Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna Teet Kallase kogumikust kaks meest lauas. Teet Kallas on kirjanik, kes viimasel ajal on ilmselt inimestele eelkõige tuntud populaarse telesarja Õnne 13 stsenaristina. Seda tööd on ta nüüdseks juba ikka väga pikka aega teinud üle 10 aasta, kus äkki isegi peaaegu 15. Vot ma nüüd ei oskagi öelda. Igatahes sellises ametis on ta tõenäoliselt väga paljudele tänapäeval tuntud. Ometi on Kallas elu jooksul kirjutanud arvukalt romaane ja ta on ka väga hea novellist lühiproosa autor. Nüüd siis iseenesest veel 2010. aastanumbriga ilmus kogumik Kallase lühiproosat. Tõsisel kogumikus on ka üks kuuldemäng sees, aga põhimõtteliselt on tegu lühiproosa kogumikuga, mille kohta ongi raske öelda, et mis ta nüüd siis olema peaks. Võib öelda, et selline parimad palad või pestoff ta ei ole, mitte nad jutud oleksid halvad, aga Kallas on kirjutanud veel nii palju teisi häid jutte, mis sellesse kogumikku ei mahu. Suur osa materjalist on varem ilmunud mõned asjad, tõsi küll, ainult kuskile ajakirjades, aga paljud asjad on tõenäoliselt lugejatele tuntud. Näiteks Arbi kamin või insener. Paberiti juhtum on tõenäoliselt sellised tekstid, mis kuuluvad Kallase nii-öelda Krestomaatiasse. Nii et selle kogumiku koostamist printsiibid on seega mujal, aga kus sellele küsimusele on tõesti sedavõrd raske vastust anda, et võib-olla õigem oleks vaadelda pigem seda, kuhu need jutud üleüldse tänapäeva eesti kirjanduspildis asetuvad. Sest jah, tegu on suuresti parema avaldatud materjaliga. Eriti just vanematele inimestele on Kallase looming tuntud juba 60.-te 70.-test aastatest mis omakorda ongi osa vastusest. Kahtlemata on mõtet avaldada neid novelle, mida ei ole tükk aega uuesti välja antud. Ja ma usun, et ka kahtlemata on mõtet välja anda novellikogusid isegi juhul kui uut materjali Nad ei sisalda. Sest et alati tekibki küsimus sellest, et mis on siis uus ja mis vana. Kõik sõltub sellest, kes on küsija kes, kui palju lugenud, kes on kui vana, kes milliste huvidega ja nii edasi. Nii et vaadeldes sellelt positsioonilt on kaks meest lauas kahtlemata kogumik, millel on oma iseväärtus, ta ei ole mitte ainult juba varem trükitu uuesti äratrükkimine, sest nimelt sellisel kujul sellises järjestuses ei ole neid tekste varem keegi saanud lugeda. Seega tasubki vaadelda Sis tervikut, mis joonistub välja raamatu tagakaane tekst ütleb iseenesest, et nendes novellides käsitleb Kallas pigem karmimaid teemasid. No mulle tundub see natukene naljakas edastusena, sellepärast et Ühest küljest on Teet Kallas autor, kes ei ole kunagi ära põlanud veega kunagi kartnud ükskõik milliste eluvaldkondade käsitlemist. Olgu selleks siis näiteks kes tõttab öisele rongile. Kallas ilmselt mahukaim romaan, mis on iseenesest arveteõiendamine nõukogude võimuga, ilmus raamat vist 1988, kui mu mälu mind ei peta. Ja mis käsitleb niivõrd erinevaid teemasid nagu seksuaalne lodevus, korruptsioon, põhimõttelagedus, tööluus üldse südametunnistuse teemad, no mis iganes, kõik on seal sees ja kõik avameelselt ja sirgjooneliselt käsitlemist leidnud. Ja ka siinses lühiproosas on kõikvõimalikud elunähtused ilusti reas. Nii et ma ei tea võib-olla ainult kellelegi, kes Teet Kallas tõesti ainult Õnne 13 stsenaristina tunneb, võib tunduda, et kogumikus kaks meest lauas on teemade ring kuidagi Garmin tavalisest. Pigem mida ma siin näen, on see, et nendest novellidest, mis esindavad siis Kallase loomingut läbi kolme aastakümne võib vaadelda mingisugust sellist inimese tüübi, ütleme siis eesti inimese tüübi muutumist või üleüldse sellise tallinlase mitte ainult Tallinnas ütleme, rõhuga tallinlasel koondportree loomise katset just nimelt katset, sellepärast et iga kirjaniku säärased üritused saavadki jääda ainult katseks. Sest et iga kirjanik vaatleb maailma oma nurga alt ta teeb seda vastavalt nendele ühiskondlikele ja ajas seatud tingimustele. Ja ükski selline katse ei ole ebaõnnestumine, aga ükski selline katse ei ole ka täielik. Nii et pigem võimegi vaadelda seda, kuidas Teet Kallas on siis oma novelliloomingus eri aastakümnete vältel katsunud läheneda inimese kujule. Põhimõtteliselt võib öelda, on ta alati samaks jäänud ta suhtub mõistvalt, olles samal ajal kergelt irooniline inimese, iga inimese, kellel meist ei oleks veidrusi veidruste suhtes. Nii et tegu on seega sellise huvitava kogumikuga, mis sisaldab küll varem ilmunud tekste küll tekste, mis on varem ilmunud, aga mis ei pruugi igale lugejale kättesaadavad olla ning samuti ka tekste, mis ei ole üldse varem ilmunud, mis ei saanud tsensuuritingimuste tõttu näiteks liidus varem ilmuda. Aga nüüd on nad kõik koos ja seda võib vaadelda, tõstis sünergia. Noh ja, ja neid tekste võib lugeda, kas siis igaühte eraldi võttes või omamoodi loona selliste pildikestena. Ausalt öeldes tekkis mul raamatut just selliselt lugedes teatav paralleel Mati Undi sügisballiga, mis on samuti Roman pildikestes lühinovellides ja kust samuti moodustub siis ühe linnaosa elanike galerii seee Kallasele antud novellikogu kirjutades eesmärgiks olnud. Aga mingeid sarnasusi siin on. Kui sellele kogumikule nüüd midagi ette võib heita, siis mulle oleks meeldinud, kui seal oleks olnud mahukas autorisaatesõna, mis oleks kommenteerinud neid novelle, nende kirjutamise, avaldamise või mitteavaldamise tingimusi. Ja mis mind samuti häirib, on natuke niru kujundus, nii mahukas raamat ikkagi vääriks kõvasid kaasi ja selline natuke nagu maksta moodi kaanematerjal, see ei mõju just väga hästi. Et kujundus võib võib-olla mõne lugeja eemale peletada. Aga ma loodan, et siiski ei peleta. Ma loodan, et inimesed eelistavad pigem sisu järgi raamatuid valida. Ja mida ma ka loodan. Nüüd kogu selle koondportree jutu lõpuks on see, et Teet Kallaselt ilmuks ka mõni romaan, et ta leiaks Õnne 13 kirjutamise kõrvalt aega ka mõne romaani kirjutamiseks, kus võib-olla omaneks veel mingi koondportree, kas siis tänapäeva inimesest, tema enda põlvkonnast, tänapäeva Tallinnast, no millest iganes. Igatahes Teet Kallas on autor, kellel seda oskust ja võimet on seda tõestanud. Nii oma romaanides mainisin pastama kõige võimsamat koondportreed esitavat romaani, kes tõttab öisele rongile, aga näiteks ka lühiromaan Eiseni tänav esitab samuti ühe koondportree ühe tänava inimestest. Nii et ma loodan, et, et Kallas teeb midagi sellist veel, aga seniks soovitan kõigile lugeda novellikogu kaks meest lauas head lugemist.