Raadiokuulajad algamas on 12. märtsi heligaja ja tänasest peatume pikemalt programmi muusikalin Tallinn raames toimunud kontsertidel. Ja selle raames tulid Eesti esiettekandele või maailma esiettekandele mitmeid Erkki-Sven Tüüri teosed. Kuid enne veel heidame tahaks pilgu muusika uudisele, mille avalikustas eelmise nädala lõpus Eesti riikliku sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent Olari Elts, kellest saab õige pea ka Helsingi linnaorkestri peakülalisdirigent. See kena, kes on selline lugu, et juhatasin ma teda esimest korda aastal 2000, kuna ta veel konkursil ja, ja siis ka peale seda veel ühe korra, aga aga siis oli meil selline väga pikk vahe meie koostöös ma ütleksin niisuguse kaheksa või üheksa aastat ja siis lõpuks uuesti kohtusime siis kõigile üllatuseks, koostöö nagu minule vähemalt sujus hiilgavalt, nagu poleks neid aastaid vahel olnudki ja ja kui inimesed suudavad koos muusikat teha, siis seda võimalust ei tohi mitte kasutamata jätta ja, ja niimoodi saigi see koostöö formuleeritud see ma olen järgmisest hooajast nende siis peakülalisdirigent ja see tähendab nelja kontserdikava aastas. Tegelikult ma teen sellel kuuel nendega nelja Vaarsed. Jaanuaris juhatasin nende traditsioonilist uue aasta kontserti seal ja, ja aprillis olema kaks nädalat järjest seal üks kava on ainult Rahmaniga ja teine on siis shows ja kõvasti laineid. Ja siis me kohtume veel ka augustis tõenäoliselt, ja siis ma juhatan Krina orkestri jõulukontserti. Detsembris. Nõnda kõneles Eesti riikliku sümfooniaorkestri esimene külalisdirigent Olari Elts kelle juhatusel toimus kontsert neljandal märtsil, mil Eesti riiklik sümfooniaorkester teie ettekandele kontserdi, kus kõlasid Pärdi Tüüri ningulmanni teosed ja tänasest kõnelebki oma loomingust helilooja Erkki-Sven Tüür ning kontserte käisid kuulamas Tallinnas viibivad ajakirjanikud. Üks neist saabus siia Taani klassikaraadiost, mete Katrine krathnberg ning teine Läti klassikaraadios Sandra tška ning Erkki-Sven Tüüri. Autoriõhtut käisid kuulamas ka Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengid, kes on hetkel klassikaraadios praktikal ehk siis Alexandra voolava Maris Pajustaja mari kalkun. Teada, millised kontserdid veel toimuva programmi muusikalinn Tallinn raames siin lähipäevade jooksul. Ja saate lõpus saab sõna ka Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner, kes kõneleb natuke lähemalt, milline on kooli instrumentaariumi olukord, aga kuidas oleks võimalik seda parandada, nii et sellised teemad siis tänases heligas kaja. Esmalt anname sõna helilooja Erkki-Sven Tüürile, sest neljandal märtsil tuli Eesti esiettekandele tema kaheksas sümfoonia. Kaheksanda sümfoonia kirjutasin oma hea sõbra Olari Eltsi tungival soovil ametlikuks tellijaks šoti kammerorkester, arvestades orkestri koosseisu kahekordne puu, kaks trompetit, kaks metsasarve, üks löökpillimängija keelpillid oleks nagu tegemist kammer Estoniaga. Ja tõepoolest, siin ongi palju kammerlike lõike kuid mitte vähem olulised, ei ole intensiivsed kõlamassiivide vahelised tektoonilise nihked. Sestap lisasin ta rahumeeli oma senist sümfooniat nimistusse Jeltsin ilma eraldiseisvast, kammersümfooniast staatusest. Üks teose sisemist psühholoogilist nagu loogikat, suunav idee võiks olla struktuuri loomine ja siis sellele nii-ütelda hinge sisse puhumine. Teisisõnu alguses domineeriv, objektiivne ja eemalseisev vaatlev pilk muutub pikkamööda subjektiivsemaks ja loodetavasti osavõtvalt hingestatuks. Ja muusikalise vormi seisukohast jaguneb ta kolmeks osaks üks, mis kõik esitletakse Ataca võtmemotiiv, mis koosneb kolmest tõusvast väikesest sekundist, kutsume teda tinglikult. XX on aluseks koguteoses toimuvate muusikaliste sündmuste arengule ja sellele järgneb samal intervallikal põhinev Microbolümfooniline kõlapilv y mille katkestab esimene niisugune koputav tõuseb motiiv. Need kaks elementi on intervallilise koosluse mõttes sarnased kuid vastandid iseloomult ja rütmikal. Neist kasvavad välja teineteisele vastanduvad kõlaruumid. Edasises arengus nihkubki fookusesse kord yks ja siis jälle y ehk siis nendest lähtuvad materjali tüübid. Esimene osa koosneb kolmest alaosast, esimene lõik on kiire, intensiivne, erinevate tekstuuri tüüpide nihetega mängiv kusjuures intervallikas toimub järk-järguline laienemine, haaratakse kaasa suur sekund, siis väike törts siis suurtes ja nii edasi ja nii edasi. Ja, ja ka see nii-ütelda laienemine saab koguteost läbivaks lineaarsete protsesside kujundamise peamiseks printsiibiks. Esimese osa teine lõik on kammerlik, rohkete teineteisesse põimuvad soolobasse arhitega kujundatud muusika. Siin on nii-öelda suurendusklaasi alla võetud see y üks osapoolte esindajate maailm. Kolmas lõik naaseb jällegi yks üksusest pärit motiivistiku, aga tunduvalt pöörasemad. Teine osa algab tegelikult hardumusega, siin on see, mis y kos toimub juba väga tugeva suurenduse alla võetud erinevalt esimese osa alguses domineerivad siin nüüd laskuvad liikumised. Esialgne jäätunud maailm hakkab väga pikkamööda nii-öelda soojenema. Järjekordse Tarvallilise laienemise tulemusena sündiv meloodiline liin hakkab ühes teatud hetkest meenutama vanu eesti regiviise. Ja kolmandas osas leiavad taset mõneti Süreaalsed tantsuliselt üllatused kummitav libavalss käib läbi, mis omakorda lõpuks kulmineeruvad x ja y üksus koos funktsioneerimisega kusjuures keelpillide esitatavad tõusvad kolmenoodilised motiivid on algselt eksponeeritud tega jõudnud laienemise mõttes teha nüüd läbi väga suure arengu. Ka selles muusikas on väga oluline pidev teel olek, orgaaniline areng ja voolavus. Et seda eelnevat lühikest kirjeldust nüüd ju võib, aga ei pea teadmiseks võtma ja eks ikka usaldatav omaenese intuitsiooni teritad nagu tähelepanu ja lasta kas lähtuvale energial ennast kõnetada. Eelarvamuste vabalt kuulamine on ehk parim, mida võiksin soovitada, sest siis loob igaüksteist, kes seda kuulab selle teose kõlades täiesti oma ja unikaalse loo. Neljandal märtsil toimunud Eesti riikliku sümfooniaorkestri kontserti, kus tuli Eesti esiettekandele ka tüüri kaheksas sümfoonia käis kuulamas Taani klassikaraadiot toimetaja mete Katrine Grayson Berg, kes jagabki siinkohal oma kontserdimuljeid. Nende Katrine grafenbergile tundused orkester nautis seda koostööd ja seda teost. Talle meeldisid siin väga puhkpillid ja elevil kui ta teadis, et tal on võimalus kuulata Erkki-Sven Tüüri kaheksandat sümfooniat. Tüüri muusikat tuntakse Taanis väga hästi ja selles teoses oli palju energiat. Samas disErkki-Sven Tüür siin kuulajale ka vabad käed, et mida selles teoses siis õieti välja kuulata. Tema kuulis siin kevade ärkamist ja v vulisemist ja muusika haaras kaasa. See oli väga elav ja arenes järk-järgult. Ta hõljus selle muusikaga kaasa, kuid väga oluliseks pidas ta ka Arvo Pärdi varase perioodi teose ekroloogi kuulamist. Läks veel, kes Aiesson laevani Joosse Niisiis kuulas metegatriining Rosenberg, Arvo Pärdi Nickroloogist välja irooniat filmimuusikale omastav väljendusrikkust ja kuigi ta teab, et kindlasti härra pardile see ei meeldiks, siis ta kuulsid välja ka pigem võib-olla Šostakovitši-le omast satiiri. Aga tal oli tõesti hea meel seda teost kuulata, sest et kuigi romaanis esitatakse väga palju Arvo Pärdi loomingut, siis koorid esitavad tavaliselt tintinnabuli stiilis kirjutatud muusikat. Ja muidugi tuntakse ka orkestriteoseid, aga Arvo Pärdi varasema perioodi loomingut ei ole tal olnud just tihti võimalik kuulata. Ta mõtlebki, et Arvo Pärdi võib-olla endalgi päris huvitav vaadata aastakümnete taha, otsekui avades fotoalbumit ja mõtiskledes ja leides hoopis uusi tähendusvälju nendes aastatetagustes sündmustes või iga teostas. Niisiis, mõnes mõttes meedeegaatrine Krasnodari kadestab eestlaste olukorda, et meil on võimalik kuulata ka Arvo Pärdi varasemat loomingut. Et meil on võimalik kursis olla ühe helilooja terve loomingulise pärandiga ja samas on väga tore, et kuigi Veljo Tormis enamik komponeeri, siis Arvo Pärt vaatamata oma küllaltki pikale eluteele jätkab suurepäraste teoste kirjutamist. Küsisin ka netega teine Grazenbergilt, kuidas talle meeldis härberžuchisoleerimine Viktor Ulman klaverikontserdis ja tundub, et härbessuh on taanlastele tuttav, ta on selle esitanud Beethoveni klaverimuusikat. Herbert Žuhhiga tekkis mete Katriniga 90 väga hea kontakt ja nad kõnelesid ka Ulmanni teose interpretatsioonis ja nii nagu klassika raadialegi Herbert Shulz sõnas, siis tal on plaanis küll lähemalt Victor Ulmani klaverikontserdiga veel tutvuda, seda mängida ja vaadata, mis sellest teosest kujuneb, kuid samas kindel, et sa, teos jääb igavesti tema repertuaar. Samas see teos on siis sündinud 1939. aastal, nii et k metega treine kuulis sellest teosest välja võib-olla sellist köschelikust Veera vedelikust džässihõngu ja tema peas jooksis selline filmiriba ka suurlinnades väga hektilisest elust suurlinnades. Ja samas ta nautis Herbert Žuchi klaverimängus seda, et kuigi klaverit oli selles teoses kasutatud kui löökpilli siis Herbert suhe mänginud klaverit väga agressiivselt, vaid see oli pigem selline tantsisklev. Nii et klaver jah, muutus tema interpretatsioonis väga laulvaks ja eriti suurt muljet avaldas talle veel ka lisaloona kõlanud vahvusooni koraal, mis oli väga rahulik ja tõsine. Nõnda kõneles neljandal märtsil toimunud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdist Taani klassikaraadio toimetaja mete Katriin ekraistander. 10. märtsil toimus programmi muusikaline Tallinn raames Erkki-Sven Tüüri autorikontsert ja esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor, sümfonietta Reigo ning dirigeeris Daniel Royce. Kontserdi kavas kõlasid Erkki-Sven Tüüri, Inservates Herta rändaja õhtulaul ja rada ja jäljed ning kontserdi teises pooles tuli esiettekandele uus teos ärkamine, mis on kirjutatud segakoorile ja kammerorkestrile ning uuest teosest kõneleb lähemalt Erkki-Sven Tüür. Intervjuust Karinkoprale. Ärkamine, et kui ma seda pealkirja esimest korda lugesin, siis minul seostus esimesena eestlaste ärkamisajaga ja siis tuli meelde selline kevadine tärkamine, mida me kõik praegu ootame. Aga mida teie mõtlesite ärkamise all? No see ongi niisugune sõna, mis peidab endas hästi palju vihjeid ja seoseid. Ses mõttes Teie poolt äsja mainitud on omal kohal igati ja sinna võib lisada juurde veel terve hulga tärkamine uuele elule ärkamine mingile teisele vaimse selguse tasandile, religioosne ärkamine, aga just nimelt jah, kõrgumine kui niisugune, kui üldse ärkvelolek, teadvuse ergas seis, see on midagi, mille nimel nagu kogu aeg tööd tegema ja selle tõttu on mulle tähtis. Peale selle on tõesti ilus eestikeelne sõna minu meelest ja mulle meeldib hästi kuulata, kuidas mitte eesti keelt oskavad inimesed mujalt püüdlikult seda välja hääldavad just nimme May pealkirjastanud seda mingi muukeelse terminiga. Ja samas on ju ka suurem osa sellest tekstikorpusest kõik koostatud väga ilusal eestikeelsele luulele tuginedes. Teoses on kasutatud mitmeid erinevaid tekste. Kuidas te valisite, kuidas te kokku panid? Ma mäletan, kuidas ma mõtlesin pikalt, millele see lugu peaks üldse rajanema, mis võiks olla selle loo idee ja veel aastateks gaasi oli see päris ähmane, ma mäletan, ma sõitsin Münchenist millegipärast rongiga Berliini ja seal mul järsku tuli pähe, et võiksin kasutada kevadega ja ülestõusmispühadega seonduvaid tekste ja kuidagi nii, et et oleks omavahel seotud nagu niisuguse ütleme nüüd lihtsustatult ürgse panteistliku maailmatunnetuse niisugune kevadine looduse ärkamine ja siis vana kristlikku traditsiooni lihavõttepühade tekstidega seonduv maailm. Ja see on niisugune välgatus, mis sul järsku lihtsalt tuleb pähe ja siis hakkad selles suunas töötama, siis ma hakkasin lugema üle väga paljusid luuletusi. Ja lõpuks ma jõudsin Nende tekstide nii ja rohkem ka ega vähem ei olegi siin vist midagi öelda. Kui nüüd proovida rääkida muusikalisest materjalist, siis Daniel Royce oma intervjuus ütles, et siin on midagi isegi kreegiliku kriigilikke meloodiaid. Kas olete otseselt võtnud aluseks midagi rahvamuusikast või mingid tuntumaid meloodiaid? See on puhas omalooming, aga selles suhtes on tal õigus. Ja seda ma ütlesin ka proovis, et et vaadake, et see osa, näiteks üks Juhan Liivi Luutsele kirjutatud lõik on kirjutatud sellises võtmes, nagu on need vaimulikud rahvaviisid, mida kreek on kogunud, aga täitsid, ei, mitte ühtegi. Ja samuti on seal muid selliseid eesti rahvaviisidele lähedasi, lõike, aga nad lihtsalt väljendavad sedasama meloodia kulgemise loogikat, aga ma ei ole midagi tsiteerinud. Et sellega ongi niisugune naljakas lugu, et ma ei piiranud oma muusikalist niisugust vahetut intuitiivset kujutlusvõimet või neid impulsse, mida tekstid mulle nagu omaeneserütmidega oma eneses peituva muusikaga või sisse kodeeritud muusikaga mulle mulle jutustasid, ma lasin sellel kõigel vabalt sündida ja ei nud kõige vähemalgi määral olla ses mõttes meloodiline ja kohati on seal selliseid motiive, mida noh, mitte just päris selliseid motiive, aga, aga kohati on seal niisuguse nagu loogikaga sündinud meloodilise kaart mis on iseloomulik veel sellel ajal, kui ma oma kunagisele progerokiansamblile lugusid tegin. Ja no muidugi ma vaatasin hoolega, et sellest kõigest sünniks kokku üks niisugune läbi komponeeritud tervik ja seda aitab väga hästi ka koos hoida just nüüdse orkestri osa, mis sellise omalaadse kõla aurana kõike, mida koor laulab omasoodu, ümbritseb. Kõneles helilooja Erkki-Sven Tüür. Erkki-Sven Tüüri autorikontserti, kus esinesid Riga sümfonietta Ta ja Eesti filharmoonia kammerkoor käisid kuulamas Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengid, kes on hetkel klassikaraadios praktikal ja oma muljeid sellest kontserdist jagavadki. Alexandra Talga poolova Maris Pajustaja mari kalkun ning jutujärje tabab Maris pajust. Muljest nii palju, et mõlemad koosseisud on kahtlemata väga professionaalsed ja neil on justkui oma klass. Eriti avaldas mulle muljet sümfonietta Riiga, keda ma varem kuulnud ei olnud. Kuid mõningaid kahtlusi tekitas siiski Eesti filharmoonia kammerkoor, kelle mees koosseis oli täiesti oma tasemel. Aga naiskoosseis pigem vedas mees koosseisu minu meelest, et eelkõige sopranirühm. Arvates Maris pajust ja nüüd kõneleb ka Alexandra poolava. Tegelikult kõigi üldmulje, kant pigem võimas. Siiski nõustun Marisega, et jättis mulle pisut nõrgema mulje kui, kui muidu ja eriti soprani rühm tundus, et see ei olnud oma tippvormis eila. Kuigi samas üldmulje, ma kordan ikkagi on väga hea. Sõnas Alexandra algab poolava ja nüüd saab sõna veel ka mari kalkun. Ja minule väga meeldis Riga sümfonietta esitus Sven Tüüri Sis uuest teosest ja siis ka sellest varem loodud teosest. Mulle tundus, et nad hoolimata täiesti oma noorusest esitasid ääretult tundlikult seda materjali. Ja muidugi see oli ka üpris nõudlik teos, mulle tundus mõnede uute ja just et seal oli hästi palju selliseid kõlanüansse aga nad suutsid seda väga veenvalt välja mängida. Igatpidi, sa mõtled just orkestripartiid ja just. Kui jätkate, siis mari mõtteid sümfonietta koha pealt, siis eriti mulle meeldis see. Sümfonietta jättis hästi palju ruumi selleks, et koorsaks kõlada. Et kooril oleks põhitähelepanu ka tasakaal oli minu meelest väga hästi õnnestunud selles suhtes. Aga kui rääkida siis tüüri muusikast, siis selle teose struktuur oli hästi selge ja need tekstid, mis olid erinevate autorite poolt kokku pandud. Ühelt poolt neil oli selgelt mingi läbiv idee, mis on ka loomulik, aga teiselt poolt need olid kõik hästi struktureeritud. Et kui mingi lõik lõppes, siis järgmisega algas ka hoopis teistsugune emotsioon. Kas te juhuslikult olete kuule näiteks Türi seitsmendat sümfooniat, kus on ka tekstil suur roll, et ainest erinevatest tekstidest kokku pannud sellise materjali, mida ta teadis? Olen küll, aga see oli ikkagi teistsugune, sest 70.-st sümfooniast olid mingid üksikud mõtteterad või forismid, mida ta kasutas, aga sel puhul olid pikemad tekstid, nii et see lahendus oli ikkagi mõneti teistsugune. Et seitsmendast sümfooniast oli mingi ühtne kulgemine, aga selles teoses oli need osad ikkagi märksa diferentseeritud. Minu jaoks Erkki-Sven Tüüri teos ärkamine oli väga tugevalt just nimelt jaotudki selle pealkirjaga ärkamisega ja Ma tundsin, et selle muusika kaudu ma saan nagu kevade saabumist läbi elada. Mulle tundus, et see on hästi-hästi tugevalt seotud loodusega, esiteks see ärkamine ja kõik need protsessid, mis toimuvad looduses ja minule endale tekkisid silme ette väga selged pildid ka just ühest retkest eelmisel aastal umbes samal ajal Peipsi-äärsed Nendel aladel ja sulava Peipsi järve peal, kus kogu loodus siis sulab ja hakkab vaikselt ärkama ja just nimelt loodusprotsessid. Kindlasti ma arvan, et võisid selle teose aluseks olla. Üks asi veel selle ärkamise kohta, et kui ma mainisin seda ühtset ideed, siis eriti mõjuvaks tegi selle minu jaoks kontrabassi ta kasutas selles tehases, kus praktiliselt konstantselt teose jooksul oli kogu aeg see kontrabassi sihuke foon all, mis tekitas minu arust siukseid, teatavad ürgsuse tunnet. Et kui ma mõtlen ärkamise peale, siis minu jaoks oli see pigem niisugune psühholoogiline retk kus toimub mingi areng ja peab jõudma mingile uuele tasandile. Aga mulle meeldis see, et see on lihtsalt, et ma arenen ja ma jõuan Thule tasandile, aga see oli kõik mingi põhja pealt, mida see hästi sügav kontrabassi defoon minus tekitas. Minule väga meeldis selles uues teoses see, et oli hästi palju kasutatud, ülemhelisid, et see on just midagi sellist, mida väga sageli ei kuule heliloomingus üleüldse. Ja minu jaoks seostub ka võib-olla isegi rohkem, kui need Koori meloodiad seostub ta rahvamuusikaga sest just nimelt pärimusmuusikas on hästi palju kasutatud kus iganes, kas kõrilaulus või, või isegi kandlemängus on just nimelt neid ülemhelisid palju kuulda ja, ja see, et Erkki-Sven Tüür oli, oli nutnud hoopis siis sümfonietta koosseisule midagi sellist komponeerida see oli igal juhul minu arvates ka tähelepanu väärne. Selline mikrotonaalsuse avastamine. Aleksandra, milline teose kontserdi esimeses pooles aga jättis kõige sügavama mulje Rada ja jäljed keelpilliorkestrile suuresti tänu Riiga sümfonietta väga, ma ütleks entusiastliku esitlusele. Tundub, et see orkester on suhteliselt noor neil on meil hästi palju energiat, sellist impulssi, mida nad annavad ka suurepäraselt edasi. Ma saan aru, et see kontsert jättis talle sügava mulje, et igal juhul te saite õnnelikud, et tal oli võimalus minna eilsele kontserdile. Kindlasti kahtlemata ja igal juhul. Erkki-Sven Tüüri autorikontserdist jagasid oma muljeid Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengid, kes on klassikaraadios praktikal ja siin kõnelesid Maris Pajuste, Alexandra torkab poolava ning Mari Kalkun muusikalinn Tallinn programmi käis kohapeal jälgimas ka Läti klassikaraadio toimetaja Sandra chivetška. Ja ta kuulas kolmapäeval Eesti rahvusmeeskoorikontserti ja samuti neljapäeva õhtul toimunud Erkki-Sven Tüüri autoriõhtut ja kuulamegi tema mõtteid. Kuidas teile tundub, et kas lätlased tunnevad hästi Eesti muusikat ja samuti saame teada, millised olid tema mõtted seoses nende kahe kontserdiga? Sandra Johha meelest tuntakse Lätis nii Eesti kui Leedu muusikat väga hästi. Kõneleb muidugi terve Läti ühiskonna eest, vaid peab eelkõige silmas inimesi, kelle jaoks muusika on oluline. Talle tundub, et väga hästi tuntakse Leedu ja Eesti klassikalist muusikat, kuid iseäranis põhjalikult just kaasaegset muusikat. Seda osalt põhjusel, et selles valdkonnas vahetatakse omavahel muusikat mitmete muusikafestivalide raames. Samuti tutvustatakse kaasaegset muusikat rahvusvahelisel heliloojate Rostrumil ning kõik naabrid on omavahel õnnelikud, kui võit tuleb kas Leetu, Lätisse või Eestisse. Kindlasti on ka kaasaegses muusikas veel nüansse, mida saaks tundma õppida, kuid samas väga tihe kontakt eri maade vahel ja seda osaka põhjustele, et noored heliloojad õpivad Tallinnas ja Vilniuses, mis soodustab tihedate kontaktide tekkimist ja jäämist. Niguliste kirikus viibis kindral George ka esmakordselt, kuid see kirik jättis talle väga hea mulje ning tundis ennast seal koduselt, sest see meenutas veidi ka Riia toomkirikut. Eriti akustika poole pealt, sest et mõlemaid kirikuid ühendab kaheksa sekundiline kaja. Eesti rahvusmeeskooriga on Läti klassikaraadio toimetajal Sandra George kohal aga hoopis eriline suhe. Nimelt kuulis ta Eesti rahvusmeeskoor juba lapsepõlves, mil seda kooridele tutvustas tema vanaema. Nii et ta teab, mida tähendab Ernesaksa koori kõla. Klassikaraadio toimetaja Sandra Johha kõneles siin lähemalt, et tõesti mäletab oma lapsepõlvest peale Ernesaksa koori kõla. Tema vanaema kuulas seda ja tutvustas seda talle juba lapsepõlves ning tegemist tollel ajal maailma parima meeskooriga. Sandra põlvkonnakaaslased ning ka vanemad inimesed kindlasti mäletavad Ernesaksa koori kõlapilti ning kontserdile rajal ta avastaski, et ta kuuleb samasugust kõla, mida ta mäletab oma lapsepõlvest peale või mida ta mäletab salvestustel, mida ta on aastate jooksul raadiotöös kasutanud. Võib-olla ta hetkeks kartis, et teda ootab ees keemiline kontsert, kuid see tunne kadus ning ta mõistis, et Ernesaksa koor ehk siis Eesti rahvusmeeskoor on suutnud läbi aastakümnete hoida neid traditsioone, mis on pärit tollest ajast. Mõnikord võime lasta ennast eksitada hetke väärtustest, kuid siin on tegemist kooriga, kes on ilmselt tänu oma lauljate põlvkonna väga järkjärgulisele väljavahetamisele suutnud säilitada Ernesaksa poolt algatatud kõlapilti ja loomistraditsiooni. Ta nautis väga Veljo Tormise loomingut, milles koor võis demonstreerida oma kõlajõudu. Samas oli võimalik kohe ka veenduda selles, et kui vaja, siis suudab koor ennast tagasi hoida kontserdi teises kuule see oli võimalik kuulata romantilist repertuaari ning siin meenus talle Läti raadio koor. Ja ehk seetõttu, et kuna Eesti rahvusmeeskoori peadirigent oli mõnda kasvas Budniš, on ta suutnud ka mõningaid nende kvaliteet koori sisse süstida ja rasvad just koori romantilise muusika interpretatsioonis. Ja talle tundus, et väga hästi sobis ka akadeemilisele meeskoorile kaasaegne muusika. Itaalia helilooja Giovanni Bonatas magnum mis kõlas koori esituses väga loomulikult ja tundus, et koolil oli seda maga mugav esitada. Sellised olid mõtted Eesti rahvusmeeskoori kontserdilt. Sandra George ka kuulas ka Erkki-Sven Tüüri autoriõhtut, kus esinesid Eesti filharmoonia kammerkoor koos Riga Sinfoniettaga ja dirigeeris Daniel Royce ning kontserdi teises pooles kõlas Erkki-Sven Tüüri uue teose ärkamine esiettekanne. Sandra esimene küsimus pärast kontsert oligi mulle, et kas Erkki-Sven Tüür vahel ka dirigeerib enda teoseid? Issand, reane George ka Läti klassikaraadios sõnastasin, et Erkki-Sven Tüüri autoriõhtu puhul ei saaks ta midagi ette heita teoste esitamise tehnilise poole pealt. Küll aga jäi siin puudu energiast. Erkki-Sven Tüüri muusika vajab energiat, tekitamist ja energiate vahetamist. Niisiis ta unistasin mõnest teisest dirigendist. Ta oleks tahtnud näha orkestri ja koori ees kas helilooja Erkki-Sven Tüüri ennast või Normultzaš need või Olari Eltsi ja ta tõdes, et ajal, mil Läti kultuur võib-olla ei olnud nii kõrgel tasemel kui praegu siis oli ka Eesti filharmoonia kammerkoor lätlastele suureks eeskujuks. Mulle tundub, et alates sellest hetkest, kui Tõnu Kaljuste enam selle kooliga koostööd ei teekoor, kaotanud mõningaid kvaliteet ja on kaotanud ka endale iseloomuliku energia. Loomulikult ei ole koor kaotanud hääli, selles laulavad endiselt suurepärased vokalistid Tanja Royce samuti on väga hea dirigent, kuid Türil on vaja väga lähedast suhet enda dirigendi ka, et teostada neile kõigile omaseid ja ühiseid unistusi. Seda enam, et maailmas on nii palju suurepäraseid orkestreid ja koore, kes samas kõlavad äravahetamiseni ühtemoodi. Me võime siin esile tuua nii Berliini fermoonikuid või Eesti riikliku sümfooniaorkestrile, Läti orkestrid või Winifermoonikuid. Nad on ju kõik head orkestrid. Samas, mida on meil peale hakata 1000 suhteliselt sarnase kõlapildiga orkestriga ja just dirigent on see, kes toob muusikat kokku, tekitab energia ning dirigendid tööorkestriga või ka kooriga Pikema pikema perioodi. Selliseid kvaliteet ei tekita tegutsedes külalisdirigendina ja nii talle tunduski, et kui seesama kooslus Eesti filharmoonia kammerkoor ning Riiga sümfonietta tegemist on samuti väga hea orkestriga, et kui neil oleks olnud võimalus pikema perioodi vältel koostööd teha, siis oleks nad kindlasti sellest muusikast üles leidnud kõik kvaliteedid, mida Erkki-Sven Tüür partituuri kirja pannud tundus, et kui mängis äriga sümfonietta, siis oli see kõlapilt väga värvikas. Kuid koori laulma hakates ei suutnud enam teda asetada konkreetsesse Viljandisse, et kas on tegemist nüüd 18. 19. 20. sajandiga, nii et sellised kriitilised momendid siis Läti klassikaraadiotoimetajalt, Sandra need Swatchcalt Ka ja muusikalinn Tallinn kestab veel pühapäevani ning laupäeva õhtul kell 19 esineb Niguliste kirikus ansambel Vox Clamantis ja kunstiline juht on taas kord Jaan-Eik Tulve Vox Clamantis. Laupäevase kava alapealkiri on orienti oksident ja selles kavas kõlab vaimulik muusika idast vanast loomulikult ka Arvo Pärdi looming ja nüüd sellest kavast kõneleb lähemalt ka ansambli Vox Clamantis kunstiline juht Jaan-Eik Tulve. Kontserdi nimi, orient ja uksed, ent ida ja lääs ja eriti just ida ja lääne vaimulik muusika kristlikust traditsioonist. Ja esitame väga põnev, vaat muusikat Gruusiast ja Armeeniast, Gruusia, Armeenia vaimuliku rahvalaulu, Armeenia ajaliselt võimalik rahvalaule ja Gruusia sellist väga omapärast mitmehäälset vaimuliku rahvalaulu kol vähesed ja seda siis dialoogis Lääne vaimuliku traditsiooni gregooriuse lauluga ja varajase polüfoonia, aga huvitav on see, et tõepoolest näiteks Me laulame ühte biotiinose kolmehäälselt. Lugu peratiilus oli siis nato tammi koolkonna selliseid suuremaid heliloojaid ja kummalisel kombel see gruusia vaimulik rahvalaul ja bioratiinuse kolmehäälne looming väga hästi haakuvad kokku ja kui me siin kolme häälest nüüd räägime, siis sammukene. Jaa, see. Selles kontserdi kavas kõlab ka Arvo Pärdi teos. Vannu farilis. See on üks lõik evangeeliumist, kus Jeesus on külas variseril ja sinna tuleb Maarja-Magdaleena keset kab Jeesuse jalgu pesema. Selle pikk jutustav tekst jällegi sellisel müstilisel kombel kolmehäälne ja ka hästi seotud, nagu selle keratiin on see kuiva kruusa vaimuliku rahvalauluga. No õieti Pärt ongi ju see mees, keda võikski nimetada orient, jooksident. Tan isand selleni imelise teose kirjutanud ja suur osa tema loomingust on kantud selle mõlema traditsiooni nii ida kui läänekristlikust, kultuurist või kristlikust traditsioonist ja ida ja lääne ühendamisest. Gregooriuse laul pärineb kuningapäeva liturgiast ja see on nüüd selline. Ja kus on väga palju. Liturgiliste tekstides räägitakse idast kuni kolm kuningat tulid idast neid nimetatud idamaa tarkade eks maalideks kuningateks, aga igal juhul on teada, et nad ida poolt saabusid. Jaa. Päevatekstid, kõik räägivad ka idast, räägivad sellest tähest, mis ida poolt hakkas kumama ja nendest inimestest, kes idast tulid ja ja isegi nii nagu nendes meloodiates on sellist teatud idamaist kõla sees, nii et vot selline kooslus. See laupäevane kontsert. Sõnas ansambli Vox Clamantis kunstiline juht Jaan-Eik Tulve ja ansambli Vox Clamantis kontsert toimub laupäeva õhtul, teist 10. märtsil algusega kell 19. Kontsert leiab aset Niguliste kirikus. Klassikaraadio teeb sellest kontserdist otseülekande klassikaraadio eetrisse. Samuti vahendavad seda kontserti mitmed raadiojaamad üle eurole tuppa ja seda kontserti on võimalik jälgida ka videoülekande vahendusel. Aadress on klassikaraadio koduleheküljel ja selle võib sisetippidega järgmiselt. Klassikaraadio ERE kaldkriips veebkem. Klassikaraadio stuudios on nüüd Rein Rannap. Teie pühapäevase kontserdi kavas on kolm kontserti tüüdi tsüklist sõrmepalavik. See on teie kõige värskeim teos ja te olete valinud kolm etüüdi millel on väga toredad pealkirjad, lennuväljad, tuhavangis, kirsiõite puhkemine ja smaili. Kas need on otsesed viited sellele, millest te olete inspiratsiooni saanud? Ei ole, ma arvan, kogu muusikaajaloos ikkagi heliloojad on enne kirjutanud valmis noodid ja siis hakanud talle Pealkiri otsima või isegi veel sagedamini on ilmselt juhtunud see, et, et teised tagantjärgi otsivat helilooja teosele mingi pealkirja proovivasse nimetada, mõni nimetas, jääb külge ja keegi ei mõtle sellele, et see ei ole helilooja enda pandud. Muusika on nii abstraktne asi, et võib ju, ma olen väga palju loodusfotodele tagapõhja impraviseerinud ja loomulikult helile püüda imiteerida just seda, mida ta näeb, kujutleb või, või loeb. Aga see side jääb alati nii kaugeks, et on nagu sümboolse tähendusega ainult ja kui rääkida inspireerimise, siis loomulikult. Ta on ju teada muusika ajalas, mingit raamatut ja maalid on neljad inspireerinud, aga, aga see muusika seos sellega, kui hakata neid jälgimas, on alati hästi nõrk. Ja minu puhul ei ole küll kunagi olnud jah, nii et need üles kirjutatud teoste puhul. Et mingi asi oleks inspireerinud, et ikkagi muusika tulevik abstraktselt ise kuskilt intuitsioonist alateadvusest ja tuleb see ideede motiiv puhta muusika neile ja siis ma teda arendan puht muusikalistest tunnetuslitest seaduspäradest lähtuvalt, siis kui ta valmis on, siis ma hakkan otsima pealkirja lähtudes sellest, millele see valmis muusikateos kõige rohkem võiks sarnaneda. Või nagu iseenda käest küsides, et mida ma nagu tunnen, näen või tajun selle valmis loo juures ja alati noh, mingid paralleelid hakkavad tekkima ja siis aja jooksul need paralleelid järjest täpsustuvad tiseeruvad, kuni lõpuks jäävad sõelale siis mõningad suht sarnase sisuga pealkirjad, millest ma valin, see väga keeruline pealkirjade valimine, aga minu meelest tänapäeval on see ääretult oluline, sellest mööda ei pääse see aeg, kus ma kirjutasin sonaate ja sümfooniaid ja lihtsalt etüüdi Faf minu hoovis on, on lootusetult minevikku jäänud, et nii enam ei saa. Et pealkiri on vaja, ükskõik kui sümboolse seose kaane pealkirjad on, iga jumala aitavad selles infotulvas juba ennastki meeles pidada. Endalgi oleks jõle tüütu rääkida ja 10 aastat tagasi kirjutasin seal tihti umbes 62, number number neli on mis asi. Aga kui sa ütled, et ma kirjutasin lõhkuja nagu ma tegin kolm-neli aastat tagasi, siis kõik hobused ja helise sõnalised kujundid nagu sõimuvad kukkuja, aitavad seda nagu meeles pidada ja eelkõige, mis mina tahan alati teha, olles suur muusikapropagandist ja levitaja ja publikuni viia, ma tahan aidata kuulajaid, et need pealkirjad ükskõik kui sümboolse igal juhul nad aitavad, aga nagu ma ütlen, minu pealkirjade puhul ei ole väikese seosega, vaid ikkagi ma otsin nüüd pikka aega ja väga püüdlikult. Ja lõpuks see seos on ikka hästi tugev ja ja küllap ta tagurpidi ka mulle endale, et kui ma tean, et ma olen selle pealkirja pannud, esitan seda juba rohkem selle pealkirja suunas, kui võib-olla enne, kui seda pealkirja ei olnud. Kui see pealkiri oleks olnud midagi muud Siin kõneles pianist Rein Rannap, kes on üks esinejatest 13. märtsil kell 19 Estonia kontserdisaalis kontserdil eesti interpreedid eetris. Kontserti võib kuulata ka klassikaraadio vahendusel ja euroraadiosarja skulptuuri pealinn Tallinn jõuab kontsert raadiokuulajateni veel Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Lätis, Leedus, Belgias, Kanadas. Klassikaraadio stuudios on nüüd Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner, Tallinna muusikakeskkooli On laupäeval, 12. märtsil kontsert Estonia kontserdisaalis ja meil on võimalus taaskord näha teie suurepäraseid noori soliste kes astuvad sellel kontserdil üles ja seal on näha tšellot ja viiulit terve orkestri täispille. Ja mul ongi küsimus, et milline on Tallinna muusikakeskkooli pillipargi, kui nii võib öelda instrumentaariumi hetkeseis. Mis ja need pillid on soetatud, mis seisus on hetkel on, kas nendel on hea mängida või oleks vaja seal mõningat täiendamist? Kui vaadata neid orkestripille, siis seal pole see olukord isegi võib-olla kõige hullem. Need pildid enamasti ei maksa nii palju, et me oleme saanud neid siiski aeg-ajalt soetada aga probleem on tegelikult kallimate pillidega, mis on näiteks klaverid, sest et meil ei ole oi kui palju aastaid olnud investeeringuraha ja investeering on just see, mis avab rohelise tule sellele, et sa saad klavereid osta. Nii et tegelikult ongi majas enamus klaverid, kus peal siis tulevased tippinterpreedid õpivad, on ju pärit 70.-test aastatest, mis tegelikult, et nagu klaveri iga keskmised on 15 aastat, et siis on kasutamiskõlbmatud juba võttis arvutada, kui kaua me oleme saanud nüüd küll seal kahe tuhanded viiendal vist aastal saime ühe suure kontsert Kaway klaveri ja neli kabinetklaveri, aga see on ka kõik. Aga majaseid klaverid on seal 30 40 ringis, mida, mida tegelikult peaks uuendama, nii et see kurb asi ongi, et kõik on järjekorras nendega vaide taga ja, ja see järjekorda kahjuksin liiga pikk, et sinna saaks kõikidele õpilastele võimalus, on ta mängida ja me peame kuidagi olema konkurentsis nende teiste muusikakoolidega kõikvõimalikes Euroopa maades. Aga meie pillipark, see, millega me töötamisel naeruväärne. Kuidas see olukord Eestis üldiselt on nad võrreldes nüüd näiteks otsa-nimelise muusikakooliga või Elleri nimelise muusikakooliga, et et seal on teatav erinevus puht nagu nimetuses süsteemis, mille alla nagu muusikakeskkool kuulub. Jah, sest Otsa Elleri kool on kutsekoolid ja kuna kutseharidus on praegu Euroopa prioriteet ja siis nende töövahendid justkui nagu saab soetada, nii et nagu ma olen kuulnud Otsa ja Elleri koolid siiski saavad endale instrumente soetada ja on siin erinevad riigihanked, kas käimas või tulemas. Aga meie oleme riigigümnaasium ja riigigümnaasiumile ei ole justkui nagu ette nähtud sellist toetust misele. Pille toob majja, sest gümnaasiumi võtta nii-öelda üldharidust. Muusikakeskkooli häda ongi alati olnud see, et õige koht ei ole tal kutsehariduses ega ka gümnaasiumihariduse, sest ta on seal kuskil vahepeal. Ja siis häda on, et seadused on meile alati nagu ahistavad. Ei arvesta meie eripära ja tegelikult ka see rahastamise külge, et tegelikult Pille me selle võrra osta ei saa. Ja paraku on need viimased seisukohad ikka kalded, et ei ole seda auku leitud, kust seda raha riigigümnaasiumile anda, et lahendid astet. Pille. Kas siis võib-olla peaks kaaluma hoopis seda, et te nimetate oma kooli ümber ka kutsekooliks seal ilmvõimatu. Me oleme seda korduvalt kaalunud, seal on mitu nüanssi. Esiteks on see, et inimesed, kes sinna koolid tulevad, meie kooli on reaalselt ikkagi tahavad seda gümnaasiumiharidust sellisena saada või tahavadki seda paremat haridust ja paremat pilliharidust saada. Et see on tegelikult eelkõige sellepärast mingil hetkel kunagi on see kutseharidus ju isegi olnud muusikakeskkoolis, aga siis see on üks kümmekond aastat tagasi otsustas riik, et et ta on ikkagi gümnaasiume tavaline üldhariduskool. Nii et seda positsiooni ei ole ka riigil väga selgelt olnud. Et mis ta peaks olema. Viimane debatt nagu jõudis sinnamaani, et kui kunagi tekib uus maja, mille täpset arvu ei oska täna öelda, kas ta on 2015 16 üsna kallis maja ja läheb, läheb ju palju aega, enne kui see raha kuskilt üles leitakse, et noh, siis hakkame teie küsimustega uuesti jälle tõsiselt vaatama, et kus te siis täpselt olete arv või aastaarv, enneli kuskil fikseeritud kuskil ütleme 14. aastaga võis veel kannatada, aga tänavusi on udune, et kannatada ei saanud. Kellega sa täpsemalt oled siis riigi tasandil teemat arutanud? Meil on ju loomulikult haridusministeerium, eks ole, ja masu on paraku viinud need võimalused sealtki ära, et seda lisaeelarve raha kooli kuidagi tuua need Pille Pille, tuua, et ongi vastatud, et lihtsalt kusagilt ei ole võtta. Kuidas siis need viimased klaverid on ikkagi saadud, et kas see on kultuurkapitali kaudu? Kultuurkapitali kaudu me oleme tegelikult ostnud just neid orkestripille suutnud osta, ehk siis meil on laval muide Tuituvaid fakotid, seekord esitavad oma tuleristsed neile. Me ostsime Kultuurkapitali toetusega, jaga tuttu oboe testi, tahate nagu kultuurkapitalile, aga klaver, aga selline pill, mis käib tegelikult nagu kultuurkapitalile üle jõu, ta läheb siiski sellistesse kõrgustesse. Need eelmised klaverid. Me saime suhteliselt erandina osta hasartmängumaksu nõukogu toel, mis tegelikult, kui seda väga täpselt seda rida jälgida, et ei tohiks väga toetada selliseid asju, nagu on asjade ostmine. Aga siis oli tolleaegne kantsler, kes arvas, et kusagil on väga seda vaja ja suutis selle kuidagi läbi suruda. Järgmised ametnikud on küll tahtnud seda, aga pole seda suutnud. Nii et iseenesest ma ei kohta nagu haridusministeeriumis seda, et keegi nagu ei saaks aru, millele Pille vaja. Aga seda nagu ei mõtle ka keegi minuga koos ei suuda kuidagi välja mõelda, et kus me siis peaksime pöörduma, kus me teaksime, mis fontaks seda siis meid aitama. Mida sa ise oled mõelnud, tõesti? Ei saa ju oodata siin aastaid, et pillid üha vananevad ja uus põlvkond muusikuid kasvab üha peale. Mingis mõttes ongi kaks varianti, kas ikkagi tuleks siis leida see eelarve rahastus, et hakata vaikselt neid pille välja vahetama või ongi siis mingi kutsehariduse raha või kus pidi seda saaks teha nii, et see oleks teine võimalus. Aga see on keeruline, võimalused, seda peaks n läbi mängivad ise, kutseharidus on kogu paketiga kaasa toob, sest meil on ju erinevalt ka kutsekoolist ja meil on kolmeaastane gümnaasium kutsehariduse nelja aastane, see tooks nagu väga huvitavaid auke Eesti muusikasse, siis üheaastase huvitav auguni, et eelkõige ma ikkagi ootan, et kui nüüd masu justkui läbi, et ikkagi eelarvest oleks võimalus toetada erivajadustega laste ehk siis muusikast andekate lastepillide pillide soetust. Ja kuidas sa siis nagu varem oli, et mingisugusel Eesti vabariigieelsel ajal, et kuidas need pillid tekkisid, sinna majja? No tegelikult, kui need pilli aasta numbreid vaadata, ega siis ilmselt nõukogude aja lõpus ka neid väga ei tekkinud, et need on tõesti 70.-te aastate pillid sel hetkel, kui see kool umbkaudu loodi, eks ole, umbes 50 aastat tagasi, et siis agent Pille Pillipark hakati tooma ja ühel hetkel olid ka ilmselt pille täis ja sinna see asi asi nagu jäigi. Ma ei tea täna tegelikult Eestis ühtegi kooli, kus muusikakooli kusse pillile asi oleks väga hästi lahendatud, et see vajadustele vastavalt oleks, kui pillid kuluvad. See hea rahastus tooks ka uue pilli pillikoolist iseenesest võib-olla nüüd 15 aasta vanuseid pille, mida meie, ütleme täna tegelikult kasutada ei tohiks, neid saaks liigutada kuskile kooli, kus seda nii palju kasutate selleks nagu selle jaoks korda teha, et tahaksite ringluse täitsa käima panna, aga sellist väga head süsteemi pillipargi vahetamiseks ei ole täna kellelegi muusikaga tee peal mitte. Tahtsingi küsida, et kustkaudu tekivad Muusikaakadeemia pillid, et mismoodi see rahastatud. No ta on palju suurem asutus iseenesest ja, ja on ka ju muusikaga eemal tunduvalt vabam otsida omafinantseerimise võimalusi, kui nad on avalik-õiguslik Daile riigiasutus. Et igasuguste muude kanalite pidi saab seda teha ja natukene tõesti saanud pille osta, klaverid mõnevõrra, aga neil on ka suur siis tuli 2000. aastal ja täna on juba kastist, me ei ole veel ju ütleme, 15 aasta kaugusel sellest punktist. Aga kui see aeg läheb mööda? Ega see jääb ka vanaks, jah. Kas ka kuidagi mingisugune sponsorlussüsteem võiks tulla kõne alla? Meil on ju oma klaverivabrik, Estonia. Klaverivabrik iseenesest on ju küllalt head hinda pakub vanas rahas tsirka 240000 umbes selle klaveri eest, aga see suur raha ütleme kooli tavaeelarves, kus maksta õpetajatele palkasid. Et seda lihtsalt ei ole. Kõneles Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner ning täna kell 16 ehk siis laupäeval, 12. märtsi kell 16 teeme otseülekande Estonia kontserdisaalis, kus esinevad tšellist Theodor Sink ja viiuldaja Marike kruup ning osaleb ka Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester dirigendipuldis Risto Joost ning kontserdi kavas tulevad ettekandele Mihhail Glinka avamäng ooperile Ruslan ja Ludmilla Robert Schumanni tšellokontsert ja Pjotr Tšaikovski viiulikontsert ning kontserdi vahel kuulma veel pikemalt intervjuud Tallinna muusikakeskkooli direktori Timo Steiner-iga. Liiga ja selliseks kujunes Kaheteistkümnenda märtsi heliga ja millele tegi kaastööd ka toimetajad. Parim kopra ja Saadet aitasid kokku mängida Katre Raadik ja Helle Paas ning Saadet toimetas Mirje Mändla heliga ja muusikauudised muusika uudised. Laupäeval kell üheksa. Null 500 kordub kell 15, null viis internetis teile sobival ajal teile sobival ajal. Liigaja.