pealiskaudselt ma arvan, et nad ühe etenduse võib-olla saavad teha, eks, kui üldse kui keegi neid on nõus näitama selles mõttes, et noh, ega siis see näitamine on ja tänapäeva maailmas niimoodi, et pelgalt sellest, et ma tahan etendust teha, sellest ei piisa, pead leidma koha aja ja nii edasi ja noh, mingil määral ka raha, et inimesi siis võib-olla kutsuda, kui see tundub inimestele pealiskaudne ja siis ta ei tule enam tagasi sellele inimesele, kes seda vaatamas käis. Kas selles mõttes, et nagu see vaataja peab nendele asjadele, mida nad näevad nüüdistantsuetendusel ise tähenduse andma oli see, kuidas ta seda teeb, see sõltub temast, kas ta on ise pealiskaudne või on ta sisukas inimene. Selles mõttes vaate vaataja, jah, nojah, jah, ma ei ole nii väga õudne suur teoreetik, aga ma olen rohkem nagu praktik ja sellepärast ma võin öelda, et noh, nagu selles mõttes ei ole nagu mingit probleemi, vähemalt Eestis, kui me vaatame meie naabrite juurde, siis Eestist rohkem käib nüüdistantsuetendusi vaatamas inimene ainult Rootsis. Võib-olla natukene ka Soomes. Aga Eestis käib väga palju inimesi tantsuetendusi vaatamas ja kui me kaheksa aastat tagasi alustasime, mingid tegin nihukeste asjade korraldamist, siis muidugi ei olnud, või siis alguses oli, sest et noh, uus ja huvitav asi, nüüd enam inimesed nagu uue huvitava peale Eestis vähemalt ei, ei tule, tähendab selles mõttes, et on olemas väga kindel tantsupublik, väga tihti müüakse etendused pikalt-pikalt ennem välja ja on väga konkreetsed tegijad, kelle nimi juba ütleb midagi. Kuigi võrrelda ei ole teab mis kena siis noh, ütleme nii, et eesti balletiteatril on ikka väga suured probleemid olla maailma kaardil. Eks siis noh, nüüdistantsul ei ole mingisuguseid probleeme, tähendab, nüüdistants on nii nagu balleti peaks olema niivõrd rahvusvaheline. Et tihtilugu ei teagi, kuskohast see inimene, kes ta on, tähendab, ta on eestlane, aga kas ta elab Berliinis, elab ta nüüd kolimis Helsingis või Tallinnas, siis tuleb välja, et ikkagi elab Tallinnas, kuigi ta rohkem nendes teistes kohtades, eks ole, eesti nüüdistantsijad ja noh, ütleme loomulikult niuksed nagu tipud on täiesti võrdsel tasemel Euroopas ükskõik kellega, muidugi nad ei ole nagu Euroopa tipud, selles mõttes aga käiakse pidevalt festivalidel ja nüüdistantsus Nad lihtsalt niukse märksa teen, on asi ikkagi väga konkreetselt nii nagu muusikaski, et risti kutsutakse see, mida meeldib, mitte see, kes ise kinni maksab oma sõidu. Mis balleti puhul on väga tihti tihtilugu niimoodi, kuna on suured koosseisud, eks ole, siis noh, kui raha leiaks, siis tule. Aga sellel on kunstiline juht ja see kunstiline juht kutsub. Eelmise aasta 20. aasta alguses toimus järjekordne evolutsioonifestival, mis on niisugune nagu ülevaatefestival ja Tallinnas oli kohal 68 protsenti üle maailma kes olid siia tulnud lihtsalt sellepärast, et kolm päeva A 10 tundi päevas vaadata eesti nüüdistantsu. Ma arvan, et mitte ühegi teise kunstiala puhul ei ole kolmeks päevaks siia tulnud oma raha eest 68 oma ütleme siis kunstiala tippspetsialisti. Kelle käes on see turg, mis maailmas on tulnud vaatama ühe riigi või ütleme siis Eesti kaasaegset tantsu. Ja neid trupi on Eestis nii. Nii palju kui me räägimegi sellest, et see, et see nüüdistantsu niuke individuaalne siis nii nagu maailmaski on Eestis ka praktiseerima hakatud, seda et tegija on koreograaf, üks koreograaf, tunneb, et tema tahab midagi oma isikliku alustada, siis võib-olla ta on seal üks, kaks tantsijat, kellega tal on nagu kindel suhe ja siis nad moodustavadki, panevad endale nime. Mis ei tähenda, et näiteks seal võib veel viis tantsijat osaleda selles töös järgmises töös võib ainult üks nendest tantsida, eks ole, ikkagi see nimi on see, mis nagu väljendab seda suunda. Ja sellepärast meil on niuke truppimine. SPA Meil on Box RM, kes oli küll praegu natuke varjusurmas endale, ütleme, niuksed nüüdistantsu, fain faili, me teame kõik, nüüdseks on seesamamoodi samasugusesse seisu, eks ole kukkunud, et on kaks inimest, kes siis vajadusel võtavad endale juurde või ei võta juurde tantsijaid ja täpselt nii toimivad need teised rühmad ka. Ja siis on suuga niukene, ütleme siis praegune Eesti vähemalt nüüdistantsus kindlalt noh, number üks tegija, kes kogu aeg välismaal festivalidel, mille nimi on Jonathan tantsus of suuga ehk suuga ühendatud tantsijad, kes teevad etendusi tänavate peal, kes on teinud etendusi Balti jaamas ja nii edasi ja nii edasi arendades seda, mis kunagi ka moderntantsus oli, et tants peab minema inimese juurde minema ise inimese juurde, et võib-olla see on nende, see nagu mingi kriteerium ja suuga esindas Eestit ka ka Expol oli seal EXPO enda korraldajate poolt väga kuumalt vastu võetud ja taheti, et nad teeksid rohkem rohkem. Nad tegid neli etendust päevas, EXPO tänavatel. Nii, ja kohe tekib küsimus, et kus kohas saab Eestis moderntantsu õppida ja kus meie Eestis saab moderntantsu pida, noh nüüd nüüdseks on muidugi nii Pedas kui, kui Viljandi kultuurikolledžis tantsu erialadel on noh, juba üsna põhirohk läinud moderntantsu peale või niukse kaasaegsema tantsupeole. Et selles mõttes, et kõik see, see kaader tähendab, sealt tulebki see, kes siis hakkab midagi tegema ja siis läheb Euroopas sellest täiendavast. Need ütleme, koreograafid on ikka kõik niisugused, kes on kuude viisi Euroopas ennast täiendanud. Kooli ajal niimoodi pidevalt saab osaleda fain Faywylan oma tantsukool, eks, ja seal käivad ka välispedagoogid tunde andmas ja nii edasi, et seal saab, aga põhimõtteliselt ega neid kohti nii väga palju ei ole, aga noh, tänapäeval 21. sajandil on juba üsna nagu raske rääkida üldse sellest selles mõttes, et Helsingis on ja see ongi peaaegu sama linn juba ja Tallinna jaoks, et siis lähed ja õpid seal. No, ega see niisama lihtne ka ei ole, kas pedagoogikaülikool võtab sel aastal tantsijaid? Noh ju kuulda oli, et ei võta, eks, et ma ei tea, kuidas see nüüd on lahenenud. See tundub nagu oleks noh, niukene lühiühendus niuke nagu pisikene nagu arusaamatus või möödarääkimine, sest see on, see tundub nii võimatuna selles mõttes, et kaasaegne riik ja moderne riik ta on ja nii edasi ja nii edasi, et kultuur on see, mis Eestit edasi viib, eks ole. No ma väga kahtlen, kas ainult nagu pastakultuur on see, mis Eestit edasi, eks ju, ja ma arvan, et ikka kogu kultuur, tema kultuur, selle kõige mõistes kaasa arvatud kaasaegne tuul, mis on ikkagi, ütleme ükskõik kus kohas maailmas, noortele natukene lihtsamini ikkagi arusaadavam, kui ütleme see klassikaline kultuur, klassikaline kunst, mille üle meil on õigus au uhke olla, eks ole, siin Eestis. Et ma arvan, et noh, see on nagu see on nagu niisugune kahe otsaga asi, et täiesti arusaamatu, loomulikult võivad olla probleeme koolides, pedagoogidega. Ma ei vaidle vastu, eks ole, aga jällegi, mis on 21. sajand, on ju, kui Eestis ei ole pedagooge, siis kuskil mujal on ja neid kui filharmoonia kammerkoorile leitud Eestist peadirigenti, siis leiti inimesed otsa maa pealt ei ole saanud, eks ole. Lisaks ei ole olemas väga palju niux, nagu Eesti on üks kunstiliik, mis on nagu ükskõik, kus kohas ta toimub, on täpselt samasugune, nii nagu on muusika või koorimuusika, muidugi on vahed ja nii edasi, eks ole, aga nii tantsus ka, et kui pedagoogi ei ole Eestis, meil on kõrgkoolid suurelt kuulsalt kõrgkoolid Helsingis Stockholmis, kes tegelevad tantsukunstiga Vägotit tasemel ise väga paljudega, tegelikult ma tean, et mõlemast, nendest kõrgkoolist on suur huvi ja on isegi pöördutud omasele huviga. Aga sellest ei tule kunagi midagi asja, sellepärast et kuskil on mingi pidur, ütleme niimoodi, eesti keeles öeldakse nii. Jah, Eesti mõttelaad on juba kord selline, et tahetakse väga kergekäeliselt midagi lammutada, mõtlemata sellele, kui raske oli seda luua ja kui raske on seda uuesti taasluua. Et ma arvan, et 2001. aastal on väga raske väga tõsiselt suhtuda inimestesse, kes ütlevad, et nad ei tea tegelikult noh, nagu nagu üldse ei tea mitte midagi, mis asi on tantsukunst, eks ole, et nad ei tea, et Kulbergi palett käis Eestis. Sellisel juhul saab süüdistada ainult iseennast, et, et mitte kedagi teist ei saa. Nii et kas siis saab pedagoogilises ülikoolis? Mida peaks saama, peab saama ja ma olen juba mitmeid kordi ei mitmeski meedias selle välja ütelnud, et mina arvan, see on natuke ebarealistlik, eks ole, et ma arvan, et siin on nagu just tegemist möödarääkimisega, siis ütleme, nende otsustajate ja siis pedagoogikaülikoolis vastavate inimeste omavahelises suhtlemises on tegemist möödarääkimisega. Et võib olla nendes õppeasutustes need inimesed ka täpselt ei tea, milleks seda kooli vaja, muidu ei teagi, eks, et neil oli üks inimene, kes seda teadis, Mait Agu, aga nüüd enam ei ole ja nüüd äkki ei teagi, et loomulikult ei ole mõtet ühtegi õppeasutust lihtsalt vegeteerimas hoida. Et kui tal ei ole mingit eesmärki või mingit kindlat suundumust. Mu muudkui seda suundumust tihti, aga olgu see üks suundumus, et no vähemalt nüüd kaks aastat vot panustada sellele, et Eestis oleks igas maakultuurimajas rahvatantsuõpetaja, kuigi ma kahtlen, kas see peab olema, eks ole, kõrgharidusega inimene. Aga noh, kui keegi niimoodi mõtleb välja, okei, aga noh, siis niimoodi tuleb öelda ja sellele panustada, eks ole, või et meil oleks iga Soome ja Rootsi laevas peda lõpetanud showtantsijad. Noh, see on jällegi, ma kahtlen, kas seda on vaja teha, eks ole, aga okei, no kui keegi niimoodi välja mõtleb, teeme siis seda ja ütleme siis selle välja nagu niimoodi või siis, et teeme tantsukunsti või noh, ükskõik kui toodame balletikooli kõrvalt nagu natukene kaasaegsema liini tantsijaid Estoniasse Vanemuisesse, mis nüüd ka juba viimastel aastatel seal on toimunud, eks. No siis jällegi ütleme ja teeme seda, eks ole, aga mitte niimoodi, et noh, tegelikult me ei tea, et, et meil siin needsamad, kes peavad Estoniasse minema, lavastustes tantsima, samal ajal nad peavad lugu ka kaerajaani oskama kuskil õpetada, eks ole. No natukene, nad peavad teadma kaerajaani, aga noh, mitte nii sügaval, võib-olla tasemel, eks ole, ja vastupidi, eks ole, noh, ei pea oskama Järva-Jaani kultuurimaja rahvatantsuõpetaja Estonia vabal tantsida. Ei, viha ei pea oskama ja vot minu meelest need suunad on vaja nagu selgeks rääkida omavahel. Ja siis nii nagu nii nagu näiteks kolleksin teinud, kolledži on väga kindlalt võtnud, eks ole, sina tahad teha rahvatantsu, okei, seaded rahvatantsud, teised teevad midagi muud ja sellepärast ongi sealt on tulemas tulemas uusi koreograaf. Selle kahe aasta pärast on need need inimesed, kes mööda ilma käivad ja Eestit tutvustamas. Nii loodame, et need asjad siis ikkagi selguvad, mis sellest tantsijate ja tantsukunstist üldse siin Eestis edasi saab? Ja rääkimata jäänud lähiaja plaanidest, mis plaanis, millal head moderntantsu nüüdistantsu siin Eestis näha saab? Soovitan kõigile, kes näevad linnas või külas kuulutust, kus on peal Mart Kangro ja Raido Mägi sooloetendused mis siin kevadel ka mööda Eestit ringi tuurivad ja mille kohta Postimehes linna piinagi küll kirjutas, et et tal on läbi teiste Eesti kunstiliikide ees, et kuidas need teised kunstiliigid nii maha jäänud on? Tantsukunstist me soovitan soojalt vaatama minna, tegemist ei ole mitte mingisuguse masendava realismiga laval, need on kahe noore mehe isiklikud jutustused teile. Ja need käivad mööda Eestit ringi. Ja seejärel käivad ringi kogu Skandinaavia kogu Euroopa veel selle aasta jooksul, sest et huvi nende vastu on nii suur juba. Nii et soovitan neid kindlasti. On sellel mingi pealkiri? Need on kaks lühikest sooloetendust selles mõttes, et Raido Mägi etenduse nimi on meelega ja Mart Kangro loni start ja siis lisa on, et neist on nüüd shows story või põhineb tegelikult juhtunud lool mardil valmistuse töö muuseas osaliselt Ameerikas, kus ta oli külaliskoreograaf ja siis leidis ka aega seda tööd teha, nii et kindlasti, kui teie linna niukene asi satub, need jäävad kõik Eesti suuremad teatrid läbi. 24. aprillil on eesti draama teatris Eesti Draamateater ise juba minu meelest väga tänuväärne jällegi nähe ise kutsus endale tantsuetenduse külla välismaalt Ingul lörtskaard norra noorema põlve niukene tegija koreograaf oma uue etendusega, kus tantsib Teet Kask jällegi eestlastele võib-olla natuke tuntum nimi ja see peaks olema siis 24. Eesti Draamateatris ning päris vahetult ennem, et nagu hoogu sisse anda tantsupäevale, mitte tantsupäeval. 27. ja 28. aprillil toimuvad Von Krahli Teatris etendused, mille koreograafia trupp on taas Norrast ja see on juba nimi, kes Eestis juba mitmeid kordi käinud joost Rõngren kompanii. No lihtsalt meeldetuletuseks, et see oli see trupp, kes eelmine aasta Vene Draamateatris nagu jalgpallietendust tegi ja mis, mis läks väga hiilgavalt, et nemad tulevad nüüd pisikesele lavale mõeldud tööga, mille nimi on seal Teie ja mis seal ainult nädal aega valab. Nemad esinevad siis Von Krahlis, maikuu sees on jälle maikuu asjad tuleb palju väga huvitavaid asju, et oriendi festivali ajal teine tants koos Eesti kontserdiga toob Eestisse ühe tantsukunstis, on meil võimalik niisugune asi, et tuua Eestisse nimi, kelle peale võib noh, nagu isegi kihla vedada, et ta kahe aasta pärast on maailma tippnimitantsukunstis, on see selles mõttes võimalik, et see on veel kättesaadav ja kui sellel sfääril nagu kogu aeg silma peal hoida, siis sa lihtsalt tunnetad ära, et et akram Khan Londonist Bangladeshis sündinud koreograaf, kes ühendab oma oma loomingus India kataki ja nüüdistantsu ja kelle kohta praktiliselt kõik Euroopa suurimad ajalehed on kirjutanud, et 21. sajandi esimese 10 raudselt suurim täht, noh mitte veel praegu, aga tulemas. Et nemad esindavad üheksandal mail vanalinnastuudios ja kõige rohkem saab tantsust teada väga lihtsalt koduleheküljel, mille nimi on tantsee. Seal on kalender, kus on mitte ainult teise tantsu, vaid üldse nagu igasugused tantsuetendused, küll mitte nüüd riiklike truppidele tantsuetendused ja sealt võib näha, et kui mõni kuu juhtub niimoodi, et 10 ühel päeval ei ole etendust Eestist, siis see on nagu mürk. Kuu ja need etendused toimuvad mitte ainult Tallinnas, vaid kõikjal. Igal pool, et samamoodi see mark, Raido on käinud Kuressaares, Haapsalus, Rakveres, lähevad Valgasse Põlvasse. Tantsuetendusi on peetud ka näiteks palu kultuuri. Üks meie poolt korraldatud tantsuetendus käis Eestimaal 18. kohas esinemas ja see ei olnud kõige lihtsam tantsuetendus selles mõttes, et lihtsamini arusaadav. Tantsuetendust on üsna raske. Aga juba fakt, et praktiliselt iga etenduse järgi jäi siis selles külas või alevis vähemalt viis inimest pärast etendust sinna, et rääkida et lihtsalt avaldada oma arvamust, suhelda, küsida, mis asi see oli miks ta niisugune ja nii edasi juba see fakt innustab meid tantsijaid sama moodi, et see see ongi selle, mille jaoks seda tehakse. Et tegemist on väga demokraatliku nähtusega ja, ja Eestis jätkub nüüdistantsule nii tegijaid kui ka vaatajaid. Pigem ma ütleks, et probleemid võivad tekkida tegijatega vaatajaid jätkub jah, tegijaid noh, ikka tuleb, aga võiks alati võib ju rohkemale vaatajaid loomulikult võib ka rohkem olla, kuigi nagu ma juba ennem ütlesin, et väga raske on teha nüüdistantsu valitsus istub üle 300 inimese, et siis ta ei ole enam see, siis jääb ainult ilusate värviliste tulede vaatamine, sest et noh, tegelikult see enam tantsija nägugi ei näe. Tähtis on siis vaataja ja ja tantsija suhe. Nimelt, ja on ju küll ja küll kriitikat kirjutanud just nüüdistantsuetendustest niukestest asjadest, et noh, Olliks keda ka vist varsti saab Eestis näha. Iraanis sündinud tantsija, kes praegu elab ja töötab Norras ja temal on üks ülipoliitiline Iraani-teemaline etendus, mis on üliintensiivne, kuid sisaldab ka kümneminutilist istumist nurgas, mille ajal ei toimu mitte midagi. Ja ma olen ise lugenud suurtest tähtsatest tantsuajakirjades, võib-olla see meeleolu, millega mina näiteks lähen seda etendust vaatama, mulle see istuks, ta istub seal 10 10 minutit, eks ole. Aga võib-olla minu naabrimeeleolu on just see, et vot seda oligi vaja, seda praegusest vaja ongi. Ja kriitikud väga palju kiitnud seda osa selles, et on selles, et see on tõesti võimas, sest et noh, ennem on asi nii üles kruvitud, pinge on niivõrd lakke tõusnud, et tegelikult rohkem enam ei saa. Ja siis siis tulebki nagu noh, natuke maha rahuneda, tegeleda nagu nihukeste igapäevaste asjadega tonni palju muusikat ka tehakse, kus öeldakse, et et inimene võib magada, ma olen, ma tean ühte ameerika koreograafi, kes ütleb, et minu peamine ülesanne on see, et, et ma jumala eest sellega, mis laval teen, ei segaks vaatajat. Et las ta mõtleb oma, kus ta, kus ta veel on aega mõelda pärast tööd, oma oma mõtteid, oma isikliku elu mõte, muidu läheb koju, hakkab jälle mingi niukene tavaline tahvlile peale see on koht, kus ta saab tunniks ajaks välja mõelda ja mina püüan teha kõik, et tal see hästi mugav oleks, seda seda teha, eksole, on ka niisuguseid äärmasid, neid äärmusid on nagu väga erinevaid ja sellesse tulekski nagu minu meelest hästi niimoodi nagu rahulikult suhtuda, tolerantselt suhtuda, et selles mõttes, et ma arvan, et meil on natukene nagu probleemi Eestis eesti vaatajal veel sellega. Et öelda välja, et mulle see ei meeldi, see tundub nagu mingi paha asi, aga see ei ole, baas on täiesti normaalne asi selles mõttes, et noh, mulle ei meeldi see, vabandust, see mulle, see idee tegijast või sellest esitajast mingit paha inimest, koletist, Oldetud tegijat, eks ole, see on lihtsalt minu personaalne arvamine. Jah, ja kõigele on koht siin päikese all. Alates 1982.-st aastast, mil rahvusvahelise teatriinstituudi tantsukoomik 29. aprilli rahvusvaheliseks tantsupäevaks kuulutas saadab oma sõnumi maailmale üks maailma tantsu autoriteetidest. Tänavu langes au Ameerika päritolu koreograaf William foos saidile et väärtustada universaalset kunstiliiki, mis ei tunne poliitilisi, riiklikke, etnilisi ega kultuurilisi piire ja ühendab inimesi rahus ja sõpruses ühise tantsukeele kaudu kogu maailmas. William Foossaid sündis New York Citys 1949. aastal. Õppis tantsud, jaks on meile ülikoolis ja Joffrey balletikoolis. 1973. aastal läks ta Saksamaale ja temast sai Stuttgardi balletitantsija ja koreograaf seitsme aasta jooksul leida üle 20 balleti, mis kanti Peter Stuttgardis, Baselis, Münchenis, Berliinis ja Hollandi tantsuteatrist. Selle perioodid tuntuim töö on say to lav songs millest on tehtud ka telefonil. 1984. aastal sai temast Frankfurdis eriti juht ja alguse sai talle omane unikaalne balleti, esteetika ja tehnika. Praegu Safoos saiti tantsuetendusi näha maailma suuremates balletikeskustes, Jakseti balletis, San Franciscos, Kanada rahvusballetis, Inglise kuninglikus balletis, kuninglikus rootsi balletis ja mujalgi. Alates 1999.-st aastast juhib fossaid Maini-äärse Frankfurdi teater. Surmi. William Four saidi sõnum eestikeelses tõlkes on umbes järgmine. Näib, nagu oleksime hakanud liikuma. Näib, nagu teeks me seda senikaua, kuni maailm on hea. Meie esimene kutseline tantsijanna oli Ella Ilback, kelle saatuseks oli minna ja jäädagi võõrsile. 1952. aastal kirjutas ta Pariisis raamatu pealkirjaga otsekui hirv kisendab. Ja tahakski tänase saate lõpetada sõnadega, millega raamat algab. On kui hõngus, mis läbi meelte immitseb hinge ja sealt muudab meie elu elatavaks. Kes sünnib siia maailma kustutamata ilujanuga. Sellele on antud elu suurim seiklus pärast kanget ja väsitavat teekonda joostes kui muskus kits iseeneselõhna järele tuleb hing tagasi jänese juurde, et nukkuda, kui krüsaliid toiduks Aina jäneseliha ja veri. Nii muutub ta olemasolu pik kamisi. Kuni ühel päeval saab tiivad. Ja ka see ei ole just tantsus kõige rohkem lendamise tarvetia. Tunnelt. Kuuldud saates rääkis tantsust Priit raud, teda küsitles Tiina kuningas. Saates kõlas muusika Tšaikovski, Stravinski, Klassis, Ati, Sheikhi, Tubina järaveeli ballettidest ja tantsu ühendustest jätkuvaid tantsuelamusi nii tantsijaile kui vaatajaile.