Armsad kuulajad üle Eestimaa. Ilusat jõulu esimese püha ööd soovime siit Pärnust Eesti Raadio Pärnu stuudiost ja need kaks inimest, kes täna öösel koos teiega eetris on on kunstnik Ilona Wikland'i ja filmimees Mark Soosaar. Meil on, see on nüüd küll lindisaade ja, ja antud hetkel, kui ta eetrisse läheb, oled sina oma rootsi kodus, mina tegelikult ei tea üldse, kus ma jõulu esimese püha öösel olen, olen ma siis Ruhnus või olen ma Kihnus või või veel on otsustamata. Ja selline juba kord kunstniku elu on, et et päev toob ootamatusi ja seoses sinuga meenub mulle üks episood ühest Ameerika filmist, kuidas filmistaare keda igal pool jälitatakse, keda ja maailm tahab tükkideks rebida, tahab temast nagu Berliini müürist kivikest saada on oma hotellitoas ja isegi seal ta ei saa uinuda, sest et lae all on pisikene kaamera, mis teda kogu aeg filmib ja kogu aeg teda televisioonis näitab. Nüüd sa oled siin Pärnus oma näituse avamisega seoses pannud kümneid intervjuusid, käinud koolidest läbi ja sel hetkel, kui me seda saadet salvestame, on küll alles 10. hommikutund, aga kuidas sa sellisel kellaajal Hommikul ma tunnen ennast alati väga hästi, see on kõige parem aeg, minul, ma ärkan varahommikul üles, siis vahetevahel kodus on, eriti suvel, kui ilus ilm on kella kuue ajal hakkansse kohe tööle. Nüüd on pime, nüüd seda ei saa teha, aga hommik on kõige parem aeg. Minule. Kuidas tundub, kas olla kuulus kunstnik on ka raske ja see, et kõik tahavad sinu käest autogrammi saada, kõik tahavad sinu käest tükikest võtta. Ja mis on mulle teeb rõõmu need, kui ma kohtan inimesi, kes kellele minu pildid on rõõmu teinud, see on tähtis, aga ma ei tunne ennast üldse eriliselt kuulsana või midagi. Suur kunstnik. Ma pean ütlema, et mul on õnne olnud, et ma olen saanud andmejoonistamiseks ja see on võib-olla kõige tähtsam. Kellelt sa oma kunstnikuande oled pärinud? Ma ma usun, et ma olen pärinud mõlemalt poolt, minu ema oli kunstnik, minu ema, õde tädi oli kunstnik ja isa õde, oli ka kunstnik, nii et mõlemalt poolt on arvatav siis saanud, mida ma üldse ei ole saanud. Ma ei oska isa poolt ja selle nende poolt ei ole matemaatikat ära õppinud. Kohes mul hirmus probleem, kui ma koolis käisime, oskasin joonistada, aga ma ei osanud matemaatikat. Kas see tähendab seda, et kirjastajad võivad sind ka petta, vahel kuidasmoodi petta selles mõttes, et ei maksa honorari õieti. Oh ei, see eiei nii palju, ma oskan seda, Edward ei, seda, seda seda ei ole. Aga ma tahaksin rohkem neid tehnilistest asjadest aru saada. See oli mitte ainult matemaatikaga, tehnilised asjad oleks ka hea, mul. Ma peaaegu ei saa hakkama oma selle mobiiltelefoniga. Rootsi riigis vist keegi ei peta üldsegi, kedagi ei saagi üldse pettusega kuigi kaugele, see tuleb vist varsti välja. Seda ma ei tea, see võib-olla on niimoodi, et ma usun, et üks elu, kuidas oma elu elada, tähendab väga palju ära, mis on juhtunud kaua aega ja Rootsis on ju 200 aastat rahu olnud, et võib-olla see teeb inimesed natuke teistmoodi. Vaja võidelda iga päev oma rahade ja elu pärast. Sa oled sündinud Eestis, sa oled sündinud Tartu linnas elanud Haapsalus, aga kõige suurema osa oma elust elanud Rootsis. Kes sa siis oled? Oled sa eestlane? Oled sa rootslane? Ja seda niipea, kui ma Eestisse tulen, siis kõik küsivad minu käest. Kes ma olen, ma olen eestlane. Ja ma olen ka rootslane, sest ma leian, et vähemalt minule see on tähtis ja ma olen väga palju saanud Eestist ja ma olen väga palju Rootsis saanud, nii et ma olen mõlemad ja ma leian, et mul on õnne olnud, et ma mõlemad on need, ma olen juurde saanud, mõlemalt maad on tähtis, on, mis ma olen saanud. No aga mis see siis on, mida tasub eestlaste käest võtta ja mis on need iseloomuomadused, mis on rootslaste juures väärtuslikud? See on, ma, ma usun, et kõik eestlased on väga töökad ja mina töötan alati, see on, see on väga hea olnud ja siis on veel üks asi, et kui kõik asjad rasked on, siis ma ütlen, et see peab minema. Võib-olla see tahtmine, et peab hakkama saama, asjade käes on ka väga tähtis ja see on tähtis igal maal. Rootsis on ka, et näiteks kui ma Astrid Lindgreni esimest korda kohtasin, see olenes sellest ära, et ma olin kodus oma esimese lapsega ja mul ei olnud raha ja mul ei olnud. Ja siis ma mõtlesin, et ma tahan, ma tahan mõlemad, ma tahan töötada ja ma tahan raha ja siis ma olen oma väikse tüdrukuga kodus ja siis ma võtsin tüdruku kaasa joonistused kaasa ja siis läksin kirjastusse, kus Astrid Lindgren. Tas, ja siis see oli esimest korda, kui teda kohtasin 54 ja siis küsin tema käest, et kas ei oleks midagi tööd mulle ja näitasin oma neid joonistusi ja siis ma sain. Sain manus kriti, et proovijoonistusi teha. Ja siis ma tegin need ja siis läksin tagasi ja talle Astrid Lindgreni meeldis, nii et ma sain selle. Jaa, et oleneb ära, et peab ette võtma asju, et mitte, istu ja oota, et keegi tuleb ja annab sulle midagi, peab ise tegema. On ka niimoodi, et kui elus on, juhtub midagi. Kohta, mis on, et seda pean tegema otsekohe see, see tahtmine midagi teha, see on ka tähtis minu arust. Kas võib nii öelda, et nii eestlased kui ka rootslased on üks ühine iseloomujoon, et mõlemad nad on julged peale hakkama? Jah, seda ma usun, et võib-olla on niimoodi, et meil vahetevahel suved on ilusad, aga talv on nii kolle ja mis teha, siis on ju hea midagi töötada ja midagi teha. Ja see on, see on kindlasti ise loomse külm ja pime, see teeb, et et kuidagi ei ole nii kerge elada kui lõunamaa päikese käes rannal olla. Kena. Tõsi, see on põhjala inimese karakter, julge pealehakkamine, viikingite veri ja Lembitu veri meie soontes, aga Ilon, mis sa arvad, mis on need iseloomujooned, mida rootslased ja eestlased peaksid häbenema? Või ütleme, kui skulptori käest küsida, et millised on need Need osad sellest marmorist või puust, millest me tehtud oleme, või sellest graniidist ja lubjakivist, millest tehtud olema ka, mis oleks vaja maha raiuda, millest me peaksime lahti saama? See on ju ka raske küsimus, ma ei ole ju nii kaua aega Eestis elanud, aga Rootsis on kuidagimoodi nii, et et ei tohi enesest midagi arvata, see ei ole hea. Et isegi con on midagi, mille üle õnnelik või uhke oled. Ei tohi teha, et sa nii tähtis olla oled uhked, aga mitte niimoodi. Nad oleks võib-olla veel uhkemad, kui neil oleks mitte see kogu aeg selja taga, et mõtle nüüd selle peale, et sa mitte liiga liiga kõrgeks puuks lähed. Sa oled niisama kõrge kui teised puud metsas. Ja eestlased ütlevad ka, et enesekiitus on nii tähtis, et seda ei või teiste hooleks jätta. Nonii Ilon. Millist muusikat me täna öösel mängime, kes on sinu lemmikhelilooja? Moodsad alati ma kuulan väga palju muusikat, kui ma töötan, ainult vahetevahel, kui ma pean mõtlema, siis ma ei sa muusikat Camitele kuulda, see töö on ju niimoodi, et enne kui tööga peale hakata, siis peab ju teadma, mida joonistada ja siis peab mõtlema enne need, siis ma ei saa isegi Mozartit kuulda. Kas sa seda viimast lugu oled kuulnud, Mozartist istuvad Moskva suures teatris kaks ilma juusteta meest ja üks küsib teise käest, et kas sa tead, kes Mozart Ta oli ja teine ütleb. Jah, oli jah, vist keegi õigus, ja see on see, kes mobiiltelefonidele neid meloodiaid kirjutab. Nii et lepime nii, et Mozarti, neljakümnendat sümfooniat, mida kõik mobiilid mängima, et täna öösel me ei mängi, mängime siis midagi muud. Niisiis Mozart, aga võib-olla mängiksime, kui sa lubadele tema kuulsat klaverikontserti mis on tänu puuviideberi filmile saanud nimeks Elvira. Ja see on ilus. Nii kõlas siis Mozarti 21. klaverikontsert, mis andis leitmotiivi puu Wiederi filmile Elvira madigan. See on üliarmas filme köietantsijanna ja Rootsi armeedes Artöörist. Kui enamasti armastusfilmid on ikkagi armastuse kolmnurgad ja melodraamat, siis siin on tegemist armastuse kaks nurgaga. Noored lähevad loodusesse ühiskonnast ära. Ja, ja sinna nad ka jäävad. Sellel filmil on eriti kaunis eriti kurb lõpp. Ja tahakski küsida Ilon sinu käest, kas ka sinu elus on olnud palju armastust ja kuidas sinu armastuslood on lõppenud? Jah, seda pean nüüd ESL kõikidele rääkima oma loo. Vaeva ma võin ju nii-öelda, et ma Kunagi oli ju küllalt, et armastus saada, aga ma pean ütlema, ma olen saanud ikka, ma saan hakkama, mis ma olen saanud. Mõned asjad on väga tähtsad olnud mul elus. Elvira matiga, need on kaua aega tagasi, kui ma seda filmi nägin, aga see oli nii-nii ilus oli nii. Rootsi film kuidagimoodi. Ja, ja see noor tüdruk SL Viiremmadiga Nonii mängis pena, nägin teda kaunist sagedasti, meil olid samad juuksur, kus me käisime. Nii, ja kui arvatakse, et Ingmar Bergmani filmid on rootsi filmidest maailma kõige kuulsamad siis see nii ei ole, kõige suurema publikumenumaailmas ongi just Elvira madigan saavut. Tänud, ja ma arvan, et väga paljud õnnetud armastajad jaga, õnnelikud armastajad on selle filmi ajal pisaraid valanud. Ja ma ei tea, kui palju see film on pannud inimesi vabatahtlikult elust lahkuma. Nagu tegid siis need noored selles filmis. Kuid ega neid lahendusi kuidas ühele imeilusale armastusloole igavene elu anda. Neid lahendusi, kus tõeliselt kaunis armastus hiljem enam solgitud ei saa, ega neid lahendusi ju maailmas väga palju ei ole ja, ja see film viib ju nendele mõtetele. Et siiski paljud meist ja ka me ise võib-olla alati ei oskagi ilusat armastuslugu hoida või, või säilitada kunstnikule on see natukene lihtsam, saab oma värvidega selle armastusloo maha tähendada, heliloojal samuti, aga aga mida üks lihtne inimene, kes ise loomingut ei tee, kuidas tema saaks oma armastuslugu põlistada? Ja see on ju niimoodi, et, et see praktiline elu tuleb vahele selle armastuse loole, kui peab seal üleval olema, kui väiksed lapsedki saavad ja kui liiga paljud jõed on, et raske on seda armastust nii elavana hoida. Sellega, nii nagu kõik teised asjad sellega ka selle peale mõtlema ja teatama, et mida tahan, kas ma tahan niimoodi elada kogu aeg, ilma et keegi minust kooli on, ikka parem, et peab töötama ja mõtleme, et see on tähtis, et ma just selle inimesega koos elan. See, mina näen seda niimoodi, et kui see kõige esimene ilusam aeg läbi on, siis on kohe peab mõtlema, mida ma tahan oma eluga. See on kõige tähtsam. Mina olen oma Rootsi sõprade ja Rootsi tuttavate juures ühte asja õppinud et väga tähtis on armastuses olla äärmiselt avameelne. Ja siin ongi Rootsi ja Eesti mentaliteedi suur erinevus, et Eesti inimesed ei ole avameelsed. Eesti inimene on kinnine ja elab väga palju isiklikke tundeid sissepoole, sel ajal, kui rootslane elab väljapoole. Kas sa oled märganud samasugust erinevat? Ja võib-olla, aga mina olen, mina olen tõesti kohe õppinud, et katsuda kogu aeg öelda. Kus kohas ma olen, need, mis ma mõtlen, et inimestel on siis kergem minuga läbi käia ja minul nendega läbi käia, kui me teame, kuidas me oleme ja mida me mõtleme ja see tähendab jõuga, kui koos elada ühe ühe inimesega väga lähedal, peab väga avalik olema minu arust, muidu ei saa hakkama. Jah, sest lähedase inimese petmine lähedasele inimesele luiskamine on üks väga raske asi, millest peaks küll igaüks püüdma hoiduda. Aga täna siin Pärnu stuudios on meil ees sinu kaunis raamat, mis kannab pealkirja pikk-pikk teekond. Ja sellel raamatu kaanel on pisike tüdruk koeraga kohvriga kuulsas haapsalu Katariina vaksalis mis on ehitatud siis keisri ja keisrinna saabumise puhuks, mida keisri perekond muide sajandi alguses ainult üks kord kasutas, see hoone on alles Haapsalu linn on alles, sina oled alles ja kogu see lugu on nüüd siis raamatukaante vahele põlistatud. Miks sa selle raamatu tegid? Aa, selle raamatut tegin. Enesele tõesti, sest see oli niimoodi, Astrid Lindgren enam ei kirjutanud, nii palju ja siis ma tundsin ennast nii et mida ma, ma tahaksin midagi teha ja siis juhtus niimoodi, et nii palju olin Eestist rääkinud raadios ja televisioonis ja siis iga kord hakkasin nutma ja seda ma ei tahtnud teha, pisarad kohe tulid silmast välja ja siis ma sõitsin, ma mõtlesin üks novembrikuus, et ma sõidan kuskile, kus soe on kaheks nädalaks puhkusele ja siis sõitsin, oli lamp suhtesse. Mul alati paberid ja pliiatsid kaasas. Oli niimoodi, et ei olnud, Soes oli kõige koledam torm, mis neil kunagi on olnud paarsada aastat, nii et ma istusin toas ja vihma 100. ja tolm oli siis. Ma hakkasin selle raamatuga peale, seal, mul ei olnud midagi erilist teha. Nii et kaks nädalat suurel rahuga istusin ja vaatasin mere peale ja siis joonistasin algus need pildid alguseks ja siis, kui tagasi tulin, siis ma näitasin neid. Dorothea prom. Ja tema ütles, et nüüd teeme ühe raamatu niimodi sakas peale. Nii et kõigepealt oli lapsepõlv, selle järel olid pildid ja siis alles tuli tekst. Ja sest ma tegin pildid valmis ja siis ma olen ju nii palju asfilingrenile joonistanud, nii et ja tema manus klite lugenud ja siis ma ütlesin, et kui Ma lihtsalt ei oska kirjutada, ma isegi ei mõtle, et ma oskan kirjutada ja siis ma küsisin roos laagegranzil, et kas ta ei tahaks kirjutada, ta kirjutab ilusti ja ta alguses ei tahtnud, aga siis vaatas pilte ja siis oli nõus kirjutama ja me rääkisime Haapsalust ja lapsepõlvest. Aga siis, kui jõudsime, mis minu arust lõpp oli selles raamatus. Et kui mina Rootsi jõuan, siis roos laagi kraanasid jah, mis see lõpp on? See üks? Ükski Rootsi lapsi sellest ei saa aru, et see nii suur on Rootsis elada, kui see minul oli. Et see tüdruk peab jälle koera saama, et lõpuks sai, et ma sain koera jälle. See on see õnnelik lõpp lastele, ma usun. No sinu kaar, Sammeli on väga paljudes viimase aja sinu raamatutes on näha, et ta on poseerinud ka sinu lapsepõlveraamatu jaoks, aga nüüd hiljem oled sa lausa temast hakanud raamatuid kirjutama, palju siis Sammeli raamatuid veel tulemas on? Praegugi, ma lähen tagasi jälle, siis mul on yks uus raamat Sammelist tehtud ja saame, lisab ühe filminäitlejaks ka, nii et see gaas tuselemissioonistatakse nüüd Saksamaal. Tema on koer seal. Selles perekonnas. Praegu on Sammeli võib-olla Rootsi kõige populaarsem koer just tänu sinu raamatutele, aga kui nii edasi läheb, siis varsti Euroopa kõige kuulsam koer. Ja loodame, ta on üks ilus ja hea koer. Ja sina ise oled hoolimata sellest, et sa oled sündinud aastal 1930 kevadtalvel tatart tuss, jäänud selliseks väikeste patsikestega kuldkollaste juustega, öösärgis siin voodis, hüppavaks, tüdrukukesega, hingeliselt igal juhul küll seda nüüd küll kõigest tunda. Võib-olla see on see üks üks minu probleem, et ma ei paista täiskasvanuna olema nii et sinna ei ole midagi teha. Olen ikka nii, nagu olin varem ka natuke targemaks, võib-olla olen läinud. See ongi hetk, kus me võiksime jälle kuulata uuesti Mozartit. Ja kui Mozart ühele poole saab, siis oleme uuesti stuudios. Ilon Wikland'i, Mark Soosaar. Jõulu esimesel pühal, Eestimaa kuulab Ilona Wikland'i, kes on tulnud oma sünnimaale tagasi, nagu pühak võib tõepoolest öelda pärast seda, kui siin Pärnu vanalinna koolis küünal peos ja, ja hästi palju kauneid tüdrukuid ümberringi lootsina, päeval Santanud siiad lauldi ja mööda linna küünlavalgel kõnniti. Kui ma seda kõike vaatasin, siis mul tuli küll natuke selline tunne, et nagu san, tark oleks tulnud mööda mööda mööda mööda Pärnut, kuid mitte mõõgaga, vaid hoopis valgusega ja mitte tuleriidaga, vaid hoopis kaunite raamatute ja valgusega. Et mis sa arvad, mis võiksid olla Eesti tulevikumudelit ja, ja mis võiks Eestist saada? Jälle üks raske küsimus, mul on tunne, et mis, mis siin vaja on rahu ja, ja, ja kindlust oleks vaja eestlastele, et mitte kogu aeg ei oota, et hakkab sõda peale või midagi juhtub. See minu arust on kõige tähtsam Eestis igal pool, see on tähtis on igal pool terves maailmas ja praegu, mis juhtub igal pool, see just ei anna nii head tunnet. Kunagi enam sõda ei saa olema. See tunne oli väga suur pärast teise teist maailmasõda, aga nüüd on kuidagimoodi muutunud, nii et rahu ja, ja, ja, ja et mitte enam sõda ei tule meile kõigile. Kui algas 20. sajand, siis oli Pariisis Eiffeli torn esimest korda elektrituledes ja ja loodeti, et tuleb valgustussajand ilma sõdadest, aga ometi eelmine sajand läks maksma inimkonnale. Ma julgeks öelda sadu miljoneid inimelusid, sest et kui kõik need sajad kokku arvata, Ta kõik kodusõjad ja sissisõjad siis tõepoolest nii palju inimesi, vähemalt inimkond on ohverdanud inimkonna õnne ja, ja heaolu nimel jutumärkides muidugi. Et tegelikult, ega need sõjad ju ei hakkagi alati tingimata sealt riigijuhtide peast pihta, need hakkavad ka madalamalt pihta ja ja tegelikult iga inimene saaks ju midagi siiski natukenegi ära teha, selleks, et maailm paremaks läheks. Mis sa arvad, mida võiks üks tavakodanik teha? Mida, mida ma pean ütlema? Ma usun, et mis tähtis on nendel inimestel, kellel ei ole kuskil elada, kes hirmus vaesed on, et neile peab kuidagi kohta ma ja, ja aitama, sest sees paljud sõjad võib-olla algavad, et inimesed enam ei saa hakkama oma kodumaal ja ma usun. Peab aitama teisi inimesi, see on minu jaoks kõige-kõige lihtsam ei tohi, ei ole ju vaja nii väga suuri asju teha, aga kui vähemalt natukene teha, see aitab kindlasti. Jah, tuleb teisele inimesele käsi ulatada, tunda huvi, kas. Kas sinu naabritel on hästi ja võib-olla ka üha rohkem siiski märgata omaenda perekonnaliikmeid oma lähedasi, sest et väga sageli just need unustatakse ära. Ja, ja just nüüd, enne jõulusid ma ikka iga igat detsembri alul mõtlesin, et see nüüd peab kõiki inimesi kohtama kõiki asju tegema, kõikidele kinki andma, et minu arust on palju parem, et kinke. Ta on ta terve aasta ja asju teha terve aasta, mitte ainult detsembrikuul. See on nii ilus, et jõulud pühitseda Aga. Ja kinkide ja soojusega, aga parem on need kogu aeg seda teha. Millal me täname ka sind väga selle kauni kingituse eest, mille sa Eestimaale ja, ja Pärnusse tõid? See on sinu elutöönäitus siin Pärnu uue kunsti muuseumis mis on avatud kuni 21. jaanuarini. Ja kus on enamik kui sinu raamatuid esindatud, aga samuti ka kaks tööd, mis sa lausa oma hingele oled teinud. Üks on siis Itaalias ja teine Prantsusmaal tehtud nagu näituselt näha võib teetsaga vahel mitte raamatuillustratsioon ainult, vaid ka lausa siis, kui hing käseb midagi muud. Seda ma teen peaaegu alati, kui ma kuskile sõidan, ma olin Itaalias suvel ja siis oli eelmisel suvel olin Prantsusmaal ja ma ei võta peaaegu kunagi tööd kaasa, ma mõtlen, et nüüd ma teen. Kui hommikul üles ärkan, siis ma mõtlesin, mis päev täna on ja mis ma tahan teha. Siis ma teen seda ja siis pikka aeg läheb, ma üldse omad tööle, ütlen, ma lähen välja ja joonistan ja see peab ju. Ei saa kogu aeg võtta enesest asju välja, peab ja sisse ka andma, nii et see on see aeg mul, kui ma reisudel olen või ka kodus olen rahulikult suvel. Et see on tähtis aeg, et mitte midagi teha, vahet ainult mõelda ja natukene oma oma Te joonistada. Et mitte kogu aeg joonistada niimoodi, et peab kellelegi meeldima või see peab raamatust Gemma ja värvid ilusad olema, lihtsalt enesele asju teha. See on väga tähtis minule vähemalt. Kallis Ilon, aitäh selle jõuluvalguse eest, mida sa eestimaale tõid ja kõigile jõulurahu siit Pärnu stuudiost. Täna oli ilus siia tulla, selle siia ajal.