Armsad klassikaraadio kuulajad, me oleme siin enne jõule aastal 2000 külas maestro Harald Uibol, kellel tänavu aasta oli eriti tähtis nimelt täitus 80 aastat tema sünnist. Harald Uibo on teada-tuntud ja nõutud dirigent olnud terve oma tegutsemisaja jooksul. On olnud ka suurepärane pedagoog ja kirjamees. Ja kesta kõik on olnud. Võib-olla selgub tänasest meie saatest. Tere tulemast, Harald Uibo, kuidas see algus siis oli? Tere, armas kuulaja. Ja sina ka, küsija. See on pikk aeg tagasi. Kui üks naine karjus veebruarikuu üheksandal ööl ja keegi ei teadnud, et sündis poeglaps, siis veel ainult kuulda oli karjumist. Meil oli meie külas niinimetatud kooliteenija, kes oli kosta mamma, kes võttis ka kõik need huligaanse poisid, head tüdrukud vastu. Ja mu emale rääkis, et mina olevat kohutavalt punane olnud nagu keedetud peet. Minu sünnil ka on imelik lugu. Kui mina olin kolinud moonamaja teise korterisse, millel oli Telliskivipõrand siis minu ema tõi mõisalaudast lambatalle pojad sinnasamasse tuppa, kus mina jooksin päeval ringi ja sest ta kartis, et suures külmas mõisalaudas nad külmuvad lihtsalt ära, Lõuna-Eestis aga, aga täpsemalt, mis see oli Valgjärve mõisas ja kui ta nende talledega olid pasanud, järgmisel päeval nägi, kuidas tuba oli segamini, sest meil oli kombeks niimoodi, ema, isa läksid hommikul tööle, riided pandi siis voodi juurde. Kas see poiss siis riidesse pani või ei pannud, kas ta sõi või ei söönud? See oli tema oma asi. Tuldi siis teinekord lõuna ajal koju, teinekord tuldi õhtul koju. Ja ema tol korral ütles mulle niimoodi, Haralt. Saled nüüd suur mees, sa said täna viie aastaseks ja see ütlus jäi mulle nii kauaks kõrvu, kui ma üldse seal Majas elasin igale ühele, kes mulle päeval või, või ka õhtul vastu tuli, ütlesin mina olen nüüd suur mees, mina olen viieaastane. Sealjuures ma ei osanud hästi rääkida, är tähte. See tuli mulle halvasti ja ma siis ütlesin, et no näiteks kõige halvemat sõna, mida kõik poisikesed õpivad seen kulat. Ja siis ma ütleksin niimoodi, et mina olen nüüd vii iga-aastane suur mees ja siis, kui ma hakkasin arr tähte selgeks saama siis ma põristasin seda talvest kuni kevadeni maantee peal. Ja kõik hobused jäi seisma, sest drerr tähendab ju seis hobusele. Ja siis ma sain pahandada, miks ma narrin, hobusaid, nii seen, päike, lugu, teiseks. Minu sünnipäev päev on nihkunud naljakalt naljakas kohta. Nimelt sellepärast, et mina olen sündinud üheksandal veebruaril, nagu mu ema mulle korduvalt kinnitas, sale, sündinud Miina härma, aga ühel ja samal kuupäeval. See jäi mulle meelde. Aga kui mina lõpetasin Tallinna riikliku konservatooriumi, siis nõuti minult esimest korda sünnitunnistust, sest et pass või õigemini isikutunnistus anti minu ajal, kui ma selle ealiseks sain vallasekretärilt ilma millegi tõenditaabasele andmed olid vallamajas olemas ja mina märkan, et minu sünnikuupäev on üheksas märts Need kuu aega hiljem, nii et kaks kaks sünnipäeva on juba olemas. Nii, ja kannatust veel. Ma ütlen kolmandaga. 81. aastal, viiendal novembril kinkis mulle teist korda elu professor Toomas Sulling. Olin surnud 12 tundi. Ja nüüd ongi niisugune lugu, et mina pean kolm korda aastas sünnipäeva Üheksandal veebruaril tõelisena sünnipäev, siis tulevad mu õpilased ja mu lapsed mulle külla. Siis üheksandal märtsil on siis ametlik sünnipäev, kus tulevad ka need, kes soovivad. Ja viiendal novembril me võtame ikka kontaktid, sti professor sulikuga, keda ma pean nii-öelda selleks meheks. Kui teda ei oleks olnud, siis seda juttu ajada ei oleks praegu, kes sinuga praegu seal räägib, aga professor Sullinguga, peate siis kahekümneaastast sünnipäeva? 19 19 ja selle 81. aastal, nii et niisugune lugu, kuidas. See huvi muusika vastu tekkis, oli seda lapsepõlves juba märgata. Või kuidas see kujunes? See oli ka lapsepõlvest arvatavasti peale, sest meil oli küllalt musikaalne perekond kus kodune nisugune maa pillidega musitseerimine oli igaõhtune asi, kuhu liitusid veel isegi kooliõpetajad. Muusikaline areng toimus niimoodi, 29. aastal, kui ma kooli läksin, samal aastal asutati Valgjärvele ülemaaline Eesti noorsooühendus mis aga omakorda tegi otsuse, et nemad peavad ka loomamale puhkpilliorkestreid. Vend tõi puhkpilli koju ja ütles mulle, poiss, vaatad sa seda riistapuud? See oli märguanne lapsele. Kindlasti peab nüüd puutum liigo vend kodunt ära ja vähe sellest, ta hakkas mulle nii meeldima, et ma isegi koolist panin putku koju mõeldes välja igasuguseid haigusi ja mida ei ole olemas, et koju minna, pilli puhuma, sest et orkestri juht käis meie juures ka õpetamas ja vend ei võtnud siiski nii hästi vastu kui mina. Sellepärast et mina olin laps ja mulle jäi kõik meelde ropud, sõnad ka. Ja seal algas peale ja pillimängimine käis niimoodi, et ma väga lühikese ajaga saime kõik puhkpillid läbi mängitud nii palju, nagu neid oli. Ja 33. aastal olin ma siis Tallinna üldlaulupeol 10. üldlaulupeol kõige väiksem osavõtja. Kas see oli ikka puhkpillipuhkpillidega ja, ja sealt? Ma ütleksin nii palju, et mulle kohutavalt meeldis Raimond, kus. Ta jäi mulle igavesti meelde, sest et see niisugune haare nagu temal oli seal nende 2500 mehe haaramiseks ja paikapanekuks, sest ta ei saanud Kalev ja Lindalt kokku, asetas, kaebasid ühele poole ja Espassid teisele poole ja kokku ei saanud ja ei saanudki kokku. Küll mul oli temast kahju võtta, kokku ei saanud. Aga kontserdil läks kokk ja jäigi mulle meelde. Tallinnas ma olin kõige populaarsem muusika. Sest kõik ajakirjanikud, kes seal läheduses ja juhtusid nägema ja fotograafid tormasid juurde veel nii palju, et järgmisel päeval tuli minu juurde üks ääretult pikk daam. Kaunis ta tuli, võttis mind käest geni, maalin temale põlveni ja veisminzis Tallinna kaunimatesse kohta, see kontsertsaali Linda mäele kontserdile. President lossi ja nii edasi. Laulupeost veel nii palju, et ma sain päiksepiste. Olin esimese laulupäeva kontserdi ajal mitu tundi esmaabitelgis, aga see kadus mööda ja õhtuks olin ma juba korras. Boss, vahepeal ma küsin, kes saladuslik daam oli, kes ekskursioonidega minule teadmata, ma arvan, et see oli laulujate liidust. Ma arvan seda. Aga nüüd, kuidas Tallinna tulek tuli siis huvi huvisi? Vabast ühe lause ütleksin veel vahepealt. Kuna Raimond Kull jäi mulle nii kohutavalt omaseks, ma tahtsin kohe saada Raymond kulliks. Ja kui ma jõudsin siit tagasi oma kodukohta, siis ma palusin oma onupoega, ole ead, sõidame ühe jalgrattaga Võrru, Võrus oli tamm seitsmenda rügemendi orkestri juhiks ja ma läksin ennast pakkuma temale, et ta võtaks mind orkestrisse, võttiski orkestrisse vastu. Aga kasuema tähendab, Mu onupoeg lobises kasuemale ära, et poiss läks Võrru orkestrisse mängima, tuldi järele ja minu karjapoisi tee oli jälle taastatud. Nii. Sa küsid, et kuidas Tallinna tulek oli. Ja 41. aastal, kuuendal jaanuaril Semm kolmekuningapäeval põgenesin ma kodust ära. Õhtul mängisin veel orkestriga. Kolmekuningapeol andsin pilli oma sõbra kätte. Vahepeal Mul oli tellitud teised koolivennad, kes mind siis saatsid Palupera jaama ja seal rongiga Tallinnasse sõita, aga Palupera jaamas tuli kogemata mulle vastu isa kes käis Tartus ravil. Isa näeb, et tema tahtis kellegagi koju sõita. Juhuslikult mõni voorimees ikka tuleb. Isa küsis, et kus mina lähen ja siis ma isale ütlesin, et ma lähen Tallinnasse haridust hankima ja teadmisi hankima. Isa ütles selle peale. Mul on väga kahju, et sa näed, aga minema pead. Sest siin midagi teha ei ole. Siin sa kuskil arened, sa tead küll, millised eeldused sul on. Tallinnasse jõudsin ma hommikul hommikupoole ööd, mul oli viis krooni, raha, osaleks voorimeestele maksuks ja osa läks siis rongi piletiks. Ja üks kroon jäi mul veel taskusse ja öömaja polnud teada, eimiga kooli polnud teada, kooli ainult tahtmine, või oli kool teada? Kool ei olnud teada, ainult tahvli tahtmine oli. Ja mul oli ette nähtud ka, kuhu ma läheksin ööbima. Läksin sinna, upitasin oma vineerist kohvri üle plangu. Koputan akna peale, aga keegi mind sisse seal ei lase. See oli see aeg, kus arreteeriti kõiki neid, keda pidas antud juhul valitsus vajalikuks. Ja sellepärast ei lastud mind sinna sisse. Tulin sealt siis välja ja ootasin, millal tuleb hommik, sest teada oli see, et maatilov keresse pean minema ja sealt ma pean töökoha saama ja saingi. Nii ja järgmine õhtu läksin omakasuema õe juurde ööbima, aga tema kaks poega, üks oli sõjakooli õppejõud ja teine kriminaalpolitsei. Need tuldi arreteerima ja teine õhtu, kui ma läksin sinna jälle öömaja paluma, ütles mulle kasuema õde, ära pojake, siia tule, sind arreteeritakse, kohe pane putku. Läksingi ja panin putku. Läksin sinna, kus on praegu kaubamaja, seal oli siis staadion ja seal oli üks telefoniputka. Istusin sinna maha ja nutsid. Et mida ma teen, kus ma lähen, mis ma teen, külm oli jaanuari. Ma ei tulnud selle peale, sest ma olin nii-öelda esimest korda talvises Tallinnas peale seda laulupidu. Nii. Ja siis tuli minu juurde miilits. Mis te siin teete, nagu ikka kombeks on, rääkisin talle kõik ära, ta oli niivõrd arusaaja mees, et ta võttis mind kaasa üldse tule menu juurde. Tõbise minu juures, minul on väike tuba, kaks last ja naine, küll me mahume sinna kõik ära. Ja nii oligi, järgmise päeva ma läksin siiski ooperisse tagasi ja enam kasuema õe juurde ma ei läinud, sest ma ei teadnud, et võibolla mind arreteeritaks. Aga kuidas nüüd see tee sinna muusika juurde edasi läks? Kas see on mulle endale ka saladus, see on nagu muinasjutus minu arvates juba kolme nelja nädala pärast olin mina konservatooriumi ettevalmistuskursustel kus oli õpetaja lauluõpetajale Arno Nitov. Klaveriõpetaja oli keegi Linda niine tänavalt, teist nime ma ei mäleta enam. Ja teooriat õpetas Harri Kõrvits. Niimoodi oli see algus. Nonii, aga vahepeal tulid keerulised keerulised aastad, kuidas tekkis suhe ja kokkusaamine Gustav Ernesaksaga, kes, kes on ka üks, märkis misväärne tegelane ju sinu elus. Väga. See tuli väga lihtsalt nagu kõik kutsealused, nagu minagi olin, tol ajal mobiliseeriti ja mind viidi ära Eestimaalt 7000 poissi kahe laevaga läksime Leningradi seal edasi Uljanoski Zulianoskas, edasi Kammušinist Stalingradi lähedalt ja sealt edasi palašovi linna, kus olime siis noorsõdurid puupüssidega. Niimoodi, kuna ma olin küllalt aktiivne poiss ja niisugune seltsi poiss-sõpru oli palju ja ma kogu aeg seal sõjaväes ka laulsin. Mul varastati püssi ära, siis oli juba päris püssi, sest mind pandi seal ühte riidehunnikut valvama, aga ma jäin seal Obama ja nii edasi, aga see, kes ära varastas, seal ei pataljoni. Tuli ajas meid üles, üldisest ma sul enam püssi usalda, valva niisama. Nii, ja nii tekkis see, ma igal pool laulsid, korjasid enda ümber lauljat, sest ma juba enne sõda ahvisin järele kõiki neis filmis kuuldud lauljaid. Jaan kiiburat ja ja siis Nelson Eddy ja kõikkima laul, püüdsin järele ahvida, aga meid löödi sihis. Kui Stara Russaal testi àra regulaarkorpus läks Saksa poolele, siis löödi meid tööpataljoni, aga maika laulsin Nad olid mul mitukümmend meest ümber ja ikka laulsime. Ümbris anti korraldus minna Kuibusheri nüüd uude Eesti korpust moodustava sõjakomissariaati, läksin sinna ka. Seal võeti Kaarel Toom näiterühma Jüri Järvet tantsurühma ja Harald Uibo, kuna ta oli konservatooriumi kursustel olnud võeti riiklikus ansamblis ja mul oli kõrge hääl. Nendel oli draamarühmas vaja partisani häälega poissi poisikest ja pandi draama rühmament. Draamarühmas olin ma niikaua, kui Ernesaks tuli järgmise aasta aprillis või noh, selle aasta aprillis Jaroslavli ja kuulan, et tema kuulab seal kõrvaltoas lauljaid omale sobivaid lauljad kooridesse, ta hakkas koorima koorilt, koor olid juba olemas, kõrvits juhatas. Aga mina istusin Lutheri kõrvale ja pidin draamatükke õppima. Ja lõpuks mu närv ei pidanud vastu, panin sealt minema, läksid Ernesaks juurde, see istus tiibklaverikaane peal ja vaatas mulle otsa. Mis mees sina oled? Ma ei lausunud sõnagi. Ja ta küsis mu käest, et no mida sa oskad, et sa siia tulid. Mina ütlesin, et mina oskan veidikene sepatööd, hobust oskan rõhutada. Kas naerma selle peale ja ütles mulle siis siis kõlba teise tenorisse küll ja sellega oli meie tutvus sõlmitud ja mina saar tehtud ja minu saatus otsustatud. Siis tulid juba edasi kontsertreisid ja nii edasi, aga kahjuks järgmisel aastal ma sain Jaroslavlis haavata, kaheksa kuud olin kipsis. Ja aga nagu sa näed, lõunaotsas mina sain alles täna sellest teada ja selline haavata ja oli siis teha. Ega mingit märki sellest küll pole. Tänu minu suurele niiskusele kapriis susele ma ei lubanud omale operatsiooni nii teha, et mulle narkoosi oleks antud. Jälgisin kogu aeg pealt, et mu jalga mitte võetaks maha. No üks kild ma nägin, on ju käeski ja, ja see oli hirm, et võtaks käsi maha, et ei saagi, võib-olla. Ja ma arvasin, et kas võetakse käsi maha või võib juhtuda, et mu sõrmes lõigatakse läbi, nad ei tööta enam, aga nii ma olen, nagu sa näed. Kere vees. Nonii aga siis tuli Tallinna tulek ja kuidas koost maestro Ernesaksaga edasi kujunes? Ma pean ütlema niimoodi, et Ernesaks menule Venemaal ei jätnud kui dirigent erilist muljet, ta tegi oma tööd väga korrektselt väga hästi, kuid niisugust muljet, nagu siis temast sain, mina kui ta lõi oma riikliku meeskoori, trammi, trammi ja niisugust muljet ma ei saanud, aga kui seal rammiga juba töötanud teinud, siis tema minule avanes, avanes nii, et ma tahtsin samasuguseks saada nagu tema. Kuna ma muusikapoisina olin enda arvates väga tagasihoidlik. Aga tema meelest mitte tema märkas ja pani. Ükskord juhuslikult või nii pool juhuslikult, kes seda teab, koorijate ju? Dirigeerima see oli niimoodi, et tol korral oli variste abidirigendiks Ernesaks peadirigendiks ja siis oli kord niisugune, et ükski valitsuse kontserdi läinud enne läbi, kui ei olnud, pea proovib peaproovi, kus siis vaadati üle, vajab nüüd, aga variste puudus sellelt ülevaatuselt. Millegipärast ta oli muidu väga korrektne mees ja tore dirigent. Aga puudus. Aga Ernesaks juhatanud neid laule, mida varisti oli õpetanud ja oli üks laul, ahteisteps Seps, Shirokaja, Ernesaks ja see oli vaja juhatada. Midagi teha ei olnud, asi oli juba niivõrd ärev tõmmata, astus minu juurde, tõmbas mind korri reas välja ja juhata juhatav mina ei saanud öelda, mida ma pean tegema, tema teab, juhatama pead. Kas sa veel aru ei saa, mis toimub? Juhatasin ära, Ernesaks tuli siis suurelt koosolekult tagasi, tuleb kiirel sammul minu juurde, mõtlesin, et nüüd saan ühes peapesu. Ütleb mulle niimoodi, homses pärast peale hakkad dirigeerimist õppima tema juures. Jah, ei ta seda veel. Tema juures hakkab terrigeeriast õppima, mina mõtlesin, et jumal, mis veama siis nüüd tegin, et neid nii kohutavalt karistatakse. Siis ütleb, et laulmist õppinud edasi, aga tiri GMS peab väga tõsiselt õppima, sest see on sinu eriala. Ja niimodi jäi. Ja tal oli silma ja takkajärgi öeldes oli tal õigus nodoneile vastu ja siis tuli konservatoorium. Ei, see oli muusikakoole, kuna minul võeti ära minu nailsuse poolest nii isikutunnistus kui koolitunnistus, siis ma mõtlesin, et et. Ma pean muusikakooli lõpetama, siis mana konservatoorium ja nii ma jäingi muusikakooli. Kuni selle lõpuni. Viis aastat võitsin viis aastat muusikakooli ja siis oli viis aastat konservatooriumis, et need vaheldusid. Enne oli üks kool, oli nelja aastane, teine viieaastane, vaheldust. Niimoodi, aga ma räägin ühe asja veel ja siis, kui me astusime muusikakooli. Saal oli kolm, sõjaväest Georg Ots, Viktor Gurjev. Oled Uibo, aga keegi oskan diktaadi kirjutada, sa võid nii hea muusikamees olla, kui tahad, aga Tikstaati sa kirjutada ei oska, kui sa seda õppinud ei ole. Ja diktaat on nendele kuulajatele selgituseks öeldes selline ülesanne, kus klaveri peal või siis mingil instrumendil mängitakse meloodia ja sa pead kuulmise järgi selle õieti noodipaberile panema. Jah, täpselt nii, sa oled muusika, Messa, seda tean, kuis juhtus nimelt niisugune asi. Gurjev ja ots ei olnud eluski niisugust asja teinud, aga mina olin puhkpillidele orkestreerinud koraale ja väiksed massikesi. Ja mis rinne laulud raadiost olen kuulnud, mina olin seda teinud testi minule või siis nende kahe harietud poisi poolest. Vaat sina istud keskele, meie oleme kõrval. Diktor, vaat, läks nii nagu tip-top. 10 minutiga oli valmis. Aga mängisid kaks meest. Ruhja, professor Stockmann. Aga mõlemad mängisid isemoodi. Taktimõõdus rütmi, rütmitundega. Ja mina ei tea, kas ma olin pannud nüüd kaks neljandikku või olin ma pannud neli neljandikku taktimõõduks, seda ma enam ei mäleta. Kuid meil oli hea meel kõigel kolmel kõige esimesena valmis peama juba aru, kuhu minna nüüd seda rõõmu pühitsema edasi ja siis tuleb professor Stockmann välja, ütleb umbes niisuguse sõnad. Sõjamehed, te olete väga toredad mäed, ma pole elus nii hulgast loomingut näinud nagu see kool, kus kolm mees kirjutavad nagu ühes suhu sülitaksid. Aga nii ilusa diktaadi ühtemoodi. Aga tead, tahad, eks väike viga on sees. Georg Otsa nägu läks nii tõsiseks ja vaatas minu otsa, nagu mina süüdlane oleks. Ega mina ju ei olnud süüdi, tema minu kõrval istus ja ütles taktimõõt on vale. Läbi ei kukkunud, aga ma ütleksin kuulajale et Albert Einstein ei saanud algkoolis matemaatikaülesannetega hakkama. Ja su Seppederdi ei võetud vastu sinna õppeasutusse, mis oli pärast temanimeline nii joonega, vehib tohman, teadis, et need on muusikapoisid. Ütles, et paar nädalat käite minu juures ja siis on teil see asi selge, nii oligi. Nii. Ja siis tuli konservatoorium ja ja samal ajal oli ka koostöö Ernesaksaga ju juba rammiga. Ja millegipärast, kas ta usaldas mulle kohe peale seda, kui ma olin temale näidanud, et ma võin ka dirigeerimisega tegeleda. Taminud ausalt õpetas maga, räägiks vahepeal ühe naljaka loo veel. Tamula hakkas nii meeldima, kui ma temast hakkasin aru saama, kesta üldse on. Et ma tahtsin igatpidi tema moodi välja näha. Kõigepealt ma laenas raha, ostsin täikalt samasuguse lössi kantud kaabu nagu temal sest muusikaliselt ma tema sarnaseks ei suutnud veel olla. Nii siis ma lasin teha omale samas hallis riidest mantli, mis temalgi olid. Kandsin seda Ernesaksal oli kombeks paremat õlga niimoodi ees ajada ja poolviltu käia, et paremini õhust läbi minna. Püüdsin seda hakata harjutama ja siis Ernesaks ükskord, kui me olime kontsertsaalis peegli ees, lipsusõlme kohendamas, ütleb mulle pole noormees, kas sul alli triipu polegi veel pähe tehtud? Ernesaksal oli sall ripsmetoas, mina ütlesin selle peale temale, mis mõtet mul on, see talle triipude omale sinu järele ei saa sinu vastu saa, sest kus ma niisugusse nina võtta? Minul on Ernesaks olevale, ütles naeris. Ütles, et küll sa saad kuse liuväljale ja plikadega jantima hakkad. Ma ütlen, et mul pole selleks aega nii meel, õping läks toredalt raskusi, minul ei olnud ainukene raskusi see, et meil olid pikad ringlesid umbes igal aastal ma kaotasin õppeajas neli kuni viis kuud. Sina kui endine üliõpilane, tead, mis see tähendab, see tähendab loengutest eemal olla, harjutustest eemal olla ja kõik nii edasi, kõik nii edasi. Tuli endal tasa teha, tuli teha ja tegin, ja nii imelik, kui see on. Poliit. Pärast kõik su musikaalsus ja nii edasi. Ma alguses seda vihkasin, aga siis, kui ma olin tema läbi õppinud ja usud või ei tammule kõige meeldejäävam distsipliin, millest ma eksami sooritasin ja just sellepärast, et õppisin võõrast sellest konspektist. Ja õpetaja ütles mulle, et kust te teate, ETV eksamile tulete, te pole ju kursustel käinud? Mõtlesime, õppisin, pole siiski loengutest, siis minge tema juurde eksamit sooritama maatseedei, aga teie olete minu õpetaja? No tulge siis, minge, lugege see läbi seal väga hea konspekt ja lugesin kolm korda selle konspekti läbi ja mul on tänaseni meeles käest küsida mistahes, mul on kõik. Nüüd räägime nendest koolidest, mida on Harold võib-olla olnud au asutada. Kõigepealt asutasin ma tööstuskool number kaks meeskoori aga see läks nii ruttu, kõrv tasemele, et tuli kohe järgmisel aastal üleliidulised esikohale ja jäigi esikohale, kuni selle likvideerumiseni. Siis asutasin 55. aastal Pedagoogilise Instituudi meeskoori selles ka väga ruttu kõrgtasemele. Ja ühtlasi hakkasin juhatama ka pedagoogilise instituudi seda kurimõlemad koores said kõrgkoolide kooride konkursil esikohad ja auhinnaks saime suure Estonia tiibklaveri. Neemo. Siis paneb küll imestama, võrreldes praeguseid konkursse ja neid auhindu konkurssi. Ma arvan, et see ei olnud niivõrd minu muusikaline teene, kuivõrd see, et maa vist oskasin neid noori mehi panna mõtlema samamoodi nagu ma ise mõtlesin, et ühesõnaga, sõbrad said kokku ja tegid ühte suurt asja, ma arvan, see on vist nii, aga ühe mehe juhatusel, noh, see on juba jah, see on juba teine asi, see käib melu pihta, kas siis hästi või halvasti, aga mulle tundub, et vähemalt rahuldavalt ja auhinnad olid niisugused. Ja selle seal üleliiduliselt nüüd esikoht kogu aeg püsis. Siis ma pidin kirjutama teadusliku töö õppetöös ja kooritööst. Murdeealiste noormeestega, see oli muidugi trükiti vene keeles, eesti keeles. Kas see nüüd pedagoogilises ülikoolis, tol ajal oli instituut kuidas üldse see koor sinna sai asutada, kas mul endal ka tegemist seal koolis? Veel ei olnud, aga see tuli hiljem, see tuli kolm aastat hiljem, 58. aastal ma leidsin, et ma peaksin pedagoogilist tööd tegema, kuna ega see koori juhatamisega ei ole muud kui pedagoogiline töö. Nagu sa tead ise väga hästi. Ja 58. aastal nii-öelda kohakaasluse alusel, aga siis oli meil nii palju neid välisreise nende kooridega, kuid teiste kooridega riikliku meeskooriga, et minul hakkas juba üle jõu käima. Sest et enam magada ei saanud ja nii edasi. Siis tuli mul käis juba õppetöö, ma maalin juba rammist loobunud. Sest et need kolmekuulised pikad kontsertreisid, need mind väsitasid nii ära, et mul hakkas mure juba oma laste pärast, et lapsed jäävad minule võõraks, nad ei tunne, et isa tuli koju. Ja siis mind viidi üle konservatooriumi ja ühtlasi ka ei enne siiski Pedagoogilise instituuti põhikohaga. Ja siis tehti mulle ülesandeks, kuna ma andsin samas majas parajasti terrigeerimis tunde, sind ei olnud seal v siis veel tuleb minu juurde kolm meest. Me asutame õpetajate meeskoori, kas sa tuled meile dirigendiks, mina ütlesin, et ei tule. Sest mul oli juba nii palju tööd, et ei ei tule ja nad ei jätnud järele, viisid mind vägisi sinna. Tule üks kord ainult tule ainult üks kord ja ma läksin üheks korraks ja pikaks tahaks. Ja üheks korraks läksin, juhatasin koitu ja nii olin ma kadunud mees, olin seal. Ja siis, kui ma sind palusin sinna tulla peale seda, kui sa konservatooriumisse õppima õppima tulid ja ega ma ei teadnud, kuidas sa mängid. Aga mul oli teada, milline on sinu musikaalsus. Mul oli teada, et sa ei saa teisiti mängida kui nii, mida mina pean heaks. Ja kui sa olid oma esimese mängu ära mänginud, siis ma vaatasin, et braavo, haarad, millise mehe sa ometi nüüd panid mängima ja sorry, fantastiline mängimine. Mäletad ju küll seda, kuidas mehed sind austasid, sa jäidki austatuks. Pea seda meeles. Mul on hea meel sellest koostööst, aga mulle jäi meelde üks selline seik, et ega seal õpetajate meeskooriga tol ajal ei esitatud ainult võõraid teoseid, seal oli ka sinu enda loomingut. Kuidas selline külg sinus avaldus ja millal see välja tuli? Need, olles sunnitud teosed, sest et tihtipeale ei olnud kontserdikava koostamiseks just niisugust laulu, see tähendab lüürilist laulu. Mina põhiliselt kirjutasin romantilist lüürilised laulud sest ma olen sedasorti mees ja tuli kirjutada, midagi ei olnud teha, tuli kirjutada niisama nagu vankri läheb Ratasega alt ära, siis tuleb sinna uus ratas leida. Aga huvitav, et minul on need väga hästi meelde jäänud, see oli kuidagi hingestatud ja, ja mehed laulsid väga meeleldi, see oli selline eriline seisund, kui autor ise juhatab ja, ja need need teosed õnnestusid iga kord. No neid on päris palju, need on lihtsalt meeskoorid, on vist 15 tükki välja valitud, nisukogumikus on. Ja ega ma enne ei lasknud teos välja, kui, kui ma ei olnud seda selles veendunud, et mehed võtavad selle omaks. Kuulame Harald Uibo laulu rannamänd esitab TPI meeskoor, kus Harald Uibo oli dirigendiks aastatel 1962 kuni 1971 juhatab Harald Uibo. Siis üks niisugune küll, kui mäletan, dirigeerimis eksamid konservatooriumis olid väga piinarikkad, need kestsid kaks päeva ja koosnesid mitmetest testidest ja seal pidid dirigeerima seal pidid klaveri ääres istudes mängima viisi ja laulma hoopis oma baritonihääl ja oskama peast ühte kui teist. Nii et need läksid kaks päeva ja siis mitmest hindest pandi kokku see, see põhilõpptulemus, aga seal oli vaja ka teha alati. Ühest koorilaulust annutatsioon ja mina pidin siis oma õpetajale, kes oli Harald Uibo selle ette näitama, ja siis ma sain alati niukseid, tarvilikke näpunäiteid ja huvitavaid. Noh, sa nagu seletasid ära, mis, mis oleks veel see põnev, tähendab, külg, mida koorilaulu Annotatsiooni kirjutamisel vaja on. Et mina ei teadnud siis sugugi sinu kirjanikuandest, et praeguseks on ju tulnud nii põnev just see viimane teos mis räägib Gustav Ernesaksast, et kuidas sinust kirjamees on saanud. Häda sundis. Selle niimoodi, et ma juba enne seda, kui ma Ernesaksast kirjutasin, ma olin kirjutanud Ernesaksaga nii-öelda paralleelselt rihm ratastel, peale ühte laulupidu ja siis emotsioon ja tehnika ja nii edasi ei ole meeles enam pealkirju, mis ilmusid sirbis ja vasaras. Siis ma olin kirjutanud Georg Otsast kaks korda inglist, olen siin üks vene kirjanik, soovis, et teeksin seda, siis olin ma Gustav Ernesaksast kirjutanud. Aga pruudile ma kirjutanud ei ole. Ei ole kirjutanud. Ja see raamat tuli ju päris kogukas, et kaua sellega aega läks ja neid mõtted olid sa kogunud ju juba juba aastakümneid vähemalt kogemusi. Noh, kogemusi oli, mälus oli ka palju ongi mäluraamat ma ei ole ühtegi kirjanduslikku, ühtegi nii-öelda kolmandat astet kasutanud vaid puhtal kujul oma fantaasia ja mis mul meelde on jäänud sellest elust. Ja ta on selles mõttes natukene erandlik raamat, kuna sellest juba üks teine mees tahtis kirjutada kirjutaski valmis, aga ei võetud kultuuriministeeriumis vastu ja siis ma mõtlesin, et Ma ei tohi nii virutada, nagu kirjutatakse elulugusid, et ma pean kirjutama niimoodi, kui inimene teda avab ja vaatab ja loeb. Et tal jääb mingi niisugune mulje, mis teda intrigeerib. Mis jääb talle meelde, kui, kui, kui intrigeeriv asi. Ja vaat niisugune see raamat nüüd on kujunenud ja ta loe seal laua peal on, näed Rootsimaalt Rootsi Eestilt uuesti kirjanikult Anotatsioon selle raamatu kohta päris rahuldav minu jaoks. Tore, kokkuvõttes. Nüüd sinu mitmekülgsust. Võib-olla on mõned varjatud küljed veel sul, mida sa veel oled? Teinud ma, ma ütleksin siiski seda et ma olen niivõrd julge poiss vist kogu eluaja olnud, sest sageli juhtus niimoodi, et kui me kahekesi olime kontsertreisil, kus ta vene saks, aga temal oli kurguga alati pistmist. Ja siis ma veel ei olnud RAMi dirigent, maalin RAMi dirigent juba tema loomisest peale, nagu mu jutustasin. Oste stepsi, röökaia, nii, aga alati ma pidin siis juhatama terved programmid, kui tema haige oli ja nii jäigi, et lõpupoole olid niimoodi, et tema anname juhatanudki, mina juhatasin üksi. Riskantne värk minna üksi kolmekuulisele kontsertreisile, minuga võib ju ka midagi juhtuda, aga juhtunud näete, et vast see hoone kõige kõigepealt, mis ma ütleksin veel. Ma olin tööstuskooli meeskooriga Moskvas filmimisel, mis kestis kolm või neli kuud, nagu suurel Venemaal, kõik suured asjad. Nii. Ja järsku tuleb Tallinnast minule telegramm kohe Tartusse. Kaks kontserti on Tartus vaja juhatada. Ernesaks sõitis Rootsi, tundmatu kava mulle kolm kuud ära olnud juba seal. Ja see oli minu elu kõige parem kontsed, mis ma tartus tegin, seal olid siiskil plementiga Hirdiga Simm ja kõik, kõik Tartu. Suur ehtkondoli kohal, Nissaa tädi, need, mis asi see oli? Ma ei teinud muud, kui tõstsin ühe laulukavast ringi. Tördu priiuse hommikul panin kõik esimeseks lauluks ja kuna seal Päeval elu Ungari revolutsioon siis oli see nagu kahuripauk. See priiuse hommikul, see lõi meeleolu, see lõi niisuguse meeleolu ja niisugust kontsert, ei, mina ei ole elus juhatanud. Mul on üks asi veel öelda, juubelilaulupeol Tartust oli kõik kava juba juhatavate Ernesaks oli kõik lisapalad ära juhatad, meestelaulu ära juhatanud. Aga rahvas vait, jääja karjub Uibot Uibot Uibo välja välja, välja. Midagi mul juhatada ei ole. Ja siis ma mõtlesin, et ma juhatan seda laulu, millega Ernesaks laulupidu avas ja millega üldse Eestimaa laulupidu avastad siin surmani. Vaat see oli laul, mida elus ma ei ole paremini saanud juhatada, ma olen hästi juhatanud, kui niisugust elamust ei ole ja seal on kirjutatud, näed sealsamas ma pärast näitan sulle. Üks grupp Tartu kirurgiat jooksis pärast minu juursem. Mis asja sa tegid, Uibo, sa panid meid kirurge nutma oma juhatamiseks. Vaat see oli kaks niisugust pärlit. Niisugust pauku on minu dirigendi eluloos, mis on kõige-kõige säravama, see on see seesama, mis ma rääkisin enne ja nihukesele. Eks selline tagasiside, mis on märgata, see on ju interBoredile ka dirigendile kõige suurem tunnustus. Et rahvas saab su püüdlustest aru ja, ja loob nagu selle meeleolu. Ja no kui seda ei ole mul tagasisidet ei ole, siis minus dirigent ei ole minul peos olev, mõni on, minu jaoks peab olema elav inimene ees ja elav inimene minu selja taga. Minul on kõige suurem märguanne see, kui on saalis niisugune vaikus, et veetilk läbi õhu lendab, on ka kuulda, siis mina arvan, nüüd on, nüüd olen ma rahva enda sülle saanud oma muusika sisse. Ega mina ei mõtle, kuidas ma juhatan nina, lihtsalt laval elan, kui ma selle muusika ka elan välja, mis ma olen kord siis endale nii-öelda imenud ja töötanud ja laulnud ja kumas, kui ma seda elu enam sees on ju õige elu. Usum n. Igal juhul suur tänu, et oli võimalus tulla Harald Uibo koju ja praegu on aasta 2000. Kohe tuleb uus sajand, nii nagu targad mehed ütlevad, kuidas ta täpselt on, eks seda näeb, aga kõikide kuulajate poolt ja muusikute poolt sellel juubeliaastal ja edaspidiseks palju jõudu, tervist ja, ja uusi muusikaelamusi, et oleks, mille üle rõõmustada. Ma tänan sind ka ja ma tänan kogu rahvas, kes nüüd seda saadet kuulavad. Vabandage mind, et ma liiga vabalt räägin, aga ma olen harjunud vaba inimesena. Nüüd aga kuulame, mida Eesti tuntumad ja parimad dirigendid, koori dirigendid, on öelnud Harald Uibo dirigeerimise ja mehe enda kohta. Lembitut Berlin arvab, et on kontrastselt omanäoline interpreet, kelle sihiks on alati sisutihe emotsionaalne laul. Tema dirigeerimine on väga subjektiivne ja annab kuulajale alati elamuse. Kuno areng, üliemotsionaalne Algne omanäoline kõrgeklassiline haarab dirigent. Jaguma Ernesaks lisaks loomupärasele musikaalsusele, jäämatsionaalsusele ning erakordselt laulvale käele on Harald Uibo üks neist vähestest dirigentidest, kes omab tundlikku toonia tämbritaju ning hingab kõrgelt hääle ilu mis polegi nii igapäevane nähtus. Tema juhatamise maneer on kaasakiskuv. Tema juhatamisel on hea laulda. Ja nüüd kuulamegi Gustav Ernesaksa meeskoorilaulu päike vajus pärnapuule. Dirigeerib Harald Uibo.