Tere, mina olen Peeter Helme. Räägin täna raamatust, mille kirjutanud autorit peetakse üheks oma suurimaks kirjanikuks. Ja samal ajal on ta ka autor, kes on jäänud omamoodi suure tundmatu rolli. Selleks autoriks on siis prantslane Louis Ferdinand liin, kes sündis aastal 1894 ja suri aastal 1961. Teda kõrvutatakse tihti teise 20. sajandi esimese poole suure prantslase Marcel prustiga ja neid peetakse siis kaheks suureks romaani uuendajaks. Tihti kujutatakse neid ikka koos natuke sarnane paar nagu võib-olla sakslastele Schilleri Göte. Aga mis nüüd eristab, on see, et paljud eriti just paljud välismaalased, paljud eestlased, ei pruugi ilmselt see liinist olla midagi kuulnud. Põhjuseid selleks on palju, kõige lühemalt ja lihtsamalt öelduna kõlab see siis nii, et see liin tegi omalt poolt ka kõik selleks. Temasse väga ambivalentse suhtutakse. Ta oli eluaeg fanaatiline antisemiit, ei sallinud tega neegreid. Tõsi, ei sallinutega prantslasi. Ja tagatipuks teise maailmasõja rajal sai temast ka Vichy rezhiimi toetaja. Ta pärast sõda pääses napilt vangipanekust. Nii et tegu ei ole seega kujuga, kelle suhtes iga prantslane kohe suurt armastust üles võiks näidata. Aga samal ajal on tegu kahtlemata väga suure kirjanikuga. Ja see ta nõnda tundmatu näiteks Eestiski on sedasama, et igaüks kohe enda jaoks ise muuta. Sest et nimelt hiljuti ilmus raamat kannab iseenesest veel aastanumbrist 2010, aga eks ta aastavahetusel ilmuski see liini ilmselt tuntuim ja tähtsaim romaan reis öö lõppu. Tegu on 550 leheküljelise raske ja kobaka raamatuga mis on aga sisult tomatit Eesti kerge, väga elegantselt kirjutatud, väga haarav, juba mõne lehekülje lugemise järel tõmbab endaga kaasa ja väga sisutihe, nii et hoiab lugeja kogu aeg tegevuses. Millest see reis öö lõppu üldse räägib? Põhimõtteliselt võib öelda, et räägib kõigest ja mitte millestki. Alustuseks räägib see raamat esimesest maailmasõjast ja ta on väga autobiograafiline, sest see liin sattus noore 20 aastase mehena esimese maailmasõjahulluse kätte. Siis räägib ta elust prantsuse Aafrika kolooniates ka sinna satusse liin ise ja ta kirjeldab kogu seda absurdi, mida koloniaalelu endast kujutab äärmiselt värvikalt. Võiks isegi öelda lõbusalt, kuid samal ajal kogu see ilgus, mis tema kirjeldusest vastu vaatab lihtsalt see on niivõrd mõjuv ja niivõrd tugev, et lõbususest on asi kaugel. Siis kirjutab see liin veel eurooplase hämmingusse tülgastusest Ameerika Ameerika üha kiireneva elutempo üha sellise Macindlikuma rütmi ja üha pealiskaudsemate inimsuhete ees. Veel kirjeldab ta lihtsalt vaesust, närusust, armetust, inimeste vastikuid, ise loome nende Dust lühinägelikkust. Kõike, mis siin maailmas on halb ja ta teeb seda väga, sellises julges venekeelses ja nende vägisõnadega vürtsitatud stiilis. Võiks küsida, kas see liin on nende humanistlik kirjanik või mitte, algab raamat ju tohutu sõja põlgusega, siis kirjeldab ta koloniaalrežiimi absurdsusest ja siis sellise realiseeritud Ameerika ühiskonna inimvaenulikust, et siis pöörduda tagasi oma tegevusega Prantsusmaale, kus ei vaata ka vastu mitte midagi paremat. Seal on lihtsalt teistsugune, armetasid tülgastus. Nii et see ka huvitav küsimus, kas tegu on humanistliku teosega või mitte. Ja tegelikult see liini puhul on õige vastus sellele küsimusele on see, et see pole üldse oluline. Sest et kus see liin ise alati selle raamatu, kui üleüldse kogu oma loomingu kohta ütles, kõige tähtsam on stiil. Ideed võivad jääda tahaplaanile, stiil on see, mis loeb, sest et kui stiil poeb inimesele naha alla, küll need ideed siis ka kaasa tulevad. Sellega võib tõesti vaid nõustuda, sest et ka kõige paremast ideest on võimalik väga halvasti kirjutada. Aga väga hästi kirjutatud raamatu puhul me tihti ei küsigi endalt, millesse siis on. Ja reis öö lõppu, mis ilmus prantsuse keeles 1932. aastal on tõesti tänini jäänud väga revolutsiooniliseks raamatuks. Esmalt muidugi prantsuse kultuuri ja kirjanduse keskkonnas, sest prantsuse kirjakeel oli enne selle teose ilmumist väga selgelt reglementeeritud ja väga kindlalt paigas. Võiks isegi öelda akadeemiline ja reis öö lõppu hakkas seda Aru saama murendama. Reis öö lõppu, noh, tõi siis tõesti sellise jõhkra jalahoobiga kõikidele prantsuse kirjanduskriitikutele ja akadeemilise keele sõpradele sellise tänavakeelekirjandusse sisse tegelased ropendavad, nad räägivad poolikute lausetega, nad on ebaselged oma väljendustes, nende keel kubiseb parasiitsõnadest, nad ei oska rääkida, nad ei oska oma tundeid ja mõtteid väljendada. Ja see kõik ei tule nüüd seal reisis lõpumitte kuidagi viisakalt esile, vaid tõesti selliseid jalahoobiga antakse see meile kõigile teada. See liin on seega väga suur prantsuse keele ja kirjanduse uuendaja mis omakorda tekitab, küsimus on sellest, et kuidas sellist raamatut tõlkida, noh, ilmselt on neid võimalusi täpselt nii palju, kui on maailmas tõlkijaid. Aga seda raamatut on tõlgitud, seda raamatut on tõlgitud paljudesse maailma keeltesse ja näiteks inglise keeles kee on see raamat väga menukas. Näiteks muusik David Bowie on öelnud, et talle väga meeldib see liin, see reis öö lõppu ja julgen väita, et eestikeelne Heli Alliku tõlge on samuti suurepärane. Sest et mulle tundub, et Heli Allik on väga õigesti aru saanud sellest, mida tuleb tõlkida. Nimelt see liin tahtis kirjutada elavas keeles elava raamatu, mis räägiks elavate inimestega ja mis jõuaks nendele elavatele inimestele kohale. Ja tõlkija on sedasama teinud, ta ei ole püüdnud panna raamatut sõjaeelsesse eesti keelde, ta ei ole püüdnud kasutada kuidagi anakronistlike väljendeid või katsunud süüvida keele ajalukku vaid ta on väga julgelt kasutanud tänapäevast slängi. Näiteks eesti keele puhul on ta sisse toonud ka Russismid. Kohati muidugi on ka selliseid murdesõnu, aga ta on püsinud ikkagi sellise keele pinnal, mida tänapäeval kuulda võib. Kui tegelased seal raamatus ropendavad vannuvad, siis nad teevad seda nii nagu Me võime seda tänaval kuulda, meeldib see meile või mitte. Igatahes on tegu just nimelt veenva nähtusega. Liin ise ütles ka, et ta tahab keele uuesti ilusaks teha, tahab keelele elu tagasi anda ja sedasama võimesin reisi puu eestikeelses tõlkes ka kogeda seal elav keel. Nii et tõesti ei olegi tähtis, millest see raamat on ega ka see, kas raamatul kuidagi humanistlik või ideeline või on ta vastupidi, just inimese inimeseks olemise üle irvitab. See ei ole tõesti oluline, ma arvan, et see on raamat, millest igaüks saab kätte selle, mida ta siit otsib. Aga kõige tähtsam, mille ma usun iga lugeja, sõltumata sellest, mida ta otsib. Kõige tähtsam, mille iga lugeja kätte saab on just nimelt elususe tunne. Ja ta saab selle kätte siit tegelikult kerge vaevaga. See liin ei nõua suurt süvenemist ausalt tunnistama, kui mina kõigepealt varraku kodulehelt lugesin, et ilmunud on selline selline raamat ja et suur prantsuse anti romaan, keele eksperiment. Mis ma mõtlesin, oh jumal küll, 550 lehekülge keele eksperimente ja eksperimente romaani žanri kallal tarvitses mul vaid mõned leheküljed lugeda. Kas see lugu lihtsalt ise kandis juba enda vooluga ennast kaasa. Nii et tegu on võimsa teosega ja võib vaid õnnitleda nii tõlkijat kui kirjastust, et selline teos on ilmunud kõige rohkem. Muidugi võib õnnitleda kõiki neid lugejaid, kes seda veel kätte võtnud ei ole, kes alles ootavad selle raamatu avastamist. Head lugemist.