Siseneme Eesti Muusikaakadeemia kammersaali maja vasaku tiiva neljandal korrusel. TEHA saade baroki ju veel Eestis. See on ju tavaline igasuguste kujundus, figuuriteta, range kärajad, kõrge ruum. Loomulikult kinnitub siis pilt jalamaid heliallikale. Tema just nimelt teema, mitte see niisist teema kujutabki endast meie nüüdisaegade ainukest esimest baroki, juveeli või pärli, sest mõlemad pärl ja too uhiuus orel näevad välja küll lihtsad, ent eriliselt kaunid. Kõik asub siinsamas, umbes viis korda kuus korda kuus mõõdus. Korpus on valmistatud heledat toonilisest Hollandit tammest, mida on lastud kasvada 150 aastat. Orelipuldi kohal tunneb teadjam silmi ära suletud kaapi hõlmad sest kusagil siis nende uste taga. Peab asuma oreliprospekt. Suletud ustelt lugeda on hajutatult üle kogu pinna diskreetsest kirjas barokimeistrite nimed. Han said Rainiken. Telemann üle organisti puldi kohal troonib ja süüvib koos muusikaga meeltesse kieli lahutaate Theo kordis, et organ hõisakemi haavale, keeltel ja orelil kahelt poolt maale neid on kaks pluss, pedaal vaatavad seinast välja kaks rida tumedaid registripulki. Orelipingil istub ja mängib Andres Uibo. Saavad praegu üldse esimesed helid neis üldsuses tollelt. Pildilt kuuleb täna, kolmandal mail anno Domini 2001 mil vaid mõni tund tagasi komisjon oreli ametlikult vastu on võtnud. Projekti initsiaator ja dispositsiooni autorina Andres Uibo ei kahelnud kordagi, et saksa meistrite käsitöö kvaliteet Teete instrumendi ülihea intonatsioon kiita saavad. Nii täna kui edaspidi seda samavõrd kuulajatelt. Jutustab Andres Uibo saate teises pooles aga mängib ta veel. Sellest hetkest, kui siin ruumis kus me praegu viibime, seal, siis muusikaakadeemia orelisaal möödub kolmandal mail 2001, siis täpselt poolteist aastat. Kui siiasamma seal ruumis siis. Nii-öelda meie pealekäimisel orgalistide pikal pealekäimisel juba sind meenutades kohedaks alguses meenutada ka professor Lepnurme osa kirjutati alla leping siis oreliehitaja Martin Thaase Borg kelle kodu ja töökoda siis on siis Põhja-Saksamaal niisuguse nimega ost, friislandon, see on, ütleme nii nagu Eestimaal ütleme, minema nimetama mingeid Haanja maad või samasugune seal üks osa Saksamaast. Põhjas vastu Hollandi piiri vastu, Põhjamerd seal üleval, eks ole. Ja Eesti Muusikaakadeemia rektori Peep laskuri poolt olime tunnis, tead siis selle lepingu allakirjutamisel ja täna me oleme siis tunnistajad selle lepingu ütleme, täitub täitumisel ja ja jällegi allkirjastas selle poolt, et, et nüüd me ei ole tellijad, vaid nüüd oleme meie saajad juba, tähendab, pill on valmis saanud. Ja Seppik pooleteistaastane ootus, mis algul tundus küllalt pikana, on läinud küllalt kiiresti selles mõttes, et ega orelit või vaja teha ühe päevaga valmis vaid vaid tegelikkuses. See töö oli juba enne lepingu tegemist alanud, see oli ju käinud juba aastat kolm juba meie mõtetest, kui ühe ühel päeval Tonio Tamra tuli minu juurde ütles, et et meil on neli miljonit krooni, on ette nähtud Muusikaakadeemia uue oreli jaoks ja ja. Ma olin pidevalt siin osaline selle saali akustika jälgimisel. Et see orelisaal tuleks igati kohane noh, orelile. Ja hea oli, et mu juures olinate täna ma võin öelda, et saal on üsna ikkagi väga hea ja vist kõige parema akustikaga terves majas. Kuigi sisenedes esimene üllatus on muidugi see, et suhteliselt väike Jah, nagu kõik need meie majasaalid, õnneks. Täna tunnemegi puudust suurest saalist, mis ka kunagi peaks tulema, meie loodame seda hästi kohe-kohe muidugi. Sest noh, töötada saab tegelikult iga päev, aga kui on kooli avaaktus või lõppaktus, siis lõpetamine, siis ei mahu ikkagi kõik korraga ühte ruumi ära küll 200 inimest on suur, kammersaal. Aga ma südameid olla, aga ma mäletan, et muusika ise ütleme kui suured barokk suurvormid, kas muusika mahub siia ära? No muusika jaoks on see täpselt paras selles mõttes, et muusika on iga ruumi jaoks paras. Et kõik oleneb sellest nüüd meistri käest, kuidas ta ühe pilli ühte ruumi sobitab, eks ole, samamoodi nagu klaverite puhul annet. Kui väike ruum, siis tehakse siin nagu väike väike klaver, kõla andnud bee pehmem pea pianiinoga suured saalid siis tehakse klaveri kõla hästi teravaks ja ta kostab kaugele. Nonii, koorele puhul, et et see väga suur orel, see on päris suur orel, 20 kolmeregistriga helisime helis rega vaja registriga. Kusjuures neist viis tükki on keelregistrid ju. Seda, et need on väga tugevat Osaund pedaali, ainuüksi kolm keel registrit. Aga see ei ole meie enam selles mõttes palju meie otsustada. Kuna orelitüüp põhja, saksa orelitüüp on kohe nõuab, et pedaal oleks iseseisev, seda saaks mängida ilma kopeldamata, nõndanimetatud öelda manuaali, registri kaasa rääkimata. Seetõttu peab olema pedaal ikka sihuke suur ja vägev. Aga selle ruumi jaoks on ta tõepoolest on nii pehmelt intoneeritud, et et algul, kui inimesed tulevad, siia, võtavad õiglus on jäetud, see vist lööb selle ruumi lõhki, kui nad küsivad, näitab, kuidas kogu orel kõlab, siis ta tuttavad jahtetavad nagu suured silmad, et oi, et väga hästi kõlab, et ta ei ole üldse kõrvale valus. Et seda peab nüüd ütlema meistrite kiituseks, et nad on suutnud väga hästi töötada ja ja väga noh, auga välja tulla, sellest tegelikult raskest ülesandest panna üks noh, suureregistrile. Ühel panna suhteliselt väikse ruumi. Ja niisuguseid näiteid meil on negatiivses mõttes, võtame püha vaimuorel seal liiga suur selle väikese kiriku jaoks seal, eks ole. Jah, see võiks öelda, et ta on muidugi igaüks kes teda peale vaatab, ei usu, et seal 66 registrit taga selle ruumi jaoks, sest ta tõesti näeb välja, ta on kokku surutud, aga siin ruumis on ta ikkagi niukene õhuline ja ma arvan, et ei, ei jäta Niukest muljet, nagu oleks midagi midagi väga hirmsat seal ruumist sündinud või oleks ta võtaks palju ruumi ära, vastupidi, ta küllaltki kaunistama seda ruumi. Eks ole, väga ilus kõigepealt silmale paitab juba silmale paitavad me tükk aega ennem nost tualettruumi tavaliselt ju pilli ja silmitsema, noh, vaatad seda pilli 20. sajandil on, iseloomustab oreli ehitust see, et oreli ehitusel mindi välja arhitekt arhitektuur selles osas on brutaalne, lihtsalt lihtsalt primitiivne. Ja siis muusika. Kui orel peaks siis olema halba seal nagu kõik täismõõdu välja ka ikka ei anna küll. Et siin pilli juures pöördud, pöördutud tagasi selle algse põhitõe poole. Orel peab olema moodustama arhitektuurist, kunstist ja muusikast, sellepärast ongi pillide kuningas, aga siin ongi otseses mõttes maalikunsti juures. No siin on, kõik, oli juures, selles mõttes raku Arraku poolt on maalitud ja oreli sised ütleme, tiivad. Ja välistiivad on siis kaua kujundanud kunstnik Urmo Raus. Ja kas alumine tekst, noh, see tekst, mis tuleb juurde sai kirjutatud, see on nüüd minu idee panna see tekst sinna alla ja eks. Viiul on niisugune, ütleme ühe mehe töö seal ikka näitab Stradivariuse või mis iganes oreli peal küll meistri nimi on kirjutatud Martide Haase burg. Aga tegelikult orelitegemine on tegelikult väga paljude meistrite töö. Siin on kindlasti sees, on ju kõigepealt. Meie kahekesi, ütleme, professor, lektor, mina, meie omal algmõtted. Eesti ekspositsioon on, ütleme diskussioon, nagu lõpp on nüüd minu oma. Aga, aga esialgsed läbirääkimised väga paljude, noh ütleme tasandil ütleme niukse orelinõukogu moodustamine, kes annaks nõu, millest pilli ehitada. Seal ju paljud lugupeetud orelimängijad olnud, kes orelifestivali tal on, samal ajal kutsusime kokku raja niukse niukse nõupidamise. Jaa, ja juba edasi jätkuvad need siis konkreetselt nagu ütleme, orelifondiga, seal läbirääkimised edasi tuleb juba meistriga orelimeistrivalimine, orelimeistripoolsed nägemused, siis tema hakkab tegema seda projekti, kus noh, ette on antud, et nagu meie poolt millist me tahame, diskussioon siin siis vältis positsiooniga kooskõlastused, ütleme veel omal minu tutvusringkonnas, kellest ma väga lugu pean, vanamuusika tegijad. Mõni hea nõuanne on tulnud. Kas härra asepurgiga olite täiesti ühel nõul jäite ja saite või isegi konsensust Kõve. Jah, aga ega see ei olegi nüüd see esimene kavand, mille me tegime, esimene kavand oli ikka puhtalt ütleme sisu on lagu, oli samma kõikaga välimine vorm, mõjutamise, välimine kehoisev või välimine, Lohtleme prospekte, kogu välimine, see, mis näha on väljaspoolt. See oli esialgselt oli hoopis teistsugune. See oli niisugune barokk-jne barokne väljanägemine, aga peab kohe ütlema, et teadme sellest välja ei tulnud, et ega see barokne kujundus ei oleks siia saali mitte üks põrm sobinud. Teete siia saali ikkagi ainuõige kujunduses vana gooti gooti stiilis kujundus, vaatad välja vanalinna tornide peale riikide peale, mis siin näha on. Pakuks sellega kõik ja, ja eks orel oligi üks niisugune imelik pill, et noh, ta on väga pikaealine. Esiteks ta on tema eluiga kui teda kuri käsi, tule kallale oli väga pikk ja ta on üks, ütleme nii nagu väga-väga vana maja mis on 13.-st sajandist maja müürid on püsti väljaspoolt, näeb välja nagu 13. sajand, aga sees oli juba elekter ja ja, ja, ja, ja niuksed. Mis kaalutlusel te ka tuule tallamisel arvesse võtsite, neid? No eks siin pilli juures oleme püüdnud jälgida ikkagi kõike kuna niukseid pille ju ehitatakse ikkagi väga harva ja akadeemial kindlasti enam niisugust pill ei tule enam sedagi järgmiselt. Järgmist kindlasti ütleme 100 aastat peavad järgmised tegijad ajama läbi teadmisega, et villasid olemas, peavad leppima selle pildi selles mõttes, et. Et no ja lõppude lõpuks võib siis Narva elektrijaam võib ükskord tossu välja lasta ja siis saab sedapidi ikkagi mängida. Noh, siin oleks teine põhjendus on siin, on, et ikkagi oleme tahtnud kindlasti jätta kõik need pilli omadus elemendid, mis elemendid, mis on, mis olid 16. kuni 18. sajandi orelil äärmiselt omased. Ja eks elekter on üks uus asi ja, ja selleks on olemas ka veel tuule tallamise lõõtsad nagu vanastigi, igal pool kirikutes oli kolme kolmekordne lõõts kus siis on võimalik tallata, aga see ei ole üldse mitte selleks, et elekter peaks ära minema. See on ikkagi selle jaoks, et näidata rahvale kuulajale milline vahe on sellel ühel ühel lool ühte lugu, ütleme Tuult mehaaniliselt hallata ja teine mootor, mootor talle, elektroJon vahe, vahe on väga suur selles mõttes, et vaata, mootor, tuula, nivood, pidev seal on pidev tuue mootori pöörduda seal kast 4000 pööret minutis. Ega see ei sõltu sellest, kui vaikselt või kõvasti mängitakse. Aga üleval mootoriruumis onju tuuletallaja juures noodipult täpselt samasugune noodipult, kui siin on orelimängija lgi Olinter predylal noodipult silla peale asetatakse täpselt sedasama noot, mis siis millega siis? Mis palases mängibki interpreet all saalis ja selleks, et anda märku, et nüüd peab hakkama tallama, selleks on, on sinus kalkalkant niukene, millega kelluke, mis tõmmatakse siis orelimängija tõmbab ülevase kelluke heliseb, siis tuleb hakata tallama. Pane ja alla-ülesanne kuulda seda lugu. Ja, ja, ja siis vastavalt, kuidas sa siis fortepiano või, või kuidas dünaamilised kujundus on selle vastavalt sellele ka siis tuult tekitatakse. Kindlasti on paljud inimesed kuulnud ja sinagi oled kogenud seda ja mina olen lausa mitu korda üle elanud seda, kus ma olen andnud kontserdi, kus elektrit ei ole, üks oli Mustjala kirikus. Noh, see on väga kena Orelux, Terkmani kena orel, aga mootorit tuli olnud õpetaja siis härrasest tallas kontserdi rahvast puupüsti täis õpetaja raiste tallas ja seal oli kogu aeg niimoodi, kas oli õhku üle arukas orel hakkas karjuma või siis jäi jällegi jäi siis tuult vähemaks. Et see tuule tallamine ei ole mitte nii-öelda tüpa peale hakkan tallama, see peab olema täitsa jälgima seda, mis teeb kooliga kooliga mees. Mina näiteks seda küll etet barokkajal, siis tuuletallaja pidid ka nooditundjad. No ikkagi noodi tunded ja sellepärast tulebki kaasa minna, vaat kui sa tuule tallamine läheb täpselt samas rütmis kaasa, kui interpreet mängib ja registreerid. Vaata see annab hoopis teise tooni ja selle seose idee, miks me selle niukse nooda luksuse väljamineku tegime siin ja selle juurde panime, et, et tõepoolest, et, et niukseid, orelit on ju maailmas tallamisem on ju väga vähe säilinud ja ja mõnel pool on olemas sõtke lauad veel nõndanimetatud paljunäinud neid, aga ega need ei tööta enam, need on nagu korrast ära läinud ja kuid nii kui muuseumi eksemplarid. Aga siin on ta olemas ja kindlasti on siin võin täiesti anda öelda kindlalt, et, et välisinterpreet hakkavad väga suurt huvi tundma selle pilli vastu, et just nimelt, et et ta siin salvestada. Salvestustingimused olid ideaalsed, sellepärast et tööd peavad läbi, on absoluutne vaikus nagu stuudios ja ja, ja, ja saab salvestada orelit, nii mode ka tallamisega. Nii et võib arvata, võib öelda isegi, et see orel oma kaalukuse tähtsuselt ületab mitte ainult konservatooriumi ja Tallinna eesti piirid, vaid et võib tähelepanu äratada ka Lääne organistid. Noh, seda kindlasti, eks see ongi meie siht, et et me oleme noh, ütleme ei ole Meidi oma suurest rikkusest. Neid asju ei ole teinud ja ja kui me midagi teeme, raha on niigi vähe, et siis me peame seda tegema tõesti täie ette võib-olla tegema mõnikord ka suuremaid kulutusi, kui teised teevad. Aga et, et see oleks mingit kasutegur tõesti maksimaalne. Et, et see pillar, Ta äratas tähelepanu ja ennem just rääkisime orelimeistriga siin, et et kindlasti kui vaadata, vaadata neid raamatuid, kõik, mis üldse üsnagi palju mul olemas on, noh, neid ja mis seal riiulite peal raamatukogudes ja vaadata neid läbi aegade orelite prospekte, noh see, mis inimene väljastpoolt näeb, siis on 16 kuni 18, sajand, ühe lõpp, 18. sajandiga lõppeb see huvitav ära, siis ei ole nagu midagi vaadata. 20. sajand on niimoodi, et pilli pole nagu üldse pole seal midagi vaadata minema Niguliste kirikusse meele või, või vaata, seal ei ole ju midagi vaadata, üks pilkule ja ja rohkem nagu ei huvita enam. Aga siin on niimoodi, et tuli meil noh, kus oli lahti tiivad, eestlased, mehed sinna. No pool tundi lihtsalt istuvad ja vaatavad, noh saad aru, noh siis on, on midagi, noh, on on vaadata, tähendab on, on jälgida, on mingid tegevusel ja kindlasti see on üks, üks üks pill, mis, mis hakkab kohe-kohe hakkab ehtima maailmaore, orelite raamatute, noh, ütleme tippkujunduse raamatuid mõelda küll, et oleks ikka väga uhke küll, et kui me kirjutame alla on seal, ütleme seal suured orelit nagu Hamburgi Jakobi siis võtab see, kas seal on mingi Pariisi Notre Dame, mis iganes ja sa kõrval tuleb siis Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn. Räägiks natukene ajaloost ka siia juurde, tähendab minu ette, kust pidi on nüüd see üldse Eestis esimene uuesti ehe võrdlemise yhe tähendab võimaliku tehe orel barokkorel. Aga millal kadusid viimased siit kusagil nähtamatu, no kõigepealt võtame kasvõi 1820 ore, põles Oleviste kiriku jäägitult maha, hävis orel, aga samal ajal oli ju ka moodide romantismiaegne orel. Lõhuti ju need vanad selle pärast lihtsalt välja, et ega kirikusse iga iga stiili jaoks lekitada, uut orelit kiriku orelit täis olnud, nii et see oli paratamatu kusagil, et noh, mingi mindi ajaga kaasa. Ja, ja vanad lõhuti välja. Millal Eestis viimased niuksed? Selles mõttes? Kurvad sündmused olid umbes 150 aastat tagasi vä? Nagu normanakas ehitanud ta jubeda ehitas romantilist pildi. Normani ehitusstiil on ikka niukene konservatiivne veel, et et noh, see on jah, niukene noh, veel üleminekusegu, eks ehitusviis on kangesti juba natukene ehitus, ütleme stiili poolest ta nagu registratsioon, kõik see on juba juba niuke vara romantism aga ehitusstiil või niisugune poolest on see ikkagi veel 18. sajand, nad seal niukene segu. Et neid on Eestimaal ju tegelikult väga palju säilinud ja kullamaa, Vigala Nissi kirik, mis iganes neid tuleb tõesti palju ette. Aga niisugust Nojaa, aga need on kõik müüdud, tähendab nüüd räägime veel nagu üheksandast 20. sajandi positsioonilt, aga tal 19. sajandi. Kloone ja need on need kõik jah, selles mõttes disponeeritud andlike puhtalt kõik niimoodi ütleme, romantikud eeskujul ajaga kaasa minna, aga ehitusele ja mis hämmastavad kõla just kõla on neil barokne kõla. Kõla. Vaata räägiks selle asjaga lahti, mis, mis tähendab see barokne kõlamis pärast? Ütleme universaalselt pillidel, nagu on meil Nigulistes, Vanemuises ja Estonias universaalsed pillid, öeldakse, et nad on jah, kõik, mis on universaal neile eraldi stiididel ühelgi ideaalne, eks ole. Mis on siis barokkmuusika orelimuusika ideaal mille, mille ligi nüüd siis on mind. Lohh barokk, kõige see tähendab barokist peab olema orel, peab olema. Kõlalt, peab olema selge, põhiline on ju ikkagi polüfoonia mäng. Polüfoonia polüfoonia nõuab, nõuab Niukest ikkagi Niukest arusaadavas struktuuri. Et. Detsembris, et jah, et oleks selge, sest iga koraalieelmängud siin on. See kartus, virmus peab olema väga värviline, et ja põhi peab olema samal ajal laule vokaalne. Ja eks põhja saksa orel seda kõige paremini ka võimaldab. Barokne pill on ju tegelikult, siin on veel barokk, sel ajastul on ka omaette veel nüansid, et kui me hakkan barokist rääkima, siis me võime sellest rääkida veel mitu päeva sinuga, eks ole, sest et igal regioonil on oma selline, nagu Eestis on oma vittu võetavamad kui väike Eesti kuv. Aga lähed Aaljast, tuled ära, Saaremaale juba üks häälik kaob ära, saad aru, eks ole, tähendab siin, et see pilliehituses on see veel katastroofaalsem või või või räägime rasse või räägime, ütleme muidu hääldestutame itaalia tenor, oled läbilad vene sügava bassi juurde. Vaat see on tähendab pilli niukene, regionaalne tuntus ja eks sellest vastavalt sellele ka ehitatakse niisugune inimeste arusaam sellest kõla. Lavaldame laulust vokaalist, tekib ka via kandub läbi instrumentaalmuusikasse. No Itaalias pelganto, eks ole, nendega Põhja-Saksa pillan täiesti eriline. Siis on olla Silvermani barokk, eks ole, mis on totaalselt teine. Inglismaa, Prantsusmaa, Holland, Madalmaad, Itaalia ja Hispaania, kõik nad on täiesti erinevad juba erinevad kas või selle poolest, et lihtsalt võtkem lihtlasi oreli lõika oksad noorele juures, kes on käinud, teab, et orel on ka, allus veel jalgadega mängitav klaviatuur. Pedaal noh, see pedaal on niimoodi, et et Inglismaa seda õndsa polnud olemas ei tundnudki. Hispaanias ka teda ei ole, Prantsusmaal on seal ainult kaks registrit, üks on lõpuks flöödiregister ja oktav ja see ei ole mitusse bassi mängimiseks, vaid kaldus firmuse mängimisest, mõnedes osades. Aga Nakopliidicon noh, koplid, aga ega need ei kasutada selles mõttes. Siis tuleme edasi, ütleme Hollandis, seal oli hästi mitu manuaali kaka, kolm manuaalid sarnane hästi Põhja-Saksamaale, aga pedaal Põhja-Saksa ju kasvas välja, aga pedaal samasugune kui, kui prantslastel niukene kahe registriga. Ja siis tuleb Silberman ja väga värvilised, kaks erinevat manuaali, hästi läbipaistvalt registritega pedaali Stav asetanud kaks registrit ja see passi mängimiseks, eks ole, su pass, ütleme oktav kaheksa Bosaundavas kolm registrit ja koplid säästi kopeldada, lähme alla Itaaliasse. Itaalias jällegi seal pedaaliga seal pedaali, sealt mõni noot hoitakse sellega pikka nooti orel punkti peal seal kõik nii-öelda, et, et need on hästi erinevad ja ka registrite valik on selles mõttes väga erinev. Ja Itaalia lühe manuaalina Põhja-Saksas vastuse vastu neli maale kolm, neli manuaal ja suured pillid. Millest see tuli, tuli sellest, et rahvas oli seal väga jõukas, suured linnad, Bremen, Hamburg, hansavärk ja raha oli väga palju, ehitate, tohutu uhked pillid ja seetõttu ka noh, pedaal, kui selline oli samma suurte registrite arvuga kuueliseda manuaal. Ei pidanud isegi koperdama ja kõlas kõige orkestraalsemalt. Nii et see barokk on ka väga, ma erit erinev. No siin on konkreetselt tegemist põhja saksa näitega põhjal saksa täita ka selle pärast, et me oleme kogu aeg, Eesti on kuulunud läbi aegade ikka siia põhja, saksa mõjusfääri. Ja kui me vaatame Tallinnas ümberringi, mis sünnib, et kus kohas ta siis pärit need altarid iga Lübeck, Hamburg, Lübeck, Hamburg ja laevandus, kõik, käisime sedakaudu orelitega, vanasti Lüübekestik. No, ma ütleksin, et käiks meie orgalistame peaaegu et Lübeckis tagid, sa oled sina isekeskusele. Nojaa, Wilhelm vilasid, ta oli vanasti käia, on käidud ka juba juba puks tõugude juures õppimas jääks vahepeal geenes pollakid. Seal usbetskid, usbetskid ja. Lübecki sa nüüd tunned vast kõige paremini, selles mõttes ma usun, et sa katsusid need orelit sealt kah kõik läbi. Aga Lübeck, teadupäralt, sõjas orel, kõik vähe viisid, need on kõik need pärast sõjakse toredaid uuesti, mis stiilis nemad seal tegid, ega nad enam. Koobiza säilinud aastast mõlemad kaks pilli, üks on aastast 1008 400 432 ja teine on 1468 isegi nii vanad vanad, aga mõlemad on aegade jooksul päris palju ümber ehitatud. See väiksem orel kõlab päris toredasti. See on ka väga tore, pilvemass on maailma kõige vanem säilinud koodi aspektiga pill. Aga seal on ka hiljem tehtud juurdeehitusi läbi aegade. Aga need on kõik õnnestunud juurdeehitused, ütleme nii suure pilli pealase tehtud üks väga hiline juurdeehitust, mingi kolmed 10 aasta eest täiesti ebaõnnestunult ja see pill on ära rikutud. Nii et selle pilli tegema, noh, on, on jällegi see õnn, et nüüd enamikust Läänes säilinud niisuguseid pille on ikkagi ehitatud ringi mingil ajastul. Siin on nüüd valminud üks pill umbes niisuguse vaid niisuguses, nagu seda ehitati 1650 umbes täpselt niisuguses olukorras, et siin ei ole hilisemad juurdeehituses õpiljal, pill on lihtsalt, kõik on hiline praegu, aga kõik on jälgitud seda liini, mis oli tol ajal ja ilma nende mõjut hilisema juurdeehitamise mõjusalt mõjusad, nii-öelda ta on, selles mõttes on väga autentne. No igatahes, me oleme kõvasti rikkamaks saanud, ma mõtlen kõik meie orelifestivalide üldse eesti orelipilt orelite pilt. Kas siiski on meil nüüd puudu veel midagi niisugust, mis on kultuurilooliselt oluline niukene noh, globaalne, kas ei ole mitte prantsuse tüüpi orel, kuigi sa oled nimetanud vist, et toosama Kaarli kiriku Walker, et seal on suhteliselt kõige ligem prantsuse orelitüübile või? No on muidugi, küsimus on selles, et mida me, mida me tahame teha ja mida me saame teha ja mida on vaja teha ja, ja mida, mida oleks vaja teha ja mida peaks tegema, et et ma arvan, et et praegu on üks koht olemas, eurooplased, Rootsis jutte põrkus, viljeldatakse sellist ütleme niisugust natukene muse aasat kultuuri, kus on võetud eesmärgiks taastada praegu välja ehitada kõik need vanadest pillidest säilinud täpsed koopiad, selle isegi väga palju raha, kulutatud, tohutu palju raha kulutatud. Aga projekt on minu mõttes selles mõttes täiesti ebaõnnestunud, et seal oli jälgitud viimse piirini neid eelmisi Pille, kõik on millimeeter millimeetri pealt maha mõõdetud, tähendab, ja Pilledel, kuna ma tean, et näiteks ütleme, Hamburgi Jakobi pealt on üks maha viksitud maha viksimine või kõikide osade mõõtmine on kestnud mitu aastat. Nende uurimine ja tulemus on ikka selles, hing ei ole. Ja tulemus on selles mõttes kehva tules tulemus on selles mõttes kehva, et ta on ikkagi üks armetu koopia, järjekordne hing ei ole armu armetu koopia, tal ei ole ilus kõla. Ta on vilets selles mõttes ja ruum, kus tal paigutatud on täiesti sobimatu, seal ei ole uss akustikat, see on tehtud sammal, tehtud ühe prantsuse pilliga, mis on paigutatud ka ruumi, kus on võib ühe korra ära käia, aga teist korda tagasi ei taha, sellepärast ajal noh, ta seal ei ole võimalik kuulata orelimängu. Et kuidagi on väga palju raha käes, aga seda öelda, kui osata õieti kasutada. Meil on vastupidi, et raha on vähe ja me peame katsuma seda maksimaalselt, katsuda seda mitte teha mingit erakordset niux muuseumit, et meid oleks mingisugusest koopiat paljudest asjadest vaid et meil oleks see oleks muusikaelu ja oreli elulas elav, selles mõttes. No selge, vaene mees loeb hoolsamalt jah, see on selge ja targemini ja järgmine, mis nüüd on siis ootamas, on siis Jaani kiriku. Jah no see on suurprojekt ja, ja mõtted veel on tuhastatud, mõtled, veed on mitmet moodi, võib-olla isegi lahtised. Eks läheb. Ei taha täna midagi. Ta vekslit anda, aga fond töötab, fond töötab, meil on ikkagi tublisti töötama ja, aga eks näeb, mis sellest praegu tuleb, aga kindlasti on see, et seal on uut pilli vaja pilli olukord äärmiselt vilets. Ja mingisugune lahendus peab tulema kasvõi mingi ajutise oreli näol, et kui see nüüd üles ütleb, et siis peaks teine pill olema. Nonii järgnevalt puiba lahti kapi tiivad, eks avaneb vasakule, teine paremale ja me seisame otsekui Baltari ees keskel prospekt vilede ja vajadusel tilisedes ringleva jõulutähega umbes seal, kus päris altaril asuks risti löödud kohal kiri i n r-i. Uste sisekülgi katavad Jüri Arrakule ainuomastest kirkas värvides maalid. Vasakul pühak Christoph orus lapsukest üle jõe viimas paremal Kristuse ristimine Jordanis Alservis eraldi nelikfiguurid, meil kõigil oma sümboolika kanda väga mõjukas ka muusikat, eriti aga muusikaga sinna lähemegi. Andres Uibo. Selle oreli esmases tutvustamiseks tuleb kõige paremini kuulata selle oreli toredaid kõlavärve registreid ühekaupa kahekaupa kolmekaupa ja sellest tükiks. Ma olen valinud sammule slaidi, kes on kaks Põhja-Saksa kuulsamaid heliloojaid kiiria küürievad 12 osa ja esimeseks osaks registri kombinatsioonis. Ma olen valinud printsipal kaheksa tehase peavärgist, mis on oreli peale kristjan, kõige tähtsam register kui ka teistele, kes tööd ei pruugi alati olla ja siis seep printsiks valmis tähendab pealikule kõige tähtsam, et see peab nagu alati olema ja seetõttu ka kõige tähtsama mehe printsipa 200 alase peamärgistanud valitsuses esimese osa näitamiseks. Teine osa kõlab siis teise manuaali keda kaheksa ja oktav nelja koosseisus ja 200 registrit on, teised panevad. Glooria glooria osades on pealaevani 1800 kohta on neli ja Nazardes Kvit kolla. Viies osakraatias on siis kõla teine manuaal redakat kaheksa, spets Lely ja pedaalid. Kahe jalane tsink. Kuuendas osas järgile kombinatsioon Kedakt kaheksa oktav neli ja turts ja kaheksa jalga. Teised manuaal. Järgmine osa Kedakt kaheksa manuaalist teises manuaal ja pedaalid parkis venelased Ohtav neli. Ei pea kartma, hakkab natukene suuremaks kasvama, läheb täis, on väljapoole rohkem, levib see kombinatsioon kokku. 16 200 jalga, Ohtav neli jalga. Lasevad kolm jalga. Oktav kahenädalane juurde välterts üksnes kolmandik. Mida te olete kuulnud ei ole, levib medalist kaklus hirmuses siis oktav neli, neli, teise manuaal kopliga palju juurde toodud Spisklevate neli. Nii järkude osa siis kaldus või muuseas, ainult vasakus käes esimesest jaanuarist ja seal on siis järgmised registrite leksikon lei 200-ga. Oktav neli jalga, nüüd kolm jalga, trompet, kaheksa jalga. Saatega jällegi takt kaheksa, oktav neli. Seal Puerto ise kuuekümnete kahe jalane switchboard üksusest kolmandiku ja pedaali sisu, kas 16. Lota kaheksa johthannelik jalga? Järgmises osas selline kombinatsioon kaheksa oktalleeli oktav kaks ja trompet 200-l. Nüüd ta viimane osa lõpumoraal on siis esindada, vala peale tuti ja pedaali tuti. Teist manuaali ei ole kaasatud. Ja juurtele kõlab üks niukene. Jah, baroki ju veel on sündinud. Homme toimetatakse oreli pidulikult olemine kutsutud külaliste ees. Avakontsert on laupäeval kell 17 saiti puks tõhude pruunzi, Bachi ja ka pani muusikat. Mängivad Andres Uibo, Jüri Leiten. Gregoriaani laule kuuleb Vox Clamantis elt. Päeval kell 17 on orelil Tiia Tenno, esineb kooriansambel, margub kõlari juhatusel. Saideman. Bach puks õude ja Hiiob. Esmaspäeval kell 19 mängivad Aare-Paul Lattik järjelane Aivas ka Leis. Öösel puks tõugude ja Bach. Teisipäeval kell 17 astuvad üles akadeemia oreli tüüpilised Scheelinki puukste Huude sai temani ja kera o paladega millalifib hommikustel meistrikursustel kuuendast maist peale professor Peeter vantei Hollandist. Kell 19 esineb Maest maestro ise kõvas lüüne Bergeldabulatuur ja Andreas Bach vuh. Kolmapäeval kell 17 esinevad taas tudengid ning kell 19 taas ka Peeter vanteid. Seekord koos Vox Clamantisega puks õhude mufat ja pruuns. Ning neljapäeval kell 19 lõpetavad selle väikese ühe orelifesti viita kantsi ema Lätist ja Toomas Trass Buxte Huude saideman Lübeck ja suur Bach. Ja uus Wana barokijuveel saab sellega lihvituks. Täna saate lõpetuseks. Pisut Box tõhudelt, muide tuule tallamisega saate tegi Ivalo Randalu kohtumiseni Muusikaakadeemia kammersaalis.