Mis kas niisugune ilus kastrile ja? Ei tohi. Reliikvia. Nüüd ma tean, kes olid Töölikus häälid, toredad läänega. Lähme. Ära või liiga elanik valida, kas ta tahab siia jääda vabaks saada välja reliikvia. Padari. Pilti selle juurde pole vaja vist eestlasele kirjeldada, see tuleb iseenesest silme ette ja tuleb silme ette ka see, mis sellest stseenist edasi juhtuma hakkas. Viimse reliikvia spurustati Pirita kloostri reliikvia kui rahva rõhumise sümbol, mis tegelikult toimus. Missugused olid Liivimaal kloostrielanikke ja rahvasuhted. Missugused olid kloostri suhted kohalike võimudega. Mis juhtus, kui omavahel said kokku dominikaani munk ja evangeelne jutlustaja. Ehk saade on sellest, kuidas reformatsiooni ajal käis Liivimaa kloostrielanike käsi, räägib ajaloodoktor Tiina Kala. Minu nimi on Piret Kriivan. Klooster on see nähtus, mida reformatsioon puudutas väga tõsiselt või sügavalt. Jah, reformatsioon kindlasti puudutas kloostreid, aga see toimus erinevates riikides erinevates piirkondades mõnevõrra erinevalt ja ka mõnevõrra erinevatel motiividel. Võib isegi öelda, et religioossed motiivid võib-olla ei etendanud peamist osa kloostrites Lootuses reformatsiooni ajale vaid pigem olid need majanduslikud põhjused. Kõigepealt. Et sellest võib-olla Martin Lutheri arusaamisest, mis teda sundis või mis talle kloostrite juures siis ei meeldinud ja tegelikult oli ta ka ise ju kloostrielu elanud. Mis puutub Martin Luteri seisukohtadesse kloostrites, siis peaks tegelikult alustama natukene kaugemalt, selles mõttes. Et millised üldse olid reformatsiooni taotlused selles osas, mis külgneb arusaamadega kloostrites ja tegelikult Nigatoliikluses kui ka protestantluses või ka Calvinismis või mistahes muuse reformitud vooluse. Oli üks küsimus, küsimus hingeõnnistusest, kuidas seda saavutada? Ja tegelikult lihtsalt Luteri õpetus nägi seda ette mõnevõrra teistmoodi, kui seda nägijate katoliiklus ning luteri kaebused seoses kloostritega konkreetsemalt seoses kloostrieluga seisnesid eeskätt selles, et kas hingeõnnistust on võimalik jumala käest niisugusel ütleme siis lihtlabasel viisil hankida lihtsalt heade tegude palvetamise näol lihtsalt mingisuguse enam-vähem mõõdetava isikliku pingutuse kaudu. Ja luteri seisukoht teatavasti oli see, et inimene saab õndsaks, soola, graatsia ehk lihtsalt jumala armust. Sellist jumala armu ei peaks olema võimalik teatud vormelite lugemisega hankida. Põhimõtteliselt ei olnud Lutter kloostrielu kui sellise vastu. Lutter oli kloostritõotuste eluaegsete tõotuste eksis vaesus, kasinus kuulekus vastu. Sellepärast et see oli nüüd üks osa sellest, mille kohta ta arvas, et niisuguste võtetega ei ole võimalik jumala armu ära teenida. Aga endise kloostri elanikuna või täpsemalt kerjus ordu liikmena sellepärast et augusti innuse Teremiidiitlikele hulka Martin Luther kuulus, on üks neljast suuremast kerjus ordust. Kloostrielu oli talle tuttav ja ta mõtiskles tegelikult selle üle üksjagu. 1520.-te aastate algupoolel kirjutas ta ka mitu lühemat kirjutist selle kohta, mida kloostrielust vii täpsemalt, mida eluaegsetest tõotustest arvata? No niisuguse ühise vaga elukorralduse vastu ta ei olnud. Et tema eesmärk ei olnud tingimata kloostreid likvideerida. Küsimuseline tselluaegsetes tõotustes ja vabam, religioosne ideoloogiline küsimus oli selles, kuidas jumala armud ära teenida. Ja kas just nimelt nende heade tegudega on võimalik jumala armu ära teenida. Tema arvates teatavasti ei olnud. Erinevates riikides käitus reformatsioon kloostritega erinevalt. See, milline saatus ühele või teisele kloostrile osaks langes, sõltus mõnevõrra ja mõnes piirkonnas, sealhulgas Eestis üsna olulisel määral sellest, kus see klooster asus ja millise orduga oli tegemist. Üldiselt kerjus ordude konvendid eeskätt siis dominiiklaste frentsisklaste konvendid olid esimesed, mis sattusid löögi alla nii keskaegsel Liivimaal kui ka näiteks protestantlik jõul Saksamaal. Ja selleks olid võrdlemisi selged põhjused, nimelt kerjus vennad tegelesid väga intensiivselt juutlustamisega ja pühendusid ka oluliselt rohkem kui teised vaimulikud ordud bioloogilistele küsimustele, ühesõnaga nende näol oli tegemist arvestatavate vaidluspartneritega ja arvestatavate vastastega, mis puudutasid religioosseid ideoloogilisi küsimusi, mis reformatsiooniga kaasnesid. Samas kui me räägime näiteks tsistertslaste kloostrites, siis nende puhul see bioloogiline lähenemine ei olnud nii oluline. Ja Nad enamasti asusid maapiirkondades, ehk siis majanduslikus mõttes kujutasid nad endast, võib öelda põllumajanduslikke suurettevõtteid. Ja niisuguse asutuse likvideerimine ei ole kuigi otstarbekas. Seal olid tavaliselt mängus võrdlemisi keerulised omandisuhted. Talupoegade kohustused ja kuuluvuse ja tsistertslaste kloostrite hulgas jällegi muuhulgas ka keskaegsel Liivimaal oli üsna eriline positsioon naiskloostrite selles mõttes, et nende tähtsus vallaliste daamide hoolekandeasutusena või varjupaigana oli üsna märkimisväärne ja taaskord niisugust asutust lihtsalt tehnoloogilistel põhjustel laiali saata ei ole sugugi mõistlik. Siis, kui palju või missugused kloostrid Euroopas üldse reformatsiooni läbi kannatasid? Eurongi markantsemaid näiteid. Euroopa eri piirkondades kannatasid kloostrid suurelt osalt küll seoses oma varandusliku positsiooniga. Ja need hiliskeskajaks oli suur osa kloostreid. Võrdlemisi jõukad, kõige markantsemalt näited pärinevad vast Inglismaalt Henry kaheksanda ajast kus kloostrite käsi käis väga halvasti aga seda eeskätt selle tõttu, et riigikassa vajas raha. Samasuguseid olukordi oli ka teistes piirkondades. Nüüd kui liikuda ajas edasi ja jõuda prantsuse revolutsiooni aegadesse, mis põhimõttel suhteliselt justkui ei ole enam reformatsiooniga üldse seotud. Aga sel perioodil likvideeriti vähem või rohkem jõhkrale moel suur osa alguses prantsuse kloostrites, hiljem ka kloostrites nendes piirkondades, kuhu jõudsid Napoleoni sõjad ja motiivid olid suures osas sarnased nendega milliseid kasutati reformatsiooni ajal. Ehk need olid ikkagi väga-väga olulisel määral varanduslikud majanduslikud ja administratiivsed kaalutlused, mis sundisid neid võimsaid ja jõukaid institutsioone likvideerima. Päris nii see jäänud muidugi, mis puudutab nüüd Napoleoni sõdade ajal kannatanud kloostreid ja et üks osa nendest kaugeltki mitte kõik muidugi 19. sajandi jooksul siiski oma tegevuse taastas, mõned ka 20. sajandi algul ja osa nendest tegutseb ka tänapäeval oluliselt väiksema liikmeskonnaga loomulikult kui see oli enne prantsuse revolutsiooni. Aga sellised kired ja sellised taotlused, mis käisid kaasas kloostrite saatusega reformatsiooni ajal, on põhimõtteliselt Euroopas jälgitavad ka oluliselt hiljem. Reformatsiooni eelõhtul, kes olid need inimesed, kes kloostrites läksid jumalat teenima? No filmist väga armastatud filmist viimne reliikvia me teame. Vanemad panid pattude pärast ja oli siis vajab vabastada need inimesed, kes olid sunniviisil kloostrites saadetud, aga kuidas tegelikult olukord oli? Kui rääkida keskaegse Liivimaa kloostri elanikest, siis paraku ei teame nende kloostrisse mineku motiividest sama hästi kui midagi. Muidugi me võime analoogiate põhjal ühteteist oletada ja kui võta nüüd viimsest reliikvia ste tuntud olukorda arvata, et, et päris välistada ka selliseid juhtumeid ei saa, aga tavaline viis, kuidas satuti. Näiteks nunnakloostrisse oli siiski see, et keegi jõuka pere sageli aadri peretütardest oli vaja kuidagi nii-öelda ära paigutada. Kui teda ei saanud mehele panna, siis pandi ta kloostrisse. Sest see oli niisugune ühiskondlikult aktsept teeritud elamisviis kuidagipidi see inimene elama oma vanaduspäevi nii ja niisugust vallaliste tädide institutsiooni, mis hiljem on baltisaksa ühiskonnas ja baltisaksa seltskonnas väga levinud 19. sajandi näiteks laene, sajandi algupoole. Seda keskajal niisugusel kujul ei tuntud, see lihtsalt, nagu öeldud, ei olnud ühiskondlikult aktsepteeritav eluviis ja niisugused inimesed pandi kloostrisse. Kas selle Ta oli kloostrisse minema ka mingeid religioosseid motiive selle kohta on väga raske midagi öelda, sellepärast et religioosne eluhoiak oli nii üldlevinud ühiskonnas seda küsimust nii väga ei pruukinud tekkidagi ja see küsimus tekib ju eeskätt siiski teatud intellektuaalsest tasemest alates. Aga nende aadlipreilid vaimsete võimete Nende kohta puuduvad meil ju ka enamasti andmetel. Võimalik, et neile piisas lihtsalt sellest, et nii peab, nii on auväärne. Vanemad andsid kloostrile nii-öelda kaasavara selles mõttes, et kas rahasummana või mingisuguse maatükina enamasti, kui see oli tsistertslaste klooster ja sellisel viisil võis nende perekonnaliige seal rahulikult elada. Mis puutub nüüd kerjus ordudes Tomi nihklastesse frantsisklastesse, siis siin oli pilt oluliselt kirjum. Eesti puhul. Frantsisklaste kloostrid olid suhteliselt hilised, õigem oleks öelda konvendid, et eraldada need kerjus ordude institutsioone vanadest kloostrites. Kinniselukorraldusega klooster, sest nagu tsistertslaste bene diktlased Sis, kerjus ordude konventides oli vendi väga erinevatest paikadest. Ja kerjus ordude reeglid näevad juba iseenesest ka seda, et vend võib elukohta vahetada. Neil ei ole niisugust ettekirjutust nagu vanadel kloostriordu tal seda niinimetatud stabiilitas looki kis ühes kloostris elu lõpuni viibimine. Nad võisid tegelikult ka näiteks kas või iga paari aasta tagant oma elupaika vahetada muidugi konvendi priori loal. Ja võib arvata, et just nende vendade hulgas oli ehk rohkem neid, kes olid valinud konvendi elu religioossetel motiividel. Aga seda me võime ainult arvata, ega me seda täpselt ei tea. Ja siin tuleb mängu mõneti sarnane olukord. Tsistertslaste kloostrite elanikega. Et kuidagi pidid ka need vennad ära laama. Nad hindasid võib-olla enne konventi astumist oma majanduslikke võimalusi oma väljavaateid oma soove ja leidsid, et see oleks nende jaoks üks vastuvõetav ära elamisviis. See on nüüd võib-olla lihtsustatud seletused, aga majanduslikust vaatepunktist esitatud seletus. Aga kerjus ordude eriti dominiiklaste puhul, tuleb muidugi veel ka silmas pidada, et nende panus dioloogiasse haridusse kõige madalamast tasemest kõrgema tasemeni oli ka suur. Nad tegelesid sellega väga palju. Dominiiklaste kirjamehi on läbi sajandite väga palju olnud. Ja see oli ka üks niisugune koht. Leida eneseteostus võimalus intellektuaalsete püüdlustega inimesele. Meil ei ole tegelikult alust üldse arvata, et, et kloostrielanikud tõemeeli jumalat ei teeninud. Teenisid küll, võisid teenida. Jah, kindlasti suur osa neist teenis jumalat tõemeeli, aga sellele küsimusele on väga raske, niimoodi lihtsalt ei vastata, sellepärast et olukord oli keskajal sootuks teine. Selles mõttes, et kui me hindame oma tänapäeva suhtumistest lähtuvalt, et seda tõsimeeli jumala teenimist või mitte teenimist siis ühiskonnas, kus jumala olemasolu ei ole tegelikult üldse kahtluse alla on see natukene teistmoodi, selles mõttes, et, et isegi see kloostrielanikke, kes nii-öelda jutumärkides ei teeni tõemeeli jumalata laiskleb, hoiab kirikuteenistustest kõrvale. Selliseid asju juhtus päris palju. Aga see ei tähenda veel seda, et ta jumalat ei usu. Et selle tõttu on lihtsate sõnadega väga raske anda ühemõttelist vastust sellele küsimusele. Aga Liivimaa ühiskonnas talupoeg ei pruukinud uskuda jumalat? No kõigepealt tuleks alustada sellest, et ei ole põhjust keskaegse Liivimaa talupoega pidada kuidagi nõmedamaks selle sõna kirjanduslikus mõttes kui mis tahes muu Euroopa piirkonna talupoega. Nad kõik olid usulises mõttes võrdlemisi harimatud ja võiks öelda lausa pimeduses. Aga, aga see ei tähenda nüüd need, nad ei uskunud, loomulikult nad ei uskunud niimoodi, nagu õpetatud teoloog. Aga võib-olla annab, mõnes mõttes uskusid isegi rohkem kui õpetatud teoloog, sellepärast et õpetatud dioloogil tekkisid oma kahtlusetel. Tekkis terve kui küsimusi selle kohta, kuidas seletada ühte või teist dogmat, kuidas panna nad omavahel klappima. Lihtsal inimesel niisugused probleemid puudusid. Nii et see, et ta ei uskunud jumalat nii-öelda õigesti on üks küsimus, aga pole mitte mingit põhjust arvata, ta jumalat ei uskunud kindlasti uskuse. Klooster ja rahvas 16. sajandil, kas rahvas oli tüdinud kloostriülemvõimust? Esiteks ei olnud kloostrites vähemasti keskaegse Liivimaa osas küll mitte mingisugust ülemvõimu selles mõttes, et koopas on piirkondi, kus väga võimsad ka majanduslikult väga võimsat kloostrit tõepoolest võib öelda, nii-öelda valitsevad mingisugust väiksemat piirkonda. Aga Eestis vaevalt et midagi sellist oli. No Padise kloostri puhul võib-olla selles mõttes, et neil oli rohkem maad, neil olid külade aga me ei tea üksikasjadest seda, et kui kuivõrd see Padise kloostri võim nendes piirkondades ennast tunda andis ja aga mis puutub nüüd sellesse, et et kas rahvas, kas ilmikud olid kloostrites või kerjus ordude konventidest tüdinud siis meie probleem on selles, et praktiliselt kõik, mida me nendest sündmustest teame, vahetud reformatsioonieelsetest, reformatsiooniaegsetest ja järgsetest pärineb ju nii-öelda vastaspoole sulest. Et tegelikult kloostrielanike endi seisukohad on meile teada väga-väga vähesel määral ja selge sees, vastaspool ei esita vähimalgi määral soodsas valguses kloostreid ja nende elukorraldust. Ja ei saa unustada ka seda, et nii keskaegsel Liivimaal kui ka keskaegses Euroopas üldse täheldatakse keskaja lõpupoole ja vahetult enne reformatsiooni väga olulist katoliikliku vabaduse tõusu. Selles mõttes, et väga laialt hakkavad levima rahvakeelsed, see tähendab juba üldarusaadavad mitte ainult ladinakeelsed vagad kirjutised. Kirjaoskuse levides on neid võimalik tarvitada ka tunduvalt suuremal osal elanikkonnast, kui varasematel aegadel. Tunduvalt rohkem hakatakse tegema annetusi, hakatakse väga intensiivselt käima palverännakutel asutama uusi vikaariaid altareid. Nii et paljuski on see raskesti seletatav. Miks sellele järgnes mõningates Euroopa piirkondades ikkagi meeles pidama, et ainult mõningates selline pööre nagu Martin Luther või Johannes Kalvi nendega kaasa tõid? Aga just nimelt ilmselt nagu nad endaga kaasa tõid. Sest kui ma nüüd õigesti aru saan, siis tegelikult lõppkokkuvõttes kloostritega käituti karmimalt, kui Martin Luther ise oleks tahtnudki. Reformatsiooni puhul või ütleme, selle perioodi puhul kuula reformatsioon jääda on tegelikult vaja silmas pidada väga mitmeid erinevaid tegureid, millest religioosne ei ole sugugi esimene et 16. sajandi esimene veerand vahest ka terve 16. sajand oli tegelikult kogu Euroopas väga oluliste majanduslike poliitiliste administratiivsete muudatuste aega. Ja kui me räägime ka reformatsiooni ajastust keskaegsel Liivimaal siis väga suure osa sellest moodustab võimuvõitluspoliitika majandusest me teame vähem ja milliste etendas seal seal religioosne külg, seda ongi sageli võrdlemisi raske hinnata. Ka poliitilisi muutusi on nende sündmuste käigus tihti põhjendatud religioosse sõnavara abil. Reformatsiooni eelõhtul, kui palju oli Eestis kloostreid? Eestis oli keskajal kokku 12 kloostrit. Kui me arvestame ka kerjus ordude konvendid sinna hull ka. Ja selleks ajaks olid nad muutunud võrdlemisi jõuks katteks ja see ei ole mitte ainult keskaegse Liivimaa kloostrite omapära, vaid vaid iseloomustab ka Euroopat laiemalt. Suur osa kloostreid oli selleks ajaks kogunud võrdlemisi palju vara, eriti puudutab see kerjus ordude konvente sellepärast et teiste kloostrite hulgast tsistertslaste kloostrite hulgas näiteks või üldse kloostrite hulgas vene piklased, keda Eestis ju ei olnud. Need, kes olid rohkem sõltuvad põllumajanduslikust tegevusest, nende seas leidus ka selliseid, kes käisid nii-öelda alla, kelle liikmeskond vähenes. Seda muidugi mitte religioossetel põhjustel vaid lihtsalt selle tõttu, et see, see administratiivne ja majanduslik üksus käis alla. Aga Eesti kloostrite ja kirus ordude konventide puhul on põhjust arvata, et just vahetult enne reformatsiooni käis nende käsi igas mõttes suhteliselt hästi. 12 kloostrit ja konventi kokku ja nii kõige olulisem neist oli dominiiklaste klooster või on või on see klooster, millest me lihtsalt teame kõigega. Tallinna dominiiklaste konvent on ja religioosne institutsioon, millest me kõige rohkem teame, sellepärast et esiteks me lihtsalt teame keskaegsest Tallinnast oluliselt rohkem kui ühestki teisest keskaegsest liigima linnast ja sealhulgas siis ka dominiiklaste konvendist nagu ennist öeldud, väga suur osa reformatsiooni käigus kloostrites konventidele osaks saanust pärinev vastaspoole sulest ja kuna see vastaspool on Tallinna puhul hästi esindatud, siis muidugi ka libiseb dominiiklaste pluss sinna rohkem sisse kui ühegi teise keskaegse Liivimaausuasutuse oma. Aga kui nüüd hinnata, püüda hinnata keskaegsete Liivimaa kloostrite tähtsust sõltumatu sellest, et me lihtsalt Tallinna dominiiklaste konvendist kõige rohkem teame siis arvatavasti tuleks ikkagi tsistertslaste kloostreid tsistertslaste mungakloostreid pidada olulisemaks, see tähendab Padise kloostri Kärkna klooster eriti Padise klooster. Aga Pirita klooster oli, oli noor klooster sel ajal. Pirita klooster oma napilt saja-aastase ajalooga jah tõepoolest oli noor klooster ja ütleme Pirita kloostri ajaloost väga palju ei tea, kuni selleni välja, et kloostri asutamiseks asjaolud on mõnevõrra segased, nendesse on siin viimasel ajal püütud ka selgust tuua, leitud, et kloostri asutamine oli miski mitme üsna olulise jõu ühistegevuse ima klooster vaadstenasse Saksa ordu Liivimaa haru kohapeal. Aga kloostriehitised muidugi näitavad juba seda, et tegemist ei saanud olla päris tähtsusetu kohaga ja Pirita kloostris. Ilmselt nähti ka niisuguse asustusüksusena ja majandusüksusena Tallinna linnale mõningast konkurenti. Näiteks 15. sajandi algupoolest, siis kui kloostrihooneid ehitati keelas raad Tallinna Kiviraiduritel Pirital töötamise. Aga need on puhtalt niisuguse majandusalase konkurentsiga seotud küsimused. Siin ei saa olla mitte mingisugust religioosset tagapõhja. No kõigile on tuntud muidugi kirevad kirjeldused Russovi kroonikast selle kohta mis toimus Pirita kloostris ja mida Russow tubli luterlastena kuidagi heaks ei kiida, aga, aga nende kirjelduste järgi isegi kui nad võivad olla liialdatud, paistab, et rahva hulgas oli see koht võrdlemisi tuntud, seal käidi hea meelega. Ja Pirita kloostri kiriku suurus näitab ka seda, et algusest peale mainitud sinna palju rahvast kokku tuua. Sellepärast, et kloostri alalised elanikud ei oleks nii suurt kirikut mitte kunagi vajanud. No reegli järgi võis olla 60 nunna 10 venda ja on ka Tallinna kloostri puhul arvatud, et nii suureks kloostri elanikkond mitte kunagi kasvanud. See tähendab seda, et kirikusse oodati rahvaste. Arvatavasti peeti seal ka jutlusi. Aga mis? Tegi ühe kloostri rahvale ligitõmbavaks, mis võis selle teha, et miks nad just sinna kirikusse tahtsid minna. See pidi siis olema hea kirikuõpetaja. Või veel midagi. Reformatsioonieelse kiriku puhul me ei saa päris kasutada sõna kirikuõpetaja niisuguses mõistes, nagu keskmine luterlane sellega harjunud on. Nüüd, mis puudutab konkreetsemalt Pirita kloostrit, siis läheb ilmselt iga ajaloolane vastuse võlgu selle koha pealt, et miks rahvas sinna just minna tahtis ja ilusa koha peal oli ja ja sellel võivadki olla oluliselt lihtsamad põhjused, kui esmapilgul arvata võiksime. No me võime oletada, et võib-olla peeti seal huvitavaid jutlusi, võib-olla sellepärast, et kui katoliku kirikus omandasid jutlused siiski keskaja lõpul juba üsna olulise tähenduse. Ja kloostri ümber oli ju siiski ka väike asula lähedal oli mitmeid külasid. Rahvas pidi kusagil koos käima ja lõppude lõpuks ka lihtsa talupoja soovi ennast kuidagi religioosselt väljendada ei saa mingil moel alahinnata. Jällegi, kas väljendamine oli igas punktis kooskõlas sellega, mida kiriku ametlik õpetus, olgu ta siis katoliikliku hiljem luterlik ette nägi, see on täiesti iseküsimus on aga see, et sooviti kokku tulla ja sooritada mingisuguseid religioosse taustaga rituaale. Selline soov oli ju talupoegadel kindlasti olemas ja kui selleks oli olemas koht, kus neid lahkesti vastu võeti, miks siis mitte? Pirita kloostris võis olla kuni 60 nunna ja 10 venda üldse reformatsiooni eelõhtul, kui palju kokku võis olla Liivimaa kloostrites rahvast ja võrdlus siis Euroopa omadega näiteks? Igasugust statistikat, rahvastikualast statistikat on keskaja puhul väga raske teha. Me teame ju seda, et isegi üsna hästi tuntud väga rikkaliku arhiiviga Tallinna linna puhul on andmed elanikkonna kohta umbkaudsed hinnangulised ammugi siis selliste asutuste puhul nagu kloostrid ja konvendid, millest meil ju täpsemaid allikaid sama hästi kui pole. Ja seetõttu me saame toetuda ainult analoogiatele ja saame toetuda sellele, kui suured on need ehitised, mille jäänused meile tänapäevani säilinud. Selles mõttes, et selle järgi võib ju enam-vähem oletada, kui palju oli sinna plaani rahvast ära mahutada. Reegli järgi pidi kerjus ordu konvendis olema vähemalt 12 venda 12-ni apostli järgi. Ja seal üldse väga paljude religioossete organisatsioonide puhul see algarv 12. No kindlasti oli neid seal rohkem kui 12 12 oli neid konvendi asutamise aega lihtsalt konvendi ei ole võimalik kasutada, kui vendi on vähem kui 12. Ka hiliskeskajaks võis neid olla vast mõnikümmend. See on muidugi väga ähmane, sellepärast et mõnikümmend, võib-olla 30, võib-olla 80. Aga tõepoolest, me ei tea seda, kui palju neid oli. Tõenäoline arv võiks olla näiteks ütleme, Tallinna dominiiklaste konvendi puhul 40 aga aga neid numbreid ei julgeks küll valju häälega välja kuulutada, sellepärast et nende kindlakstegemine lihtsalt ei ole võimalik. No samasuguse hinnangulise mõne 10-ga. Me võiksime opereerida ka teiste eesti kloostrite puhul. Siin on muidugi oluline silmas pidada ka seda, et kui palju on neis nii-öelda täieõiguslike juba vande andnud tõotuse andnud vendi või munkasid. Kui palju on viitse ilmik vendi, teenreid nende viimastega kokku võivad need arvud kuni poole ulatuses kõikuda. Nii et kui tahta mingisugust väga-väga umbkaudset hinnangut anda ja arvestada juurtega nunnakloostrid siis oli neid kloostrielanikke ehk mõnisada. Aga. Kui neid kloostrielanike nüüd neid püütakse arvestada ka selle järgi, kui suured need majad olid siis kui suured Pirita klooster oli ikka kõige suurem või oli Padise klooster suurem. Dominiiklaste klooster oli kindlasti kõige väiksem. Kloostriehitiste suuruse puhul tuleb teha vahet selles osas, kui suur on terve kompleks. Kui suur on see osa ehitistest, mida kasutavad igapäevased kloostrielanikud ja kui suur on kloostri konvendi kirik. Tallinna dominiiklaste konvendihooned, mis olid ette nähtud vendadele ilmik lendudele ei ole ju väga suured, neid võib tänapäeval igaüks ise näha sinna tõepoolest vaevalt et üle mõnekümne inimese elama mahub. Aga dominiiklaste kirik seest oli ju väga suur dominiiklaste kirik kui ka Pirita kloostri kirik. Nii et nende kirikute suurus osutab kindlasti sellele, et nad ei olnud kaugeltki ette nähtud ainult kloostri konvendi elanikele. Nüüd, mis puudutab Padised, siis Padise kloostri kirik onju oluliselt väiksem kui need kaks viimati nimetatut. Ja kas ja kui palju seal ümberkaudset rahvast käis. Selle kohta meil paraku mingisuguseid arvestatavaid allikaid ei ole, aga küllap neid seal ikka käis. Samas nagu tsistertslaste kloostrite puhul üldiselt tavaksegase kloostri kirik ei ole mõeldud nii-öelda ümbruskonna rahva eest hoolitsemiseks, sest ta on ikkagi esmajärjekorras mõeldud kloostri elanikele nende igapäevaste teenistuste jaoks. Ja ühest olulisest teemast veel see on keel, milles jutlustajad jutustasid. Keeleküsimus on ju selles mõttes oluline, et tegelikult kerjusmungad jutustasid eesti keeles juba enne evangeelseid jutlustajaid. Keeleküsimus on keskaegse Liivimaa kiriku ajaloos keeruline seetõttu, et jällegi me teame, nagu paljude teiste juhtumite puhul sellest ainult negatiivset külge peamiselt ainult negatiivset külge, ehk siis näiteks sinna taastatuutidel kajastuvaid punkte selle kohta. Kirikhärrad peaksid oskama oma rahva keelt. Ega me tegelikult ei tea, kui paljud neist oskasid ja kui paljud ei osanud. Võimalik, et neid, kes ei osanud, oli suhteliselt vähe. Ja just nimelt neid üritati nende määrustega korrale kutsuda. Nüüd jah, tõepoolest dominiiklaste ordu reeglis lausa sisalduv punkt, mis nõuab kohaliku keele äraõppimist sõltumata sellest, milline see kohalikel parasjagu on või kus see konvent parasjagu asub. Ja küsimus on pigem selles, et mitte selles, et ainult dominiiklased jutlustanuks eesti keeles, vaid selles, et lihtsalt dominiiklased jutlustasid oluliselt rohkem kui koguduse vaimulikud. Ja jutlustada on ikka mõistlik selles keeles, millest kuulajad aru saada. Seetõttu kase dominiiklaste eestikeelsete jutluste osakaal oli kindlasti suurem kui koguduses kirikus peetud eestikeelsete jutluste osakaal. Aga see ei tähenda seda, et koguduse kirikus neid eestikeelseid jutlusi ei oleks olnud. Hajutusel lihtsalt katoliku kirikus olen mõnevõrra hiliskeskajal, võib öelda ka mõnevõrra varasemal ajal oli see tähtsus veelgi väiksem aga mõnevõrra väiksem tähtsus kui evangeelse teenistuse ajal. Aga siiski, hiliskeskajast on üha rohkem ja rohkem andmeid selle kohta, et vähemasti linnakirikutes toimusid eestikeelsed jutlused. No maal nad, kui seal jutlusi peeti, et küsimus on jällegi kirikhärra võimekuses. Tegelikult nende intellektuaalsest tasemest nende usinust suurt mitte midagi ei tea. Kui maakirikus peeti jutlust, ei olnud seda mõtet pidada jällegi keeles, millest kogudust aru ei saa. Aga Tallinna puhul on meil ka konkreetset teada, et neid eestikeelseid jutlusi Niguliste kirikus kui ka Oleviste kirikus peeti. Ja üks küsimus on see, et kas neid peeti tingimata ainult linna eestlastele, sellepärast et linnas elavad eestlased. Need, kes olid linnas elanud aastaid, võib-olla juba põlvkondi pidid kindlasti nii palju saksa keelt mõistma, vastasel juhul ei oleks neil olnud võimalik kas või juba tööd leida. Nii palju saksa keelt mõistma, et ka saksakeelsest lihtsamast jutlusest aru saada on arutuse koht, et kas need eestikeelsed jutlused linnase just nimelt linnas olid ette nähtud eeskätt linna eestlastele või eeskätt võib-olla talupoegadele, keda ka linnas suhteliselt palju liikus, kasvõi näiteks selleks, et oma kaubaga turule tulla. Pilt ei ole nii ühe hõlbane, nagu me oleme harjunud mõtlema ei, kindlasti mitte ja see varasemas kirjanduses esile toodud radikaalne pööre eesti keele kasutamiseks kasuks reformatsiooni ajal see kindlasti nii radikaalne ei olnud, see pööre. Ja pigem torkab silma see, et evangeelsed jutlustajad, kes nõudsid väga energiliselt saksakeelset jumalateenistust nõudsid just nimelt saksakeelset jumalateenistust selles mõttes, et nendega käib kaasas Saksamaalt tuntud vastuolu ladinakeelse ja rahvakeelse teenistuse vahel. Eestis niisugust intellektuaalset konflikti erikeelsed teenistuste vahel nagu Saksamaal või ka näiteks Inglismaal ei tunta. Nii et võimalik, et need värskelt saabunud evangeelsed jutlustajad esialgu nii väga isegi ei mõelnud selle peale, et mida hakata veel selle kolmanda või, või kui me võtame ka Liivimaa lõunaosa mängu kolmanda või neljanda või viienda kohaliku keelega. Nemad rääkisid saksa keelest ja see võib-olla isegi natukene natukene asjakohatu, kui me mõtleme eestlaste hingeliste vajaduste peale või eeskätt maa eestlane naistehingeliste vajaduste peale. Aga linnas ilmselt see keeleküsimus ei olnud kunagi nii terav, et oleks pidanud tegema selget vahet, et nüüd kirikus peab toimuma ka eestikeelne võitlus, sellepärast et muidu osa linnaelanikke ei saa sellest aru. Kindlasti said ka saksakeelsest alamsaksakeelsest jutlusest aru. Kert helbemäe ajalookirjanik on kirjutanud romaani ühest mustast lõngast. Selle raamatu pealkiri on sellest mustast lõngast. Ja see räägib dominikaani mungad. Peategelane on dominikaani munk, kes tuleb Eestisse just nimelt nendel keerulistel reformatsiooni algaastatel aga ühtlasi räägitaga, mida inimene võis tunda sellel ajahetkel loolasena. Kuidas te hindate seda raamatut, kui lugeja selle võtab kätte, kas siis saab pildi sellest, mida inimene võis mõelda? Missugused küsimused võisid inimesel tekkida? Tol ajal? Kert helbemäär romaani võib kindlasti soojalt soovitada. Ta on teinud nähtavasti väga head eeltööd enne selle romaani kirjutamist ja selles leidub mitmed ajaloolisi tegelasi, seal on kirjeldatud mitmeid tegelikkuses aset leidnud sündmusi ja seda on tehtud väga täpselt. Samas muidugi ei ole kirjaniku kohustus sugugi mitte kõigest väga täpselt kinni pidada. Nii et mõnikord kasutab helbemäega sellist võtet, et tundes mõnda muud detaili hiliskeskaegse ajaloost, eriti kiriku ajaloost, kannata selle üle pisut teise aega ja pisut teise kohta, aga noh, see on tema kirjanikuõiguse. Aga üldiselt on ta väga ajastutruu väga detailitruu. Ja selles raamatus ei leidu mitte midagi sellist, mida põhimõtteliselt ei oleks saanud juhtuda. Loomulikult me teame sellest perioodist oluliselt vähem, kui me sooviksime teada ja kirjanik loob siis need puuduolevad osad. Aga helbemäe ei kirjuta mitte midagi sellist, mis põhimõtteliselt oleks vastuolus sellega, kuidas asjad võinuksid olla. Nüüd, mis puudutab helmele peategelast kindrikust siis esitab ta enamalt jaolt võrdlemisi tõetruult seda, millised probleemid võisid nende keeruliste aastate ajal religioosselt pühendunud inimest vaevata. Need on ka sellise psühholoogilise romaanina võrdlemisi veenev ja võimalik ka, et erinevad lugejad mõistavad seda raamatut eri moodi mis on taas kord üks punkt helbemäe kasuks, sellepärast et väga ühe ülbaliselt mõistetav raamat ei ole ju kirjandus. Tiina Kala räägib kõikidest kloostrites lähemalt nädala pärast, samal ajal siis täpsemalt juba kloostrite kaupa, mis nendega reformatsiooni ajal juhtus ja keda huvitab kloostrit Ta jõudmine Liivimaale siis see huviline saab kuulata kodulehelt Tiina Kala varasemaid saateid keskajast. Nüüd aga katkenud Kert helbemäe romaanist, sellest mustast mungast. Näide mõttevahetusest munk Hinrikuse raehärra Neve vahel. Ja raehärra ütleb. Lutter nõuab reforme, Rasmus ainult, küll terava sulega, sõimab, hädaldab ja manitseb. Ja mis puutub reformidesse? Ma kõnelen teile kui ilmalik inimene, kes maailmas ringi liikunud, mõelnud ja ka lugenud. Kas teie usute näiteks paavsti indulgentsi kirjade, jumalikku võimu, et nad võivad tõesti patusid andeks? Mungad olid oma kahtlused selles asjas juba ammugi, kuid ta ütles kõrvale, põigeldes EPole paavsti Liivimaad ammu kiindulgentsiga õnnistanud, nii et see küsimus siin raehärra ja reliikviad, need pühakute luud, kui need kõik kokku arvata kirikutes, siis pidi pühaldereesal küll 17 pöialt. Pühal Bernardil teab mitukümmend jalga olema otsekui nendel koledate lohedel, mida mõned reisimehed kaugetel maadel ütlevad olevat näinud. Ja need luud pidavat aitama. Munga usk reliikviatesse oli küll vaikselt purunenud sellel hirmsal meresõidul Tallinna poole, kui ta Savipudelist oli joonud, aga ta vaikis. Raehärra Nevesay vaikimisest hoogu ja jätkas. Ja need lugematud pühakute kujud üldse, kelle poole palvetada, võtakse Kristuse kuju, jääks nagu nende seas hoopis varju hurjutati paganaid, kui nad oma puukujude poole palvetasid. Aga kas pole seegi ebajumalate teenimine? Mul on siin väike Kreeka jumalanna kuju, mida tema ilus on hea vaadata, aga ometi palvetama tema poole. Ta oli käega viivanud poolalasti kuju poole ja see vabastas munga keelepaelad ja ta ütles, pahandades on jumala seda sündmatud kuju kristlike pühakute ka võrrelda. Need on pühade meeste ristiusumärtrite kujud, kelle kohta pole kahtlust, et nad meie issanda Jeesuse Kristuse ja Neitsi Maarja ümber paradiisis seisavad ja püha vaimu vahemeesteks on. Rahvas häbeneb oma pattudega otse issanda poole pöörduda suures haugas Lootuses. Seepärast pöördute alandlikult kõigepealt pühakute poole. Ja unustab seejuures Jeesuse Kristuse hoopis, ütles raehärra. Paljud arvavad ju sellega kõik täitnud olevat, kui nad üle kloostri värava või raekoja nurgal oma kaitsepühaku kuju ees hommikul ristimärgi mööda minnes ette löövad. Küllap see neid kaitseb. Ühel päeval nõudis minut sant almust, kellel paised peal olid ja ütles mulle uhkelt, et ta need paised pühalt Antoniuselt on saanud. Vaeseid pühakuid tehakse niiviisi narrideks. Minu abikaasa tikib küll suures andumuses raeMaarja kujule kleiti, ei taha ma seda keelata, aga seegi ma ei tea. Munga vaimu ette, lõi pilt, kuidas need abikaasa Maarja kleiti oma ihu ligi oli hoidnud ja kuidas see otsekui patusest tules oli põlema. Tänud ja munk langetas silmad. Munk ütles meie jutustame pühakute elust, et inimesi vagadele tegudele manitseda, et neile näidata, et issanda armu osaliseks võib saada nõrk inimene lihast ja verest, kui ta oma elu issandale pühendab. Ta võib imetegusid korda saata ja rahval on nendest lugudest kergem õpetuseiva leida kui rohkem õpetatud jutlustest. Aga munk pidi tunnistama, teie olete mulle midagi mõtlemiseks andnud. Võib-olla on teil õigus selles asjas, et meie tõesti pühakuid näete, ütles raehärra ja seal on muudki, kui ma teiega eelmine kord kõnelenud, olin munk Henricus. Teie mõtlemise käigus oli mõndagi ilma ette teaksid. Mis Martin luterist mitte kaugel ei seisa. Teie arvate raehärra Neved, kui ma ühes asjas teie abi palusin, siis saate mind nagu lingu sattunud lindu ikka enam oma salakavalatesse kavadesse mässida. Ma pean ketserlik raamatuid kloostrisse viima, et selle kaudu luteri katku seeme minus ja meie vendades idanema lööks. Kui olete selle manus krüpti õiguse vaekausile raskuseks pannud, et ta kaalu üles lööks, siis ei 1000 korda ei. Ärge tõstke häält preestri vastu ja ma tahan priori juurde minna ning üles tunnistada kõik kaverneruse põgenemise. See oli katkenud Kert helbemäe romaanist, sellest mustast mungast. Mis juhtus Savipudeliga, kui munk oli merel teel Lüübekis Tallinna ja kes on Vernerus ja miks ta päästmist vajas ja mis tegelikult Monchenrikusest pärast dominiiklaste kloostri kinnipanemist sai? Seda tuleb teil põnevast ajaloolisest ja psühholoogilisest romaanist ise lugeda. Kuuleme nädala pärast.