Ongi taas möödas üks muljeterikas maikuine nädal Tartus, seekord juba kuuendat aastat nädal täis muusikat ja omapäraseid kohtumisi. Räägime tänases saates Tartu vanamuusika festivalist, kuulame muusikat ja teid, mida vahendab Margit Peil. Millised on huvid ja eesmärgid? Need huvid, mis on innustanud niisugust muusikapidu korraldama, räägib festivali kunstiline juht rahulangset. Alati on nagu eesmärgiks on see, et oleks mingisugused põhiteemad, kas siis erima Konkreetse mingisuguse maa stiili v nagu sel aastal, huvitaval kombel on see kujunenud ühe instrumendi näol nagu selliseks läbivaks teemaks, aga nonii, laiemas plaanis on, on need põhiteemad ikkagi järginud neid eesmärke selles mõttes. Et Tartu festival seda ka päris alguses ma nii täpselt ei teadnud, aga aga ta on niimoodi läinud, et põhiliselt keskaja muusika, see, mille kaudu oleme otsinud seoseid nii idamaade kultuuride kui ka antiikkultuuriga pisut taas muusikat ja mõnikord ka natuke rokkmuusikat, aga ütleme nii, et see keskaja muusika on ikkagi jäänud nagu valdavaks selliseks keskmeks, mille ümber me oleme siis ja mille kaudu me oleme leidnud seoseid teiste kaugemate kultuuride ja traditsioonidega. No see on üks külg, aga teine külg on kindlasti ka see, et minu meelest algusest peale on alati festivalikavades olnud muusika kõrvaga loengut ja, ja mingisugused sellised praktilisem muusikaga tegelemise võimalused. Ei, seda kindlasti ja see on ennast kuidagi väga hästi õigustanud. Sellepärast et ühest küljest on see nagu algusest peale vaata et ülikooli juures ülikooliga koostöös alguses seda festivali tehes oli huvitav, nagu seda akadeemilist külge sinna juurde liita. Ja loomulikult pakub nagu siis sellise huvitava oma aspekti kõigile nendele, kes on harjunud ülikooli loengut kuulama. Aga tegelikult on see ka väga efektiivselt. Siiski. Ma arvan, Casa tood ka kõikidele muusikutele, mis on mõnes mõttes nagu hädavajalik, sellepärast et kui selliste kaugete kultuuridega tegeleda seda muusikat nagu mängida, siis lihtsalt on vaja teada laiemalt nendest kultuuridest, traditsioonidest ja tihtipeale mingite võib-olla esimesel pilgul mitte kõrvalist, aga sellist teistsuguste külgede kaudu me võime jõuda mõnel asjal hoopis lähemale Endalegi ootamatult ja leida väga palju huvitavat. Et osata seejärel seda muusikat, et paremini mõtestada seal eesmärk, sellepärast et me ei saa, noh, see on selline üldine vanadega dispuuti teema, et kas ja kui palju vanamuusika saab olla autentne ja kui palju ta peab olema autentne. Aga noh, kindlasti ma arvan isiklikult ka, et oluline on ikkagi kõigepealt saad aru, miks ühte või teist asja niimoodi on mängitud ja kui me seda teame, siis loomulikult me loome selle uuesti, seal pole ka kahtlust. Aga, aga see uus looming võtaks siiski arvesse neid kriteeriumeid, mis tol ajal on olnud selle lumi panuse ja me ise mõistame ja seda mitte lihtsalt, et me nüüd noh, lihtsalt ei anna rohkem, see aitab meil paremini seda nii mõista, mõtestada. Et selles mõttes on see väga hästi töötanud, selle akadeemilise osa. Olemasalune ütleb loengut ja loomulikult ka meistriklasside kaudu. Tartu vanamuusikafestival on siis nagu öeldud, algusest peale olnud seotud orientaalsete kultuuridega. Aga huvi keskmes pole olnud mitte idamaade kultuur iseseisvalt, vaid seostanud Lõuna-Euroopa varasema, eelkõige keskaja muusikaga ja kultuuriga. Äsja lõppenud festivalil sümboliseeris seda sidet ehk kõige paremini kontsert, kus Sri Lanka lastega olid laval meie muusikud Andres Mustonen, Liliani raha, langsepp ka õhtunimetus Indiast, ampiir viitas mõlemale kultuurile. Sellelt kontserdilt kuulsime ka tänase saate algusmuusikat. Aga nagu juba öeldud, tänavuse festivali keskmes oli Euroopa keskaja muusika kõrval india klassikaline muusika ning bambusflööt mõlemas kultuuris. Põhjus selleks on väga lihtne see pill, mida me võime näha keskaegsetel, maalingutele kujutava kunsti näidetel, on täpselt analoogne. Tihtipeale me isegi näeme, et saab ammusest tehtud, aga ta ei pruukinud olla alati bambusest tehtud. Aga igal juhul on analoogne risti löödi ka, mida kasutatakse tänapäeval hinde muusikasse, mis tänapäeva muusikamaailmas on kindlasti kõige täiuslikumalt välja arenenud kultuur selle pillimängu nimega tehnika kui muusika osas. Ja siinkohal siis väga oluline seos, et kui me nüüd vaatleme seda mängutehnikat ja püüame nagu teatud selliseid paralleele tõmmata, siis me jõuame väga huvitavate tulemusteni. Sellepärast et mis on selle flöödi, ütleme, erinevaks jooneks võrreldes samas barokkflöödi ka täna samamoodi kuus või seitse nabaauku? Jaa, klappe tal ei ole, mis on erinevuseks, on see, et tal on väga suured näpuaugud või vabad. Ja sellest tulenevalt, et on võimalik kasutada täiesti teistsugust mängutehnikat, kus võtad, ei ole mitte ris sõrmestuse, vaid pool aukudega ja see annab palju kvaliteetsema heli kohati ja tema kaunistusmudelit, mis on, ütleme, ebaloomulikud armastuse puhul muutuvad väga loomulikuks sellise sõnastuse puhul. Nii et siitkohalt võib väga huvitavaid mõttearendusi leida mängutehnikast tulenevalt kes ka muusika interpretatsioonis näiteks. Ja sellepärast ongi siis sel aastal küllalt suur rõhk flöödimuusikal. Festivali peaesinejaks oli Sri Lanka pime flöödivirtuoos emad pala Pereira, kes köitis oma väga isikupärase mängustiili ja erakordse Wiretoostusega. Ja lisaks löödile mängis ta veel mitmeid teisigi pille väga kõrgel kunstilisel tasemel. Pimemeister, kes on viie aastaselt kaotanud nägemise arstide süü tõttu praegu ligi 60 ja no kogu oma elu pühendanud muusikale on väga erakordne isiksus ja ja ma julgen täiesti kõhklemata öelda, et kindlasti praegu maailma üks paremaid mängijaid sel alal sel alal suhteliselt vähetuntud. Ta lihtsalt pole saanud väga palju ringi käia, aga võib kuulda, mida on võimalik siis sellise pilliga nagu bambusflööt teha. India muusikutest esinesid Tartus veel kuulus viinamängija doktor Musta parasa, kes on pälvinud rohkesti muusikaauhindu nii interpreedi kui ka õpetajana. Samuti India armastatuim, löökpilli tabla virtuoos Nawasvad jahmetchan elava temperamendiga indialane, kes on saatnud paljusid silmapaistvaid muusikuid ja tantsijaid, käinud arvukatel kontserdireisidel kogu maailmas ja teinud koostööd muuhulgas ka Ameerika džässmuusikutega. Rääkides veel indie muusikast festivalil siis tuleks kindlasti mainida, et põneva kavaga astus üles leedu ansambel Spara mängides india muusika põhimõtetega. Nendest lähtuvalt Leedu rahvamuusikat. See ei ole mitte lihtsalt selline nagu World Music. Kõige nagu üldisemas mõttes, teatud mõttes ta isegi võib-olla on, aga, aga siinkohal on ka väga huvitavad sellised sügavad nüansid just muusika lähenemise seisukohalt, sellepärast et see on tegelikult sama, mida tehakse tihti ka keskaja muusikakeskaja instrumentaalmuusika mängimisel ja mida tegelikult, et meil on võimalik päris huvitaval kombel ma mõtlen siin siin kohalist india muusika muusikakäsitlust, meil on väga huvitaval kombel võimalik seda rakendada päris kohe raekoja tänapäeval siin muusikaõpetus metoodikas, ma ise õpetan lapse ja ütleme selline suulise traditsiooni Nonii osakaal ja just selle balansseerimine suulise kirjaliku nagu õppe vahel ma arvan, et see praegu tegelikult on lääne muusikas natukene tasakaalust välja läinud, sellepärast et liiga suur tähelepanu visuaalsel pildil meie silme ees ja selle tulemusena tegelikult tihtipeale selline improvisatsiooniline vabadus kannatab. Ja kes nüüd läheb siin džässmuusikasse muusika suunas, mis iseenesest on nagu vabamad loomulikult saavutab selle vabaduse, aga tegelikult ma arvan, teatud selliseid olulisi tähelepanekuid on siin muusika õpetamismetoodikas päris üldiselt nagu võimalik tähele panna, mida kasulik on isegi teada veel üle võtta, mitte peaks India muusikat, aga mängima. Aga seda, kuidas õpetatakse ja kuidas lähenetakse ja, ja mismoodi, ühesõnaga, kui inimene võtab pilli, hakkab laulma, mismoodi ta selle muusika omandab ja pärast siis sellega ümber käib. Esmakordselt oli Eestis võimalik näha Sri Lanka klassikalise tantsustiile. Tahtsin professor mudiaalseti sana eake koos oma õpilased Sintaga pandaraga. Nimetatud Sri Lanka teema on tegelikult jätkuks talvisele Sri Lanka kultuurifestivalile, mis leidis Tartus aset. Sri Lanka teema on nii sügavat käsitlust leidnud tänu ühele põnevale isikule Sri Lanka lasele, kes õpib Tartu tus neljandat aastat arstiteadust. Tema nimi on suranga Vikramana eake. Arstiteaduse kõrval on ta väga huvitatud kunstist, tunneb hästi Euroopa kultuuri ja loomulikult ka omamaist. Kui teile seda festivali siin aidata korraldada, et mis on teie soov või eesmärk, mis on nagu teie osa? Ja ja siis üleüldse Sri Lanka traditsioonilise muusika. Kohta ma olen rääkinud ja ja et inimestele seal seda seletanud ja kui on voldik või kotleti tegemisel ma selle kohta, et materjalid andnud ja, ja veelgi, et mina nyyd õpetens, villem ka tantsu siin Eestis ja korralda nüüd üks esinemine viimasel päeval, Eesti eestlased, esinevad seljanka traditsioonilist tantsu ja ma arvan, et, Kõikvõimalikud. Ma proovisin näidata, et see festival oleks kõige parem, kõige kõige ilusam festival üldse olnud. Kas. Sri Lanka, muusika ja kunst, kas see sulab siia Eestisse ka ja Eesti inimestega oma? Et ikka on yks kontingendid, kes on huvitatud ja kes ja veelgi on üks kontiden, kes austab ja kes on uudishimulik ja sellised kontingendid ikka saavad aru ja et minu meeles muusika ja tantsukeel on ühine kõikidele rahvastele, et siin ei pea ka mingi eriteadused olema seda nautimiseks. Kas Sri Lanka muusikas selliste võimalust ühendada, aga erinevaid asju ja täpselt traditsioonilist ütleme, kunsti on koostanud neljast osast, üks on tantsimine, laulmine, pilli mängimine kõik need dekoratiivseid, asjat, ornamendid ja veidi neid neli osad peavad olema, siis me saame nimetada see muusikaks. Tänu surangale olid festivalil stiilselt kaunilt kujundatud voldikud ja festivalikavad. Samuti tekkis taanides muusikat kuulates täiesti eriline meeleolu ka suuresti tänu spetsiaalsetele dekoratsioonidele. Aga tantsust rääkides siis Sri Lankal ongi muusika enamasti tihedalt seotud tantsuga ja erinevalt tantsustiile on üle 1000 esimesed kirja pandud märkmed tantsudest pärinevad 18.-st sajandist. Need on 18 erinevat tantsu, milles emiteeritakse loomi ja Edinesidki Tartusse Sri Lanka professionaalide kõrval ka Eesti neiud, kes alustasid Sri Lanka tantsuõpinguid talvel suranga juhendamisel. Me nägime nende esituses tantsu, kus imiteeriti Sri Lanka alaste püha looma elevanti. Maiesteetliku liikumistempli poole. Meie tüdrukute tantsu saatsid Lankalased trummide ja lauluga. Loomulikult kõlas festivalil ka Euroopa muusika. Euroopa varajase muusikamaailma avasid meile ansambel Clinterna tšehhist. Nemad mängisid keskaja muusikat Hispaaniast ja Böömi aladelt. Esines ansambel Alba. Meile juba tuntud muusikud, kes on viibinud Tartu vanamuusikafestivalidel juba aastaid. Traditsioonilist jaapani ja hiina muusikat, esitas ansambel Fudo mis koosnes eesti muusikutest ning küllap festivali üht taas eksootilisemad poolust esindas Vene ansambel Tobranots mängides Komorohhide muusikat. Ansambli eesmärgiks on ideoloog, rahvaste muusika taaselustamine ja mõeldakse sellele, kuidas esitada seda tänapäeva maailmale paremini mõistetavalt kasutatakse ainult akustilisi pille ja kõik parad nende repertuaarist on pärit traditsioonilisest muusikast. Nagu juba eelpool öeldud, Tartu vanamuusikafestivalil on kontsertide kõrval alati olnud võimalik kuulata ka loenguid kas muusikale, vastavast ajastust või kultuurist ning saada praktilist õpet kütust. Lisaks on korraldajatel õnnestunud kaasata ka kujutava kunsti esindajaid. Nii sai tänavu teoks spetsiaalne festivaliga seotud näitus Väike-Udo akadeemia mis tegelikult juhatas festivali sisse. Sellel näitusel võis näha portreed skulptuuri Tartu kunstnikelt. Töö teo objektiks oli Eesti seni Lankalane suranga Vikramana Jaake. Näituse korraldaja oli Tõnis paberit ja tõid õlid teinud peale tema veel Jaan punga, Jaan Luik, Kadri haring, Endel Taniloo, Raines arman ja Rein maantoa. Siin pakun kuulata üht jutuajamist festivali lõpupeol kunstnike Raine saarmanni ja Rein Maantoaga. Kuidas tekkis see mõte just selle näituse nimi oleks väitnud. Akadeemia festivalikeskuse maja Lutsu kaks on just täpselt. Toonile eluajal mehida peale Tartu tulekahju. Et siin need seinad mäletavad just sedasama. Et kui hormoon oleks need Tartus elanud, et siis ta läksin samas seinte vahel käinud ja olnud. Aga kui nüüd mõelda, et see festival sel aastal on pühendatud suures osas Sri Lanka siin muusikale ja tantsule ja et milliseid seosite siin näete? Mulle tundub siin Euroopas kõik kõik liin kritiseeritud kümnete aastate kaupa, ma suudan niimoodi helistada, et see oli, ütleme siis, siis sisse, siis, aga ütleme vana Lanka kultuur, et siin on need sajandid, nagu ei loe mitte midagi. Mõtlesin siin, olin. Palmilehtlehele kirjutatud raamat. Tuntuks. Nagu kõva kõvemat sorti pliiatsiga kirjutatud, mis, kui hakata mõtlema 12. sajand. Pol pliiatsid Ki olemas, mis te välja, et mingisuguse metallipulgaga kirjutati jaa. Leotati õlis ja siis tuli see kujutis välja, läheb jälle, siis vaatad et ilus tekst. Ja see oli siis aeg 800 aastat tagasi. Ja sealt edasi vaata aastat varasemaks ikka täpselt samasugune, jälle samamoodi palmilehtede jutt äralöökauk sisse niivõrd läbi ja ja sellest suurt nagu sellist erinevust ei ole, nagu meil on ikka veel viis aastat või 10 aastat tagasi juba kõik on teine muusika, paari aastaga juba vananeb ja te olete siin festivali nüüd olnud ja kuulanud neid kontserte sina koos mänginud India muusikud Eesti muusikutega. Et kas see, kuidas teile tundub, kas see muusika sõnum on nii erinev erinevate kultuuride vahel? No mulle tundub küll, et ei ole väga erineva, et lõtku mõtled, et oh, väga erinevad erinevatest ratastel näitajad bändi ja nii ise kinni, mõned need muusikariistad, mingid trummid, nii umbes kõla on näiteks. Sarnane ette see, et te nüüd tegite nii tihti värviga koostööd, et see tõi teid tegelikult selle festivali juurde, et mis on see teie jaoks, uus maailm on külla, et ma kuulan muidugi vanamuusikaga kunagi ei ole olnud ise vanamuusikafestivalil aja, et sa olid nad päris huvitava siis et saime sinna kokku muusikud ja kunstnikud ja ja muljetmuljetest rääkida nii väga hea muusika tallu. Rita, sellises olukorras muutub kunst muusika kõigile nagu kätte saada, et inimesel tekib tunne, et see ei ole niisugune kaugelt eemalt vaatamise asi, akadeemiline asi, et ma nagunii sinna lähedale ei saa mitte kunagi minna. Nojah, see ongi niimoodi, et tegelikud nemadki teevad seda kunsti ja siin mängivat muusikat, ma ükspäev küsis ta, et kas ikka korda, kui nemad mängivad, Neon sarnane, aga ei ole, see muutub pidevalt. Pärast on nii, ongi nii, et need teevad samamoodi, umbes kui me joonist tamme, nemad teevad seda muusikat, selline seos poleks ka olu. Ja siis inimesed ka natuke osalenud tôesti plaksutanud, koos nendega minna. Raininga, eks rääkisin tohimatest sellest asjast Tani oleks, mõtle, et siin ei olegi nii tähtis, et nendest teha mingit fotot sellest modellist Songisse kunsti, samamoodi nagu see muusikamängu kinnitutsioon ka treeninud näiteks joonde mängu. Et see on üks asi. Ma mõtlesin staaži jääda nüüd tõesti, ma ei ole põhimõttest, mitu kuud joonistanud natukese, aga nüüd jälle alustasin, joonista surranca. Nii, need on nüüd sellised Marva, et oleks veel teinud edasi, neis oleks jälle muutunud muutunud teistsuguseks ja ma arvan, mingi võib-olla isegi mingit tumedus või noh, niimoodi jätta. Ja siis see üks asi, et tõesti, modelli on natuke erinevam meest kummatleda vallakest inimestest, just see nahavärvi ja siis on mingid jooned on kindlast erinevate ja ongi võib-olla alguses natukene nagu otseselt räägi kui endal raske, aga tõesti teistmoodi ja sellepärast ta Guteet edasi ja edasi muutu pideva Marva suranganist. Ainukene selline väga nüüd konkreetne isik või objekt, mis, mis nagu seob tegelikult praegu seda, et kahte asja Et ja kujutavat kunsti siinsetele. Mul on lihtsalt selline põhimõte, et iga iga uus töö uues laagris istudes lihtsalt mitte korrata, muidu on niimoodi, et nad 10 tükki 10 ühesugust nägu niimoodi enam-vähem, ma püüan ikka seda sarnasus tabada ja ega siis erineval moel. Et kas siis pliiatsit niimoodi, nii ja naa, et kas toonase kontuuri, erandid kultuuripoole või kontuuril teema kannab erineva selle erineva ilme või erineva meeleolus, umbes nagu seal tunud mingit lööki Ameerikasse, hoiaksid sõrme nii või naa või libistab niimodi seekord nii kommendanud, teine, see põhi, põhikeegi või liikumine on kogu aeg sama aega siis uuel moel. Ja see on nagu muusikavariatsioonid, inflatsioon. Ja mul oli päris hea meel, et ma sain, polegi nii palju, ühe ühest inimesed, ma olen teinud 30 erinevat varianti, et mul oli inglise saatkonnas näitu, siis Soomes oli ka. Üks ja sama nägu niimoodi, et 30-l erineval moel, aga tavaliselt ei ole kellelgi nii palju aega, viitsimist ist, kas rongoline jaamadele niimoodi, et oli, tuli kohale ja, ja Eestis vaja ära ei lõhest ja aga kas ei taha kunagi muusika konkreetselt inspireerinud mingi töö juures? Noh, eks ta niimoodi taustaks on, ütleme tegelikult need muusika poolt tekitatud tunded on nii suured, et ega siis ei saa midagi teha, ehkki rohkem need mõtted kuhugi mujale. Ja mul on küll niimoodi, et et ta oleneb sellest, et mida ma joonistan, maalin. Tehnika nii selle ningu teemann pärast vaigutest ma räägin, ma panen muusika on ka. Et ma tegin näiteks eelmisel näitusel ja mul oli Lätis on pealkiri, oli kolletised ja siis mul oli selline manningu hevimuusika moodi. Et no kuidagimoodi see loob seda meeleolu küll natukese. Et selline sinus ka veel selle Tartu vanamuusika festivali oli publiku hulgas jälgimas hollandlane Hansman leer kes on viimased 25 aastat töötanud muusikaagendina korraldanud muusikasündmusi esindanud ansambleid muuseas ka näiteks kuulsat 18. sajandi orkestrit. 10 aastat tagasi alustas ta tööd sihtasutuses nimega tihtingidernationaale kontserte, mida toetavad Hollandi valitsus, prints Bernhardi kultuurifond ja Euroopa kultuuri sihtasutus. See sihtasutus tegeleb projektidega, mis on seotud varajase muusika ja instrumentidega ning ajaloolise esitus praktikaga ning selle põhieesmärgiks on arendada neid suundi just Kesk ja Ida-Euroopas pass. Ehk on üsna huvitav kuulata varajase muusika spetsiifika ja paljude muusikafestivalidega kokku puutunud Hansbon liiri arvamust ja muljeid Tartu festivalilt. Kindlasti pole see mitte lihtsalt varajase muusika festival, vaid palju enam. Tundub, et eesmärgiks on püüda mõista, kuidas keskaja muusika võis oma ajas kõlada võrreldes seda samal ajal viljeletud muusikaga teistest kultuuridest antud juhul Sri Lankas, Indias. See on kahtlemata väga põnev idee. Jaga unikaalne. Üks asi on kindel, esitus, tase rääkidesse Sri Lanka, India muusikat minu meelest on väga kõrge, on uskumatu, mida nad võivad teha, kuidas nad fraseerivad, kuidas pillid kõlavad, kuidas nad kasutavad väga erinevaid väljendusvahendeid ja pillivõimalusi. See on täiesti uskumatu, et niisugused asjad on üldse võimalikud ja et see kultuur on nii kõrgel tasemel. Kui keskaja muusika kõlas kunagi tõesti sama kõrgel kunstilisel tasemel, siis on tänapäeva muusikutel tarvis teha tohutult palju tööd, et jõuda ligilähedalegi. Hansson Liir rõhutab, et see kooslus festivalil on tõesti unikaalne ja ta teab, et mõned aastad tagasi püüti Utrechti festivalil teha midagi sarnast, kuid mingil põhjusel see ei õnnestunud ja rohkem ta ei tea ühtegi teist festivali, kus oleks midagi niisugust proovitud, sellist koostööd teistest kultuuridest pärit olevate muusikutega kõrvutades erinevate kultuuride esitus, praktikaid nagu meie arvame neid tundvat. Hanson Liir ütleb, et kui ta ise organiseeriks varajase muusika festivali, siis ta ei usu, et võtaks kavasse samuti rahvamuusikat, nagu siin Tartus on tehtud, sest ilmselt oleksid temal teised eesmärgid, ideed, mida ta tahaks teostada. Kuid loomulikult võib seda teha, kui on soovi. Folkmuusika osas on ju igal pool välja kujunenud teatud kindel kunstiline kvaliteet ja see tõuseb kogu aeg. Nii et võib-olla mõne aja pärast me unustame, mis üldse rahvamuusika on. Nii et kui keegi soovib näha rahvamuusikat just sellises seoses, nagu see on Tartu festivalil ja tahab seda hoida elavana just niisuguses kontekstis, siis ta arvab, et see on suurepärane mõte. Tänase saate viimased mõtted, ütleb festivali kunstiline juht rahalaxep. Mis sa arvad, kas sellisena, nagu sa oled seda püüdnud kujundada, kas suudad kaua edasi minna või peaksid sa midagi täiesti uut tegema või mis on edasised plaanid? Tegelikult see tunud nagu lõpmatu teen, et edasi minna on väga-väga palju just nendes suundades, kuhu ma olen püüdnud liikuda. Ja tegelikult on iga iga festival olnud nagu selline. Suur nagu loominguline avanemine ka minu enda jaoks. Ja ta on paljuski selline looming, mis tegelikult sünnib, nagu selle tegemise käigus ma mõtlen ka festival kui tervik. Ja kui nüüd vaadata neid põhisuundi, kes ka muusika ja ida muusika omavahel kõrvutamine, koostegemine siin on ka väga-väga palju selliseid huvitavaid aspekte kindlasti veel võimalik käsitleda. Isegi kui. See ei ole sugugi ega eesmärgiks, et iga kordaks midagi täiesti uut olema, pigem see, et minna järjest nagu sügavamale ja põhjalikumaks. See see on nagu ka olnud üks mõte, sellepärast et, et kui ühel aastal on ühte asja juba käsitletud mingil määral, siis on järgmisel korral võimalik võib-olla minna mitte. Teist teed pidi täiesti uut, aga kindlasti samas suunas natukene edasi, et siis saada nagu selline põhjalikum, veel huvitavam ülevaade sellest muusikast, sest õppida on, on seal väga-väga palju ja nii palju seda, mida tegelikult me ei tea ja mida Eestis on väga vähe olnud kuulda või kunagi pole olnud kuulda. Nii et see, et festivali juures on loengud ja nüüd oli ka näitus, näiteks, et kõik see On ka edaspidi. Ja kindlasti kindlasti tahaks ikka kõiki neid külgi hoida ja vaimustu piires. Sel aastal ei olnud küll ühtegi teatrietendust, küll tantsuetendus oli, aga püüaks ikkagi kunstilist tervikut saada, nii et on esindatud mitte ainult muusika. Aga nii nagu ajalooliselt on olnud kujutav kunst, tants, see kõik on olnud elu ja kultuuri üks selline terviklik osa, üks tervik ja, ja tänapäeval on tihtipeale nagu lahutatud, aga kunstlikult. Nii et ma arvan, et see tegelikult loob sellise elava elava kultuuri maailma meie ümber, kui me neid asju koos teevad. Siin festivalil on ju alati tegelikult väga oluline olnud see, et terve festivali jooksul viibivad siin noh, enam-vähem kõik need festivalikülaline, mis need ja, ja see tekitab juba ise sellise väga mõnusa, sõbraliku õhkkonnaga testiku festivali lõpuks on kõik 11 leidnud ja tuttavaks saanud ja siis on ka see koosmusitseerimine on hoopis midagi muud, kui ta oleks siis, kui tulevad kokku võõrad inimesed. Jah, no ma olen alati püüdnud selle poole, et see festival oleks ikkagi selline selline kokkusaamine nii mängijate vahel kui ka mängijate kuulajate vahel kui, kui see on nagu lihtsalt selline kontsert, see kohe, sest seal, kus pidime, milline jah, aga teeme, kus tulevad, tuleb ansambel. Ja seda on järgmisel päeval minema ja siis tuleb järgmine ansambel ja nad tihtipeale omavahel üldse kohtu. Siis see on ka kahtlemata, ütleme kuulajal on loomulikult ka see väga hea, aga, aga selline noh, koos olema see võimalus, nagu oleks samm sellest edasi ja kindlasti sünnivad selle käigus palju sellist mida võib-olla muidu ei sünniks. Tänase saate viimane esineja oli tsehhi ansambel krinternast. Tartu vanamuusikafestivalil käis muusikat ja muljeid kogumas Margit Peil. Saate salvestas Katrin maadik.