Chanhilipramoobala juubeldaja on sisse juhatamas saadet juubilar Ada kuuseoksast hinnatud pianisti ja armastatud klaveriõpetajast. Stuudios on Ada Kuuseoks. Tere tulemast ja palju õnne sünnipäevaks. Tere ja aitäh. Esimesel märtsil tähistasid oma 70 aasta juubelit Tallinna raekojas väga nõudliku kavaga kontserdiga, mida saalitäis publikut imetledes kuulas ahah väga soojalt vastu võttis. Nooruses olite te tegelikult ka tegus kontsertpianistina pärast pikka pausi kontserttegevuses on teie kambak olnud aga muljetavaldav. Nimelt eelmisel aastal tulid väljasoprani sooloõhtuga nii Tallinnas kui Tartus ja nüüd siis juubelikontsert. Öelge, kuidas on teil õnnestunud ennast nii heas vormis hoida? Tegelikult ma teeksin väikse paranduse, see ei olnud nüüd kambakina mõeldud, et võib-olla see oli hoopiski Orewouaar. Et Ma vaatasin, et ma seekord sellel kümnendil võiksin mängida 10 aastat tagasi mul käed ei võimaldanud ja ja siis ta jäi vahele. Mängisid minu õpilased ja õpilaste õpilased. Sopran on üks minu lemmikuid ja ma ei saanud kuidagi mööda minna tema juubelist ja siis võtsin põhiliselt vanast repertuaarist ja mängisin eelmisena, sest tal ja, ja muidugi, eks mul kogu aeg kibeles ikka mänguga ja ja siis ma ei saa nüüd enam pidama ja ei saanud ka oma juubelist mööda minna. Seda jah, ei saa kuskile pakku pugeda. Ja mis puutub sellesse kavasse, siis see kujunes taoliselt, et ma seda Bachi mõtlen kolmehäälsed sümfooniaid etma, ma neid tahtsin ka ammu mängida. Kunagi ma mängisin kahe häälseid kontserdisaalis, mis eriti ei sobinud sinna, aga aga eile oli see väga hea saal nende jaoks ja ja kolmehäälsed, ma võtsin käsile sepastet. Tookord minu endine õpilane Natalie masina rahu tema põrmule. Ta küsis, millal tulevad kolmehäälsed. Ja Ma ei osanud talle vastust anda ja ma jäin selle vastusega natuke hiljaks, aga mul oli niisugune kohustus, et ma pean seda siiski ära tegema ja nii et ma esimest korda mängisin seda tsüklit Kadrioru lossis detsembris ja pühendasin selle Natalja Macini mälestuseks. Schumanni ma olen üldiselt Schumanni palju mänginud, aga vot see Mart oli mul kuidagi hinges, ma tahaks teda kunagi mängida ja, ja lokskonna Ennule antud, ma mõtlesin, ma vaatan, kas ma saan sellega hakkama. Aga aega jäi küll napiks. Palju energiat sai nendesse pandud. Ja elu oli selle pika ettevalmistuse ajal ikka täiesti ebanormaalne, ma pidin nii paljudest asjadest ära ütlema. Välja arvatud muidugi õpilased ühele soolokontserdile hiilnebki ju pikk ja pingeline harjutamisperiood. Aga kui palju oli sellest teie jaoks nüüd ränka tööd ja kui palju naudingut ette sellise kontserdi ette võtsite siis peab harjutamine teile naudingut pakkuma ja harjutamine pakub alati naudingut, kui sa saad seda teha. Aeg on küllaldaselt. Aga kui on juba kuulutused väljas ja siis näed, et, et see töö hulk on veel nii suur. Tegelikult see protsess on nii pikk, et see vist ei lõppegi kunagi ei saagi päris valmis ja siis need naudingud ja natukene vähemaks. Aga lihtsalt endale luua selline keskkond. Tallinna kontsert on kindlalt suur väljakutse, aga öelge, kas te olete läbi elu olnud inimene, kes vajab väljakutseid? Jumala endale ikka ülesandeid püstitanud võrdlemisi raskeid. Aga eks raskused on selleks, et neid ületada saab rahulduse. Ja kindlasti. Aga see on väga suur pingutus, et jõuda nii kaugele, et sa saad raskusega hakkama ja pärast siis ei kahetse seda, mis sa oled teinud. Aga teie repertuaari valik viitab nendele väljakutsetele, telesiin pianistid on rääkinud, et olete võtnud kavva väga rasket Beethoveni sonaadi ja, ja siin on paljuski selliseid, mitte väga nõudlikke teoseid, mida just teie olete valinud repertuaari muidugi, repertuaar on teil ju väga suur ja Beethoveni 200. sünniaasta, see oli siis 1970, siis oli filharmoonias planeeritud üks plaatide sari terve hooaja peale ja kaheksa pianisti tulid kokku ja igaüks tegi oma pakkumised. Ja siis tuli välja, et mina olin ainukene, kes asja pannud, selle hammer, klaveri. Keegi ei ole tahtnud seda mängida nii et igaüks mängis neli sonaati ja mul oli siis kõige suurem lahmakas jah, ja kaks väikest ja väga niisugune olukord tekkis, aga nuh retsensioonid ei olnud väga hävitavad. Vastupidi teie pianistikarjäär algas väga edukalt. Olite 16 aastane Tallinna muusikakooli õpilane, kui võitsite noorsoofestivali vabariiklikul konkursil kuldmedali, mida see tookord teie jaoks tähendas? Täitsa uhke muidugi, me vist kahekesi võistlesime, Liliann tsentoriga toodi meid mõlemaid siis esile, kui mu mälu ei peta. Ja noh, see oli Eesti NSV esimene noorsoofestival, mis jäigi viimaseks. Aga sealt läks edasi üle Liiduliseks festivaliks ja siis juba rahvusvaheliseks noortefestivaliks ja saadeti üleliidulisele konkursile ka Moskvasse 16 aastaselt ja siis ma olin alles passi saanud. Kuuleme siin kohe laada kuuseoksa esituses Heino Elleri klaverimuusikat rahvatoonis. Põikame nüüd ajas tagasi, palun rääkige oma muusikatee algusest jõpinguist. No siin ei ole midagi ebatavalist, huvitavat ikka minnakse laste muusikakooli ja siis edasi muusikakooli, mis siin ikka rääkida ja konservatooriumisse. Kas teil oli peres ka muusikuid? Minu päris isa oli küll muusik ja keda mina ei näinud ja keda temaga ei näinud, sest ta arreteeriti enne minu sündi. Aga mul oli üks haruldane võõrasisa, kes lapsendas mind ja kasvatas ja kujundas mind niisuguseks, nagu ma olen, nõudis distsipliini ja nendele ääretult tänulik. Ja muidugi ema hellus, hoolitsus, see kõik langes mulle osaks ja laste muusikakoolis. Ma õppisin osta Bovskaja juures. Nii nagu paljud meie praegusest Maigi Pakriga on seal õppinud ja laste muusikakooli lõpetamise poole Ostopovskaja viis mind anna klassi juurde konsulteerima, nii et sealt ma sain siis edasi tuult tiibadesse ja sealt juba edasi Moskvasse konservatooriumi lõpetamist ja tookord oli vabariiklik koht võimalik. Aga sellega juhtus niisugune lugu, et, et see taheti mult ära võtta vägisi, kuna Moskva konservatooriumis oli väga suur lõpetanud arv ja siis nad tahtsid seda likvideerida, tirida, et ma ei vasta professionaal sarnaselt sellele tasemele. Aga see oli muidugi kultuuriministeeriumis skandaal ja seal Eesti esindus muidugi aitas kaasa ja, ja siis ma läksin, sügisel tegin, uuesti eksime, siis kõlbasin küll. Niisuguseid asju juhtub ka ja. Aga kuidas te hindate seda Moskva aega, et see oli suurem, viimane aeg muidugi, niisugune suur keskus ja nii palju häid kontserte, kuhu püüdsime kõik õpilastega saada, käia, tunde kuulamas, kuulata häid ettekandeid raamatukogus või seal Riigikogus väga palju istusin. See andis mulle väga palju juurde ja ja samuti professor persanovi juhendamine seal olid ka assistendid. Sealt ma õppisin ka palju juurde. Jah, tegelikult ei vaja noore pianistina saite üsna palju orkestriga mängida ja olete esitanud ka väga selliseid kaalukaid klaverikontserti siin praamsi Prokofjevi kontsertidega, mis nendest ettekannetest on, teil võib olla eredamalt meelde jäänud esinemistest orkestriga? Eks need olid igaüks omaette minu jaoks sündmus. Ei oskagi siin midagi rohkem eelistada muidugi, et neid sai eraldi võttes nii vähe mängida, näiteks Prokofjevi teist kontserti ma sain ainult üks kord mängida, see oli veel mingisugune pühapäevane loeng-kontsert või mis ta oli? Pramsibee tuuri ma sain kaks korda mängida, Tubina kontsert teinud, ma olen üsna paljude dirigentidega seal mänginud. Teie tõite selle teosega esiettekandele ja kuuldavasti oli Tubin väga rahul, sellega talle väga meeldis teie interpretatsioon, kas teil oli ka isiklikku kokkupuutumist heliloojaga? See oli siis, kui Tubin käis Eestis 76, siis tuli siis oli ka, see oli televisiooni ori klaverimängud, siis oli planeeritud kolm kontserti kolm päeva järjest kontserdisaalis Tallinnas Tartus, Vanemuise kontserdisaalis ja kolmandal televisiooni stuudios oli proov ja siis tervikuna kontserdi lindistus ja seal ka testi Tubinaga intervjuu, see oli Avo Hirvesoo. Kontserti juhatas Neeme Järvi ja siis ma ei teadnudki, et järgmisel päeval maneer Järviga ei mängi. Temal oli vaja jälle kuskil, aga see oli Leningradi või kust tuli veel ära minna ja siis Tartu kontserti juhatas noor Peeter Lilje. Ja me ei olnud kordagi temaga proovi teinud. Ja see muidugi panimidega närveerima. Orkester sõitis Tartus, seal ei olnud sõidupäeval ette nähtud enam proovi siis me lihtsalt lava taga partituuris, ma näitasin ta mõningad kohad, kuidas ma teen seal teisiti ja, ja ma pean ütlema, et see oli uskumatu, et mulle see kontsert istus seal Tartus paremini kui Tallinnas. Meie kuuleme fragmenti, Eduard Tubina kontsert Hiinast, mis on salvestatud 1965. aasta seitsmeteistkümnendal juunil kiidatugina 60. sünnipäeva kontserdil, dirigeerib Neeme Järvi. Aga te olete ka paljude teiste eesti heliloojate teoseid toonud esiettekandele Ester Mägi, Jaan Rääts, René Eespere, Helmut Rosenvald, Eugen Kapi jalajas, Raimo Kangro. Need heliloojad on nii palju ja see oli nii tore. Tõesti, igaüks neist omaette oli muidugi väga huvitav väljakutse. Eugen Kapp, kes kirjutas laastud, mis ta mulle pühendas neto kirjutas konservatooriumi teadusliku tööna isegi. Ja neid on tõesti palju olnud. René Eespere prelüüdi kaks vihikut. Need olid ju nii hästi kirjutatud. Et Ülo Vilimaa oli nendest vaimustatud ja tegi nendest balleti. Ja siis ma käisin ka seda esietendust vaatama, seal ta oli siis linti mängitud. Suurepäraselt, sobisid lavale väga eremuusika ja ma olen õpilastele neid palju andnud mängida. Kaaerrys salajase kahte kontsert olete mänginud ja see oli tõeline avastus heliloojate liidule ka, et ei ole ees selle esimese kontserdiga. Niimoodi kõiki tummaks lõi, et see sai heliloojate liidu aastapreemia ja tema oli ka sõjas käinud mees ja see oli võidu 30.-le aastapäevale pühendatud. Seda juhatas Roman Matsuv ka, kes on sõja läbi teinud ja see oli Estonia kontserdisaalis võidupäeva puhul. Ja see on haruldaselt hästi nimetatud muusika, mis räägib nendest läbielamistest sõja ajal kannatustest raskustest ja siis see rõõmupidu, kui, kui sõda seda enam ei ole ja jälle päike paistab ja suurepäraselt kirjutatud. Tõesti, ta oli väga populaarne tõesti, sõdur. Meie kuuleme sellest kontserdist salvestist, mis pärineb 1984.-st aastast ERSO stuudiotunnist. Dirigent Nikolai Aleksejev. Ester Mägi klaverikontsert selles salvestus ilmus hiljaaegu Ester Mägi orkestrimuusika plaadil ja ja see on laialdast huvi äratanud ning oli isegi ajakirjaga Amofon toimetajate lemmikplaatide hulgas ära toodud. See oli vabariigi aastapäeva puhul, see oli kontserdisaalis. President Lennart Meri rääkis seal oma kõne ja selle järel tuli siis klaverikontsert ja kas siis mängisite te seda mängisin? Mulle see oligi, ainukene kord pärast tuli lindistus, see oli väga uhke siis mängida ja ma veel sain kusagilt, hankisin eesti rahvariided ja see oli eriline tunne seda mängida. Väga hästi kirjutatud. Tere teos ja sain talle noorest peast kirjutatud, see oli vist konservatooriumi lõputöö. Kuuleme katkendit Ester Mägi klaverikontserdi esimesest osast. Eesti riikliku sümfooniaorkestrit juhatab Arvo Volmer. Teie kontserditegevus jäi valdavalt sinna aega, mil meie artistidele olid avatud need suure nõukogude liidu avarused, nii et kastroneeriva artisti elu on teile vägagi tuttav. Kass sai kogu nõukogude liit läbi sõidetud kui jah, põhjast lõunasse, idast läände. Miskipärast Moldaavia on välja jäänud Kesk-Aasia vabariikides, sai korduvalt käidud ja ja üleval põhjas, Norilskis ja, ja Sahhalinil ja need olid nii sooloesinemised. Mitmel korral oli nende dekaadide raames ja no dekaadidel oli ka sooloesinemised ja ükskord oli raadio sümfooniaorkester. Roman matsupill oli paar kontserti Kalinini-is ja siis võeti mind solistiks ja seal ma mängisin seal Rahmaninovi teist kontserti. Väga kaaluka osa teie elutööst moodustab pedagoogiline tegevus ja õpetama hakkasite juba üsna noorelt. Ja õpetamine kestab tänini, nii et neil on olnud väga palju õpilasi. Nii Tallinna muusikakeskkoolis kui konservatooriumis. Meie jaoks olnud pedagoogi rõõmud ja mured. No tähtis on, et õpilane saaks õige suuna. Et tema klient saaks avatud võimalikult ruttu ta ei vaevles, ei piinliks, ta isu ära ei läheks. Et saaks õigeid oskusi. Tihtipeale on vaja olnud vähendada, mis on enne valesti tehtud. Põhiliselt on see mul õnnestunud, õpilased on mul palju rõõmu toonud. See tuleb muidugi vii läbi raske töö ja see peabki nii olema, see on sama, mis on töö enda kallal, kui sa valmistad mingid kavasi nii läbi põimitud. Just et õige suund leida ja leida õige kontakt õpilasega. Sa pead õpilast tundma igakülgselt ja see võtab palju aega. Inimesed on ju erinevad just nimelt. Siin ei ole mingit šablooni. Et see nõuab palju mõtlemist ja loomingulist lähenemist ja seda kindlasti, aga neid tund ei saa nii valmistada, nii kui kooliõpetaja valmistab oma tunni ette. Siin peavad teadmised olema enne ja ja kui midagi puudu, eks ma siis jälle otsin abi kusagilt. Kuule meil plaate ja, ja soovitan õpilastele plaate kuulata. Loen siit ja sealt lindistan nende mängu, niisugused otsustavad esinemised, sest kuulata ennast eemalt, on üks asi ja teine asi, mis arvad, et sa mängid ja kõlab ilusti, aga tegelikult see on andnud mõtetes, et see on tihtipeale õpilastele raamatut, kuidas ma ei mänginud ju niimoodi, et nad on nagu paljastatud. Te olete ise konkurssidel palju esinenud ja olete julgustanud ka oma õpilasi konkurssidel esinema ja nad on seal väga edukad olnud. Konkurss, see on ka õnneasi. Mõni võib väga hästi mängida. Üks žürii otsustab nii, teine otsustab naa. Tiit Kuusik ütles kunagi. Kui ta Viini konkursil võitis, et ta oli peajagu teistest kõrgemal, mitte peajagu. Siis ei ole kellelegi vastuvaidlemist. Konkursid peavad olema küll, aga nad on võrdlemisi närvesöövad. Kõlab Raimo Kangro pala, aga Tuhkatriinu on nii ilus. Ada kuuseoksal on olnud väga palju õpilasi, konservatooriumi diplomi on tema juhendamisel saanud 81 pianisti. Anname sõna ka mõnel õpilasele, räägib Anneli Tohver. Alati, kui oli võimalik mängida kusagil meistriklassides või osaleda konkurssidel, siis ta alati oli väga toetav ja tegi õpilastega väga palju tööd. Ta andis oma õpilastele ka väga selliseid nõudlikke teoseid mängida, et sul ei jäägi muud üle kui vaeva näha ja areneda ja tema oli alati valmis nagu toetama seda. Ta andis õpetajana nagu väga palju vabadust õpilasele, näiteks mulle meeldis väga oma lugusid ise üles ehitada ja muusikaliselt kujundada ja ta nagu väga sellesse sekkunudki, aga mille suhtes ta oli väga nõudlik ja järjekindel, olid need koolilised ja klaverimängulised küsimused nagu kõla pedaal või Ardiculatsioon, sest talle endale oli ju väga hea kool ja õpilastes, nagu ta hindaski, kõige rohkem seda oskust areneda ja võimet endaga töötada. Aga ta kohta võiks öelda seda, et lisaks sellele, et ta on väga professionaalne õpetaja, on ta ka väga haruldane inimene, hoolib väga oma õpilastest, jagab nende muresid ja rõõme ja on väga suureks toeks igas eluolukorras. Ma võiksin. Ta armastab kõiki õpilasi, ta võitleb nende eest viimse veretilgani. Seda võin küll öelda täiesti puhta südamega. Ta on väga inimlik õpetaja, olles range ja isegi kohati karm, väga nõudlik. On ta ka ühtlasi soe ja hooliv ja alati arusaaja. Kui meil on mured, mõnikord ei saa hakkama, ei viitsi harjutada või mis iganes võib elus ette tulla, siis ta mõistab ja aitab, alati on väga, väga abivalmis ja eriti toredad on need tema sünnipäevad, mina olen käinud seal üle 40 aasta osa võtnud nendest üritustest. Seal on alati tohutult rahvast, enamasti on need kõik vanad ja uued õpilased. Ma võin seda öelda, et me kõik armastame teda, ta on meile väga palju andnud mitte ainult muusikaarmastust ja õpetust, vaid ka õpetanud meid inimesena olema kohusetundlik, töökas, väga täpne, põhjalik, oma töös. Seda just iseloomustabki. Minu meelest selline ääretu suur põhjalikkus ka muusikaliselt pisiasjades kõikides detailides. Ma võiksin öelda Talvaksinalist tahab ikka kõige-kõige paremat ja on õpetanud seda ka oma õpilastele, et mitte alla anda, mitte leppida keskpärasusega, vaid et eesmärk tuleb alati seada ja teha kõike kõige paremini ja tema juures mingist imestabki, see, ta ei ole selline tavaline õpetaja, kes lihtsalt teeb oma tööd ja suhtleb õpilastega niimoodi. Noh, nii kõik õpetaja, õpilane, tema nagu Ta saab lähedaseks, ta saab kõikidega lähedaseks tänu sellele, ta võtab oma õpilasi, kui, kui inimesi läheneb neile kui inimesele. Ta on mind palju aidanud tõesti, terve terve elu. Me oleme olnud lähedased ja juba lausa perekonnatuttavad juba ammu-ammu muusika õpetamine on üldse niisugune individuaalne protsess, kus tekivadki tihti lähedased suhted. Ka olen ma oma töös seda tundnud. Ma olen ka terve elu olnud õpetaja, klaveriõpetaja laste muusikakoolis. Ja olen samuti proovinud üritanud, nagu jälgida Ada lähenemist sellele tööle, et olen ka saanud õpilastega lähedaseks, suhelnud nendega pärast pärast nende lõpetamist. Ja sellega on tekkinud ka sõbrasuhted oma õpilastega seda õppinud Haadalt. Ja minul on ta tõesti väga lähedane sõber. Ja ma soovin talle, et tal oleks ikka tervist ja jõudu edaspidigi teha seda õpetaja tööd hoolimata vanusest ja olla oma õpilastele lähedaseks sõbraks. Ja peame seda ütlema ka väga nooruslik, nii hingelt kui välimuselt, et seda, et nüüd on ta sai 70 aastaseks. Seda nagu hästi ei usugi, kogu tema olemus on ikka endiselt samasugune, energiline, rõõmus, teotahteline. Ja ta on tohutu suur muusikaarmastaja. Kõlas finaal Joseph Haydni sonaadist E-duur. Jätkame jutuajamist aara kuuseoksaga. Teie ellu on muusika kõrvale ka muud mahtunud harrastused. Need harrastused on kõik seotud muusikaga, nii palju ei mahu enam midagi. Nii et kui oli see aeg, kus ma ennast täielikult õpilastele pühendasin, siis jäänud mulje, aga mängida oleks siis mänginud, aga ei oleks läinud mitte tennist mängima. Klaverit ei ole mahti olnud midagi muud teha. Ka pere, mis ma olen nüüd kahekesi abikaasaga jäänud, väga väike perepoeg on juba varsti pea 20 aastat Ameerikas, tegeleb seal filmindusega, on valinud selle ala, nii et põhiliselt olen ikka õpilaste perelt. Te olete Eesti muusikaeluga pidevalt kursis olnud ja on ka oma seisukohti arvamusi ja ajakirjanduses jaganud. Aga mida te arvate meie praegusest muusikaelust ja eesti penismi olukorrast? Eesti pianism on väga tugev ja on laineid löönud üle terve ilma. Sime, kuulsin haldu, Nahkurgis tegutseb Ameerikas. Temal oli üks plaan, et mis sai ka kõrge tunnustuse. Näiteks vabariigi aastapäeval Indrek pool esines mägisaidin kontsert, see oli ju nii vahva, suurepärane pianist. Nii et me võime uhked olla oma pianismi üle. Aitäh Ada Kuuseoks ja soovin teile jätkuvalt erksat meelt, tugevat tervist ning rõõmu muusikast ja elust. Ja ma tänan teid. Portreesaade Haada kuuseoksast lõpes salvestisega 1974.-st aastast Schopeni f-moll fantaasiaga saate koostas Kersti Inno, tehniliselt teostas Helle Paas.