Tänases saates sarjast nüüd muusika on meie teemaks rütm kui väljendusvahend. Ning teiega on stuudios Mirjam Tally. Alles 20. sajandil on lääne muusikas rütm väljendusvahendina saanud nõnda suure osatähtsuse. Me võiks ju küsida, et mis on selle taga, et just praegu on juhtunud. Kuid kui me heidame pilgu möödunud, see tähendab 20. sajandi ajalukku, siis näeme, et sama saatus on tabanud ka teisi muusikalisi väljendusvahendeid. Nimelt nende iseseisvumine on selline oluline printsiip muusikas diisel taga me võime täheldada ka kaugete kultuuride, üha suuremat mõju Läänemaisele, muusikalisele mõtlemisele. Ja see on kindlasti toonud juurde uusi värskeid tuuliga rütmivaliku osas. Me võime ju endalt küsida, et miks siiski alles nüüd 20. sajandi rütm saanud taas nõnda oluliseks või kui vaadata popmuusikat, siis lase valdavaks elemendiks. Sest eks ole ju rütmed saatnud üsnagi iidsetest aegadest peale. Ja kui uskuda teooriat, et inimene on välja arenenud ahvist siis tehti rütmikat muusikat kindlasti juba ammustel ürgaegadel. Niisiis püüamegi tänases saates uurida rütmi ja püüame uuridega rütmi ja inimese omavahelisi seoseid. Ning analüüsime ka seda, et miks rütmi ja meie elutegevus on niivõrd tihedalt omavahel seotud ja analüüsime ka rütmi ning muusika omavahelisi seoseid. Eksamapäraseid nähtusi tänapäeva muusikas on rütmimasina tiksumine. Tõenäoliselt tänapäeva inimesele ei tundu see aga sugugi omapärasena, vaid pigem võib see näida teatud ele situatsioonis hoopis tüütum ja painav, isegi. Aga kui me heidame pilgu muusika minevikku, siis on selline tiksumine vast kõike muud kui harjumuspärane. Ja kui kujutame ette, et oleksime näiteks keskaja inimene, kes äkitselt mingil kummalisel saatuse tahtel olen asetatud kaasaegsesse maailma siis võiks rütmide paljusus ja tihedus nii elus kui ka muusikas näida meile suisa hirmuäratav. Või võiks meil tekkida tunne, et oleme maakera asemel sattunud kuskile mujale näiteks hullumajja. Kuid ikkagi, miks või kellele on see rütmimasina motoorses vajalik ja mida see väljendab? Selliseid küsimusi võiksime endale esitada ja sellistele küsimustele püüame tänases saates ka vastata. Võimalik vastus sellele küsimusele võiks vast kõlada nagu ei iial enne on aeg see parameeter, milles oma sotsiaalseid tegevusi mõõdame. Meie suhe ajaga on närviline ja kiirustav, kõik sekundite loetud. Aega tuleb kokku hoida. Nii lühike on see hetk, mis jääb sünni ja surma vahele. Ja see hetk tuleb mööda saata võimalikult täidetult. See tähendab võimalikult aega täidetult ja teiste sõnadega võimalikult sündmusterohkelt. Ning võib-olla ongi see alati kiirustav Aja pulss, see mis motoorselt tiksub kaasaja popillitistes. Varasemate aegade inimestel puudus selline aja mõiste nagu siin olemas kaasaja inimestel. Tänapäeval on aeg saanud Nasa kultusobjektiks või suisa ometi jumalaks. Ning omadus, mis ajast aega kõige enam iseloomustab, on nüüd kiire Elurit. Inimeste elurütmi on vaja pidevalt hoogustada. Hoogne järgmiseeritud liikumine on aga iseloomulik noortele. See tähendab noortele suure algustähega. Teoorias omadusena on teine ülistusobjekt, mida kõik kummardavad. Igaüks tahab olla noor, noor olla on moodne rütmikas. Keegi ei taha vananeda, see tähendab aeglaseks jääda, sest tavapäraselt kaasneb sellega ka meelsus ja muud puudujäägid. Ja ei tundu nii kiire ja kvaliteetne. Kütkes aeglases, see tähendab ka aeglaste rütmides ja aeglaselt kulgemises. Kas selles ei võiks peituda oma võlu? Keskajal ei olnud ju kellelegi kusagile kiiret aga tõenäoliselt ei osatud ning kindlasti polnud ka vaja sekundeid ja minuteid väga piinlikud täpsusega kokku lugeda, sest aeg kulges kuidagi suuremate vormiüksustena. Näiteks aastaaegade kaupa. Niisiis rütmimasina tiksumine saadab meid peamiselt niinimetatud igapäevast tarbemuusikat kuulates. Ja võib-olla ka tahtmatult kuulates, sest ega kõrvu ja ometi ei saa nõnda kinni pigistada nagu silmi. Aga rütmimasina tiksumine on kõigile mõistetav sest kõigil on sellega justkui mingi suhe või oma seos. Ehk teiste sõnadega oma nägemus ajast ja selle tempokast möödumisest. Kuna aga kõigile on hüpi masina tiksamisega oma seos olemas siis ongi see piisav põhjus lugu loo järel, seda üritasime jälle taustaks tiksutada sest muusika üldmõistetavuse Ja kiiret seieri löögid näivad kaasaja inimesele kuidagi turvalised. No umbes sama turvaliselt nagu hommikukohv või ajaleht postkastis. Sest kui tiksumist ei ole ja aeg pidevalt kuidagi rütmikat ei kulge siis on muusikas justkui midagi puudu. Ja vajalik on see tiksumine lisada, nagu näitavad vähemalt erinevate lugude kaasaegsemad töötlused. Kuid popmuusika rütmimasinast masstoodanguna välja tiksuvad üllitised samastuvad nii muusikaliselt väljenduselt kui ka temaatikalt kuid omavad minimaalset eripära. No ja siis võib selle peale küsida, et kes siis sellist toodangut lõputult kuulavad või tarbivad? Sest tegemist on ju sellise füüsilise stimulatsiooni, aga see tähendab, et on olemas motoorne rütm võib olla erilist poeesiat või fantaasialendu, mis midagi hingele võiks pakkuda, leidub vähem. Kuid ei tohiks olla ka pessimistlik, kartuses, et sellega inimesed piirduvadki. Pigem on probleemi osates hoopiski teises kohas. Neile võib-olla lihtsalt ei pakuta midagi teistsugust, nad peavad leppima olemasolevaga kas või mugavusest ja vähesest otsingulastist. Nii näeme, et muusikatoodang on orienteeritud enam suurema läbimüügi ja võib-olla vähem kvaliteedi suunas. Ja võib-olla loodetakse ka, et kuulajal on piisavalt kehv maitse mille järgi ta võib-olla ei oskakski just paremat ja rohkemat nõuda. Kuid ei maksaks kuulajat alahinnata. Lõbustel tahab sellest tümpsust ja tiksumas saate rütmist ka villand. Ja ta tahab kuulda midagi vaheldusrikkamat. Hoopiski erinevalt. Väga sageli on püüdnud enda jaoks lahti mõtestada küsimust, et miks väga paljudele muusika paladele lisatakse selline turvaline pidevalt korduvrütmi taust. Kas selles peitub inimese mingil määral alateadlik soov matkida masinate motoorsust ja selle kaudu kuidagimoodi ülistada tehnika võidukäiku? Aga võib-olla asjad ei olegi nii keerulised ja võib-olla on see hoopis lihtsam väljapääs, mida kasutatakse paremate vahendite ja ideede puudumisel. Sest näikse korvavad kõik muud muusikalised väljendusvahendid vähemalt popmuusikas mille väljamõtlemise kallal loo autor muidu peaks hirmsal kombel vaeva nägema. Ja nii pääseb ta umbes poolest vaevast ja lugu on ka lihtsam tarbijani viia. Kuid see rütm, mida taustaks kasutatakse Pole just väga originaalne ja see kordub pidevalt muutumatuna läbi paljude lugude. Ja seetõttu ei saa loodavalt just väga hästi nimetada loominguks vaid võib-olla kopeerimiseks või poolfabrikaadid. Sest poolt toodangut, see tähendab britt on ju alati varnast võtta, kuskil varuks olemas. Ja sellele lisatakse siis tekst, meloodiajupid ja võib-olla need natukene annavad sellist aimu loojat kummitanud vaimusädemest. Ning asju võib vabandada ka sellega, et sõnum polegi igas situatsioonis haarata. Ja põhiline, võib-olla on selline Impressioon. See oli võib-olla veidikene selline ühiskonnakriitilisem vaatenurka nütmidele mis ümbritsevad meid igapäevaelus ja igapäevases muusikas. Järgnevalt pakkugsega veidikene psühholoogilisemat seletust sellele, mismoodi inimene rütmitaju. Inimmõistus interpreteerib jätkuvast üldiselt kui vältuste järgnevust. See tähendab seda, et rütmiline printsiip toimib kõikjal inimkeskkonnas ja pole suuremat tähtsust, et muusika või on see mingi muu inimtegevus. See näib eriti ilmne nendes kontseptsioonidest, mis on üles ehitatud sündmuste korduvusele mis leiavad aset enam-vähem regulaarsus, intervallid, mida kutsutakse perioodideks. Kaasaja psühholoogid on avastanud, et 12 sekundit pikim ajaühik, mida inimene veel tajub sama rütmiüksusena ning ajaperiood, mis jaotub liiga pikkadeks alajaotusteks, näiteks nagu aastaaegade vaheldumine enim mõistuselt, sellist ratsionaalset abstraktsiooni. See tähendab, et me peame vaatama neid kuidagi kaugelt ja eemalt nende rütmist aru saada. Kuid muusikas väljenduvad rütmikategooriad kummitasapinna vilini kaudu. Ja need mõisted on omakorda head näited muusikalisest atraktsioonist, kasutatavatest sümbolitest. Kuid toimib ka vastupidine protsess, see tähendab, et ruumi kategooriad on kuidagimoodi justkui ümber tõlgitavad aega. Ning organiseeritud rütmiprintsiipe ehk siis lihtsamalt väljendades perioodilisust, me võime täheldada ka maalikunstis ja arhitektuuris. Inimorganismi ja rütmivahelised seosed on olulised selleks, et mõista üldse rütmi olemast. Südamelöögid, hingamine, kõndimine. Tegevused toimuvad regulaarsete ajavahemike tagant. Inimorganismi sisemised ja välised sündmused nagu hingamise pulsisagedus tõestavad meile, et rütmil on mingisugune psühholoogiline manipulatsioon olemas. Ja ka teisi protsesse, mis inimkehas aset leiavad on tõlgendatud kui niinimetatud bioloogilist kella. Näiteks võib siia tuua neuroloogilised protsessid ja illustreeriva näitena siia nimetada aju alfalained. Kuid senimaani pole neid siiski vaadeldud kui tõestusmaterjali sellele et valitseb kindel seos inimese bioloogilise kella tiksumist ja teda ümbritsevas keskkonnas kõlavate rütmide vahel. Aga kui lähtuda sellest ideest, siis peab olema nõnda, et ka muusikateose rit, mida me tajume, sõltub objekti ja inimese hingamistegevuse vastastikusest mõjust. Ja nõnda peaksid paralleelseid rütmiline muusikalised struktuurid kasvama ning teoses ja ka tantsus on rütmiüksused tingitud psühholoogilisest paratamatusest. Pinge ning lõdvestumise vaheldumine on iseloomulik psühholoogilistele Prütmidele ning selle toimumist registreerib ja Cogeca mõistes. Psühholoogilistele rütmikonstruktsioonidele on kalduvus koondada gruppidesse. Sellest lähtuvalt on kalduvust ajada rütmi rohkem subjektiivselt justkui võrdselt paigutavate löökide seerina. Ning tavaliselt teatab inimkõrv veel need omakorda paarideks. Ja ka muusikas kõneldakse sellistest mõistetest nagu rõhuline ja rõhuta taktiosa või nõrgad ja tugevad rütmid ja nii edasi ja nii edasi. Ning tõenäoliselt pakub selline vastandpaar tugev nõrk kõneainet ka edaspidi. Kaasaegse terminoloogia kohaselt on poeesia, muusikatantse, draamakunstajalised, kunstid ja sõidetega rütmiliselt kunstiliigid. Mees ja muusika ja tantsu omavahelised seosed selles vallas on väga tihedad. Tavaliselt seletatakse seda ideega, et poeesia päritolu juuri võib leida muusikast või ka vastupidi. Või on need mõlemad hoopis välja arenenud omakorda tantsust. Ja kahtlemata on olemas mõningaid kõnekontseptsioone, mis kasvavad otseselt välja muusikast nagu muusikas võib leida jooni, mis kasvavad väljad tantsu impointidest. Ja võib öelda, et tantsis, kui tõlgib akustilisi ja sealhulgas ka muusikalisi rütme optilis ruumilisse keelde. Samal ajal kui vast poeesia näitab oma iseseisvust ja individuaalsest kõige selgemalt. Iga rütmimustrid muusikas on võimalik matemaatiliselt jagada väiksemateks üksusteks ja kontrastiks sellele baseerub aga rütmiliselt organiseeritud kõne ligikaudsetel väärtustel. Kõne ja muusika rütmisüsteemide interpretatsioon on aja jooksul üha enam kokku kasvanud ning see annab ka vokaalmuusika ajaloole spetsiifilise värvingu. Võib-olla üks võimalik vastus sellele küsimusele, et miks rütm on tänapäeva muusikas kui omate väljendusvahend on ka näiteks selles, et rütmisest peitub mingi ürgne jõud midagi umbes samalaadset nagu Valdes inimest muistset šamaanitrummi tagudes. Kuid tänapäeva urbaniseerunud ühiskonnas Poloneid šamaani naljalt leida ja šamaanitrummidest rääkimata. Ning muistset ürgjõudu püütakse seega ammutada veidikene kaasaegsema Emaisemal viisil. Rütmi tiksamises peitub siiski mingi turvatunne umbes nagu šamaani ütluses, et asjad on nõnda. Ja pärast seda võib maailm jälle turvaliselt oma rada käia. Kuid rütm, mis iseenesest on see ürgjõud säilinud ja tänapäeva inimene naljalt enam ei tunne neid jõude ega oska nendega ringi käia. Ning veel vähem neid mõista. Seepärast on ta ka väga kergesti manipuleeritav ja mõjutatav. Näiteks nende poolt, kes neid jõude tunnevad. Ja kindlasti leidub vähemalt selliseid heliloojaid, kes näiteks rütmi kui väljenduda vahendi abil püüavad teisi inimesi mõjutada kasvõi mingis teraapilise tähenduses. Sellist tähendust võime vast kohata muusika suunas nimega minimalism, eriti aga Steve rassimuusikas kelle muusika on ühtaegu rütmikas õitsemas meditatiivne. Huvitav, kuidas need kaks pealtnäha vastandlikku joont nii ühte sulavad? Kui rütmiseadustele veidikene üldisemalt mõtiskleda, siis võib ju märgata, et kogu universum tiksub justkui kellavärk. Rütmiseadus on juba kätketud loodusesse ning selle eksisteerib, mis see tähendab, et olemise loomulik koostisosa ning kõik, mis on olemas toimib selle seaduse kohaselt juba aastaaegade vaheldumise, siis on midagi loomulik. Võiks öelda suisa automaatselt. Ja nõnda märkamatult toimuvad teisedki nähtused, mis samuti rütmi seaduspärasusele alluvad. Olemasolev maailm on vibratsioonide fenomen. Kui need rütmi seadused olemasolu juurest ära võtta, pole kõigel olemasoleval ka arusaadavaid vorme ning olemasolev tingimusi. Pole liikumist, millega ei kaasneks heli ja pole heli, mis oleks ilma igasuguse rütmite. Iseasi muidugi on, et kas neid helisid ja rütmega inimkõrv tajub sest on ju ka helisid, mis jäävad väljaspoole meie taju ulatuse, piire. Ning ka mõned universumi rütmid võivad inimesed tajumisvõime seisukohalt toimuda selliseid meetramis mida me nende mastaapsusest ei suudagi haarata. Ja võib-olla kestab seega mingisugune rütm kauem, kui me ise elame. Ning selleks, et universumi tiksumist või pultseerimist tajuda peaksime neid rütme kuulama justkui öelda vähenduses või kiirenduse. Selleks, et rütmi olemasolevas veenduda pole meil sugugi vaja haarata pihku dirigendikepp ning hakata üks kaks takti lööma. Sest kõik siin maailmas On jagatav osakesteks üksolemises peitub duaalsus ning duaalsuses peitub omakorda ühtsus. Ühesõnaga duaalsus iseenesest on eimiski, Kuituaalses on see, mis annab tulemuseks ühtsuse. Kui sellest vaatepunktist teemat veidikene edasi arendada, siis nagu mees ja naine on tegelikult vastandite paar, mis üheskoos moodustavad terviku siis selline toimimisjõud seisneb ka teistes ele funktsioonides. Kuigi näiteks silmapaar pole mitte tähendusest täpselt seesama kui poleks erinevust ka inimese enda keha erinevate poolte, see tähendab, et vasaku ja parema poole vahel siis ei saaks inimene eladagi. Kuid kas see on ka põhjus, miks duaalsus toimib, on üsna raske öelda. Ning sellele fenomen ja me võime otsida paremaid seletusi, võtame vaatluse alla rütmimuusikas. Kui me justkui loeme takti kaasa üks, kaks üks, kaks rõhutades sealjuures esimest siis kaks nagu kaja peegeldus midagi, mis vastab ühele. Te kujutlege ette situatsiooni, kus te loete muusikapala rütmi kaasa selle asemel, et öelda üks, kaks te loete rütmi hoopis niimoodi üks, üks üks, üks ja nii edasi ja nii edasi. Kas see siis ka hõlbustaks teil näiteks kui selle muusikapala esitajal selle teose säilikest õppimist? Kindlasti mitte. Inimene ei taju rütmi muidu, kui üks löök on erilised, aktsepteeritud või rõhutatud. Sama toimub ju ka siis, kui näiteks kõnnime, asetades yhe jala vaheldumisi teise ette. 10 kõnniksime ühel jalal oleks meil ilmselgelt tunne, et midagi on puudu. Ning tõenäoliselt teenestakski kuigi vabalt ühel jalal ringi jalutada. See arutluskäik peakski tõestama, et Rütma midagi sellist, mis on olemasolule kuidagimoodi loomuomane päikesetõuse loojumine, kuufaaside kasvamine ning kahanemine, tõus ja mõõn merel samuti ka aastaajad. Kõik need näitavad, et rütmiseadustel on kuidagi kõikehõlmav tagapõhi. Kas rütm põhjustab seda, et linnud lendavad ja muud olendid jalutavad maakeral ringi? See küsimusele on raskem vastata. Kui rütmi seadustesse sügavamalt süveneda, siis märkama põhjustab kõige olulisemaid asju, mis tehakse mingil üldlevinud kombel. Kui miski on kasvõi mingi geomeetriline kujund näiteks kolm või nelinurk või mistahes geomeetrilise vormiga objekt siis üldisemalt võttes on rütmiseadused, mis sellele vormile sellise kuju annavad. See tähendab seda, et kolmnurgast ei saa kuidagi moodustada neli nurka. Ta on ikka see, mille, mille nad on loodud. Harmoonilised vormid on korrapärase rütmi manipulatsiooniks. Väga vormid, mis on ebasümmeetrilised, annavad tunnistust karismi sisalduvatest ebakorrapärases tõsta. Kas näiteks see, et me tajume punast, sinist või hoopis rohelist värvi tähendab tegelikult seda kindel värv vibreerib vastavalt teatud rütmile. Järelikult see vibreerimise rütm annabki tulemuseks värvitooni. Ja võib täheldada ka ilmastikku ning rütmivahelisi seoseid. Suur vahe on sellest, kuidas vibreerib hea või halb ilm. Sellel ilmastikuvibratsioonid loomulikult toime kõigele elavale näiteks inimese tervisele. Ning iidsete aegade jookide tarkus väidab, et kui inimene nyyd rütmi suudaks kontrollida siis saaks ta pikendada oma eluiga. Ja kui ta tahab, siis saab ta loomulikult toimida ka vastupidi oma elulik igalühendadest. Aga mis teeb teatud kindla inimese meili atraktiivseks, on samuti tema Rütt või vibratsioon. Ühe inimese nii-öelda võngete mõju on teistele positiivne. Teine inimene on aga nii-öelda rütmist väljas ja vihastab kõiki teisi. Kuid miks on rütmil üldse inimese suhtes nii võim? Vastus on väga lihtne, et kuna ka meie ise oleme erit meie südamed, üksumine, pulss, mis trummeldab meie peas kogu meie organism töötab rütmiseeritult nagu kellavärk. Kui see rütm saab millegipärast häiritud, on tulemuseks haigus. Ja kõik ebamugavused, mis meiega kaasnevad, on kaudsemalt tingitud selle rütmihäiretest või lõhkumisest. Ning rütmiseadusel võib väljenduda ka järgnevate tegevuste kaudu. Õige või vale, üritame tunnetest. Õige või vale erit mõtetes. Õige või vale meie kõnes. Õige vale rütm meie tegevusest. Ning emotsioonidest mitte ainult viha, vaid ka armastus on seotud samamoodi rütmiseadustega. Siis võiks natukene kõneldega rütmist, kaasaja süvamuusikas ning heita põgusa pilgu 20. sajandi muusika ajalukku. Et küsimus natukene ilmekam tunduks. Heliloojad hakkasid sellise uuema pilguga rütmile vaatama juba 20. sajandi alguses. Ja siis kassas huvi rütmi kui väljendusvahendi vastu plahvatuslikult. Ning seda tendentsi ilmutab juba 1913. aastal kirjutatud Igor Stravinski videos kevadpühitsus. Samuti tema varasemat perioodi teosed. Ja peale selle peab ka ära mainima, et algas ka teiste kultuuride ja stiilide. Justkui sisse Tõng süvamuusikasse eeskujudeks sai, sai džässmuusika ja teistlaadi kultuurid mis seni olid lääne muusikale nagu võõraks jäänud. Ühelt poolt valitsesid sellised rütmi vabadused Rubaatod, nagu näiteks TPS-i muusikas on näha teisalt Agaleti muusikalistele ideedele väljendust ka teravates ja keerukates rütmimustrid. Ülima keerukuse näiteks võib pidada näiteks Olivia Mizzieni rütme kes oma raamatus minu helikeeletehnika toob välja oma rütmide seose Undi rütmisüsteemidega. Ja võiks vist öelda, et teise maailmasõja järel näeb rütmipilt ootamatult kirjuks ja keerukaks kuid mitte ainult rütmipilt, vaid muusikapilt üldse avardab. Reaalsesse realismi valitsevad ranged süsteemid nii rütmi kui ka teiste väljendusvahendite vahel. Ja sageli on need omavahel väga tihedalt seotud. Stackhouse, Puleesi, Nonopeeria, Moderna ja teiste heliloojate muusika tõestab, et rütm on lõpuks vabastatud helikõrguste teiste muusikaliste elementide alluvusest ja muutunud täiesti iseseisvaks. Ja üks neist heliloojatest, kes püüdis arusaamistest kuningriigist, kui nii võib öelda avardada oli Karl Hans Stock hausel kes oma teoses ühendas ülipikki ja ülilühikesi, vältasin näiteks toimiste nõnda. Elektroonilises muusikas. Näiteks oleks elektrooniline kompositsioon Telemuslik, kuid on veel teisigi teoses, kus ta säärastel rütmieksperimentidega katsetab Xenookesega avardas arusaamist, et meist veelgi ja ta tõi rütmi, mõiste juurde ka matemaatika teooriaid. Ning see noor, kes kasvatas tõenäosus teooria seadusi, mis kontrollisid arvukaid hääli. Nende häälterütm aga lähtus statistilistest printsiipidest. Keetsega läks hoopis vabaduse teed, lubades helidele olla nemad ise. Ning Feldmann pöördus muusikas aeglase ja vaikuse poole. Ja see oli katse võtta heliseid ruumist, kus nad eksisteerisid takistamatult üksteise kõrval ja võib-olla oli ka see üks ketsi ideede väljendusi mida Feldmann kuidagi omal kombel. Ja tulemuseks oli ta suuterid struktuuride sõnn. Üheks põhimõtteks rütmiga väljendusvahendite juures. Illusoorses tähendab siis hilja, see on kuulaja kõrvades ja selliseid rütmi illusioone muusikas tekitas näiteks liigeti, kes suutis kuulajas luua mulje, nagu toimuks, aeglustus, kuid tegelikult noodis ja interpreedi esitluses seda aeglast vist ei olnud. Ja uusi rütmimustreid ei tohiks vähemalt tänapäeva tingimustes enam luua kuigi keeruline kunst olla. Vähemalt siis, kui on abiks mitmed tehnilised võimalused. Sest kui helilooja mõte jääb nöörikene jänni ja natukene upub ära rütmi, kuningriigi kirjukustesse Sis võimaldavad kaasaegsed tehnilised vahendid ja spetsiaalsed arvutiprogrammid neid uusi ja keerulisi mustreid moodustada. Ning erinevat muusikat, aga nüüd nii kohta öelnud järgmist. Saimun on lausunud, et kui minevikus mõõdeti rütmi, südamelöökidega või pulsiga milles peitus ka inimlik humaansuse tugevas, siis 20. sajandil on võimalik rütmi märksa täpsemalt mõõta. Ja noored kaasaja maailm on justkui muutunud tehnilisemaks. Ja paljud asjad toimuvad automaatsemalt ja võib-olla ka vähem näeb inimese enda ja läbi tema inimlikkuse. Varees komponeeris muusikat, mis oli harmoonia mõttes staatiline kuid võiks öelda, et see muusika oli suisa impulsiivne. Ja selle kohta ütles ta ise, et see on kiiruse, vanus vees ja dünaamilisust. Ta ütles veel, et me ootame, et kaasaegsed vormid oleks nende väärtuste ilminguks. Ja vares ütles veel, et ma pole muusik. Nimelt töötan rütmide, sageduste ja intensiivsusega. Steve Reichi muusikas on rütmil suur osatähtsus ning mõned muusikauurijad on arvanud, et tema teostes on rohkem rütmiga muusikat. Tegelikult ei tähenda see, nagu puuduks rassi muusikas emotsionaalne aspekt. Ja ka rütm võib-olla nii-öelda emotsionaalne. Sest rütm on jõud, mis on inimesi läbi aegade pannud hüppama ja tantsima. Mitte trahhi muusika oleks tantsuline. Pigem on siin mingid teised mõttekategooriad. Ja muusikas võib-olla loob siin rütmi just sellist subjektiivset ja meditatiivset meeleolu. Tänase saate teemal, eriti kui väljendusvahend koostas Mirjam Tally. Tänases saates kõlasid järgnevad muusikad, Hossamramsi kris jõutšist Jens Paulsen ansambel maastas cation külas, Steve rassimuusika nii autentselt kujul kui ka erinevate tiitšide töötluses ja külas ka Evelin Glenni ning Maicel Brauary muusika.