See on saade filmidest ja filmikunstis sellest, mida tehakse ja mida näidatakse. Kino kino kuulajad tänases saates on meil kõneks järgmised teemad. Seitsmeteistkümnenda märtsi õhtul esimene aasta Maimik Tolgi rokkkomöödia kormoranid ehk nahkpükse ei pesta. Kuulame intervjuud tegijatega ning kommentaarid Tõnu Karjatse. 22. veebruaril esilinastus dokumentaalfilm kukkumine ellu, mille peategelane on Arvo Kukumägi. Kuulame intervjuud temaga ning kommentaari Sakarlase leppikalt. 16. märtsil esilinastus kuller viimne dokumentaalfilm pealkirjaga hing ja meil on intervjuu režissööriga. Viiendast märtsist alates linastub kinodes Andres Puustusmaa filmi rotilõks kuulame intervjuud Andres Puustusmaa ning näitleja Mait Malmsteniga ning kommentaari Tõnu Karjatse Alt ja Katrin Lauri filmi surnu. Tar kommenteerib Kaarel Lepik ja siinkohal ja üks oluline teadaanne. Nimelt lõppesid kolmeteistkümnendad Eesti filmipäevad ja kaheksa päeva jooksul linastus Tallinna kinodes 20 võistlusprogrammi filmi. Eesti filmi päevade lõputseremoonial 13. märtsil anti välja kuld ja hõbe pääsetud. Teenetemärgid kuldpääs on tunnustus tehtud töö eest Eesti filmimaastikul, mille pälvis Eesti dokumentaalfilmi üks lipukandjaid Peep Puks. Hõbepääsu antakse noorele filmitegijale, kindlustamaks teda jätkama edukalt alustatud loometegevust Eesti filmikunsti hüvanguks. Ja sellega tunnustati noort mängufilmi talenti Tanel Toomi, kes on kogunud rahvusvahelist tuntust Londoni rahvuslikus filmikoolis magistritele no valminud filmiga Pihtimus ja filmipäevade lõputseremoonial oligi võimalik vaadata veel ka Tanel Toomi film teine tulemine ning pihtima. Kui sa oled rock n roll siis surmani muusika. Meie rakkisil omal ajal ühe kuuendiku planeedist läbi kormoranid, ega see on mingi võru bända. Kahe hea meel. Tervitada stuudios nüüd Andres Maimik ja Rain Tolki kormoranide tegijaid tõrvist. Tere. Suur vaatajaskond ei ole veel filmi näinud ja sellelt baasilt me sellest filmist ka praegu räägime. Kuidas te ise ütlete minu jaoks, kui filmi näinud inimese jaoks oli see hästi õnnestunud laiatarbekomöödia, kas on see määratlus teie jaoks sobiv? Defineerib mõiste laiatarbekomöödiast ma saan aru. Laiatarbe selles mõttes, et seda saab vaadata väga suur vaatajaskond ja see jõuab paljudele nagu kohal, et ta ei ole mitte liiga rasked, on lihtsasti mõistetav ja küllaltki noored saavad sellest, ma arvan aru ja saavad sellest aru ka vanema generatsiooni inimesed. Mööngem, et omajagu seda ambitsiooni, mis tõepoolest oli, et tahaks teha sellist filmi, mis võiks olla mõistarvutav ja kättesaadav rohkemale kui tavalisele eesti filmi vaatajaskonnale, keda on kuskil 10000 piires. Ja ma loodan küll, et see nagu ei vähenda selle filmi tõsiseltvõetavust ses mõttes, et miks mitte ei võiks ka semiootikadoktor leida siit oma momendi, mille peale naerda nii et kõhulihased on punnis. Ja ma natuke vaidleks polemiseeriks selle sõnaga laiatarbe kuidagi assotsieerub minu jaoks odavusega või selliseid nagu kanal2 kasvõi Säästumarket, ta nagu niisugune, kus käiakse kilekotiga kiiresti läbi, aga aga ma tahaks uskuda, film tegelikult mõjub nagu mõnusalt ja kaasakiskuvalt ütleme ka inimestele, kellel on tõepoolest natuke nõudlikum maitse, et ta ei ole nagu päris rohujuure tasandilt. Noh, ütleme, et mida see hiljuti tudengitele koos Andresega loengu teemal huumorist, filmis ja, ja komöödiafilmist enne seda me siis omavahel arutlesime. Üritasime määratleda nagu erinevaid huumoristiile ja lõpuks jõudsime järelduseni, et meie filmis on esindatud terve Vikerkaar erinevaid vorme ja, ja erinevaid nalju, et on midagi, mis sobib intellektuaalile ja on midagi, mille järgi saab ka testida, siis huumorimeele olemasoluga kõige huumorit Mina sattusin siia farmaraid raadio top 10-sse. Jah, ta film oli hästi kaasakiskuv ja ta nagu hoidis oma lõa otsas nagu vaatamata sellele, et kui isegi see teema nüüd võib-olla ei huvita, et noh, mingisugune vanainimeste rokigrupp, Ta tahab teha kambakat ja nad ei ole muu kui kamp pelmeene, nagu ütleb üks filmi kõrvaltegelasi. Et isegi siis selline inimlik dramaatika, see edevuse eksponeerimine ja eneseiga hinna eest läbi pressimine kõigest sellest, mis sulle võib vastu tulla. See on ju päris üldine võiv inimlik dramaatika, et lihtsalt nagu vastu vaatab. Nojah, eks ükskõik millesse filmi teed, kas teed poliitikutest joodikutest, akadeemikutest, tuukritest, et see, mis siin selle filmiga seob, ei ole mitte see professioon või nende eriala nende pürgimus, kuivõrd just inimlik aspekt, nende omavahelised suhted, nende igatsused, nende rahastused, nende rõõmud ja nende madalseisud. Ehk selles mõtlesime, üritasime ikkagi nagu võimalikult klassikalist filmi teha läbi karakteri, saavutada midagi, nagu ma ei armasta, sõnast samastumine, tundub nagu kuidagi vanamoodne, no mis me samastame, aga Meie tahtsime sellist emotsionaalset sidet teha, et ära või kaasa tundma või kaasa pidema karakteriga. Ja ma tõesti loodan, et see õnnestus võib-olla rohkem kui mõnel teisel Eesti filmil, mis viis hiljem linast. Meie kostüümid ei mäleta, peast põrunud kurat, lamuuride vale vaata kuradit, äge kormoranid ei kunagi sülti. Iga film on selline. Oma aja peegeldus, kas praegu on edevuse ja kambakkide ja on see teema sedavõrd õhus või siis, kui ta hakkas tegema? Eks ta ole, on kogu aeg olnud kust tuleb raha, demograafilised protsessid on meid viinud paratamatult selleni, et rahvastik järjest vananeb, eluiga pikeneb ja inimesed elavad kauem kui veel 50 aastat tagasi, kui kauem elada, siis sa ikkagi tahad säilitada oma eneseteostus, võimalused ikkagi tahad näidata, et sa oled olemas, et sul on elu Pürg, et sa et sa ei lõpeta kuskil vanadekodus tiksudes ja sellisest elutungist sellisest nagu läbimurdmise teadusest, ma arvan, meie film räägib, kuivõrd mitte just nagu moekas Kambeki trendist. Kolm aastat tagasi me alles alustasime selle kirjutamist ja ta oli mõeldud alguses teleseriaali üldse. See juba näitab, et ta ei ole mingisugune konkreetse hetke peegel. Ja kuidagi vanamehed, vanad inimesed on veelgi kinolina, äärmiselt karakteerne materjal, kuigi võib-olla maailma komöödiates troonivad nagu kolledži komöödiad või mingid sellised noorte seksi tagaajamise näppimise filmid. Aga kui nüüd vaadata, millisesse laine sees on rohkem tramotismiga, siis noortes või siis siukses võimukates vanuritest, kellel on lisaks sellele elatud elu, slepp Pea oma hirmud, oma ootused ja oma loomulikult. Meie sümpaatia kuulub vanemale generatsioonile. Kuidas te näitlejad, osatäitjad leidsite, palju on räägitud sellest, et meie näitlejad on sedavõrd nagu teatriga harjunud, et raske on neid panna filmireeglite järgi mängima. Siin nad olid väga filmilikud, minu arust kogu see näitlejate plejaad, kes seal eesotsas Näitleja on üldjuhul vägagi koostööaldis režissööriga ja nad on isegi üsnagi nagu kursis sellega, et võib juhtuda, et nad muutuvad liiga teatraalseks, võib juhtuda, et nad hakkavad liiga markeerima üht või teist emotsiooni. Võivad juhtuda, et nad on liiga ekspressiivsed, kui on vaja rohkem nagu alltekstile rõhuda ja nad alati paluvad režissöörilt tagasisidet, peegeldust, et kuidas oli ja eks me siis kas siis diplomaatiat kasutades, öeldes, et noh, et see oli meil nüüd teatraalne tuubele, teeme siis ühe sellise naturaalse ka, või noh, lähteülesannet muutes või siis lihtsalt otseselt mõnele kuule saab valida vana mees liiga paksult tõmbama, nüüd heeblid allapoole, see on täiesti kommunikeeritav, et saavutada see kino, tuleb. Meil on lihtsalt, võib-olla tihtipeale ei ole neile öeldud. Tihtipeale õhutatakse, tagant panin ma veel pole veel. Aga see tihtipeale nagu kinos eriti suuremas plaanis nagu ei ole päris õige tee. Üks asi oli see muidugi, et meil on nagu minu arust päris hea kästing, et me juba alguses mõtlesime. Peategelased Jüri Vlassov on minu arust väga õnnestunud leid. Jüri Vlassov, keda me kujutame ette tohutu rahvamehena ja sihukese pulli ja pillimehele. Me andsime talle võimaluse näidata oma teist aspekti sellist lüürilist ja natukeseks vaoshoitud ja kinni peetud poolt. Ja ta väga nautis just sellist diapasooni muutust. Telje nihet. Aga nüüd see, et, et me näeme seal palju selliseid tegelasi, kes on noh, pidevalt kuskil avaliku elu luubi all kas see on ka nagu oluline selle filmi enda seespoolse maailma koha pealt sama hästi oleks seal võinud olla täitsa tundmatud inimesed mängida neid. Filmi tegevus toimub Eestis, meie omas külas meie omal tänavatel. Et kui tuleb jälle rääkida seda juttu, et Eesti on niivõrd väike, et paratamatult, kui sa kuhugi üritad, kui sa üritad läbi lüüa selles maailmas siin praegu, siis sa puutud kokku nende inimestega, lihtsalt sul ei olegi muud varianti. Koit Toome tuleb sulle paaris vastu või Rein Rannap tuleb sulle vastu, kui sa otsustad ühel hetkel hakata uuesti muusikuks popstaariks see on üks põhjus, teine põhjus on see, et on intellektuaalselt ja emotsionaalselt intrigeeriv kasutada tuntud nägusid ootamatutes kontekstides. Ja ma arvan, sama intrigeeriv on see nende enda jaoks natukene iseennast dekonstrueerida. Isenesest. Ja nagu Rain ütles, on intrigeeriv näiteks Rein Rannapi näha sellisest sellist repliiki edastamas nagu Ma lähen killer raisk, või siis Lenna Kuurmaa, Pireti Järvist, Sist vagade ent pisut seksikate kristlike õdede noh, et nad pakub naudingut nendele tegelastele ise kehastuda kellekski ja pakkiv, naudingut või äratundmisrõõmuga vaatajale. Ma usun, kolmas aspekt, et tihti mitmed tegelased nagu Rein Rannap ja Mihkel raud ja paljud teised seal mängivad iseennast ja see on ka üsna nagu vabastav kogemus pisut sellises mängulises eneseiroonilises võtmes nagu naeruvääristada seda positsiooni, mis sul on või seda avalikku kuvandit kuidagi lõhkuda ja konstrueerida. Meie filmides on sageli inimesed mängida iseennast ja me oleme sageli üritanud nagu kuidagi päriselu sisse lõimida fiktiivsesse konteksti ja vastupidi. Isegi dokfilmi puhul oleme seganud nagu päris reaalelu ja mängufilmi elemente. Samamoodi oleme nüüd päris elu tegelasi elemente toonud sisse ka sellesse mängufilmi lõimesse, kaasa arvatud paljud motiivid või sellised rokilegendid, mis seal on ja, ja mitmedki tausta näevad, need on nagu ikkagi ril thing. See sarnaneb Jan Uuspõllufilmile nii mõneski mõttes, mida sa siin mainisid, tuleb välja, et nagu ühe mudeli jälgi olete teinud peaaegu et kaks filmi. Filmid on ikkagi selgelt erinevad selles suhtes, et kui Jan Uuspõllust me saame rääkida kui sketš filmist, aga kormoranid ehk nahkpükse ei pesta, on ikkagi klassikalise struktuuriga klassikaline komöödia see on nagu, mis juba lähtub stsenaariumist siis teine asi on majanduslik aspekt. Et kui üks on täispikk film filmirahadega ja teine on ikkagi nagu korralikult finantseeritud päris mängufilm. Aga on teil juba uue filmi plaanid ka? Mõtteid on jah, ei tahaks nüüd välja kireda kõike seda, kui ei ole midagi nagu kristalliseerunud. Et see sõltub paljudest aspektidest, poliitikast ja tuule suunast ja kuivõrd, nagu meie sõbralikud tegelased on nagu otsustavatel kohtadel ja sellest, kui hästi meil see film vastu võetakse ja aga mõttes on muidugi nagu tõestada ennast mõnest teisest nurgast. Me oleme mõelnud siin sellist armastust draamade peale hoopis nagu hoopis nagu teistsuguste žanrite ja teistsuguste nagu emotsionaalsete laengute peale. On ka komöödia mõtteid näha, neid praegu välja kuulutada, ennem kui ei tea midagi. Praegu annab intervjuusid, kogume situatsioone, olge valvsad, igaüksteist võib saada meile prototüübid. Aitäh, Andres Maimik ja Rain Tolk. Vaadake ennast ka higihaisu seid, pelmeeni. Istu mulle näkku ja ütle, sa armastad mind. Meil on nüüd telefoniühendus tüliga. Tõnu, sa oled täna valmis jagama ka esimesi kommentaare filmi kormoranid kohta, mille põhjalikku versiooni. Me kuulame, reedeses deltas. Jah, kormoranid oli minu jaoks hea üllatus selle pärastelt. Ma ei osanud arvata, et üks tihti komöödiafilm, võib-olla sedavõrd nagu kaasakiskuv ühelt poolt ja teiselt poolt ka südamlik ja soe, et kartused nagu eesti film peaks olema kuidagi liialt sügavamõtteline või teiselt poolt liialt labane, liiga rahvapärane on praegu täitsa alusetud ja ekraanilt vaatab kormoranide juures vaatajale vastu pea, et kaks tundi elurõõmu, sest et Rain Tolk ja Andres Maimik läinud korda teha just selline veenev komöödia, millele ka muigega siis kaasa elad. Ja muidugi eelkõige veenavad kormoranid ise nende side tõelise maailmaga või tõelise bändiga, mis ka kunagi on siis olemas olnud, polegi siinjuures oluline. Guido Kangur, Jüri Vlassov, Roman Baskin, Harri Kõrvits ja Enn Klooren mängivad need tegelaskujud isegi ootamatult reaalseks ja tundub nagu Guido Kangur olekski tegelikult olnud selle kunagise menubändi unustatud liider ja näiteks kuldne Trio võib-olla hoopis Jüri Lassovile oli idee, kuidas pärast kes siis muusikaga üldse edasi tegeleda ja aukartust äratavalt mõjuvalt mängib ka bändi bassimehe rolli välja. Roman Baskin. Ma ei tea, et ta siiamaani oleks muusikuid mänginud, võib-olla on ja seal mingi mööda läinud, aga sellest bassimehe osas on ta väga võluv, veenev ja juba see, et teatri näitlejad ennast sedaviisi filmis tõestavad, on kormoranide suur pluss. Rääkimata siis veel tervest pikast nimekirjast muudest tuntud tegelastest, keda seal võib filmis ära tunda, kas siis mängivad nad iseennast või endaga sarnast tegelaskuju ja noh, nagu võib arvatagi, siis toetub ühest küljest kormoranid edevusele, aga tuleb arvestada ka sellega, et eks ole ju edevus üks üsna inimlikke liikumapanev jõud. See heasti küsi teisalt väljend just kormoranide vanameeste sellises Aristumatus aktiivsuses igavene elujõud, mis paneb mässama ja kitarri haarama ja võib öelda, et kormoranid rokivad just nii nagu üks vanameeste bänd, seda võib teha vaimusilme ees Mikk Sageri ja staadionikontserdid. Ja kui võtta nüüd Kanguri tegelaskuju atribuudid, milleks on nahkpüksid mootorratas, sarvedega kiiver ja muu selline kila-kola, siis see kuulub tegelikult sellesse samasse vanakraamipood ja mida peab filmis ehk parima kõrvalosa tegev Tõnis Mägi, nii et siin on hästi mitu tasandit, millele kaasa elada. Üks on selline inimlik südamlik tasand, kus sa vaatad, et kuidas need vanemad inimesed ennast püüavad ikkagi teostada selles karmis muusikamaailmas ja teisest küljest võid naerda irooniat selliste kambakkide laine üle, mis on ka praegu noh, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas uue laine nagu peale tulnud, nii et selles filmis on, mida vaadata on, millele kaasa elada ja muidugi on selles filmis ka omad puuduseks on see, et, et ta on võib-olla pikk. Ja teiseks osaks on ka see, et üks filmi sisult nagu võtmelisi kohti läheb natukese kaduma, et selleks peab olema väga tähelepanelik, et aru saada, miks siis kormoranid lõpuks läbi lõid. Aga kui filminägu jälgida, mõtled, et kaasa teha, siis see pole üldse võimatu ülesanne. Et seda filmi nagu soovitaks küll ja nagu ka tegijad ise on öelnud, see sobib küllaltki laiale vaatajaskonnale. Et igaüks, ma arvan sealt midagi endale, leiab. Aitäh teile, kinos Artis on alates 23.-st veebruarist võimalik vaadata dokumentaalfilmi Eesti filmi suurkujust Arvo Kuku mägist, kes hakkab üles ehitama oma laiali lagunenud elu. Filmi autorid Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik, Arvo Kukumägi ja kuulamegi nüüd Arvo Kukumägi, intervjuud saatele Ringvaade intervjueereaks Anu Välba ja hiljem kuuleme ka filmi kommentaari Sakarjas. Lepikult. Dokumentaalfilm tegelikult, mis on üsna avameelne ja üsna räige film, tegelikult sa oled rääkinud oma alkoholiprobleemidest, oled lasknud kaamera väga lähedal iseendale ja ikka väga sellistel avameelsetel hetkedel ikka. See film on ikka väga liigutav või ma isegi ütleks ehmatav, miks sa seda tegid. Ju see oli mulle endale vaja ju, vastan ka teistele vaja, seda võib võtta ka, kui õppe kinni. Selle pooleteisttunnise lõokese peategelane ei ole, vast ma arvan mina kui näitleja või, või kukumägi ja selle filmi pealkiri, ka mina jään ellu täitsa juhuslikult olnud mingi särk seljas kui kirjutatud peale mina jään ellu. Ja selle filmi peategelane Louise oma valudes oma lõbudes. Miks sa ütled, et seda filmi sulle vajalik? Mingiks arusaamise jõudmiseks ja mingi sele selgusele jõudmiseks. Ma sain iseennast rohkem tundma õppida, ma sain. Sain oma sõpru, sain oma piire kombata, eks ma olengi sihukest ekstreemi tüüpi inimene, et taha piire kombata kogu aeg tänase päevani. Kas sa neid piire ei ole siiski juba ka väga palju kumbanud siin filmis ikkagi on ikka üsna jubedaid hetki, kui sa oled tõesti olnud tsüklis ligi kaks kuud. Elu on niuke, tore on, mina kompasin neid piire, oli mulle vajalik ja mul pole midagi nagu häbeneda. Varjatapeediata. Tavaliselt inimesed ei taha alkoholiprobleemidest rääkida, neid häbenetakse ja ja seal on ka valus. Üleüldse, mida midagi negatiivset, et keda me tahame kõik palju paremad olla, palju ilusamad, palju rikkamad ja ma ei tea, kas see õige on, et oleme need, kes me oleme, nii on kõige etem, et see ei ole mingi plakat, et ma pean nüüd näitama, et ma niuke oleme näoga, eks mul ole ka ju minu sees elab mitu, mitu mina, elu tuleb võtta nii, nii nagu ta parajasti ei tohi midagi nagu häbeneda, salata, varjata võltsi jama nagunii nii palju meie ümber ja aga soni otse küsinud oleks palju parema meelega sotisaateid. Suurus vaatasid, seal oleks tahtnud suusatama tulla, muidugi olnud kõva spordimees ja aga mis seal siis jooma ja sa joode, mis seal sporti ei tee? Need sporti ka moment pole joonud ka tükk aega pole. Kas just küsida, missugune suhe praegu alkoholiga on? Niukene igav, ta ei tule mulle ligi. Ei lase ligi? Ei, ei, ma ei oska vale ligi liguneda läheneda. Kui praegu terav see suhe tegelikult on, et kui sa laseksid alkoholi ligi või kui sa tõesti võtaksid minuga, juhtuks. Ma ei tea, ju kukuks hullemasse augu, kui ma jälle olin, et niuke niuke, meditsiiniline teema võib-olla, aga no midagi ei juhtuks. Elu on niisugune, nagu ta on ja, ja mitte midagi ei juhtuks, isegi kui ta tuleks. Kuidas seda filmida. Filmidest ja väga pikka aega ja tegime pikka aega enam kui kolm aastat midagi taolist. Algidee oli hoopis teistsugune. Välja kukkus nii, nagu ta kukkus. Mina ise monteerimise juures ei olnud, kui ma esimest korda nägin, ma olin sellega sellega väga rahul, mindi kõlas sõna Kubani kaasa, maja ja liigutas ja elu oma ilus ja valus. Ei muud. Kahekesi midagi sellest ei ole, mis on, mis on, ma ei vaata eilset päeva väga palju. See on nähtud uni ja eks need unenägu tuleb veel. Võib-olla tuleb kaunimaid vabal, tuleb koledamaid, meid ei tea seda keegi mitte kunagi ette. Kas see kaamera tegelikult on olnud ka päris sinu pereelu juures, päris sinu kodustan, lihtsalt jooksnud ja see on, see on omamoodi nagu reality või ka teie kodutülid on peale jäänud. Ja eks see ole eksperiment kuskilt otsast ka, et mina olen lasknud seda ligi ja need minu lähedased on lasknud seda, seda ligi ega ilma minu nõusolekuta ei oleks saanud nagu toimida, ma ise ju helistasin. Ja nüüd on õige aeg, tulge nüüd ruttu edasi, võid ise mõelda. Kas mingit seal sees mingit rolli. Ma mängin läbi elu, iseennast, ma arvan. Kombeks sa oled kuskil öelnud, et siin on õige näitlejapotentsiaal on jäänud realiseerimata just nimelt alkoholi pärast. Mingil määral pilvast, jah, aga ma ei kahetse midagi, kui poleks mu elus kärakat tolma palju vaesem Elorra noh, niuke mõõdukaga, haraka tarbimise juures, mul on siginenud niisugusi, inimtutt või mida, mida kaine peaga kuskil kapi taga heegeldades Ma ei oleks eales kohanud, ma poleks saanud, ma näen kosmonaudiga või, või naftapurjega tuttavaks ja niukse eriliste inimestega ja selliste kohtadega, kuhu mind on saatus paisanud ja relistesse situatsioon, ronides igasugustesse, ekstreensustesse, kaunistustesse, vahepeal oled pilve peal vahepeal olnud all orus ja. Idealiseerida seda ometigi. Ei, ma ei sugugi mitte idealiseerida, muidugi see jõle ja vastik, aga see on minu elu. Sa oled näitleja, kui palju sa mõtled selle peale, et mis on olnud siiamaani sinu kõigevägevam troll? Ei olegi ühtegi nii tagada olevat olnud, eks need tuleb vast kui tahetakse, kui taheta ei tule enam midagi, tahetakse kui taevas tahab mind, siis tuleb ja praegumentaatakse, jah, ma ise tahan ka, on piisavalt intrigeerivaid pakkumisi ja kuna aeg on selline, nagu ta on, siis tuleb, tuleb ise ka oma kaalika mõelda, üht-teist välja. Nii et me näeme sind veel teatrilaval filmilinal teleekraanil. Ärme räägi, et ära, aga arvata on, et näed ta teatrilava üle väga pika aja, et nüüd on mul üks, üks väga hea sõber, kirjutanud näitemängu valmis ja sellega tahaks sügisel nagu tulla püünele. Aitäh härra. Kuulame nüüd Sakarjas Lepiku kommentaari filmile kukku, mina jään ellu. Täna tahaksin ma rääkida filmist, mis on puudutanud juba Eestis ilmuvaid päevalehti ja puudutas ka mind ja see on muidugi film Arvo Kuku mägist pealkirjaga kukku. Mina jään ellu. Andres Maimiku Kaidi Kaasiku Martin Männik kui Arvo Kukumägi dokfilmi pealkiri annab tegelikult iseenesest vaatajale võtme, millest film kõneleb. Iseenesest jah, kõneleb film võitlusest kusjuures ilma suuri sõnu tegemata ja ilma Trieviaalsustesse laskumata tuleb öelda, et see film kõnelebki võitlusest elu eest või siis võitlusest elama jäämise nimel või siis kuku puhul miks mitte ka iseendaks jäämisest. Sest see film on niivõrd mitmekihiline ja annab eesti vaatajale võimaluse läheneda ühte, teist ja kolmandat pidi kukku. Filmi läbiv narratiiv on tema isiksust ja natuuri läbistavad sisevastuolud mis eskaleeruvad rohkes alkoholi joomisest. See on teatud määral saanudki peategelase ventiiliks, mille kaudu ta üha enam aja edenedes oma paineid või auru välja laseb. Sedasama ventiil ehk joomine muutub aga teadupärast järjest lõdvemaks. Tseventiil aheneb ning lõppkokkuvõttes võtab mehe otsuste üle võimuse. Filmi autorid näitavad ausalt ja valusalt kukku väärt just et devalveerumisest alkoholi mõjul, mis lõpuks päädivad ju kõikidest lubadustest, lahtiütlemisega ning tagatipuks ka paremate sõprade solvamisega asja ees, teist taga täiesti mängeldes nagu möödaminnes. Film on üles ehitatud, et episoodid elamisvahelduvad üksteisega ja mis otsekui rõhutaksid kukku isiksuse kahetisust. Tallinnas on kuku võitlemas, aga samal ajal ka Raplemas, tal on mingisugune kas alateadlik või teadlik vajadus oma tegelikku isiksust varjata. Ta põikleb, ta ei anna otseseid vastuseid küsimustele, ta ei anna selliseid vastuseid, mis tuleksid otse hingest. Ta mängleb Tallinnas, ta mängleb ja siis kuvavad filmi tegijad kukut otsekui suurt näitlejat, mis vastab ka tõele. Kes ta tegelikult ju ongi Kukon, näitleja, kellele aplodeerida tuleb püsti seista. Tema tegelik iseloom ja väärtushinnangud avanevad aga alles seal, kus on tema tegelik Koht Setomaal, lihtsate inimeste keskel selliste inimeste keskel, kes teda armastavad ja kellele kingib kukku oma suurima ja piirideta armastuse. Nii vahetuvadki filmis episoodid, kus kirgede ja teravust ning inimkeha allakäiguprotsessile sekundeerivad armsad ja soojad kaadrid seto, lihtsate inimeste südamliku, sest ma arvan, et on teisigi inimesi, kes selle filmi ära vaadanud võivad, et tunnistada, et ainult seal Saatserinnanurgas vastu Vene piiri oli kuku selles filmis tema ise isegi Tallinnas oma ustava ja piiritult armastava elukaaslase mariti juures lubas kuku endale tembutamist ja varjas omi tegelikke probleeme, omi tegelikke pingeid ei rääkinud ennast kunagi lõpuni lahti täiesti ise ja vaba oli kukku ainult setomaal. Tema isiksuse peegliks võtsid filmi tegijad kohaliku mehe Heino, keda hoolimata tema puudest kutsuti külavanemaks kukku. Inimese armastus joonistus eeskätt välja Heino juures ja alles siis mariti juures. Mul on hea meel, et filmitegijad joonistasid õigesti ja pädevalt välja kuku kalli Mariti ustavuse visaduse dema inimlikkuse, tema teatud määral väsimatuse nii kireva inimese kui kukku kantseldamisel. Dokfilm peab olema aus ja film kukku. Mina jään ellu, on väga ehmatavalt aus, mitte mingeid pehmendusi, mitte mingeid reveranss. Mängulisusele olmet Arvo Kukumägi on ka ise filmiloojate hulgas, andis võimaluse kuvada näitleja maailma sellisena, kui palju ta ennast avada lubas ja kukku lubas. Palju paradoksaalne on see, et inimese passioonid joonistuvad välja just nimelt piirsituatsioonides kukku vajumine ühte piire, situatsiooni, mis muutis ta peaaegu, et inimVareks on andnud paradoksaalselt suurepärase dokfilmiinimesed tahtmiste, unistuste kiusatust, virvarrist, mille eest ei pruugi olla hoitud keegi võib-olla teistel põhjustel, aga narratiiv on igal juhul sama ja sellisel juhul jääb õnneliku lõpu võimalus alati ja ikka kõigest õhku. Kõneles Sakalas Lepik ning filmi kokku, mina olen, ellu on võimalik vaadata nii kinos Artis kui kinos Sõprus. Katsu aru saada, sina oled see, kelle elatud on nagu looja, et see ongi see vägi tuleb lihtsalt vallandada, tähendusest lahti, päästa. Hakkan seal tule ääres, istun, mina kõva leivapuru. Ma selle jama kaela saan, lisasid teinud, jälle, olen jälle teinud või tegemata, olen jätnud. Kuueteistkümnendal märtsil esilinastus kinos startis kullariin dokumentaalfilm, mis kannab pealkirja hing. Film jutustab loo Eesti ainsas naiskorstnapühkija frantšeskast ja selle filmi on režissöör kullar viimne pühendanud oma õpetajale Olev viit maale. Sõna saabki režissöör kullardiimne. Olen viitma ei ole ainult mitte minu esimene filmiõpetaja, vaid väga paljude praeguste Eesti filmitegijate esimeseks filmiõpetajaks. Ja ma arvan, kõige tähtsam, mis ta üldse teha meile kõigile sai, oli see, et ta lõi selle võimaluse, ta oli alati meile olemas, ükskõik mis nädalapäev oli ta jäätise nagu jättis nagu kõrvale oma pereelu ja muud kohustused, aga ta oli alati meile poistele-tüdrukutele olemas ja valmis aitama. Tegelikult ma päris esimene nagu filmitöö oli lavastuslik, aga ma arvan, et ma olen ikkagi iseennast leidnud nii-öelda dokumentalistika vallas või sellises poeetilise autoridokumentaalfilmil laselt. Mulle sobib see nagu loomusele rohkem, sellepärast et siin on, nagu dokumentaalfilmi tehes on oluliselt intiimsem atmosfäär, et sa teed seda üksi või koos helimehe, aga või maksimaalselt on sul veel kolmas inimene ka võtteplatsil, aga kui sa mängufilmi režissöör oled, siis sa pead 40 inimesteni usku pöörama ja siis nagu Napolion kepikesega seda kõike veel juhtidega suutma, seda Napolion kepikestest põues pole, aga eks näis tulevikus, kas ma võtan midagi lavastuslikuga teha. Räägiksin sellest konkreetsest filmist endast, mis kannab pealkirja hing ja siis on nagu sellised kaks paralleelset teemat, mulle tundub, et ühelt poolt sa näitad peategelast mässas, kostan tükid, mis on juba iseenesest väga eksootiline näidata ja sellist elukutset ja sellist elukutse esinejat, aga ta on ka ju inimesena väga omapärane, emotsionaalne, väga hea filmimaterjal. Ma leidsin ta läbi ajaleheartiklid, ma arvan, Eesti Ekspress oli see, kes esimesena kirjutasime, kohtusime ja ja mul oli just siis plaanis teha lõputöö ja siis ta tuli mulle nii-öelda vastu, et ta muidugi ei osanud arvata, et see kogu see protsess vastad. Aga film on valmis ja, ja kui me esimest korda katustele läksime, siis ma nähes neid suitsevad korstnaid, ma nagu leidsin selle paralleeli, et majad hingavad, majatavad, hingame selle Eestis, korstnapühkija hoolitseb ja siis sealt edasi jõudsime siis hinge, nii et inimene ju peab enda hinges täpselt samamoodi hoolt kandma, et vanem nagu aastaid tagasi inimesed käisid kirikus, pühapäeviti, milles nimetatigi hingamispäevaks, aga aga tänapäeval enam väga kirikus ei käida ja siis inimesed on leidnud endale teised nagu alternatiivsed viisid, kuidas oma hinge eest hoolt kanda. Siis on nagu sütel käimised, vabastavad hingamised ja auratransformatsiooni ta ja, ja kõik sellised asjad, ma arvan, filmi oleks võrdlemisi raske teha olnud, kui ma seda ainest absoluutselt ei tunneks, et et ma öelda nagu vaatluspraktikuna. Ma tegin need asjad ise, kõik kaasa, käisin sütel ja siis peale seda jällegi filmisin ja täpselt samamoodi tegelesin vabastava hingamisega. Tänaseks, kui nüüd film on valmis, siis ma olen selles nagu esoteerika vallas kuidagi nagu kõrvale jäänud ja nagu usun, nagu rohkem lihtsasse elusse, kui nii võib öelda, sa oled algul ta ei tahtnud, Neid kaadris olles, kui ta suitsetab, samast oli ahelsuitsetaja, siis oli väga raske üldse filmida või nagu ilma suitsetamata ja ja see oli noh, omal moel ka filmi teema hingamine ja mis, mis sul kõik läbi nagu hingetorude siis tuleb, kas suitsetamine, et aga samas me saime lähedastest sõpradeks ja ma sain väga intiimseid kaadreid ja selle peale muidugi ma võin veel öelda, et ta vahepeal väsis ära ka sellest filmi, sest et jõlkusin tal liiga palju kannul, et et siis meil on võtta perioodis on ka pooleaastane paus, kus ta siis kosus ja kus ta siis jälle lubas ennast nagu enda juurde. Seda kõike tuleb ka austada ja aktsepteerida, kui inimesel tekib see vajadus. Instralli mängis Sulev Keedus, selle silmis ma võiks öelda, et ma pean nagu oma kolleegist Sulev Keeduse väga lugu või mingil moel nagu meistriks või kellega ma ikka oma filmiprojekte nagu läbi räägin ja kes mulle teinekord ka head nõu annab, et see on nii ja naa, et ükskord ma saan tõesti mingisuguse sellise võib olla ühe või võimsa lause, mis mul, mis mind mitu päeva kanda, aga teinekord jäävad need kohvitagused videe taguseid jutud ka nii-öelda nagu olmetasandil, et selle konkreetse filmi puhul ja nüüd midagi nagu ekstra esile ei oskagi tuua. Aga oli ka noh, nii nagu vale viitma oli ta siis olemas, et tema käest sai nõu küsida ja ta oli nõus seda filmi mitu korda läbi vaatama. Kõnes režissöör kuller, viimne ja väga huvitav on ka selle filmi muusika, mille autoriks on Taavi Laatsit. See muusikavalik oli üks üle koera saba saamine, sest et mul ei ole küll varem seesugust kogemust olnud, et ma olen katsetanud ja helilooja, aga enne, kui ma olen jõudnud õige, aga, aga Taaviga sujus siis lõpuks väga hästi, kuna ma olen Taaviga ühe filmi juba koos teinud ja ma arvan, see vanus, mis ta filmile andis, pole sugugi väike. Kuller viimne dokumentaalfilmi. Hing on võimalik vaadata kinos Artis. Hallo. Kõndimine aega. Kui kaua püsib kaua aega? Kallis valija, kui sa hääletad liberaaldemokraatliku erakonna poolt, siis meie erakond lubab. Need valimislubadused saavad kõik täidetud. Neljandal märtsil esilinastus Andres Puustusmaa uus film Rotilõks. Kuulame kõigepealt intervjuud, mille televisioonile andsid režissöör Andres Puustusmaa ning üks peategelasi Mait Malmsten. Ja seejärel kuuleme ka Tõnu Karjatse kommentaari sellele filmile. Andres kõigepealt action filmi sugenes sotsiaalkriitiline draama, konkreetsemalt žanrimääratlust ma ei olegi ammu nagu kahanenud, mis, mis asi tegelikult on draama loeks, produtsendid ja kõik, kes müügiga tegelevad, nemad hoolitsevad selle eest, et oleks sihuksed vägevamaid sõnu ees. Filmižanri määratlemise töögrupp sellel teemal, et nii võiks olla või miks te ei peasekretär Tõnu Kark ütles, et ega see ilus film ei ole koleda filmidega. Ta ütles seda kunagi väga ammu. Ta nägi eile ära, siis ma loodan, et ta võtab nüüd oma sõnad tagasi. Roll selles filmis on üks mees, kes korraldab seda pidu. Mike, saite aru, kes see poliitik oli, kellega see tõestisündinud lugu siis tegelikult juhtus? Et ma aiman, et režissööriga sellest jutt ei ole konkreetselt olnud? On ikka, ta ei ole öelnud? On öelnud vaikselt, teame, aga seda ei saa päris nii kõvasti. Aga lugu on tõestisündinud ja kas üks-ühele filmi pandud või? Eks seal on natukene selliseid, mitte trikitamist, aga mängu-fill elemente juurde lisatud, aga ta on ikka üks-ühele küll. Ühesõnaga ma ei taha nagu lihtsam teha rolli, kui on konkreetne mees teada. Ühest küljest oli muidugi lihtsam, et selle loo üksikasju ei pidanud välja mõtlema, et neid sai kohe otse allikast küsida, aga teisest küljest me ikkagi lähtusime filmi tehes sama reeglitest, me tegime ikkagi oma filmidokumentalistika, et see seal ei olnud eesmärk kedagi konkreetset kehastada, vaid see oli pigem pigem situatsioon, on, on see, mis pani liikuma. Kas see tähendab ka seda, et vaatajad ei peaks hakkama otsima ühe või teise inimese mingisuguseid žestide iseloomujoon? Ei see oli meil ka kokku lepitud, et me üritame väga mööda minna konkreetsetest inimestest, konkreetsest parteist, seal sellepärast on meil ta liberaaldemokraatlik partei, mille peale üks üks vene rahvusest inimene kohe hakkas ära nokkima, et ahhaa tähendab teil on Žirinovski siis rahastal selge või kuidas teil seal ikka keegi leiab midagi, aga see on täiesti täiesti 400 sellist parteid Eestis ei ole, sellepärast on selle partei vini, aga film sündis tõepoolest väga emotsionaalselt, ehk siis ei olnud sellist klassikalist kaariumi ja loo ülesehitus pikka aega, et on väga emotsionaalne impulss, millest see film siis peale seda situatsiooni peale seda olukorda, seda kõike, mis juhtus, käivitus ruttu ja eks me võtsimegi eesmärgiks siis mitte kiirustada vaid tehagi ta nii suht näitlejafilmina ja, ja ma loodan, et see nii toimib. Armasta tegelikult sa oled, sina alustasid siis on tegemist jah, peale punast elavhõbedat, miks sa kohani takkaotsa kiiresti jälgedele, see impulss oligi väga emotsionaalne. No takkajärgi tuli sellepärast, et see sündmus juhtus just pärast seda ja pärast seda siis Andres korjas selle ideena ülesse ja seda oli vaja ruttu tegema hakata. Noh, see elu ise mängis need kaardid kätte, mis lugu see tegelikult siis seal niimoodi lahti keerleb sellele poliitilisele afäärile võib-olla ei peagi niivõrd keskenduma, kuivõrd, et see ta lihtsalt võimendab seal mingisuguseid üldisemaid kategooriaid, nagu truudusetus, ahnus, põhimõtte puudumine, partei. Me võime rääkida mingitest üldistustes, seal ka, noh, eks ta pretendeerib ikka natukene üks üks filmikene natukene rohkemale kui ühele ühele konkreetsele mingisugusele kontrapunkti. Aga see, et ta nüüd enne valimisi paraku välja tuleb, see on lihtsalt väga hea ja, ja seda me ka lootsime, et see nii läheb ja üritasime olla mitte ajast ees, aga et filmisime siis meil filmis juba oli euro ja nii edasi. Amazon film, viimane küsimus, ka meeskond veel, kes selle filmi tegemise juures olid? Kaks sõna on siin ka, ma ütlen siin stuudios kohal, kes seal olid oluliselt seal praaki, näiteks operaator Timo salminen, kellega me siis tegime teist korda tööd ja ka järgmine film on meil koos Timuga ja maitselt üsna ka kohe läheb käiku tegelasennast veel, mis on juhtunud näitlejatest olid, seal on, ütleme, nelja inimese lood on seal paralleelselt sees, mis nelja inimesena saatused ühtepidi, teine killukene nende elust. Et seal on Natalja muurina Kirill kero filiaal jalartuv Venemaalt Marina Aleksandrov. Nikolai Fomenko, Aleksander Parpashiro, Aleksei parabas. Kõneles Andres Puustusmaa intervjuus osales ka üks peategelase Mait Malmsten. Kinga. Läinud mõlema. Kella maskiga. Kuulame nüüd ka Tõnu Karjatse arvamus sellest filmist. Andres Puustusmaa aus film Rotilõks on kinodes jooksnud juba mõnda aega, nii et need, kes on tahtnud, on jõudnud filmiga ära vaadata. Kui püüda Rotilõks žanriliselt liigitada, siis võiks sobida määratlus poliitiline põnevik, ehkki poliitikaga on filmil pistmist tinglikult. Siin pole kaugeleulatuvaid ja keerulisi mahhinatsioone, millesse kistakse juhuslikult süütud, aga nutikad inimesed. Rotilõks on hoopis lihtsamini mõistetav. Ekraanil on kujuteldav poliitik, kes saab suure sularahasumma hämarast allmaailmast suures joovastuses aga ei mäleta enam kuusele panija löögi alla. Satuvadki süütuid ja lihtsad tavakodanikud teeb mõnevõrra absurdseks see, et antud juhul on poliitik eestlane ja need süütud inimesed vene rahvusest. See polekski ehk oluline, kui mõelda, et rotil eks võiks toimuda ükskõik millises Ida-Euroopa linnas. Selliseid poliitikuid ja nende ohvreid peaks ju olema kõikjal. Eesti on aga siin selleks üldistuseks liialt äratuntav. Filmi toimumispaik on vaieldamatult Tallinn. Vanalinn Rotermanni kvartali Viimsi Puustusmaa annab groteskne pildi rumalate poliitikute kasuahnusest ja takistamatult võimust, mida äraostetavad poliitikud teostavad äraostetavate jõustruktuuride kaudu ükskõik kelle peal. Jutud õigusriigist ja korrastan, bluff ning integratsioon on rotilõks, on maailmas tühipaljas sõnakõlks. Siin tulebki rääkida rotilõksu Eestist, mis on pigem farss kui äratuntav või kuidagi suhestuda. Tegelikkus. Rotilõksu eesti kuvand sarnaneb pigem sellele, mille on loonud Vene telekanalid, mitte aga sellele elule, mida me iga päev oma ümber näeme või kohalikus meediaruumis kogeme. Miks siis nii? Ilmselt on vastus ikkagi selles, et iga film valmib omas ajas ja peegeldab autori vaateid ning mõtteid. Rotilõksus on oma mõtted kokku pannud koolikaaslased Moskva päevilt, Andres Puustusmaa ja stsenarist on aga väljan. Tallinn on piltpost kaadrikult teadvustanud Soome operaator Timo salminen. Tema pilk Tallinnale meenutab Helsingit salmineni senise koostööpartneri abi Kauris mäe filmidest. Salminen näeb Tallinna põhjamaises valguses linnana, kus moodne arhitektuur on kõrvuti lagunevate puitmajadega salminani. Kaamera kujundab filmilik atmosfääri, filmis toimuvaga killustab saadud mulje. Filmis on mitu tegevusliini, mis ristuvad poliitiku aiapeol ja ühe inimese voli saab siis väravaks teiste saatuse kujundamisel. Montaažitihedusele vaatamata jääb aga toimuv kuidagi hõredaks. Ükski tegelane ei muutu sedavõrd lähedaseks, et talle kaasa tunda ja rumala poliitiku rabelemist, mida pikalt näidatakse, jätavad täiesti külmaks. Samas on filmis väga head näitlejatööd näiteks kas või Natalja muurina Puustusmaa ja Kirill Käro peaosades ning Tõnu Kark endise miilitsainspektorina vana koolikarastusega korravalvur, kelle kunagised töökaaslased on nõus poliitiku isikliku jälitusagentuurile musta tööd tegema. Vägivalla kujutamise ei lähe Puustusmaa väga jõhkraks, seest peavad peategelased läbi tegema hingelisi kannatusi poliitika omavoli tõttu kannatavat suhted lähedastega. See on inimlik ja mõistetav tasand, aga ta ei pääse nii lõplikult mõjule. Tähelepanu alla võetakse taas ja taas oma rumaluses keev poliitik, keda kehastab Mait Malmsten ja põnevaks ka ei läinud inimestest hakkas lihtsalt kahju hakkas kahju ka mõnevõrra enda ajast. Ma ei usu, et filmitegija eesmärk oli panna nüüd vaataja rõõmu tundma päikesepaistest pärast seanssi. Aga see võib ka vabalt nii olla ja sel juhul on rotilõks muidugi õnnestunud film. Aga igatahes on Filmsis groteskne piltpostkaart praegusest Eestist nähtuna läbi Andres Puustusmaa silmade. Nagu ka kõikide teiste partei pöörampaania moodustada meiega riiklikest vahenditest Keskusest praegusega. Veebruaris esilinastunud Katrin Lauri filmile surnuaia vahi tütar jagab oma kommentaare Sakalas. Lepik. Režissöör Katrin Laur on astunud mängulise lastefilmi žanrist. Ma arvan, et peaaegu dokfilmimaadele meenutagem natukene tema sellist vahvat lastefilmi nagu ruudi ja see on skandinaavialikku lastefilmi esteetikat täis tegevus toimub ikka ja ainiti suvel ja film on täis päikest nii ruudi kui ka surnuaia vahi tütre stsenaarium on ka Katrin Lauri enda kirjutatud. Esteetika on niisiis sama suvine Eestimaa piirkonna asula. Muutunud on aga narr. Surnuaia vahimaja on pea mänguline dokfilm, sest režissöör sukeldub eesti realismi kui tavapäraselt sotsiaalseid teemasid. Kammitseva filmi puhul viitavad filmi tegijad universaalsele lähenemisviisile umbes midagi sellist, et riigil, rahvusel, kultuuril ja traditsioonidel ei ole siin mingit pistmist sind, puudutatakse ainult inimlikke ja inimestevahelisi suhteid ja puhtalt ja siis sellega tõrjutakse nagu tegevuspaiga raame. Siis surnuaia vahi tütar on täiesti Eesti film ja teadlikult režissöör kuvab Eesti külaelu tema eheduses aga mitte lihtsalt ei vaatle, vaid toob esile ka selle vastuolulisuse noored inimesed. Noor pere on heidetud viskes või on nad ise endid viskesse heitnud. Kuidas tekib surnud ring eluga toime tulemisel, kuidas muudab tulevikku tänane otsustamatus ja kuidas muudab tuleviku põhiväärtuste devalveerumine kas selles surnud ringis või siis väljastpoolt tulevate mõjude tõttu. Vahest triviaalsem oli režissööri poolt Soome kui sellise üpris minu jaoks mustvalge viisaka riigi mängutoomine Soome kui võimalust tema taaskord Soome kui aken tõelisesse Euroopasse. See muutis minu meelest filmi sõnumit, et küll päevakohasemaks, aga samal ajal kahandas dramaatikat, mille oleks võinud luua siinsamas Eestis leitav aken, millest siis need surnud ringis olevad filmi tegelased oleksid kinni hakanud või läbi mille oleks neile värsket õhku tulnud. Filmis oli väga mitmeid nauditavaid rollisooritusi. Ma alustaksin kõigepealt, et mitte ainult viisakuse pärast, vaid ka täiesti sisulises mõttes. Külalisnäitlejast hulla, Reinik ainenist, kes mängis filmis soome naispastorit ja kelle tegevusele oli palju suurem mõju kui otseselt seda võiks jälgida või vaadelda. Ma arvan, et selle näitlejavalik oli erakordselt suurepärane ja kolmest vaatevinklist ta valdas keeli ja see murdis tihti sellise filmis tekkida võiva piinliku müüri või piinliku sellise tõlkevajaduse või tõi selle filminäitleja või selle rolli nagu nõtkesse ja seostega mängu ta ei jäänud kuhugi eemale välismaalasena tema fotogeenilisus on filmi jaoks täiesti ülisoodne ja mida ta veel tegi minu hinnangul oma rolli täitmisega läks ta hämmastavalt sügavuti. Maria Avdjuško ning Rain Simmul olid samuti väga veenvad, tundes kohalikke olusid muidugi oma väga realistlikest baasides. Ja see suurendas filmi dokumentaalset imagot. Et veelgi väga vahva oli üle hulga aja näha ekraanil Märt Visnapuud ja Arvo Kukumäge ja pean siis ütlema, et nende meeste mäng näitas veenvalt, et episoodiliste rollide hea sooritus on hea filmi puhul ülivajalik sest see premeerib filmi tervikut Talle loomulikkuse lisamisega ja võtab taaskord ära mingisuguseid muidu tekkida võivaid nurk. Surnuaia vahi tütar on sotsiaalne peredraama, see tähendab verd, higi ja pisaraid. Eesti kontekstis tähendab see muidugi ka korralike Pumme lounge, seda kõike kinokülastaja saab linastusel, kus mina osalesin. Naistepäeval oli saal tihkumist täis, täiesti korralikult kõva häälega nutta tihkamist. Need veed keeras lahti, mitte üksi filmi tõetruudus ja Eesti maapiirkondades elavate laste saatused paradoksid vaid minu hinnangul ka stsenaristist, režissööri oskus süžeeliine dramaatiliselt siduda ja sellega kinokülastaja emotsioone kord vajadusel sellisteks tihe valulikeks pitsitada, et siis laste kõlavate siirastes elu tõdedes neid roiliseks rõõmuks paisutada. See on ühe režissööri oskus. Arvas Katrin Lauri silmist surnuaia vahi tütar Sakaris Lepik. Kuulasite saadet kino, kino, mida toimetasid Tõnu Karjatse ja Mirje Mändla ja järgmine sade kino. Kino on eetris 21. aprillil kell üheksa õhtul.