Kuidas muutis reformatsioon kiriku sisemist ilmet ja välist ka kunstiga. Keemiaprofessor Krista Kodres jutustas eelmises saates, et Martin Lutter taunis piltide kummardamist kuid möönab siiski hiljem, et pildid aitavad mõista. Usku aitavad mõista pühakirja, kuid pühakiri seletab ennast ise, mitte pildid ei seleta pühakirja. Martin Luther arvas, et tähtis on kogudus ja koht, kus kogudus kokkutulek. Kirikuhoonet pidas ta väliseks asjaks. Kantslist altarist tuleb aga selleski saates ja ka sellest, kas ja kui palju muutis reformatsioon kirikute arhitektuuri ja kui muutis, millal, siis täpselt. Aga kõigepealt ikka veel piltidest. Jeesus Kristus oli reformeeritud. Kiriku pildiprogrammide peategelane Martin Lutheri arvates sobisid altaritele kõige enam püha õhtusöömaaja pildid. Aga Krista Kodres, alustame sellest, kas piltidel kujutati mõnikord ka Martin Lutheri ennast või näiteks Philip melatoniin. See on väga. See on väga tore küsimus, sellepärast näiteks võiksime isegi tagasi minna nii-öelda pühakutekultuse juurde, et katoliku kirik, tjah teatavasti kasutas ju väga palju pühakute pilte ja need olid pühakute altarite, kus siis peetiga Mistasid ja nii edasi. Luterlik seisukoht oli ju see, et kogu see nii-öelda need pühakute lood, mis kõik olid ju tekkinud nii-öelda hiljem ja mida katoliku kirik siis ohtralt, et noh, võib öelda siis, et ekspluateerinud jutumärkides, et nende pealt teenida nagu Lutter, seda, seda siis kritiseeris. Et luteri jaoks oli õiged, ainsad õiged lood olid ikkagi seotud vana testamendi uue testamendiga ja apostlit tegudega. Et nende lugudega, et kõik see, mis ajalooliselt ka sealt nagu välja jäi, seda tema ei aktsepteerinud ja see oli kirjas ka siis Augsburgi doktriinist 1530. aastal kinni või kirja pandud doktriinist. Ja seal oli ka siis selle apoloogia, mille oli kirjutanud Philip melastal, kus eraldi räägiti ka pühakutest. Ja melon kirjutab seal umbes siis nii, et et see tõepoolest pühakute kummardamine on väga taunitav küll, aga see mõnel puhul mõistetav kui on tegemist rahva poolt armastatud ja austatud pühakutega ja näiteks nimetab ta seal pühad Risto foorust, kes oli siis tõepoolest niisugune, ütleme siis rahvapühak. Ehk siis ma tahan jällegi öelda seda, et, et, et see ei olnud nii, nii väga ühenese pühakute taunimine. Luteri kirik oli väga pragmaatiline ja ma arvan, et selle, selle, see, see oli nii ka siin, sellepärast et näiteks Püha Christoph voorus oli, oli Niguliste kiriku kantslijalaks ja on on ka muide ainuke figuur, mis tänaseni sellest kantslist alles on, nii et, et see tõepoolest ka toimise, see, neid lubadusi nii-öelda ka lubamisi kasutati tõepoolest. Nii, aga nüüd luteri, et tulla siis luteri ja melastan juurde. Ja näiteks pühavaimu kirikust me teame, et püha vaimu, kiriku kantslil piilari küljes olid siis nii-öelda õpetaja selja taha jäid melatoniini ja luteri pildid niisugused pildid, et kui ma nüüd õigesti mäletan, Jõelähtme kirikus näiteks samamoodi samas positsioonis just nimelt kantslil mis siis nagu ikonograafiliselt või selle jällegi programmiliselt tähendaks siis seda, et, et, et need nii-öelda reformaatorid alati kohal alati meiega siis kui me jutustame siin, eks ole, see on nii-öelda pildi sõnum, mida me sealt võime välja lugeda. Ja see komme muidugi ei ole jällegi mingisugune spetsiifiliselt eestimaine komme, vaid seda on näha ka päris palju saksa kirikutes. Et see, mida ma tahan, nii-öelda on, on siis see, et mingil moel kujunes nii, et luterist melanstonist saavad siis nagu need uued pühakufiguurid ja siis ka pühakud olid olnud ju loomulikult reaalsed inimesed kunagi nad said pühakuteks, kui nad märtritena, eks ole, ristiusu eest kannatasid ja nad tunnistati pühakute üle. Et mingil moel asuvad siis luteri ja melastan samasse positsiooni ja neid hakatakse pildiliselt ka kujutama. Ja ma ei ole veendunud, kas Lutter ise seda oleks aktsepteerinud, aga, aga nii see ajalooliselt jah, kujuneb. Kas on mõni ajalooliselt eriti oluline luteri kuju? Sellest luterit näiteks kraana ahju ka kujutas oma oma oma lausa oma oma nendel altarimaalidel aga muidu mitte luteri luterit. Evangeelne kirik peab Sis reformatsiooni sajandat juubelit ju juba 70. sajandil ja see traditsioon jätkub ja jätkub ja ta, ma arvan, et nüüd ka aastal 2017. Me kuuleme suurt suurtest üritustest sellega seoses. Et ja sellega seoses siis hiljem loomulikult püstitatakse ka monumente ka Eestis ju oli Lutheri monument Keilas küll ka 19. sajandil alles sisse püstitatud. Aga, aga selge on see, et, et luterlik peetakse meeles ja tema niisuguse reformatsiooni nii-öelda juhtfiguurina kindlasti jääb väga paljuski kõlama, kuigi peab ütlema, et, et melastonil on ju samamoodi väga suur roll kogu kogu selle luterliku arusaama kujundamiseks kindlasti siis 16. sajandil. Ka 16.-st sajandist edasi, sest luteri kiriku puhul tulebki seal niimoodi kogu aeg rääkida, nii nagu kirik või uus religioon, arenes kogu aeg, nii ka luteri kiriku sisemus. Interjöör muutus kogu aeg muutub edasi. Just et loomulikult ja, ja nagu öeldud, see protsess, seda ajaloolased nimetavad seda konfessionaliseerumis ajastuks seda tervet siis luteri täpset aega, sellepärast et see on siis just nimelt see, kus Euroopas need kolm konfessiooni nii-öelda etableerunud ja, ja, ja tegelikult formeeruvad ja arenevad ja võtavad vastu, eks ole dokumendid selleks nende arengusuundade kinnistamiseks ja nii on see ka luteri kirikus, kus siis 1577 ilmuvad need Formula Concordia kus siis on kirjas juba väga selgelt väga palju erinevaid põhimõtteid, millest siis Lutter, luterlik kirik peaks lähtuma ja seal on nüüd kirjas, kas siis see, et et pildid on kirikutes tõepoolest siis vajalikud ja nad on siis kolme see nii-öelda kasutamisega, nad on siis kirik kuu kaunistamiseks, aga õpetamiseks ja, ja meelespidamiseks ehk ehk mingil moel siis on juba olemas niisugune rõhutusesteetiline rõhutus, eks ole. Aga kindlasti on olemas ka sedasama luterlik rõhutus siis Lutarilt ja põhimõtteliselt ju tervelt nii-öelda Kristlikult kirikult pärit, rõhutas selle kohta, et pildid on kasulikud selleks, et nad aitavad usust paremini aru saada, nad on segausu abivahendid. Tuleme nüüd jälle veelkord altari juurde tagasi. Altari kohal oli rentaabel, aga altarilaud ise oli kaetud altarilinaga. Oli kaetud altarilinaga ja mõnikord oli veel altari Eesti külg, sest tegemist oli kiviplokiga, eks ole, et see ei olnud nagu jalgadel laud, tuleb ette kujutada, et seal oli ikkagi suur niisugune kivist plokk, mitte laud, mitte nelja jalaga ei olnud nelja jalaga. Et sisse ta altari, selle laua nii-öelda esikülge või ka külgi siis neid ära pööravad, nii-öelda külgi kaeti tõepoolest tekstiiliga ja eestist on ju alles tänaseni vot imekombel Oleviste Altependium, mis on siis sisuliselt tan Brüsselist tellitud ühe mustpea poolt, kes langes siis Liivi sõjas ja valminud tänaseks siis järelikult enne, eks ole, Liivi sõda 50.-te aastate keskel või, või, ja teisel poolel ja seal on, on siis see, see kujutab ennast endast noh, meie mõttest siis vaipa, niisugust piklikku vaipa, millel on siis kujutatud kolmestseeni ja need stseenid, stseenid on siis, eks ole, on siis Kristuse sünnist seen see, kuidas targad tulevad teda kummardama, siis järgmine stseen kujutab kolgata siis see, kui Kristus on juba risti löödud ja kolmas stseen kujutab Kristuse ülestõusmist hauast ülestõusmist. Nii et siin nagu jällegi ja see selgelt tegemist Kristo loogiliseksis Kristuse suunatud programmiga, mis ütleb üheselt ära, et see on teadlikult evangeelne, eks ole, kirikukunst ja vähemalt pole keegi uurijatest seni suutnud mõelda välja sellele, sellele erakordselt väärtuslikule kunstiteosele muud funktsiooni kui see, et ta tõesti oli siis selle altari lava, Antependium tõenäoliselt oli olemas ka rentaabel, Oleviste oli nii suur kirik, aga see oli siis ka mingil moel viis või võimalus seda keskaegset altarit, ütleme, katoliku kohest pärit altarit evangelisteerida, teha temas emakeelne sõnum suuremaks, lisades just nimelt selle Kristoloogilised temaatika siia. Ja see, ma õpin selle sõna nüüd ära, Antependium, see on säilinud praegu. See on säilinud ja see on Tallinna linnamuuseumis hoiul. Aga üldiselt olid need andependiumit lihtsamad, kindlasti maakirikutes. Jah, ja tavaliselt neid siis ka kingite tega, siis luteri kirik, nii nagu ka katoliku kirik on, on väga paljus tema sisemus koosnes, see oli üks suur kingituste ruum, kuhu siis jõukad inimesed pidasid vajalikuks asju kinkida. Nad tegid seda kahtlemata ka omakasupüüdlikud selles mõttes, et nad Nad arvasid, et see annab midagi juurde või parandab nende olukorda mingis mõttes siis pidades silmas seda, mis hakkab sündima jällegi rikka sellel viimsel kohtupäeval. Ja kuigi loomulikult Lutter selles mõttes jällegi ta sõnastas selle selle kirikusse kinkimise näiteks epitafide paigutamise, mis pidid mälestama inimeste, eks ole, peale tema surma, et ta ta väga selgelt ütles selle kohta, et et tuleb see-eestpalve komme ära ära lõpetada, mis tähendas siis seda, et inimesed ka justkui pärast kellegi surma oleksid käinud lepit ahvide juures ja jällegi sinna raha annetanud ja selleks, et vaimulikud Peaksid eestpalveid nende eest, kes meist juba lahkunud eestpalve siis just nimelt selles mõttes, et nagu lisada neid võimalusi paremini saada viimsel päeval koheldud Lutter ütles, et see me ei saa, Te kuidagi inimene ei saa mõjutada, ei meiega inimene iseennast mõjutada oma saatust pärast seda, kui ta on ära surnud, et kõik, mis inimene teeb, teenib ta ära siinsamas maa peal ja seda tagantjärele ei ole võimalik enam teda olukorda kuidagimoodi parandada. Ja selles mõttes on see luterlik epitav ka midagi muud, ta peaks olema siis lihtsalt meenutama inimest ja meil siin Eesti kirikutes on ju palju epitaalsel, mis on tõesti lausa portree epitaažid, Piia Ehasalu, nendest kirjutatud näiteks pühavaimu kirikus on mitmeid portree bitav mis pandi siis üles tõepoolest inimese mäletamiseks seal seal kirikus ja näiteks epi tahvidel luterlikes pidasid veel samamoodi on olemas oma nisugune, ikonograafia, oma pildiprogrammid ja vot epit ahvide juures. Kõige sagedasem motiiv tõesti on seesama kolgata stseen Kristus ristil ja tema poole tavaliselt paigutatakse sisse inimesed, kes nüüd nüüd lahkunute portreed koos oma perekondadega, kes, kes palvetavad Kristuse poole ja näitamaks, et nad usuvad temasse ja tema sellesse otsustus, mis hakkab kunagi toimuma. Kui üks jõukas inimene maksis kiriku altari eest, kas altar sai tema nime gaasis? Jõi lihtsalt külarahvas, rääkis. Sai sai ja sai täiesti nimi, peale lausa kirjutati, et selle, see on, see on jälle üks niisugune väga huvitav teema, mille üle näiteks on olemas, eks Niguliste kiriku pastori ohkamine või oigamine või, või nii-öelda tauniv lause, kus ta räägib sellest, kuidas kuidas Niguliste kirik on täis riputatud epitaarse, millel on, eks ole vapidia nimed ja, ja et see pole enam mingisugune pühakoda, vaid, vaid see on mingisugune edevuse paraad, vaatasin et tõepoolest see, see niisugune ilmaliku tungimine luterlikku kirikusse, see, see on tõele tõeliselt silmatorkav 16 17 ega edasi sajanditel. Et annetatakse altareid ja sellele altarile saadakse oma papp ja sellele saadakse ka oma nimi. Neid nimetatakse seetõttu ka sageli epitav altarit. Eks see just nimelt rõhutamaks, et need nendel on nagu kahene funktsioon, et nad võivad olla küll seesama armulauaaltar, aga need on teisalt täiesti epitav iseloomule. Kas nad tõesti peaksid nagu võimaldama meil paremini mäletada seda inimest ja tõepoolest nad seda ka teevad. Kuigi tõtt-öelda aga samas, et kui arvestada seda, et altarid on kirikus kogudusest ikkagi suhteliselt nagu kaugel siis siis ega, ega muidugi neid liiga suurte tähtedega neid tanaatorite nimesid. Ta ei kirjutatud, aga näiteks seesama juba jutuks olnud Keila altar, seal on olemas ka pisikesed külgtiivad altaril. Ühel pool on siis selle kohaliku mõisniku nii-öelda mees poole portree ja teisel pool tema naise portree, et võis ka ette tulla koguni täiesti pildilist kujutamist altarile, aga see on siin küll väga harv. Kui meie kirikukunstiajaloo peale mõelda, siis surevad šedöövrid, millest me ikka ja alati räägime, need on ikkagi varasemast ajast pärit Herman Rode altari ja Bernt Notke muidugi, kas midagi lööb neid üle ka? Kõik on ju loomulikult. Kui suhteline, et ja, ja neid hiliskeskaegseid altareid me me sageli hindame ka, sellepärast rohkem, et nad lihtsalt ongi vanemad. Aga kui nüüd mõelda, siis see 16 17 sajand, siis on siin Eestis on kahtlemata töötanud mõned väga head meistrid ja kui nüüd tõepoolest lähtuda nii-öelda puhtalt Ta on sellest, et missugune nendest on olnud siis kõige võrreldavam nii-öelda suurte keskuste väga tähtsate meistritega, siis noh, võib-olla kõige esimesena, kes tuleb meelde, on Kristjan Akkermann kes on siis tegi toomkiriku põlemise järgselt uue altari ja uue uue kantsli ja kes on teinud väga-väga palju kantsleid ja altareid alates 1680.-test aastatest kuni Põhjasõja alguseni eestiga maa kirikutesse. Tema puhul küll tuleb rõhutada seda, et ta oli erakordselt hea nikerdaja ehk siis nii-öelda tema skulptori võimed olid väga head ja, ja ka niisugune ornamendi nikerdaja oli tal, tal oli suurepärane töökoda. Aga need kuna kiriku luterliku kirikuobjektid reeglina seovad endas nii seda nikerdust kui ka siis maali, siis maalija oli ta palju, palju kehvem. Nii et selles mõttes tõesti tuleb öelda, et Notke nakkega siin võrrelda ei saa, sest Notkelolid Notke töökojas olid need mõlemad pooled väga, väga väga tugevad. Ja noh, teisalt on ju ka see, et ega Lodge päris ei olnudki, meie meister Notke ikkagi on Lübecki meister samas kui Akkermann, tule Königsbergist ja, ja üldse, kui, kui siin rääkida siit on midagi, siis nendest tõepoolest nendest, kes reaalselt neid tellimusi täitsid, siis nad, nad on ju kõik, ega nad, ükski nendest ei ole loomulikult eestlane, vaid nad kõik konsiidiga kusagilt tulnud ja selles mõttes nad esindavadki ka, eks ole, tavaliselt põhjapoolse Euroopa mingisugust niisugust linna kultuuri või linna meistritaset, et Eestis ei ole olnud ju õukonnakultuuri selle sõna ranges mõttes sellel perioodil. Sest pole ka niisugust kohalikku õukonda kui niisugust väga selgel kujul ei ole olemas. Selles mõttes me, me nagu siit oodata ka seda ei, ei olegi eriti võimalik ja teisalt, et ka Tallinna positsioon hiliskeskajal oli hoopis midagi muud, kui ta oli 16 17 sajand, kus ta jäi nii-öelda Euroopa väike linnak, samas kui ta hiliskeskajal oli täiesti võrreldav, eks ole, paljude teiste suurte ja tähtsate keskustega, see situatsioon lihtsalt oli muutunud. Nii kiriku välimus 16. sajandil ei kiputud kohe suure hooga hakkama uusi kirikuid ehitama, see võttis ikka aega. Kirikute võrk tõepoolest oli keskajal ju siin suhteliselt välja arenenud, seda on loetud nii ja teistpidi, aga kindlasti oli seal olemas umbes 80 kivikirikut, siin oli olemas ka palju kabeleid, millest me tänapäeval teame väga vähe, Need olid tavalised puu kabelid ja selles mõttes see niisugune sakraal reaalne topograafia oli, siin täiesti eksisteeris ja seda enam, et siis nagu ma ütlesin, Lutter pidas täiesti normaalseks seda, et, et jumalateenistusi jätkatakse vanades kirikutes edasi rahulikult hiljem kui me peame ju rõhutama seda, et tegelikult õiged nii-öelda luterliku ja järjekindlalt poliitikat hakkasid ajama ikkagi alles rootslased. Et mis võttis omakorda väga palju aega, sellepärast et, et Rootsi sõdis, eks ole, väga pikka aega Liivi sõjas ja, ja need kogu see protsess ei rahunenud enne, kui, kui seitsmeteistkümnenda sajandi teisel kümnendist saadik hakkas alles rahunema ja, ja ka see oli nii ka Rootsis endasse, kus kogu see kontsessionaalne nii-öelda reeglite loomine kestis väga-väga pikalt, tegelikult kuni seitsmeteistkümnenda sajandi alguseni. Ja alles siis, eks ole, sai siin Eestis hakata ka midagi mõjutama. Ühesõnaga, kasutatakse edasi tõepoolest neid vanu kirikuid ja samas viisid toonide puhul mida, mida me esimesed väga head meditatsioonid on pärit siis 16. sajandi lõpus David tubersilt, kes oli siis Tallinna piiskop ja kes käis visiteerimast siin põhjaeesti kirikuid ja, ja seal külgadega tema juba ütleb seda, et kirikute võrgustik peaks ikkagi olema tunduvalt tihedam, et inimesed ei jõua, eks ole, pühapäeval kirikutest, vahemaad on väga suured ja, ja see niisugust kurtmist tegelikult kostab siis läbi terve seitsmeteistkümnenda sajandi kõikidest situatsioonidest. Et kirikuid oleks nagu vaja, aga samas kuna on ikkagi poliitiline majanduslik situatsioon on, on niivõrd ebasoodne, siis neid ei lihtsalt ei ehitata. Ja kui ehitatakse, siis ehitatakse puukirikuid, sest neid on, nad on odavamad, ehitad meie kõige tuntumad puukirikud ongi ju sellest ajast pärit, et see on siis Ruhnu 1644 praegu Sutlepa kabel, mis on, on siis, seal on vabaõhumuuseumisse on ka kusagilt sellest ajast ja neid kirikuid on olnud kindlasti väga palju, et ma ise olen kunagi proovinud neid lugeda, vähemalt siis Rootsi ajal ehitatakse siis umbes 25 kui mitte rohkem. Nendest enamik on tänaseks lihtsalt hävinud, kivikirikuid ehitatakse, kõige uhkem kivikirik on paraku jälle meil tänaseks hävinud, et Narva on ju rootslaste suur niisugune lemmiklinn keskustesse, mida tahetakse arendada väga selgelt poliitiliselt vastukaaluks siis nii-öelda väga ülbele ja iseseisvust rõhutavale Tallinnale ja Narvasse ehitatakse uhke Jaani kirik, mis kahjuks jah, on, on tänaseks tänu teisele maailmasõjale jälle jälle meie jaoks kadunud siis seesama Audru, mida ma nimetasin, ehitatakse Pärnus, ehitatakse tegelikult ka juba 16. sajandi lõpul, tänaseks jälle kahjuks hävinud. Ühesõnaga palju on sellest pärandist kadunud, aga, aga väga palju tegelikult tõesti seda ehitustegevust nendel esimestel reformatsiooni sajanditel ka ei ole. Nüüd et mida, et mis siis muutub ja välisarhitektuurist? Kas näiteks meile juba tuntud kirikute juures Niguliste ja Oleviste kaks olulisemat kihelkonnakirikut Tallinnas, mis nende juures? Oleviste kohta jälle suhteliselt raske öelda, sellepärast et see 1820. aasta tulekahju on ikka masendav tulekahju, mis mis ei luba meil väga palju järeldusi teha, Niguliste puhul küll. No näiteks, ja seda me näeme ka täna, et Niguliste saab endale Need, vanad vanad, nii-öelda keskaeg, keskaegset kabeli pühangutele pühitsetud kabelit, näiteks Püha Jüri iga päev, nii et ka selles mõttes nagu sekulariseeruvad, et need saavad perekonna hauakambrite, eks hauakabelit, eks nagu näiteks klotiga pääl on Nigulistes ehitatakse, siis ehitatakse sisse Aksel fon Roosen ehitab endale kabeli, mille esikülg on ju jumal tänatud ka tänaseni säilinud see uhke puust niisugune ustega ja vooruste ja, ja, ja Butodega maalid tud esikülg. Mis viis sinna kabeliste oli selle kabeli nii-öelda kabelit sulgedes ei. Et, et me näeme siis seda, kuidas ilma nii-öelda ilmalikud jällegi netonaatorid Nad ju maksavad loomulikult kõik sellest, et kuidas nad siis hõivavad need kohad, mis pühakutest üle ja ka ruumiliselt tõepoolest nii-öelda kolivad sinna sisse. Väliselt püütakse ehitada torne, eks ole, et see on, nagu ma ütlesin, see on, on nagu eesmärk, et, et kirik saaks ikkagi endale torni jagada, aga tegelikult ka siin väga suurt nagu edu ei ole, see suur torni olemine algab ikka 19. sajandil, põhiliselt Eesti kirikute juures. Aga enne oli ka tornid, olid aga, aga, aga sugugi mitte kõikidel kirikutel, et olid ju siin, Järvamaa kirikutel olid keskajal tornid, aga, aga enamikel kirikutel ei olnud keskajal Eestis torne linna kirikud muidugi välja arvata. Kirikutorn oli, mida pikem, seda uhkem. Mida, mida kõrgem, seda uhkem. Aga kiriku torni tipus, mis pidi olema, kas see ka kuidagi on nüüd erinev katoliku ajast? No Keiko, eks ole, me räägime siis torni kiivristaks On olemas torni keha, mis on kivist ja siis selle osas on tornikiiver ja see, mida me Eesti luterlik kirik, et tal väga sageli näeme, et selle kiivri tipus on kukk. Ja see kukk on, seda tõepoolest, on väga sageli. Ja no töödeldud, et see olla justkui niisugune väga luterlik, ka mina ei ole selles ausalt öelda veendunud, ma ei ole ka seda kunagi kontrollinud, aga selle, see, miks see kukk seal torni tipus on, seostub ikkagi sellega, et et seal see vähemalt üks selge niisugune ikonograafiline tõlgendus on see et Kristus ütleb Peetrusele Getsemani aias, kui ta kinni võetakse, enne kukub kolm korda, kireb, oled sa mu võtnud ja tegelikult see kukepanemine siis või selle tema selle kasutamine nii-öelda märgina, et see peaks olema sellega kuidagi seotud ja viitama siis sellele nii-öelda truudusetu üheksale usu truudusele. Aga teisalt ka loomulikult jällegi Kristuse armule, eks ole, et seda mina olen niisugust tõlgendust lugenud siis ikonograafilist tegelastele, Kuke kate, Kuke kukkesid on tõepoolest väga-väga palju eesti kirikutele, teine võimalus on muidugi ristid, kuul on ka ja see on olnud. Aga see kuul on muide ka üks see ristja kuul on ju, see on väga huvitav ikonograafiliselt selles mõttes, et et see on väga sageli ka see, see kristlus, kui Salvador mundi kannab siis kuuli, millel on käes väikest kuuli, millel on, on peal rist seda teostada võetakse ja tõepoolest seal ka tõesti jälgitav juba varakristlikust ajast, niisukese, imperaatori ikonograafiaga, et ka keisrid, tal oli see sageli käes nii-öelda valitseja muna ja, ja seda see Kristuse kristus, kui siis eksju maailma mingis mõttes siis ikkagi selgelt ka üks valitsejatest, et see peegeldab siis seda. Ja, ja seda me näeme jällegi kordumas siis ka eks ole torni tipus, mis, mis taas peaks olema siis näitama kogu selle, selle nii-öelda märgi maailma ühtsust, lihtsalt. Kirikukell jäi oma olemuselt ikka kirikukellaks. Jah, ja kirikukell oli muide jälle ju üks niisuguseid asju, mida jälle väga sageli kingiti kogudusele ja keegi annetas siis on, on ka kirikukellade peal on, on sageli näha nende annetajad Vabbe nimesid, nii et tõepoolest ka nemad on siis selle kaudu jätnud märgi oma märgi siis nii-öelda kirikusse järgi on see on tõesti väga huvitav, et ühesõnaga, ega väliselt kirikut palju ei muutu ja, ja ka ka näiteks maakirikute puhul, et see, mis oli, loomulikult tegi muret kindlasti liturgia seisukohalt oli see nende keskaegsete kirikutel olid paljudel ju väga kitsad aknad mis oli osalt tingitud ka sellest, et nad olid kaitsekirikud, eks ju. Et nad olid teadlikult kitsad, aga luterlik kirik, mis, mis hakkas ju pidama emakeelset jutlust, mis hakkas ka trükkima laululehti ja ja kus oli vaja mõnikord ka lugeda juba, eks ole, inimestel küll mitte, nii ma nüüd liialdan, ütleme ega siis koolivõrgustik ka tekib alles seitseteistkümnenda sajandi teise poole jooksul ja see, see protsess jällegi võttis väga kaua aega. Aga igal juhul seda, seda kirikute akende suuremaks raiumine, see on ka natukene hilisem nähtus, et see tuleb ka 18 19 sajand alles. Kas näiteks Niguliste ja Oleviste püha vaimul olid veel väiksemad aknad? Nendel ei olnud, sest nende aknad, nemad olid ikkagi ümber ehitatud juba ja hiliskeskajal ja, ja need, need suured aknad on ikkagi pärit sealt küll, aga maakirikute puhul tõesti oli see sageli, oli probleem see, see valgustuse küsimus. Aga seda, mida ma tahangi öelda, on, on siis, et väliselt tõepoolest need kirikute nad ei muutu, nad on, nad on eriti maakirikud, on väga lihtsalt linna kirikutele, nagu ma ütlesin, võetakse kasutusele kabelit, mõnikord ehitataksegi mõni kabel nagu välisseina juurde. Ja jällegi, see on niisugune praktika, mida me näeme kõikides luterlikes maades kirikutes välist, keskaegsete kirikute väliskülgi hakatakse nii-öelda laiendama ja ehitatakse sinna juurde siis mingisugused matusekabelit tavaliselt mingitele ülikutele või nende perekondadele. Käärkamber käärkamber on küll ka jah, aga käärkamber on jällegi niisugune nii-öelda motiiv kirikuarhitektuuris, mida me tunneme juba keskajast. Ja neid ehitatakse ka mõnikord juurde, nüüd nüüd siis varauusajal ka jällegi neid ehitatakse ka veel 19. sajandil juurde, et see on nagu jällegi väga funktsionaalne, eks ole asi, mida kirikutel vaja on ja mõnikord sai neid samu asju toimetada ju ka pastoraadist. Kui pastaraat oli väga lähedal, siis siis käärkamber tingimata vajalike ei pruukinud olla. Aga nüüd, mida ma, mida ma võib-olla mida peaksin siseruumist veel rääkima tegelikult, et ma nagu mõtlesin kui vaadata, nagu kirikud tervikuna, siis kõige suuremad muutused on kahtlemata ikkagi toimuvad siseruumis. Ja kindlasti väga palju muudab siseruumi, just seesama ütles, et tekib koguduse pingistik. Pisem vingistiku lugu on väga huvitav ka sellepärast, et et mingil moel see pingistik markeerib ütleme selle koguduse aga, aga loomulikult see kogudus on siis mingi nii-öelda nii-öelda ütleme siis läbilõige mingist linna kihelkonnast selle sotsiaalset koosseisu. Ja see on väga selgelt näha, kuidas näiteks Nigulistes olnudki pingid paigutatud. Me näeme, kuidas kõige paremad pingid loomulikult on kõige lähemal altarile, aga ka kindlasti siis kantslile nad on paremal positsioonil ruumiliselt ja loomulikult on nad noh, tänapäevases ettekujutluses võiks siis öelda, et nad on nagu aedikud. Et kus siis näiteks raehärrad, eks ole, oli oma pink, nemad istusid väga pidulikult, nendel oli ka väga uhkete skulptuuride võrreljeefidega pink juba 1500 viiekümnendatel aastatel Niguliste kirikus, Nemad olid ühes nad nadolid heastasid, seal nad olid eristunud, eks ole, ülejäänud mustpead olid eristunud, siis olid näiteks mõned gildid, suur kild oli eristatud, olid ka mõned käsitöö, tähtsamad ametid, nendel olid oma oma pingistikud selles mõttes sinna kirikuruumi, see nagu kordas mingis mõttes seda hierarhiat, mis ühiskonnas tollel hetkel oli. Ja, ja selles mõttes on see väga huvitav. Nüüd võib muidugi küsida, et kuidas läheb see kokku sellega, kuidas Martin Luther käsitles kogudust kui võrdset ja kui nii-öelda võrdsete kooslust, siis päris nii see loomulikult jällegi ei ole ja luterlane oli väga selgelt veendunud selles, et et ühiskond, nii nagu ta meil on, on meile andnud. See on, see on tõepoolest kõrgemalt poolt niimoodi seatud, järelikult see, et on olemas siin inimesed, kes ülemad ja need, kes on alamad, see on täiesti normaalne ja ta on võtnud muide ka kiriku suhtes siis sõnade poolest nii, et, et need, nad kõik peavad leidma kirikus oma koha vastavalt oma seisusele ehk siis ta päris selgesti ei alluta siis mingis tänases mõttes nagu demokraat ta oli oma ajastu inimene, kes, kes nägijad kirikuruumis kirikul on, peegeldab tegelikult seda, seda, mis, mis ühiskonnale jumal on andnud, kuidas ühiskond on paika pandud. Professor Krista Kodres rääkis sellest, kuidas reformatsioon muutis kirikut seest ja väljast ka aja jooksul. Ja jutt oli Kristjan Kärmannist siis juba seitsmeteistkümnenda sajandi kujurist ja puu nikerdajast, kelle teoseid on säilinud palju Tallinnas näiteks toomkiriku kantsel ja altar. Eriti kuulus aga ka Eestimaa kirikutes, näiteks Väike-Maarjas, Simunas. Simuna kiriku ehitusaasta ei ole täpselt teada. Ta kuulub koos Tallinna toomkirikuga Eesti vanemate hulka 13.-st sajandist. Seda kutsuti pühaks Simona nime järgi katku küla Püha Siimanni kirikuks. Sõdades ja sajandites on kirik mitmel korral hävinud ja taas üles ehitatud. 15. sajandi esimesel poolel ehitati kolmele ööbiline kodakirik ja 1685. aastal valmistas kuulus puunikerdaja Kristjan Akkermann kirikule altari. 19. sajandi lõpus ehitas orelimeister Gustav Normann samuti Virumaalt. Väike-Maarjast pärit Gustav Roman ehitas kirikusse oreli ja see on üks vanemaid eesti rahvusest orelimeistritöid. Simunast on seega pärit ka saate lõpulugu, mille on valinud saate toimetaja Piret Kriivan. Simuna rahva laul isse maailma veerekese pääle laulis 1970. aastal näit ja laulja ja lavastaja Kaarel Kilvet. Ma ei ma ilmagavalu kava loosikaval pluusi, taimaailma tava, tavabluusikava lugusid Ja maailmakaval kohenud rikku magama läheb, magama läheb maga male vaadelnud nüüd rikum vägemalev, magama läheb maga male. Maga male. Issakassa kõlboodsa kõll kuus kõlgu Sahe tisse kassa Kissa kassa kõl kuus. Null kuus, kuus. Mis aga sa kõlbumis kutsa, kassa kussa, kassa kalju sisse, Hainu siis kannu sisse, kus sa, vaata, kus sa kassa Rainusi, Hainu, siis Hainulis. Sa hakkad sa, kus sa kassa Rainu siis tipa-tapa, tipa-tapa, tasak, risti, läitsi tasand püsti läinud, Siidas artisti lehitsi, tipa-tapa, tipa-tapa, tasatisti, Läntsi tasa püsti läinud, siiditasa Kristi, läinud siis ka. Näide manu ülemulu Hay nuusis hallinu siis ilu siis näide vanu ülevooluhai noosisse kailu siis hai nudis. Näide manu. Vooru. Hainu siis.