Tere head klassikaraadio kuulajad algab heliga ja keskendub täna eelkõige Eesti riiklikule sümfooniaorkestrile ja sellele, mis kaasneb uue direktori Kadri Taliametisse tamisega. Enne seda aga heidame pilgu läinud nädalal aset leidnud Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 kontsertidele, mis klassikaraadio vahendusel laia maailma jõudsid. Kommentaar on Igor Karsnek kilt. Lisaks ERSO peaaegu iganädalasele kontserdile Estonia kontserdisaalis sai neljapäeval, seitsmeteistkümnendal märtsil kuulda kontserdisaali laval Rahvusooper Estonia sümfooniaorkestrit Arvo Volmeri juhatusel ette kantriga, kas muusikaliteratuuri tippteost Anton inforsaki üheksas sümfoonia ja Karl Orphy lavaline kantaat Garmin jaburana. Kontserdimuljeid jagab Eesti muusika ja teatriakadeemia muusikateaduse üliõpilane Maarja kindel. Aga kõigepealt kuulame Igor Karsnek ülevaadet kultuuripealinn Tallinn kontserdinädalast. Sülgaja. Klassikaraadios oli terve eelmine nädal esmaspäevast pühapäevani eetris Eesti mastaabis üle aegade suurim raadiokontsertide nädal Tallinn kultuuripealinn 2011 mille raames edastati Euroopa Ringhäälingute liidu raadiot. Ma arvan, et see kokku 10 Eesti muusikute ja eesti muusika kontsertide üle kannate. Neist 10. viis olid lausa otseülekanded, ülejäänud läksid eetrisse eel salustatuna. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder tunnistas ühes intervjuus, et kõnelust kultuuripealinna kontserninädalat on klassika raadio poolt ette valmistatud juba üle kolme aasta. Tõsi, suuresti on need ettevalmistused puudutanud küll mitmeid tehnilisi iseärasusi, kuid seda kõike tehti selleks, et euroraadio vahendusel jõuaks paljude raadiokuulajatele paremik nii meie interpreetide kui heliloojate loomingust. Meil ju on maailmale näidata selliseid rahvusvaheliselt kõrgelt koteeritud muusikalisi kollektiive nagu ERSO, Eesti rahvusmeeskoor, Eesti filharmoonia kammerkoor ja Vox Clamantis. Meie kontserdielutoonust hoiavad üleval niisugused interpreedid nagu pianistid Marko Martin, Age Juurikas, Rein Rannap, Peep Lassmann Planetis, Toomas Vavilov, viiuldaja Arvo Leibur ja tšellist Henry-David Varema. Lõpuks on meil ju niisuguse maailmanimega helilooja Erkki-Sven Tüür. Tema oligi äsja lõppenud euroraadio nädala üheks peategelaseks. Nimed tuli võimalus Erkki-Sven Tüüri uudisloominguga tutvuda koguni kahel kontserdil. Ühele neist sai kuulda tüüri hetkel viimase kaheksanda sümfoonia Eesti esmaesitus ERSO ettekandes Olari Eltsi dirigeerimisel ning teisel võis osa saada vaata tüüri verivärskelt fantaadi ärkamine maailma esiettekandest, Eesti filharmoonia kammerkoori ja kammerorkestriga sümfonietta Riga Tallinna reisi dirigeerimisel. On kuidagi sümboolnegi, et ERSO kontserdil kõlasid Erkki-Sven Tüüri hetkel viimane ja teise maailmamehe Arvo Pärdi esimene orkestriteos, neuroloog peaaegu sest avastamisrõõmu võis jätkuda nii uue teose avamiseks kui vana taasavastamiseks. Asi on selles, et Pärdi tudengipõlves aastal 1960 kirjutatud neuroloogi kontsertettekanne toimus meil 1966. aastal. Plaadile jõudis Paavo Järvi dirigeerimisel alles aastal 1997. Nii et vahepeal oli see väärteos justkui varjusurma tardunud aga muidugi teenimatult. Seda tõestas nüüdne ettekanne Olari Eltsi dirigeerimisel ERSO esituses. Vaieldamatult Pärdi Toderca fooniline kompositsioonitehnika oli juba siis sama Polifooniline kui tema esimeses sümfooniaski. Samas vormi liigenduses on Nickroloogis tunda veel Pärdi varasemale neoklassikalisele perioodile iseloomulikku mõtlemist. Erkki-Sven Tüüri kaheksanda sümfoonia Eesti esiettekande puhul peab samas märkima, et tema senini mõistuspärane rektoriaalne kompositsioonitehnika mis lihtsustatult öeldes tähendab teatud Arv suhete seaduspära järgimist temaatilise algmaterjali intervallide järjestuses. See printsiip oli Türi uuest sümfooniast mõnevõrra vähem range. Tulemuseks küllaltki läbipaistev orkestrifaktuur ning keskendumine pigem mikropolifoonile ja muusikaliselt lihtsamatule rütmistruktuuridele. Tüüri muusikalisi invasiooni temaatikat jätkata siis suursündmuseks vaadeldaval euroraadio kontserdinädalal oli tema verivärske koori orkestriteose ärkamine maailma esiettekanne tema autorikontserdile. Esiteks, nagu ennist öeldud, Eesti filharmoonia kammerkoor ja sümfonietta Riga dirigendiks Danieralis. Ehkki kompositsiooni ülesehituse mõttes on see kantaat küllaltki komplitseeritud. Nii facturiselt kui vormilahenduse tähenduses mõjub ärkamine samas oma helikeele kasutatud rütmimustrite subjektiivsuse ja koori orkestri väljendusjõu poolest nagu vihje tüüri varasematele teostele nendele omaste vahetuma väljenduse suunas. Vägev ja vaimse kõrgepingega laetud suur oopus on see igal juhul. Samas peab ka märkima, et lätlaste sümfonietta Riiga on üllatuslikult kõrge ansamblitunnetuse ja keelbile tooni kvaliteediga kammerorkester. Kui jutt juba koorimuusikaradadele suundus siis Eesti rahvusmeeskoorikontserdid väravas Niguliste kirikus Ansotsi dirigeerimisel oli samuti meeldejääv sündmus nivokaalse kvaliteedi kui huvitava programmi poolest. RAMi seekordne kava oli koostatud Eesti koorimuusika pärlitest kontserdi esimeses pooles. Samas teises pooles kõlasid Lääne-Euroopas pah romantiliste heliloojate, Schumanni, Müllersoni, aga ka lääne nüüdisheliloojate kooriteosed. Positiivselt üllataski eeskätt õhtu teine pool. Nii näiteks on Richard Straussi koorilaul Fordentüürenud tänu suurtele meloodia hüpetajale rohketele alteratsioonidele vägagi komplitseeritud, kuid RAMi lauljad said sellega suurepäraselt hakkama. Eriti atraktiivselt mõjus RAMi ettekandes Itaalia nüüdisGiovanni Bonato teos signum magnum kus koori ees oli peategelaseks tšellist Aare Tammesalu. Sellest muusikalises koosluses kujunes ootamatult põnev kõla. Sulam, kus koori ambient, muusikat meenutavale helipildile andsid värve juurde veel ka lauljate poolt näpuga hõõrutavate klaaside kristalsed kõla foonid. Rääkida võiks veel paljuski näiteks Vox Clamantis sisekontserdist orientend oksident eelmisel laupäeval Nigulistes kus nii head, nii sügavalt läbitunnetatud Arvo Pärdi teose vanuse farsiis esitust ei oskaks isegi selle varasematelt laadistustelt otsida. Kõnealuse euroraadiosarja lõppkontserdil Estonias sai eelmisel pühapäeval kuulda meie kammermuusika interpreetide kullafondi. Õhtu esimeses pooles siis Eesti paremaid pianiste ning teises pooles hetkel ilmselt parimaid Greete ansambli partneritena ettekandele tuli nimelt oli, mis siiani ülinõudlik kvartett aegade lõpuks, kuid esmalt linnulennult. Parafraas Verdi ooperile Riga Leto esituse puhul oli muljetavaldav briljantne mängutehnika ja erinevate karakterite artisti kujundamine. Samas aga Juurikas mängis meeldejäävaks Rahmaninovi prelüüdi number 13 oma jõulise kulminatsiooni kujundusega ning Rein Rannap oli oma kolme kontserte lausa kehastunud muusikaline atraktiivsus ise. Ent klaverikvartett koosseisus Arvo Leibur, Henry-David Varema, Toomas Vavilov, Peep Lassmann tegid missioonikvartetti aegade lõpux esitusel lausa imet. Nii väljendusrikkaid muusikalisi dialooge, süvenenud soolopartiisid ning ansamblist ühismõtlemisnagu ei mäletagi viimasel ajal meie kontserdilavadel kuulnud olevat. Nii, et kuldaväärt kontserdisari sai selle sügavuti minema missiooni tõlgendusega ka prilliantsem punkti. See oli Igor Karsnek tagasivaade kultuuripealinn Tallinn kontserdinädalale klassikaraadio. Neljapäeval esines Estonia kontserdisaalis Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester Arvo Volmeri juhatusel. Kuulame, mida arvab kuuldust Eesti muusika ja teatriakadeemia üliõpilane Maarja kindel. Neljapäeva õhtul kõlasid Estonia kontsertsaalist vorsak üheksas sümfoonia ja Ordi Garmin Burana. Teoseid esitasid Rahvusooper Estonia orkester, koor ja poistekoor, Estonia seltsi, sega koor ning solistid Kadri Kipper, Aare Saal ning Mati Turi. Dirigendipuldis oli Arvo Volmer. Selle kontserdi peakangelane oli minu jaoks Rahvusooper Estonia orkester. Kui kuuleme sõna sümfooniaorkester, meenub meile esimesena meie esindusorkester ERSO. Sageli aga unustame või lihtsalt ei mõtle selle peale, et ERSO ka peaaegu samas majas tegutseb veel teinegi täieulatuslik sümfooniaorkester. Muusikateatri spetsiifika tõttu jääb aga rahvusooperi orkester tihti märkamatuks kas või juba seepärast, et me lihtsalt ei näe pillimängijaid, kuna nad on paigutatud hämarasse orkestriauku. Aga neljapäeval eemaldus rahvusooperi orkester oma tavapärases töölaadist, jättis ooperisaali pimeda orkestriaugu ning musitseeris Estonia kontserdisaali lava eredas valguses. Kuigi rahvusooperi orkester on neil korduvalt väga hea orkestrile tõestanud näiteks Prokofjevi ooperis armastus kolme apelsini vastu või Wagneri Tristani soldes võimaldas neljapäevane kontsert ning vorsak üheksas sümfooniaorkestrile on teistmoodi näidata ent teistmoodi proovile panna ja pean ütlema, et tulemus oli väga uhke. Ma isegi ei rõhutaks siin detaile ega laskuks puhkpillide soolod analüüsi, vaid just kiidaksin üldist mõju. Alustades Arvo Volmerist, kelle fraasikujundus, tervikutunnetus ja samas peensus energia ja võime hetkes musitseerida on lihtsalt lummavad. Orkester kõlas ühtlaselt ning tundub, et erinevad pillirühmad on küllaltki võrdse tasemega mis on kindlasti hea märk. Erilised jäi meelde sellore kauni tooniga ja vaprad vaskpuhkpillid. Aga nagu varem juba öeldud, siis tegelikult pakkus kogu orkestri elav erg musitseerimine suurt nautimise rõõmu. Kontserdi teises pooles kõlas Carlorfi suurteos Carmine Burana. Seekord kanti teos, et ilma lavaliste elementidega. Aga ausalt öeldes ei tundnud ma küll milleski puudust. Muusika ja teksti mõtestatud edasiandmisest piisas täiesti teos elama hakkaks rahvusooperikoor ja poistekoor ning Estonia seltsi segakoor ühendatud kooskõlas väga võimsalt. Vahel tundus, et võib-olla isegi liiga võimsad, eriti kui sopranit üritasid laulda rohkem kui sel õhtul hääleliselt antud oli. Aga seda esines või paaril korral. Koori puhul meeldis veel selge ja aktiivne suhtumine teksti. Solistid said oma osadega kenasti. Tenor Mati tuuril oli seekord küll väike roll, kuid põnevate ämbritega ja sisemise pingega ette kantud praetud luigelaulu jäi lõpuks kõikidest solisti numbritest isegi kõige paremini meelde. Sümpaatne oli ka bariton Aare Saal, kes suutis erinevaid karaktereid ning meeleolusid suure sisendusjõuga edasi anda. Üldiselt kõlas saali hääl kaunilt nauditavalt. Õige pisut esines forsseerimist kõrgemates registrites. Solistid, ansamblid, kõige noorem laulja, sopran Kadri Kipper suutis end vanemate lauljate kõrval võrdväärse partnerina tõestada. Kepperile on loodus andnud ilusa hääle ja arvestades Kipperi võrdlemisi väikest lavakogemust said oma osa ka tõesti hästi hakkama. Edaspidi ootaks veel paremat muusika ja teksti läbitunnetamist. Hääleliselt võiks edasi arendada madalat registrit, sest praegu see veel ei kanna üldised, kõlab Kipperi ahel puhtalt ja klaarina. Aga oleks juurde vaja Kumedust või teatud sooja helki, et see kaunis hääl liiga õhukeseks ei jääks. Peale lõpukoori ooh fortuunad vallandus saalis vägeva aplausi puhang ning õige pea tõusis kogu saalitäis publikut püsti. Rahvas oli südamest rahul ja tänulik. Mulle tundus, et selline edu emotsionaalne vastuvõtt oli muusikutele isegi pisut ootamatu. Panin tähele, et mõnigi muusika oli pisarateni liigutatud publiku reaktsioonist. Siinkohal tahaksin lõpetuseks veelkord kõiki muusikuid tänada ja eriti halba Volmerit suurepärase kontserdi eest. 15. märtsil kinnitas kultuuriminister Laine Jänes konkursikomisjoni ettepaneku nimetada Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktoriks muusikamänedžer ja produtsent Kadri Tali. Millised ootused ja lootused seoses sellega orkestrile on ja milline tööpõld uut direktorit ees ootab, sellest räägivad orkestri kunstinõukokku kuuluv fagotirühma kontsertmeister Peeter Sarapu, orkestri usaldusisik Tarmo Velvet ja orkestrivaste direktor Kadri Tali. Eesti riikliku sümfooniaorkestri fagotirühma kontsertmeister Peeter Sarapuu. Teie kuulute ERSO kunstinõukokku, kui palju inimesi sinna üldse kuulub ja kes need on? No sinna kuuluvad kontsertmeistrid ja siis usaldusisik loomulikult ka see oleks selline kunstiliselt nõuandev organ. See on organisatsiooni sidususe tekitamise mehhanism, see muusikud hea meelega Telegeerivad oma otsustusõigust nii materiaalset kui muusikalist otsustusõigust. Aganad Telegeerivad seda vabatahtlikult laval, nad toetuvad dirigendile Natelegeerivad dirigendile ja niimoodi siniveaprotsess lavaväliselt Telegeerivad nad otsustusõigust orkestrit direktorile, aga nad peavad seda tegema vabatahtlikult ja hea meelega. Juhul kui nüüd toimub see protsess, vastupidi, kast dirigent võtab endale otsustusõiguse ilma muusikut, seda ütleme vabatahtlikult lootaksid või ütleme, hea meelega loovutasid siis sünergia ei ole sugugi nii hea, kui võiks olla eelpool kirjeldatud juhtumile täpselt sama protsess direktoriga. Muusikutel, kes laval sünnitavad kunstilist tulemust. Nad hea meelega Telegeerivad oma mured oma materiaalset muret direktorile, aga nad tahavad seda teha. Seda vabatahtlikud Telegeerimist, juhul kui direktor võtab selle või teavitab, tema vastutab ja tema võtab ühepoolselt, sel juhul jälle ei sünni head nahka sellest. Praeguseks uueks direktoriks valiti Kadri Tali, kas te olete rahul sellega? Aga üldiselt peab tõdema ja peab võtma selle seisukoha ja mõtlen seda kogu südamest selle seisukoha, sest mina olen selle võtnud. Iga valik on hetkel parim ja see on hetke valikese on meie kõige parem valik ja sellel ei ole alternatiive, sellepärast et see valik on niimoodi toimunud, järelikult me läheme selle valikuga edasi ja me oleme sellega rahul. Minu põhimõte on see, kahtlustan inimesi heades kavatsustes, mina kahtlustan, kadrid olid heades kavatsustes. Nii ma olen kahtlustanud ka eelmisi direktoreid, ka direktori kohusetäitjat ja me oleme proovinud olla muusikutena avatud ja koostöövalmis ja kui on juhtunud siis ebakõlasid, siis pigem on ikkagi tekkinud sellest, et seda meie demokraatia püüdlusi, soove ja tahtmisi ei ole piisavalt tähele pandud. Ma jälle kahtlustan, et on tulemas heade kavatsustega direktor ja ta paneb tähele. Ja et muusikutel on palju soove, püüdlusi ja tahtmist arendada demokraatiat, teha koos seda protsessi. Ja kui see kõik hakkab niimoodi toimima, siis nad suurima heameelega Telegeerivad palju raskeid ja ebameeldivaid majanduslikke kohustusi direktori õhukestele õlgadele. Mis ongi tema kohus see vastutus võtta. Me loodame, et ta ei võta seda vastutust, vaid ta võtab vastu selle vastutuse, mille me talle ulatame. Kõlab väga-väga meeldivalt, et see kõik on selline väga meeldiv ja tore, aeglased ERSO ees ootab, aga, kas seniste probleemide tekkimise põhjused olid ainult rahas või näite põhjused ja nende lahendusi ka milleski muus, et kõik oleks võinud minna teisiti? Alati on, põhjused on inimestes ja mitte kunagi ei saa olla süüdi üks see on üks vana tõdemus, et kui mentaalne võime ja men, taalne väli on kordades tugevam, kui me seda oskame ja suudame ette kujutada. See tähendab seda, et kui tunned probleemi kellegiga inimestes suhtlemisel Erki võtta selle peale, et sama inimene tunneb samasugust probleemi sinuga suhtlemisel. Seepärast on raha loomulikult väga hea, väline põhjus. Aga eelkõige on ikkagi põhjused, on, on inimeste soovides leida kompromisslahendusi. Miks see olukord niimoodi kujunes, selge on see, et raha on olnud siin väga võimas hoog. Ja vähendades sellisel orkestri eelarvet oli orkester pandud no raske olukorra, et tubli oli Andres Siitan, et ta ikkagi vapralt kandis seda koormat väga pikalt. Ma usun küll, et enamus juhte oleksid ennast ammu taandanud ja leidnud mingeid muid lahendusi. Kui nüüd tsiteerida Andrus Kivirähk, et siis Andres oli selline kratt, kellele anti ülesandeid veel tee liivast redel või kanna sõelaga vett. Kui väga suures tarve defitsiidis kästakse välja tuua lahendused, kuidas sellest defitsiidist välja tulla. See on selline demagoogiline võte, mis minus tekitab põlastust. See on see, kui minna kellelegi otsustaja juurde, kellelt tööülesanne ja kohustus on leida lahendused, on leida finantsid ja tagada protsesside jätkumine ja siis seesama kas poliitik või, või ütleme, finantsjuht tõstab käed kukla taha ja ütleb, et aga öelge, palun, teie Öelge, palun tee, kust me selle raha võtame, veel hullem demagoogia on, kui ta ütleb, aga öelge palun teie, kellelt me selle raha ära võtta. Ja see on häbiväärne ja seda ikka tehakse ja tehakse, tehakse, aga see on läbinähtav demagoogia. Ma tõesti loodan, et see aeg hakkab Eestile. No valimised olid ja varsti alustab tööd uus valitsus ja loodame, et suhtumine kultuuri eesti inimestes üldse. Et see muutub, et see muutub paremuse poole ja et Ersot ootavat koos uue direktoriga ees paremad ajad, sellepärast et tulevikku tuleb vaadata lootusrikkalt. No seda me teeme, ma tahaks öelda kindlasti veel toonitada seda, et ERSO-l on ju läbi aegade olnud suhteliselt tead ajada, see on olnud selline väga kindel ja väärikas institutsioon, mille ütleme, selline organisatsiooniline enese teadvustamine on toimunud eriti viimase 10 aasta jooksul ja kindlasti on sellel olnud väga suur roll nii pikaajaliselt peadirigendile Nikolai Aleksejevi kui temaga koostööd teinud direktori Landressiitonil. Kõik, kes kontserditel käivad, on seda arengut tunnistanud. Et orkestrantide olid väga uhked oma töö ja oma saavutuste üle. Ja Neeme Järvi tulek kõik need plaadistused ja turneed ja mis nagu Neeme Järviga kaasa pidid tulema. See oli loogiline jätk sellele arengule. Ja ütleme nüüd niimoodi, et see, mis toimus sügisel, see oligi pigem selline arusaamatu keeris, mis vedas arengu kuhugi põhjatusse, auku loomulikult orkester ikka oskab mängida ja tuleb hea ja südamlik ja koostöövalmis dirigent, nagu meil tõesti eelmine nädal näiteks oli hulli Mustonen. Suurepärane Soome dirigent ja sellised ongi head dirigendid, kes on orkestri ees nagu partnerid, nagu kammermuusikapartnerid ja orkester ikkagi oskab väga hästi mängida ja tahab väga hästi mängida. Aga nüüd me ootame seda, et see areng, mis vahepeal mustageerisena kuhugi auku kisti et saab tehtud nii-öelda restoran ja me saame minna enam-vähem edasi sealt punktist, kus me septembris-oktoobris peatusime ja minna edasi vähemalt sama võimsalt, kui siiamaani oleme läinud. Me kõik usume sellesse ja loodame parimat. Vähemalt meie omalt poolt anname küll kõik selleks, et, et üheski kontserdis ei peaks pettuma ja ühtegi, nagu nõrka kontserti tuleks. Klassikaraadio stuudios olnud Eesti riikliku sümfooniaorkestri usaldusisik Tarmo Velmet mida tähendab olla orkestri usaldusisikuks? Ma ei ole väga selle vaate pooldaja, et usaldusisik kuidagi peaks võitlema tööandjaga. Direktor näeb orkestri asju ühest vaatenurgast pillimees, teisest usalduslik roll on siis seda pillimeeste vaatenurka direktorile edastada ja leida sealt ühine nimetaja nendest erinevatest vaatenurkadest, mis siis kõige paremini orkestrit edasi aitaks. Kuidas orkester sellel keerulisel ajal ilma peadirigendi ja selgete tulevikuvisioonidega hakkama saanud on? Ma ei ole nii radikaalne peadirigendi rolli tähtsustaja. Ma ütleks, et niipea, kui paar kuud on orkester kuidagi ilma peate, orkestri tööd planeeritakse ette aasta-poolteist. Kui siit lahkus, siis olid kontserdid planeeritud soojeni, siis tähendab nüüd Anne'i lahkudes ma saan aru, on tegelikult plaanid olemas, kas siis uue aastani kuskil või isegi mitte kogu järgmine hooaeg, laias laastus, seega kui mõnda aega ei ole peadirigenti, siis tegelikult mitte midagi ei juhtu pikas perspektiivis? Jah, kuna peadirigent on ikkagi kõige tähtsam kunstiline persoon orkestris, siis tema sõna mitmevaidlusküsimuse juures võib osutuda otsustavaks ja kui orkester omavahel ei jõua kokkuleppele, siis võivad konfliktid jääda vinduma. Konfliktid on palju, eriarvamused, praegused eriarvamused orkestris on pigem tingitud administratiivse juhtimise küsimustest ja sealt üle käinud hobustustest, kunstilisi puudumistest. Vahepeal oli siin juttu sellest, et ei olnud ERSO usaldusisik ja nüüd olete jälle, mis vahepeal juhtus? Jah, see oli siis novembris, kus k press seda kajastas, et ma tagasi astusin. Kui nüüd sai selgeks, et peatselt on tulemas jälle direktori valimised ja Kultuuriministeeriumist tuli ka selge signaal, et usaldusisiku rollis olev inimene orkestrist saab olema sinna kutsutud, siis orkester valis mu selle positsiooni peale tagasi. Nii ma olen siis praegu need usaldusisik kuni uue direktori ametisse astumiseni, see tähendab, et kuna 21., siis järgmisel esmaspäeval Kadri Tali asub tööle siis sellega minu politseidele lõppenud ja Me teeme uued valimised orkestris. Kuna ma olin usaldusisikuks tagasi valitud ja usaldusisiku rollis olev inimene kuulus komisjoni, siis olin see jah, tõesti mina. Orkestrist oli komisjonis veel orkestri kontsertmeister Arvo Leibur. Mõlemad kuulume ka orkestri loomenõukogusse. Me mõlemad olime siin kahte rolli pidi komisjonis, mina olin usaldusisiku ja orkestri loomenõukogu liikmena ja Arvo oli orkestri kontsertmeistri ja loomenõukogu liikmena. Kes sinna üldse veel peale kahe ERSO liikme veel kuulusid? Komisjoni koosseis on avalik, see on määratud ministri käskkirjaga, sinna kuulus kantsler Siim Sukles, asekantsler Piret lint, pereministeeriumi poolt tuli juriidilise osakonna esindaja ja eelarve osakonna esindaja, siis oli seal Eero Raun, kes on muusikanõunik. Peep Lassmann oli seal muusikanõukogu esindajana, nii et kokku oli viis inimest ministeeriumist muusikanõukogu esindaja ja kaks inimest orkestrist. Nüüd kõike seda, mis seal komisjonis toimus, oli ministeeriumi esindajate väga kindel nõudmine. See peab olema salajane, minu arvates see ei ole korrektne, sest kas polnud mitte üks nendest probleemidest, mida ministeeriumile ette heideti, selle suure konflikti käigus, et infot tuleb vähe, et ei toimu suhtlemist, aga kuna see niimoodi sai kokku lepitud, tol hetkel me seda ei vaidlustanud, siis, siis olgu see niimoodi. Seega sealt komisjonist on praeguseks välja tulnud jutt Tero-Pekka Henelist, kes ei pääsenud dokumendivoorust edasi, kuna temal ei ole šanssi tööle asumise hetkeks teha eesti keele eksamit tasemel C1 mis on tipptasemest kohe järgmine keeletase, mille puhul ma kardan, et tegelikult ilma põhjaliku ettevalmistuseta seda eksamit ei teeks ükski nendest kandidaatidest, see on keeleseaduse nõue, siis eesti keelt kõneletakse ainult Eestis ja väljaspool Eestit, et noh, see on marginaalne, kes seda räägivad väliseestlased ja mõned friigid Meiega tahaksime kindlasti ju, et meie tippasutusi jõudsid tipud ja 10 piirame oma valiku nende tippude otsimisel ainult praegusel hetkel eesti keelt tipptasemel kõnelevate inimestega, siis vaadake, ei ole ju lootustki, et keegi õpiks eesti keele ära selleks, et olla konkursil üks kaheksast ja võib-olla mitte osutuda valituks. Me peaks siiski andma inimesele võimaluse õppida ära eesti keel, mitte öelda, et sa ei oska, siis me sind ei taha. Me oleks võinud selle võimaluse pakkuda, tulemuseks on sama, aga milleks jätnud parema mulje? Tema oli üks kaheksast kandidaadist Üks kaheksast kandidaadist esimesest voorust pääses edasi kuus. See on ju pressist läbi jooksnud info. Konkursi tulemused on siis praegu sellised, nagu nad on, valiti häälteenamusega uueks direktoriks Kadri Tali. Orkester andis siis komisjoni kaudu kõikidele kandidaatidele märku selle valimise protsessi käigus tegeldi mitu nädalat. Kui nemad on huvitatud, siis me hea meelega nende kõige kohtuksime ja kõik teise vooru pääsenud kandidaadid olid huvitatud orkestriga kohtumisest. Jaga orkester näitas üles väga suurt huvi, mõlemal kohtumisel oli kohal rohkem kui pool orkestrist. Pärast neid kohtumisi iga kandidaat sai orienteeruvalt pool tundi sai, rääkige meiega. Mõnega jäi aega natuke üle, mõnega oleks ilmselt vesteldud palju pikemalt. Siis pärast neid kohtumisi. Me tegime hääletuse. See ei olnud loomulikult komisjonile siduv hääletus, see oli lihtsalt selleks, et orkester saaks omavahel pildi ette, keda me siis tegelikult kõige rohkem sooviksime näha oma eesotsas. Me ei ole kokku leppinud, et selle hääletuse tulemus oleks salajane, aga ma praegu ütleks ainult nii palju, et kolm kandidaati said selge orkestripoolse toetuse, et neid pigem nähtaks. Kaks kandidaati ei saanud hääli ja üks sai hääli, aga ei saanud palju. Ja üsna veenvalt, kõige rohkem sai hääli Kadri Tali, nii et selles mõttes on ta ministeeriumi valik ja orkestri valik praegu väga hästi kokku langenud. Sel puhul tuleb teile ainult õnne soovida, millised ootused ja lootused teil on selles osas, mis edasi saab? Otsesed on kahtlemata suured. Praegu on segadusi olnud nii palju etega Cadil ilmselt kerge ei saa olema ja mõningad pinged on orkestris ka kahtlemata tekkinud selle poole aastaga, mille leevendamiseks kulub ilmselt töötunde. Üks orkestrist kõige suuremaid pingeid tekitav asjaolu on etendusasutuste seadus ja see ei olegi nii palju. ERSO-sisene küsimus kui palju võib-olla et laiemat kõlapinda oma küsimus. Meil on tekkinud üsna kindel arusaamine etendusasutuse seaduses ettenähtud tähtajalised lepingud. Etendusasutuse töötajale ei ole korrektne lähenemine, ei ole võrdne lähenemine laval esinevatele töötajate suhtes, kui vaadata võrreldes kõigi teiste töötajatega. Kogu Eesti tööseadusandlus lähtub loogikast, et tähtajalise lepinguga tehakse ajutist tööd etenduses asutuse seadusega. Öeldakse, et, et pillimehed, näitlejad teevad ajutist tööd kõik need 40 aastat, mis nad selles samas etendusasutuses töötavad. Seewee tõsiseltvõetav loogika. Ma saan aru, miks see on niimoodi tehtud. Tahetakse tagada, et ei teki stagnatsiooni. Et inimene, kes korra tööle on saanud, ei laseks ennast lõdvaks ja ei loobuks aktiivselt töötamast oma taseme hoidmisel. Selleks ei ole ilmtingimata vaja kasutada tähtajalist lepingut. Õpetajatel toimuvad täpselt samamoodi regulaarsed atesteerimise ennem vist iga viie aasta tagant, eks ole. Ja neil on tähtajatud lepingud, see töö ei ole ajutine. See töö on täpselt sama pikk kui kõigil teistel Eesti vabariigitöötajatel. Seda enam, et muusikuks saadakse ju väga pikaajalise õppimise ja väga kuluka õppimise aja jooksul, mis ju riigile väga palju maksma läheb. Ja nüüd korraga riik paneb muusiku fakti ette, et sa võib-olla ei olegi piisavalt hea, et ära teenida sellist püsivat töökohta. Jah, ja lisaks õppimise ajal tehtud ajalisele jaga rahalisele investeeringule tähendab pillimehe tööjõu ka materiaalset investeeringut oma pilli ja kallimate pillide puhul ei ole lootustki, et seal asub viie aastaga ära. Eestis aga on nii vähe orkestreid, nii vähe kohti, kus pillimees saab üldse töötada. Kui juhtumisi ühest kohast juhtunud ikkagi välja kukkuma, siis tegelikult tähendab see seda, et pill tuleb müüki panna, sest et väga kiiresti uut tööd leida ei ole lihtne ja on hästi tore, et Kadri Tali on, on öelnud, et hirmule ei saa rajada töösuhet. Töösuhe peab olema rajatud usaldusele teadmisele, et inimene tuleb sellesse kollektiivi tegema oma elutööd. See tähendab, ta räägib selgelt pikkadest lepingutest, aga loomulikult me saame orkestris ka aru, et see ei sõltu temast, ainult see on küll töö, millest saab tema kaasa lüüa. Aga seda me peame tegema koos, et siin midagi muuta. Ja ma tahan üle rõhutada, et mina vähemalt küll ei räägi sellest, et pillimehi peaks atesteerima. Pillimehi peaks kindlasti minu veendumuse kohaselt atesteerima vähemalt sama tihti kui õpetajaid kuid seda peaks tegema tähtajaliste lepingute raames mittediskrimineerides, pillimehi. Sellised mured on siis praegu orkestrantide ees, aga kogu nende murepilvede all, mis loodetavasti nüüd siis ka lõpuks kevade saabudes ja uue direktori saabudes hajuma hakkavad, on toimunud ja toimuvad kontserdid ju edasi. Igal juhul järgmisel nädalal on meil Eesti muusika kontsert, selle järel tuleb dirigeerib meid Eri Klas väga huvitava kavaga Tšaikovski neljas sümfoonia, Beethoveni klaverikontsert. Peast öeldes oli sellist kolmandat ja, ja loomulikult niimoodi me jätkame, töö ei ole meil hetkekski katkenud ja töörõõmu on saanud tunda ka selle poole aasta jooksul. Hästi palju. Kadri Tali on lubanud, et hakkab palju rohkem suhtlema kontsertmeistritega, et tema tööpõhimõte saab olema kaasamine. Despootlikku juhtimine, vaid arutamine, nõupidamine, ja see ei tähenda demokraatiat. Sest otsuseid saab vastu võtta see, kes vastutab ja vastutab enamike laiemate üldisemate küsimuste eest orkestris loomulikult elekter. Aga oluline on, et selle juures peetakse nõu ja sellise programmiga on ta meie meile tööle tulemas. See on hästi tore. Suur aitäh, Tarmo Velmet. Edu ja jõudu Essole. Teisipäeval, 15. märtsil sai teatavaks ERSO uue direktori isik, kelleks on senine Põhjamaade sümfooniaorkestri mänedžer ja produtsent Kadri Tali. Kes on meil nüüd stuudios? Tere, Kadri. Tere ja palju enne suur aitäh. Kindlasti arvestasite suure tähelepanu ja vastutusega, mida valituks osutumise kaasa toob, aga ometi võtsite selle suure väljakutse vastu. Minu otsus kandideerida tegelikult tuli sellest, et see on üks väheseid asju, mida ma siin ilmas teha oskan. Muusikaelu koordineerida, eesti muusikutega töötada ja kontsert, et luua nii, et see oli üks asi, mille pärast ma arvasin, et minu oskused võivad Eesti riikliku sümfooniaorkestrile praeguses elus vaja tulla just nimelt ka rahvusvahelises kontserdielus ja, ja plaanide tegemisel. Ja ma näen, et ma saaksin aidata kaasa oma oskustega just ka igapäevases töös, et nende eluolu muutuks natuke paremaks, et saaksid oma visioonile selged sihid uue peadirigendi loodetavasti ja saaksite oma eluraja peale. Üks väga oluline asi minule on ikkagi koostöö Eesti kontserdipublikuga inimestega ja see oskus on mul ka juba Põhjamaade sümfoonikute 14. eluaasta jooksul olemas olnud. Sellel konkursil oli mitu vooru, olid kirjalikke visiooni esitamine Eesti riikliku sümfooniaorkestri viie aasta plaanidest siis pidi lisama oma kõrgharidust, tunnistava dokumendi ja CV ja siis mina avaldasin valmidust kohtuda ka kogu orkestriga, et teada saada, mis on nende ootused ja millised nende vajadused on ja kuidas nad seda näevad. Ja esitasin siis oma visiooni kartmatult ka Eesti riikliku sümfooniaorkestrile, kus siis oli kohal täis kollektiiv ja ma usun, et nii tegid kõik kandidaadid. Ma ei pea ennast ei paremaks ega kuidagi eelistatum aktsiaid, ma arvan, et lihtsalt see aeg oli võib-olla selline kus muusikud vajasid kedagi, kes nendega hästi külg külje kõrval töötab ja mänedžeri vorm on nüüd minul olnud selline, et, et võib-olla see tõesti lubab muusikutel mind usaldada. ERSO sees ja ümber on need tõmbetuuled puhunud juba alates sügisest, aga praegu on kevad käes, hooaeg hakkab lõppema. Mida te selle hooaja jooksul veel plaanite või arvate, et suudate ära teha? On väga sümboolne, et minu esimene tööpäev on kevade esimesel päeval, esmaspäeval, 21. märtsil, nii et tegelikult mida ma tahaksin kõigepealt teha, et luua selgus sellesse, kui suures ulatuses me saaksime neid töötingimusi parandada, et inimesed saaksid harjutada. Et neil oleks mugav tööle tulla, et nad saaksid oma elu planeerida ja ei peaks väikestes või siis suuremates korterites selged seinad kostuvad läbi sordiiniga pilli harjutama, et inimene saaks täiest rinnast mängida pilli ja et tal ei oleks sellepärast vaja muretseda ata naabreid, segab, et need on need asjad, mida ma tahaksin. See on esmane asi, millele ma silma vaatan. Järgmiseks hakkan ma pidama nõu ERSO kunstiline nõustaja Paavo Järviga, et mida me edasi teeme, et kuidas me saaksime nüüd selle juba uuest hooajast kuidagi minna minna edasi ikkagi peadirigendi ja kunstilise juhi visiooni arendades, et oleks võimalik orkestrile teha sellise aastatepikkune visioon mida järgides saaks käia rahvusvahelistel festivalidel, saab plaanida plaadistusi. Et mul on Paavo abi ja nõu väga vajalik ja ta on seda lubanud ka anda, et tuleb lihtsalt tööle hakata. Kui pikalt sa praeguse ERSO senine kunstiline tegevus kontserdite plaan nüüd paigas on? Tegelikult on ju praegune direktor olnud Anneli Unt teinud väga hea töö seal paberite korrastamises ja lepingute kinnitamises ja, ja väga palju on juba tehtud ja Anneli lubab mind ka igati aidata, et sest olgem ausad, riigiasutuse juhtimine on natuke keerulisem, kui võiks arvata ja seal on teatud reglemendi, mida tuleb järgida. Ja need endised plaanid, mis siiamaani nagu tehtud on, need tuleb ju teil koos ERSO-ga ju siiski ellu. Jah, just, ja ma usun, et seal on ka väga palju häid plaane, et ma tean, et oli üks väga suurepärane kontsert olli Mustoneniga ja ma tean, et ta sooviks uuel hooajal tagasi tulla, aga kõik need on niuksed, killukesed direktor ei saa töötada ise kunstilise ideid õhku loopides, selleks on tarvis muusikalist juhtiv visiooni, tagab ikkagi kunstiline ettekujutus, et seda minult ei oodata. Mina olen mänedžer, direktor, kes võimaldab nendel visioonidel ellu tulla ja direktoril peaks siis olema ka selline oma hea meeskond, sest üksinda sellist suurt Oceani laeva nagu ERSO juhtida võimalik ei ole. See on absoluutselt tõsi ja selleks on ju olemas Herzolga väga hinnatud muusikutest kunstinõukogu orkestrisiseselt loomenõukogu, et ma loodan ikkagi tegelikult sellisele heale toele ja abile ja mõttetalgutele. Tegelikult ikka peab seda hooaega kujundama nii kunstiliste sihtide järgi kui ta seda silmas pidades, et et inimene juhtuks kontserdisaali. Üks põletavamaid küsimusi ja kiiremaid lahendusi nõudvaid küsimusi ongi peadirigendi küsimus. Kas Neeme Järvi on kursis sellega, mis ERSO-s nüüd toimub ja toimumas on? Neeme Järvi on väga hästi kursis sellega, Me oleme temaga väga paljud mõtteid vahetanud ja maestro Järvi näol on minu ja minu õe minevikus ja tänapäevase väga tähtis roll, et tegelikult sügav austus ja lugupidamine maestro Järvi ees, et ma usun, et ta siiralt ja südamest armastab eesti muusikuid ja muusikat. Ja kõik need ideed ERSO kõrvale teha selline akadeemia ja noortele muusikutele, et sinna kõrvale luua teatud meistriklassid, et need mõtted on ikkagi veel õhus ja, ja kõik ei ole ju veel kadunud. Millised perspektiivid tema peadirigendi kohale naasmise osas on, on see reaalne veel? Nendele ausalt, et täna ma seda vastust ei tea, et me peame hakkama selle nimel tööle, et orkester saab endale peadirigendi, see on number üks asi, mida tuleb hakata ajama, samas on ka selge, et see ei ole niisama lihtne ja päevapealt ümberpööratav protseduur, sest ka maestro järvil on ju tehtud maailmas juba oma otsused ja kontserdigraafikud, et ma arvan, et kõige lihtsam on väga inimlikkust hakata Ta ühest otsast peale liikuma ja vaadata, kuhu me välja jõuame ja, ja sellest ma kavatsengi kohe esmaspäeval muuhulgas alustada. Kas on ka mingid termin selle peadirigendi kinnitamise osas? Selles mõttes ei ole, et tegelikult on ju see hooaeg väga palju kontserte paika pandud, aga seal on ka tühja ruumi ja õhku vahel ja peab mõtlema, kuidas seda teha põnevalt ja huvitavalt. Et ikkagi sooviks kevadel uue hooaja välja kuulutada, see oleks nagu eesmärk. Ja selle nimel tuleb lihtsalt teha kiiresti selliseid mõttetalguid koos Paavo ja Neeme ja, ja ERSO muusikutega, et mis oleks orkestrile kõige õigem samm edasi. Kas kandidaat on juba peadirigendi kohale? Ei, need ei ole ka niimoodi otsitud, et orkester siiski see oli minu lubadus neile, et ma taastan orkestri eest Eesti riikliku sümfooniaorkestri, suhtled Neeme Järviga ja ma usun, et see ongi prioriteet. Nii et iseenesest me ei otsi mitte erinevaid variante, vaid otsiks kuidagi teed ühisele arusaamisele. Kõik, mis meil Eesti muusikutel on, oskus teha muusikat, tahe teha muusikat. Meil on väga ilus kontserdisaal, tahame siia kutsuda külalisi ja häid soliste. Me lihtsalt peame olema realistid ja saame aru, et kõike ei saa korraga. Sellised vapustused, mis siin Eestis aeg-ajalt ette tulevad ja praegu siis ka Ersot ja muusikaelu tabasid, on mingis mõttes ka head. Selline olukord toob ka esile kõik need probleemid. Siin on hästi palju juttu olnud orkestri töötingimustest, mis pole eesti esindusorkestrile ju absoluutselt väärilised ega kohased. Kas on ka mingid konkreetsed plaanid selles osas? Tegelikult muidugi juhin tähelepanu, et need töötingimused on sellelaadsed olnud ikkagi juba kümneid aastaid ja on iseenesest ka lugupidamist vääriv muusikute suhtes see tegelikult keegi ei olegi ju palju kurtnud, et kõik teavadki, et sinna lavale ei saa niimoodi argipäevi ja neid ruume ei ole nii palju ja harjutavadki sordiiniga kortermajades. Et tegelikult. Ma pean tunnistama, et mänedžer rina ma ei kujuta, mitte et ma oleksin sellele niimoodi läbi sõrmede vaadanud. Et ma armastan inimesi nii saalis kui laval sedavõrd, et oma kollektiivi eest tuleb seista. Ja minul on küll Aivar Mäega läbirääkimised juba peetud mõndade ideede osas, et kuidas võimaldada seda lavatagust nagu ütleme, funktsionaalselt suurendada. Nii et personal on võimalik. Väike puhkenurk, multifunktsionaalne harjutuskoht, riietusruumid sinna ümber, et tasapisi liikudes on, on tarvis nüüd nendest väikestest lubadustest ja mõtetest kinni haarama. Et ma plaanin siin näiteks üle tee ehk mõnes teises hoones hoopiski mõned harjutusruumid, mis ei võta muusikutelt aega, et nad peaksid kuskile kaugele linna otsa jooksma, mis saab taas takistuseks selle harjutus aja planeerimisel. Sest kordan veelkord, on ju täiesti hämmastav, see situatsioon on toimunud aastaid ikka on läinud töö edasi, siis ma võin ainult mõelda, et kui tegelikkuses allasurutud sellises meeleolus on juba aastaid töötatud muusika vajab lavale tulemiseks kindlustunnet oma partii osas, et mängida, et need kõik asjad, see on nagu tippsport, kas sa pead kogu aeg olema vormis, vaadake, kuidas tippsportlane vajab pidevalt endale treeninguid, lisavarustust, lisatingimusi, kõrgmäestikus viibimist, eks ju, hapnikku, et see kõik on tegelikult ka kunstis sama, sa vaja toonust, et teha tööd, tulla lavale kas või psüühiliselt publikuga rinda pista. Ja sellele vaatamata kõigile nendele tingimustele on ERSO suurepäraselt täitnud oma ülesannet Eesti esindusorkestriga. Jah, ja ma sellepärast võib-olla selle tingimuste osas ma nagu niimoodi ei nuriseks hädaldaks, tuleb leida võimalikkust situatsioonist nagu parim välja tuua. Et kui me ju kõik armastame seda Estonia kontserdisaali kegi soovi minna sealt majast ära, aga tegelikult me ju tahame iseenda imidži loomiseks seda kodusaali, mis on meile paljudele muusikutele pühamu ja teame, et seal tegelikus selles vanas majas ei ole selliseid ruume, mida 100 inimesega harjutamiseks kasutada. Me oleme realistid, me lihtsalt peame teavitama inimesi, et me oleme nendes ruumides. Meiega tuleks arvestada, et see kõik on nagu koostöö, üks vorme. See on minu põhiline eesmärk, et tuleb teha koostööd, tuleb rääkida ja kui sa oled 100 inimese direktor, sa pead seisma nende 100 inimese eest, mitte enda ambitsioonidest. Sinna välja jõuda just tahtsingi, sest selles suure kollektiivi töö juhtimine on kulukas, keeruline ja see hästi laabuks peavad olema head ja tihedad suhted kultuuri funktsionääridega, aga ka head suhted üldsusega, et inimesed mõistaks, et Eesti riiklik sümfooniaorkester on meie ühine rahvuslik väärtus. Ega väga paljudele inimestele läheb korda, mis juhtub Eesti riiki sümfooniaorkestriga, on kaduvväike protsent, kes tõesti võrdlevad ERSO viiuldajat trollijuhiga, et arvavad, et see on kuue kuuga saavutav ta amet tegelikult seal, eluaegne töö, sa igal hommikul mõtle, mida sa sööd, kuidas sa välja näed, millise tasemega sa esindad oma kolleegide ees, see on pidev sellise vööri peal kõndimine, see on üks kõige raskemaid eluaegsemaid ameteid, on muusikuamet, professionaalse muusikuamet puhtalt ka psühholoogilisel tasemel, sest sa pead ju kogu aeg inimeste poole näoga istuma. Ja nüüd ma tegelikult usun, et selles ei kahtle Eesti inimestest küll kee, kes me oleme ka väga kultuurne rahvas, et meil on väga tähtis omada oma rahvussümfooniaorkestrit ja väga paljud inimesed käivad kontsertidel. Mis on nüüd muidugi, küsimus on see, et tänases majandussituatsioonis, kas inimesed on suutelised kasvõi pärast oma rasket tööpäeva kodust enam välja tulema, kas siinkohal ma peangi tegelikult julgustama, et et üks hea kontsert või siis selline elamus, mida pakub Eesti riiklik sümfooniaorkester või ka Põhjamaade sümfoonikud. Et see on selline hingeline puhastuse selline energia, mille peale võib täiesti 100 protsenti kindel olla, nii et selle asemel, et osta kinopilet või midagi muud, või puder siis tuleb ikkagi teha enda jaoks nagu sellised perspektiivsed valikud, et ma täna tahaksingi näiteks teha üleskutse meie tavalistele kooliõpetajat laste hariduse eest vastutavatele inimestele, et tulge ja räägime, tulge sellest majast, Estonia puiestee neli, meie kontsert pühamust läbi ja, ja räägime, mis võimalused teil täna on ja, või mis võimalusi teil täna ei ole ja mida mille järgida puudust tunnete, sest minu eesmärk on ikkagi see, et lapsed ja noored oleksid kontserdil ka siis, kui nad teevad seda tasuta. Ja siis need ettevõtjad ja need inimesed, kes tahavad, et ühiskond püsima jääb ja selline kodanikualgatus oleks teretulnud, need saavad jälle võrra õla alla panna ja neid lapsi, kes kontserdil käivad, toetada ja samuti orkestrile tuleb luua sõprade ringsõprade klubi, kes aitab seda finantsilist seisu pisukest parandada. Kasse ERSO, sõprade klubi, millest ka pressis on juba juttu olnud, kas kujutabki endast sellist finantssõprade klubi just jah, et see tegelikult peaks enda alla haarama nii välismaal elavad eestlased ettevõtjad kui tegelikult võiks ka jätkuda meie tavakodanikega kontserdi publikuga, kes on suuteline kasvõi väikese summaga natukene oma soovi avaldama, et meil oleks oma rahvussümfooniaorkester, et prioriteedid on siin ilmas tähtsad. Põhjamaade sümfooniaorkestrile on selline toetusorganisatsioon olemas toetusklubi ja see ääretult tähtis Põhjamaade sümfoonikutele meie koos nende inimestega on ääretult tihe. Need inimesed on olnud meiega aastaid, aga on ka neid, kes on tulnud alles hiljuti. Ja siin on ainult üks tagasiside, need on kontserdid, et inimesed käivad kontsertidel, saavad tagasisidet, nii-öelda ettevõtjad saavad aplausi, saavad publikule läheneda nii, et see tegelikult ei ole mitte tänapäevane sponsorlus, on hoopiski koostaja, et ikkagi pakutakse midagi tagasi elamust, häid kontserte, võimalust kohtuda inimestega oma alluvatele, oma töötajatele midagi pakkuda. Ajad on tõsised, meil on maailmas tuumakatastroof, me vajame tegelikult hingelist, sellist mõnusat puhkusevormi, mis, mis ühelt poolt harib, teiselt poolt lõõgastab ja kolmandat poolt pakub elamuse ja annab energiat. Igal enesest lugupidaval kollektiivil on tegelikult sõprade klubi kõrval, et Eesti inimesed on peetud tegelikult vähe kultuurseks. Teeennost sellise lapsekingades. Mina sellega absoluutselt ei nõustu, et 14 aastat Põhjamaade sümfooniaorkestrit oleme peamiselt eesti inimese rahalisel toel ja toetusel tegutsev organisatsioon väga-väga positiivse vastuvõtu saanud initsiatiiv. Nii et ma usun, et, et see on täiesti selline positiivse tulemusega ettevõtmine ja ma juba tean, et ka maestro Järvi siiatulekuga sellist algatust tehti MTÜ vormi loomist ja, ja mõeldi, kuidas ja mis, et ma püüangi sellel nüüd sabast kinni saada ja vaadata, millised need võimalused on seda kõike tuhast üles puhuda, kas jätkub ka töö Põhjamaade sümfooniaorkestriga edasi ja kindlasti, et Põhjamaade sümfoonikud on juba teisel, kolmandal mail koos Anu Taliga Estonia laval. Taas on meil noore publiku programm, toome siia 1000 last kontserdisaali tasuta, mängime kontserdi nimega kohtumispaik Tallinn Vau. Ja vau, tähendab siis mitte Inglise keelsed vaod, vaid võngan võng ehk tiib tiiva peal Esapekka salase teos, võngan võng Eesti esiettekanne. Nii et sinna kõrvale Mahleri 10. sümfoonia, Adža ja Ravelli tahnilise Kloe ja alustuseks Eino Tambergi ava fanfaari, siis hiljuti meie hulgast lahkunud eesti helilooja üks vägevaid teoseid. Dirigent Anu Tali peab ilmselt siiski ilma mänedžer Kadri Tali ta nüüd hakkama maailmas tegutsema ja tegutsebki. Mänedžeri amet on ju selline, et sina teed oma tööd siis, kui sind veel vaja läheb. Täna on mind vaja Eesti riiklikule sümfooniaorkestrile Anu Talimaailmas juba mõnda aega tegelikult lendab täiesti iseseisvalt ja minul on au olla tema õde ja siiamaani assistent. Ma küll julgen öelda, nii kurb kui see ka ei ole, naljatades öeldes, et Anu saab ilma minuta suurepäraselt hakkama ja võin mina oma tööd siin kodus edukalt teha. Anu on juba sel reedel Linconcenteris London Sinfoniettaga, esitades siis New Yorgi esiettekanne Kööbelsi teostest. See on üks vägev debüüt alla ja, ja mina ainult hoian pöialt ja tunnen natuke kurbust ja kadedust, et ma ei saa kohal olla. Niisiis, jah, Eesti publik saab Anu talit kuulda ja näha Põhjamaade sümfooniaorkestri ees, teisel ja kolmandal mail. Aga Teie töö algab siin nüüd 21. märtsil ERSO direktorina, teid valiti kolmeks aastaks. Kas see on piisav aeg oma püstitatud eesmärkide elluviimiseks ja elushoidmiseks? No aasta on ka päris pikk aeg iseenesest ma ei tea, mis tavapärane trafaretne on vist esimene direktori aeg ongi kolm aastat mitte viis ja kui siis õigustad ennast, siis ehk valitakse tagasi veel mõneks aastaks. Aga ma arvan, et kolm aastat on selles mõttes hea aeg, et et näeb ju ära, kuhu poole suunad liiguvad ja saab selle suure laeva õiges suunas lükata. Ma nüüd ei arva, et ERSO kaugeltki mitte täna seisab, aga ma leian, et tuleb selles imagoloogilises maailmas praegu teha kannapööre et tõesti lavale ei tulda kuulama ministrit, vaid tullakse kuulama rahvussümfooniaorkestrit või saali ei tulda. Estonia kontserdisaali tullakse kuulama muusikat. Et reedel, 25. märtsil meie eestlased tulema uhkusega kuulama Eesti muusikat ja jätkuks tule talendid koju, et lavale Martin Kuuskmann üks fantastilisemaid soliste eestlasi, kes elab Ameerikas juba pikka-pikka aega ja ikka tuleb koju ja järjest rohkem ja see on talle väga oluline, et tal on olemas side Eesti publikuga ja eestiorkestriga, et see ongi kõige parem viis näidata, kes me eestlased maailmas oleme. Aga me peame ise seda armastama. Me peame ise armastama eestlaseks olemist, eesti muusikat, et peaksime tulema ise kontserdile, et näha, kes me oleme. Et see võõramaalase armastus on meil nüüd hästi selle 15 20 aasta jooksul kätteõpitud, aga me peaksime nüüd kuidagi taas jälle ennast kodeerima, näed, siin me oleme sellised tuumakatastroof ja meil ei ole, loodetavasti tuumajaama ka ei ehitata, et äkki hakkaks kontserdit, aga peale vaataks, mis meil on, meil on eesti koolid, meil on Eesti rahvussümfooniaorkester, meil on rahvusvaheline festival, Põhjamaade sümfooniaorkester. Kui õige võtaks sellest ühiskondlikust elust osa, tuleks kontserdile, annaks oma panuse Eesti kultuuri maailma. Et ei peaks kogu aeg kuulama seda, kui raske kõigil on ja kuidas meid ei kuulata Ta. Ja et meil on ju oluline oleks side publikuga, et see on meie eesmärk, et ega ka ministeeriumile mängijat Eesti inimestele. Aitäh, Kadri Tali ja palju jõudu, palju mõistmist, paljut toetajaid ja palju kaunist ja sisukat muusikat. Just seda, mille jaoks ERSO loodud on. Tänu ja ootan kõiki 25. märtsil kihtile kontserdile. 21.-st kuni 26. märtsini toimuvad taas Eesti muusika päevad mille raames 25. märtsil esineb Estonia kontserdisaalis ka Eesti riiklik sümfooniaorkester dirigent Mihhail Kertsi juhatusel. Kavas on Toivo Tulevi, Christian kõrveri, Märt-Matis, Lille ja Ülo Krigul uudisteosed ning toimub Erkki-Sven Tüüri fagotikontserdi Eesti esiettekanne. Ülekannet Estonia kontserdisaalist vahendab Mirje Mändla. Ülevaate saade Eesti muusika päevadest on aga klassikaraadio eetris täna kell 14. Null viis. Räägivad festivali kunstiline juht Ülo Krigul ja produtsent Riin Eensalu. Ja seda saab kuulata ka klassikaraadio koduleheküljel. Nagu ka selle nädala heligaja saadet, millele tegid kaastööd Igor Karsnek ja Maarja kindel. Saate panid kokku nimetaja Tiina kuningas ja helioperaator Helle Paas. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust.