Algab saade on pühendatud Edgar Arro 100.-le sünniaastapäevale. Avame saates Edgar härra erinevaid tahke. Tema kaasaegsete mälestuste kaudu räägivad Edgar Arro poeg Tiit Arro, muusikateadlane Tiia Järg, helilooja Veljo Tormis, organist Ene Salumäe ning arhiivilindilt Edgar Arro ise. Edgar Varro eluaastad olid 1911 kuni 78. Tallinna konservatooriumi lõpetas ta 1935. aastal August Stockmanni oreliklassis ning 39. aastal kompositsiooni erialal Artur Kapi juures. Aastat 1936 kuni 40 töötas Arro riigi ringhäälingu organistina. Ta on juhatanud laulukoore ning andnud klaveritunde. Teise maailmasõja ajal viibis Armobiliseerituna nõukogude tagalas, kus osales Eesti NSV riiklike kunstiansamblite töös. Aastatel 1944 kuni 78 õpetas Tallinna riiklikus konservatooriumis muusikateoreetilisi aineid ning aastatel 1944 kuni 52 töötas paralleelselt teooria peiu õuna ka Tallinna muusikakoolis. Heliloomingus on Edgar Arro tuntud eelkõige väikevormide loojana. Ta on kirjutanud kammermuusikat erinevatele ansambli koosseisudes ning sooloinstrument idele, samuti soololaule. Tema loomingu hulgas leidub hulgaliselt koorilaule, millest mitmed on kõlanud ka laulupidudel. Oma ajal olid populaarsed arrol levilaulud nagu ka Leon armetiga kahasse kirjutatud opereti Rummu Jüri ja tuled kodusadamas rahvusvahelise tunnustuse rasaavutanud rahvusliku helikeelega ja enamasti rahvaviisidel baseeruvate oreliteostega mida on esitatud Leedus, Lätis, Poolas, Rootsis, Saksamaal, Soomes ja mujal. Lisaks kuulub tema loomepärandisse ka vaimulik ning näidendi ja filmimuusika. Noh meie saadet on sisse juhatamas Edgar Arro mõtisklus mängib Rolf Uusväli. Edgar Arro 60. aasta juubeli puhul kirjutas Johannes Jürisson. Edgar Arro on tõeline kümnevõistleja heliloojate liidu juhina, juhatuse liige, Muusikafondi Kirjastus kolleegiumi liige, kunstide valitsuse heliloomingu vastuvõtu ja hindamiskomisjoni liige, konservatooriumi õppenõukogu kui liige, konservatooriumi õppe-ja, kasvatuskomisjoni esimees, konservatooriumi metoodilise nõukogu liige, Nõukogude Saksa sõprusühingu juhatuse liige ja üldlaulupeo peakomisjoni segakooride sektsiooni liige. Lisaks sellele Tallinna konservatooriumi muusikateooria kateedri juhataja professori kohusetäitja õppejõud aasta koormusega 1440 tundi ja lõpuks ka heliloojad. Missugune neist tegevustest moodustab pea missugune kõrvalteema. Arvu ja kaalu järgi otsustades peaksid esimesel kohal olema ühiskondlikud ametid, siis pedagoogiline töö ning viimasena helilooming. Sellised vahekorrad on aastakümneid püsinud. Ometi on Edgar Arro kirjutanud kokku üle 300 teose, millest mitmed tekitasid omal ajal peaaegu et massipsühhoosi. Koduline Tallinn kiigelaul ja teisedki, kirjutas Johannes Jürisson. Esimese tunnustuse heliloojana sai Edgar Arro 1937. kas tal kompositsiooniklassi kolmanda kursuse üliõpilasena kui ta saatis ühe viiulipala Eesti akadeemilise helikunstnike seltsi viiuli ja klaveripalade võistlusele ning jagas seal teist ja kolmandat kohta. Evald Aava viiulipalaga. Kontserdil kandis pala ette Rudolf Palm, klaveril saatis Bruno lukk. Tähtsam kui auhind oli aga algajale heliloojale tundmatu muusika härra saadetud kaart, kuhu oli kirjutatud. Teie legend on jumalik kuulakem, seda siinkohal Ines Rannapi ja Helju Taugi esituses. Kuulakem nüüd katkendit arhiivist Lembit Lauri saatest Edgar arroga aastast 1971. Huvitav, kuidas te kujutasite oma tulevikku ette konservatooriumi lõpetamisel tulevikku oli muidugi hästi ähmane. Sellepärast et mind oli juba kodus nii hoiatatud ka Mismõttes selles mõttes, et kodanlikus ühiskonnas muusikameeste elu oli äärmiselt raske puhtmajanduslikus mõttes. Ja isa mul muidugi tema ütles, et tee oma südant. Aga minu isa, vennad, kes olid ka muusikainimesed, asjaarmastajad, muusikud, kirjutasid mõlemad puhkpilliorkestripalu küll valdsise pulkasid. Need muidugi püüdsid mind mõjustada, et ma mitte ei läheks õppima muusikat varem astuda Tartu Ülikooli garanteeritud ikkagi mingisugune laheda melu. Nii oli nende arvates võib-olla see oli kohati jonn, teatavad eeldused, ma tundsin, et mul endal olemas ka selle tõttu ma siis tegelikult konsultuurimastasin ja muidugi lõpetamise puhul ma olin päris kaua õppinud praktiliselt 10 aastat seda ennem lõpetasin oreliklassi. Üks aasta olin vahepeal. Igatahes need üheksa tegelikult õppisin, oli päris suur probleem, mis nüüd edasi saab. Sest nüüd tuleb hakata siiski midagi andma ja ja kas mul üldse nii palju andi on ja oskust? Aga muidugi, nagu me teame, ega ma kaua ei saanudki muretseda, sest siiski sündmused sega sellise vahele, kohe hakkasid segama ja algaski suur isamaasõda mind pärast seal tööpataljonis oleku aega ja siis saadeti Jaroslavli kus oli formeeritud Eesti kunstiansamblite koosseis. Muidugi ühtegi, aga me ei unustanud seda rasket heitlust, mis ümberringi käis ja see isegi suunas ka loomingust vastavate teemade leidmisele, nende lahendamisele. Aga teisest küljest oli see üks tore aeg selles mõttes, et ma sain ennast täielikult pühenduda loomingulisele tööle. Ma olin riiklik stipendium, vaat ja üksi tee ajas teist taga kogu aeg ja ma muidugi kirjutasin üle 40 teose seal Jaroslavlis circa pooleteist aasta jooksul. Enamused on väike vormilised teosed, kuid sinna kuuluvad ka mõned kontaadid ja tuli kõike teha, mida need ansambli kollektiivid vajasid, küll koorilaule, küll soololaule ja nii muidugi ka instrumentaal. Valu on meeles, et seal ma kirjutasin ka viiulile pala Vladimir Alumäe seda esitas, kandis nimetas kapriis. Te kirjutasite pooleteise aastaga 40 helitööd aga teised mehed kirjutasid ka, kas siis igal mehel. Või oli igatahes. Me kasutasime ikka päris kurjalt Jaroslavi täitevkomitee külalislahkust. Selles mõttes, et kui kusagil isegi erakorteris teadsime, et mõni klamber vaba on selle ansambli juhtkond jälle kombineeris selle ära olime me seal Sklubiski kandis oli meile eraldatud küll tegelikult fuajees oli, see oli meni eluase, rohkem sai teha tööd, loomingulist tööd minuni sidunud öösel mobiilset tegemisest, päeval kõik ruumid olid kollektiivide kasutada, aga mis sest, eks ma siis hommiku magasin jälle kauem. Et nii ta oli ja kui kõik see kokku võtta, millal seal loodis, see oli üks väga viljakas periood, seal ma lõin siis ka kodunenud Tallinna laulu, see oli 1009 44. aasta juunikuu. No tegelikult oli nõnda, et, et mina olen kõige vähem süüdi selles laulutekkeloos, mõtteid võib ju palju olla, aga kui ei ole teksti, siis nagu laulu kui niisugust ei teki aga tekste. Boris Kõrver, proovi ma sain selle teksti muidugi, vaatasin ja hakkas kohe mul keerlema peas ja see oli nii lähedane kõigi nende igatsusteni püüdlustele. Need Tallinna tornid olid pidevalt ikka silme ees ja loen sealt teksti peale. Otto Roots. Teksti autor, mina ei tulnud üldse tali tegelikult frondil ja Boris Kõrver oli tema kirjavahetus, jooto saatis talle selle ja nii, muidugi sain teksti laul valmis. Õige pea. Nüüd ma järgmisel hommikul juba seda mängisin ette, et need sõnad tabasid ka teie meeleolu otsekohe naelapea pihta, seal, kui ma nii mäletan, mul on see originaali, see alles praegu ühehäälne meloodia, akordi märkidega, ega ma seal palju ei muutunud midagi, üks noot ainult on mulle teisiti, aga muidugi rohkem istusin selle saate kallal armoonia kallal. Põhiliselt jäi see viis, see jäi nii kehtima, nagu ta mul oli kohe alguses loodud. Kuna ainult refrään oli siis muidugi selle refrääni eelosa, mis kannab nüüd teksti tähtede tuhanded uikavatult, tahan ma südames kanda. Siis selle ma ütlesin muusika alguses ja siin on jälle minu sõber Boris Kõrver jälle vahedality joonud, ta saatis siis selle valmis muusikafrondile ja seal tuli siis juba tekst selle refrääni eelosale. Muidugi kaua ei olnudki tarvis oodata, kui see juba kõlas Viktor Gurjevi meisterlikkuse esituses. Ja järgil on jutustada üks lugu. Mul on väga kahju, aga ma ei mäleta täpselt aega, millal see lugu minuni jõudis. Ma rekorstrueerin tõenäosuse piirides, andku mulle asjaosalised teispoolsuses andeks, kui ma olen eksinud. Tõenäoliselt võiks olla 1971 murd 72 hiljem sest need, kes olid selle loo juures, õppisid siis tõenäoliselt viimast õppeaastat koos mõnel kursusel, mida arr neile andis. Jutt käib heliline loojatest, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Aarne Männik ja tõenäoliselt ka Enn Kivinurm. Et peale 70 teist aastat need poisid tollel ajal ikkagi poisid läksid diplomiaastale ja siis enam grupitunde tollel ajal ei tehtud, siis kirjutati diplomitöid ja, ja nii edasi. Nii et see on kõige viimane aeg, millal see sündmus sai juhtuda. Ja see antud hetkel ei olegi see juhtumise aeg, ei olegi väga tähtis, aga peab olema näinud Edgar Arnold. Et aru saada sellest vapustusest, mida see juhtum nendele tollel ajal noortele kompositsiooni üliõpilastele jättis. Arroli füüsilises mõttes inimesena niukene inglise härrasmehe tüüp, pikk, sale, erakordselt korrektne oma liigutustes ja rõivastuses. Tema kingadel ei näinud meie silmad ühtegi poripleki. Tema laitmatu valge särk oli sõna otseses mõttes laitmatu. Ma juhin tähelepanu tollele, seal igasuguseid kunstmaterjalid olid peaaegu kättesaamatult veel meiesugustele inimestele siinpool piiri. Ühesõnaga, kui need särgid oli tarvis puhtaks pesta, siis olisi pesi jälle. Igatahes üks suur hool ja vaev. Harro lips oli alati otse. Jaa. Haro juuksed olid alati erakordselt korrektselt kammitud. Seisuses korrektsusest pidasid ennast üleval kõikide üliõpilaste osas ilmselt ka nende osas, kes tundi sattunudki tammele trepi peal kohtasime oma professor. Ma ei tea. Me tervitasime nendele küll lähemale astumata, ei julgenudki seda teha. No vot niisugune äärmiselt korralik, äärmiselt korrektne, äärmiselt soliidne Arro. Loomulikult ei jäänud Norra iialgi hiljaks, vähemasti mulje jäi niisugune mulje nendest juttudest. Ja nüüd istuvad need nimetatud heliloojahakatised, Sumera, Kangro, männik ja võimalik, et ka kivinu istuvad klassis. Kell on üle lubatud tähtaja, arvuti ei ole. Poisid istuvad natuke lohakalt niimodi naljatades laua peale ajavad omavahel juttu ja jõuavad arusaamisele, et küllap on midagi juhtunud. Sest Varro ei jää kunagi hiljaks ja teadet haigeks jäämise kohta ka ei ole. Ja nad veel jätkavad mingeid omi jutte. Ja siis äkki läheb uks lahti ja karastub klassi. Ja ta nii erilisena näoilmega, et kõik saavad aru. Nüüd ongi midagi juhtunud. Harrolon lips viltu, kinganinad võivad teoreetiliselt olla pisut pari Bryksnestes. Ja mis põhiline, üks juuksesalk on otsaesisel. Tänapäeva inimene ei saa sellest üldse aru, aga härral ei olnud kunagi mitte ühtegi juuksekarva vales kohas, et kõik oli kammitada järgmise hoolikusega sisse üks laupäevale langev salk. See mõjus peaaegu kriminaalsena. Ja poisid vaatavad talle ehmatanud näoga otsa ja istub tooli peale. Ja ütleb. Ma nägin ühte meest. Ja kõik istuvad ka ja saavad aru, et kohe neil öeldakse midagi, mis on kõige selle muutuse põhjustanud. Arroviidi mopiga ära 41. aastal. Noh, kui me vaatame kalendrisse, siis arroli parimal juhul kolmekümneaastane, kui ta läks. Ja see seltskond, kes läks mopiga ida poole viidi kõigepealt tööpataljonidesse või tööpaiku, nagu tollel korral öeldi. Nad olid seal sageli ilma erivarustuseta, nad viidi suveajal. Nad olid üsna kähku külmetanud nakkushaiguste vallas alatoidetud, nad viidi metsa tööle sageli neid sokkidega, suvekingades ja paljakäsi ka neile erivarustust keegi ju kaasa ei andnud. Nende hulgast tuhanded surid nakkushaigust, esse kurnatusse ja nii edasi. Kordoli range, kes oma metsale normiõhtuks ära ei teinud, see oma n 100 grammi leiba ei saanud. Ma pean vabandama, ajaloolased teavad täpselt, kui palju seda Leipašist tollel korral võis olla. Aga seda oli naeruväärselt vähe. Aga kui arvata, et see oligi ainuke toit, muud ei olnudki. Kuuma vett viska veel saada. Õhtul barakis Nende meeste hulgas oli palju kultuuritegelasi, keda me praegu teame ja mäletame, aga seal oli palju ka neid, keda hoopis väiksem ring teabe mäletab. Kes olid lihtsalt tublid eesti mehed. Aga nende hulgas oli ka Raimond Valgre. Tähendab, päeval on Valgrest ilmunud materjale ja meil on tekkinud kujutluspilt, missugune Valgre oli. Ta ei olnud mingi jõumees, ta oli hapra peene kondiga valges suveülikonnas isa kuldkell ema poolt veel taskusse antud tee peale kaasa. See kell oli siis vist veel alles. Suvekingad juba lagunemas, pillimehe käed juba ammu katki. Olukord oli katastroofiline, selge oli, et Valgre ei olnud ju talupoja füüsilist vastupanu kuskilt kontidest või nii-öelda lihaste mälust. Ta ta peaaegu Wakus sinna metsa tööle ja arvata võib, et tagasi tulite veel suurema raskusega ja mingit normi täitmisest, järelikult ka sellest vähesest Enzaskamist leivast ei olnud juba päevi enam eriti juttu. Ja siis ülejäänud mehed otsustasid, et nad võtavad oma jõu kokku ja pingutavad ja teevad kamba peale igaüks natuke rohkem kui norm ette näeb. Et Valgre saaks ka oma 300 grammi leiba kätte. Ülevaatajaks oli pandud üks eesti mees, eesti keelt kõnelev mees eriti turske, eriti hea kasukaga eriti ülbe kes peale kõikide muude omaduste eriti ebameeldivalt mõnitas oma kaasmaalasi. Ja aru saanud, et inimesed pingutavad saamatu ja kehva kondiga haleda muusiku pärast, irvitas kõikide kuuldes ja näkku meile siis see on, see on niisugune lollus, igaüks peaks ikka endast hoolima ja mitte teiste peale mõtlema, umbes nii oli selle mehe ütlemine muidugi sõnu ei mäleta, oh oleks neid täpselt öelnud kamba peale nad said selle Valgre nii-öelda vee peal hoidmisega siiski kama ja nagu me teame, 42. aastal läks asi siiski nii palju tõmbaks, et need, kes vähegi kunstiga olid kuidagipidi võimelised ennast seotuks arvama, said riiklikesse, kunstiansamblites Jaroslavlis pilli mängima, kooris laulma, orkestris ja nii edasi, nii et selle seltskonna päästis rindele saatmisest, päästis näljasurmast. Kui hea või halb seal ka ei olnud, aga noh, ellujäämise lootus oli võrdlemisi suur. Aga suhtumine meestele hinge, et seda ülbet täis öelnud ja kasukas irvitavad kaasmaalast, kes narriks arvas selle eest, et nad päästsid selle kehva ja kokkulangemisega ääre peal oleva valge. Seda meest oli Arro tänaval näinud ja see oli vapustanud teda sedavõrd et vaat seda ma ei tea, kas Arro sellest rääkis, kas ta selle mehega juttu käes või oli see vapustus selline, et ta pidi lihtsalt tänaval mingi aeg peatuma ja nii-öelda endasse tulema, ennem kui ta konservatooriumi hoonesse jõudis. Nii ta siis oma jutu olidki lõpetanud. Ma nägin ühte meest. Edgar Arro viiest kontrastist viimase mängis Ene Salumäe. Teet Arro, teie isa lahkumisest on möödas juba üle 30 aasta. Millisena tuleb ta teie silme ette, kuid tema peale mõtlete? Kõige huvitama võib-olla on see, et kui ma nüüd tema peale mõtlen, siis ei saama nagu aru, et, et see pikk pikka aega on mööda läinud, kus maailma temata olen pidanud olema ja mul on selline tunne, nagu see oli alles alles, kui ta oli mu kõrval. See tõenäoliselt tähendab seda, et ta mulle jätnud ikka väga suure mälestuse ja mulje, mida ma olen pidevalt iseendaga elus nagu kaasas kandnud. Ja võib-olla sellepärast tundubki, nagu see aeg hästi lühike, mis ta ära on olnud. Meenub tema ääretu korrektsus ja võib-olla tema heatahtlikkus kõikide inimeste vastu, nii kellega ta üldse suhtlemist ja kokkusaamisi oli, ei mäleta mina. Et oleks olnud ja kuulnud ma tema hääle kõrgendamist, et ma oleks aru saanud, et oleks vihastanud. Ta suutis ennast suurepäraselt valitseda ja tõenäoliselt sellepärast mäletan ma temast ainult postist. Kui palju teie saite kõrval lapse väeosa sellest tema tegevusest ja, ja olekust, kas teil meenub mõni seik eredamalt? Oi, ma olen kasvanud muusika keskel ja muusikat Ma mäletan kes kuskil kuuendast aastast sellepärast et sündinud Ma olen nõmmel. Seal ei tegelenud teiega, ei saanud tegeleda muusikaga kodus kui selles väikeses toakeses, kus kohal me elasime. Neljakesi, mul oli ka õde, kes oli kaks aastat noorem, aga muusikat mäletan ma alates sellest, kui me kolisime linna ja linna kolisime selle tõttu, et oli vaja haridust lastele anda. Reaalkool oli kool, kus mind õpetati ja Me elasime reaalkoolile päris päris lähedal. Draamateatri vastas oli vanaurr lamaja kõrval koos urla majaga. Teine hoone viiendal korrusel oli meie kodu. Kui algul esimesel aastal elasime seal koos Gustav Ernesaksa perega siis edasi oli meie kooselu kestis seal koos meta Kodanipork, iga, kes oli ema õde ja Ines ning Heino Rannapiga. Mis mõttes kooselu, kas oli ühiskorter oli ühiskorter, see oli väga suur. Ja see oli seitsmetoaline korter. Meil oli seal hallata minu vanematel kaks tuba ja teistel oli siis ülejäänud ruumid, nii et elu oli väga põnev. Muusika oli mu kõrvus hommikust õhtuni. See tähendab, et kui isa komponeeris ja seda ta tegi toas ja kodus pidevalt klaverit, klaver oli meil klaverit. Klaver oli meil kodus siis meta Kodanipork, kes oli Estonia teatri solist, tegi oma hääleharjutusi. Aines Rannap, kes oli viiulisolist, kutsus sinna enda juurde väga palju muusikainimesi, kes siis koos nad seal siis muusikat tegid, elu nagu teatris elu oli, jah, vist oli isegi rohkem kui teatris. Sest sellest ei pidanud midagi maksma. Edgar Arro tegevusvaldkond oli väga laiahaardeline, kuidas tiire kõrvalt paistis ja, ja kuidas ta jagas ennast nende paljude kohustuste vahel. Kui ma olen nüüd tagasi, mõtlen selle ajale, kui ta mu kõrval veel oli. See aeg oli hoopis teistsugune, kui kus me praegu elame, kui me neid oleme tõesti vabad ja väga-väga kahju on mul tema silm ei näinud seda hetke, kui sinimustvalge Pika Hermanni lipuvardasse tõsteti. Ja 78. aastal, kui oli tema lahkumine siit meie juurest ei olnud veel mingit lootust ega aimugi üldsegi, et võib mingi pööre ja muutus tulla, niiet eks ta püüdis enda elus siis võta kõike ja täita kõiki neid kohustusi, mis talle peale pandi ja tõenäoliselt kuna ta nendega kõigega hakkama sai, siis sai ta neid kohustus ikka rohkem ja ikka ikka ja jälle juurde, nii et jätkus igale poole ja ka suurepäraselt ka koju, meile õppetunde isegi kontrollimas, kui vaja oli ja meid kasvatamast, niiet Ma olen igal juhul teemale väga-väga tänulik, et temaga mu elu nii oli. Siis mulle tundus, et see kõik peabki nii olema, kõik jälle läks ta kuskile koosolekule, jälle läks ta oma õpilastega õppetundi ja eks mul olid omad tegemised, omad mured. Aga nüüd nii palju aega hiljem mõtlen, ma imestan, kuidas see oli võimalik mis toimus tema sees, et ta suutis kõike seda jagada kõigile, anda midagi iseendast, oma teadmistest, oskustest ja ma täielikult imestan seda. Ja mingil määral kahju on, et see aeg oli siiski mul temaga lühike, ma olen täpselt pool aega elanud ilma temata. 32 aastat on väga pikk aeg, oleks tahtnud väga-väga palju asju veel arutada, tema käest küsida, õppida see kõik tegemata. Ta, sest kolmekümneaastane poiss on natukene liiga noor selleks. Nii laialdaselt mõelda kui Praegult ma oskan ja siis võib-olla ei olnud lihtsalt vajadust ikkagi kolmekümneaastane, kuigi ma elasin oma elu, oli oma pere lapsed ei olnud mul aega tema muredesse süüvida ja ega ta ei tahtnudki eriti raskeid hetki koduste harutanud tal leida oma tööasjad, kodus oli kodune elu, aga see koormus oli ilmselt siiski suur hoia, sest ta lahkub kus ju üsna noore mehena, ütleme nii, jah, ja tõenäoliselt on selle lahkumise põhjuseks ka see ääretult ränk elu ja pingeline elu, mida ta elama pidi. Mis ajas ta elas. Ja kindlalt see murdis ta. Kahjuks aeg oli küll pingeline, kuid Edgar Arro kirjutas sel ajal imekauneid meloodilisi laule. Kuulakem. Nii Georg Otsa esituses vana hea maisini. Veljo Tormis teel on olnud Edgar arroga Loomingu kalduvustes kokkupuutepunkte, mõtlen siin eeskätt rahvalaulu, aga ka rohkesti isiklikke kontakte ja mälestusi. Ma loodan, et te jagate neid ka klassikaraadiokuulajaga. Sellistel puhkudel ikka kujuneb, hakkad rohkem endast rääkima kui sellest, kelle tähtpäeva me pühitseme näiteks antud juhul siis Edgar suurt vaeva. Aga, aga oli mul tõesti esimesed kokkupuuted kui pedagoogi ka ja mitte loomingu või kompositsiooni alal, vaid oreli erialal. Tema oli minu viimane oreli õppejõud, kui ma oreliklassis õppisin alguses Tallinna muusikakoolis ja viimane aasta Tallinna konservatooriumis esimesel kursusel Edgar Arro õpilasena ja see oli aasta 1947 48. See oli see, kuidas öelda ebameeldiv, ränk iga aasta meile kõigile mitmel põhjusel. Hiljem selgus, et see on ka loomingut seal põhjustada olnud ja aga sel konkreetsel juhul oli tegemist oreliklassi sulgemisega ja minu organisti karjäär lõppeski siis nii-öelda seal Edgar Arro klassis ja mul kogemata säilinud siin mõned pabelikesed ja ühel päeval on siin kirjutatud, et toimus Eesti NSV ringis häälingus kaheksandal juunil 1948 kell 21 ja 25 saade orelimuusikat ja siin on tõend, millega ma sain siis no mitte raadiomajja, vaid Jaani kirikusse sisse, kust need ülekanded selliste kontsertide ülekanded toimusid ja sellega siis minu organisti karjäär lõppeski tegelikult ja Arro oreliõpetajakarjäär samuti, sest seal kevadel mingi eksam oli ka veel ja see oli nii-öelda formaalne juba kursuse lõpetamine, aga edasiõppimist ei toimunud. Ja ilmselt ka Arro organisti karjäär selles mõttes, et ta oli ka raadioorganist. Nojah, orel pandi nii-öelda luku taha siis sellest ajast ja see puudutab väga paljusid inimesi, aga juba sellel aastal, kui ma tema juures arel kassas õppisin, hakkasime väikest viisiga loomingust rääkima. Olin sel ajal keskkooli poiss veel, tegin oma koolis seal kvarteti ja seadsin laulukesi Nõukogude laulukesi muidugi aga sealhulgas ka Eesti Nõukogude laulukesi ja sealhulgas Jarno enda laulukesi ja Boris Kõrver ja teiste eesti Elinud laule, siis seadsime 400 kvartetile jäise, saatsin klaveril ja küsisin alguses kartlikult, aga nõu autori käest ka, et kas nii võiks seada ja vaatas ja kord ja teine ja kolmas kordades taga Te ise ka mõni laul sealt algas siis minu teine elukutse, tema orel, kassisteeti. Ta kutsus mind sel ajal juba tegutsevas noorte heliloojat, et kuidas nimetati seminari või see oli selline koosolekute vormis toimuv üritus, mis toimus kord nädalas isegi või kus siis noored, algajad heliloojad ja ka need, kes olid juba vanemad. Aga sõja tõttu ei olnud saanud varem korralikult õppida, käsitleda nendes tundides vägagi koosolekutel, mis toimusid heliloojate liidu ruumes ja heliloojate liidu ruumes, oli Arro jälle väga oluline inimene. Tema oli sel ajal 40.-te lõpus ja viiekümnendatel ja veel hiljemgi heliloojate liidu sekretär. See oli üks väga oluline amet ja tegeliku töö tegemise post seal selles organisatsioonis. Esimees oli muidugi tähtsam, aga tegelikult töö tegi oli Arro sekretärina ja selle tõttu temaga korraldas ka kõiki neid noorte seminare, seal hilisematel aastatel lausa õppetöökorras. See asi käis ka sellest, ma võtsin osa alguses õpilased pärast isegi õpetajana. No aga nüüd see julm aastaga 48 kevad, mul oli see veel raske sõidetud, ma haigestusin tuberkuloosi seal kevadel ja siis oli mul sellega probleeme. Ma siiski suutsin selle aasta kuidagi muusikaõpingutes lõpetada, kuigi keskkoolis jäi asi pooleli. Natuke. Edgar Arro oli väga hoolitsev, selles mõttes ma tundsin tema vastu selliseid pojale täideta, muretses, mis minust siis nüüd edasi saab, kui Oreldas kinni pannakse ja ja muud midagi ei ole veel õppinud. Ja ma siis tasapisi mõtlesin, et aga võib-olla siis proovida tõesti heliloomingut komponeerimist ja ta oli sellega nõus, ta oli nõus mind juhendama kõik. Ja ma mäletan selgesti, et sel kevadel, kui need viimased eksamid meil olid seal konservatooriumis ta mõnikord vestles nagu põhjalikumalt helilooja elukutse ja ameti ja tööle kutsus mind isegi oma. Ta elas tookord hiiul nõmmel ja ma mäletan, kaks korda vist käisin seal tema juures. Ja siis siis ta seal mulle seletas üsna põhjalikult, missugune muusika, eesti muusika peab olema või peaks olema jutu elekter nendes rahvuslikest internatsioonidest rahvuslikus helikeeles, millest juba varem oli räägitud ka vanal Eesti ajal juba. Ja siis Edgar Ada rääkis mulle oma kogemustest, hellilottenidused, helitorid allus ja Moskva keskorganisatsioonile tähendab Nõukogude Liidu helide liidule ja heliteoseid. Nii nagu meil siin kohapeal võeti vastu koosolekule, tunnistati kõlblikuks ja heaks või ei. Ja sama toimus ka Moskvasse omakorda meie heliloomingut hinnata sealt, kas see on nüüd sobiv nõukogude helilooming ja sealsed nõuded olid pärast seda kurikuulsat, elame kaheksanda aasta veebruari otsust, kus oli lausa kirjas, rahvamuusikat on vaja rohkem kasutada. See sobis meile suurepäraselt, meil oligi rahvusliku helikeelt vaja arendada. Ja nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, selle otsuse peale me toetasime nii arro ise kui, kui ka tema järgi, mina ja mitmed teisedki siin Eestis, see oli ju palju materjali olemas ja Edgar ise oli see, kes mind suunas muusikamuuseumi rahvaviiside viiside kollektsiooni uurima. See korrektsioon muidugi, see kartoteek asub Tartu seadus siis juba Tallinnasse kopeeritud hulka, materjale ümber ja muusikamuuseumis asuvad seal praegugi. Neid kartoteeke ma siis sorima läksin seal. Ja tema siis näitas ja selgitas, missugused on need rahvuslikuma, tint otsa olid ja ja nii edasi, sealt tekkis selline väike ettevalmistustöö, ma siis proovisin mõnda asja kirjutada ja ja nii see asi algas. Ja tema on selles mõttes mul isa rolli täitma küll. Ja eriti mul on südamesse jäänud see, kuidas ta ikkagi hoiatas selle elukutse eest, kui me seal hiiul tema korteris kohtusime. Ta tõi näiteks kasvõi oma teosed, mis mõned trükitud sel ajal juba juhtisid tähelepanu, vaat see lugu sai paremaks ja hinnangu sellepärast, et siin on mingid rahvuslikud motiivid sees. Muusikaliselt õpetas mind ka nii mõtlema selles suunas aga samal ajal hoiatas ta ka seda, et, et ega see elukutse ei toida. See oli tema hoiatus mulle algusest peale. Lähed küll sellel ajal, aga see ei toida, et näed, mina töötan teises kohas, kus ma saan palka ja see on enamasti kõikide meie saatus. Ja nii ta vist oligi ja ongi ja on praegugi nii. Vabakutselise heliloojad vist tol ajal ei olnudki õieti või? Igaüks oli kuskil ametis, kui mitte lausa pedagoogiliselt tööl või kuskil raadiotööl võiks siis vähemalt mõnes auametis või kust ka palkamist saada. Nii et ma olin selles mõttes varastatud, et ma olen hoiatatud ja siiski otsustasin, et ma ikkagi proovin seda ametit, noh ja siis läks aasta mööda veel ja siis ma vastasin juba sellele erialaga. Kaks aastat hiljem. Arr ajal oli muidugi heliloojatele ka ideoloogiline surve tugev ja kui arroloomingutki vaadata, seal on vaimulikud laulud sisanud pioneerilaulud mossi, laulud, et seda loomingut on igasugust, ütleme ka sellist, mida see aeg nõudis. Just nagu oleks aeg nõudnud, nagu oleks moni jah, aroom tegelikult jah, läbinud huvitavat perioodid ka loomingulises mõttes ju eesti ajal enne sõda. Ta oli ju siis tuntud organist ja, ja helilooja ka vaimuliku muusika alal. Ma hämmastusega avastasin hiljem sellest ei räägitud talle, ta ise ka ei rääkinud, palju tal oli seal koraaliseadeid, paljude koraalieelmänge näiteks anti sulle oma klassis isegi ühe omaenda peale eelmängu. Õppekava pani, mis oled sina, armas Jeesus, teinud oli, selle pealkiri on mul meeles. Ja selle ma siis kirjutasin käsitsi ümber ja ilmselt siis seal tunnis mängisime sõda. Alles hiljuti selgus nimelt. Ene Salumäe tundis huvi minu lugude vastu, et mis ma oreliga kunagi teinud, kas mul orelipalasid on ja siis lõpuks hakkas nüüd ise seadma minuga kooriloomingut, aga seal nüüd kõrvaline asi. Aga ta avastas minu nootide seas midagi. Andsin, et missugused olid noodid 40 seitsmendal-kaheksandal aastal, millest ma mängisin tunnist, ümberkirjutatud käsitsi noodid, sealhulgas äkki Edgar Arro teos, mida tema ei teadnudki tänu minu. See on siis üks väike Edgar teos säilinud meil, need olid veel neid koraalieelmäng, aga minul rohkem ei olnud millegipärast nii, et sel ajal kirjutas sellist muusikat. Ja siis, kui ta sinna sõja tagalasse matus, seal pöörati teda siis ümber nii palju, kui vaja oli ja üks, üks teine, kuna oli veel teine suundumus, Arrow, see oli nimelt džässmuusika poole ja see kajastus mõnest tema teoseski ja mõnes oreli teosaski näiteks oli ta kirjutab Jaroslavlis ühe teose, mille nimi on Maest Ozo laseb Sekstiga kordiga peale ja ja sellega andis mulle ka mängida, või oli see juba varem, pole isegi mängitud. Nii et marru käest sain nii-öelda stiiliõpetust ka nii ja naa. Edgar Arro rahvusvaheline tuntus põhineb peamiselt tema orelimuusikal. Ene Salumäe, teie olete Edgar Arro orelimuusikat põhjalikult uurinud ja esitanud. Kuidas te seda iseloomustaksite? Kui ühesõnaga, siis väga värvikas, hästi värviline, ma nagu näen kohe igasuguseid värve, seal need värvid tulevad sellest huvitavast harmooniast polümf, irooniast ja muidugi siis, kui rääkida juba tema nii-öelda leivanumbrist sellest kuuest vihikust rahaviisidest siis tuleb läbi nende rahvaviiside ja selle geniaalse oskuse neid rahvaviise seada. Nii et seal see rahvaviis muutumatuna ja särab. Ja kõik see, mis seal ümber on, see võimendab seda sära ja särab ise ka hästi värvikas. Edgar Arro orelimuusika on üsna mahukas. Ta kirjutas orelimuusikat nooruses ja ja ka oma viimastel eluaastatel. Tal on nagu kaks perioodi, et üks on nii-öelda enne aegne periood. Kaheksa, nii et sellest ajast on teada, et ta kirjutas päris mitmeid koraaliprelüüd, koraalieelmänge koraaliseadeid. Minuni on jõudnud kaks tükki. Aga teada on, et neid on olnud oma kümmekond. Vaat kus need ülejäänud on, seda kahjuks ei tea. Ja, ja nüüd nagu üks ja samamoodi tema konservatooriumi lõputööna valminud Orelisonaat mis on ka ma võiksin öelda, et väga sarnases stiilis kirjutatud ja üsna üsna krõbe mängida, väga huvitav. Ja siis tuleb teine periood, mis algab sealt kusagilt 60.-test aastatest, kuni siis tema elu lõpuni 78 ja see baseerub põhiliselt siis just rahvaviisidel eesti rahvaviiside seas, et ja ka need niisugused väikesed miniatuurid ja väikevormid, mis ta on kirjutanud, nendes on ka juba tunda seda raha viisat ilmselt seal Jaroslavlis siis kus need eesti rahvaviisid, kõiki seal inspireerisid ja, ja nende muusikasse tulid, need jäid arrol siis ka elu lõpuni orelimuusikast. Kui palju teie olete mänginud, Edgar Arro orelimuusikat? Nagu ma ajaliselt võtan, siis ma olen kindlasti mänginud nüüdseks juba ligi 30 aastat. Kas on enamus tema teoseid repertuaaris, ma pean ütlema, et see üks suurim ahvatlus, mida ma Ma tahan ja mille, mille noote minuga hästi kaua kogu aeg kaasas on kulgenud, seesama orelisonaat, see on veel mängimata, aga ülejäänud välja arvatud need teed, mida üles ei ole leitud, need koraaliprelüüdi. Tundub, et on mängitud küll ja on mängitud nii Eestis kui ma olen ka püüdnud igal pool, kus mul on olnud välismaal kontserte, võtta alati midagi Arrast kavasse ja peab ütlema, et alati ka need, no ükskõik kui väikesed lood need oleksid, need äratavad tähelepanu just sellesama oma värvikuse ja ja niisuguse eheduse ja säraga. Ja on ilmselt äratanud huvi ka teistes organismides väljaspool Eestit. Jaa, on küll, ja nüüd eriti, kui need noodid on veel trükis ilmunud, need tõesti on levinud kaugele ja peab muidugi ütlema, et omal ajal väga suure töö nende orelimuusika levitamisest tegid ju muidugi Hugo Leppnurm ja Rolf Uusväli küll siis üle suure laia Venemaa, aga siis ka nii palju, kui oli võimalus tol ajal väljas käia, nii et et seda ma mäletan oma orelitundidest. Professor Hugo Lepnurm väga hindas Edgar Arro orelimuusikat ja igal võimalikul juhul esitas seda ise ja andis seda ka meile mängida. Kuulakem siinkohal Hugo Lepnurme esituses üht Arro seotud rahvaviisi orelile. Edgar Arro 100.-le sünniaastapäevale pühendatud saates rääkisid tema poeg Teet Arro, muusikateadlane Tiia Järg, helilooja Veljo Tormis ja organist Ene Salumäe. Saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas Katrin maadik. Saadet jääb lõpetama katkenud Edgar Arro ülipopulaarsest kiigelaulust. Eesti raadio segakoori esituses.