Ilusat pühapäeva teile kõigile suurveega lahti. Nõiakaev vajab ülelindudel ja loomadel loodetavasti ka inimestel kerge kevade ärevus hinges ja jutustada meeskonnas täna hommikul. Margit Kilumets helipildimeister on Viivika Ludvig ja külalise vastutusrikkas rollis helilooja ja muusik Urmas latikas. Tere hommikust. Tere hommikust. Aprill on džässikuu ja olgu kohe etteruttavalt öeldud, et sinu saatesse kutsumise põhjus loomulikult on ka muusika ja see, et tegelikult just džässmuusika on sinu suur armastus, võib öelda. 100 protsenti ja see muusika, mis tänases saates kõlab, on Urmase kaasa toodud. Te kuulsite just ühte vahvat, tere hommikust lugu ja, ja selle loo saatel me tegelikult arutasime küsimuse üle, miks. Miks Eesti raadiost raadiojaamadest, kaasa arvatud vikerraadio kuuleb niisugust stiilset intelligentset muusikat ikkagi suhteliselt harva. Mis sa arvad, miks see nii on? Kui ma oskaks öelda, võib-olla võib-olla see muusika eeldab natukene kuulajalt selliste kaasamõtlemist, võib-olla inimesed ei viitsi kaasa mõelda, et äkki sellepärast, et see on selline intelligentne, nagu sa ütlesid õigesti ja samas on ta, samas on ta väga positiivne ja igati ilus muusikate. Et sellest saab aru just siis, kui näiteks juhtub sõitma autos, ma kuulan hästi tihti autos raadiot ja kui paljud on autoga sõitma näiteks Euroopa teedel, siis autoraadio häälestab ennast uue jama peale. Järsku märkad, et et see muusika või on hoopis teistmoodi ja iga Jaan paku nii palju huvitavat ja erisugust muusikat. Ja siis on ka küll popmuusika, ütleme, et, et see ei ole kunstmuusikat, mida peaks tingimata saalis kuulama, aga, aga see, see on hästi põnev ja erisugune muusika. Ja siis, kui tulete näiteks tagasi Eestisse, siis autolaadise häälestab ennast uue jama peale järsku kuidagi see pilt mustvalge, et see küsimus on mulle ammu-ammu tekkinud juba, et miks miks tõesti Eesti raadiomaastikul sihukest muusikat nagu ei ole? Ma ei tea. No mõtleme selle üle koos kuulajatega, aga miks sa Euroopa teedel sõidad? No juhtub vahel, et tuleb vist Euroopa teedel ka. Käite kontserte andmas, käid reisimas? Mis sa teed seal? Ma olen käinud nii ühte kui teist, et mitte väga tihti küll, aga ma hakkasin seda juttu, sa pead rääkima, et kuna ma raadiot kuulan peamiselt autos aga muusikat hakkab muusikat, ma kuulan meelsasti kontserdisaalis ja plaatide pealt. Kodus kodus on sul niisugune tehnika, et muusika kuulamine kodus nauding. On ikka hea. Ja kodus on mul täna oli, stuudios on mul seal ka stuudiomonitorid ja ja see sealt kulatan muusikat väga hea sellepärast, et et midagi nagu varjule Kuidas see kontsertidel käinud, ma mõtlen nüüd Eestit? Ma ütleks, ma väga tihti käin, aga ma ikka käin, et kui ma käin, siis kui on midagi, midagi tõesti siukest, mis on mis tõotab tulla põnev, et siis me katsume alati käia kontserdil. No nüüd tuleb nagu ma juba ütlesin, džässikuu raames väga palju sinu lemmikmuusikat ka Eesti kontserdisaalidesse ja tuleb jätskaar ja suvel mitmesugused Jatsuga seotud festivalid. On sul plaanis midagi kindlasti kuulama minna, kas sa tead juba, et, et on, on keegi, kes tuleb Eestisse külla või et on mõni eesti muusika oma uue kavaga keda sa kindlasti kuulama tahaksid minna? Ei ole nii pikalt ette mõelnud, Nobime kõrvitaks minna kuulama. Ja siis need sünnivad spontaanselt, need otsused, et kuidagi hetkemeeleolust sõltub ka siis ma lähengi. Kui sa ise esined ja lähed kas siis lihtsalt kedagi saatma või lähed, lähed oma sõprade muusikutega esinema. Kas seda tuleb viimase aasta jooksul on seda sageli ette tulnud. Esimest mitte liiga sageli, aga just selle plaadiga oli mul üks hästi tore konteet plaadiesitluskontsert mõned nädalad tagasi kumu auditooriumis ja seal oli mul hästi palju sõpru ja hästi palju kuulajad ka, et seal oli selline minu jaoks hästi tore kogemus. Plaat on siin meie juures laual ja me leppisime Urmasega nii kokku, et vähemalt ühe loo tänases saates me mängime ka sellelt Urmase värskelt plaadilt. Selle plaadiga on üldse niisugune keeruline lugu, et ta on mõnes mõttes värske, mõnes mõttes mitte, et osa selle plaadi muusikat on aastast 2010 ja osa selle plaadi muusikat on aastast 1992, me kindlasti jõuame ka rääkida, miks see nii on. Aga ööbi, liblikatants ja selle esitluskontsert, et sa ütlesid, et sul oli seal hästi palju sõpru on sõbrad ja tuttavad sulle näiteks öelnud, et sa peaksid rohkem esinema, et nad tahaksid näiteks sagedamini siin kuulamas käia. Ja nii võib öelda küll aga aga samas, kui mind kutsutaks ma hea meelega vesineks, aga kuidagi on praegu Eesti muusikamaastik on piisavalt tihe, siis ma kujutan ette. Ja selliseid nooridel, ent tuleb järjest peale, et ega siin esimese võimalustega nii väga kiita polegi, et siis. Aga alati, kui ma, kui keegi huvi tunneb hea meelega esineda Kui ma siin vaatan, siis ma mõtlen, et sa oled nii tagasihoidliku moega, et ega see vist väga hea iseenda müügimees ei ole absoluutselt mütoloogiline. Kuidas sa siis üldse hakkama saad? Tänapäeval tuleb ju vastu rinda taguda ja turundada ja Facebookis olla ja trummi lüüa, et keegi sind kuulakse üles leiaks. See on hea küsimus, jah? No Facebookis ma olen küll, aga, aga vot selle vastu rinda tagumise trummilöömisega natukene keerulisemad lood ette. Et ma ikkagi eeldan ja, ja mõttes mõlgutan mõtet, et et kuidas ikkagi väga hästi seda väga teha, siis muusika leiab iseenda jaoks endale tee elab oma elu ja teda, kodu. Kui sind üles leitakse, on ikkagi meeldivam kui seevastu rinda taguda ja öelda, et ma olen jube äge. Sa hakkasid selle uue plaadi värske osa muusikat kirjutama umbes natuke rohkem kui aasta tagasi. Miks sa seda tegid? Väga kaua ei ole teinud ja siis äkki ühel päeval veebruarikuus 2010 näiteks või märtsikuus ma ju täpselt ei tea. Tuli nüüd pähe mõte, et hakkan uue plaadi materjali salvestama. No seal oli mitu põhjustajat. Juhtumisi juhtus just aasta alguses palju vaba aega mul olema. Ja kui kord nagu soole peale satud, siis ei saa pidama enam ja, ja siis ma satun soone peale ja teisalt oli mul eelmine aasta ka üks niisugune ümmargune tähtaega, mõtlesin, et selleks kuuks lubada endale üks Platheljast. Küsida endale iseenda muusikat, juust, aga sa ütlesid, et sa pead soone peale sattuma, et kuidas kirjelda kuulajale seda protsessi, et kuidas üks üks muusikapala sinu pea sees sünnib ja kuidas ta siis jõuab kõigepealt instrumentidesse ja siis sealt edasikandjale. Nojaa, see on niukene igivana küsimus, jäigi vana teema ka, et eri moodi, aga ääretult põnev protsess on see kahtlemata loomulikult. No mul on nii ja naa, et vahel piisab mingisuguseid impulsid, mis nagu hakkab peas, mängime seda, tajud eksimatult ära, et see on. Et siit midagi võib tulla, selline. See on nagunii universaalne vist kõigile kunstnikele ja siis sa hakkad selle mõttekas ega edasi töötama ja nii tulevad kirjalikult visi tehtud peas. Ma töötan igatpidi kirjalikult pastaka ja pliiatsi ja noodipaberiga arvutiga ja pea asetati. Kas see sõltub näiteks päevast kellaajast, aastaajast, millal rohkem neid idee jupikesi sinu sees idaneb? Ei, seda mitte vist ei sõltu mitte millestki sellised. Et see sõltub pigem sellest, et kui, kui sa nagu teda soojaks ennast et siis siis sa järjest nagu mingid antennid lähevad lahti kogu aeg ja ja järjest rohkem muusikat tuleb su juurde kuidagi siis tuleb ja tuleb ja ja see plaat oligi miskipärast tuli väga pikk, et sealt tuleb vist neli puudu, et üldse see materjal oksa rabatud plaadi peale. Nii et proovisin selle hariduse täis kirjutada. Kes on reeglina siis esimesed inimesed, esimesed võõrad kõrvad, kes sinu muusikat kuulevad? Uut eks see, eks see sõltub tihti on see mu abikaasa kes on ise ka muusikainimene ja vahel vahel mõni sõber kes läbi astub, aga, aga üldiselt ma ei mingisugust toorikut mõtet ei. Eksponeeriti, et enne, kui ta on teatud teatud maalse, see töö, siis alles. Kui palju läheb materjali praaki ehk et kui palju nendest ideedest, mida sa oled küpsetama ja sünnitama hakanud, ei saa kunagi lauluks ei saa kunagi muusikapalaks ja seiskadki ta prügikasti ajaloo prügikasti k ja loobud. No võib-olla julge pool pool või niimoodi ei ole arvet pidanud, aga, aga tihtipeale kaubhuvilised näiteks alguses tundubki mõni idee hästi paeluv ja ja ka siis mõne aja pärast vaatad, et ei ole midagi, las läheb ajaloo prügikasti. Aga kui hea kaaslane abikaasa ütleb näiteks, et kuule, Urmas, et anna andeks, aga see on tõesti halb. Või igav või seda on juba olnud. Ma arvan, et muusikutel tuleb seda ka ette, et et võõras kõrv ütleb, et kuule, et ma olen seda juba kunagi kuskilt kuulnud. Täitsa huvitav, ma pole kogemust olnud, et abikaasa miskipärast ma ei tea, kas ta tahab siis sulle meeldida või siis lihtsalt mett moka peale määrida ja ütleb, et kõik on nagu temale meeldib. Et vaata niisugustel momentidel praegu meelde, nagu sa täpselt ei kuule, tõmbildise jalad. Tavaliselt Marba tuleks liis ära, et me hakkaks siukest asja üldse. Selles kohe esimeses. Kas sul on absoluutne kuulmine kui sa kuulad kogu seda maailma, mis on muusikat maast laeni täis juba ju sadu aastaid rohkem veel. Kas sulle ei tundu vahel, et kogu muusika on juba ära tehtud? Kogu muusika ei saa kindlasti olla ära tehtud, sellepärast et et no samamoodi olla kogu maalikunsti ära tehtud, aga ikka üks värv on, värv on ka ikkagi ju loetu tõlgetega niimoodi sa, no loodame, et vesi palju vähem. No seda mõtlen, et kas kõik need kombinatsioonid ja kõik need drillerid ei hakka ühel päeval kellelegi kõrvas helisema, et seda kõike on kunagi juba keegi kirjutanud. Aga ei, no kindlasti sihukeste stiliseeritud muusikat, mis toetub ühele või teisele eeskujule, aga aga seda nüüd väita, et muusika on ära tehtud või saab kunagi ära tehtud, seda kindlasti ei saa. Sa mängid väga hästi klaverit. Kas sa harjutad ikka harjutan ikka. Ja kuhu paigutub see sinu päeva sa ütlesid, et sa oled suhteliselt selline õhtune inimene, ma ei mäleta, kas sa eetris ütlesid, aga vähemalt sa, sa, sa ütlesid, et sa oled. Et kas siis see klaveri harjutamine on mingis kindlas hetkes sinu päevas? Ei ole, ei ole, viimasel ajal tegelen ka salvestusega ja siis või, või siis näiteks mingi loo kirjutamise vahepeal tekib niisugune seljasirutus moment, just siis ma ühendan meeldiva kasulikuga ja selle asemel lihtsalt sirutada, võimelda, hüpata, siis ma lihtsalt istun klaveri taha ja mängin natukene kasvõi redelid. Selle absoluutse kuulmise juures veel korra tagasi tulles, millal sa aru said, et sa, et sa tead, et kui sa kuuled nooti, siis selle nimi on siin. Vaata, minul ei ole ja sellepärast tundub Nii pööraselt huvitav. See on täitsa tavaline asi. Ma ei oska kuidagi mõelda, see mingit moodi, huvitav on, pigem on natukene vahelisega häiriv olla, et kuidas aru sain, sellesse juhtus. Ma isegi vist tean, kuidas see juhtus, juhtus ammu, kui ma käisin veel koolis ja siis ma käisin vahel orelit mängimas, meil oli kiriku poti tagakambri võti, kus ma sain siis minna ja orelit suurt orelit natukene mängida ja ühel hetkel pidin ma seal kedagi saatma vist, ja siis anti mulle üks noot ette. Ja Natoli insee pilli mängima hakkasin siis kuidas täpselt veerand pooltooni madalamalt. No mitte päris poolega, ütleme seal ikkagi rohkem nagu siin. Et pilte elile nendesse kokku omavahel ja siis oli küll paras kärsisveed juurde kärssama minema. Siis ma lihtsalt kuidagi planeerisin teda niimoodi, et et ma ei tea ka Andrese poolt väga keeruline lugu, et aga selline olukord muidugi võib ette tulla pilt helile kokku, siis on nagu hästi-hästi rasket absoluutset kuulmist, tal pole seal midagi. Kui sa andsid ise muidugi võtme kätte, nüüd ma tahaksin loomulikult teada, mis kirik see oli mille orelit katsuma. Kes oli Tapa Tapa kirik, Tapa koguduse kirik ja seal ma käisin, kui ma vahetevahel matemaatika järeltööle oli juba päris pime ja siis ma enne kojuminekut mängisin natuke orelite aedadel. Natuke nagu kevade moodi selle filmi kevade moodi, ehk siis milline see sinu noorus ja lapse elu seal tapal oli? Ma olen tõesti õnnelik lapsepõlv. Et ma elasin metropolis Tapa linnas, aga metsa ääres ja jõgi oli sellelt nagu looduslikult oli täiesti kaunis koht. Tapa kohta võib niimoodi öelda Novikovi muidugi. Ja ega see linn nagu mind eriti ei huvitanudki, peale selle kooliskäimise. Aga hästi palju, siis veetsin aega seal metsas. Sulle meeldis rohkem omaette olla või rohkem semudega? Siis ma vist. Mulle tundub, et mul on nagu rohkem meeldinud ikkagi vist omati olla, ehk jääb just mulje, et, et see nii ei ole. Tegelikult ma olen vist väga seltsiv inimene, aga, aga aga hetke tomati on ka väga toredad. On seal tapal praegu veel midagi, mõni koht sinu jaoks oluline. Midagi alles. Ei mind nagu süveneb mitte miski selle linnaga pea selles ma olen seal sündinud. Kohad on võib-olla see muidugi mu sünnimaa on alles, aga ta ei kuulu enam. Tegu on meile nii, et. Ikka vahetevahel ma käin tapal, muidugi on kooliaastapäevad ja süda soe sinna minna. Kas oma muusikaande olete pärinud kelleltki? Ses mõttes, et kas sul on näiteks isa või ema või vanaema või keegi, kellelt sa tead kohe, et, et sealt need geenid tulevad? No kes seda nüüd oskab öelda, lähedaseks? See kulub nagu geenitehnoloogia valdkond. Pigem, aga, aga ma arvan, et no mõlemad nagu isa. Nii isa kui ema olid, musikaalsed, on, ema elab siiani, ei saa enam mitte. Isa isa mängis mitmesuguseid pille viiulit, viiulit, päris hästi, klaverit ka ja tema nagu oli küll see, kes suunas mind sellele teele. Aga kus need geenid tulevad, seda ei tea. Nii et kodust ei, ei olnud midagi sellist, too poiss, et õpi arstiks või advokaadiks, et see toob raha sisse ja ära hakka selle kunstiga jahmerdama, mitte mitte selline kodu ei olnud sul. Noh, võib-olla naljatoonis naljatoonis ehk ka, aga mitte ja põhimõtteliselt pigem vastupidi, et ma nagu ikka poistel on ühel hetkel see muusikakool muutub nagu tüütavaks koormavaks ja nii ka minul, et ega seal ka mööda ja kõik oli hästi. No sa ise kahetsenud seda, et sa võtsid muusikutee jalge alla mitte kunagi isegi siis, kui tõesti ma ei tea, kas kunagi on olnud, aga, aga äkki on nagu majanduslikult väga raske või, või, või loominguliselt väga raske, et no kohe üldse ei tule midagi. No on ka selliseid perioode olnud, aga peab kerge olema kogu aeg, et ei ma 80 küll mitte kunagi, et see selline energia ja rõõm ja emotsioonid, mis sealt mis sfääris tulevad, neid ei kaalumite miski üles minu meelest. Kas sa õpetad? Ei, oled sa mõelnud seda mõtet? Mõelnud olen ikka mulle kunagi isegi pakuti aegu tagasi sellist võimalust, aga mulle tundub, et mul ei ole väga palju pedagoogilist takti. Miskipärast ma arvan niimoodi, et. Ma olen küll olnud niisugust asja, aga aga võib-olla tulevikus äkki. Sa arvad lihtsalt, et sa oled liiga otsekohene ja ütled, et vabandage, teil ei ole annet ja hakake mõne muu asjaga tegelema. Ei, niimoodi ütleks, aga ma kujutan ette, et see, et see võtab ikka hullumoodi energiat, edasi õpetamine, et et muusika tahab isegi hästi palju pühendumist saada ja. Natuke kunstlik, see seisukoht aga. Aga ei, ei aega vist, nagu te olete praegu. Sinu plaadi sisse on kirjutatud sellised read. Et need kaks perioodi, kus see muusika pärineb, on sinu elus olnud hästi õnnelikud. Ja minus tekitas niisuguse tunde, et kas siis vahepeal on olnud niisugune aeg, kus sa oled olnud väga õnnetu või vähemalt vähem õnnelik. Ja vähem õnnelik muidugi ei, see on, see on tõepoolest niimoodi, et kui kui see töösid nagu haarab ja seda ma mäletan täpselt, et nii selle kui ka siis selle vanema plaadi puhul nagu mingis teises rütmis hoopis ja, ja, ja justkui justkui mingis pöörises, et see on, see on hästi tore tunne küll, et pisut hakkab järingeime selles mõttes õnnelik. Et ta on natuke vastuoluline ja kohati ka raske aeg, et kõiki ei pruugi tulla täiesti. Kuigi selle viimase plaadiga mul naguniisugust loomepiinu ei olnud, siis mäletan, esimese puhul oli rohkem. Aga, aga just see loomeprotsess, kui sa ise taipad esimesena, et see see mõte või helikujundaja. Et ta puudutab sind ja küllap ta puudutaks ka teisi eskusele ära tabada, et seal nagu õnnelik moment. Selle vanema plaadi osa, mis siis nüüd tegelikult on kirjutatud 90.-te alguses, aga jõudis kaante vahele alles nüüd selle sa kirjutasid tegelikult välismaalt. Mitte kõik, aga jah, suur osa nendest lugudest bostonis, mis sa tegid seal siis ma õppisin seal Berkley kolledžis stipendiaadina. Ja kuidas see aeg sulle meelde on jäänud? No see oli hästi tore aeg, alati on õppida, õppida on hästi tore ja ja tol ajal aastal 90 oli see jah, sattuda järsku bostonisse. See on ikka selline pöörane kultuurišokk alguses kui sa kohtad oma iidoleid, kes ka niisama seal jäetakse, taskus lühikeste pükstega pill näpus, ringi mööda tänavat. Näiteks iidol, kes, Napetnasiini tuli sinnasamasse kontserdile niimoodi, et möödus minust ja kõik muud ka ja kui sa lähed näiteks satud ühte ühte pubisse nii-öelda, kus mängib näiteks McCoy tainer pisikese aprid piano küll lihtsalt mängib klaverit, et see on alguses täitsa shokaga. Lõpuks harjud sellega ära ja võtad nagu loomuliku loomulikku asja, et aga igal juhul hästi põnev ja õpetlik aeg, hästi palju seal mängida. Hästi palju huvitavaid pillimehi, kas, kui, kui sa tahtsid sa veidi kohtu mängida uues ansamblis ja ta oli selline kogemus, et mida millele ma olen väga õnnelik? Kas kompleks ka külastas sind? Ehk et sa tulid täiesti teistsugusest ühiskonnast täiesti teistsuguse minevikuga mees, olid sa kui suurem osa nendest inimestest, kes seal kolledžis õppisid, et, et kas oleks võinud tekitada mingi alaväärsus kompleksi näiteks. Sedapidi, ma ei osanud kuidagi mõelda, et ma olen alati piisavalt omas mullis elanud, et riigikogu ei ole eriti nagu korda läinud. See aeg, mis siis oli? Mitte ei osanud niimoodi mõelda, et ma tea. Ehkki ma sündisin, kasvasin selle sees, aga külge pole sellest mulle jäänud küll mitte üks mitte üks piisk. Sulle sobis Ameerika. Aga sa ei mõelnud nii, nagu tegelikult meie oma eesti muusikute pealtki oleme näinud, et, et võib-olla oleks lihtsam ja andel parem kui ma elaksingi seal. Jah, selline kahtlus käis läbi küll peast, liiatigi et hakkas juba nii-öelda väike taristu. Kohapeal nii õnnelik katsetasid uut sõna ja kiire. Risto hakkas tekkima. Et see oli selge juba natukene tööd teha ja seal ma vaatasin ühte toredat sõpra Austraalia juurtega trompetivirtuoosi maipaniga, selle vanema plaadi peal ka mängida. Ja siis me koos käisime natuke mängimas juba ja kõik tundus nagu ülesmäge minevatega, aga ma ei mõelnud kordagi, et ma peaks või võiks. Võiks jääda siia elama. No aga kui sa mõtled, siis miks sa oled ju suur mees, nüüd peab ikka oskama vastata sellele küsimusele, miks sa ei saaks välismaal elada? Ei, miks medalisaak saaks ikka aga kuidagi nüüd emigreeruda või poliitilist varjupaika paluda, mida iganes, aga ei käinud kordagi see mõte peast läbi. Nagu sellest ka, et mul oli juba esimene poeg, sündinud. Siin, aga ma arvan, et ka nii või naa oleks ikkagi tavaidunutest arutud. Nakkude katse oli ikka suur, päris suur. Mis seal salata? Mis need kohad on Eestis, mis sulle kallid on, kui me nüüd sellest Tapast jõudsime rääkida ja et seal sul enam ikkagi päris mingit oma kohta ei ole siis ikka ju väike Eestimaa küll, aga tavaliselt on igal inimesel oma lemmikpaigad. No see on selline Selline selle peale võiks öelda küll, et, et terve Eesti on mulle väga kallis, et ta on ikkagi niivõrd haruldane ja tore paik või need eemalt vaadata. Kui pidevalt vaadata kuskilt kõrgemalt või kaugemalt dis siis me vist ei adu preestrilt isegi, kes me siin elame, et, et Eesti on üks unikaalne ja, ja ääretult elusõbralik keskkond. Näiteks mõned päevad tagasi viibisin Brüsselis ja sain jälle kinnitust, et et selline Teie, muu maailm, ma arvan, see on sellest tingitud, et igaüks peaks ikka vist elama püüdala elama seal, kus ta on, kus tema juured on. Et see on nagu üks eeldus, et inimene võiks olla üldse endaga kooskõlas. Ma kujutan ette, et praegu hulk raadiokuulajaid püüab endale ette kujutada, et Tallinn porine augud teedes kõik see praht, mis lume alt välja sulab ja arvatavasti ons veel terve aprillikuu jooksul niimoodi. Brüssel kenad, puhtad tänavad, võib-olla nartsissid õitsebki juba inimesed kaunilt riides, palju raha. Miks sulle seal siis ei meeldinud? Ei, ma ei saa öelda, et meil on ikka meeldis, aga, aga alati tore külas käia, alati toredam jälle koju tulla, et et see pori ja see on ajutine nähtus, ma arvan, et kortse purjendused Tallinna linnas kadunud. Kas su meeleolu ja see, kuidas sa ennast tunned, kui töö valmis sa oled? Mõnikord sõltub aastaaegadest, näiteks pikk talv, sind väga väsitav või et sa tahad suvel rohkem olla. Ma ei tea, mere ääres ja metsas, kui, kui oma stuudios. Eks ta muidugi, ma olen selline suve suvelaps Lõvi täht kui päike, minu päike, minu täht ja, ja tunne küll, et ta annab mulle energiat, muidugi. Aga talv on jälle ka teistmoodi ilusat. Et meil on siis tavaliselt neli aastaaega on, muidu pidevalt päikse käes, oleks, siis muutuks igavaks. See viimane plaat on salvestatud tegelikult just selle imeilusa kuuma suvega. Kas seal on nii palju enesedistsipliin, et sa suudad ennast seal stuudios kinni hoida ja vähe sellest, sa suudad seal ka oma sõpru kinni hoida? Ega siis see salvestamisprotsess ei võta nüüd ka nii palju aega, siis see on ikkagi hästi meeldiv tegevus ja seda tehes ei märka, kuidas aeg läheb. Ja mis on parem kui pärast ühte õnnestunud sissemängimist minna välja päikese kätte ja ja nii ta on, et ta ei, ta ei olnud nagu töö minu jaoks üldse, ta oli ikka niisugune. Niisugune meeldiv protsess. Kas te tähistate sõpradega näiteks kui väga hea lugu saab nii-öelda kaante vahele, saab valmis, et, et jess lõpetajate stuudios ära, mis edasi saab siis? See võib olla nii ja naa, et pärast pärast iga lugu katlakunstiga tähistate Ma tean tervise peale Plaadi lõpus oleks juba päris väsinud. Võib-olla, aga, aga siinkohal ma võin kohe sõpradele öelda, küsin praegu, kuule, kuulevad, et, et selle plaadi meeskond nagu lumi sulab, on meil üks tore tore pidu ees. Aga see jäigi pidamata. Pidamata veel, et, et see ootab, kui lumi ära läheb ja siis siis ma teen hästi toreda plaadi plaadiveo. Kõigile neile, kes osa võtavad, neid on päris palju. Kas see sõpruskond koosneb suures osas muusikutest või ütleme siis teie pere sõpruskond, sest sinu abikaasa kaija, nagu sa ütlesid, on ka muusikainimene. Koosneb küll jah, peamist koosnebki muusikutest. Kui nüüd aus olla, jah. Seda küll. Sellepärast et nendega oled ikkagi ju. Ma kujutan ette, et muusikutel omavahel tore, neil on tore rääkida ja arutada ja nad mõistavad 11 kuidagi teistmoodi kui. Mis ei tähenda, et loomulikult kõige tähtsam on see, et inimene üldse tore, olgu ta siis muusika ja matemaatika, füüsika, kes iganes sattunud on küll niimoodi, et mul on muusikute hulgas, sest enamik sõpru Või ongi lapsed musikaalsed? Ja nad on kõik musikaalsed, kõik tegelevad muusikaga. Kes rohkem, kes vähem. Et kõige vanem poeg Markus juba tegeleb sellega täitsa omal käel. Karl Johanna õpib alles muusikakeskkoolis saama, kolmas poeg. Aleksander Sebastiani ja kõige väiksem käigulise, aga kui läheb, siis karist kitarri õppima. Et kas see on ka rangelt vabatahtlik teie peres? Noh, ütleme niimoodi, et see initsiatiiv on küll praegu rohkem ema käes. Aga, aga eks, eks see vist on õige, sest et nad on ikkagi ilmutanud huvi selle vastu ja juba täitsa spontaanselt. Et võib-olla oleks vale, seda mitte mitte toetada, tahtsid tulevikus, vaatavad ise, mis nad teevad, aga, aga võimalus olema vähemalt, et seal juhtimisega tegelema hakata varakult. Aga muidugi ma olen kaootilise sundima kedagi sundima hakata. Ise, ma küll mäletan, oled sa kusagil öelnud, et sa oled õnnelik, et sind vahepeal sunniti. Ja kaadriadele muidugi öelda. Et muidugi muidugi tulevad siuksed kriisid, mis päris loomulik, aga. Aga jah, ma olen küll tänulik aeda. Del jätkus meelekindlust. Meie kindlustusasi lõpuni viia, ta ütles mulle, et kui tee vähemalt see laste muusika kollevieti edasi, vaata ise tee, mis tahad, eks siis leppisime kokku nagu niimoodi lõpetasin selle ära ja siis puht puhkasingi aasta loorberitel tehes mitte midagi. Aga siis järsku valdas, valdas muusika seda võimsamalt. Sul on neli poega ja väga keeruline on ju seda perekondlikku masinat kuidagi töös hoida, sa pead olema ikka tohutu autoriteet, kuidagi seal kord majas oleks, või, või kes siis neid ohje hoiab abikaasa või see on tuntud, ütleme ausalt, nii selline pehme, et ma kardan, et nad istuvad. Sulle pähe? Kohe muidugi. Ei kujuta väga ette siin mingit piitsa viibutada. Senimaani pole nagu arenduse, pole ka mu loomuses, et ma arvan, et, et demokraatia on ikkagi kõige hullem. Parim asi, aga abikaasa tuleb au anda loomulikult tema, ta on suure osa võtnud sellest nii-öelda raskest tööst enda õlule, et kui kasvõi ta plaati tegin, siis ma olin praktiliselt päris kadunud perekonna jaoks. Ja jama muidugi imetlen tema logistilisi võimeid, et et ühte 15 toogia öelda peale ise ka tööd. Nii et. Sa ütlesid, et sa oled perekonna jaoks kadunud, kas sinu stuudio ja sinu kodune ei asu mitte ühes ja samas kohas? Sa paned siis lihtsalt mingid tabad, paned etteheitele ja keegi ei tohi sind segada vä? Ei, seda mitte, aga üks korrus on vahe, et sinna sinna võib kitsas trepp ja ja noh, niimoodi, et kui ma midagi väga hoogsalt teened, siis, siis on kuidagi vaikiv kokkulepetega, siis kui just väga vaja pole, siis keegi ei tule sinna ülesse ka, et ma saan rahus teha, aga. Aga mingi tabas ja loomulikult ei ole uksi. No kirjanikel on küll nii, et isa kirjutab, et ei tohi siis isegi sageli väga kõvasti joosta ja rääkimata sellest, et tohiks seda ust lahti tirida iga natukese aja tagant küsida, et et mul on viis eurot vaja näiteks või midagi sellist. No ma ei tea, kus kirjanikel on eks seal on universaalne, ma arvan, et kõigil loojatel on vaikust ja ruumi vaja loomulikult. Aga ega siis ei pea ka muidugi ööd-päevad läbi tööd tegema, et kuskil suhteliselt piir ette panna. Kui sa saad nii palju aega oma loomingule pühendada, sulle kodused võimaldavad seda siis kuidas sa nii-öelda tagasi maksad? Jälle hästi, hea küsimus. Kuidas ma maksan tagasi? Siis? Siis, kui on ühine vaba aeg, et siis me ikka võtame ikka midagi ette ja sõidame aeg-ajalt sõidame kuskile ilusatesse kohtadesse kogu perega ja mul on selline suur buss, huvi peale mahuvad. Ja suviti käime alati enamasti koos puhkamas, Ahvenamaal. Ahvenamaa sellepärast, et seal on. Seal on hästi vaikne ja kõrvad on nagu aasta otsa helidest tulvil olnud, siis on ideaalne koht, kus, kus see vaikus nagu sind jälle täis, laeb energiaga. Tulles tagasi Eestisse, tuled järsku lõunasse. On seal Ahvenamaal teil mõni lemmikkoht, on teil mõni suvila kusagil saare peal või sõidate ringi oma bussiga või või hoopis mingid veesõidukid või kuidas? Ei Me üürimisel tavaliselt paari nädala jooksul mingisugust teile kaunist selliste anni ja suvemajakest. Ja kõik lapsed, neli tükki tulevad ka kaasa ja keegi ei vingu, et on igav ja pole arvutit ja internetti. Jah, ja seda küll ja seal on nagu niisugune vaikiv kokkulepe, et seal ei olegi, see ei olegi tegelikult internetti, et ongi ainult vaikus ja meri või järv siis kaunis maastik. Kalad leiad, ma olen selline hobikalamees, aga, aga mitte mitte väga kirglik. Lihtsalt seal Ahvenamaal on selle kaladega niimoodi, et need ongi otse selle all, ma mõtlesin, et et seal on üks tuuker Vial, kes turistide jaoks paneb, paneb talu külge, siis tekib mulje, et oled kõva kalamees, aga ma selline väga kirglik kalamees kõigile, et see on nagu natukene selline mani ürgmees vist ei ole. No ma juba ütlesin tegelikult, et sul oli, sa ütlesid ise õnneks tegid selle oma ümmarguseks sünnipäevaks selle plaadi. See on niisugune sünnipäev, mida inimesed mõtlevad selle selle numbri saabudes nagu tõsisemalt elu üle järele, mida see sinu jaoks tähendas. Kas vanadus hakkas tulema juba vaikselt uksele koputama? Ei tähenda midagi. See on ikkagi selline kokkulepe inimeste vahel, et peab tähistama vahel ümmargusi tähtpäevi. Ma ei oska öelda, ma arvan, et vanus hakkab siis tulema, kui uudis, moora kaob elu vastu ka mul see tohutu vist praegu ei tähelda endas. Et, et oleks ja, ja kui inimene on, õpib ja tahab õppida ja igati selline uudishimulik, nagu ma enne ütlesin, siis, siis see vahepeal ei tulegi. Kuidas sa praegu, kui sa ju enam ei õpi, ei pööklisega konservatooriumis kuidas või mille abiga sa ennast arendad? Sellega plaadi kuigi nüüd ja mõne teise plaadiga veel, et kuna mul on see väike stuudio, siis ma siis ma õppisin nimelt seda mõnda aega omal käel interneti teel. Häbi Rõudi stuudio nii-öelda interaktiivsel kursusel. Mõtlesin paar sellist kursust läbi, et see oli väga-väga üsna mahukas ja üsna informatsioonirohke. Kuidas see käib nüüd seletust seletanud kuulajatele, kes ei kujuta endale üldse ette, mis asi see häbi Rõud stuudio on ja kuidas seda interaktiivselt saab, saab õppida stuudio kasutamist, mina ka ei saa aru, muidugi. Novelli rõhutan uuesti, kuule stuudio Inglismaal, kus biitlid salvestasid. Aga see on selline õppeprogramm, et sulle antakse mingi ülesanne, täidad selle ära, siis tulemused sinna ja siis saad uue, siis on nagu siis sa hinnatakse ja öeldakse, mida tegid valesti, mine tegid õigesti ja nii see käibki, et tavaline selline koolis kaugõppe vormis. Kuidas sulle tundub, politsei andekas said head tagasisidet? Jaa, seda küll, seda küll sellepärast ma arvan, et no et et tegelemine selle helipoolega seal on nagu see peaks olema ühe muusika looja üldse muusiku, selline asi, mis seal tagataskus oleks, sellepärast et need on nagu mündi kaks poolt. Muusika, aga samas selle muusika salvestamine ja, ja ja plaadi tegemine, et et kui, kui üks ei vasta teisele, siis, siis on tulemus ikkagi ju ikkagi nõrgavõitu ja oma stuudio lapsusele helised sul on piiramatult palju aega seal tegeleda, katsetada, et kui sa peaks tulema kuskile minema mingisse stuudiosse, kus on pidev järjekord ukse taga ja ja aeg-ajalt kaks tundi, et siis on väga raske saavutada midagi nagunii kirajaga, et et minu soovitus on küll kõigil, et tegelege sellega rohkem ise ju salvestamisega ja selle õppimisega, et see on hästi tänulik, maailm. Aga samas, Urmas, olgem ausad, see on ikkagi selline tehniline pool ja on terve hulk väga andekaid muusikuid, kellele kogu see tehnika on täiesti vastuvõetamatu. No kes, kes, kes valdavad väga hästi pilli, võib-olla mängivad suurepäraselt klaverit, aga ei taha mitte midagi teada sellest, kuidas seda mingeid nuppe vajutada kusagile peale jääks. Et, et siis nad peavad lihtsalt otsima sellise ihuhelirežissööri tulema sinu ukse taha koputama. Plaadilugudel me mängime, nagu ma vaatasin ühe loo tänasesse saatesse ka sinu värskelt plaadilt on on sellised romantilised ja hingelised lugude pealkirjad, kes neid paneb. Eks me ka ise et need tulevad kuidagi koos koos selle looga või, või siis natuke hiljem. Pigem natuke hiljem ja, ja vahel on ka mõni selline töö pealkiri, mis lõpuks jääbki päris pealkirjaks. Päris naljakas on see, et lood on suures osas instrumentaalse, eks ole, aga pealkirjad on mõned eestikeelsed ja teised inglisekeelsed. Et kuidas see nii on instrumentaallugu, kas tal on siis nagu selline keeleline taust sinu jaoks, kui sa hakkad midagi kirjutama, siis seal näiteks äkki another, pluus, teinekord kirjutad midagi ja see on teine pluus. Vot see on hea küsimus, jääte, et kuidagi see tõepoolest nii vist ongi, et meie sellised kajab ingliskeelses paremini ja näiteks tekitiisi, kuidas sa siis ütled isegi võttaste kergelt, eks ole. Et aga, aga teisalt jälle ei tea, pole nagu analüüsinud seda seda momenti. Ja, ja võib-olla selle esimese plaadi puhul on nüüd inglisekeelset lugu isegi rohkem, et see oli ka loomulik, kuna ma olin selles keskkonnas pärast tõlkima hakata pandamine mõtetega. Aga ei tea, kuidas see talle niimoodi, et ma ta lihtsalt tuleb ja ma usaldan seda, seda tulekut. No sa saad nüüd valida meie tänast saadet, lõpetama ühe loo ükskõik kas siis sellelt oma plaadi esimeselt, osalt või teisest ja, ja ja tegelikult oleks tore, kui sa siis selle praegune tera valiksid ja ütleksid, mis pealkiri sellel lool on ja miks sa selle kunagi talle panin, võib-olla inimesed mõistavad sind paremini. Raske ülesanne, natukene ma mõtlesin just, et ta on selle Et hoopis mina valin sinu kaelanahale. Aga ma ei oska ju seletada, et miks loo nimi on näiteks ööliblikad. Teame ikkest liblika tantsu läinud. Mina seletan. Jah, aga jäägu see. Ikka tantsisin küll üheksa minutit pikk, aga me võtame seda otsast natuke saba, võtame maha, ei pahanda. Ja, ja peale selle ma ütlen, et, et on see selles mõttes tore lugu, et kui ma ühele sõbrannale ütlesin, et me hakkame sinuga jutusaadet tegema, siis ta ütles, et oo, aga just liblikatants on see, mille saatel meie ennast trennis venitame. See on parim Kopli nõudmised mulle praegu sellepärast et kui, kui et eeldaks ju, et kuskil Tennis, džässmuusikat kuulatakse, et igal juhul on see väga-väga tore ja positiivne tagasiside. Ja ei saa ju, ütlesid ka, et sulle meeldib või, või sulle sulle tundub, et sa saad naiste muusikamaitset rohkem usaldada kui meeste oma. Naiste ja laste, et nad kuidagi kuidagi on see asi palju siiram ja loomulikum et meestel on seal tihtipeale mingid omad motiivid mängus, aga aga elu on näidanud, et naised ja lapsed ei valeta selle selle koha pealt, et kui, kui vahel tuleb, mu pisike poeg ütleb, et see on nii tore, kuulab seda mitu korda siis hea märke. Ja samamoodi kui seda naisi külgaja. Jäägu siis liblika tantsega, nüüd sa pead ütlema, miks see nii on. Pealkiri ja. Nii võib-olla sellepärast, et et samal ajal, kui ma seda plaati kirjutas eelmine aasta ma tegin ka Teatrimuusikat Andrus Kivirähki tükile Vassiljevi võrda tegi siia, mis jutustab draamateatrisaamisloost maja saamisloost. Ja seal oli, see oli ikka teema, oli hästi aktuaalne, et kuidagimoodi see kandus vist ühest mõttest teise. Ma arvan, et et see on nagu selline peamine põhjus ja liblikas ju sellise kujundi sümbolina on ka väga veetlev isenesest. Tal on vähe aega ja selle aja ta täidab sellega, et püüdleb valguse poole kogu aeg. Sest ilusam. Ja kui me mõtleme, et kaugel need ööliblikad siis enam Eesti suves on, et aprillikuus on neid küll vähe vara oodata, aga ma arvan, et maikuu pimedatel tundidel nad on juba platsis. Loodame aitäh sulle, Urmas, täna hommikul stuudiosse tulemast. Ilusat pühapäeva, kõikidele kuulajatele, ilusat jazzikuud ja jutusaate soovitus tuleb siit ka, et minge ikka kontserdile, kui teil vähegi väga hea veidike vaba raha on või, või kui ei ole, siis kuulake häid plaate. Ilusat kevadet.